← Eesti

1-24-99/32

Obsah (6)§ 2032§ 7§ 337§ 2031§ 339§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, koht 5. juuli 2024, Tallinn, ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-99 Kohtukoos

)

  1. peatüki
  2. jaos. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  3. E. Leinkaske süüdistatakse selles, et tema tungis 01.07.2023 kella 20.20 paiku aadressil XXX, Tallinn kallale oma abikaasale Yle, lüües teda parema labakäega näkku, tekitades kannatanule selliselt füüsilist valu ning tervisekahjustusena vasakule põsele hematoomi. Samuti tema tungis 30.09.2023 ajavahemikul kl 20.30-21.00 aadressil VVV, Tallinn kallale samale kannatanule, lüües teda käega vastu pead, tekitades kannatanule selliselt füüsilist valu. Sel moel pani E. Leinkask oma tahtliku teoga toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, s.o KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
  4. Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsusega tunnistati E. Leinkask süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Lühimenetluse tõttu vähendati seda karistust kolmandiku võrra ning sellest arvati maha eelvangistuses viibitud üks päev. Lõplikuks karistuseks jäi 7 kuud ja 28 päeva vangistust. Sellest karistusest vabastati E. Leinkask tingimisi katseajaga 1 aasta ja 3 kuud ning ta allutati käitumiskontrollile. Lisaks KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kohustustele, kohustati E. Leinkaske KarS § 75 lg 2 p 2 alusel käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ning talle määrati KarS § 75 lg 2 p 8 alusel käitumiskontrolli ajal kohustus osaleda kriminaalhooldaja määratavas sotsiaalprogrammis. E. Leinkase kaitsja G. Palmi apellatsioon
  7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Leinkase kaitsja G. Palm, kes taotleb süüdistatava õigeks mõistmist või alternatiivselt süüdistatava ja kannatanu vahendusmenetlusse suunamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist.
  8. Kaitsja leiab, et kehaline väärkohtlemine peab ületama väheolulise bagatellründe piiri. Tervisekahjustus ei tohi olla väheoluline, mis paraneb iseeneslikult ilma meditsiinilise sekkumiseta ning kui isiku käitumise väline intensiivsus on minimaalne.
  9. aastal 2

(8)1-24-99 jõustunud seadusemuudatuse eesmärgiks oli jätta KarS § 121 kohaldamisalast välja väheolulised ründed.
  1. Kõrvakiilu episoodis järeldub videost, et lööki rakendati minimaalselt jõudu. Maakohus ei ole seda analüüsinud. Kannatanust tehtud fototabelis ei nähtu punetust ega hematoomi või on see vaevumärgatav. Isegi, kui põsel tekkis punetus, tõmbub see tavaliselt iseeneslikult mõne tunni möödudes tagasi ilma meditsiinilise abita. Seega ei saa rääkida tervisekahjustuse tekitamisest. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu otsusest kriminaalasjas nr 1-18-7833 ei tulene, et hematoom oleks tervisekahjustus. Riivates tabatud kõrvakiilust saadud valuaisting saab olla vaid minimaalne ja väheoluline. Seega ei ole E. Leinkask ületanud bagatellründe piiri ning tema tegu ei vääri karistusõiguslikku sekkumist.
  2. Peapiirkonda tehtud löögi episoodis ei nõustu kaitsja maakohtuga, et kannatanu oleks võinud löögi tagajärjel tunda märkimisväärset valu. Kannatanu reaktsioon ei viita valule. Süüdistatava koordinatsioon oli häiritud ja ta ei võtnud löögiks hoogu. Kannatanu jäi sünnipäevapeole kuni peo lõpuni ja lahkus mitme tunni pärast. Seega võib järeldada, et ta ei tundnud valu või oli see niivõrd minimaalne, et ei ületanud bagatellründe piiri.
  3. Maakohtu seisukoht, et vahendusmenetlusse suunamist saab kohtult taotleda üksnes prokurör, ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

§ 2032

lg 1 ei sätesta, et vahendusmenetluseks oleks vajalik prokuratuuri taotlus või nõusolek. Antud juhul on lepitusmenetlus asjakohane. Kuigi Riigikohtu praktikast tuleb, et vahendusmenetlusse suunamine on kohtu ainupädevuses, siis menetluse lõpetamine toimub KarS § 2031 alusel ja vajab prokuratuuri taotlust. Taastava õiguse seisukohast ei teeks halba, kui prokuröri ja kohtu ette jõuaks dokument, kus pooled on kokku leppinud kuriteoga tekitatud kahju heastamises. Selle pinnalt saab prokurör kujundada seisukoha, kas tingimused on piisavad maandamaks uute süütegude riski ning otsustada menetluse lõpetamise taotlemise üle.

  1. Kaitsja esitas ka taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Menetlus ringkonnakohtus
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuni
  4. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
  5. juunini
  7. Selle tähtaja jooksul taotlusi ja kirjalikke seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Lühikokkuvõte
  8. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse süüdistatava süüdi tunnistamises ja karistamises sisuliselt muutmata, kuid muudab kahes osas otsuse põhiosa. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kannatanule tervisekahjustuse tekitamine ei ole tõendatud, mistõttu jätab kolleegium selle asjaolu maakohtu otsusest välja. Maakohus on aga õigesti tuvastanud, et süüdistatav tekitas kannatanule mõlemas episoodis valu ning täitis seeläbi KarS § 121 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kuriteokoosseisu. Tegemist ei olnud sedavõrd ebaoluliste rünnetega, mille puhul ei oleks valu objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnates teo tüüpiline tagajärg. Tervisekahjustuse tuvastamata jätmine ei mõjuta aga süüdistatava süü suurust sel määral, et see tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise 3

(8)1-24-99 süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Väljaspool apellatsiooni piire muudab ringkonnakohus maakohtu järeldust, et süüdistatav pani teo toime otsese tahtlusega. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud viitavad kaudsele tahtlusele (II). Ringkonnakohus selgitab, et kuigi maakohtu seisukoht vahendusmenetluse rakendamise eelduste kohta võiks olla täpsem, ei ole maakohus vahendusmenetlust kohaldamata jättes menetlusõigust rikkunud (III). Otsuse viimases osas lahendab ringkonnakohus menetluskulude küsimuse (IV). (II) E. Leinkase süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (A) Sissejuhatus ja apellatsiooni piirid
  1. E. Leinkaske süüdistatakse kahes kehalise väärkohtlemise episoodis, mis on juhtumisi ka mõlemad videosalvestisele talletatud. Süüdistuse järgi lõi süüdistatav oma abikaasat nende kodus
  2. a juulis labakäega näkku (kõrvakiil) ning
  3. a septembri lõpus sünnipäevapeol käega vastu pead (rusikalöök peapiirkonda).
  4. Kaitsja ei vaidlusta kummagi episoodi toimumist ega seda, et süüdistatava löögid kannatanut ka tabasid. Tõsi, kõrvakiilu puhul leiab kaitsja, et löök võis tabada riivamisi. Kaitsja ei vaidlusta otseselt ka seda, et löökide tagajärjel tundis kannatanu valu, st saabus KarS § 121 lg-s 1 kirjeldatud tagajärg. Küll aga arvab kaitsja, et valu ei saanud olla märkimisväärne, mistõttu peaks tegu olema mittekaristatavate bagatellrünnetega. Kaitsja leiab, et kõrvakiilu puhul tuvastatud tervisekahjustus – hematoom – ei nähtu kannatanust tehtud fotodel. Isegi, kui kannatanu põsel tõesti punetus tekkis, tõmbub see kaitsja arvates iseeneslikult mõne aja jooksul tagasi ning seda ei tohiks käsitada tervisekahjustusena kehalise väärkohtlemise koosseisu mõttes. Maakohtu menetluses esitatud kaitseväide, et kõrvakiiluga päädinud konflikt võis saada alguse kannatanu käitumisest, apellatsioonimenetluse piiresse ei kuulu, sest sellele enam apellatsioonis ei tugineta.
  5. Ringkonnakohus hindab esmalt, kas maakohus tuvastas õigesti, et süüdistatav tekitas kannatanule tervisekahjustuse (B), seejärel võtab kolleegium seisukoha kaitsja väite osas, et kannatanule valu tekitamine ei ole käsitatav kuriteona (C). Väljaspool apellatsiooni piire muudab ringkonnakohus maakohtu seisukohta süüdistatava tahtluse osas (D). Viimaks selgitab kolleegium, kas ja milline mõju on ringkonnakohtu otsusel süüdistatava karistusele (E). (B) Tervisekahjustus
  6. Maakohus tuvastas, et kõrvakiiluga tekitati kannatanule mõlemad KarS § 121 lg-s 1 sätestatud tagajärjed: valu ja tervisekahjustus. Tervisekahjustusena käsitas maakohus vasakule põsele tekkinud hematoomi. Maakohtu hinnangul tõendab kannatanu läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (tl 63-66) kannatanul tekkinud vigastusi. Nimetatud protokollis on uurimisasutuse ametnik märkinud kuriteojälgede kirjelduseks Isiku vasakpoolsel põsel hematoom, vasakpoolsel põsel kerge paistetus, punetus. Rohkem tõendeid tervisekahjustuse tekitamise kohta ei ole. Kolleegium tutvus ka ise kannatanu läbivaatuse protokollile lisatud fototabeliga ning möönab, et raske on ümber lükata kaitsja väidet, et fotolt hematoomi ei nähtu või on see vaevumärgatav. Midagi justkui vasakul põsel paistaks. Samas, kui võrrelda vasaku ja parema põse pilte (tl 66-67), võiks isegi öelda, et parempoolne põsk tundub punakam. Võimalik, et arvatav hematoom oleks selgemini näha, kui piltide tegemise hetkel oleks valgus parem olnud. Kolleegium tutvus ka kriminaalasja materjalide hulgas oleva vormikaamera salvestisega ning ka sellelt ei ole võimalik selgelt sedastada, et kannatanu 4
(8)1-24-99 vasakul põsel oleks hematoom (vaatlusprotokollid tl 104-106). Tõsi, vormikaamera salvestised on ajaliselt tehtud enne kannatanu ülevaatust. Võimalik, et arvatav hematoom tekkis hiljem. Abi ei ole ka teistest tõenditest. Nii ei kirjelda hematoomi nägemist oma ütlustes ka kannatanu poeg, kes arvas, et löök võis tekitada valu (tl 71). Ka kannatanu ei kirjeldanud hematoomi teket, vaid ütles: Põsk valutas kuskil 1 tund peale lööki, nüüd on valu üle läinud. Ma ei pöördunud arsti poole, tervisele kahju ei tekitatud, ma ei hakka tsiviilhagi esitama (tl 111pöördel). Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et selles, kas kannatanule tekkis tervisekahjustus või mitte, esineb kõrvaldamata kahtlus, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks (

§ 7lg 3).

Seega muudab ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtu otsuse põhiosa ning jätab sealt välja asjaolu, et E. Leinkask tekitas kannatanule

  1. juulil
  2. aastal tervisekahjustusena vasakule põsele hematoomi.
  3. See järeldus ei mõjuta eraldivõetuna süüdistatava süüditunnistamist, sest maakohus tuvastas kõrvakiilu episoodis ka teise KarS § 121 lg-s 1 sätestatud tagajärje: valu. Selle järelduse õigsusele annab ringkonnakohus hinnangu otsuse järgmises osas. (C) Valu ja selle objektiivne omistamine
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on veatult tuvastanud, et süüdistatav tekitas kannatanule valu nii kõrvakiilu kui ka rusikalöögiga. Maakohus on ka õigesti leidnud, et süüdistatava tegu ei ole käsitatav väheolulise ründena, teisisõnu saabunud tagajärjed on süüdistatava teole ka objektiivselt omistatavad. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et süüdistatava tegudega kaasnev valu pidi olema sedavõrd vähene, et seeläbi ei täidetud KarS §-s 121 sätestatud kuriteokoosseisu.
  5. Kaitsja viitab iseenesest õigesti, et Riigikohtu praktikas on kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisu tõlgendatud kitsendavalt. See praktika sai alguse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a otsusest asjas nr 3-1-1-50-13, kus kõne all oli kannatanu käsivarre pigistamine ning temale (riivamisi) käega vastu nägu löömine. Viidatud otsuse juures tuleb silmas pidada seda, et see tehti ajal, mil KarS § 121 lg 1 järgi oli karistatav ka selline kannatanu löömine, millega talle valu ei tekitatud. Riigikohus leidis, et ka löömise korral oleks valu sobiv kriteerium, mille abil piiritleda kriminaalkorras karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest (viidatud otsuse p 11). Lisaks leidis Riigikohus, et piirsituatsioonides tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (viidatud otsuse p 12). Kõnesolevas asjas oli vaidluse all ka see, kas löök üldse toimus (viidatud otsuse p 13.3). Olgu siiski märgitud, et Riigikohtu lahendi järel toimunud kohtumenetluses mõisteti süüdistatav õigeks küll käsivarrest kinni haaramise episoodis, kuid ta tunnistati süüdi kannatanu näkku löömise episoodis. Seega tuvastati nii löögi toimumine kui ka selle tagajärjena saabunud valu. Samuti leiti, et see tagajärg on teole objektiivselt omistatav (Tartu Ringkonnakohtu
  8. märtsi
  9. a otsus asjas nr 1-11-10278, lk 8-9).
  11. a
  12. jaanuaril jõustus KarS § 121 uues sõnastuses. Kaitsja viitab küll eelnõu seletuskirjale, millega sooviti leevendada senist ülekriminaliseerimist, kuid see väljendus üksnes selles, et diferentseeriti karistusraame. Seletuskirjas deklareeritakse suisa selgelt, et koosseisu sisuliselt ei kitsendatud: Oluline on, et § 121 muudatustega kehalise väärkohtlemise karistamisväärset lävendit ei tõsteta – jätkuvalt jääb karistatavaks 5

(8)1-24-99 igasugune kehaline väärkohtlemine, sõltumata sellest, kas sellega põhjustati tervisekahjustus või mitte. Küll aga võimaldab muudatus diferentseerida vastutust sõltuvalt väärkohtlemise raskusest. § 121 lõige 1 jääb teokirjelduselt kehtima sisuliselt samasugusena nagu praegu, v.a peksmise väljajätmine lõikest 1.1
  1. Järgmine kord viitas Riigikohus vajadusele hinnata tagajärje (valu) objektiivset omistamist olukorras, kus süüdistatavale heideti ette kätest kinni võtmist, raputamist, käte väänamist ja tõukamist (Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Ka seal jäi jõusse süüdimõistev otsus (Tartu Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 1-13-10084). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsuses asjas nr 1-16-10326 korrati eelnevale praktikale viidates, et karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne objektiivse kõrvalseisja seisukohast tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust (p 27). Sama seisukohta korrati ka tsiviilhagiga seonduvalt Riigikohtu
  8. novembri
  9. a otsuses asjas nr 1-18-7833 (p 27).
  10. Käsiloleval juhul lõi süüdistatav kannatanut kahel erineval juhul käega näo- ja peapiirkonda. Kolleegium, olles tutvunud ka mõlema episoodi videosalvestusega, leiab, et valu on mõlemal juhul objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav selliste löökide tüüpilise tagajärjena. Süüdistatava käitumine ei ole kolleegiumi arvates võrreldav Riigikohtu praktikas toodud näidetega (kinnihoidmine, pigistamine, tõukamine või trügimine).
  11. Kõrvakiilu episoodis keskendus maakohus objektiivset omistamist hinnates ennekõike tervisekahjustuse tekkimisele. Kuigi ringkonnakohus leiab, et tervisekahjustuse tekitamine ei ole tõendatud, on ka kannatanule tekitatud valu süüdistatava teole objektiivselt omistatav. Videosalvestiselt ei ole selgelt näha, kui täpselt süüdistatava käsi kannatanu nägu tabas. Kannatanu kinnitas, et tundis valu ligi tund aega (tl 111pöördel). Ka süüdistatav ei eita oma ütlustes kõrvakiilu andmist ega väida, et see oleks tabanud vaid riivamisi (ning ta olekski soovinud kannatanut vaid riivamisi tabada) (tl 98). Tunnistaja C hinnangul põhjustas löök emale füüsilist valu (tl 71), kuid tema – sarnaselt kriminaalkolleegiumiga - nägi lööki üksnes video vahendusel. Ringkonnakohus leiab videosalvestisele ning kannatanu ja süüdistatava ütlustele tuginedes, et videost nähtuval viisil kõrvakiilu andmisel ei ole valu ebatüüpiliseks tagajärjeks. See ei ole võrreldav tõukamise, pigistamise või trügimisega.
  12. Rusikalöögi episoodis nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega. Maakohus on põhjendatult viidanud tunnistaja W ütlustele, kannatanu valukarjele ja keha liikumisele. Apellatsioonis viidatud asjaolud (kannatanu ei haaranud oma peast kinni ja asus süüdistatava suunas vehkima; süüdistatav ei võtnud palju hoogu; kannatanu jäi sünnipäevapeole lõpuni ja lahkus mitu tundi hiljem) kolleegiumi arvamust ei muuda. Need asjaolud võivad viidata sellele, et valuaisting ei saanud olla väga suur, kuid ei lükka kuidagi ümber maakohtu järeldust, et löögiga kaasneda võiv valuaisting oli objektiivse kõrvalseisja vaatest piisav, et tagajärg süüdistatava teole ka objektiivselt omistada. Ka siin ei olnud valu 1 Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 554 SE, seletuskiri I lugemise juurde, lk
  13. 6
(8)1-24-99 näol tegemist mingisuguse anomaalse tagajärjega. Vastupidi: rusikalöök pähe tavaliselt sellise tagajärje kaasa toobki.
  1. Kokkuvõtvalt on maakohus mõlemas episoodis õigesti tuvastanud, et saabus koosseisupärane tagajärg – valu – ning see tagajärg on süüdistatava teoga põhjuslikult seotud ning temale ka objektiivselt omistatav. (D) Subjektiivne koosseis
  2. Väljaspool apellatsioonimenetluse piire selgitab ringkonnakohus, et maakohtu järeldus, et süüdistatav pani mõlemad teod toime otsese tahtlusega, ei tugine kohtu enda poolt tuvastatud asjaoludele. Kuigi maakohus leiab, et süüdistatav pani mõlemad kehalise väärkohtlemise episoodid toime otsese tahtlusega, põhjendatakse seda otsuses nii: Süüdistatav pidi vähemalt võimalikuks pidama, et lahtise käega naisele näkku löömine ja rusikaga vastu pead löömine võib põhjustada kannatanule valuaistingut. Eelkõige seetõttu, et meesterahva löök – nii lahtise käega, rääkimata rusikalöögist, võib olla sellise jõuga, mis tekitab valutunnet. Seega möönis E. Leinkask oma teo võimalikku iseloomu ja tagajärgi ning täitis kannatanule valu tekitava kehalise väärkohtlemise subjektiivse koosseisu tunnused.
  3. Esmalt kordab ringkonnakohus Riigikohtu praktikas rõhutatut, et sõnastust pidi võimalikuks pidama või pidi möönma tuleks tahtluse jaatamisel vältida. Selline sõnastus viitab sellele, et tegelikult süüdistatav süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamist võimalikuks ei pidanud, vaid oleks üksnes pidanud seda tegema. Kui toimepanija süüteokoosseisule vastavat asjaolu teostamist tegelikult võimalikuks ei pidanud, kuid oleks pidanud seda tegema, saab kõne alla tulla vaid vastutus hooletusest toime pandud ettevaatamatusdelikti eest (vt koos varasema viitega Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 1-20-6745, p 30). Kolleegium mõistab, et maakohus pidas siiski silmas seda, et süüdistatav pidas eespool kirjeldatud asjaolusid võimalikuks.
  6. Süüteo toimepanemine otsese tahtlusega tähendab KarS § 16 lg 3 järgi seda, et toimepanija teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Maakohus aga tuvastas, et süüdistatav üksnes pidas võimalikuks, et tema teo tagajärjel võib kannatanu valu tunda ja möönis seda. Seeläbi tuvastas maakohus tegelikult, et süüdistatav pani teo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 järgi. Kolleegium, lahendades asja üksnes kaitsja apellatsiooni alusel, juhindub maakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest ning muudab

§ 337lg 1 p 3 alusel maakohtu põhiosas tahtlusele antud õiguslikku hinnangut.

Ringkonnakohus asendab maakohtu põhjendused, et E. Leinkask pani mõlemad süüdistuses kirjeldatud teod toime otsese tahtlusega, käesoleva otsuse põhjendustega, mille järgi pani E. Leinkask mõlemad süüdistuses kirjeldatud teod toime kaudse tahtlusega. (E) Karistus 28. Kuigi ringkonnakohus leidis, et süüdistatava poolt kannatanule kõrvakiilu andmisega ei tekitatud kannatanule tervisekahjustust, ei mõjuta tervisekahjustuse ära kukkumine süüdistatava süü suurust sel määral, et see tingiks maakohtu mõistetud karistuse muutmise. Seega jääb maakohtu otsus süüdistatava karistuse liigi, määra ja sellest tingimisi vabastamise osas muutmata. (III) Vahendusmenetluse kohaldamine 7

(8)1-24-99 29. Maakohtu põhjendused vahendusmenetluse rakendamise osas on mõneti vastuolulised. Otsuse punktis 40 ütleb kohus, et

§ 2031

lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt saab vahendusmenetlusse suunamist kohtult taotleda üksnes prokurör. 30. Sama punkti lõpus aga Juhindudes

§ 2032

lg-st 1 võib prokuratuur või kohus saata süüdistatava ja kannatanu vahendusmenetlusse. Seega on vahendusmenetlusse suunamine selgelt prokuratuuri või kohtu kaalutlusotsustus. Kohus ei pea käesolevas kriminaalasjas süüdistatava suhtes menetluse lõpetamist

§ 2031alusel põhjendatuks.

31. Kaitsja on õigesti viidanud Riigikohtu praktikale, milles toodud selgitused lepitusmenetluse osas on mutatis mutandis üle kantavad vahendusmenetlusele. Riigikohus on selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustik eristab ühelt poolt vahendusmenetluse rakendamist (

§ 2032

) ja teisalt vahendusmenetluse edukuse korral selle tulemina kriminaalmenetluse lõpetamist (

§ 2031

). Kohtumenetluses on prokuratuuri nõusolekut tarvis vaid menetluse lõpetamiseks

§ 2031lg 1 järgi.

Vahendusmenetluse rakendamiseks

§ 2032

lg 1 järgi aga prokuratuuri nõusolek vajalik ei ole (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 1-19-7935, p 16-17).
  3. Vaatamata maakohtu otsuse mitmeti mõistetavale sõnastusele, ei ole vahendusmenetluse rakendamata jätmisel rikutud menetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Vahendusmenetluse rakendamisel on kohtul ulatuslik kaalutlusõigus. Muuhulgas nähtub kriminaalasja materjalidest, et E. Leinkase suhtes on ka varem KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo osas kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud, sealjuures on talle pandud kohustused, mis seonduvad alkoholi liigtarvitamise kontrolliga (tl 117-118). Kohtueelses menetluses on ka prokurör põhjendanud, miks ta keeldub vahendusmenetluse rakendamisest, tuginedes mh ka varasemale kriminaalmenetluse lõpetamisele (tl 132-133). Varasema kriminaalmenetluse lõpetamise kohta andis istungil selgitusi ka E. Leinkask (tl 156pöördel). Neid asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et kuigi kohus oleks saanud vahendusmenetlust rakendada sõltumata prokuratuuri nõusolekust, ei rikkunud maakohus vahendusmenetlust rakendamata jättes menetlusõigust, vaid jäi seadusega lubatud kaalutlusruumi piiresse. (IV) Menetluskulud

  1. Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus suhtlusele kliendiga 14 minutit (17 eurot), apellatsiooni koostamisele, esitamisele ja kohtuotsusega tutvumisele 110 minutit (132 eurot). Kokku palub kaitsja määrata tasu suuruseks 181,78 eurot (149 eurot, millele lisandub käibemaks 32,78 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning neile kulunud aeg on mõistlik. Seega määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo WIDEN OÜ-le apellatsioonimenetluses Eivin Leinkasele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 181,78 eurot (sh käibemaks).
  2. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 3 sätestatud lahendi, kannab menetluskulud riik (

§ 185lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.