Obsah (11)

§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 94§ 113§ 1131

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuli 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-144242 Tsiviilasi Holm Bank AS-i hagi I.

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele 7.

Vaidlust ei ole selles, et poolte oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui 2 füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

8.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 31,49% aastas. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 1468 eurot 18 senti, intressimäär 16%, lepingu kestus 24 kuud, lepingutasu 0 eurot ning kogu krediit võetakse koheselt kasutusse täies mahus. Lepingu sõlmimise ajal (

1. oktoobril 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,68% (kolmekordne määr seega 56,04%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
2. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 pdes 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 3 Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Hageja on hagis p-s 1.2 selgitanud, et kostja esitas laenutaotluse, milles märkis enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 600 eurot ja kohustusteks 300 eurot. Maksehäireregistri kohaselt kostjal maksehäired puudusid. Kohus selgitas
3. aprilli 2024 kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2). Kohus palus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja on nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Vastusena kohtunõudele märkis hageja, et kostja sissetulekute andmeid ja töösuhte kestvust kontrolliti Pensioniinfo päringuga, mille tulemusena oli näha, et kostjal oli püsiv ja regulaarne sissetulek, viimase kuue kuu keskmisena 965 eurot. Hageja hinnangul oli kostja maksevõime laenutaotluse esitamise hetkel laenu saamiseks piisav. Vastusele on lisatud limiidi otsuse andmed.
7. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtule on esitatud kostja krediiditaotlus (dtl 79), milles kostja sissetulekuks on märgitud 600 eurot ning finantskohustuste ja majapidamiskulude suuruseks 300 eurot. Hageja on esitanud kohtule ka kogumispensioni päringu (dtl 129), millest nähtub kostja sissetulek aprillis – septembris
8. Kostja keskmine sissetulek on 604 eurot 66 senti. Samas ei nähtu kohtule esitatud tõenditest see, millised olid kostja kohustused. Hageja on lähtunud üksnes sellest, et kostja on oma finantskohustusteks ja majandamiskuludeks märkinud 300 eurot. Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta oleks kostjalt konto väljavõtteid küsinud, samuti ei ole konto väljavõtteid kohtule esitatud. Kohus on seisukohal, et hageja oleks pidanud küsima kostjalt ka konto väljavõtteid, millest võisid nähtuda kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud (muud finantskohustused, majandamiskulud). Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab 4 tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10).
2. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. Lepingute sõlmimise ajal (
3. aastal) oli intressimäär 0%. Lepingus kokkulepitud intressimäär (44,50% aastas) Seega sai hageja nõuda

§-s 94 sätestatud määras ehk hageja intressinõue on 0 eurot. Eelneva tõttu jätab kohus hageja intressinõude (115 eurot 2 senti) rahuldamata.

1. Vastavalt kohtunõudele on hageja esitanud
2. mai 2024 uue arvestuse olukorras, kus kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul palub hageja mõista kostjalt enda kasuks välja põhinõudena 900 eurot 62 senti. Kohtu hinnangul on selline põhinõue ka põhjendatud.
3. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu kohaselt võib hageja lepingujärgsete maksetega hilinemisel nõuda viivist lepingujärgses intressimääras või seadusjärgses viivisemääras, kui see on kõrgem.

§ 4034

lg 7 järgi kohaldub praegusel juhul

§-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (praegusel juhul 44,50% aastas). Kohus märgib, et hageja ei ole oma

1. mai 2024 menetlusdokumendis sissenõutavaks muutunud viivisenõude osas ümberarvutusi esitanud. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue ebaselge ning kohus jätab selle rahuldamata (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147795, p 12.2).
3. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 15 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

§ 1131

lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. 5 Hageja on saatnud kostjale kokku kuus meeldetuletust, millest kolm on tasuta meeldetuletused ja kolm on tasulised (dtl 81 – 88). Seega on hageja praegusel juhul saatnud kostjale tasuta meeldetuletusi. Kohtu hinnangul on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendatud.

1. Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 915 eurot 62 senti (põhinõue 900 eurot 62 senti ja sissenõudmiskulud 915 eurot 62 senti). Kohus jätab hageja hagi rahuldamata põhinõude 221 euro 40 sendi ulatuses (1122,02 – 900,62). Kohus jätab täielikult rahuldamata hageja intressinõude (115 eurot 16 senti) ja sissenõutavaks muutunud viivise nõude (58 eurot 49 senti).
2. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 1310 eurot 67 senti ja kohus mõista kostjalt hageja kasuks välja 915 eurot 62 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 70% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 70% kostja ja 30% hageja kanda.
3. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 280 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud 210 eurot (300 x 0,7). /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 6