Obsah (5)

§ 2751§ 65§ 16§ 274§ 275

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2024, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-23-6086 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas

§ 2751

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. aprilli 2024 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Vahur Sikk ja kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, apellatsioon Prokurör ringkonnaprokurör Gerd Raudsepp Süüdistatav Vahur Sikk, isikukood: 37503027018, asukoht: Tartu Vangla; kriminaalkorras karistatud vandeadvokaat Otto Preem Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Tartu Maakohtu
3. aprilli 2024 otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
4. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Valga Advokaadibüroo kaudu 175 (ükssada seitsekümmend viis) eurot 68 senti, sealhulgas käibemaks 31 (kolmkümmend üks) eurot 68 senti, vandeadvokaat Otto Preemile süüdistatav Vahur Sikule määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
5. Punktis 2 nimetatud menetluskulud jäävad süüdistatava Vahur Siku kanda. Süüdistatav Vahur Sikul tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
6. Vahur Sikule esitati süüdistus karistusseadustiku (

) § 2751 lg 1 järgi selles, et tema, olles kinnipeetav Tartu Vanglas (Turu 56, Tartu), esitas

1. veebruaril 2023 paberkandjal Tartu Vangla vangivalvurile tema poolt koostatud ja allkirjastatud kaebuse võimuesindaja A.R. i tööülesannete täitmise peale. Kaebuse edastas vangivalvur inspektor-kontaktisik L.Õ. le ning see registreeriti Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemis numbriga 2-3/274-
3. veebruari 2023 kaebuses avaldas V. Sikk Tartu Vangla inspektor-kontaktisik A.R. i kohta ebaõigeid ja tõele mittevastavaid faktiväiteid, kirjutades järgnevat: „… nii 16-dal, kui ka 17dal veebruaril ajas see ametnik taolist juttu nagu oleks mingeid hallogeenseid seeni sisse söönud…“; „…idioot ei saa olla riigiametnikuks…“; „…sellist vastust ei saa anda isegi DOWN´i sündroomiga alaarenenud ebard, kui niimoodi vastab mulle kõrgharidusega ametnik…“ ja „…koristage see narkouimas tegelane siit II üksusest minema, enne kui ta suures narkojoobes korraldab midagi taolist nagu oli
4. nov
5. a…“. Eeltoodud kolmandatele isikutele esitatud ebaõigete ja tõele mittevastavate faktiväidetega kahjustas V. Sikk inspektor-kontaktisiku A.R. i au ja väärikust ning võis halvendada tema mainet avalikkuse silmis.
6. Tartu Maakohtu
7. aprilli 2024 otsusega karistati V. Sikku

§ 2751

lg 1 järgi 6 kuu vangistusega, mida

§ 65lg 2 alusel suurendati Tartu Maakohtu 9.

veebruari 2022 otsusega mõistetud karistuse kandmata osa 4 kuu 28 päeva vangistuse võrra ning mõisteti V. Sikule liitkaristuseks 10 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti otsuse kuulutamise päev

1. aprill
2. Sama kohtuotsusega mõisteti KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 ning § 179 lg 1 p 2 alusel V. Sikult Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskuludena määratud kaitsja tasu ja kulud 381,38 eurot ja sundraha 615 eurot, s.o menetluskulud kokku 996,38 eurot. KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel jäeti riigi kanda määratud kaitsja tasu ja kulud 381,38 euro ulatuses ja sundraha 615 euro ulatuses. KrMS § 180 lg 3 neljanda lause alusel tuleb V. Sikul tasuda menetluskulud 996,38 eurot ositi 12 kuu jooksul selliselt, et alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust tuleb esimesel 11 kuul iga kuu viimaseks päevaks tasuda 83,03 eurot ja viimasel
3. kuul kuu viimaseks päevaks 83,05 eurot.
4. Maakohtu hinnangul on süü tõendamist leidnud. 3.
5. Praeguses asjas pole vaidlust, et Tartu Vangla kinnipeetav V. Sikk esitas
6. veebruar 2023 Tartu Vangla valvurile enda koostatud kaebuse sama vangla inspektor-kontaktisiku A.R. i kohta, kusjuures kaebus oli adresseeritud Tartu Vangla direktorile ja sisaldas muu hulgas süüdistuses tsiteeritud lauseosi. Nii nagu süüdistuses välja toodud, nähtus ka kohtus uuritud kaebusest, et V. Sikk polnud rahul A.R. i tööülesannete täitmisega
7. ja
8. veebruar 2023, kirjutades, et A.R. ajas taolist juttu nagu oleks mingeid hallogeenseid seeni sisse söönud ja idioot ei saa olla riigiametnikuks. Edasi täpsustab V. Sikk kaebuses, et ta seletas A.R. ile, et A.G. le distsiplinaarkaristuse määramine pole otstarbekas, sest A.G. vahel aitab teda ja käib tema kambris, mispeale vastas A.R. , et mine arsti juurde. V. Sikk leiab, et sellist vastust ei saa anda isegi Downi sündroomiga alaarenenud ebard ja ainuüksi sellise käitumise eest peab selliselt ametnikult ära võtma nii hariduse kui ka ametikoha. Ning viimaks soovib V. Sikk, et Tartu Vangla selgitaks välja A.R. i joobeseisundi või normaalsusastme igal tööpäeval, ning märgib, et koristage see narkouimas tegelane siit II üksusest minema, enne kui ta suures narkojoobes korraldab midagi taolist nagu oli
9. november
10. 3.
11. Kooskõlas ülal kirjeldatud kaebusega tuleneb ka kannatanu A.R. i ja süüdistatava V. Siku istungil antud ütlustest kokkuvõtlikult, et V. Sikk ei leppinud, et A.R. toimetas distsiplinaarmenetlust seoses sellega, et teine kinnipeetav viibis loata V. Siku kambris. V. Sikk 2 püüdis kaaskinnipeetava käitumist õigustada, öeldes, et ta aitab V. Sikku, ning ärritus, kui A.R. ei nõustunud temaga ja soovitas abivajaduse korral meditsiiniosakonna poole pöörduda. Täpsemalt hakkas V. Sikk A.R. i sõnul
12. veebruar 2023 mingist hetkest lihtsalt karjuma, temaga polnud võimalik rääkida ning A.R. sulges kambriukse luugi ja kõndis ära. V. Sikk selgitas omalt poolt, et teda solvas see, et kui ta ütles A.R. ile, et ta kõnnib kahe karguga ja tal pole kuskilt kolmandat kätt võtta, vastas A.R. talle, et mine siis arsti juurde. V. Sikk sai aru, et A.R. soovitas tal kolmanda käe juurde kasvatada, ja loogiline, et emotsioonide ajel kirjutaski selle. Normaalne inimene ei saada ju kolmandat kätt arsti juurde sebima. Tuginedes tõenditele kogumis, tuvastas kohus, et V. Sikk esitas süüdistuses märgitud ajal, kohas ja viisil A.R. i tööülesannete täitmise peale kaebuse, mis sisaldas muu hulgas süüdistuses tsiteeritud lauseosasid. 3.
13. Prokuratuuri ja kaitse seisukohad lahknevad aga V. Siku tegevusele antavas karistusõiguslikus hinnangus, täpsemalt selles, kas A.R. on võimuesindaja ja kas V. Sikk esitas tema kohta faktiväiteid, mis võivad halvendada tema mainet avalikkuse silmis. A.R. selgitas ristküsitluse käigus prokuröri küsimustele vastates, et tema kui inspektor-kontaktisiku tööülesanne on kinnipeetava juhtumi korraldamine, s.o kinnipeetava pöördumistele vastamine, kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine, kohtule vm asutustele vajalike dokumentide koostamine ja kinnipeetava igapäevamuredega tegelemine. Kaitsja ei esitanud kannatanule ühtki omapoolset küsimust ega kohtule ühtki tõendit, mis lükkaks kannatanu ütlused ümber või seaks need kahtluse alla. Pidades silmas, et A.R. i ütluste järgi on inspektorkontaktisiku pädevuses muu hulgas kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine, teostab inspektor-kontaktisik kohtu hinnangul avalikku võimu ja on võimuesindaja

§ 2751mõttes.

Ka Riigikohus on leidnud, et vangla inspektor-kontaktisik on käsitatav võimuesindajana (RKKK

1. aprilli 2016 otsus nr 3-1-1-31-16, p 10). 3.
2. Mis puudutab faktiväidete esitamist, siis ei nõustu kohus V. Sikuga, et ta tõi kaebuses üksnes võrdlusi. Kuna V. Sikk märkis A.R. i kohta, et koristage see narkouimas tegelane siit II üksusest minema, enne kui ta suures narkojoobes korraldab midagi taolist nagu oli
3. november 2019, väitis ta kaebuses kindlas kõneviisis ja ühemõtteliselt, et A.R. viibib töökohal narkojoobes olles. 3.
4. Lisaks taotles V. Sikk kaebuses A.R. i normaalsusastme välja selgitamist, märkides, et idioot ei saa olla riigiametnikuks ja sellist vastust ei saa anda isegi Downi sündroomiga alaarenenud ebard. Kohtu hinnangul on ka nimetatud terviseseisundid faktilised asjaolud, mille olemasolu või puudumist on samuti võimalik (meditsiiniliste uuringute abil) kinnitada või ümber lükata. Kuna V. Sikk nimetas A.R. i otsesõnu idioodiks, väitis ta kaebuses ühemõtteliselt sedagi, et A.R. on vaimse alaarenguga. Ning nagu joobeseisundi puhulgi, soovis V. Sikk, et vangla selgitaks välja ka A.R. i arengutaseme, mistõttu oli see ka V. Siku enda arvates faktiline asjaolu. 3.
5. Kannatanu A.R. kinnitas, et ta pole narkojoobes tööl viibinud ja tal pole kaebuses märgitud diagnoose. Lähtudes uuritud tõenditest, leidis kohus kokkuvõtlikult, et V. Sikk esitas kaebuses A.R. i kohta tõele mittevastavaid faktiväiteid, et A.R. viibib töökohal narkojoobes ja on vaimse alaarenguga. 3.
6. Erinevalt kaitsjast ei tähenda laimamine kohtu meelest tingimata vale faktiväite esitamist või levitamist avalikkusele või veel vähem ̶ et kriminaalmenetluses tuleb süüdistatava süüditunnistamiseks tuvastada, et vale faktiväide halvendaski reaalselt kannatanu mainet avalikkuse silmis. Pidades silmas, et

§ 2751

on teodelikt ning laimamine kujutab endast vale faktiväite esitamist või levitamist, piisab juba sellest, kui faktiväide esitatakse või seda levitatakse kas või ainult ühele kõrvalisele isikule. Lisatingimus, et vale faktiväide peab olema 3 selline, mis võib kahjustada kannatanu mainet avalikkuse silmis, tähendab üksnes seda, et faktiväide on halvustav/häbistav, s.o vastuolus üldiste moraalinormidega. 3.

1. V. Sikk esitas kaebuse valvurile ning vastavalt kinnipeetavate kirjalike pöördumistega tegelemise korrale tutvusid kaebuse sisuga V. Siku inspektor-kontaktisik L.Õ. ja üksuse juht ning kohus leidis, et V. Sikk esitas A.R. i kohta valesid faktiväiteid kahele kõrvalisele isikule (s.o L.Õ. le ja üksuse juhile). 3.
2. Kohtumenetluse poolte vahel ei tekkinud vaidlust selle üle, kas kaebuses sisalduvad faktiväited on halvustavad/häbistavad, kuid kohus leidis siiski, et see kriteerium on täidetud vaid joobeseisundis töökohal viibimise osas. Viimati märgitu on ilmselgelt vastuolus üldiste moraalinõuetega ning võib halvendada kannatanu mainet avalikkuse (sh tööandja ja kolleegide) silmis. Mis puudutab vaimset arengutaset (sh alaarengut), siis selle näol on tegemist aga inimese tahtest sõltumatu ja tema kontrollile allumatu terviseseisundiga, mis ei saa põhimõtteliselt olla moraalinormidega vastuolus ega kellegi mainet (nn välist au) halvendada. Seega on laimamisena käsitatav üksnes A.R. i joobeseisundi kohta vale faktiväite esitamine. 3.
3. Maakohus tuvastas seega, et V. Sikk esitas kaebuse, sest ta polnud rahul A.R. i läbiviidava distsiplinaarmenetlusega ja laimas A.R. i seoses tema ametikohustuste täitmisega.

§ 2751lg 1 objektiivse koosseisu tunnused on täidetud.

Viimati märgitud seisukohta ei lükka ümber ka asjaolu, et kaebusele seati juurdepääsupiirang kuni

1. veebruar 2098 ja V. Sikk kinnitas pärast üksuse juhiga vestlemist, et ta ei soovi kirjalikku vastust. Nagu öeldud, ei tähenda laimamine vältimatult häbistavate valeväidete esitamist avalikkusele ning laimamiseks piisas juba sellest, et V. Siku kaebusega tutvusid L.Õ. ja üksuse juht. 3.
2. Maakohtu hinnangul on täidetud ka

§ 2751lg 1 subjektiivsed tunnused.

Pidades silmas, et V. Sikk kinnitas pärast üksuse juhiga vestlemist, et ta ei soovi kaebusele kirjalikku vastust, teadis ta algusest peale, et kaebuses A.R. i kohta esitatud väited (sh joobeseisundis tööl viibimise osas) ei vasta tõele. Kuna V. Sikk koostas ja esitas sellegipoolest Tartu Vangla direktorile adresseeritud kirjaliku kaebuse, oli tema eesmärk A.R. i häbistavat valeväidet kolmandatele isikutele levitada. Ning arvestades kaebuse sisu, pidas ta vähemalt võimalikuks, et valeväide võib kahjustada A.R. i mainet. Seega tegutses V. Sikk kavatsetult

§ 16lg 2 mõttes.

1. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolusid kohus ei tuvastanud.
2. Karistus. 5.1.

§ 2751

lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni 2-aastase vangistuse, kuid maakohtu arvates pole võimalik V. Sikule rahalist karistust mõista. 5.

1. Kohus nõustus prokuröriga, et V. Siku süü on üsna väike ja teda on võimalik karistada alla sanktsiooni keskmist määra jääva vangistusega. 5.
2. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole, kuid eripreventiivse kaalutlusena peab kohus silmas, et V. Sikku on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Täpsemalt on V. Siku iseloomustuse järgi teda kriminaalkorras karistatud 19 korda ja ta viibib vanglas
3. korda (tl 26). Tulenevalt karistusregistri väljavõttest ja kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-217216 on V. Sikul 3 kehtivat kriminaalkaristust, kusjuures alates
4. oktoober 2015 (s.o viimased enam kui 8 aastat) kannab ta liitkaristust mootorsõiduki joobes juhtimise ja tapmise eest ning viimati karistati teda Tartu Maakohtu
5. veebruari 2022 otsusega (s.o veidi enam kui 2 aastat tagasi)

§ 274lg 1 järgi vangistuse ajal valvuri tapmisega ähvardamise eest.

5.

1. Kokkuvõtlikult pole V. Sikk teinud varasematest süüdimõistvatest kohtuotsustest, märkimisväärselt pikast vangistusest ega distsiplinaarkaristusest mingeid järeldusi, vaid on jätkanud vanglaametnike vastu kuritegude toimepanemist. Ka praeguses asjas avaldas V. Sikk 4 kohtuistungil, et on loogiline, et ta emotsioonide ajel kirjutas A.R. i kohta kõnealuse kaebuse. Kuna senised karistused pole V. Siku käitumist piisavalt mõjutanud ning ta peab ärritumise korral laimamist ja solvamist iseenesest mõistetavaks käitumiseks, pole võimalik teda karistada miinimummääras vangistusega. 5.
2. Arvestades ülaltoodut kogumis, mõistab kohus V. Sikule karistuseks 6 kuud vangistust.
3. Kohtuistungil palus kaitsja jätta KrMS § 180 lg-le 3 tuginedes osa menetluskuludest riigi kanda ja võimaldada V. Sikul tasuda ülejäänud osa 1 aasta jooksul. Kohus leidis, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Nagu märgitud, on V. Sikk viibinud vanglas viimased enam kui 8 aastat Samuti on iseloomustuse järgi talle määratud osaline töövõime ja raske puue kuni
4. juuni 2026 ning
5. märts 2023 seisuga oli tal tasumata nõudeid 3479,01 eurot ja vabanemisfondis oli 250,02 eurot. Vangistuse ajal on pere teda rahaliselt toetanud (tl 26). Arvestades V. Siku varalist olukorda, möönis kohus, et ligi 2000-eurose menetluskulude tasumine käib talle tõenäoliselt üle jõu. Seetõttu jättis kohus riigi kanda pool menetluskuludest (s.o kaitsjatasust -ja kuludest 381,38 eurot ja sundrahast 615 eurot). V. Sikul tuleb tasuda kokku 996,38 eurot ositi 12 kuu jooksul. Apellatsioonid ja vastus apellatsioonidele
6. Tartu Maakohtu
7. aprilli 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Sikk, kes ei ole rahul maakohtu otsusega ja leiab, see on kehtivate seadustega vastuolus. Lisaks soovib V. Sikk esitada lisadena tõendeid, mida ei olnud tal võimalik kohtuistungil esitada, sest ta oli need unustanud lõunapausi ajal ootekambrisse. V. Sikk palub ennast õigeks mõista. 7.
8. V. Sikk toob välja, et tema avaldus ei olnud adresseeritud Tartu Vangla direktorile, vaid seda nõuab esitamise vorm. Samuti ei ole avaldanud ta dokumendi sisu kolmandatele isikutele. Süüdistatav annab ülevaate kirjade liikumisest. Kirja liikumise ruumis olid A.R. ja L.Õ. ja kolmandate isikute informeeritus on välistatud. Ainukese isikuna jääb A.M., kes kaebuse lahendas. 7.
9. Samuti on seadusega vastuolus kriminaalasja algatamine kaebuse alusel ametniku tegevuse vastu. Puudub vastav haldusakt, süüdistatavaga vesteldi ja ta vastust ei soovinud. 7.
10. Ka ei ole V. Sikk rahul väljamõistetud menetluskuludega. Kuna ta on täielikult töövõimetu, siis ei ole mingit reaalset võimalust menetluskulusid tasuda täissummas ega osamaksetena. 7.
11. V. Sikk esitas apellatsioonkaebusele ka täienduse, milles toob välja, et maakohus, tutvudes kohtumaterjalidega, oleks pidanud kuulutama kohtumenetluse või osa menetlusest kinniseks asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks, mitte lubama prokuröril korraldada mingile „publikule“ etendust.
12. Tartu Maakohtu
13. aprilli 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, kes palub tühistada maakohtu otsus ning mõista V. Sikk õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja V. Sikule mõistetud karistuse vähendamist. Maakohtu otsus ei ole õiguspärane, kuna eelkõige on maakohus eksinud tõendite hindamisel, mis on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning isiku alusetu süüdimõistmise. 8.
14. Kaitsja esitas omapoolse argumentatsiooni
15. jaanuari 2024 kohtuistungil vaidluste käigus ning jääb jätkuvalt nende seisukohtade juurde, kuid juhib tähelepanu järgnevale.

§ 2751 lg 1 asjades arvestatav kohtupraktika puudub.

8.

1. Teadupärast on laim faktiväide, mis on vale ja võib halvendada kannatanu mainet avalikkuse silmis. Antud asjas leidis kohus, et laimuna sai käsitleda faktiväidet kannatanu joobeseisundis töökohal viibimise osas. Otsuse p-s 15 leidis kohus, et süüdistatav tegutses 5 kavatsetult. Muuhulgas märkis kohus: „Pidades silmas, et V. Sikk kinnitas pärast üksuse juhiga vestlemist, et ta ei soovi kaebusele kirjalikku vastust, teadis ta algusest peale, et kaebuses A. Rõźikovi kohta esitatud väited (sh joobeseisundis tööl viibimise osas) ei vasta tõele“. Kaitsja hinnangul on see kohtu tõdemus üpriski küsitav. 8.
2. Ka ei nõustunud kaitsja otsuse p-s 14 toodud seisukohtadega. Vangla on suletud asutus. Kinnipeetavate avaldustele ja kaebustele kehtestatakse pikaajaline juurdepääsupiirang ning kolmandate isikute juurdepääs nimetatud dokumendile oli välistatud. V. Siku pöördumisega tutvusid reaalselt kaks isikut - tunnistaja L.Õ. ja üksuse juht. Andmed selles, et nimetatud pöördumine kahjustas kannatanu mainet, asjas puuduvad. Seadusandjad pidasid laimu kriminaliseerimisel silmas eelkõige olukorda, mil võimuesindaja mõjutamine on seotud avalikkusele suunatud pöördumistega. L.Õ. ja A.M. pole aga samastatavad avalikkusega. 8.
3. Antud juhul tuleb lähtuda in dubio pro reo printsiibist ning tõlgendada kõik kahtlused ja küsitavused süüdistatava kasuks. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis. Samas peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtulahendis selgelt jälgitav. Antud kaasuse puhul seda tõdeda ei saa. Vead tõendite hindamisel tõid kaasa materiaalõiguse väära kohaldamise, s.o V. Siku süüdimõistmise. Alternatiivselt tuleks vähendada V. Sikule mõistetud karistuse määra. Antud juhul ei kaasnenud sündmusega vara- ega isikukahju. Sellise kirjatüki eest mõistetav karistus peaks asjaolusid arvestades olema kindlasti vähem kui 6 kuud.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. mai 2024 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele apellatsiooni kohta seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamise tähtajaks hilisemalt
6. mai
8. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha ringkonnaprokurör Gerd Raudsepp, kes leiab, et maakohtu
9. aprilli 2024 otsus on seaduslik, põhjendatud ning selles ei esine materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Seetõttu tuleb kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jätta rahuldamata. 10.
10. Esmalt ei nõustu prokurör kaitsja apellatsioonis viidatuga, et tegelikkuses pole võimalik tuvastada, kas A.R. oli joobeseisundis või mitte. Kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei ole kunagi töökohal joobeseisundis viibinud ega selliselt tööülesandeid täitnud. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seatud. 10.
11. Tähelepanu ei vääri kaitsja ja süüdistatava käsitlus sellest, et andmeid ei ole avalikkusele esitatud. Kohus on asjakohaselt punktis 11 märkinud, et laimamise puhul piisab sellest, et vale faktiväide esitatakse või seda levitatakse kas või ainult ühele kõrvalisele isikule. 10.3.

§ 2751

koosseisu järgi kaitstav õigushüve on avaliku võimu toimimise korrapärasus ja mõjusus. Seetõttu on seadusandja kriminaliseerinud ka sellised teod, millega esitatakse ebaõigeid faktiväiteid nt sama asutuse siseselt. 10.

1. Prokuratuuri hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas põhjendatud ka V. Siku karistuse vähendamine. Kohus on veenvalt selgitanud, kuidas karistus on kujunenud. 10.
2. V. Siku apellatsioonis märgitu, et prokuratuur ja kohus on meelevaldselt tõlgendanud tema poolt kirjutatud sõnu on ennastõigustav. Selliselt on V. Siku, kannatanu ja tunnistajate ütlusega üheselt näha tema eesmärk kaebuse koostamisel. Ka kaebus ise võimaldab teha järeldusi selle kohta, mida V. Sikk soovis selle esitamisega saavutada ja mis oli tema eesmärk. 10.
3. Mis puudutab V. Siku taotlust lisada kriminaaltoimiku juurde täiendavaid tõendeid, siis palub prokuratuur jätta taotluse rahuldamata ning dokumendid kriminaalasja juurde lisamata. 10.
4. Samuti vaidlustas V. Sikk selle, et Tartu Maakohtus arutati asja avalikul kohtuistungil. Prokuratuuri hinnangul ei esinenud ühtegi argumenti, mis oleksid võimaldanud kohtuistungi 6 avalikkust piirata. Samuti ei esitanud ei kaitsja ega süüdistatav sellesisulist taotlust. Prokuratuur rõhutab, et kriminaalmenetluse läbiviimist, sh kohtumenetlust, reguleerib KrMS. 10.
5. Kuivõrd prokuratuuri hinnangul ei esine alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, puudub võimalus ka apellatsioonimenetluses tekkinud kulude riigi kanda jätmiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, kohtuistungi protokolli, maakohtu otsust ja esitatud apellatsioone ning prokuröri vastuväiteid, leiab, et apellatsioonid jäävad rahuldamata ja maakohtu otsus süüdistatava süü küsimuses ning karistuse mõistmises muutmata.
7. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni üldsõnalise väitega, et maakohus on asjas vääralt kohaldanud materiaalõigust ja V. Siku alusetult süüdi mõistnud. Samuti ei saa soostuda seisukohaga, et süüdistatava süü on tõendamata. Nõustuda võib küll kaitsja väitega, et kohtupraktika

§ 2751lg 1 järgi kvalifitseeritavates süütegudes pole suur.

1. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse põhiosale tõendite ja süü küsimuse analüüsimisel ei saa konkreetse kaasuse valguses midagi ette heita, sest kohus on uurinud kõiki asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. Vajalik tõendite analüüs, maakohtu siseveendumuse kujunemine ning järeldusteni jõudmine on kolleegiumile jälgitav.
2. Asjas on põhiküsimuseks kas V. Sikk realiseeris oma tegevusega võimuesindaja laimamise süüteokoosseisu. Süüdistatav ja kaitsja vaidlevad sellele jätkuvalt vastu ja leiavad, et mingit laimamist pole toimunud.
3. Sisuliselt kordab kaitsja apellatsiooni varasemaid kaitseväiteid, millised maakohus on juba ümber lükanud. Asjakohane pole kaitsja ja süüdistatava käsitlus sellest, et andmeid ei ole avalikkusele esitatud. Maakohus on lahendi punktis 11 juba märkinud, et laimamise puhul piisab sellest, et vale faktiväide esitatakse või seda levitatakse kas või ainult ühele kõrvalisele isikule. Selle seisukohaga nõustub ka kolleegium. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonidest nähtub, et kahtluse alla ei seata fakti ning on tõendamist leidnud, et V. Siku esitatud kaebusega tutvusid vähemalt inspektor-kontaktisik L.Õ. ning üksuse juht A.M. .
4. Soostuda ei saa kaitseväitega, et

§ 2751

objektiivne teokoosseis seaks kriteeriumideks, nagu ebaõigeid faktiväiteid peaks levitama avalikult. Koosseisu objektiivsete elementide juurde kuulub kriteerium, mille kohaselt peab laimamine aset leidma kolmandale isikule, st mitte kannatanule endale. Seda ei saa meelevaldselt laiendada, seades kohustuslikuks adressaadiks avalikkuse. Sisuliselt kitsendaks selline tõlgendamine seadusandja tahte vastaselt oluliselt normi teokoosseisu. Nii saaks karistatavaks muutuda sisuliselt vaid äärmiselt piiritletud hulk juhtumeid, nt faktiväidete esitamine internetis, massimeediaväljaandes (nt ajalehed) või avalikus ruumis teabe avalikustamine. 17. Kuna

§ 2751

on teodelikt ning laimamine kujutab endast vale faktiväite esitamist või levitamist, piisab juba sellest, kui faktiväide esitatakse või seda levitatakse kas või ainult ühele kõrvalisele isikule. Lisatingimus, et vale faktiväide peab olema selline, mis võib kahjustada kannatanu mainet avalikkuse silmis, tähendab üksnes seda, et faktiväide on halvustav/häbistav, s.o vastuolus üldiste moraalinormidega. 18.

§ 2751

koosseisu järgi kaitstav õigushüve on avaliku võimu toimimise korrapärasus ja mõjusus. Jaatada tuleb riikliku süüdistuse seisukohta, et seadusandja on kriminaaliseerinud ka sellised teod, millega esitatakse ebaõigeid faktiväiteid nt sama asutuse siseselt. Taoline tegevus võib riigivõimu õõnestada sama intensiivselt, kui otse avalikkusele suunatud teod.

1. Varasemalt on Riigikohtu praktikas võimuesindaja laimamine olnud arutusel asjas nr 3-17 1-11-
2. Ka selles asjas esitas süüdistatav vangla direktorile märgukirja, milles ta laimas valede faktiväidete esitamisega võimuesindajat seoses vanglaametnikuna tema poolt ametikohustuste täitmisega. Muuhulgas tuvastasid kohtud, et karistust kandva süüdistatava avaldustes väljendatu on otsitud ja kantud soovist E. R.-i kui vanglaametniku mainet kahjustada. Laimamine on sellise faktiväite esitamine või levitamine, mis on vale ja võib halvendada kannatanu mainet avalikkuse silmis. Seega oli ka eelnimetatud kaasuses küsimus vangla siseselt laimu levitamise võimalikkusest, mis loeti kohtulahendiga tuvastatuks.
3. Muuhulgas väidab kaitsja, et tegelikkuses pole võimalik tuvastada, kas võimuesindaja A.R. oli joobeseisundis või mitte. Kohus peab usaldusväärseks kannatanu kohtuistungil maakohtus antud ütlusi, et ta ei ole kunagi töökohal joobeseisundis viibinud ega selliselt tööülesandeid täitnud. A.R. i sellekohaseid ütlusi pole millegagi kahtluse alla seatud.
4. Süüdistatava enda väide, et kohus on meelevaldselt tõlgendanud tema poolt kirjutatud sõnu on ennastõigustav ja asjakohatu. Kaebuse tekstist tuleneb selge eesmärk, mida V. Sikk soovis selle esitamisega saavutada. Tegemist oli otsese ja konkreetselt kannatanu A.R. i vastu suunatud ebaõige faktiväite levitamisega. Maakohus leidis, et laimamisena on käsitatav üksnes A.R. i joobeseisundi kohta vale faktiväite esitamine. Sellest ei saa teha järeldust, justkui oleks see esitatud tingimuslikult või ei käiks A.R. i kohta. Kolleegium leiab, et tegemist ei ole mingi hetkelise, spontaanse reageeringuga, vaid tegemist on teadliku ja eesmärgipärase tegevusega laimamise näol, mis oli kantud kättemaksust A.R. i vastu seoses tema ametiülesande täitmisega distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. Süüdistatav sai igal juhul aru, et koostades ja allkirjastades kaebuse, mille esitas menetluse jätkamiseks vangla valvurile, tutvuvad sellega ka vangla töötajad, kelle kätte kaebus edastatakse.
5. Süüdistatav esitas apellatsioonis taotluse lisada kriminaaltoimiku juurde täiendavaid tõendeid. Süüdistatava enda väide, et tal ei olnud võimalik kohtuistungil dokumente esitada, kuna ta oli need unustanud lõunapausi ajal ootekambrisse, pole siiski tõsiseltvõetav. Kolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas puudub nendel tõendiväärtus ja jätab need tähelepanuta. Kaebus, mille originaali esitamist süüdistatav taotleb, on kriminaalasja juures ning seda on juba uuritud. Teised dokumendid ei oma V. Siku süüküsimuse lahendamisega seost.
6. V. Sikk on vaidlustanud veel selle, et maakohtus arutati asja avalikul kohtuistungil. Teadupärast on KrMS § 11 järgi kohtuistungid avalikud. Erandina näeb KrMS § 12 ette, et kohtuistungi võib täielikult või osaliselt kinniseks kuulutada vaid sama sätte lõikes 1 punktides 1-4 sätestatud tingimustel. Kolleegium nõustub riikliku süüdistuse seisukohaga, mille kohaselt ei esinenud ühtegi argumenti, mis oleks võimaldanud kohtuistungi avalikkust piirata. Samuti ei esitanud ei kaitsja ega süüdistatav sellesisulist taotlust. Kriminaalmenetluse läbiviimist, sh kohtumenetlust, reguleerib KrMS, st avalikkuse piiramisel tuleb lähtuda menetlusseadustikust. Viited HKMS-ile ja TsMS-ile ei ole kriminaalmenetluses asjakohased ning nende alusel kriminaalmenetluse avalikkust piirata ei saa.
7. Kolleegium leiab, et põhjendatud pole V. Sikule maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamine. Maakohus on põhjalikult motiveerinud süü suurust ja mõistetud karistuse asjaolusid ning analüüsinud süüdistatava käitumist ja preventsioone. Kohus märkis, et lisaks A.R. i joobeseisundis tööl viibimise kohta valeväite esitamisele sõnastas V. Sikk kaebuse ka üldiselt äärmiselt ebaviisakalt ja solvavalt, üritades A.R. ile temaga mittenõustumise ja enese kehtestamise eest kätte maksta. Samas saab nõustuda seisukohaga, et laim ei levinud ulatuslikult ja A.R. i maine kahjustamise oht oli väike ning seetõttu on süüdistatava süü üsna väike ning karistus tuleb mõista oluliselt alla vangistuse keskmist määra. Siiski on oluline märkida seda, et süüdistatav ei ole varasemast vangistusest ja distsiplinaarkaristusest teinud vajalikke järeldusi ning on jätkanud vanglaametnike vastu kuritegude toimepanemist. 8
8. Menetluskulude vähendamisel on maakohus süüdistatavale juba vastu tulnud ja arvestanud tema tervislikku ja majanduslikku seisu ja leidnud, et nende tasumine käib süüdistatavale ilmselt üle jõu. Maakohus oli teadlik süüdistatava osalisest töövõimest ja raskest puudest. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks neid asjaolusid uuesti arvestada. Kohus on võimaldanud menetluskulud süüdistataval tasuda 1 aasta jooksul. Pool menetluskuludest on jäetud riigi kanda ja menetluskulude veelkordset vähendamist ei pea kolleegium põhjendatuks. Kuna esitatud apellatsioone edu ei saada, siis pole põhjendatud ka apellatsioonimenetluses tekkinud kulude riigi kanda jätmiseks.
9. Kaitsja Otto Preem on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele, kliendi nõustamisele ja apellatsiooni koostamisele 120 minutit, mille eest taotleb tasu 175,68 eurot, sh käibemaks 31,68 eurot. Ringkonnakohus, hinnates kaitsja toiminguid ja apellatsiooni mahtu, leiab, et tasutaotlus tuleb lugeda põhjendatuks.
10. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, s.o jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jäävad menetluskulud summas 175,68 eurot süüdistatava V. Siku kanda.
11. Tulenevalt eeltoodust ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
12. aprilli 2024 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Ingeri Tamm (allkirjastatud digitaalselt) 9 Aarne Sarjas