← Eesti

2-23-143390/12

Obsah (8)§ 657§ 442§ 238§ 147§ 150§ 173§ 171§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild Määruse tegemise aeg ja koht 6. mai 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-143390 T

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb

§ 657

lg 1 p 21 (koosmõjus

§-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada.

  1. Praeguses asjas esitas korteriühistu maksekäsu kiirmenetluse avalduse majandamiskulude võlgnevuse ja viivise saamiseks. Puudutatud isik tasus pärast maksekäsu kiirmenetluse lõpetamist korteriühistule põhivõlgnevuse ja maksekäsu kiirmenetluse kulud. Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas puudutatud isikul on kohustus tasuda korteriühistule viivist
  2. jaanuari 2019 kuni
  3. detsembri 2019 esitatud majandamiskulude arvete õigeaegselt tasumata jätmise eest. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kuivõrd puudutatud isik tasus vaidlusalused majandamiskulude arved alles
  4. novembril 2023, oli korteriühistul tulenevalt korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 42 lg-st 1 õigus majandamiskulude tasumisega viivitamise eest nõuda viivist. Samas ei ole maakohus vaidlustatud määruse põhjendustes välja toonud, millise viivituses oldud aja eest on maakohus puudutatud isikult korteriühistu kasuks viivise välja mõistnud. Sellega on maakohus rikkunud kohtumääruse põhjendamise kohustust (

§ 442

lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2), kuid see ei toonud kolleegiumi hinnangul kaasa ebaõiget lõppjäreldust. Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.

  1. Praeguses asjas nõuab korteriühistu viivise tasumist
  2. jaanuari 2019 kuni
  3. detsembri 2019 esitatud majandamiskulude arvete tasumata jätmise eest, s.o
  4. jaanuari
  5. a arve nr 1009 summas 229,43 eurot maksetähtajaga
  6. veebruar 2019,
  7. veebruari
  8. a arve nr 1027 summas 201,06 eurot maksetähtajaga
  9. märts 2019,
  10. märtsi
  11. a arve nr 1045 3

(7)summas 177,45 eurot maksetähtajaga
  1. aprill 2019,
  2. aprilli
  3. a arve nr 1063 summas 152,56 eurot maksetähtajaga
  4. mai 2019,
  5. mai
  6. a arve nr 1081 summas 98,10 eurot maksetähtajaga
  7. juuni 2019,
  8. juuni
  9. a arve nr 1099 summas 42,91 eurot maksetähtajaga
  10. juuli 2019,
  11. juuli
  12. a arve nr 1117 summas 71,96 eurot maksetähtajaga
  13. august 2019,
  14. augusti
  15. a arve nr 1135 summas 87,55 eurot maksetähtajaga
  16. september 2019,
  17. septembri
  18. a arve nr 1153 summas 86,49 eurot maksetähtajaga
  19. oktoober 2019,
  20. oktoobri
  21. a arve nr 1171 summas 169,98 eurot maksetähtajaga
  22. november 2019,
  23. novembri
  24. a arve nr 1188 summas 188,52 eurot maksetähtajaga
  25. detsember 2019 ja
  26. detsembri
  27. a arve nr 1214 summas 168,45 eurot maksetähtajaga
  28. jaanuar 2020 (dtl-d 31–42). Korteriühistu nõuab puudutatud isikult viivise tasumist arvel märgitud maksetähtajale järgnevast päevast kuni
  29. novembrini 2023, võttes aluseks viivise arvestuse perioodi alguses VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra 8% aastas, kokku 582,27 eurot (dtl 71).
  30. Arvestades võlgnevuse perioodi, on maakohus asjas õigesti kohaldanud korteriomandi- ja korteriühistuseadust. KrtS § 40 lg 1 sätestab, et korteriomanikud teevad majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid korteriühistule vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. KrtS § 42 lg 1 esimene lause sätestab, et kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses.
  31. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et puudutatud isik tasus eelnimetatud arvetest tuleneva põhinõude 1674,46 eurot
  32. novembril
  33. Arvestades puudutatud isikule tasumiseks esitatud arvete maksekuupäevi, on puudutatud isik rikkunud KrtS § 40 lg-s 1 sätestatud kohustust, mis iseenesest annab aluse korteriühistule KrtS § 42 lg 1 alusel viivist nõuda. Määruskaebuse väite kohaselt on korteriühistu käitumine viivise nõudmisel vastuoluline ja seetõttu vastuolus hea usu põhimõttega. Puudutatud isik tugineb sellele, et talle tasumiseks esitatud arvetelt ei nähtunud, et korteriühistu oleks arvetel kajastatud summadelt viivist nõudnud ning viivisenõudest sai puudutatud isik teada
  34. oktoobril 2023 maksekäsu kiirmenetluses. Puudutatud isikule jäi mulje, et korteriühistu viivist ei nõua või on viivisenõudest loobunud, mistõttu ei ole korteriühistul puudutatud isikult õigus nõuda viivist
  35. veebruari 2019 kuni
  36. oktoobri 2023 eest. Kolleegium puudutatud isikuga ei nõustu ja põhjendab seda alljärgnevalt.
  37. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi lõike 2 järgi ei ole õiguste teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi (vt RKTKo 10.10.2007, 3-2-1-41-07, p 27). Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt RKTKo 10.12.2014, 3-2-1-128-14, p 11). 14.
  38. Kolleegiumi hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik tuvastada sellist korteriühistu käitumist, millest puudutatud isikule võis jääda mulje, et korteriühistu on viivisenõudest loobunud. Kuigi Riigikohus on varasemalt leidnud, et erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet ja lugeda võlausaldaja vastuoluline käitumine hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, võib pidada ka viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta (RKTKo 06.12.2007, 3-2-1-100-07, p 16), ei saa praeguse vaidluse asjaolusid arvestades pidada korteriühistu poolseks vastuoluliseks käitumiseks majandamiskulude arvetele viivise nõude märkimata jätmist. 4
(7)14.
  1. Korteriühistu on selgitanud, et puudutatud isikule kuuluva korteri nr 10 kohta
  2. jaanuari 2019 kuni
  3. detsembri 2019 eest esitatud majandamiskulude arved olid korterit kasutanud korteriühistu eelmise juhatuse liikme Y nõudmisel tasaarvestatud viimasega seotud ettevõtte poolt esitatud arvetega. Alles pärast uue juhatuse valimist, mis toimus
  4. aprillil 2023, sai uuele juhatusele teatavaks, et kõnealused tasaarvestused ei olnud kehtivad, mistõttu tuvastati viidatud arvete tasumata jätmisest võlgnevus. Eeltoodud selgitust arvestades ei saa korteriühistu käitumist viivise arvetele märkimata jätmise puhul pidada vastuoluliseks. 14.
  5. Nii on Riigikohus varasemalt pidanud vastuoluliseks käitumist, kus läbirääkimistel on viidatud võimalusele, et kui tasutakse põhivõlg, siis viivist ei nõuta, kuid hiljem esitatakse siiski üllatuslikult viivisenõue (vt RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-70-09, p 13). Praegusel juhul on korteriühistu pärast võlgnevuse avastamist puudutatud isikut
  6. mail 2023 telefoni teel võlgnevusest teavitanud, mille toimumist on puudutatud isik
  7. novembri
  8. a e-kirjas kinnitanud (dtl 27). Täiendavalt on korteriühistu puudutatud isikut võlgnevusest teavitanud
  9. septembri
  10. a e-kirjaga (dtl 28). Viidatud e-kirjadest ei nähtu, et korteriühistu oleks loobunud viivise nõudmisest või viidanud võimalusele kokkuleppel viivist mitte nõuda. Seega ei ole eeltoodu pinnalt võimalik tuvastada korteriühistu ja puudutatud isiku kokkulepet viivisenõudest loobumise kohta.
  11. Samas Riigikohtu lahendis (3-2-1-70-09, p 13) on Riigikohus pidanud viivise nõudmist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ka olukorras, kus menetlusosaline on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või on nõude esitamisel eesmärgiks tekitada vastaspoolele kahju. Kolleegiumi hinnangul asja materjalidest selliseid asjaolusid ei nähtu. Seejuures nõustub kolleegium korteriühistu väitega, et korteriühistu ei pidanud viivisenõude esitamisest puudutatud isikut eraldi teavitama. Ka Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte (vt RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-70-09, p 14). Seega ainuüksi asjaolu, et puudutatud isik sai viivisenõudest teada
  12. oktoobril 2023 maksekäsu kiirmenetluses, ei ole praegusel juhul määravaks asjaoluks otsustamaks korteriühistu õiguse üle viivist nõuda.
  13. Puudutatud isik on määruskaebuses viidanud
  14. märtsi
  15. a seisukohaga esitatud tõendile, s.o
  16. septembri
  17. a arve nr 23156, millest puudutatud isiku hinnangul ei nähtu, et puudutatud isikul oleks võlgnevus. Puudutatud isik heidab maakohtule ette viidatud tõendiga arvestamata jätmist. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus
  18. märtsi
  19. a määrusega (kirja vormis) jätnud puudutatud isiku
  20. märtsi
  21. a seisukohaga esitatud tõendid asja materjalide juurde võtmata ning need tagastanud. Kuna puudutatud isik ei ole tõendeid määruskaebusega uuesti esitanud ega taotlenud nende asja materjalide juurde võtmist, ei ole ringkonnakohtul puudutatud isiku viidatud tõendit võimalik hinnata. Küll aga märgib kolleegium, et menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et puudutatud isikule esitatud arvetel ei olnud viivisenõuet märgitud. Seega ei saanud tõendi arvestamata jätmine mõjutada asja lahendust, sest asjaolu ei ole vaidlusalune (

§ 238lg 1 p 1).

  1. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et korteriühistu on õiguspäraselt kasutanud KrtS § 42 lg-st 1 tulenevat õigust nõuda majandamiskulude tasumisega viivitamise korral viivist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isik korteriühistu viivisearvestuse õigsusele vastuväiteid esitanud.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et viivise vähendamiseks alust ei ole. Kuna praegusel juhul ei ületanud viivise nõue põhivõlgnevust, tuli puudutatud isikul esitada asjaolud ja põhjendused põhivõlast väiksema viivise ebamõistlikkuse kohta (vt RKTKo 12.12.2012, 32-1-162-12, p 20). Selliseid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ning nende esinemist ei ole 5

(7)tuvastanud ka ringkonnakohus. Seejuures on maakohus vaidlustatud määruse p-s 8 õigesti leidnud, et korteriühistu on nõudnud viivist kokkuvõttes väiksema määra järgi, kui tal oleks seaduse kohaselt võimalik olnud.
  1. Seoses menetluskuludega peab ringkonnakohus vajalikuks menetlusosalistele selgitada järgmist. 19.
  2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus vaidlustatud määruse p-s 14 ekslikult leidnud, et korteriühistul on õigus nõuda puudutatud isikult 139,26 euro suuruse riigilõivu hüvitamist. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on korteriühistu
  3. oktoobril 2023 tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 89,26 eurot ning Harju Maakohtule avalduse esitamisel
  4. novembril 2023 täiendavalt 50 eurot. Puudutatud isik on korteriühistule hüvitanud menetluskuludena 109,26 eurot (dtl-d 65 ja 91), mis sisaldab riigilõivu ja 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks (dtl 10).

§ 147

lg 5 kohaselt tasutakse maksekäsu kiirmenetluse hagi- või hagita menetluseks ülemineku korral täiendav riigilõiv ulatuses, mis ei ole kaetud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiselt tasutud riigilõivuga. Riigilõivu seaduse § 59 lg 6 kohaselt tasutakse avalduse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas riigilõivu 50 eurot. Kuna maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivuga oli juba avalduse esitamiseks nõutav riigilõiv kaetud, ei pidanud korteriühistu täiendavalt riigilõivu tasuma. Seega on korteriühistu tasunud riigilõivu 50 eurot nõutavast rohkem ning korteriühistul on õigus nõuda selle tagastamist vastavalt

§ 150lg 1 p-le 1.

Selguse huvides märgib ringkonnakohus, et vastavalt

§ 150

lg-le 33 maksekäsu kiirmenetluse hagita menetluseks ülemineku korral ei tagastata maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu enam tasutud ulatuses. 19.2. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 20. Kuna maakohtu määruse resolutsioon jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

Kuigi puudutatud isik on palunud tühistada maakohtu määruse terves ulatuses, ei ole ta menetluskulude jaotuse kohta sisulisi väiteid esitanud. 21. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel puudutatud isiku kanda.

  1. Kuigi maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, nähtub asja materjalidest, et avaldajal ei ole menetluskulusid, mille hüvitamist puudutatud isikult nõuda, tekkinud. Avaldajat ei ole esindanud lepinguline esindaja ning avalduse esitamisel tasutud riigilõivu on puudutatud isik talle tasunud. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
  2. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). 6

(7)(allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.