Obsah (4)

§ 657§ 654§ 459§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2024, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 657lg 1 p 1).

Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Hageja taotleb
2. septembril 2022 esitatud hagis
3. novembri 2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-14617 kinnitatud kompromissis kokkulepitud kostjatele tasutava elatise vähendamist. Pooled leppisid kompromissis kokku elatise tasumises seadusega ettenähtud miinimummääras, st et alates
4. jaanuarist 2022 tuleb hagejal tasuda kummalegi kostjale elatist PKS § 2172 lg 1 järgi 292 eurot kuus. Hageja tugineb PKS § 2172 lg-le 2 ja soovib maksta kostjatele elatist
5. jaanuaril 2022 kehtima hakanud PKS §-s 101 järgi arvutatavas määras. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et kostja I põhjendatud ja vajalikud ülalpidamiskulud kuus on 594, 41 eurot ja kostjal II 597, 52 eurot ning hageja poolt praegu tasutav 292 eurot kuus on kooskõlas kostjate vajadustega. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu hinnangu kostjate vajalike kulude suuruse osas, samuti heidab maakohtule ette kostjate ülalpidamisvajaduse kindlaksmääramisel lapsetoetuse ja lasterikka pere toetusega mittearvestamist. Hageja ei nõustunud ka maakohtu hinnanguga hageja majanduslikule olukorrale. Samuti ei ole maakohus arvestanud kostjate ema sissetulekutega.
6. Maakohus leidis õigesti, et hagi aluseks olevatel asjaoludel on hagejal õigus pöörduda PKS § 2172 lg 2 alusel hagiga kohtusse elatise suuruse muutmiseks, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et kostjad on tõendanud, et nende vajadused ja selleks tehtavad kulutused õigustavad hagejalt PKS §-s 101 sätestatust suurema elatise saamist ning varasema kohtulahendiga kinnitatud kompromissis kokku lepitud elatist ei tule seetõttu vähendada (maakohtu otsuse p 19). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga.
7. PKS § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Laste tavalise elulaadi kujundavad nende vanemad, sh vanemate varalised võimalused, arvestada tuleb ka lapse vanusega. Kostjad olid maakohtu otsuse tegemise ajal vastavalt 16 aastat ja 15 aastat vanad. Põhjendatud ja kostjate huve kahjustav on hageja apellatsioonkaebuse seisukoht, et hageja makstava elatise eesmärgiks 6 on katta üksnes lapse esmavajalikke kulutusi. Hageja selline seisukoht ei ole seadusega kooskõlas. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et mopeedautoga seotud kulud on luksuskulud ega ole 16 aastase (praegu 17 aastase) kostja I vajalikud kulud. Maakohus on nimetatud kulu vajalikkust otsuses piisavalt hinnanud, sh võrrelnud seda kulu muude võimalike kostja I kuludega transpordile kodu ja kooli vahel. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu seisukohtadega. Seoses koolivõrgu korrastamisega ei pruugi gümnaasium asuda alati õpilase elukohaga samas asulas, samuti valivad õpilased gümnaasiumi oma huvidest ja edasise haridustee planeerimisest lähtuvalt. Vanematel on kohustus laste hariduse saamist toetada, sh elatise maksmise kaudu. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et toidukulud 20 euro ulatuses kuus väljaspool kodu söömisele ei ole kostjate esmavajadus. Maakohus on põhjendatult otsuses märkinud, et koolilõuna on tasuline. Hageja ei ole tõendanud, et kostjatel kulub koolilõunale vähem kui 20 eurot kuus. Arvestades kostjate vanust ei saa kostjate kulusid väljaspool kodu söömisele 20 eurot kuus pidada ka muudel asjaoludel mittevajalikuks kuluks. Seega on maakohus asunud põhjendatud seisukohale, et kummagi kostja toidukulu 170 eurot kuus (sh väljaspool kodu söömisele 20 eurot) on vajalik kulutus. Maakohus on kostjate vajalikuks kuluks pidanud ka kulu 21,70 eurot kuus elukindlustusele ja koduvalvekulu 4,14 eurot kuus kostja kohta. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei veena ringkonnakohut selles, et tegemist ei ole kostjate vajaliku kuluga. Kindlustuskulu on tõendatud kindlustuspoliisi ja maksekorraldusega. Koduvalvekulu on tõendatud maksekorraldusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kostjate vajalike kulutuste hindamisel ja ei pea seetõttu vajalikuks neid kõiki korrata (

§ 654lg 6).

Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust teistsugusele seisukohale.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väidetega, mis puudutavad hageja võimet teenida sissetulekut. Maakohus tuvastas, et hageja on iseenda tööandjaks XXXXX OÜ kaudu ja saab miinimumpalka. Maakohus leidis, et hagejal on kõik eeldused senise sissetuleku suurendamiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga. Tsiviilasja nr 2-19-14617
2. novembri 2019 kohtuistungil avaldas hageja kohtule, et tema sissetulek K-Rautas töötades oli 1850 eurot kuus, uuel töökohal katseajal oli töötasu 1650 eurot kuus (II kd lk 14). Seega on hageja võimeline leidma tööturul ka sellise töökoha, mis võimaldab tal teenida miinimumpalgast suuremat sissetulekut. Asjaolu, et hageja on otsustanud hakata tegelema ettevõtlusega, mis ei võimalda tal saada varasemaga võrreldes samaväärset töötasu, ei ole aluseks vähendada hageja osakaalu kostjate vajaduste katmisel. Seetõttu ei pidanud maakohus kostjate vanemate sissetulekute võimaliku ebaproportsionaalsusega ka asja lahendamisel arvestama. 11.

§ 459

lg 1 kohaselt pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus. Sama õigus on hagejal ka siis, kui perioodilised maksed on kokku lepitud kompromissis, mille kohus kinnitab (

§-d 430-431). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei anna ainuüksi muutunud materiaalõigus alust kohtu poolt kinnitatud kompromissis kokku lepitud elatise vähendamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui elatise saaja soovib ka pärast

1. jaanuari 2022 saada elatist 292 eurot ning see ületab kehtiva PKS § 101 alusel hageja kohta arvutatud elatise suuruse, peab hageja tõendama, et tema vajadused kuus on vähemalt 584 eurot (st 2x 292 eurot) (vt RKTKo
2. juuni 2022, 2-19-19160, p 14.2.). Sama otsuse p-s 14.3 on Riigikohus selgitanud, et riiklike 7 toetuste osas tuleb kehtivat materiaalõigust tõlgendada erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu varasema praktika järgi sai kohus PKS § 102 lg 2 alusel miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista ning arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, üksnes mõjuval põhjusel koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (RKTKo
3. märtsi
4. a otsus, nr 2-16-11905/66, p 23;
5. juuni
6. a otsus nr 3-2-1-35-17, p 28.2;
7. märtsi
8. a otsus nr 3-2-1-174-16, p 11).
9. novembri 2019 kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-19-14617 nähtub, et hageja ei taotlenud minimaalmääras tasutavas elatises kokku leppides riiklike lastetoetustega arvestamist, samuti andis hageja kostjatele ülalpidamist sel ajal ka vahetult. Seega arvestasid pooled juba tsiviilasjas nr 2-19-14617 kokkuleppe sõlmimisel, et lisaks poole miinimumpalga ulatuses hageja poolt tasutavale elatisele kaetakse kostjate vajadusi riiklike toetuste arvel. Seetõttu ei pidanud maakohus ka elatise vähendamise hagi lahendades praegusel juhul riiklike peretoetustega arvestama. Asjas on tuvastatud, et kostjate vajadused ei ole varasema miinimumelatisega (292 eurot kuus) võrreldes vähenenud. Asja materjalidest nähtub, et hageja poolt vahetult antav ülalpidamine on ära langenud, kuna kostjad hagejaga enam ei kohtu. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et varasemas kohtu poolt kinnitatud kompromissis kokku lepitud elatise vähendamiseks puudub alus, mistõttu jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata.
10. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 8