← Eesti

1-23-5760/53

Obsah (7)§ 200§ 121§ 74§ 65§ 68§ 60§ 25

1-23-5760 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2024. a Tallinn Kriminaalasja number 1-23-5760 (23231551759) Kohtukoosseis Eesistuja Pave

§ 200lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi Harju Maakohtu 29.

veebruari

  1. a otsus üldmenetluses Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Kaitsja Kannatanud Asja lahendamise viis Süüdistatav Aleksandr Starostin ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Ruta Rammo ALEKSANDR STAROSTIN isikukood 50205080299, elukoht XXX, viibimiskoht Tallinna Vangla, EV kodanik, XXX, emakeel vene keel, XXX, kriminaalkorras karistatud ühel korral: 12.12.
  2. a Harju Maakohtu otsusega

§ 121

lg 2 p 3 järgi vangistusega 8 kuud.

§ 74

lg 1, 3 alusel jäeti karistus täitmisele pööramata 1 aasta 2 kuu pikkuse katseajaga. Karistusaja hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg 15.03.

  1. a, 28.04.-29.04.
  2. a, s.o 3 päeva. Katseaja alguseks loeti 12.12.
  3. a. Harju Maakohtu 04.04.
  4. a määrusega pikendati katseaega 1 kuu võrra, s.o kuni 12.03.
  5. a. Kinni peetud 17.07.2023, tõkendina kohaldatud vahistamist alates 18.07.
  6. Vandeadvokaat Leelo Viil C ja Y Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  7. Jätta Harju Maakohtu
  8. veebruari
  9. a kohtuotsus Aleksandr Starostini suhtes muutmata ning süüdistatava ning tema kaitsja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
  10. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole (reg. number 10367581) seoses vandeadvokaat Leelo Viili poolt Aleksandr Starostinile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 351,36 eurot (kolmsada viiskümmend üks eurot ja kolmkümmend kuus senti).
  11. Välja mõista Aleksandr Starostinilt Eesti Vabariigi kasuks 351,36 eurot (kolmsada viiskümmend üks eurot ja kolmkümmend kuus senti) määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank ASis (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Aleksandr Starostin on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema olles eelnevalt, s.o 30.06.2023 kella 08:21 paiku asetanud endale suu ette maski, tõmmanud kätte kindad ja hiljem ka pähe seljas oleva tuulepluusi kapuutsi, järgnes võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 30.06.2023 kella 08:34 paiku Tallinnas Muhu 5 elumaja juurest Linnamäe tee suunas liikuvatele Cle ja Yle ning jõudes Linnamäe tee 4 ja Linnamäe tee 6 hoonete juurde, kõnetas neid selja tagant liginedes ja küsis rahakotti. Kui C vastas, et rahakotti ei ole, laskis A. Starostin pipragaasiballoonist gaasijoa Cle näkku, mis tabas kannatanu nägu, silmi ja kaitseks ettepandud vasakut kätt ning põhjustas talle tugevat kipitust ja füüsilist valu. Samal ajal lükkas C parema käega Y oma selja taha, mistõttu gaas Yt ei tabanud. Kui Y ütles kotist mobiiltelefoni võtma hakates, et kutsub politsei, hakkas A. Starostin tema suunas liikuma ning kui Y seejärel joostes ja karjudes põgenema hakkas, hakkas A. Starostin talle järele jooksma. Kui Y u 20 meetri jooksmise järel peatus ja A. Starostini poolse gaasirünnaku hirmus pea langetas, käed näole kaitseks ette pani ning end põlvi kõverdades võimalikult väikseks teha püüdis, liikus A. Starostin tagasi C juurde ja laskis talle uuesti gaasijoa näkku, tabades ka sel korral kannatanu nägu, silmi ja kaitseks ettesirutatud vasakut kätt, intensiivistades veelgi kipitust ja füüsilist valu. Seejärel võttis A. Starostin kätte tupes oleva noa, tõstis selle kõrgemale, hakkas nuga tupest välja võtma ning järgnema sellega selg ees Muhu 5 maja suunas taganevale Cle, kes tundis tõsiseltvõetavat ohtu enda elule ja tervisele. Saades aru, et kannatanud talle ei raha ei loovuta ning tal ei õnnestu neid enda tahtele allutada, lahkus A. Starostin sündmuskohalt. Oma tahtliku tegevusega A. Starostin vahetult alustas võõra vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil relvana kasutava muu esemega ja lisaks relvana kasutava muu esemega ähvardades, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, s.o pani toime

§ 200lg 2 p 8 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2

(8)
  1. Harju Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsusega tunnistati A. Starostin süüdi

§ 200

lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi ja karistati teda vangistusega 3 aastat 6 kuud.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 12.12.2022.

a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuu 27 päeva vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 1 kuu 27 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka, karistusaja algust arvestada A. Starostini kinnipidamisest, s.o alates 17.07.

  1. a. A. Starostini suhtes valitud tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti välja A. Starostinilt riigituludesse sundraha 1025 euro ulatuses, määratud kaitsjale makstud tasud 2262,15 euro ulatuses. Kriminaalmenetluse kulud summas 3287,15 eurot tuleb hüvitada 12 kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates igal kuul vähemalt 273,93 eurot (sel juhul tuleb viimasel kuul tasuda 273,92 eurot). KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti riigi kanda sundraha kulu 1025 euro ja kaitsjatasu 754,05 euro ulatuses. Asitõendid musta värvi tuulejope ja musta värvi püksid (asuvad Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas) – tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel süüdistatavale, s.o edastada need kinnipidamisasutusele A. Starostini isiklike asjade juures hoiustamiseks; mobiiltelefonist Nokia G21 IMEI-koodidega 350073850906804 ja 350073850906812 19.-20.07.2023 vaatluse käigus kopeeritud andmefailid, raportfail, andmestik ja jäädvustatud fotod (asuvad PPA keskkriminaalpolitsei andmehoidlas) – kustutada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kohtuotsuse jõustumisel. SÜÜDISTATAVA JA TEMA KAITSJA APELLATSIOONID
  2. Apellatsioonid Harju Maakohtu 29.02.
  3. a otsusele esitasid süüdistatav ja tema kaitsja.
  4. A. Starostin palub esitatud kaebuses teha tema suhtes leebem otsus ja muuta temale inkrimineeritud kuriteo paragrahvi. Lisaks leiab ta, et maakohus on otsuse tegemisel tuginenud oletustele, kuna tõendid ei kinnita temal noa olemasolu ning rõhutab, et tal oli närvivapustus. Maakohtu poolt väljatoodu sellest, et ta oleks etteheidetavaks teoks teinud ettevalmistusi ja kavatsenud röövi, ei vasta tõele.
  5. Kaitsja palub maakohtu otsus tühistada süüdistatavale karistuse mõistmise ja temalt menetluskulude väljamõistmise osas ning teha uus otsus, millega mõista A. Starostin süüdistuses

§ 200

lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi õigeks, tunnistada ta süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi ja mõista talle kergem karistus.

Kaitsja palub jätta riigi kanda osaliselt menetluskulud ning apellatsioonimenetluse kulud. 5.

  1. Kaebaja leiab, et Harju Maakohtu 29.02.
  2. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa A. Starostini süüditunnistamisega

§ 200

lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega. Tõendid ei kinnita A. Starostinile süüksarvatava kuriteo koosseisu olemasolu, mistõttu A. Starostin tuleb röövimise katses õigeks mõista. Maakohus ei ole sellekohaste järelduste tegemisel kõiki asjaolusid arvestanud ja on hinnanud tõendeid vääralt ning ei ole oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Maakohtu sellekohased seisukohad on oletuslikud ega ole sisustatud tõenditele rajanevate faktiliste asjaoludega. A. Starostini puhul on tõendatud kannatanu kehaline väärkohtlemine ja tema tegu vastab

§ 121lg 2 p 3 koosseisule.

Vaidlust ei tõusetunud seoses asjaoluga, et A. Starostin viibis süüdistuses märgitud ajal Linnamäe tee 4 ja Linnamäe tee 6 hoonete juures, kus tal oli kokkupuude C ja Yga. Seejuures on A. Starostin tunnistanud oma süüd osaliselt ja kinnitanud, et ta seal viibis ja kasutas pipragaasi. Selles osas on süüdistatava ja kannatanute ütlused ja muud tõendid kogumis kokkulangevad. Peamisteks vaidlusaluseks küsimusteks on see, kas A. Starostini tegevus oli 3

(8)suunatud sellele, et kannatanutelt vägivallaga võtta ära vara ning milline oli tema psüühiline seisund teo eelselt ja selle ajal. Süüdistatav tunnistas, et gaasiballooni väljavõtmise järel küsis ta meesterahvalt rahakotti ning kasutas gaasiballooni. Noa kasutamist ta ei mäleta. A. Starostin selgitas, et ta oli sellises vaimses seisundis, mis ei võimaldanud tal oma käitumisest aru saada, tema tegevus oli kaootiline, tal oli närvivapustus. Tema teadvus hakkas selginema alles pärast sündmust ja ta mäletas, et läks uuesti sündmuskohale vaatama ning nägi, et seal oli politseipatrull, millest järeldas, et asi ei ole nii tõsine. Süüdistatav ei hõivanud ega soovinud gaasiballooni kasutades hõivata kannatanute vara. Kaitsja leiab, et A. Starostini sellekohased ütlused on usaldusväärsed. 5.2. Maakohtu hinnangul on A. Starostini käitumises tuvastatav

§ 200lg 2 p 8 koosseis.

Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Kohus leidis, et esitatud tõendid toetavad esitatud süüdistust, st osundavad kannatanu suhtes toime pandud vägivallale, mis seisnes kannatanus hirmutunde tekitamises läbi tema psüühilise ja füüsilise mõjutamise. Kaebaja leiab, et isegi kui lugeda vägivallateo toimepanemine tõendatuks, ei ole tuvastatud asjaoludest nähtuvalt tegemist röövimisega. Käesoleval juhul on tuvastamist leidnud, et A. Starostin esmalt küsis Clt rahakotti, mille peale kannatanu vastas, et tal seda ei ole. Seega oli süüdistataval enne vägivalla kasutamist teadmine, et kannatanutel ei ole asja, mida ta soovis hõivata. Käesoleval juhul ei viita A. Starostini edasine käitumine ega ka muud asjaolud sellele, et süüdistatav võis kahelda C sõnades. Eitava vastuse saamise järel teatas A. Starostin, et „Siis on nii!“ ning hakkas kannatanu pihta gaasi pihustama, kuid ei teinud mingeid liigutusi kannatanute asjade äravõtmiseks. Kuigi võõra asja (rahakoti) küsimisele järgnes suhteliselt kiiresti rünnak kannatanu suhtes, ei olnud vägivald käesoleval juhul asja hõivamise abinõuks, kuivõrd see mitte ei eelnenud, vaid järgnes rahakoti küsimisele. Pipragaasi kasutamise hetkeks oli süüdistataval teadmine, et kannatanutel ei ole rahakotti ja seega tal seda ära võtta ei õnnestu. Seega süüdistatava rünnak ei olnud võõra asja hõivamisele suunatud, vaid tingituna A. Starostini vaimsest seisundist reaktsioon sellele, et kannatanul rahakotti ei ole ja ta soovitud asja ei saa. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldused noa olemasolu osas on oletuslikud, kuna selle kohta igasugused tõendid puuduvad ning kannatanud reaalselt nuga ei näinud. 5.3. Kaitsja leiab, et isegi kui lugeda tõendatuks A. Starostinile inkrimineeritav röövimise katse, ei ole toimepandud kuriteokatse sellise intensiivsusega, mis ei anna alust kaaluda

§ 60kohaldamist.

Rünnatud õigushüve sai kahjustatud vähesel määral, kuivõrd kannatanute vara ei hõivatud ega kahjustatud ning neile ei põhjustatud vigastusi. Maakohus märkis põhjendatult, et kannatanule tekitatud füüsiliste tervisekahjustuse intensiivsus ei olnud suur. Süüdistatav tekitas kannatanule küll füüsilist valu ning põhjustas tal mingil määral nägemise halvenemise, kuid pikaajalist tervisekahjustust kannatanule ründe tagajärjel ei tekkinud. Üldteadaolevalt ei ole pipragaas ka selline vahend millega saaks raskeid tervisekahjustusi tekitada. Käesoleval juhul tagajärjed taandusid paari päeva pärast, kiirabi kannatanud ei vajanud, raviks olid silmatilgad. Kuigi maakohus luges tõendatuks noa olemasolu, arvestas kohus seda, et reaalselt nuga tupest välja ei võetud, seega puudus ka vahetu oht tervisekahjustuse tekitamiseks. A. Starostini motiive ja süüteo tehiolusid on eelpool kirjeldatud. Oluline on ka silmas pidada, et süüdistatav lõpetas kannatanute ründamise vabatahtlikult, keegi tema tegevust ei takistanud. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas karistust kergendava asjaoluna tuleks arvestada puhtsüdamlikku kahetsust, mida süüdistatav kohtuistungil avaldas, samuti soovi kannatanute ees vabandada. Tähelepanuta ei saa jätta A. Starostini terviseseisundit. Süüdistatav on vahetult enne kuriteo toimepanemist kahel korral pöördunud EMO-sse ja talle on välja kirjutatud tugevatoimelised psühhotroopsed ravimid Valocordin Diazepam, mida kasutatakse haigusseisundite raviks, millega kaasnevad sisemine pinge, erutus või ärevusseisundid. Ka maakohtu hinnangul nähtub tõenditest, et paari nädala jooksul oli A. Starostini seisund selline, mis on küllalt iseloomulik ärevus- ja 4

(8)meeleoluhäiretele ja mida möönsid ka arstid. A. Starostini terviseseisundit on kirjeldanud kohtuistungil ka tema ema, kes kuulati tunnistajana üle ja kelle ütlustest nähtuvalt on süüdistatav otsinud viimasel ajal korduvalt oma psüühikaprobleemidega seoses abi, kuid ei ole seda saanud. Süüdistatava puhul tuleks ühtlasi silmas pidada, et kinnipidamiskohas viibimine võib kaasa tuua tema tervise halvenemise. A. Starostin on olnud motiveeritud otsima jõukohast tööd. Kaitsja leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks ei ole käesoleval juhul tingimata vajalik pikaajalise vangistuse ärakandmine süüdistatava poolt. PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONIDELE 6. Apellatsioonidele esitatud vastuses palub prokurör jätta Harju Maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata ning mõista apellatsioonimenetluse kulud täies ulatuses välja süüdistatavalt. Prokuratuur leiab, et kaitsja on apellatsioonis sisuliselt korranud neid väiteid, millistele ta tugines maakohtus kaitsekõnes. Prokurör ei nõustu sellega, et maakohus on eksinud materiaalõiguse ja menetlusnormide vastu, apellatsioonides esitatud etteheited on täiesti alusetud. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii, nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Ka ei ole maakohus teinud karistuse mõistmisel kaalutlusviga. Kohus on piisavalt põhistanud pigem leebe karistuse mõistmist A. Starsotinile, arvestanud sealjuures karistust kergendava asjaoluna ka puhtsüdamlikku kahetsust ning et lisaks avaldas A. Starostin soovi kannatanute ees vabandamiseks, samuti on kohus otsuses selgitanud, miks ei pea ta põhjendatuks

§ 25

lg-st 6 lähtuvalt täiendavalt karistust

§ 60põhimõtetel kergendada.

Kaitsja vastavasisuline kriitika kohtu aadressil jääb sellest tulenevalt arusaamatuks. Prokurör nõustub maakohtu poolt kohtuotsuses väljatoodud seisukohtadega ja seetõttu ei pea vajalikuks neid üle korrata. Eelnevast lähtuvalt leiab prokurör, et Harju Maakohtu 29.02.2024 otsus on seaduslik ja põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus A. Starostini poolt toime pandud teo ümber kvalifitseerimiseks ja karistuse kergendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioondesis, nendele prokuratuuri vastustes toodud väidete ja põhjendustega, leiab, et apellatsioonide argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus A. Starostini

§ 200

lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi süüditunnistamise ning karistamise osas on seaduslik ja põhjendatud. 8. Kaitsja poolt esitatud apellatsioonis palutakse maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist

§ 200

lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi põhjusel, et süüdistatav on selgitanud, et tema eesmärk ei olnud hõivata kannatanute vara. Samuti palutakse mõistetud karistuse määra vähendamist. Süüdistatava enda poolt esitatud kaebuse väited kattuvad sisuliselt kaitsja kaebuses väljatooduga. 8.1. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused 5

(8)mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli õigele järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles süüdistatava väite sellest, et tema ei soovinud hõivata kannatanute vara. Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlusi võib hinnata selles osas usaldusväärseks tõendiks ja need pole vastuolus teiste tõenditega. Maakohus on oma otsuses põhjalikult käsitlenud kõikidest tõenditest nähtuvat informatsiooni, neid omavaheliselt kõrvutanud ja hinnanud nende usaldusväärsust. Seejuures on süüdistatava ütluste osas maakohus jõudnud järeldusele, et A. Starostini ütlusi saab pidada usaldusväärseks üksnes selles osas, mil need on kooskõlas teiste asjas uuritud ja usaldusväärsete tõenditega, ennekõike asitõendi vaatlusprotokollide ja kannatanute ütlustega. Lisaks on maakohus toonud välja, millises osas ei saa süüdistatava ütlusi usaldusväärseks pidada ning oma vastavasisulist seisukohta ka põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus selles osas täielikult kaitsja kaebuses väljatoodud kohtupraktikas avaldatud põhimõtetele. Kuigi kaitsja leiab, et A. Starostini ütlused ei ole vastuolus teiste tõenditega, eelkõige kannatanute ütlustega, ei ole kaebuses esitatud sisulisi vastuväiteid maakohtu põhjendustele ega analüüsile, mille pinnalt maakohus teisele seisukohale asus. Üksnes maakohtu seisukohaga mittenõustumine, ei lükka otsuses toodud ammendavaid põhjendusi ümber ja anna alust otsuse tühistamiseks. 8.2. Kaitsja toob välja, et süüdistatava sõnade kohaselt ei mäleta ta noa kasutamist, A. Starostin selgitas, et ta oli sellises vaimses seisundis, mis ei võimaldanud tal oma käitumisest aru saada, tema tegevus oli kaootiline, tal oli närvivapustus. Maakohus on neid väiteid oma otsuses analüüsinud ja toonud välja, et väidet süüdistatava närvivapustusest ei kinnita muu objektiivne teave. Seejuures on kannatanu C märkinud, et süüdistatava tegevus oli professionaalne ja koordineeritud. Lisaks märkida tuleb, et süüdistatav on pärast teo toimepanemist toiminud väga kalkuleeritult ja sihipäraselt peites ära jope, mis võis teda inkrimineerida ja visates minema gaasipihusti, mille ta hiljem ka vaevata leiab. Olukorras, kus isikul oleks olnud paanikahäire, ei käituks inimene selliselt. Ka ei nähtu ühestki meditsiinidokumendist, et A. Starostinil oleks teoeelselt või teojärgselt esinenud selliseid terviseseisundeid, mis annaks alust arvata, et ka teo toimepanemise ajal võinuks olla temal mõni

§-s 34 nimetatud psüühikahäire, mis ka ajutiselt oleks piiranud tema võimet oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Kuigi kaebajad rõhuvad endiselt süüdistatava vaimsele seisundile, pole toodud oma väite kinnitamiseks välja midagi, mida maakohus vastava järelduse tegemisel juba arvestanud poleks. Samuti on maakohus analüüsinud, miks leiab, et olenemata sellest, et süüdistatav esmalt küsis rahakotti ja seejärel ründas kannatanuid, oli tema tegevus suunatud just sellele, et vägivallaga võtta ära kannatanute vara. Maakohtu seisukohta toetab A. Starostini käitumine, kus ta esmalt üht kannatanut rünnates, pöördus ka ähvardavalt teise kannatanu poole ning olukorras, kus gaasipihustist hakkas gaas otsa lõppema, võttis välja noa ja näitas seda Cle. 8.3. Kaebajad leiavad, et maakohtu järeldused noa olemasolu osas on oletuslikud, kuna selle kohta igasugused tõendid puuduvad ning kannatanud reaalselt nuga ei näinud. Selline seisukoht on aga ekslik. Nii on kannatanu C selgitanud, et on nuga näinud ja ilmeksimatult saanud aru, millega on tegu. Samuti on osanud ta seda kirjeldada, tuues välja, et tegemist oli umbes 20 cm pikkuse noaga ning märkinud, et see tekitas temas hirmu. Seega kinnitavad noa kasutamist kannatanu ning see nähtub ka vaatlusprotokollist, milles on kajastatud Häirekeskusesse tehtud kõnet. Kaudseks tõendiks lisaks kannatanute ütlustele on ka tunnistaja N. Starostina avaldatud ütlused, mille kohaselt avaldas süüdistatav vahetult peale teo toimepanemist oma emale, et ründas noaga üht meesterahvast. Seega süüdistatava enda väide justkui ta noa kasutamist ei mäleta, ei lükka eelnimetatud tõenditest nähtuvat ümber. Selles osas on maakohus tuvastanud, et A. Starostini ütlused ei haaku ülejäänud tõenditega ning neid ei saa pidada usaldusväärseks. 6

(8)
  1. Kaitsja märgib, et süüdistatav ei hõivanud ega soovinud gaasiballooni kasutades hõivata kannatanute vara. Ka selles osas on maakohus ammendavalt põhjendanud, miks ei saa seda väidet tõendite pinnalt usutavaks pidada. Nimelt lükkab vastava väite ümber see, et süüdistataval oli kaasas gaasipihusti ja nuga, tal oli peas kapuuts, tema nägu varjas mask, tema liikumine kinnitab seda, et ta liikus tänaval ohvrit otsides, samuti see, et ta ründas üht kannatanut esmalt gaasipihustiga ning kui pihusti otsa hakkas saama, ähvardas noaga. Erilist tähelepanu väärib süüdistatava vägivalla kasutamise järgne käitumine, nimelt ei põgenenud ta kohe sündmuskohalt, vaid asus kannatanu Yt taga ajama sooviga oma vara hõivamise tahet kehtestada, seejärel võttis välja noa ja tuli tagasi C juurde. See tähendabki, et vägivalda ei kasutatud kättemaksu motiivil, kuna ta vara ei saanud, vaid A. Starostin proovis mõnda aega oma vara hõivamise tahet kehtima panna. Maakohus on analüüsinud süüdistatava käitumist toimepandud kuriteo ajal ja järgselt ning kõike koosmõjus arvestades leidnudki põhjendatult, et A. Starostini väide sellest, et ta ei soovinud hõivata kannatanute vara, ei vasta teopildile. Seejuures kaitsja vaidlustab küll maakohtu lõppjäreldust süüdistatava tegevusele antud hinnangu osas, kuid ei too välja ühtegi konkreetset vastuväidet maakohtu argumentatsiooni osas, st ei too välja, et maakohus oleks hinnanud tõenditest nähtuvat informatsiooni ekslikult ning seetõttu jõudis ebaõigele järeldusele. Samuti ei viita kaebajad tõenditest nähtuvale, mis nende avaldatut kinnitada võiks. Ainuüksi asjaolu, et A. Starostin ise selgitab sündmuste käiku teisiti, ei anna alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks, et A. Starostini poolt kannatanute suhtes kasutatud vägivald oli nende vara hõivamise katse vahendiks. Röövimine jäi katsestaadiumisse A. Starostinist mitteolenevatel põhjustel, kuna tal ei õnnestunud kannatanuid oma tahtele allutada.
  2. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus silmas pidanud, et

§ 25

lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada

§-s 60 sätestatut. See seisukoht on ekslik. Nii nähtub maakohtu otsusest, et maakohus on kaalunud

§ 60

kohaldamist, kuid leidnud, et see pole põhjendatud, kuivõrd kohtuliku uurimise tulemusel leidis kinnitust, et väidetavat (ajutist) psüühikahäiret A. Starostinil ei esinenud, tegevus oli etteplaneeritud ning A. Starostini hoiak osalt ennastõigustav. Maakohus tõi ka välja, et A. Starostin pole väitnud, nagu ta vabatahtlikult lõpetanuks ründe, selle tingis arvatavasti see, et näha oli teisi inimesi ning kannatanu helistas politseisse. Kõiki kaitsja poolt kaebuses väljatoodud asjaolusid, mida tuleks karistuse määramisel arvesse võtta, on maakohus arvestanud. Samuti ka karistust kergendavaid asjaolusid. Maakohus on toonud välja, et

§ 200

lg 2 p 8 –

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest näeb seadusandja ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse, seega on antud kuriteo toimepanemise eest määratava karistuse sanktsiooni keskmääraks vangistus 9 aastat. Mõistes süüdistatavale karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, on maakohus kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud seega koosmõjul A. Starostini süü suurust, kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaitsja ei ole esitatud kaebuses viidanud asjaoludele, mille maakohus oleks karistuse mõistmisel tähelepanuta jätnud. Samuti on maakohus käsitlenud seda, miks ei ole võimalik jätta A. Starostinit karistusest tingimisi vabastamata tuues välja, et see võimalus tuleks kõne alla esmajoones siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused, kuid A. Starostini karistusregistri väljatrükist nähtub, et 12.12.2022. a kohtuotsusega on ta süüdi tunnistatud vägivallakuriteo toimepanemise eest, s.o veidi enam kui pool aastat enne käesolevas asjas inkrimineeritava kuriteo toimepanemist. Seejuures on oluline tähele panna, et ka selle kuriteo toimepanemisel kasutas A. Starostin kannatanu suhtes gaasirelva. Lisaks on olnud A. Starostinil juba varasemalt probleeme kriminaalhoolduse nõuete täitmisel. 11. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et esitatud kaebustes on sisuliselt korratud juba maakohtule esitatud kaitseversiooni ja väiteid, millele aga maakohus on oma otsuses ammendavalt 7

(8)vastanud ning toonud oma seisukohtade kinnitamiseks välja tõenditest nähtuva neid kinnitava informatsiooni. Maakohtu otsuses avaldatule ei ole kaebustes esitatud argumenteeritud vastuväiteid, mis annaksid aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks.
  1. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 29.02.
  2. a otsuse A. Starostini suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
  3. Süüdistatav A. Starostinile õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 351,36 eurot. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguteks märgitud apellatsiooni koostamine ja korduvad nõustamised ning ajakuluks on näidatud kokku 240 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatav A. Starostini kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.