04.03.2024 esitas seisukoha H B AS, tuues välja, et võlgnik on teinud võlausaldajale H B AS väljamakseid summas 15,09 eurot. H B AS on seisukohal, et võlgnik tuleks jätta kohustustest vabastamata. 13.03.2024 seisukohas tõid O I OÜ ja O I OÜ välja, et
aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on
lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Võlausaldaja leiab, et
³ lg 1 näol on tegemist üleminekusättega olukorras, kus füüsilise isiku maksejõuetuse seadus lühendab kohustustest vabastamise perioodi kolme aastani. Otsustamiseni jäänud aega tuleb kolme aastani vähendada, arvestades kolme aasta alguseks 1. juuli 2022. Seega saab kohus otsustada kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise
juulist 2025. Sellist lähenemist toetab kõrgema astme kohtupraktika (Tallinna Ringkonnakohtu määrused tsiviilasjades nr 2-1613557, 2-18-3277). Seega saab tegemist olla üksnes võlgniku kohustustest ennetähtaegse vabastamisega, kuid selleks ei ole eeldused täidetud. Võlausaldajate hinnangul tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlust pikendada kuni 01.07.2025 a. 28.05.2024 teatas P C AS, et võlgnik on menetluse kestel tasunud võlausaldajale 25,47 € ehk 0,63% kogu nõudest, mida paraku ei saa lugeda arvestatavaks ulatuses nõude rahuldamise osas. Võlausaldaja jätab võlgniku kohustustest vabastamise kohtu otsustada. 04.06.2024 toimunud ärakuulamisele ilmus võlgnik, kes tõi välja, et tema töövõimetus on jätkuv, hetkel määratud 2027 aastani. Ta ei tohi füüsilist tööd teha. Võlgnik selgitas, et ta peab käima iga kolme kuu tagant haiglas kontrollis. On saanud taastusravi. On korduvalt olnud ka haiglas sisemiste verejooksude tõttu. Kohus teatas lahendi avalikult teatavakstegemise aja. Kohtumääruse põhjendused Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 68 lg-st 2 lähtuvalt kohaldatakse enne FiMSi jõustumist esitatud kohustustest vabastamiste avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 30.06.2022.a. Pankrotiseaduse (
) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse.
aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on
lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani ning kui füüsilisest isikust võlgnik on enne
lõikest 1 tuleneva viie aasta asemel pärast kolme aasta möödumist menetluse algatamisest. Kohus ei toeta seisukohta, millest lähtuvalt saab kohus otsustada kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise
juulist 2025 – eelnimetatu ei ole kohtu hinnangul kooskõlas sätte mõttega ning tekitab ebavõrdse olukorra võlgnike vahel, kelle osas kohaldatakse füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses sätestatud menetluse nominaalset, 3-aasta pikkust kestust, seejuures pankrotimenetlusega paralleelselt toimuvat tähtaja kulgemist. Võlgniku kohustustest vabastamine algatati 14.01.2021, seega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatatud enne 01.07.2022 ning 01.07.2022 oli võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud rohkem kui 3 aastat, mistõttu lühenes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kokku kolme aastani ehk kuni 14.01.2024. Täiendavalt sätestab
lg 11, et kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Kohtu hinnangul on võlgniku püsiv töövõimetus menetluse vältel (ja edasiulatuvalt vähemalt aastani 2027) ja võlgniku kohustuste täitmine senise menetluse vältel aluseks, millest lähtuvalt saab kohus asuda seisukohale, et menetluse jätkumine ei too tõenäoliselt kaasa võlausaldajate senises oluliselt suuremas ulatuses rahuldamist. Kohus on seisukohal, et võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses lähtuvalt tema sissetulekutest. Tulenevalt
lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (
Võlgniku ärakuulamine toimus 23.01.2024.
lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid. Vastavalt
lg 2 punktile 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus ei ole tuvastanud ja võlausaldajad ei ole kohtu ette toonud, et võlgnik oleks süüliselt talle pandud kohustusi rikkunud.
lg 1 ja lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud kohustustest vabastamise menetluse kestel tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, võlgnik ei tohi varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. 3 Käesolevas asjas nähtub, et võlgnik on teinud kohustustest vabastamise menetluse vältel võlausaldajatele väljamakseid, olgugi et väikestes summades. Samas võlgnik on kogu kohustustest vabastamise menetluse vältel olnud puuduva töövõimega ning tema sissetulek (sh koos kogumispensioni II samba väljavõtmisega) on olnud suuruses, millelt seaduse kohaselt ei pea, ega ei ole võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha. Vaatamata sellele on võlgnik teinud makseid, mis kohtu hinnangul näitavad võlgniku soovi mingilgi määral tasuda oma võlga. Võlgnik on täiendavalt toonud välja, et võimalikku täiendavat sissetulekut ei ole võimalik olnud teenida ka tervisest tulenevatel põhjustel. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks võlgnik oma sissetulekut varjanud ja/või kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt. Kohus nõustub, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud
§-s 173 sätestatud kohustusi, vaid tal polegi objektiivselt võimalik loovutuskohustust täita. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohtus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696 p 19) Kohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldaja huvide süülisele kahjustamisele. Kohus leiab, et võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning ta tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.
lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib
lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist.
lg 6 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, esitada määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik.
lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
lg 1 kohaselt kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.
lg 2 kohaselt ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. (allkirjastatud digitaalselt) Hannes Olev kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.