KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 27.06.2024, Tartu Kohtuasja number 1-23-4081 Kohtukoosseis Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakoht

§ 415

lg 1 p 1 alusel taotluse lükata karistuse kandmise alguskuupäev 6 kuu võrra edasi seoses sagenevate epilepsiahoogudega ja teiste kaasuvate terviseprobleemidega. Taotleja sõnul on ravi kinnipidamiskohas olnud ebapiisav ja tema haiguslik seisund süvenenud. Toomas Paas vajab vähemalt ühe kuu pikkust statsionaarset ravi spetsialiseeritud raviasutuses. Sellist ravi ei ole võimalik kohaldada vangla tingimustes. Koheselt ravile asumine ei ole tehnilistel põhjustel võimalik, kuna objektide valmimise tähtaeg on 01.06.2024 ja siis makstakse Toomas Paasile tulemustasu. Tõhusa ravi puudumine on osaliselt tulenenud isiku halvast majanduslikust olukorrast, sest ravimid on kallid ning tervisliku seisundi halvenemine ei võimalda tasuvamat töökohta vastu võtta.

1. Tartu Maakohtu 03.06.
2. a määrusega jäeti Toomas Paasi taotlus karistuse kandmise edasilükkamiseks rahuldamata. Toomas Paas peab kohtumääruse kohaselt karistuse kandmisele asuma hiljemalt 10.06.
3. 3.
4. Maakohus leidis, et esitatud taotlusest ega lisadest ei ole tuvastatav, millist konkreetset statsionaarset ravi isik vajab ega ole selle kohta ka tõendeid lisatud. Samuti jääb arusaamatuks, miks Toomas Paas taotleb edasilükkamist kuueks kuuks, kui tema viidatud ravi kestus on vaid 1 kuu. Tuvastatav ei ole ka erandlike asjaolude esinemine, millistest tulenevalt võiks vangistuse kandmisele asumisega kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule. 3.
5. Kohtu hinnangul Toomas Paasi esile toodud asjaolud ei ole käsitatavad raske haigestumisena, mida pole vanglas võimalik ravida. Mitte igasugune haigestumine ei saa kaasa tuua vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist

§ 415lg 1 p 1 alusel, sest vangistusseaduse (Vang

S) kohaselt on kinnipidamisasutuses ravi tagatud. Kui kinnipeetav vajab ravi, mille osutamise võimalus vanglas puudub, suunatakse ta eriarstiabi osutaja juurde väljaspool kinnipidamiskohta. Maakohus järeldas, et vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks peab süüdlase haigus olema olemuslikult selline, et tema karistuse kandmisele asumine tooks endaga järgmise sammuna vältimatult kaasa süüdlase toimetamise ravile vanglavälise eriarstiabi osutaja juurde. Sellekohaseid tõendeid kohtule esitatud ei ole ning nii isiku enda selgitusest kui ka vangla avaldatust nähtuvalt on Toomas Paas ka varasemalt vangistusasutuses viibides ravi saanud ning vangla hinnangul ei ole takistusi isiku ravi jätkamiseks kinnipidamisasutuses. 3.3. Lisaks eelnevale ei esine kohtu hinnangul aluseid

§ 415

lg 3 kohaselt karistuse kandmise edasilükkamiseks kuni kaheks kuuks seoses võimalike raskete tagajärgedega süüdimõistetule. Toomas Paas on küll viidanud töötamise vajadusele, kuid ka antud osas on võimalikud rasked tagajärjed avamata. Taotluses viidatud tööalane tähtaeg 01.06.2024 on määruse tegemise ajaks juba möödunud.

1. Toomas Paas esitas 10.06.2024 Tartu Maakohtule määruskaebuse, mis edastati lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Toomas Paas leiab, et maakohtu määrus ei ole õige ning kuulub tühistamisele määruses motiivide puudumise tõttu. Kaebaja taotleb mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasi lükkamist 6 kuu võrra, s.o kuni 10.12.
2. 4.
3. Kaebuse kohaselt ei ole ta kohtult taotlenud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist erakordsete asjaolude tõttu, millised kaasneksid karistuse kohesele kandmisele asumisega. Sellega on maakohus sisuliselt välistanud antud alusel taotluse esitamise võimaluse tulevikus, kuna võimalik kahekuuline edasilükkamise tähtaeg on taotluse läbivaatamise ajaks juba möödunud. Tehes protsessuaalse otsustuse taotluse osas, mida menetlusosaline esitanud ei ole, rikkus kohus menetlusõigust viisil, milline on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumisena

§ 339lg 2 tähenduses.

2 4.

1. Kohus on määruse põhjendustes tuginenud valdavalt üksnes vangistusseaduse sätetele, mis on enamjaolt deklaratiivsed ja ei lahenda olukorda kinnipeetava jaoks soodsamal viisil. Sellega on jäetud täielikult tähelepanuta tegelik olukord, mil eriarsti vastuvõtule isegi vanglasiseselt pääsemiseks peab kinnipeetav kuude kaupa järjekorras ootama. Ka Tartu Vangla personali koondamine teeb konvoiteenuse osutamise väljaspool kinnipidamiskohta arstiabi osutaja juurde viimiseks praktiliselt võimatuks. 4.
2. Asjas ei oma sisulist tähtsust mitte Toomas Paasile määratava statsionaarse ravi kestus, vaid ravi kui sellise võimaldamine. Ravile asumise aeg ei sõltu Toomas Paasi tahtest, vaid eriarsti poolt ravile asumise tähtaja määramisest. Ravi kestus 1 kuu on minimaalne ja lähtub Toomas Paasi subjektiivsest arvamusest, mistõttu tegelik statsionaarse ravi kestus võib olla tunduvalt pikem. 4.
3. Tervislik seisund ei võimalda tal teiste isikutega võrdselt vangistust kanda kontrollimatute epilepsiahoogude tõttu. Neid on taotluse lisadena esitatud haiguslugude väljavõtetes üksikasjalikult kirjeldatud. 4.
4. Toomas Paas taotleb tema tervisliku seisundi ja karistuse kandmise võime kindlakstegemiseks kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimist. Sarnaselt eeluurimisele ja kohtumenetlusele võib eriteadmisi omava isiku hinnangu andmine tõusetunud küsimustele olla vajalik ka täitemenetluses. Toomas Paasil esineb epilepsia, diabeet (II aste, süstimise vajadus), krooniline pankreatiit ja kõrgvererõhutõbi. Kinnipidamiskohas tõhusa ravi osutamise võimatuse tingib eeskätt Eesti Vabariigil rahaliste vahendite puudumine. Vangla väide ravi võimaldamise kohta ei vasta tõele. Tema tervislik seisund on tunduvalt halvenenud justnimelt pikaajalise eelneva Tartu Vanglas viibimise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on Toomas Paasi taotluse rahuldamata jätmise osas seaduslik ning põhjendatud ja kaebaja väited teistsugusele seisukohale asumist ei tingi.
6. Määruskaebuses väidetakse esmalt, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui tegi otsustuse taotluse suhtes, mida süüdimõistetu ei esitanud. Toomas Paas taotles vangistuse täitmise edasilükkamist, kuna on raskelt haigestunud ja vanglas ei ole võimalik teda ravida (

§ 415lg 1 p 1).

Kohus aga võttis lisaks seisukoha ka selles, et vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega võivad erakordsete asjaolude tõttu kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele (

§ 415lg 3).

Sellega kohus sisuliselt välistas vastava taotluse esitamise võimaluse tulevikus.

1. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Esiteks on Toomas Paas maakohtule esitatud taotluses lisaks enda terviseandmetele kirjutanud: „Samaaegselt koheselt ravile asumine ei ole minul tehnilistel põhjustel võimalik, kuna käesolevate objektide valmimise tähtaeg on
2. juuni
3. a, milliste valmimisel makstakse minule tulemustasu. Rahaliste vahendite puudumine spetsiaalravimite ostmiseks edaspidise ambulatoorse ravi eesmärgil muudab haiglaravi tarbetuks.“ Maakohus on õigustatud ja ka kohustatud hindama kõiki taotluse arutamise ajaks esinevaid ja kohtu ette toodud põhjendusi, mis võivad tingida vangistuse täitmise edasilükkamise. Kaebuse esitaja käsitlus, mille kohaselt on ta õigustatud esitama vangistuse täitmise edasilükkamise taotluse esmalt ühel õigusliku alusel ja selle rahuldamata jäämisel 3 järgmisel õiguslikul alusel, ei ole nõustumisväärne. Ringkonnakohus näeb selles suisa viiteid võimalikule menetlusõiguste pahatahtliku kasutamise soovile.
4. Järgmiseks leiab Toomas Paas, et vangistusseaduse sätted on enamjaolt deklaratiivsed ja ei lahenda olukorda kinnipeetava jaoks soodsamal viisil. Käsitlusega, mille kohaselt peaksid asjad lahenema kinnipeetavale alati soodsalt, ei saa nõustuda. Reaalne vangistus on raskema karistusliigi raskeim võimalik individualiseerimise viis ning see on lahutamatult seotud süüdistatava teo ja tema varasema käitumise põhjal antava retsidiivsusprognoosiga. Karistus on kandmiseks ning see peabki põhjustama reaalselt tuntavaid kitsendusi ja kadusid. Vanglakaristust kandes on inimesel mitmed piirangud – näiteks ei ole võimalik vabalt liikuda, süüa endale meelepäraseid toite või kohtuda piiramatult lähedastega. On üsna selge, et reaalsuses esinevad piirangud ka arstiabi kättesaadavusele – pole võimalik vabalt valida tervishoiuteenuse osutajat ning on võimalik, et eriarsti juurde saamise kiirus on lisaks meditsiiniasutuse võimalustele sõltuvuses konvoiteenistuse töökorraldusest. Ravita määruskaebuse esitaja ei jää. VangS §-de 52 ja 53 kohaselt on vanglas tagatud kinnipeetavate terviseseisundi jälgimine, ravimine ning vanglas ravivõimaluste puudumisel asjakohase eriarstiabi osutaja juurde suunamine.
5. Tuleb rõhutada, et vangistuse täitmise edasilükkamise saab tingida ainult selline raske haigus, mida vanglas ravida võimalik ei ole. Tartu Vangla on tutvunud kohtule esitatud meditsiinidokumentidega ja kinnitanud, et neil on võimalik Toomas Paasile ravi osutada ja nad on seda ennegi teinud. Seega Toomas Paasil diagnoositud haigused ei välista vanglakaristuse kandmist.
6. Toomas Paas on taotlenud temale kohtuarstliku ekspertiisi määramist. Ekspertiis määratakse lähtuvalt tõendamisvajadusest. Kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 415 lg 1 p 1 kohaselt võib vangistuse täitmisele pööramise lükata edasi kuni kuue kuu võrra, kui süüdimõistetu on raskelt haigestunud ja vanglas ei ole võimalik teda ravida. Kuna vanglas on võimalik isikut ravida, ei ole sõltumata sellest, kas ekspertiisi tulemusena hinnataks haigestumist kergeks, keskmiseks või raskeks, alust karistuse täitmisele pööramist edasi lükata. Seega tõendamisvajadust ei esine.

1. Haiguse raskus omab iseseisvat tähendust siis, kui tegemist on parandamatult raske haigusega. Sellist haigust põdeva isiku võib kohus karistusseadustiku (KarS) § 79 lg 1 alusel karistuse kandmisest vabastada. Esitatud ravidokumentatsioonist nähtub, et Toomas Paasil esinevad kroonilise kuluga haigused, mis on temaga kaasas käinud juba pikka aega. Samas ei takista need tema igapäevast elutegevust ja toimetulekut, sh töötamist. Väidet, et ta oleks parandamatult raskelt haige, ei ole süüdimõistetu esitanudki. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et Toomas Paasi tervislik seisund võimaldab tal vanglakaristust kanda ning määruskaebuse väited ning asjas esitatud ja kogutud tõendid vastupidisele seisukohale jõudmiseks alust ei anna.
2. Olgu siiski obiter dictum-korras märgitud, et maakohtus eksis, kui leidis, et määruskaebemenetlus lükkab edasi Toomas Paasi kohustuse minna vanglasse.
3. Selline olukord oleks ebaloogiline.

§ 415

silmas pidades saab kõigepealt öelda, et vangistuse algusaja edasi lükkamine on väga erandlik. Lisaks tuleneb sellest sättest, et vangistuse algust saab edasi lükata vaid piiratud ajaks: kuni 6 kuuks (lg 1 p 1), kuni 12 kuuks (lg 1 p 2), kuni 3 aastaks (lg 2) ja kuni 2 kuuks (lg 3). Kui aga vangistuse algusaja lükkaks edasi ka kaebemenetlus, oleks võimalik

§-st 415 n-ö mööda hiilida – ja vähemalt teoreetiliselt 4 võiks seda teha lõputult. Kestab ju kaebemenetluse täies mahus läbimine mitu kuud. Välistatud ei ole, et ühe taotluse rahuldamata jätmise korral esitab süüdimõistetu (mitu kuud pärast esimese taotluse esitamist) uue taotluse (viidates mõnele uuele tema väitel edasi lükkamist tingivale asjaolule). Sellegi taotluse menetlemine võib kõigi kolme kohtuastme läbimise korral kesta mitu kuud. Ning seejärel on võimalik esitada järjekordne taotlus jne. Sealjuures ei eelda vangistuse selline edasi lükkamine mingit mõjuvat põhjust: piisab edasilükkamistaotluse ja kaebuste esitamisest. 14. Ringkonnakohtu hinnangul on seadusandja sellise ebaloogilisuse ka välistanud. Seda on ta teinud

§ 414

lg 4 abil, mille kohaselt ei peata taotluse esitamine vangistuse täitmise edasilükkamiseks vangistuse täitmisele pööramist. Mida tähendab „vangistuse täitmisele pööramine“

§ 414

lg 4 tähenduses, ilmneb

§ 414esimestest lõigetest.

Kõigepealt kuulub vangistuse täitmisele pööramise hulka teatise saatmine süüdimõistetule

§ 414lg 1 alusel.

Lisaks sellele on aga vangistuse täitmisele pööramisel tulenevalt

§ 414

lg-st 3 oluline roll ka vanglal ja politseil: kui süüdimõistetu ei ilmu kohtu määratud ajaks vanglasse, võtab vangla ühendust politseiga, kes toob kurjategija vanglasse sundkorras. Seetõttu ei saa nõustuda õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, et

§ 414

lg 4 (ainus) mõte on panna kohtule kohustus saata kurjategijale vangistuse algusaja teatis ka siis, kui too on taotlenud vangistuse algusaja edasi lükkamist (Pikamäe –

. Kommentaar. § 414, komm 6). Nagu äsja märgitud, hõlmab täitmisele pööramine endas lähtuvalt

§ 414

lg-st 3 ka süüdimõistetu reaalset vanglasse viimist (mitte üksnes teatise saatmist). Lisaks ei arvesta viidatud seisukoht sellega, et vaevalt küll esitavad süüdimõistetud (kuigivõrd) pikendamistaotlusi enne seda, kui kohus on neile teatanud vanglasse minemise kuupäeva – taotlused esitatakse pärast selle kuupäeva teada saamist. Seega muutuks

§ 414

lg 4 kriminaalmenetluse seadustiku kommentaaris esitatud tõlgendust järgides (suuresti) sisutühjaks. 15. Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et edasilükkamistaotluse esitamine ei võta vanglalt ära

§ 414

lg 3 järgset kohustust teatada süüdimõistetu ilmumata jäämisest politseid ega politseilt

§-st 139 tulenevat kohustust viia kurjategija sundkorras vanglasse. Samuti tuleneb ülal öeldust, et vangla peakski nüüd tegema viivitamata politseile Toomas Paasi vanglasse sundtoomise taotluse ja politsei peaks Toomas Paasi sellest taotlusest lähtuvalt vanglasse viima. 16. Äsja öeldust ilmneb seegi, et maakohus, olles leidnud, et vangistuse alguse edasi lükkamiseks alust pole, ei oleks tohtinud määrata Toomas Paasile vanglasse tulemiseks täiendavat tähtaega (10.06.2024). Nii tehes ei järginud kohus

§ 414

lg 4 ja jättis Toomas Paasile eksliku mulje, justkui ei oleks süüdimõistetu pidanud vanglasse minema juba 29.04.2024. 17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 03.06.

1. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
2. Eelöeldust nähtuvalt ja tulenevalt

§ 414

lg-st 4 puudub vajadus oodata käesoleva kohtumääruse jõustumist ning Toomas Paasil tuleb minna karistust kandma viivitamatult. Seetõttu saadab ringkonnakohus määruse teadmiseks ka Tartu Vanglale. (allkirjastatud digitaalselt) 5