← Eesti

1-23-2860/80

1-23-2860 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-23-2860 Kohtukoosseis Eesistuja Inna Ombler, liikmed Elina Elkind ja Orvi Koik Kriminaalasi Dmitri Voronini süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  2. jaanuari 2024 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Ringkonnaprokurör Lauri Jõgi ja süüdistatava kaitsja Ahto Sirendi Prokurör Lauri Jõgi Süüdistatav Kaitsja Dmitri Voronin, isikukood 39501090212, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodakondsus, emakeel vene keel, XXX, töökoht XXX, väärteokorras 1 kehtiv karistus, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad Vandeadvokaat Ahto Sirendi RESOLUTSIOON
  3. Muuta Harju Maakohtu
  4. jaanuari 2024 otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, milles tugineti 20.01.
  5. a kahtlustatava ütluste olustikuga seostamise protokollile kui lubatavale tõendile.
  6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ning prokuröri ja kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
  7. Määrata kaitsja Ahto Sirendi poolt Dmitri Voroninile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Ahto Sirendi Advokaadibüroole makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga kokku 710,04 eurot, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. 1 / 12 1-22-5295 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu 8.01.2024 otsusega (terviktekst tehti pooltele kättesaadavaks 8.02.2024) otsusega üldmenetluses tunnistati D. Voronin süüdi KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 15 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise algust arvestati alates kahtlustatavana kinnipidamisest 18.01.
  10. Maakohus rahuldas kannatanu X esitatud tsiviilhagi ja tegi otsustused menetluskulude, asitõendite ja kriminaalmenetluses ära võetud objektide osas.
  11. Harju Maakohus mõistis D. Voronini süüdi KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ehk teise inimese tapmises piinaval viisil. D. Voronini süüdistus seisneb kokkuvõtvalt järgmises. tema 16.01.2023 ajavahemikul kell 18:23 sisenes Paasiku 2a, Tallinn asuva Grossi poe juures Y sõidukisse Toyota Yaris registreerimismärgiga XXXXXX, mille juhiistmel istus Y, kõrvalistuja kohale. Y oli esialgu nõus sõidutama vabatahtlikult D. Voroninit. Sõidu käigus palus D. Voronin Yl sõita Tallinnas Narva mnt 131d asuva tühermaa juurde. Kui Y keeldus tühermaale viival teel asuva keelumärgi juurest edasi sõitmast võttis D. Voronin välja varasemalt soetatud noa, suunas selle tera Y suunas ja sundis teda sõitma tühermaa poole. Sellise tegevusega tekitas D. Voronin tahtlikult Yle hirmu tunnet oma elu ja tervise osas. Peale tühermaa juurde jõudmist nõudis D. Voronin noa ähvardusel Ylt sõiduki peatamist ja sellest väljumist, mida viimane hirmu ajel ka tegi. Seejärel sama noaga ähvardades, liikus D. Voronin koos Yga varjulisse kohta, kus tõukas tahtlikult kannatanu pikali, sest ta olnud nõus vabatahtlikult maha heitma ja hakkas osutama vastupanu. Y tegi ettepaneku vahekorda astumiseks, tajudes olukorra lootusetust. Seejärel võttis D. Voronin taskust eelnevalt Y tapmise eesmärgil ostetud köie ning pani selle ümber kõhuli maas lamava kannatanu kaela ning kägistas teda tahtlikult kaelast viie minuti jooksul, millega tekitas kannatanus lootusetuse tunnet ja vaimset ning füüsilist piina. Samuti lõi D. Voronin kägistamise ajal korduvalt Yt parema rusikaga pea piirkonda. Olles samal ajal Y selja peal ning avaldades survet kägistamise ajal rinnakorvile tekitas D. Voronin sellega Yle roiete hulgimurrud, mis suurendas täiendavalt Y tajutavat füüsilist valu ja piina. Seejärel tegi D. Voronin sama noaga, millega oli Yt eelnevalt ähvardanud, Y kaela vasakule poolele kolm proovilõike torget. Seejärel lõikas D. Voronin tahtlikult sama noaga vähemalt nelja kuni viie üksteisele järgneva lõikega Y kaela haava, mis algas vasakul pool kõrva alumisest kinnituskohast 5,5 cm ja alalõualuunurgast 2 cm allpool, kulges paremale kaela horisontaalpinnal ja keeras üles alalõualuu alumise serva kulgu mööda, läbistades parema kõrvalesta. Y surm saabus sündmuskohal talle tekitatud vigastustest tulenevalt. Oma tegevusega põhjustas D. Voronin kannatanule surma põhjustanud tervisekahjustused: neelu ja lülisambakanalisse ulatuv suur lõikehaav kaela eespinnal ja neelu ulatuv torke-lõikehaav kaelal paremal pool, mis tüsistusid ägeda verekaotusega välimisest verejooksust ning vere aspiratsiooniga hingamisteedesse. Samuti esinesid Y surnukehal mehhaanilisele lämbumisele kaelaelundite kägistamisest nöörist moodustatud linguga viitavad elupuhused ja eluohtlikud tervisekahjustused: horisontaalne triipjas nahaalune verevalum kaela eespinnal, sinakas pundunud nägu, täpikujulised verevalumid mõlemal põsel, vereküllased silmade sidekestad ja keeleluu murd paremal. Lisaks esinesid Y surnukehal veel mitteeluohtlikud tervisekahjustused: kolm pisikest torke-lõikehaava kaela vasakul pool; pea kinnine tömp trauma põrutushaavaga kuklal paremal pool, mitmete verevalumitega kõõlustanul kiirul ja kuklal; 2 / 12 1-22-5295 väikesed värsked verevalumid aju pehmekelme aluselt; mõlemapoolsed roidemurrud vasakul pool II roide, rangluujoonel III-V roide kõhrelise ja luulise osa ühinemiskohal, III roide murd kaenlajoonel, IV ja V roides rangluujoonel ja VI-IX roides luulise-kõhrelise osa piiri ja eesmise kaenlajoone vahel, samuti murrud paremal pool IV-VIII roide rangluu ja eesmise kaenlajoone vahel; nahaalused verevalumid: üla- ja keskseljal, vasaku õla tagumisel pinnal, lõuatsil paremal pool, vasakul küünarnukil ja paremal küünarvarrel.
  12. Maakohtu hinnangul leidis tõendamist süüdistuses kirjeldatu, et D. Voronin tappis Y. Maakohtu arvates ei leidnud tõendamist D. Voroninile süüks arvatud kannatanule piinaval viisil enne surma suurte ja kauakestvate füüsiliste kannatuste tekitamine. Samas süüdistatav põhjustas kannatanule surmaeelseid psüühilisi üleelamisi ja vaimseid kannatuseni kuni teadvuse kaotuseni kägistamise lõppfaasis, mis moodustavad KarS § 114 lg 1 p 1 tähenduses piinava tapmise koosseisulise tunnuse. Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendava asjaoluna süüdistatava poolt kohtueelses menetluses tõe tuvastamisele kaasa aitamist, kuid ei pidanud põhjendatuks arvestada kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus pidas ei pidanud põhjendatuks mõista karistuseks prokuröri taotletud 20 aastat vangistust, vaid mõistis D. Voroninile 15 aastat vangistust. APELLATSIOONID Prokuratuuri apellatsioon
  13. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör L. Jõgi, kes taotleb tühistada maakohtu otsuse tühistamist e mõistetud karistuse osas ja mõista D. Voroninil KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuseks 20 aastata vangistust. Prokurör ei vaidlusta D. Voronini süüdi tunnistamist, kuid on seisukohal, et maakohus ei ole karistust mõistes arvestanud kõiki süü suurust mõjutavaid asjaolusid. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sest on jätnud KarS § 56 lg 1 ls 2 alusel hindamata õiguskorra kaitsmise huvid.
  14. Apellandi hinnangul esinevad käesoleval juhul asjaolud, mille esinemisel on Riigikohus (viimati RKKKo-s 1-22-227) selgitanud, et üldpreventsiooni eesmärgil korrigeeritakse karistust juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. Maakohus tuvastas sellised asjaolud, kuid jättis neile õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt hinnangu andmata. Maakohus tuvastas D. Voronini varasema karistuse pinnalt, et süüdistatav tegutses varasema mustri alusel ning ta on varasemat käitumist põhjendanud sisemisest soovist ja erutusest panna toime kallaletunge ja kellelegi haiget teha. Maakohtu hinnangul puudub alus käsitleda D. Voronini kahetsust puhtsüdamlikuna. Maakohus pidas ebausutavaks süüdistatava väiteid kuriteo toimepanemise kohta joobeseisundi ajel märkides, et tegu oli kompleksekspertiisi kohaselt manipuleeriva käitumisega ja tema käitumisele puudub loogiline eluline selgitus. Selliste tuvastatud asjaolude pinnalt kerkib küsimus vajadusest kaitsta õiguskorda ja ühiskonda.
  15. Prokurör juhtis kohtuvaidlustes tähelepanu asjaolule, et kuriteo hoolikas ja põhjalik planeerimine ja varasem sarnasel viisil vägivalla kuritegude toimepanemine (eriti naiste suhtes) ning arusaadava motiivi ja kahetsuse puudumine kinnitavad, et D. Voronin on kõrge ühiskonnaohtlikkusega isik. D. Voronini tegu oli põhjalikult ette planeeritud, kuriteo toimepanemine ei olnud tingitud sõltuvusprobleemist ega sotsiaalsete oskuste puudustest. Seega puuduvad D. Voronini käitumises elemendid, mida saab karistuse kandmise ajal rehabiliteerivate tegevustega korrigeerida ja mis annaks aluse prognoosiks, et lühemaajalise vangistuse kaudu oleks õiguskorra kaitsmise huvid samaväärselt tagatud. 3 / 12 1-22-5295
  16. Maakohus võttis D. Voroninile karistuse mõistmisel aluseks tähtajalise vangistuse alternatiivi raamistiku, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2022 otsuses nr 1-20-8538 selgitatu kohaselt ei ole KarS § 114 järgi karistuse määramisel võimalik jätta arvestamata ka tähtajatu ehk eluaegse vangistuse alternatiivi. Maakohus on sanktsiooni keskmisest määrast veidi kõrgemat karistust põhistanud kergendava asjaolu esinemisega, mis vaieldamatult ka esineb. Samas on aga kohus andnud sellele ebaproportsionaalselt suure kaalu, jättes arvestamata üldpreventiivsed kaalutlused. Kaitsja apellatsioon
  17. Kaitsja taotleb mõista D. Voronin õigeks KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ja kvalifitseerida tema tegu KarS § 113 lg 1 järgi ning arvestada karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kaitsja arvates esinevad KrMS § 339 lg 1 p-s 12 ja § 338 p-des toodud 1-4 alused maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus rikkus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid, omistas tõenditele ette kindlaksmääratud jõu, tugines ebausaldusväärsetele tõenditele ning tõendite puudumisel tugines oletustele ja rikkus süütuse presumptsiooni.
  18. D. Voroninile esitatud üldsõnalisest süüdistusest ei leia, miks on etteheidetava tegu mõrv, mitte tapmine, milles seisneb piinav viis ja millised teod moodustavad piinava viisi ehk mille vastu saaks süüdistatav end kaitsta. Selline süüdistus võimaldab süüdistataval end kaitsta vaid paljasõnalise eitusega, mis ei ole aus ja õiglane kohtumenetlus. Süüdistuse kirjeldus vastab KarS § 113 lg 1, aga karistus mõisteti ikka KarS § 114 lg 1 p 1 järgi. Süüdistusaktist ei saanud välja lugeda, milliste tõenditega prokurör tõendab kohtumenetluses piinavat viisi, et end selle vastu kaitsta. Prokurör avas alles kohtuvaidlustes, mis moodustab tapmise piinava viisi ja mis seda tõendab. Süüdistusakti tagastamata jätmise otsustusega välistas kohus üheselt ausa ja õiglase kohtumenetluse, sest kaitseõigust ei ole võimalik sisuliselt teostada, kui pole avatud süüteokoosseisu objektiivsed asjaolud. Kui kaitsja teadnuks õigeaegselt, mida käsitletakse piinava viisiga ja milliste tõendite alusel, oleks kaitsetaktika olemuslikult olnud teine. Maakohtu otsuseni võis viia kaitseõiguse ja ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumine
  19. Kaitsja nõustub täielikult maakohtuga, et Y tapmisel ei saa füüsilises mõttes piinavast viisist rääkida. Samas ei saa nõustuda, et kohus luges tapmise piinava viisi psüühiliste kannatuste näol siiski tuvastatuks, sest vähemal või suuremal määral kaasnevad kohtu kirjeldatud surmaeelsed üleelamised ühel või teisel kujul enamiku tapmistega, mida kohtupraktikas ei käsitleta mõrvadena. Kohtu märgitud psüühiliste üleelamiste ajaline kestus kannatanule oli ehk emotsionaalses plaanis „igaviku“ tähendusega, kuid tegelikkuses ei saanud see aeg olla eriti pikk ja kogu selle aja toimus tapmistegevus. Ajaliselt kestis see ehk mõne üksiku minuti, mida ei saa pidada objektiivselt kauakestvateks surmaeelseteks üleelamisteks. Maakohtu viidatud RKKKo-s 3-1-1-114-06 kohaselt peab surmaga silmitsi seadmise järel olema sihilik tapmisega viivitamine, mille eesmärk on kannatanus lootusetustunde võimendamine. Selliseid asjaolusid ei ole aga praeguses juhtumis tuvastatud. Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt peab olema süüdistataval vähemalt otsene tahtlus nende psüühiliste piinade tekitamiseks, mida samuti selles juhtumis ei saa jaatada. D. Voronin tegutses kavatsetult ainult tapmise toimepanemiseks, mitte mõrva toimepanemiseks, seega on D. Voronini süüdi mõistmine KarS § 114 lg 1 p järgi ebaseaduslik.
  20. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata puhtsüdamliku kahetsuse. Jääb mulje, et kohtu arvamust mõjutas süüdistatava emotsioonitus ütluste ja olustiku seostamisel, kuigi olustikuga seostamisel avaldas D. Voronin, et oli šokis sest ohvriks oleks võinud olla ka tema tüdruksõber või ema, mis on selgelt kahetsev hinnang oma teole. Kohus välistas kärbseseene mõju, jättes arvestamata, et kõrge palaviku toimel võis seene mõju pikeneda. 4 / 12 1-22-5295 PROKURATUURI VASTUS KAITSJA APELLATSIOONILE
  21. Kaitsjaga ei saa nõustuda, et kohus rikkus KrMS § 339 lg 1 p 12, sest süüdistusest ei nähtu, milles seisneb KarS § 114 lg 1 p 1 kuriteo toimepanemine piinaval viisil ja tõendid selle kohta. Apellatsioonis on esitatud samad väited nagu kaitseaktis ja eelistungil. Ebaselgeks jääb, kas kaitsja arvates pole piisavalt määratletud tegevused, mis tekitasid kannatanus hirmu ja lootusetuse tunnet või lauseehitus ei võimalda süüdistusest aru saada. Süüdistuses on kirjeldatud, millise tegevuse tagajärjel tundis kannatanu hirmu ja lootusetust ja sellise süüdistuse vastu oli võimalik esitada vastuväiteid. Harju Maakohtu 30.05.2023 kohtu alla andmise määruses jõuti seisukohale, et süüdistusaktis loetletud tõendite juures olev selgitus tõendab kuriteo toimepanemise piinavat viisi. Y surm ei olnud vahetu, sellele eelnes järjest eskaleeruv vägivald, mida on otsuses kirjeldatud. Maakohus jättis õigesti arvestamata kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsuse, mida D. Voronin selgitas ütluste olustikuga seostamise käigus, et ta oleks võinud ohtu kujutada oma lähedastele. Sellest arutluskäigust ei nähtu aga mingit empaatiat ohvri ja tema kannatuste suhtes. KAITSJA VASTUS PROKURATUURI APELLATSIOONILE
  22. Prokurör ei ole apellatsioonis sisustanud, millised on need erandlikud õiguskorra kaitsmise huvid, mis tingivad üldpreventsiooni eesmärgil karistuse korrigeerimise ja õiguskorra kaitsmise huvid üldsõnalised. Ebaseaduslik on D. Voronini karistusregistri arhiivi andmete interpreteerimine ja praegusele juhtumile ülekandmine 20 aasta vangistuse taotlemisel, sest süü suurust hinnates tuleb keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule. Vastuoluline on kohtu ja prokuröri seisukoht, et D. Voronin manipuleeris menetlejaga, et kergemat karistust saada ja kõrvale jäetud kärbseseene söömisest tekkinud seisund, mille tulemuseks on järeldus arusaadava motiivi puudumisest. Samas on kohus võtnud aluseks just D. Voronini „manipuleerivad ütlused“ mitte mingid muud tõendid, aga jätnud need karistuse kergendamisel arvesse võtmata. Alusetu on prokuröri väide hoolikast ja põhjalikust planeerimisest, sest D. Voronin läks ostis tapmiseks vajaliku ja läkski tapma. Varasemate D. Voronini vägivalla juhtumite võrdlemine praegusega on alusetu. KANNATANU VASTUS PROKURATUURI APELLATSIOONILE
  23. Kannatanu X leiab, et maakohtu mõistetud 15 aastat vangistust on leebe, sest kannatanu mõrv oli toimepandud julmal ja piinaval viisil. Kannatanu toetab prokuratuuri apellatsiooni, millega taotletakse D. Voroninile 20 aasta pikkuse vangistuse mõistmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  24. Kohtukolleegium, tutvunud maakohtu otsuse, kohtutoimiku materjalide, apellatsioonide ja kohtumenetluse kirjalike vastustega apellatsioonidele on seisukohal, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendab sellist seisukohta alljärgnevalt.
  25. Kolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid põhjusel, et süüdistusaktist ei selguvat kaitseõiguse teostamiseks, milles seisneb tapmise piinav viis ja millised tõendid seda kinnitavad. Ringkonnakohus nõustub prokuröri vastuses märgituga, et kõnealused väiteid on kaitsja esitanud juba kaitseaktis ja esimese astme kohtus, kuid kaitsja jätab apellatsiooniski selgitamata, millised süüdistusakti puudused takistavad kaitseõigust realiseerida. Apellatsioonis on jäetud sisustamata ning jääb arusaamatuks seegi, missugune oleks kaitsja väidetud teistsugune (tõhusam) kaitsetaktika olnud juhul, kui kaitsja oleks mõistnud, milliste tõenditega kavatseb prokuratuur tõendada piinavat viisi. Kolleegium nendib, et kaitseaktis ja 23.05.2023 eelistungil taotles kaitsja 5 / 12 1-22-5295 süüdistusakti tagastamist põhjendusega, et sellest ei nähtu, milliste tõenditega soovitakse piinavat tapmise viisi tõendada. Veel väljendas kaitsja eelistungil rahulolematust, et mõrvakahtluses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kuulati D. Voronin kahtlustatavana üle alles kohtueelse menetluse lõpus, aga tõendid olevat süüdistusaktis KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo kohta (IV kd, tl-d 4-6, 7-8). Kolleegiumi hinnangul pidas maakohus kaitsja taotlust süüdistusakti tagastamiseks 30.05.2023 määrusega põhjendatult alusetuks ja jättis selle rahuldamata, sest süüdistusaktis on välja toodud mitmed tõendid, mis muu hulgas tõendavad arusaadavalt kuriteo toimepanemise viisi. Pärast edutut katset maakohtu määrust vaidlustada, esitas kaitsja taotluse kohtuniku taandamiseks põhjusel, et kaitsja taotlus süüdistusakti tagastamiseks jäeti rahuldamata. Kõnealustki taotlust ei saatnud edu – see jäeti 29.09.2023 kohtu esimehe asendaja määrusega rahuldamata.
  26. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et olenemata kohtulikus eelmenetluses esitatud taotlustest, kaitsja kohtulikul uurimisel prokuratuuri tõenditele vastuväiteid ei esitanud. Vastupidi ‒ kaitsja on nõustunud süüdistusakti tapmistegu kinnitavate tõendite esitamisega vastuväideteta ja omapoolsete täiendusteta, tõstatamata kaitseõiguse rikkumise küsimust põhjusel, et tõenditest ei selgu tapmise piinav viis. Maakohtus talletatust ei ilmne, et kaitsjale või süüdistatavale jäänuks mingis osas arusaamatuks prokuratuuri esitatud tõendite sisu või ebapiisavaks ja arusaamatuks prokuröri selgitused tõendite uurimisel (IV kd, tl-d 59-64). Samuti ei ole kaitsja esitanud vastuväiteid süüdistatava D. Voronini kohtueelses menetluses 19.01.2023 ja 12.04.2023 kahtlustatavana ning 20.01.2023 ütluste olustikuga seostamisel antud ütluste tõendina esitamise kohta (IV kd, tl-d 81 pöördel - 82), kuigi kohtuvaidlustes toonitas kaitsja, et mõrvakahtluse korral, oleks ta taktikaliselt soovitanud D. Voroninile politseiga koostööd mitte teha, sh ütlusi mitte anda (IV kd, tl 99 pöördel). Kolleegium nendib, et samas andis D. Voronin kohtueelsel menetlusel kaitsja A. Sirendi osavõtul 19.01.2023 üksikasjalikke ütlusi toimepandud tapmise kohta, sh 12.04.2023 ülekuulamisel kuriteokahtluses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi (samuti kaitsja A. Sirendi osavõtul) avaldas D. Voronin, et saab kahtlustusest aru, tunnistab end süüdi ning jääb varem antud ütluste juurde ega soovi neid täiendada (III kd, tl-d 63-70 ja 71-74). Kolleegium tõdeb, et kuigi kohtuvaidlustes väitis kaitsja, et kui teadnuks, mida prokuratuur peab piinavaks viisiks, oleks taotlenud kohtumeditsiini eksperdi kohtusse kutsumist (IV kd, tl 99 pöördel), ei esitanud kaitsja ega süüdistatav pärast prokuratuuri tõendite avaldamist taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks (IV kd, tl 82). Kolleegiumi hinnangul järeldub kokkuvõtvalt eeltoodust, et apellatsioonis esitatud väited süüdistusakti puudustest tingitud kaitseõiguse realiseerimise takistustest ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtete rikkumisest, on otsitud ning paljasõnalised.
  27. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et D. Voroninile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistus ei sisalda kuriteo toimepanemise viisi kirjeldust määral, mis võimaldaks kaitseõiguse teostamist. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa süüdistuse sõnastusele kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus (vt nt RKKKo 1-18-4590, p 34 ja RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). Kolleegiumi hinnangul on D. Voroninile esitatud süüdistuses kirjeldatud vastavuses kohtupraktikaga kaitseõiguse realiseerimiseks piisava konkreetsusega KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüks arvatava kuriteokoosseisu objektiivsele ja subjektiivsele tunnustele vastavaid faktilisi asjaolusid. Seejuures on kaitseõiguse teostamiseks piisava arusaadavusega ja jälgitavalt välja toodud, milles seisnes tapmisteo piinav viis. Seega peab kolleegium nõustuvalt maakohtuga põhjendamatuks kaitsja etteheiteid, et arutatava asja süüdistuse sisu ei ole mõistetav. Kaitsja väitel rikkus maakohus lisaks ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtete eiramisele kriminaalmenetlusõigust veel sellega, et omistas tõenditele ette kindlaksmääratud jõu tugines ebausaldusväärsetele tõenditele ja tõendite puudumisel oletustele ja eiras süütuse presumptsiooni. Neid apellatsioonis nimetatud, kuid täielikult sisustamata jäetud etteheiteid kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta, peab 6 / 12 1-22-5295 ringkonnakohus deklaratiivseks ja alusetuks, mistõttu jääb apellandi taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks selleski osas edutuks.
  28. Kaitsja taotleb D. Voroninile süüks arvatud teo ümberkvalifitseerimist KarS § 113 lg 1 järgi, nõustumata maakohtuga, et süüdistatav pani Y tapmisteo toime piinaval viisil, põhjustades talle surmaeelselt psüühilisi üleelamisi ja vaimseid kannatusi. Kaitsja hinnangul kestsid kannatanu psüühilised üleelamised ajaliselt vaid mõne üksiku minuti ning sellised surmaeelsed üleelamised kaasnevat enamiku tapmistega. Kolleegiumi hinnangul ei tugine kaitsja seisukoht maakohtu poolt kindlakstehtule. Esimese astme kohus tuvastas uuritud tõendite alusel süüdistuse asjaolud, millest ilmnevalt 16.01.2023 käskis Y autosse istunud D. Voronin noaga ähvardades sõita tühermaale, kus sundis kannatanu sõiduki peatama ning noa ähvardusel väljuma ja tühermaa varjatumale osale liikuma. Süüdistatav tekitas kannatanule surmahirmu oma tegevuse ja avaldustega, et kavatseb ta tappa, käskides põlvili laskuda, et kannatanule nöör ümber kaela panna ja ta kägistada. Vastupanu osutava kannatanu lükkas D. Voronin tühermaale pikali. Mõistes olukorra lootusetust ja abi saamise võimatust, üritas kannatanu rabelemisega takistada nööri ümber kaela panemist ja roomata eemale. Veel püüdis surmaga silmitsi seatud, hirmunud ning väljapääsmatus olukorras kannatanu end päästa sellega, et pakkus võimalust seksuaalvahekorraks. Kõik need süüdistatava poolt meeleheitele viidud kannatanu katsed elu päästmiseks jäid tagajärjetuks, sest süüdistatav jätkas kannatanu tapmisele suunatud tegevust.
  29. Kohtus uuritud 05.04.2023 kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt sedastati kannatanul mitmeid erinevaid terariista põhjustatud lõike- ja torkehaavu kaela piirkonnas, mehhaanilise lämbusele kaelaelundite kägistamisest linguga viitavaid elupuhuseid tervisekahjustusi, pea põrutushaavaga tömpi traumat kuklal mitmete verevalumitega, mõlemapoolseid roidemurde ja nahaaluseid verevalumeid selja piirkonnas ning vasakul ja paremal küünarvarrel. Ekspertiisiakti kohaselt oli surma põhjuseks neelu ja lülisambakanalisse ulatuv suur terariista lõikehaav kaela eespinnal ja torke-lõikehaav kaelal paremal pool. Eksperdi arvamuse kohaselt võisid tuvastatud vigastused olla tekitatud üksteisele järgnevatena lühikese aja jooksul, mis võib olla mõõdetav maksimaalselt mõnekümne minutiga ja peale kõikide terviskahjustuste tekitamist võis kannatanu elada maksimaalselt mõnikümmend minutit (I kd, tl-d 14-40). Maakohus tuvastas kogumis hinnatud tõendite, sh viidatud ekspertiisiakti alusel, et D. Voronini poolt süüdistuses kirjeldatud viisil kannatanule surmahirmu ja surmaeelsete psüühiliste kannatuste põhjustamine toimus ca kümne minuti vältel, kuni kannatanu kaotas kägistamise lõppfaasis teadvuse. Kolleegiumi hinnangul on järelikult eksitavad ja maakohtu tuvastatuga vastuolus kaitsja väited, et kannatanu surmaeelsed psüühilised üleelamised kestsid kõigest mõne üksiku minuti.
  30. Nõustuda ei saa apellandi käsitlusega, et Riigikohtu praktika kohaselt saab piinavast tapmisest rääkida üksnes sel juhul, kui tegemist on näiteks sihiliku tapmisega viivitamisega, mille eesmärk on kannatanus lootusetustunde võimendamine. Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt RKKKo 1-15-10119/80 ja RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.1). Ringkonnakohtu hinnangul ongi praegusel juhul nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses kirjeldatud need asjaolud, mis annavad alust hinnata kannatanu tapmist toimepanduks piinaval viisil. Kõnealusel juhul väljendus see maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt D. Voronini poolt kannatanule enne surma psüühiliste kannatuste põhjustamises alates hetkest, mil süüdistatav teatas kannatanule, et tal on missioon kannatanu tappa ning seadis ta silmitsi vääramatult saabuva surmaga. Maakohus luges tõendatuks, et süüdistatav andis nii sõnaliselt kui ka tegudega kannatanule teada, et kavatseb kannatanu tappa, tekitades ja võimendades süüdistuses kirjeldatud tegevusega kannatanus lootusetust ja hirmu saabuva surma ees. Maakohus hindas tapmisteo asjaolusid vaagides vastavuses Riigikohtu praktikaga süüdistatava tegevust, mis suurendas 7 / 12 1-22-5295 kannatanu meeleheidet ja vaimseid piinu, samuti lootusetus olukorras kannatanu meeleheitlikke katseid enda elu päästa. Kuigi maakohtu otsuses ei ole otsesõnu nimetanud, kas tuvastatud faktiliste asjaolude kohaselt olid kannatanule põhjustatud surmaeelsed vaimsed üleelamised kauakestvad või suured, nähtub otsusest kirjapandust arusaadavalt, et kannatanule põhjustatud surmaeelsed psüühilised üleelamised on oma olemuselt sedavõrd suured, et neid on ka ajalist kestust arvestades alust käsitleda kauakestvate surmaeelsete kannatustena. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et arvestades kannatanu märkimisväärseid surmaeelseid vaimseid kannatusi, tuleb D. Voroninile süüks arvatud Y tapmist käsitada KarS § 114 lg 1 p 1 järgi piinaval viisil toimepanduna.
  31. Kaitsja arvates peab Riigikohtu praktika kohaselt (RKKKo 3-1-1-114-06) olema süüdistataval vähemalt otsene tahtlus psüühiliste piinade tekitamiseks, aga kuivõrd praegusel juhul tegutses süüdistatav kavatsetult ainult tapmise toimepanemiseks, on süüdimõistmine KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ebaseaduslik. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja arvamus ekslik. Riigikohtu praktikast ega õiguskirjandusest ei tulene, et piinaval viisil tapmisteo saab toime panna üksnes vähemalt otsese tahtlusega. Õiguskirjanduse kohaselt peab piinavaks hinnatavate asjaolude suhtes olema süüdlasel vähemalt kaudne tahtlus. Ohvri piinamine ei pea olema süüdlase eesmärk. Piisab, kui süüdlane peab ohvri kannatusi võimalikuks ja möönab seda (vt KarS. Kommentaar.
  32. trükk, § 114, komm 2.4). Maakohtu otsuses ongi õigesti märgitud, et piinavaks hinnatavate asjaolude suhtes piisab süüdlase kaudsest tahtlustest. Ohvri piinamine ei pea olema süüdlase eesmärk, vaid piisab, kui ta peab ohvri kannatusi võimalikuks ja möönab neid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et D. Voronin tappis Y kavatsetult, kuid tapmise piinava viisi osas on tegemist kaudse tahtlusega. Nõustumisväärne on maakohtu hinnang, et kannatanu vastupanu osutamise, rabelemise, palvete, seksi pakkumise tõttu pidas D. Voronin võimalikuks, et tekitas kannatanus hirmu saabuva surma ees, kuid süüdistatav suhtus kannatanu psüühilistesse üleelamistesse ükskõikselt, jätkates sellest hoolimata kannatanu tapmisele suunatud tegevust. Kokkuvõtvalt on maakohus D. Voronini KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüdimõistmisel kohaldanud materiaalõigust õigesti. Seega jääb kaitsja taotlus D. Voronile süüks arvatu kvalifitseerimiseks KarS § 113 järgi tagajärjetuks.
  33. Kaitsja leiab, et maakohus eksis D. Voroninile karistuse mõistmisel puhtsüdamliku kahetsuse kergendava asjaoluna arvestamata jätmisega. Ringkonnakohus kaitsja arvamust ei jaga. Kolleegiumi ei veena argument, et maakohtu välja toodud süüdistatava emotsioonitu hoiak esimese astme kohtus olevat olnud üksnes kaitse meedia ja ühiskondliku hukkamõistu ees. Samuti ei saa järeldada süüdistatava kahetsust kohtueelsel menetlusel esitatud väitest, joobest tingitud psüühilise seisundi tõttu oleks võinud ohvriks osutuda süüdistatava tüdruksõber või ema. Kaitsja jätab tähelepanuta, et maakohus jättis uuritud tõendikogumi, sh kohtupsühhiaatria- ja psühholoogia ekspertiisiga sedastatu alusel, ebausaldusväärsena kõrvale süüdistatava kaitseväite psüühilise seisundi kohta tapmise ajal (et ta olevat olnud kärbseseente tarvitamisest psühhootilises seisundis). Kohus tuvastas, et ekspertiisiakti kohaselt on süüdistatava väited psüühilise seisundi kohta kuriteo toimepanemise ajal hinnatavad manipuleeriva käitumisega ja uuritud tõendid kinnitavad sihipärast ning põhjalikult ette planeeritud ja kavatsetud käitumist kuriteo toimepanemisel. Apellandi paljasõnaline argument, et süüdistatava kahetsus on „vähemalt kaitsja arvates“ siiras, ei kummuta maakohtu veenvaid põhistusi, et tuvastatud asjaolude kohaselt puudub alus arvestada kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kokkuvõtvalt jääb kaitsja taotlus D. Voroninile mõistetud karistuse kergendamiseks rahuldamata.
  34. Prokurör taotleb D. Voroninile mõistetutud 15 aasta pikkuse vangistuse tühistamist ja süüdistatava karistamist 20 aasta pikkuse vangistusega argumentidega, et maakohus ei arvestanud kõiki süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning jättis KarS § 56 lg 1 ls 2 alusel hindamata õiguskorra kaitsmise huvid ja karistuse üldpreventsiooni eesmärgil korrigeerimata. Ringkonnakohtu 8 / 12 1-22-5295 hinnangul ei ole maakohus karistuse mõistmisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kolleegium ei nõustu prokuröriga, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta süü suurusele, süüdimõistetu isikule ja karistuse üldpreventiivsetele eesmärkidele. Riigikohtu praktika kohaselt saab maakohtu mõistetud karistuse tühistamise aluseks olla selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, millel on olnud vahetu toime maakohtu siseveendumuse kujunemisele ja mis on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Muu hulgas on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega tegemist juhul, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide kohaldamisel kaalutlusvea (vt RKKKo 1-19-4150, p-d 27-28). Ringkonnakohus on seisukohal, et D. Voroninile karistust mõistes arvestas maakohus kõigi KarS § 56 lg-s 1 ettenähtud asjaoludega ega teinud karistuse mõistmisel vigu ning põhjendab sellist seisukohta järgnevalt.
  35. Prokurör taotles maakohtus kohtuvaidlustes D. Voronini süüdi tunnistamist KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kannatanu mõrvas piinaval viisil, mis süüdistuse kohaselt seisnes kannatanule surmaeelselt suurte ja kauakestvate füüsiliste kui ka psüühiliste kannatuste tekitamises. Erinevalt prokuratuurist asus maakohus seisukohale, et tõendamist ei leidnud kannatanule surmaeelselt füüsiliste piinade põhjustamine. Kuivõrd prokurör kõnealuses osas maakohtu otsust vaidlustanud ei ole, on ringkonnakohus KrMS § 331 lg 2 kohaselt seotud prokuratuuri apellatsiooni piiridega. Seega tuleb apellatsioonikohtul karistuse küsimust, sh süü suurust mõjutavaid teo asjaolusid vaagides, lähtuda maakohtu tuvastatust, et süüdistatav põhjustas tapmisteoga ohvrile surmaeelselt üksnes vaimset piina. Kolleegium soostub maakohtu otsuses märgituga, et kohtuvaidlustes ei esitanud prokurör sisulisi argumente põhjendamaks, miks peab D. Voroninile mõistetav karistusmäär olema 20 aastat vangistust. Prokurör põhjendas sanktsiooni maksimaalses määras karistuse taotlemist kohtuvaidlustes lühidalt asjaoluga, et lisaks eripreventiivsetele kaalutlustele tuleb arvestada ka üldpreventiivseid kaalutlusi ning süüdistatava varasem karistus koosmõjus arutatavas asjas tuvastatuga kinnitab, et ta on kõrgohtlik naiste jaoks.
  36. Kuigi apellatsioonis leiab prokurör, et maakohus ei ole arvestanud kõiki D. Voronini süü suurust mõjutavaid asjaolusid, on jäetud välja toomata, milliseid süü suurust mõjutavaid asjaolusid maakohus ei arvestanud. Apellatsioonist nähtuvalt nõustub prokurör maakohtu tuvastatud kergendava asjaoluga, kuid leiab, et kohus omistas sellele ebaproportsionaalselt suure kaalu, mõistes süüdistatavale sanktsiooni keskmisest määrast veidi kõrgema karistuse. Samas jagab prokurör maakohtu seisukohta, et D. Voronini puhul ei esine kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Prokuröril pole vastuväiteid, et maakohus hindas KarS § 56 lg -s 1 sätestatud järgides tapmisteo asjaolusid arvestades D. Voronini süü keskmisest suuremaks, arvestades muu hulgas kuriteo planeeritust ja hoolikat ettevalmistamist, sh valitud tapmise kohta, mis välistas kannatanu võimaluse abi saada ning kasutatud vägivalla intensiivsust ja kinnaste kandmist, et vältida seostamist kuriteoga. Prokurör tõdeb apellatsioonis, et maakohus tuvastas D. Voronini varasema süüdistusasja
  37. aasta kohtuotsuse alusel, et arutatavas teos esineb süüdistatava käitumises sarnane tuvastatud muster varasemate kuritegudega, mille kohaselt süüdistatav ründab ohvreid (naisi) selja tagant, haarates neid kaelast, lüües ja kägistades. Prokurör ei ole apelleerinud maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa nõustuda prokuratuuriga, et karistust raskendava asjaoluna esineb kuriteo toimepanemise madal motiiv, sest kannatanu soovis süüdistatavaga suhtlemist lõpetada. Kolleegiumi hinnangul järeldub eeltoodust, et maakohus on otsuses kõiki apellatsioonis nimetatud asjaolusid D. Voronini süü suuruse hindamisel juba arvesse võtnud.
  38. Veel märgib prokurör apellatsioonis, et maakohus tuvastas sellised erandlikud õiguskorra kaitsmise huvid, mis tingiksid üldpreventiivsetel kaalutlustel D. Voroninile mõistetava karistusmäära korrigeerimise. Samas ei selgu apellatsioonist, milliseid konkreetseid tegureid 9 / 12 1-22-5295 prokurör silmas peab. Tõik, et prokurör peab D. Voroninit kõrge ühiskonnaohtlikkusega isikuks ja seda eriti naiste suhtes, ei anna alust arvamuseks, et süüdistatava käitumist ei ole eripreventiivseid eesmärke silmas pidades võimalik korrigeerida rehabiliteerivate tegevustega maakohtu mõistetud karistuse kaudu. Samuti ei veena kolleegiumi apellandi paljasõnaline väide, et maakohtu määratud vangistuse pikkus ei taga piisaval määral õiguskorra kaitsmise huve. Maakohus arvestas karistust vaagides, et kuivõrd puuduvad D. Voronini karistust raskendavad asjaolud ja kehtivad karistused, ei ole põhjendatud süüdistatava isikut arvestades eripreventiivsetel kaalutlustel mõista karistus prokuröri taotletud määras. Ringkonnakohus asub maakohtu kaalutlusi hinnates seisukohale, et süüdistatava karistamisel ei ole irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ja karistuse individualiseerimise põhimõttest. Kolleegiumi arvates puuduvad arutataval juhul sellised tegurid, mis tingiksid tulenevalt kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust ning õiguskorra huvidest vajaduse karistada süüdistatavat 20 aasta pikkuse karistusega. Menetletavas kuriteos ei esine ka apellandi viidatud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 1-20-8538 käsitletud juhtumiga sarnaseid asjaolusid, mis annaks aluse karistuse määramisel arvestada tähtajatu ehk eluaegse vangistuse alternatiiviga. Järelikult vastab D. Voroninile mõistetud karistus tema süü suurusele, isikule ja õiguskorra kaitsmise huvidele ning arvestab nii eripreventiivseid kui ka üldpreventiivseid eesmärke. Seega jääb prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.
  39. Väljaspool arutatava apellatsiooni piire peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kriminaalasjast nähtuvalt on kohtueelsel menetlusel 20.01.2023 D. Voronini ütluste olustikuga seostamisel eiratud KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuet, mille kohaselt on kaitsja osavõtt menetlustoimingust kohustuslik, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mille eest võib mõista eluaegse vangistuse. 19.01.2023 kuulati D. Voronin kaitsja A. Sirendi osavõtul kahtlustatavana üle KarS § 113 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. 20.01.2023 ütluste olustikuga seostamise protokollist nähtuvalt küsiti menetlustoimingu alguses D. Voroninilt, kas ta soovib toimingu juurde kaitsjat, mille peale kahtlustatav vastas pearaputusega eitavalt ning kella 9.43st kuni 11.57ni viidi kaitsja osavõtuta läbi ütluste olustikuga seostamine (III kd, tl-d 75-111 ja tõlge tl-d 112-146). 12.04.2023 kuulati D. Voronin kaitsja A. Sirendi osavõtul kahtlustatavana üle KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, aga kahtlustatav ütlusi anda ei soovinud. 20.01.2023 ütluste olustikuga seostamise protokolli võttis maakohus prokuröri taotlusel KrMS § 294 p 1 alusel tõendina vastu 13.11.2023 kohtuistungil koos D. Voronini 19.01.2022 ja 12.04.2022 kahtlustatavana antud ütlustega (IV kd, tl 81 pöördel).
  40. Kolleegium tõdeb, et 20.01.2023 ütluste olustikuga seostamisel pidi menetlejale olema tulenevalt 17.01.2023 sündmuskoha vaatlusprotokollist koos fotodega ning 19.01.2023 D. Voronini kahtlustatavana antud üksikasjalikest ütlustest tapmisteo kohta, piisav alus kahtlustada D. Voroninit Y mõrvas KarS 114 lg 1 p 1 järgi, olenemata asjaolust, et surnu kohtuarstlik ekspertiisi akt, milles on täpsemalt sedastatud kannatanu vigastused, on allkirjastatud 05.04.
  41. 12.04.2023 esitati D. Voroninile kuriteokahtlus kannatanu mõrvas KarS § 114 lg 1 p 1 järgi. Kahtlustuses kirjeldatakse muu hulgas kannatanule surmaeelsete füüsiliste ja vaimsete kannatuste ja piina põhjustamist ning heidetakse ette kannatanu tapmist julmal viisil. Samade tõendite alusel on hiljem käsitatud D. Voronini tegu KarS § 114 lg 1 p 1 järgi tapmise toimepanemisena piinaval viisil. Kolleegiumi hinnangul pidanuks menetleja D. Voronini ütluste olustikuga seostamise toimingu ajaks kogutud tõendusteabe alusel jaatama piinava (või julma) teoviisi tuvastatust ja tagama kaitsja osavõtu menetlustoimingust. Asjaolu, et kahtlustatav ütluste olustikuga seostamisel kaitsjast loobus, kõnealusel juhul tähtsust ei oma. Tehes vaidlusaluse menetlustoimingu kaitsja osavõtuta, rikkus menetleja KrMS § 45 lg 2 p 3 nõudeid (vt ka RKKKo, 3-1-1-1-15, p 8.1 jj).
  42. Kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas sellist 10 / 12 1-22-5295 tõendit oleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et sedavõrd raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav saaks ennast tõstatatud etteheite vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Praeguses asjas kuulati kahtlustatav 19.01.2023 üle kaitsja osavõtul, seejärel toimus 20.01.2023 ütluste olustikuga seostamine kaitsja osavõtuta ning 12.04.2023 kahtlustatavana ülekuulamine taas kaitsja osavõtul, kuid D. Voronin enam ütlusi anda ei soovinud, kinnitades, et jääb varem antud ütluste juurde. Kolleegium ei ole tõsikindlalt veendunud, et ütluste olustikuga seostamisel oleks D. Voronin andnud sedavõrd üksikasjalikke ja sisulisi ütlusi kaitsja osavõtul arvestades tõsiasja, et hiljem kahtlustatav enam ütlusi anda ei soovinud. Kolleegiumi hinnangul tuleb KrMS § 45 lg 2 p 3 eesmärki arvesse võttes asuda seisukohale, et 20.01.2023 kahtlustatava ütluste olustikuga seostamisel rikuti tõendite korda oluliselt ja selle menetlustoiminguga saadud tõend on käsitatav lubamatuna ning tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.
  43. Samas ei tingi kehtiva kohtupraktika kohaselt mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. Kolleegiumi hinnangul nähtub maakohtu põhjendustest, et D. Voronini ütluste olustikuga seostamisel antud ütlustel ei olnud süüdistuses kirjeldatud kuriteo tõendatuse hindamise ja kvalifitseerimise seisukohalt otsustavat tähendust. Kaitsja osavõtul 19.01.2023 kahtlustavana antud ütlused sisaldavad üksikasjalikke kirjeldusi D. Voroninile etteheidetava tapmisteo kohta, lisaks on maakohus tuginenud arvukatele tõenditele, sh sündmuskoha vaatluse protokollile, surnu ekspertiisi aktile, mitmetele asitõendite vaatluse protokollidele, kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktile, DNA ekspertiisidele, tunnistajate ütlustele ja Harju Maakohtu 12.12.2014 otsusele ning muudele dokumentaalsetele tõenditele. Eeltoodud põhjustel ei tingi D. Voronini ütluste olustikuga seostamise protokolli tõendikogumist väljajätmine vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule.
  44. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3 muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, milles tugineti 20.01.2023 kahtlustatava ütluse olustikuga seostamise protokollile kui lubatavale tõendile. Muus osas jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri ning kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Menetluskulud
  45. Vandeadvokaat A. Sirendi 20.03.2024 taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluses D. Voroninile riigi õigusabi osutamisel maakohtu otsuse analüüsile ning kokku 90 minutit, Tallinna Vanglas kliendiga konsulteerimisele 25 minutit, apellatsiooni koostamisele 240 minutit, s.o kokku koos käibemaksuga 527,04 eurot, millele lisanduvad sõidukulud marsruudil TallinnSoodevahe-Tallinn moodustavad koos käibemaksuga 7,32 eurot. Kokku taotleb kaitsja koos käibemaksuga 534,36 eurot. Eeltoodud taotluses toodud õigusabi osutamisel tehtud toiminguid peab ringkonnakohus vajalikuks ja kulutuste eest taotletava tasu suurust mõistlikuks ja põhjendatuks. 24.05.2024 esitas kaitsja koos apellatsiooni vastusega täiendava taotluse, mille kohaselt kulus riigi õigusabi osutamisel prokuröri apellatsiooni ja selles viidatud kohtulahenditega tutvumisele 60 minutit ja apellatsiooni vastuse koostamiseks 180 minutit. Arvestades, et apellatsiooni vastuses kordab kaitsja oma varasemaid (sh maakohtus ja apellatsioonis) esitatud seisukohti, aga samuti ka vastuse sisu ja mahtu, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks sellele koostamiseks kulutatud aega 180 minutit, vaid peab mõistlikuks ajakuluks 60 minutit. Seega 11 / 12 1-22-5295 kokku peab ringkonnakohus 24.05.2024 taotluses märgitud toimingute osas õigusabi osutamisel tehtud toimingutele kulunud aega vajalikuks ja mõistlikuks 120 ulatuses ja põhjendatuks taotletava tasu suurust kokku 175, 68 euro ulatuses koos käibemaksuga. Kokkuvõtvalt rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotlused kokku 710,04 euro ulatuses (sh käibemaks). KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Järelikult jääb apellatsioonimenetluse õigusabi kulu kokku 710,04 eurot Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 12 / 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.