) § 168 lg-st 3 tulenevalt üksnes II tsiviilasjas, kus kohus lõpetas asja menetluse kompromissi kinnitamisega. Kompromissist tulenevalt pidi kostja tegema peale kompromissi jõustumist konkreetse menetlustoimingu, milleks oli hagist loobumise. Pooled ei lõpetanud kompromissiga I tsiviilasja, vaid selle asja menetlus jätkus hagist loobumise avalduse menetlemisega. Seega ei saanud Tallinna Ringkonnakohus I tsiviilasjas kohaldada
lg-s 3 sätestatud menetluskulude jagamise viisi, vaid pidi menetluskulude jagamisel lähtuma
Riigikohus jättis I tsiviilasjas 18.11.2022 määrusega Tallinna Ringkonnakohtu määruse jõusse. Mõlema kohtu otsustes oli piisava põhjalikkusega selgitatud, miks jäeti kulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata see maakohtule uueks arutamiseks tagasi. Hageja palub jätta ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda ja mõista need kostjalt hageja kasuks välja koos seadusjärgses määras edasiulatuva viivisega. 4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõigust. Vaidlus seisneb selles, kuidas tõlgendada II tsiviilasjas sõlmitud kompromissi menetluskulusid puudutavas osas. Kas pooled soovisid jätta mõlemas tsiviilasjas menetluskulud poolte endi kanda või puudutas kokkulepe menetluskulude poolte endi kanda jäämist ainult II tsiviilasja. Hageja arvates menetluskulud pidid jääma poolte endi kanda mõlemas tsiviilasjas ja kostja on rikkunud II tsiviilasjas sõlmitud kompromissi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab üksmeelselt, et kooskõlas
lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest
lg 2¹ alusel keelduda ning kaebus
3 2-23-938 Tsiviilasja hinna järgi on tegemist lihtmenetluse asjaga
lg 1 tähenduses.
lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas võetakse apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus edasikaebamiseks luba ei andnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine
Asjas tehtud hagi rahuldamata jättev otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise järeldamiseks alust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. 16.03.2022 kinnitas Pärnu Maakohus tsiviilasjas nr 2-21-20325 pooltevahelise kompromissi ja lõpetas menetluse. Kompromissi kinnitavas kohtumääruses sätestati, et kompromissi jõustumisel kohustub hageja tsiviilasjas nr 2-20-5007 esitatud hagi tagasi võtma (p 1.6) ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda (p 1.7). Kostja (tsiviilasjas nr 2-20-5007 hageja) esitas ringkonnakohtule avalduse hagi tagasivõtmiseks. Tallinna Ringkonnakohus tegi tsiviilasjas nr 2-20-5007 määruse, millega jättis hagi läbivaatamata ja menetluskulud
Ringkonnakohus leidis samas määruses, et Pärnu Maakohtu 16.03.2022 kompromissimäärusest tsiviilasjas nr 2-21-20325 ei nähtu, et pooled oleks kokku leppinud menetluskulude jaotuses siinses asjas. Ringkonnakohus märkis, et siinses asjas ei ole pooled esitanud kohtule kinnitamiseks kompromissi ning kohus ei lõpeta asja menetlust mitte kompromissi kinnitamisega, vaid jätab hagi seoses selle tagasivõtmisega läbi vaatamata. Seetõttu saavad menetluskulude jaotusele kohalduda
Ringkonnakohus ja Riigikohus selgitasid tsiviilasjas nr 2-20-5007, et
lg 3 ei kohaldu, mis sätestab menetluskulude jaotuse, kui asja menetlus lõpetatakse kompromissi kinnitamisega (RKTKm 18.11.2022, 2-20-5007 p 15). Seega ei saanud ringkonnakohtu hinnangul kostja tsiviilasjas nr 2-21-20325 sõlmitud kompromissi tingimusi rikkuda, kuna tsiviilasjas nr 2-20-5007 ei lõpetatud menetlust kompromissi kinnitamisega ja selles asjas ei saanud menetluskulusid teisiti jaotada. Seega on hageja nõue põhjendamatu ja maakohus ei ole käesolevas asjas esitatud hagi rahuldamata jättes menetlusnorme rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist
lg 2¹ alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363 p 15). Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus kaebuse menetlusse võtmiseks. Kolleegium lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes
§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus 4 2-23-938 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel tsiviilasja hinnaga võrreldes ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus on
lg 1 alusel õigesti jätnud menetluskulud hageja kanda, kuna hagi jäi rahuldamata.
lg 1 ja
lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle kostjale vastamiseks edastamist, siis ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 12.1. Hagejal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks
Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele arveldusarvele lõiv tagastada.
lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta
lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb
lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.
lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler Kaija Kaijanen Maris Kuurberg 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.