KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, koht 27. juuni 2024, Tallinn, ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-1079 Kohtuk

veebruari

1. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Vladimir Žarovi kaitsja Greinomani apellatsioon Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri Duškina Süüdistatav Vladimir Žarov vandeadvokaat abiprokurör a Maksim Natalia isikukood: 39206132764; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht: XXX; tõkend: elukohast lahkumise keeld, üks kehtiv kriminaalkaristus Kaitsja Vandeadvokaat Maksim Greinoman RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsus osaliselt, s.o osas, millega: 1.
5. Vladimir Žarov jäeti temale mõistetud liitkaristusest tingimisi vabastamata; 1.
6. määrati, et elukohast lahkumise keelu tõkend tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 6).
7. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1-24-1079 2.
8. Määrata, et Vladimir Žarovile mõistetud vangistusest 2 aastat 9 kuud ja 29 päeva kuulub koheselt ärakandmisele vangistus 1 kuu.

§ 73

lg 4, § 74, § 75 ja § 751 alusel määrata, et ülejäänud karistust, s.o 2 aastat 8 kuud ja 29 päeva vangistust, ei pöörata täitmisele, kui Vladimir Žarov ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. 2.2. Vladimir Žarov on katseaja jooksul

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: kohustatud täitma järgmiseid 1) elama kohtu määratud alalises elukohas XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; ajavahemike järel 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 2.3. Vladimir Žarov on

§ 75

lg 2 p 9 ja

§ 751

järgi kohustatud alluma 3 kuuks liikumisvabaduse piirangute täitmise kontrollimisele elektroonilise seadme abil (elektroonilisele valvele) tema elukohas XXX. 2.

1. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada.
2. Muus osas jätta Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsus sisuliselt muutmata, kuid muuta selle põhiosa, jättes sellest välja punktides 3 ja 8 esitatud asjaolud, et kohtute infosüsteemist nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu lahend toimetati Vladimir Žarovile kätte KÄPO (kättetoimetamisportaal) vahendusel
5. detsembril
7. Vladimir Žarovi kaitsja Maksim Greinomani apellatsioon rahuldada osaliselt.
8. Mõista Eesti Vabariigilt Vladimir Žarovi kasuks välja 1187 eurot ja 99 senti apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni saab esitada üksnes advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)
9. peatüki
10. jaos. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 2

§-s 50 sätestatud lisakaristuse (sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine) täitmisest teadliku kõrvalehoidumise eest. Nimelt tunnistati ta Harju Maakohtu 17. mai 2022 otsusega nr 1-21-8980 süüdi

§ 422lg 1 järgi.

Sama otsusega võeti temalt lisakaristusena kaheks aastaks mootorsõiduki juhtimise õigus ära (

1. detsembrist 2022 –
2. detsembrini 2024). V. Žarov juhtis tahtlikult uuesti mootorsõidukit
3. juunil ning
4. juulil
5. a.
6. Süüdistusaktis oli juhtimisõiguse äravõtmise periood valesti märgitud, kuid prokurör täpsustas seda maakohtu istungil ning kaitsjal ei olnud selles osas vastuväiteid. Maakohtu otsus
7. Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a otsusega tunnistati V. Žarov süüdi

§ 329järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

Lühimenetluse tõttu vähendati seda karistust kolmandiku võrra ning sellest arvati maha eelvangistuses viibitud üks päev. Lõplikuks karistuseks jäi 3 kuud ja 29 päeva vangistust.

§ 65lg 2 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 17.

mai 2022 otsusega 1-21-8980 mõistetud karistuse ärakandmata osaga, s.o vangistusega 2 aastat 6 kuud ning liitkaristuseks jäi 2 aastat 9 kuud 29 päeva vangistust.

1. Kohus tuvastas, et süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud teod toime pannud ning ta oli ka teadlik kohtuotsuse jõustumisest ja juhtimisõiguse äravõtmisest.
2. Karistuse mõistmise juures tõi maakohus välja, et V. Žarovi
3. aasta keskmine päevasissetuleku suurus 32,30 eurot. Samas nähtub süüdistusaktist, et Vladimir Žarov ei tööta ja on arvel Töötukassas. Kohtuistungil süüdistatav selgitas, et sai nüüd tööd tuttava juures autopesulas, kuid samas on tal võlgasid ca 5000 kuni 10 000 eurot. Püüab võimalusel võlgasid tasuda. Samuti on tal tasumata eelmise kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud. Selle taustal on kaheldav, kas ta oleks suuteline rahalist karistust täita. Kõrvuti majandusliku seisundiga on põhjendatud karistusliigi kaalumisel võtta arvesse ka seda, et V. Žarov on isikuks, keda on eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Kuigi kaitsja taotles süüdistatavale rahalise karistuse määramist, ei pea kohus seda võimalikuks, võttes arvesse süüdistatava käitumist ja suhtumist õiguskorda. Vaatamata eelnevale karistatusele on V. Žarov jätkanud süütegude toimepanemist, mis viitab süüdistatava õiguskuulekuse puudumisele ja asjaolule, et varasemad mõjutusvahendid ei ole talle oodatud mõju avaldanud. Seega oleks rahalise karistuse kohaldamine V. Žarovi suhtes vastuolus kohtupraktikaga ning see ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Tulenevalt eelnevast, leiab kohus, et V. Žarovit tuleb karistada vangistusega.
4. Süü suurus on üle keskmise, sest V. Žarovile inkrimineeritakse kahe kuriteoepisoodi toimepanemist, mis on toime pandud lühikese perioodi jooksul. Kuigi
5. juunil 2023 kõrvaldati ta sõiduki juhtimiselt kuni kõrvaldamise põhjuse ära langemiseni, siis seda nõuet ta eiras juba paari nädala möödudes
6. juulil 2023, asudes uuesti mootorsõidukit juhtima. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole ning kergendavaks asjaoluks loeb kohus kahetsust. Kohus ei nõustu kaitsja argumendiga, et karistust kergendav asjaolu on see, et V. Žarov ei põhjustanud sõiduki juhtimisel ohtu teistele isikutele, ei olnud joobes ja ei ületanud piirkiirust ning ei üritanud põgeneda. Need asjaolud võinuks teole kaasa tuua teise kvalifikatsiooni. Õiguspärane käitumine peaks olema normiks, mitte karistust kergendavaks asjaoluks. Seega tuleb V. Žarovile mõista karistus sanktsiooni keskmises määras: kuus kuud vangistust. 3

§ 56lg 1 nende koostoimes.

Maakohus arvestas karistuse mõistmisel V. Žarovi majanduslikku seisundit. See on vastuolus PS § 12 lg-ga 1 ja

§ 56lg-ga 1.

Kui rahalise karistuse tasumine käib isikule üle jõu, tuleb mõista karistus alla alammäära, mõista rahalise karistuse tasumine ositi või asendada see üldkasuliku tööga. Kui rahalist karistust ei tasuta, asendatakse see vangistusega. Kohus on ebaõigesti jätnud arvestamata isiku käitumise õigusrikkumise toimepanemisel ja reageerimisel politsei kontrollile. Kohus on karistuse mõistmisel neljast otsuses märgitud kriteeriumist kahte arvestanud vääralt ning ühte (kahetsust) jätnud arvestamata. Arvestades kahetsuse esinemist ning seda, et sõiduki juhtimisel ei ole ohustatud teisi isikuid ega eiratud politseiametnike korraldusi, saab süüdimõistmise korral olla põhjendatud rahaline karistus. Menetlus ringkonnakohtus

2. aprillil 2024 saabus ringkonnakohtusse allkirjastamata e-kiri, milles V. Žarovi nimel toetatakse apellatsiooni ja palutakse see rahuldada.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
6. maini
8. Selle tähtaja jooksul esitas kaitsja M. Greinoman apellatsioonimenetluse kulude nimekirja ning taotluse mõista menetluskulud Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja.
9. Tallinna Ringkonnakohtu
10. juuni
11. a määrusega uuendati kohtulikku arutamist selleks, et selgitada välja, kas V. Žarov oleks nõus vangistuse osaliselt või täielikult tingimisi täitmisele pööramata jätmise korral enda allutamisega elektroonilisele valvele. Selles küsimuses võimaldati seisukohta väljendada ka teistel menetlusosalistel. Tähtajaks määras kohus
12. juuni
14. Prokuratuur esitas seisukoha, mille kohaselt võib liitkaristuse mõistmisel jätta vangistuse osaliselt või täielikult tingimisi täitmisele pööramata allutades V. Žarovi elektroonilisele valvele. 4

§ 50lg 1 p 1 alusel kuriteo eest juhtimisõigus ära võetud.

Selle asjaolu on maakohus tuvastanud veatult. Kaitsja märkis kaitseaktis, et kriminaaltoimiku koosseisus (ega ka selle väliselt) ei ole dokumenti, et kohus oleks teavitanud süüdistatavat kohtuotsuse nr 1-21-8980 jõustumisest KrMS § 420 lg 1 ette nähtud korras, kuid süüdistatav on saanud sellest teada kaitsja vahendusel (tl 60) (I kd, tl 86). Kohtuistungil kordas kaitsja seda seisukohta ning ütles, et jätab selle asjaolu õigusliku tähtsuse kohtu otsustada. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kohtuotsuse täitmisele pööramine ei ole samastatav kohtuotsuse jõustumisega, vaid on eraldi toiming, mis tuleb teha näiteks e-kirjaga, sellest tuleb süüdistatavat teavitada ning veelgi enam – see dokument tuleb süüdistatavale tõlkida. Seda aga tehtud ei ole ning seetõttu ei ole tõendatud, et lisakaristus oleks täitmisele pööratud. 5

§ 421

lg-s 1, mille kohaselt saadetakse kohtuotsus või määrus asjaomasele asutusele süüdimõistetult kohtulahendis märgitud õiguste äravõtmiseks või nende piiramiseks ning temalt vastavate õiguste teostamiseks väljastatud dokumentide kehtetuks tunnistamiseks või hoiulevõtmiseks või süüdimõistetule kohtulahendis märgitud keelu kohaldamiseks. Seda, et süüdimõistetut tuleks

§-s 50 sätestatud lisakaristuse täitmisele pööramisest eraldi teavitada, menetlusseadustik ette ei näe. Seetõttu on ainetud ka kaitsja etteheited karistuse täitmisele pööramise dokumendi tõlkimata jätmise kohta. 23. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohtadega selles, et kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, et lisakaristus oleks täitmisele pööratud. Ringkonnakohus leiab, et kui lühimenetluses arutatavas kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistatavale on jõustunud kohtuotsusega kohaldatud

§-s 50 sätestatud lisakaristust, võib vastupidiste tõendite puudumisel järeldada, et lisakaristus on ka nõuetekohaselt täitmisele pööratud. Praegusel juhul kinnitavad lisakaristuse täitmisele pööramist täiendavalt toimiku materjalide hulgas olevad andmed süüdistatava juhtimisõiguse kohta (väljatrükk KAIRI andmebaasist ja detailandmete päring isiku kohta politseiasutustele), mille kohaselt on juhiluba hoiul ning juhtimisõigus

§ 422

lg 1 ja

§ 50lg 1 p 1 alusel ära võetud perioodiks 19.12.202218.12.2024 (tl 59-60).

Seda, et süüdistatav oli juhtimisõiguse äravõtmisest teadlik, tõendab ka asjaolu, et ta loovutas oma juhiloa vastavalt liiklusseaduse §-s 127 sätestatule Transpordiametile (tl 60). Ka süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustest ei nähtu, et ta ei oleks juhtimisõiguse puudumisest teadlik (tl 17pöördel, 26-27, 33pöördel). Sellise tõendikogumi põhjal on väljaspool mõistlikku kahtlust tõendatud, et lisakaristus oli täitmisele pööratud ning V. Žarov rikkus lisakaristust teadvalt. Selle järelduse kummutamine oleks võimalik üksnes täiendavatele tõenditele tuginedes. V. Žarov ja tema kaitsja aga nõustusid lühimenetlusega ega soovinud täiendavaid tõendeid esitada. 24. Vaatamata sellele, et kriminaaltoimiku materjalid olid kuriteo tuvastamiseks piisavad, nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et maakohus ei oleks tohtinud Kohtute Infosüsteemi (KIS) andmetele tugineda. Küsimused sellest, kas otsus, millega V. Žarovile lisakaristust kohaldati, oli jõustunud ning kas V. Žarov oli sellest teadlik, seonduvad vahetult

§ 329koosseisutunnustega.

Seega kasutas kohus KIS andmeid tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. Ringkonnakohus märgib esmalt, et võistlevas menetluses on tõendi kogumine kohtu omal algatusel igal juhul erandlik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 1-18-437, p 58). Praegu ei ole aga tarvis lahendada küsimust sellest, kas kohus tohtis omaalgatuslikult täiendavaid tõendeid koguda. Määravam on see, et kriminaalasja arutati lühimenetluses. KrMS § 233 lg 1 järgi lahendatakse lühimenetluses kriminaalasi kriminaaltoimiku materjali põhjal. Täiendavate tõendite kogumine on lubatud üksnes selleks, et tõendada kriminaalmenetluse asjaolusid, mitte tõendamiseseme asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 1-21-3082, p 21). Neil põhjusil rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni osaliselt ja muudab maakohtu otsuse põhiosa ning jätab sellest KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel välja asjaolud, et Kohtute infosüsteemist nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu lahend toimetati Vladimir Žarovile kätte KÄPO (kättetoimetamisportaal) vahendusel
5. detsembril 2022 (maakohtu otsuse p 3) ja Kohtute infosüsteemist nähtub, et Riigikohtu määrus, millega jõustus Tallinna Ringkonnakohtu lahend, edastati Vladimir Žarovile samal päeval e-postile ning Tallinna Ringkonnakohtu lahend toimetati Vladimir Žarovile kätte KÄPO vahendusel ka
6. detsembril 2022 (maakohtu otsuse p 8). 6

-s sätestatud vabadusekaotuse alternatiivide kohaldamise võimalikkust. Seejärel möönab autor, viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2002. a otsusele asjas nr 3-1-1-66-02, et kuna

§ 44

lg 5 teine lause välistab rahalise karistuse mõistmise üksnes iseseisva sissetulekuallikata alaealisele, siis ei ole täisealisel süüdlasel sõltumatu sissetulekuallika puudumine siiski tema rahalise karistusega karistamise seadusjärgne takistus (P. Pikamäe – J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 44 komm 4.1).

1. Kolleegiumi arvates ei ole aga sel küsimusel praegu määravat tähtsust. Kuigi maakohus tugines ka V. Žarovi varalisele seisule, on maakohtu otsuse punktis 12 õigesti järeldanud, et rahalise karistuse mõistmine on välistatud ka muudel põhjustel. Nii on maakohus põhjendatult viidanud V. Žarovi eelnevale karistusele ja süütegude toimepanemise jätkamisele, millest nähtub tema suhtumine õiguskorda, õiguskuulekuse puudumine ja asjaolu, et varasemad mõjutusvahendid ei ole talle oodatud mõju avaldanud. Ringkonnakohtu arvates võiks rahalise karistuse kohaldamine tulla kõne alla siis, kui V. Žarovit süüdistataks ühes teos ning tema süü oleks väike. V. Žarov pani aga täpselt sama kuriteo toime kõigest mõned päevad pärast seda, kui ta esimeselt teolt tabati, kahtlustatavana üle kuulati ning kui ta lubas menetlejale, et ta enam kunagi oma viga ei korda. Neil asjaoludel ei ole kergema karistusliigi kohaldamine kuidagi põhjendatud.
2. Maakohus ei ole karistusliigi valikul eksinud ka karistust kergendavate asjaolude arvesse võtmisel. Maakohus on õigesti leidnud, et karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 2 mõttes ei saa käsitada seda, et V.

Žarov peatus politsei märguande peale, ei põgenenud ja allus politseiametnike kontrollile. Vastuseks apellandile märgib kolleegium, et karistust kergendavate asjaoludena ei tule käsitada tavapärast või iseenesestmõistetavat käitumist. Praegu soovib aga kaitsja, et kohus arvestaks karistust kergendava asjaoluna seda, et V. Žarov ei pannud täiendavaid rikkumisi toime ega põgenenud politsei eest. Maakohus leidis põhjendatult, et kahel korral lisakaristuse täitmisest kõrvale hoidnud V. Žarovi süü on üle keskmise, kuid arvestas karistust kergendava asjaoluna kahetsust, mistõttu mõistis karistuseks vangistuse sanktsiooni keskmises määras: 6 kuud vangistust. Nii talitades toimis maakohus veatult. 7

§ 76lg 1 p 1).

V. Žarovit karistati Harju Maakohtu

1. mai 2022 otsusega ettevaatamatusest toime pandud kuriteo eest: ta põhjustas vale manöövriga liikluses ettevaatamatusest teise inimese surma (tl 38-42pöördel). Käsiloleva kriminaalmenetluse esemeks on see, et V. Žarov rikkus kahel korral sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise keeldu. Kusjuures need rikkumised leidsid aset ligi aasta aega tagasi. Arvestades seda, et V. Žarovil puuduvad muud karistused peale Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsusega mõistetud karistuse (tl 37), ta pole varem vangistust kandnud, puuduvad asjaolud, mis viitavad ilmselgelt suuremale retsidiivsusele (nt sõltuvusprobleemid vmt), tal on töö- ja elukoht (tl 88) ning äsja sündinud laps (kohtuistungi salvestis) leiab ringkonnakohus, et mõistetud liitkaristuse täielik täitmisele pööramine ei ole teo asjaolusid ja V. Žarovi isikut arvestades põhjendatud. 31.

§ 73lg 4 järgi on V.

Žarovi liitkaristusena mõistetud vangistusest täielikult või osaliselt tingimisi vabastamine võimalik üksnes tema allutamisega elektroonilisele valvele. Selle eelduseks on süüdistatava nõusolek. Kuna V. Žarov ega tema kaitsja sellist võimalust ei taotlenud, ei selgitatud maakohtu menetluses ka välja V. Žarovi nõusolekut ega seda, kas tema elukoht võimaldab elektroonilise valve seadmete kasutamist. Kuna ringkonnakohus peab vangistusest osaliselt tingimisi vabastamist võimalikuks, lasus ringkonnakohtul endal kohustus selgitada süüdistatava nõusolek välja isegi siis, kui elektroonilise valve kohaldamist ei ole taotletud (vt mutatis mutandis üldkasuliku töö kohta Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 1-18-7276, p 23). Selleks uuendas kolleegium menetlust ning selgitas välja, et nii süüdistatav, kaitsja kui ka prokurör on elektroonilise valve kohaldamisega nõus, samuti võimaldab elektroonilise valve kohaldamist V. Žarovi elukoht.
3. Kolleegium leiab, et V. Žarovi vangistusest täielik tingimisi vabastamine ei ole põhjendatud. Ta tuleb vangistusest tingimisi vabastada osaliselt. Kaitsja on esitanud seisukohti nii-nimetatud šokivangistuse vastu (mh viidates elektroonilise valve piisavusele, õigusrikkumistest möödunud ajale ja vangistusega kaasnevatele negatiivsetele mõjudele). Need argumendid on asjakohased, kuid ei kaalu kolleegiumi hinnangul üles eripreventiivset vajadust V. Žarovi hoiatamiseks lühiajalise vangistusega (vt sellise eesmärgi kohta nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 12). Kolleegium tasakaalustab vangistuse negatiivseid mõjusid selle lühiajalisusega. Kuigi ringkonnakohus selgitas eespool, miks ei oleks proportsionaalne karistuse täielik täitmisele pööramine, ei saa kolleegium kõrvale vaadata sellest, et V. Žarov ilmselgelt ei teadvustanud oma tegude tõsidust. Kui V. Žarov jäi
6. juunil 2023 autoroolis vahele, esitati talle kohe kuriteo eest kahtlustus ja ta kinnitas oma ülekuulamisel, kui väga ta tegu kahetseb ning lubas, et see jääb viimaseks korraks (tl 17pöördel). V. Žarov teadis, et talle on lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist, samuti et ta viibib parasjagu katseajal. Ometigi tabati ta vaid mõned päevad hiljem uuesti autoroolist. Neid asjaolusid arvesse võttes on ringkonnakohtu arvates tarvis – ennekõike eripreventiivsetel kaalutlustel – tuua uue võimaliku rikkumise tagajärjed selgelt V. Žarovi silme ette. Ta peab oma ligi kolmeaastasest vangistusest reaalselt ära kandma ühe kuu. Vanglast vabanemise järel teab V. Žarov selgemini arvestada, mida elektroonilise valve ja käitumiskontrolli nõuete rikkumine või uue kuriteo toimepanemine (sh sõiduki juhtimine) talle kaasa toob: vanglas 8

§ 73

lg 4, § 74, § 75 ja § 751 alusel ei pöörata ülejäänud karistust, s.o 2 aastat 8 kuud ja 29 päeva vangistust, täitmisele, kui Vladimir Žarov ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Käitumiskontrolli ajal on V. Žarov kohustatud järgima

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ning alluma kolme kuu jooksul ka

§ 75lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilisele valvele.

34. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5, mille järgi arvestatakse vangistuse ärakandmist alates V. Žarovi karistuse ärakandmisele asumisest või tema karistuse ärakandmisele toimetamisest. KrMS § 414 lg 1 järgi saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdimõistetule täitmisplaani järgi koostatud teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. 35.

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõuded, mida V.

Žarov katseajal järgima peab, on järgmised: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 36. Lisaks kohustab ringkonnakohus V. Žarovit

§ 75

lg 2 p 9 ja

§ 751

järgi alluma kolmeks kuuks liikumisvabaduse piirangute täitmise kontrollimisele elektroonilise seadme abil (elektroonilisele valvele) tema elukohas XXX. 37.

§ 78p 1 alusel hakkab V.

Žarovi katseaeg 3 aastat kulgema alates ringkonnakohtu otsuse kuulutamisest 27. juunil 2024.

§-s 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Käitumiskontrolli nõuete täitmine peatub osaliselt täitmisele pööratud vangistuse kandmise ajaks. (IV) Elukohast lahkumise keelu kohaldamine 38. Ringkonnakohus leiab väljaspool apellatsiooni piire, et V. Žarovile elukohast lahkumise keelu kohaldamine ei ole põhjendatud. 9

§ 422lg 1 järgi.

Teiseks jääb kolleegiumi jaoks kaugeks seos samaliigiliste süütegude toimepanemise ja menetlusest kõrvale hoidmise ohu vahel. Karistuse hirm võib tõesti olla üks peamine tegur, miks kahtlustatav võiks menetlusest kõrvale hoidma hakata, kuid pelgalt sellisest tõdemusest ei piisa. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et V. Žarov oleks jätnud kutse peale ilmumata, samuti ei nähtu ühtegi sellist riskitegurit, mis menetlusest kõrvalehoidmise riskile viitaks. Kokkuvõtvalt kasutati kolleegiumi arvates V. Žarovile elukohast lahkumise keelu kohaldamisel üldsõnalisi argumente, millega võiks põhistada sisuliselt iga kahtlustatava suhtes tõkendi kohaldamist. Nii toimides ei ole menetleja järginud KrMS § 127 lg 1 nõudeid. Maakohus pidanuks aga sellise tõkendi jätkuva kohaldamise vajadust sisuliselt hindama.

1. Eeltoodut silmas pidades tühistab ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse V. Žarovile tõkendi kohaldamise osas ning teeb selles osas KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 340 lg 2 p 6 alusel uue otsuse, millega tühistab V. Žarovile kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi. (V) Menetluskulud
2. V. Žarovi kaitsja taotles, et riigilt mõistetaks V. Žarovi kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 1008 eurot ning need kantaks V. Žarovi arvele. Taotluse ja sellele lisatud arve järgi kulus apellatsiooni koostamisele 3,5 tundi, apellatsiooni täiendamisele ja ringkonnakohtule esitamisele 1,4 tundi, kliendile ringkonnakohtu kirja 10