KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-

) § 15 lg 1 alusel kinni ning alustas temale lahkumisettekirjutuse koostamist. PPA tuvastas 07.10.2023 vestluse käigus isiku tema enda ütluste alusel kui Kongo Demokraatliku Vabariigi kodaniku Q (sünd. XX.XX.XXXX). Isik esitas vestluse käigus PPAle rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus andis 08.10.2023 määrusega nr 3-232229 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel PPA-le loa isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni 08.12.2023 ning pikendas 01.12.2023 määrusega PPA-le antud luba kuni 01.04.

2. PPA luges 01.12.2023 otsusega nr 12310070016-1 isiku rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi isikule ettekirjutuse lahkumiseks Kongo DV-sse (sundtäidetav alates seadusliku viibimisaluse lõppemisest) ja kohaldas temale sissesõidukeeldu Schengeni alale 5 aastaks. Rahvusvahelise kaitse menetluse käigus selgus, et isiku tegelik nimi on X (sünd. XX.XX.XXXX) ning ta on Kongo DV kodanik. X esitas PPA 01.12.2023 otsuse tühistamiseks kaebuse (haldusasi nr 3-23-2992), mille Tallinna Halduskohus jättis 06.03.2024 otsusega rahuldamata. X on esitanud halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mis on ringkonnakohtu menetluses. Tallinna Halduskohus keelas 06.03.2024 määrusega esialgse õiguskaitse korras isikule tehtud lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise kuni haldusasja nr 3-23-2992 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
3. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 07.03.2024 taotluse anda

§ 23lg 1 p-de 1–3 alusel luba paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kaheks kuuks.

Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik isiku dokumenteerimiseks ja väljasaatmise tagamiseks. Haldusasjas nr 3-23-2229 on tõendatud, et isik saabus Eestisse ebaseaduslikult ja püüdis liikuda Pariisi. Esineb

§ 68

p 6 kohane põgenemise oht (

§ 23

lg 1 p 1), sest isiku käitumisest ja hoiakutest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Schengeni alale saabudes andis isik dokumendi smugeldaja kätte ja sai vastu varastatud dokumendi. Pärast kinnipidamist esitas isik valeandmed oma nime ja sünniaja kohta. Rahvusvahelise kaitse menetluses jäid isiku selgitused napisõnalisteks ning piirdusid väitega, et Kongo DV-s on tema elu ohus ja Eesti oli talle transiitriigiks Prantsusmaale jõudmiseks. Isiku sõnul andis ta algselt valeütlusi, kuna kartis kodumaale väljasaatmist. Seega esitas isik Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise takistamiseks (soovis taotluse esitada Prantsusmaal). Isik kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi ja ei ole usaldusväärne. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et PPA lükkas tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja halduskohus on jätnud kaebuse rahuldamata. Esialgse õiguskaitse määrusega ei ole peatatud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes selle sundtäitmine, mis ei takista täitmist tagavate meetmete rakendamist, sh kinnipidamist (Riigikohtu 15.09.2015 määrus nr 3-3-1-32-15, p 11). Isiku puhul esinevad ka

§ 23

lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused, sest tal puuduvad väljasaatmiseks vajalikud dokumendid ja isik teavitas 06.03.2024, et ta ei kavatse lahkumisettekirjutust täita ega teha koostööd enda dokumenteerimiseks. Põgenemisohu tõttu ei oleks

§-s 10 sätestatud järelevalvemeetmed tõhusad. Isikul puuduvad Eestiga igasugused sidemed ning tema KPK-s kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks. 2

§ 23

lg 1 p-de 1–3 alusel PPA-le loa paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 08.05.2024. PPA põhjendab kinnipidamise vajadust lahkumisettekirjutuse täitmise ja väljasaatmise tagamisega. Väljasaatmine ei ole hetkel võimalik tulenevalt Tallinna Halduskohtu 06.03.2024 määrusest nr 3-23-2992 ja isikul kehtivate dokumentide puudumisest. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega on väljasaatmine üksnes peatatud ja selle tagamiseks võib isikut paigutada mh KPK-sse. Kuna isik ei ole rahvusvahelise kaitse menetluses teinud PPA-ga koostööd ja kinnitas ka kohtuistungil, et ei kavatse koostööd teha, siis ei ole usutav, et isik teeks vabastamise korral PPA-ga koostööd. Tuvastatav on

§ 68

p 6 kohane põgenemisoht, kuna tõenäoliselt ei jääks isik KPK-st vabastamise korral PPA-le kättesaadavaks enda väljasaatmise täideviimiseks, vaid asuks ennast varjama või väljasaatmist takistama. Isik esitas algselt enda tuvastamiseks varastatud dokumendi ning esitas kodumaale väljasaatmise vältimise eesmärgil valeandmeid oma nime ja sünniaja kohta ka pärast kinnipidamist. Isikul puuduvad Eestis mis tahes sotsiaalsed sidemed, elukoht ja rahalised vahendid enda toimetuleku tagamiseks. Isik on ka teadlik, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus on jäänud rahuldamata ning teda ootab riigist väljasaatmine. Seega on usutav, et isik püüaks leida võimaluse liikuda edasi mõnda sobivasse sihtriiki, ootamata ära rahvusvahelise kaitse asjas tehtava otsuse jõustumist. Lisaks on täidetud

§ 23

lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused, sest isikul puudub väljasaatmiseks vajalik reisidokument ning ta ei tee PPA-ga koostööd enda dokumenteerimisel ja on 06.03.2024 selgelt teavitanud, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isiku suhtes puudub VRKS §-s 29 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks vajalik usaldus. Kinnipidamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse või tervise kaalutlustega (

§ 23lg 4).

6. X palub 22.03.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.03.2024 määrus ja vabastada ta KPK-st. Isik ei ole väitnud, et ta ei kavatse teha koostööd. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse teadlikult Eestis ning ta ei kavatse põgeneda ega hoida menetlustest kõrvale. Kuna isiku elu on Kongo DV-s ohus, põhjendab see tema ettevaatlikkust PPA-ga suhtlemisel ja seetõttu võis ta end segaselt väljendada. Isik andis varasemalt valeütlusi, sest vastasel juhul oleks ta kodumaale tagasi saadetud. Isiku puhul ei esine

§ 68p 6 kohast põgenemisohtu.

Sellist järeldust ei saa automaatselt teha asjaolust, et isik on sisenenud riiki ebaseaduslikult või esitas valedokumente. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise osas ei ole halduskohtu viide VRKS §-le 29 asjakohane.

§ 10

lg-s 2 sätestatud meetmete kohaldamist ei saa välistada ainuüksi viitega usalduse puudumisele. Kinnipidamise aluseks ei saa olla ka isikul Eestis sidemete, elukoha ja rahaliste vahendite puudumine. 7. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 29.04.2024 taotluse pikendada

§ 23

lg 1 p-de 1–3 ja § 25 lg 1 alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. PPA kordab 07.03.2024 taotluse põhjendusi, sest asjaolud ei ole muutunud. Isiku dokumenteerimine on jätkuvalt pooleli. Tagasisaatmise nõustajad vestlesid isikuga 11.03.2024, selgitamaks, et taotluse saab täita ka internetis, kuid isik keeldus jätkuvalt PPA-ga koostööst ja saatkonda helistamisest. PPA esitas Kongo DV saatkonnale 08.04.2024 isiku dokumenteerimise taotluse, kuid sellele ei ole seni vastatud. Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne ja

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed ei tagaks tõhusalt isiku Eestisse jäämist. 8. Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 02.05.2024 istungil, et tema eesmärgiks on vabaneda ja ühiskonda integreeruda. Isik ei tee passi hankimisel koostööd, sest rahvusvahelise kaitse asjas on vaidlus alles pooleli ja seega ei ole tal kohustust Eestist lahkuda. Isiku jätkuva 3

§ 23

lg 1 p-de 1–3 alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.09.2024. Kuivõrd isikul puuduvad reisidokumendid ja nende saamine viibib isikust tulenevalt, siis on tema kinnipidamise pikendamine

§ 23lg 1 p-de 2 ja 3 alusel põhjendatud.

Kehtiva lahkumisettekirjutuse tõttu on isikul kaasaaitamiskohustus (

§ 264

). Isik kinnitas, et talle on selgitatud reisidokumendi taotlemist, kuid ta ei soovi seda teha. PPA-l on õigus tegeleda isiku dokumenteerimisega ja selles menetluses ei avaldata koduriigile seda, kas isik on taotlenud rahvusvahelise kaitset. Koostöö PPA-ga ei halvendaks seega isiku olukorda. Halduskohus nõustus isiku põgenemise ohu osas varasemate määruste järeldustega. Isiku 02.05.2024 kohtuistungil väljendatud meelemuutus ei ole usutav ja see ei kummuta tema varasemat käitumist. Põgenemisoht kasvab, kui isiku kaebused ja edasikaebused on jäänud rahuldamata. Põgenemisohu prognoosimiseks ei pea isik olema proovinud põgeneda. 10. X palub 14.05.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 02.05.2024 määrus ja vabastada ta KPK-st. Isik jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et ta kartis koostööd PPAga, kuna tema elu oli Kongo DV-s ohus. Samas on isik esitanud PPA-le enda passi koopia ning tal ei ole kavatsust põgeneda. Isikul on hirm kodumaale naasmise ees, mida tuleks võtta arvesse tema käitumise hindamisel. Põgenemisohtu ei saa järeldada ainuüksi

§-s 68 toodud asjaolude esinemisest. Kinnipidamine ei ole proportsionaalne ja isiku suhtes saaks kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Määruskaebused tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuste esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebused on tähtaegsed (HKMS § 204 lg 1) ja vastavad HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuste esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebused ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus määruskaebuste lahendamiseks vajalikuks küsida PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.
2. Kuna Tallinna Halduskohtu 06.03.2024 otsus nr 3-23-2992 on lõplik otsus VRKS § 31 lg 1 p 2 tähenduses, siis on halduskohtu otsuse tegemisega puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja sellest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppenud. Isikule ei tulene seaduslikku alust Eestis viibimiseks ka sellest, et Tallinna Halduskohtu 06.03.2024 määrusega on esialgse õiguskaitse korras keelatud tema Eestist väljasaatmine kuni haldusasja nr 3-23-2992 menetluse lõpuni (vt

§ 14lg 6).

Halduskohus ei ole peatanud PPA 01.12.2023 otsuses nr 12310070016-1 tehtud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid keelas üksnes lahkumiskohustuse sundtäitmise. Halduskohtu määrust ei ole ka vaidlustatud ja see jõustus 23.03.2024. Seega saab isiku KPK-s kinnipidamise aluseks olla

. 13.

§ 23

lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3).

§ 23

lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab 4

§ 25

lg-te 1 ja 2 järgi võib halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa pikendada, kui esinevad

§ 23

lg-s 1 sätestatud alused ning täidetud on

§ 23lg-s 11 nimetatud põhimõtted.

14. PPA 07.03.2024 ja 29.04.2024 taotlustes on tuginetud

§ 23

lg 1 p-des 1–3 sätestatud alustele ning halduskohus on mõlemal juhul PPA-ga nõustunud. Põgenemise oht on tuvastatud

§ 68

p 6 järgi, sest PPA ja halduskohtu hinnangul järeldub isiku hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Puudutatud isik saabus Schengeni alale smugeldaja abil Valgevenest, kust ta liikus esmalt Lätti ja siis edasi Eestisse, eesmärgiga jõuda Prantsusmaale. Reisimiseks kasutas isik varastatud dokumenti ning esitas ka pärast kinnipidamist valeandmeid oma nime ja sünniaja kohta. Isik märkis 07.10.2023 ankeedil oma nimeks Q (sünd. XX.XX.XXXX), kuid on hiljem tuvastatud kui X (sünd. XX.XX.XXXX). Rahvusvahelise kaitse menetluses selgitas isik, et soovis valeandmete esitamisega vältida enda Kongo DV-sse väljasaatmist (13.11.2023 vestluse protokoll, p 37). Väited, et isik kartis PPA-ga koostööd teha, ei lähe kokku kinnitusega, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse teadlikult Eestis. Isiku sihtriigiks oli selgelt Prantsusmaa. Kuna isik väitis algselt, et ta on alaealine, võis üheks valeandmete esitamise eesmärgiks olla ka eeliskohtlemise saavutamine (vt VRKS § 17;

§ 12

). Olukorras, kus isikul puudub Eestiga mis tahes side ning tema rahvusvahelise kaitse taotlust ja kaebust ei ole saatnud edu, võiks isik KPK-st vabastamise korral tõenäoliselt teha teoks algse kavatsuse liikuda edasi Prantsusmaale, ootamata ära rahvusvahelise kaitse asjas kohtuotsuse jõustumist ja võimalikku väljasaatmist. Isik on halduskohtu 08.03.2024 ja 02.05.2024 istungitel kinnitanud, et ta ei soovi mingil juhul kodumaale naasta, kuna väidetavalt on tema elu seal ohus.

§ 68

p 6 alusel põgenemisohu tuvastamisel ei oma tähtsust, mis põhjusel ei soovi isik lahkumiskohustust täita. Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise põhjendatust hindab ringkonnakohus haldusasjas nr 3-23-2992. 15. PPA ja halduskohus on isiku kinnipidamisel tuginenud mh

§ 23

lg 1 p-dele 2 ja 3.

§ 23

lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab muu hulgas, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikul ei ole kehtivat reisidokumenti (isiku sõnul andis ta oma passi Valgevenes smugeldaja kätte). Puudutatud isik ei ole nõustunud endale reisidokumenti taotlema ning tema selgitustest nähtuvalt ei tee ta PPA-ga koostööd enda dokumenteerimiseks ja väljasaatmisele kaasaaitamiseks, sest selline nõue jääb arusaamatuks olukorras, kus tema rahvusvahelise kaitse asjas ei ole kohtuotsus veel jõustunud. PPA on 08.04.2024 esitanud Kongo DV saatkonnale Berliinis taotluse anda puudutatud isikule tagasipöördumiseks ajutine reisidokument, kuid ei ole sellele vastust saanud. Taotluse esitamisest ei ole samas möödunud ka sedavõrd pikk aeg, et oleks põhjust arvata, et isiku dokumenteerimine ilmselt ei õnnestugi ja seetõttu puudub väljasaatmise perspektiiv üldse. Seega esineb

§ 23lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus.

16.

§ 23

lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine peab aga seonduma mõne teise kohustuse (

§ 264

lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peab olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 26.08.2022 määrus nr 3-22-1388, p 13 ja seal viidatud varasem praktika). PPA ja halduskohus on seostanud isiku poolt kaasaaitamiskohustuse rikkumist eeskätt dokumentide hankimisel koostöö puudumisega, kuid nagu märgitud, on see hõlmatud

§ 23lg 1 p-ga 3.

Samuti on PPA viidanud, et isik ei ole teinud koostööd rahvusvahelise kaitse menetluses (sh andis valeütlusi), kuid see ei ole asjakohane, sest

§ 264

lg 1 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud väljasaadetava kohustused ei seondu rahvusvahelise kaitse menetlusega.

§ 23lg 1 p 2 alusel ei saa isikut kinni pidada ka pelgalt eelduse põhjal, et ta ei pruugi kaasaaitamiskohustust edaspidi täita, vaid kaasaaitamiskohustuse 5

§ 264

lg 1 p-des 1, 2 või 4 sätestatud kohustusi, siis ei saanud KPK-sse paigutamisel ja KPKS-s kinnipidamise pikendamisel tugineda

§ 23lg 1 p-s 2 sätestatud alusele.

Selles osas tuleb halduskohtu määruste põhjendusi muuta. 17. Määruskaebustes ei ole toodud esile asjaolusid, mille põhjal saaks puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (mh puuduvad andmed, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust). Kuigi isiku kinnipidamine kokku ligi 11 kuuks kujutab kahtlemata tema põhiõiguste olulist piiramist, ei saa kinnipidamist ainuüksi selle kestusest tulenevalt lugeda veel ülemääraseks, arvestades, et rahvusvahelise kaitse menetluse aeg tuleb jätta kõrvale (

§ 25

lg 3) ja

-i alusel võib isikut kinni pidada kuni 18 kuud (

§ 25

lg 2).

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldaks usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid isiku puhul tuvastatud põgenemisoht ja koostöösoovi puudumine ei anna selleks alust.

1. Eelneva põhjal jäävad puudutatud isiku määruskaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.03.2024 ja 02.05.2024 määruste resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
2. Puudutatud isik on taotlenud mh enda vabastamist tõlkekulude kandmisest. Menetlusabi andmise majanduslike eelduste täidetus on tuvastatud juba haldusasjas nr 3-23-
3. Kuna isik on viibinud järjest KPK-s, siis puudub alus arvata, et tema majanduslik seisund oleks muutunud. Tõlkeabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ning seda ei välista ka riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Taotlus tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel rahuldada osaliselt ning tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused riigi kulul prantsuse keelde.
4. Kuna määrus sisaldab andmeid puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).
5. Puudutatud isikule määruskaebemenetlustes riigi õigusabi osutanud advokaadi taotlused riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 6