1-23-2525 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2024 Tallinn Kohtuasja number 1-23-2525 Kohtukoosseis Eesistuja Inna Ombler, liikmed Janika
§ 169
järgi esitatud süüdistuses kajastuvad kaitseõiguse tagamiseks piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistuse kirjelduses on arusaadavalt välja toodud, et töövõimeline R. Halop, kellel puudusid mõjuvad põhjused, mis elatise maksmist takistaksid, ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi töö või muu legaalse sissetuleku otsimiseks ja varalise seisundi parandamiseks sellise määrani, mis võimaldaks ülalpidamise kohustust täita. Kolleegiumi hinnangul tagab esitatud süüdistus R. Halopile ja kaitsjale piisavalt tõhusa võimaluse esitada vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid karistusõigusliku vastutuse kõigi võimalike eelduste kohta. Samuti selgitas maakohus otsuses ammendavate põhistustega, miks ei ole kaitsja viidatud TlnRnKo 1-15-8902 lahendis käsitletud asjaolud kohaldatavad praeguses juhtumis käsitletavale olukorrale. Kõnealuste väidete osas ei ole apellatsioonis esitatud mingeid selliseid argumente, mille osas maakohus poleks juba seisukohta võtnud. 17. Puutuvalt kaitsja väitesse, et maakohus luges KarS § 169 kuriteokoosseisu tõendatuks ekslikult põhjusel, et süüdistatav ei suutnud tõendada oma jõupingutusi töö otsimisel, märgib 4
(7)1-23-2525 kolleegium järgmist. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb juhul, kui süüdistuses kirjeldatu kohaselt on isik jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused sissetuleku suurendamiseks, esitada süüdistataval ja kaitsjal kohtule tõendeid, millest nähtuks, milliseid jõupingutusi on ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav teinud oma varalise seisundi parandamiseks, sh näiteks tõendeid, et ta on tõemeeli otsinud tööd (RKKK 3-1-1-58-16, p-d 29 ja 43; RKKK 3-1-1-59-16, p 28). Praeguses asjas kaitsja ega süüdistatav maakohtule selliseid tõendeid kontrollimiseks esitanud ei ole. Apellant küll märgib, et maakohus pidanuks arvestama ka süüdistatava ütlusi töö otsimise kohta tõendina, kuid jätab tähelepanuta, et maakohus pidas R. Halopi ristküsitlusel antud ütlusi portaalide kaudu tööotsimise ja väidetavatel proovipäevadel käimise kohta üldsõnaliseks, sest töö otsimiseks tehtud väidetavate jõupingutuste ja töö leidmise võimatuse kohta mingeid tõendeid maakohtule ei esitanud. Järelikult esitas süüdistatav küll aktiivse kaitseväite töö otsimise kohta, kuid pole seda maakohtule kontrollitavaks teinud. Süüdistatava ristküsitlusel väidetust nähtuvalt ei ole ta ametlikult töötanud, sest ole vajadust olnud; ametlikult tööle ei läinud, sest erinevad kohtutäiturid olid peal; tööle polnud mõtet minna ja seega on tegelenud kodus olemisega; töötuna arvele ei ole võtnud ja pangakaarti ei ole (kd 2, tl 29 pöördel-31 pöördel).
- Kolleegium soostub maakohtu järeldusega, et tõsiasi, et R. Halop ei ole suutnud alates
- aastast kuni
- aastal Rootsi kolimiseni leida tööd Eestis ja kuni praeguse ajani Rootsis (ringkonnakohtu istungil väitis süüdistatav, et tal ei ole jätkuvalt õnnestunud tööd leida), viitab üheselt tõigale, et süüdistatav ei soovi lastele elatise maksmise kohustust täita (ega ka senist suurt elatise võlgnevust tasuda). Kolleegium tõdeb, et nagu maakohtus, ei selgitanud R. Halop ka ringkonnakohtus, millistesse ettevõtetesse ta Rootsis on püüdnud tööle asuda. Seega kõlavad süüdistatava väited, et ta on aktiivselt tööd otsinud, jätkuvalt tühjalt ega ole veenvad. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et R. Halop väldib ametlikult tööle asumist, eelistades elatise maksmise kohustuse täitmise vältimiseks teadmata allikatest pärit sissetulekuid, et välistada võimalust tuvastada tema sissetulekute suurust ja kontrollida kohustuste täitmise võimalikkust.
- Kaitsja arvates ei saa R. Halopit süüdistada Harju Maakohtu 16.06.2016.a otsusega nr 216-325 välja mõistetud lastele igakuise elatisraha maksmise kohustuse täitmata jätmises alates tema pankroti väljakuulutamisest 19.10.2020 ning vähemalt kuni pankroti väljakuulutamise ajani ei oleks saanud R. Halopile kohtulahendi täitmata jätmise süüdistust esitada. Kaitsja väidab, tuginedes süüdistatava selgitustele, et viimane olevat saanud aru, et pankroti tõttu lõppeb selle elatisraha kohtuotsuse täitmine. Seega ei olevat süüdistatav saanud aru oma teo keelatusest, see eksimus on temale vältimatu ja KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub tal süü. Kolleegium kaitsja seisukohta ei jaga ning tõdeb, et eeltoodud kaitsja argumentidelegi, sh viidetele Riigikohtu lahendit nr 2-20-3353 puudutavas osas, on maakohus juba vastanud ja kolleegium nõustub maakohtu põhistustega. Muu hulgas soostub kolleegium maakohtuga, et õige pole kaitsja seisukoht, et pankrotist tingituna ei saa R. Halopile elatisraha maksmise kohustuse täitmata jätmist süüks arvata.
- Maakohtu tuvastatust nähtuvalt on pankrotihalduri aruandes selgelt välja toodud, et pankrotiseaduse § 176 lg 2 kohaselt ei lõppe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustuste vabastamisel lastele elatise maksmise kohustus. R. Halopi ristküsitlusel antud ütlustest selguvalt tutvus süüdistatav oma pankrotimenetluse dokumentidega, sh pankrotihalduri aruandega, milles on juhitud tema tähelepanu rõhutatult nn paksus kirjas tõsiasjale, et lastele pankrotiga lastele elatise maksmise kohustus ei lõppe. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt luges ta pankrotihalduri aruandest, et tal on nõue lastele jätkuvalt elatist maksta, aga ta polevat kõigest aru saanud (kd 2, tl 29 pöördel-30). Maakohus leidis 5
(7)1-23-2525 põhjendatult, et tõendamata on süüdistatava väited, justkui oleks pankrotihaldur L. Müürsoo jätnud süüdistatavale vastamata, kas või kuidas ta peaks lastele elatist maksma. Süüdistatava öeldu ebausutavust kinnitavad uuritud tõendid, sh pankrotihaldur L. Müürsoo ristküsitlusel antud ütlused. Järelikult puudub alus tugineda maakohtu poolt ebausaldusväärseks hinnatud R. Halopi ütlustele. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et R. Halop pidi pankrotimenetluse dokumentidega tutvudes aru saama, et tal on jätkuvalt kohustus elatist maksta. Varemgi KarS § 169 järgi karistatud R. Halop oli elatise maksmise kohustusest teadlik, sai aru oma teo keelatusest ega olnud eksimuses. Seega on õige maakohtu järeldus, et R. Halopi suhtes ei kohaldu KarS § 39 lg-s 1 sätestatu.
- Kokkuvõtvalt nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et kuigi süüdistatav on püüdnud kohtu(te)le jätta muljet, et tal on soov lastele elatist maksta, näitavad tegelikult uuritud tõendid, et R. Halop on soovinud kohustuste täitmisest vabaneda. Maakohus tuvastas, et R. Halopil ei ole olnud mõjuvaid põhjusi ega takistusi mõistlike jõupingutuste tegemiseks, et leida töökohta ja parandada oma varalist seisundit ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Maakohtus uurituga leidis täielikult tõendamist R. Halopile süüks arvatu, et ta hoidub alates 10.06.2020 lapsevanemana teadvalt kõrvale oma alaealistele lastele kohtu poolt välja mõistetud igakuise elatisraha maksmisest. Tuvastamist leidis seegi, et pikaajaline igakuise regulaarse elatisraha süstemaatiline mittemaksmine on põhjustanud suure elatise võlgnevuse (05.03.2022 kuriteokaebuse esitamise ajaga 34 977,04 eurot), kuid hoolimata elatise võlgnevusest ja sellest, et teda on juba KarS § 169 järgi karistatud, on R. Halop jätkanud alates 10.06.2020 laste ülalpidamise kohustuste rikkumist. Kolleegium soostub maakohtu järeldusega, et R. Halop pani süüteo toime kavatsetult. Süüdistatav tegi teadvalt etteplaneeritult ja eesmärgipäraselt kõik endast oleneva, et mitte täita laste ülalpidamiskohustust. Maakohus tuvastas sellegi, et tegelikult on R. Halopil elustiilist nähtuvalt piisavalt rahalisi sissetulekuid, mida ta varjab ja kulutab vaid enda peale, jättes rahalised kohustused teadlikult täitmata.
- Kolleegium ei nõustu kaitsja arvamusega, et R. Halopi süüdimõistmisega lastele igakuise elatusraha maksmisest kõrvahoidumises rikkus maakohus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
- protokolli artiklit 4, mis keelab isiku teistkordse karistamise sama süüteo eest. Kaitsja argument, et kuivõrd lastele kohtu poolt elatusraha mittemaksmisest kõrvalehoidumise süüdistus tugineb samast (tsiviilasja) kohtulahendist tuleneva kohustuse täitmisele, ei saaks R. Halopit teistkordselt sama jätkuva süüteo eest menetleda, on ekslik. Kohtupraktikas on jaatatud, et KarS § 169 tähenduses elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine võib olla korduvalt karistatav erinevate perioodide eest, mil süüdlane rikub kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmise kohustust süstemaatilist või pikema aja vältel. Perekonnaseaduse § 100 lg-s 1 sätestatu kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega ja lg-st 4 tulenevalt makstakse elatist iga kalendrikuu ette. Riigikohtu arvates võib elatise maksmise kohustuse olulise rikkumisena olla käsitatav juba see, kui isik teadlikult viivitab elatise maksmisega rohkem kui üks kuu (vt RKKKo 1-185813/52 otsuse p-d 27-28). R. Halop mõisteti viimati KarS § 169 järgi süüdi Harju Maakohtu 27.11.2017 otsusega. Praeguses asjas on R.
§ 169
järgi süüks arvatud laste ülalpidamise kohustuse süstemaatilist jätkuvat rikkumist alates 10.06.
- Riigikohus on selgitanud, et süüdlase poolt teo toimepanemise jätkamine identsel või sarnasel viisil ei too kaasa immuniteeti riigi karistusvõimu eest. Karistamine teatud tegevuse eest kindlal ajavahemikul ei välista vastutust samalaadse tegevuse eest selle vältamise korral pärast isiku karistamist. Tuleb arvestada, et süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ohustamist või rikkumist pidevalt taastoodetakse, mistõttu suureneb teo ebaõigus pidevalt ega ammendu 6
(7)1-23-2525 varasema perioodi eest mõistetud karistuses. Karistamisotsus saab lähtuda vaid süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest ja seega mineviku sündmustest. Vastavat otsustust ei saa panna sõltuvusse ka sellest, kas riigil õnnestub isiku tegevust pärast karistamist füüsiliselt takistada või mitte (vt RKKKo 3-1-1-10-14, p 7.4). Järelikult ei ole maakohus R. Halopi süüdimõistmisel rikkunud topeltmenetlemise keeldu. Kolleegium toonitab, et ne bis in idem põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest ja kindlustada õigusrahu. Isiku jaoks ei saa aga olla üllatav tõsiasi, et kui ta jätkab pärast karistamist ebaseaduslikku tegevust, karistatakse teda selle eest, ja ka õigusrahu põhimõttega ei saa õigustada kestva ebaseadusliku tegevuse talumist riigi poolt (vt RKKKo 3-1-1-10-14, pd 7-7.4 ja RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). 24. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohus mõistis R. Halopile kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule mittevastava karistuse. Kolleegiumi hinnangul on maakohus R. Halopile karistust mõistes arvestanud kõigi KarS § 56 lg-s 1 ettenähtud asjaoludega ega ole teinud karistuse mõistmisel vigu. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et maksejõuetut süüdistatavat pole õige karistada vangistusega, mis on veel raskem kui süüdistatavale eelmisel korral mõistetud karistus. Maakohus on arusaadavalt põhistanud, miks ei täidaks praegusel juhul eesmärki rahaline karistus. Samuti jättis maakohus põhjendatult kergendava asjaoluna kõrvale kaitsja viidatud süüdistatava maksejõuetuse, lähtudes karistusmäära valikul R. Halopi süü suurusest. Maakohus arvestades uuritud tõenditest nähtuvat, sh pankrotihalduri aruandes ja 19.10.2020 kohtumääruses sedastatut, et R. Halopi maksejõuetuse põhjustas tema enda vastutustundetu käitumine ega tuvastanud süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Maakohus lähtu põhjendatult sellestki, et süüdistatav varjab kohustuste täitmise vältimiseks oma tegelikke sissetulekuid. Mõistes R.
§ 169
järgi karistuseks üle sanktsiooni keskmise määra ulatuva 7 kuu pikkuse vangistuse, arvestas maakohus nii keskmisest suurema süüga kui ka tõigaga, et senised karistused ei ole süüdistatava suhtes eesmärki täitnud. Sellega järgis kohus kehtivat kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb normi rikkumisele reageerida rangemalt, kui senised karistused ei ole mõju avaldanud. Kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus ka R. Halopile kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 1 aasta ja 1 kuu pikkuse vangistust mõistes. Seega jääb apellanti taotlus R. Halopi karistuse kergendamiseks tagajärjetuks. 25. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 25.01.2024 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7
(7)