1-24-3670/4

(23231500808)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuni
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X lepinguline esindaja vandeadvokaat Yaroslav Radziwill (epost XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. juuni
4. a määrus muutmata ja X lepingulise esindaja Yaroslav Radziwilli esitatud kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesolev määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 27.02.2023 alustati kriminaalmenetlust KarS § 199 lg 1 tunnustel selles, et 08.02.
6. a umbes kell 13.40 ärandas Y X mootorsõiduki BMW 740I reg.nr. XXXXXX ning keeldus selle tagastamisest. Samuti võttis Y ära X seifist viimasele kuuluva sularaha summas 5200 eurot ning keldrist tööriistu. Kokku tekkis Xle tema hinnangul kahju 10 700 eurot.
7. 18.03.2024 koostas Politsei- ja Piirivalveamet Põhja Ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse põhistamata lõpetamise määruse, mis saadeti Xle 11.04.
8. a. 22.04.
9. a koostas PPA kriminaalmenetluse lõpetamise juurde põhjendused.
10. 01.05.2024 esitas X lepinguline esindaja vandeadvokaat Yaroslav Radziwill kaebuse kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, milles leidis, et uurimisasutus ei ole teinud kõikvõimalikke uurimistoiminguid ega kogunud kõiki tõendeid kuriteo asjaolude välja selgitamiseks. Riigiprokuratuuri määrus
11. Riigiprokuratuuri abiprokurör, olles tutvunud Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega, kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjendustega ning kriminaalasja materjalidega, asus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kriminaalmenetlus on õigesti lõpetatud. Esmalt selgitas prokurör, et KrMS § 193 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlus selle ajendi ja aluse olemasolul. See tähendab, et kriminaalmenetluse alustamise eel peab olema menetlejal piisav alus arvata, et toime on pandud karistusseadustiku eriosas nimetatud kuritegu. Seevastu kriminaalmenetlust toimetades võib ilmneda, et kuriteole viitav teave ei leia tõenditega kinnitust. 1

(5)1-24-3670 Kui puuduvad täiendavad tõendite kogumise võimalused, siis langeb kriminaalmenetluse alus ehk kriminaalmenetluse läbiviimise eeldus ära. Seega, kuigi algselt võib menetleja jaatada kriminaalmenetluse aluse olemasolu, ei garanteeri see, et menetlust hiljem aluse puudumise tõttu ei lõpetata. Sellele viitab ka KrMS § 200, mille alusel menetluse lõpetamine eeldab reeglina, et lõpetamist tingiv asjaolu ilmneb esimest korda pärast kriminaalmenetluse alustamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.12.2017.a. koostatud otsus asjas nr 1-16-1036, p 10). Kriminaalmenetluse aluse äralangemisel ja täiendavate tõendite kogumise võimaluste ammendumisel, ei saa kriminaalmenetlust jätkata. Seejuures ei ole võimalik kriminaalmenetlust jätkata menetlusosalise, sh kannatanu, rahulolematuse tõttu. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel tuleb menetlejal kehtiva õiguse kohaselt arvesse võtta kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid ja hinnata lisatõendite kogumise perspektiiv (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2021.a. koostatud otsus asjas nr 1-203101, p 25). Seejuures ei piisa kriminaalmenetluse jätkamisel ainuüksi selliste tõendite kogumise võimalusest, mille väljavaated anda tõendamiseseme asjaolude kohta olulist teavet, on üksnes teoreetilised. Menetlust ei saa jätkata toimingute tegemiseks lihtsalt põhjusel, et toiminguid on võimalik teha, vaid need peavad aitama kaasa menetluse edenemisele. (Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2023.a. määrus asjas nr 1-23-2427 p 12; Tartu Ringkonnakohtu 11.08.2023.a. koostatud määrus asjas nr 1-23-4171, p 14) Lähtudes KrMS §-st 211 tulenevast kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttest, on uurimisasutus ja prokuratuur vabad otsustama, milliseid menetlustoiminguid ning millises järjekorras on vaja teha, et saavutada kohtueelse menetluse eesmärk. Kui menetlustoimingute tulemusel selgub, et kahtlustatava süü ei leia tõsikindlalt kinnitust süüstavate ja õigustavate tõendite kogumis hindamisel, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Käesoleval juhul on pidanud menetleja menetluse lõpetamist põhjendatuks, kuna tõendite pinnalt ei ole tõsikindlalt tuvastatav isiku süü, samuti puuduvad täiendavad tõendite kogumise võimalused. Kaebaja leiab aga, et menetlust on läbi viidud ühekülgselt ja kõikvõimalikke tõendeid ei ole kogutud. Kontrollides isiku vastutust KarS § 199 lg 1 teo osas, tuleb objektiivest küljest tuvastada, et 1) võõra vallasasja 2) valdus murti ning 3) sellele kehtestati uus valdus. Subjektiivsest küljest on vaja kindlaks teha, et toimepanijal oli 1) eesmärk asi enda kasuks pöörata ehk luua omanikusarnane seisund ning 2) vähemalt kaudne tahtlus senine valdaja asjast kestvalt ilma jätta. Lisaks tuleb tuvastada teo ebaseaduslikkus. Väidetava auto ärandamise teo osas on Y andnud X ütlustega vastuolus olevaid ütlusi, milles tuuakse välja, et auto kuulus tegelikkuses Yle ning tema tasus selle eest. Prokuröri hinnangul ei võimalda asjaolu, et registrijärgseks omanikuks oli X, veel järeldada, et auto tegelik omanik oli samuti X, kuivõrd registrist nähtuvad andmed on kõigest informatiivse tähendusega. Kriminaalmenetluse käigus ei ole X esitanud usaldusväärseid dokumente, millest nähtuks, et tema on auto ostnud ning selle eest tasunud. Kuivõrd auto kuulumist ei ole õnnestunud üheselt kindlaks teha, siis ei saa asuda seisukohale nagu Y oleks auto kasutamisel ja käsutamisel ära võtnud võõra vallasasja, sh murdnud võõra valduse ning kehtestanud uue. Sellise järelduse tegemiseks tuleks kannatanul ära näidata, et tema on auto ostnud ning selle omanikuks saanud. Vaid registrist pärinev teave eelnimetatut ei kinnita. Kuivõrd X ei ole esitanud tõendeid seifis olnud vara, sh sularaha, ega R OÜ-le kuulunud vara, sh tööriistade, kohta, siis ei ole võimalik ka selles osas asuda seisukohale, et sularaha ja/või tööriistad oleks varastatud Y poolt. Esiteks puudub teave, kas sularaha üldse oli seifis, ja kui see seal oli, siis ei ole võimalik kindlaks teha, kas just Y selle sealt ära võttis, kuna kaebaja ei ole ise väidetavat varastamise tegu pealt näinud. Tööriistade kohta on Y öelnud, et need osteti Xga ühiselt 1 euro eest, kuna tegemist oli praakide tööriistadega. Samas ei ole Y sõnul need tööriistad kunagi kuulunud OÜ-le ning X ei ole vastupidist ka ära näidanud. Kuivõrd auto ega raha varastamist ei saa Yle ette heita, siis nendest tegudest eraldiseisvalt ei ole Y tööriistade äravõtmisel – isegi, kui oletada, et need ei kuulunud talle – kuritegu toime pannud, kuna tööriistad on väheväärtuslikud. Samas ei saa käesoleval juhul üheselt veendunud olla, et tööriistad ei kuulunud 2

(5)1-24-3670 Yle ehk need olid tema jaoks võõrad. Kuigi abikaasad oli kokku leppinud varalahususes, ei ole võimalik kindlaks teha, kes nimetatud tööriistad ostis. Eelnevast tulenevalt esinevad asjas kõrvaldamata kahtlused. Kaebaja leiab, et kriminaalmenetluses saab läbi viia veel täiendavaid menetlustoiminguid ja koguda tõendeid. Nii tuleks kaebaja hinnangul viia menetluses läbi vastastamine, otsida tunnistajaid, teha päringuid ja koguda videokaamera salvestisi. Prokurör kaebaja sellesisulise seisukohaga ei nõustunud. Nagu eelpool selgitatud, ei tehta kriminaalmenetluses toiminguid pelgalt põhjusel, et neid on võimalik teha. Menetlustoimingute eesmärk on koguda tõendeid ja tõendid peavad sisult ka kriminaalmenetlust edasi aitama ehk läbi nende peab saama teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Käesoleva teo kontekstis ei ole vastastamine asjakohane menetlustoiming ning selle tulemusel ei saa koguda tõendusliku väärtusega teavet, mis kõrvaldaks kahtlused Y süüküsimuses. Samuti puudub põhjus arvata, et mõni naaber, kolleeg või muu isik omab informatsiooni vaidlusaluse vara või tegude osas. Kaebaja ei ole sellele varem tähelepanu juhtinud ning kaebuses ei ole samuti konkreetselt välja toodud, kes võiks kriminaalmenetluse mõttes olulist informatsiooni omada ning milles see seisneb. Samamoodi ei ole kaebaja täpsustanud, milliseid turvakaamera salvestisi tuleks koguda ja mis teavet see annab. Näiteks remonditöökoja turvakaamera salvestis ei anna informatsiooni selle kohta, kes oli auto omanik ning kas auto oli Y jaoks võõras, mistõttu ei kõrvalda sellise tõendi kogumine kahtlust küsimuses, kas isik on varguse toime pannud või mitte. Ka täiendavate päringute tegemine ei anna antud asjas sellist teavet, et kuriteo objektiivset ja subjektiivset koosseisu saaks jaatada. Kokkuvõttes on kriminaalmenetluses tõendite kogumise võimalused ammendunud ning esinevad kõrvaldamata kahtlused. Riigikohus on selgitanud, et esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo põhimõttest juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.03.

1. a koostatud otsus asjas nr 1-20-3306, p 18). Kuna kriminaalmenetluses ei leidnud Y süü tõendamist ja kriminaalmenetluse mõttes relevantseid tõendeid ei ole võimalik rohkem koguda, tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks vastavalt KrMS § 7 lg-le
2. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
3. 25.06.
4. a esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse X esindaja Yaroslav Radziwill, kes palub PPA 18.03.2024 ja Riigiprokuratuuri 04.06.2024 määrused täies ulatuses tühistada ning kohustada Põhja Ringkonnaprokuratuuri ja PPA-d kriminaalmenetlust jätkama. Kuigi uurimisasutus ja prokuratuur võivad otsustada, mis järjekorras toimingud läbi viia, on nad siiski kohustatud tegema kõik võimaliku, et saavutada kohtueelse menetluse eesmärk ning ei tohi kergekäeliselt väita, et täiendavate tõendite kogumise võimalusi ei ole, kui sellised võimalused tegelikult eksisteerivad. Nt kui vastastamise käigus on võimalik paljastada uut informatsiooni, on see igati asjakohane kuna aitab koguda tõendusliku väärtusega teavet. Prokuratuur on põhjendamatult keskendunud varguse episoodile, kuid isegi selle puhul tuleb järeldada, et ei ole loogiline, et tavaline inimene, kes hoiab asju seifis, teeb nendest pilte või saab esitada tõendeid nende (või tööriistade) üldisemast olemasolust. Kuigi see on tõepoolest raskelt tõendatav, on kannatanu ütlused piisav tõend, et uurida asja laiemas perspektiivis. Just viimase valguses ei tohtinud tähelepanuta jätta nt asjaolu, et seoses sõiduki müümisega mh leidis aset ka X identiteedi ebaseaduslik kasutamine KarS § 1572 lg 1 mõttes ja dokumendi võltsimine KarS § 344 mõttes. Kuigi PPA-l oli võimalus sõiduki müük õigeaegselt peatada, seda ei tehtud. Samuti ei ole arusaadav, miks asjaolu, et registrijärgseks omanikuks oli X, ei ole piisav selleks, et kindlaks teha auto kuuluvust, eriti arvestades, et kannatanu on antud sõiduki omanikuna ka 09.05.2023 lepingus. Ei ole eluliselt usutav, et juhiloata kahtlustatavat võib üldse lugeda seaduslikuks auto valdajaks või omanikuks. Samuti ei ole eluliselt usutav kahtlustatava versioon, et 3

(5)1-24-3670 tööriistad osteti ühiselt 1 euro eest, sest isegi kui nad olid praagid, on hind ikkagi kolmanda mõistliku isiku silmis liiga madal. 18.06.2024 teatas PPA juht Egert Belitšev meediale, et politseil „ei ole ressurssi, et [...] menetlusi ühesuguse põhjalikkusega uurida”, kuid see ei saa olla ettekäändeks menetlustoimingute mitte läbi viimiseks. Kuigi naaber, kolleeg või muu isik võib omada või mitte omada informatsiooni vaidlusaluse vara kohta, ei tohi PPA anda alla isegi neile helistamata ja uurimata, kas neil võib selline informatsioon olemas olla. Samuti ei saa nõustuda, et remonditöökoja turvakaamera ei annaks informatsiooni auto omaniku kohta, kuna see nt kindlasti aitaks tuvastada, keda tuleks üle kuulata, et teada saada, kas auto dokumendid olid korras. Kuna PPA ei viinud läbi kõikide tehiolude igakülgset uurimist, tuleb 18.03.2024 määrus ja Riigiprokuratuuri 04.06.2024 määrus tühistada ja kohustada Põhja Ringkonnaprokuratuuri ja PPA-d kriminaalmenetlust jätkama. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust 04.06.
2. a määruse muutmiseks.
3. Ringkonnakohus selgitab esmalt kaebuse esitajale, et kuivõrd tulenevalt KrMS §-st 208 saab ringkonnakohtule esitada kaebuse Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusele, saab ringkonnakohus anda hinnangu Riigiprokuratuuri määrusele, kuid ei saa tühistada Põhja prefektuuri määrust, nagu seda taotleb kaebaja.
4. Samuti selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Küll aga ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas. Sellest tulenevalt ei anna Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ka asjaolu, et kaebaja ei nõustu selles esitatud seisukohtadega, vaid selleks peab olema nt tegemata jäetud mõni asjas tähtsust omav menetlustoiming. Esitatud kaebuses leitaksegi, et menetleja on põhjendamatult asunud seisukohale, et täiendavate menetlustoimingute tegemine ei ole võimalik ning kaebaja hinnangul selline võimalus eksisteerib. Nii on kaebaja hinnangul võimalik uut informatsiooni paljastada vastastamise käigus. Selle osas on Riigiprokuratuur oma määruses toonud välja, et teo kontekstis ei ole vastastamine asjakohane menetlustoiming ning selle tulemusel ei saa koguda tõendusliku väärtusega teavet, mis kõrvaldaks kahtlused Y süüküsimuses. Kaebuses ei leidu põhjendusi sellest, miks esindaja vastava seisukohaga ei nõustu ja milline peaks olema see uus menetluses vajalik informatsioon, mis vastandamise käigus võiks ilmneda, st kaebaja seisukoht selles osas on põhistamata. Ringkonnakohus nõustub aga Riigiprokuratuuri määruses tooduga, et pole usutav, et vastastamine annaks kriminaalasjas objektiivset teavet toimunu osas.
5. Kaebaja toob välja, et sõiduki müümisega leidis aset ka X identiteedi ebaseaduslik kasutamine (KarS § 1572 lg 1) ja dokumendi võltsimine (KarS § 344). Sellekohane väide on ringkonnakohtule esitatud kaebuses toodud välja esmakordselt. Seega ei saanud menetleja selle osas seisukohta võtta ning ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses pole toodud välja mingisuguseid asjaolusid nende väidetavate toimepandud koosseisude sisustamiseks, mistõttu pole võimalik ka praegusel juhul selles osas hinnangut anda. Kaebusest ei nähtu asjaolusid, miks ei ole vastavasisulist kontrollitavat teavet menetlejale ega prokuratuurile varasemalt esitatud. 4

(5)1-24-3670

1. Kuigi kaebuses tuuakse välja, et pole arusaadav, miks asjaolu, et sõiduki registrijärgseks omanikuks oli X, ei ole piisav, et teha kindlaks auto kuuluvus, on ka selles osas Riigiprokuratuuri määruses asjakohaselt selgitatud, et registrist nähtuvad andmed on informatiivse tähendusega. Samuti on Riigiprokuratuuri abiprokurör märkinud, et kriminaalmenetluse käigus ei ole X esitanud usaldusväärseid dokumente, millest nähtuks, et tema on auto ostnud ning selle eest tasunud. Vastavat väidet, seda kinnitavaid andmeid või tõendeid, mille pinnalt saaks seda tuvastada, ei ole toodud ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Seejuures ei oma asjas sisulist tähendust kaebaja poolt väljatoodu elulisest usutavusest sellest, et juhiloata kahtlustatavat ei saa pidada sõiduki valdajaks või omanikuks. Teatavasti ei sõltu omandi tekkimine sellest, kas isikul on juhiluba või mitte. Samuti ei saa tuvastada omandit elulise usutavuse pinnalt. Nagu Riigiprokuratuuri määruses välja tuuakse, tulnuks kannatanul ära näidata, et tema on auto ostnud ning selle omanikuks saanud.
2. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri määruse järeldusega tööriistade soetamise asjaoludest ning leiab, et väidetav 1 eurone soetushind tundub ka keskmisele mõistlikule inimesele liiga madal. Isegi, kui nõustuda, et tööriistade hind võis olla 1 eurost kõrgem, ei ole kaebaja esitanud mingisuguseid oma seisukohta kinnitavaid andmeid selle kohta, et tema on tööriistade eest tasunud või mis summa ta nende eest üldse maksis. Lisaks sellele aga tuleb rõhutada, et Y on öelnud, et need osteti Xga ühiselt, st ka nende puhul ei ole omandiküsimus üheselt selge, seega ei saa asuda seisukohale, et Y oleks nende suhtes saanud üldse varguse toime panna. Nagu Riigiprokuratuuri määruses välja tuuakse, pole Y sõnul tööriistad kunagi kuulunud OÜ-le ning X ei ole vastupidist ka ära näidanud.
3. Kaebuse üldine etteheide meedias avaldatud kriminaalasjade uurimise piisava ressurssi puudumisest on käesolevalt asjakohatu. Menetleja on kriminaalmenetlust toimetanud, teinud võimalikud toiminguid ning leidnud, et puudub alus edasiseks menetluseks. Miski ei viita sellele, et menetlus oleks lõpetatud seetõttu, et politseil puudub ressurss asja menetlemiseks. Nagu Riigiprokuratuuri määruses välja on toodud, on alust täiendavate menetlustoimingute tegemiseks siis, kui on ette näha, et need annavad menetluse seisukohalt olulist teavet ning et toiminguid ei tehta üksnes seetõttu, et neid on võimalik teha. Seejuures on alusetud ja liialt üldsõnalised ka kaebaja väited, et mõni naaber või kolleeg võib omada informatsiooni vaidlusaluse vara kohta. Kaebaja ei too välja nimeliselt ühtegi isikut ega märgi, millist teavet keegi isikutest omada võib. Väheusutav on aga see, et mõni kõrvaline isik võib anda täiendavat objektiivset infot justnimelt vaidlusaluse vara omandiküsimuse osas, mis käesolevalt on keskse tähendusega. Kuigi kaebaja ise väidab, et enne abielu sõlmimist lepiti kokku varalahususe varasuhtes, ei ole menetlejale esitatud ühtegi dokumenti, mis abikaasade varasuhet tõendaks. Arusaamatuks jääb ka kaebuse väide remonditöökoja turvakaamera salvestiste osas. Nimelt leiab esindaja, et see aitaks tuvastada, keda tuleks üle kuulata, et teada saada, kas auto dokumendid olid korras. Pole aga võimalik mõista, kuidas dokumentide korrasolek aitab tuvastada sõiduki omanikku ega ka see, milliseid dokumente üldse silmas peetakse. Lisaks nähtub kriminaalasja materjalidest, et menetleja on proovinud saada 03.03.2023 töökojast videosalvestisi, kuid kuna ettevõtte esindaja sõnul töökojas olevad videokaamerad ei salvesta, polnud see võimalik. Seega on kaebaja vastavasisuline seisukoht tagajärjetu juba sellest tulenevalt.
4. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1, 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 04.06.
5. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (Allkirjastatud digitaalselt) 5