Obsah (7)

§ 113§ 1§ 4062§ 1132§ 42§ 415§ 406

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Margit Jäätma, Üllar Roostoja Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 28. juuni 2024 Tsiviilasja number 2-23-1

) § 4034 lg-tele 2, 3 ja

1. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma laenuandja esitatud arvete alusel. Kostja oma kohustusi tähtaegselt ei täitnud. Laenuandja saatis kostjale 14.02.2023 ülesütlemishoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 28.02.
2. Kuna kostja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei tasunud, ütles laenuandja lepingu 01.03.2023 üles. 02.03.2023 loovutas laenuandja nõuded kostja vastu hagejale. Lepingu ülesütlemise, s.o 01.03.2023 seisuga oli kostjal tagastamata krediit 2008,21 eurot ja
3. a detsembri ning
4. a jaanuari ja veebruari intress kokku 198,80 eurot. Viivis põhivõlalt 2008,21 eurot oli alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (02.03.2023) kuni hagi esitamiseni (17.10.2023) laenuintressi aastase määraga võrdses määras ehk 40% aastas 2 kooskõlas Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja

§ 113lg 1 kolmanda lausega ja moodustab 506,18 eurot.

1. Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte avalikult, väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja hagile kohtu määratud tähtajal ei vastanud. MAAKOHTU LAHEND
2. Viru Maakohus rahuldas
3. detsembri 2023 otsusega hagi osaliselt ning mõistis A. Pudovilt välja Aktiva Finance Group OÜ kasuks 2400,05 eurot, sh 2008,21 eurot põhivõlg, 198,80 eurot intress, 35 eurot sissenõudmiskulu ja 158,04 eurot
4. oktoobri 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis, ning viivise alates
5. oktoobrist 2023 kuni põhinõude 2008,21 eurot tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud (seadusjärgses) määras. Menetluskulud jäeti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmis kostja lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses.

Krediidi kulukuse määr 48,08% ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, millest tulenevalt ei ole leping

§ 4062lg 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

Laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtte miinimumnõudeid, on analüüsinud kostja esitatud andmeid, kontoväljavõtet, kontrollinud andmeid andmebaasidest. Maakohus leidis, et hageja põhivõla nõue (2008,21 eurot) ja intressinõue on põhjendatud. Lepingus on kokku lepitud intressimääras 40% aastas. Lepingu ülesütlemise seisuga olid kostjal maksmata 2022. a detsembri ning 2023. a jaanuari ja veebruari intressid kokku 198,80 eurot. Võla sissenõudmiskulud

§ 1132

lg 2 alusel on põhjendatud 35 euro ulatuses (13.03.2023, 04.04.2023 ja 03.07.2023 kirjad). Muus osas on kulu tõendamata. Maakohus ei nõustunud hageja viivisenõudega. Hageja nõuab viivist lepingujärgses suuruses 40% aastas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 (p 13) leidnud, et eelduslikult tuleb hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

§ 113

lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja nõutav viivisemäär ületab seaduses sätestatud viivisemäära üle kolme korra ning

§ 42lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi on selline kokkulepe tühine.

Viidatud lahendis on Riigikohus tuginedes

§-le 41 selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega rahuldas maakohus viivisenõude osaliselt ning mõistis kostjalt välja viivise perioodi 02.03.2021–17.10.2023 eest seadusjärgses määras, s.o 158,04 eurot, ja edasi samuti

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud (seadusjärgses) määras.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. detsembri 2023 otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude summas 348,14 eurot (hageja palus välja mõista viivise 506,18 eurot, kohus mõistis välja 158,04 eurot), osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja viivise alates
3. oktoobrist 2023 kuni põhinõude 2008,21 eurot tasumiseni

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud (seadusjärgses) määras, ja menetluskulude jaotuse osas. Apellant palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks täiendav viivis kuni hagi esitamiseni 348,14 eurot ja viivis põhinõudelt 2008,21 eurot alates 3 18. oktoobrist 2023 kuni selle tasumiseni 40% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja lepingu alusel viivist põhivõlalt (2008,21 eurot) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (02.03.2023) kuni hagi esitamiseni (17.10.2023) laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 40% aastas, kooskõlas Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hagi esitamise seisuga moodustas sissenõutavaks muutunud viivis 506,18 eurot.

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokkulepitud intressimäär, kui see on kõrgem

§ 113lg 1 teises lauses viidatud määrast (vt RKTKo 3-2-1-120-08, p 12).

Kostjaga sõlmitud lepingus kokkulepitud intressimäär on kõrgem kui

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määr ja ühtlasi on kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokkulepitud intressimäär. Seega kohaldub viivisemäärana lepingus kokkulepitud intressimäär, s.o 40% aastas. Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, mille kohaselt maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas, praeguses asjas ei kohaldu. Viidatud asjas ei olnud võimalik lähtuda lepingujärgsest intressimäärast, sest seda ei olnud kokku lepitud. Ei esine ka muid asjaolusid, mis viitaksid viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 (p 22). Seega on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et intressimääras viivise nõudmine on tühine. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu

§ 113

lg 1 ja § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga.

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikul soodsam lepingut rikkuda. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (nt RKTKo 3-2-1-52-11, p 19). Kostja ei ole taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata viivisenõuded ja määras kindlaks menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 506,18 eurot ja viivisenõude tasumata põhivõlalt (2008,21 eurot) alates 18.10.2023 kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 40% aastas. Eelnevaga seoses muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtu menetluses, jättes menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hageja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõuded lepingus kokkulepitud intressimääras, ja menetluskulude jaotuse osas. Seega ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust eeltoodud osas, s.o maakohtu kohaldatud viivisemäära ning menetluskulude jaotuse osas. 4
3. Maakohus leidis, et viivise nõudmine on põhjendatud, kuid mitte lepingujärgses määras 40% aastas, sest selline lepingujärgne määr on tühine. Maakohus tugines Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praeguse asja lahendamisel juhinduda Riigikohtu 10.05.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 (p 13) väljendatud seisukohtadest, kuna nimetatud tsiviilasjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Praegusel juhul on krediidikonto lepingu nr XXXXXXXXXX põhitingimustes kokku lepitud intressimäär 40% aastas ning Placet Group OÜ üldtingimuste (krediidikonto leping) p 5.1 kohaselt on laenusaaja rahaliste kohustuste (v.a intressi tasumise kohustus) lepingus ettenähtud tähtajaks täitmata jätmisel kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest viivist ja viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär. Sama teave tuleneb lepingu juurde lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt. Ekslik on maakohtu seisukoht, et intressiga samas määras olev viivise kokkulepe on tühine.

§ 415

lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda

§ 113

lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

§ 113

lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt ka Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Kuna eeltoodust tulenevalt lubab seadusandja nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, ei saa sellist viivisekokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

Eelnevast lähtudes leiab ringkonnakohus, et kuivõrd pooltevahelises lepingus on lepingujärgne intressimäär suurem kui

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 40% aastas. 8. Ringkonnakohus märgib, et

§ 4062

lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (

§ 406

lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Maakohus on õigesti leidnud, et praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. 9. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et eeltoodu ei välista võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel vähendada.

§ 113lg 8 järgi võib viivise vähendamist nõuda viivise maksmiseks kohustatud isik.

Juhul kui kostja ei ole hagile vastanud, ei saa

§ 113lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.

1. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja viivisenõuded on õiguslikult põhjendatud ja need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada. Ringkonnakohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks viivise alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (02.03.2023) kuni hagi esitamiseni (17.10.2023) määraga 40% aastas, s.o 506,18 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2748,19 eurot, sh 2008,21 eurot põhivõlg, 198,80 eurot intress, 35 eurot sissenõudmiskulu ja 506,18 eurot seisuga 17.10.2023 sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 5 viivise tasumata põhivõlalt (2008,21 eurot) alates 18.10.2023 kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 40% aastas.
2. Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hagi jääb rahuldamata väga väikeses osas (hageja nõudis sissenõudmiskulu 50 eurot, maakohus mõistis sissenõudmiskulu välja 35 eurot ja hageja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustanud), tuleb jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4; § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 6