← Eesti

2-23-116933/13

Obsah (9)§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 94§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuli 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-116933 Tsiviilasi Aktsiaselts PlusPlus Ca

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes võimaldas krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

8.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 55,74% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (

  1. augustil 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,68% (kolmekordne määr seega 56,04%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
  2. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 pdes 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad 3 regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

  1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
  2. Kohus rahuldas hageja tõendite kogumise taotluse ja nõudis esialgselt võlausaldajalt detailseid andmeid selle kohta, kuidas on esialgne võlausaldaja ja kostja vahel
  3. augustil 2021 sõlmitud krediidilimiidi lepingu puhul vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud. Samuti nõudis kohus esialgselt võlausaldajalt välja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Esialgne võlausaldaja on esitanud kohtule andmed ja tõendid.
  4. Kohtule on esitatud automaatse skooringu kokkuvõte (dtl 66), millest nähtuvalt on kostja sissetulek 1200 eurot. Muid andmeid kokkuvõttest kohtu hinnangul ei nähtu (nt muid rahalisi kohustusi, kulutusi vms). Kohtule on esitatud ka skooring (dtl 67 – 71), kuid kohtule ei ole praegusel juhul selge, millised andmed peaksid sellest nähtuma. Kuigi esialgne võlausaldaja on selgituses märkinud, et tegi kostja sissetuleku kontrollimiseks päringu AS-ile Pensionikeskus, ei nähtu vastavat tõendit. Seda selgitas kohus ka
  5. aprilli 2024 kohtunõudes. Samuti selgitas kohus kohtunõudes, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  7. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  8. oktoobri 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2). Kohus palus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja on nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. Vastusena kohtunõudele märkis hageja, et esialgne võlausaldaja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel kasutanud piisavat kontrollimeedet, kogudes kostja sissetuleku ja kohustuste andmeid esialgse võlausaldaja kliendisüsteemist, pensionikeskusest ja Creditinfo Eesti AS-ist, samuti on võtnud arvesse Finantsinspektsiooni aktsepteeritud krediidiandja sise-eeskirjast. Esialgsel võlausaldajal oli kogutud andmed piisavad ning puudus vajadus koguda täiendavaid andmeid.
  9. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Esialgne võlausaldaja on tõendite kogumise korras esitanud kohtule automaatse skooringu kokkuvõtte (dtl 66), millest nähtub kostja 4 sissetulek 1200 eurot. Kohtule jääb praegusel juhul arusaamatuks, milliste andmete põhjal on kostja sissetulekuks arvestatud 1200 eurot. Esialgne võlausaldaja ei ole kohtule esitanud AS-i Pensionikeskus väljavõtet kostja sissetuleku kohta. Skooringu kokkuvõttest ei nähtu ka muid andmeid (nt muid rahalisi kohustusi, kulutusi vms). Seega ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks teinud, kas kostjal oli veel finantskohustusi, ega ole arvestanud kostja muid kulusid (nt majandamiskulusid). Esialgne võlausaldaja on esitanud kohtule ka skooringu (dtl 67 – 71), kuid kohtule jääb jätkuvalt arusaamatuks, millised andmed peaksid sellest nähtuma. Kohus on seisukohal, et tarbija kohta tehtud skooringud vms peavad olema esitatud loetaval kujul ning sellest peab nähtuma, millal ja kelle kohta see on tehtud, samuti peavad olema nähtavad konkreetsed andmed (kostja sissetulek, finantskohustused, muud kulud). Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja oleks pidanud küsima kostjalt ka konto väljavõtteid, millest võisid nähtuda a kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud (sissetulek, muud finantskohustused). Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
  10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

  1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10).
  2. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. Lepingute sõlmimise ajal (
  3. aastal) oli intressimäär 0%. Lepingus kokkulepitud intressimäär (44,50% aastas) Seega sai hageja nõuda

§-s 94 sätestatud määras ehk hageja intressinõue on 0 eurot. Eelneva tõttu jätab kohus hageja intressinõude (135 eurot 20 senti) rahuldamata.

  1. Vastavalt kohtunõudele on hageja esitanud
  2. aprilli 2024 menetlusdokumendis uue arvestuse olukorras, kus kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul palub hageja mõista kostjalt enda kasuks välja põhinõudena 544 eurot 21 senti (krediidilimiit 1000 – kostja tagasimaksed 455 eurot 79 senti). Kohtu hinnangul on 544 euro 21 sendi suurune põhinõue ka põhjendatud.
  3. Viivise kohta märgib kohus aga järgmist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult 5 mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingu üldtingimuste p 7.2.2 kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud, iga viivituses oldud päeva eest.

§ 4034

lg 7 järgi kohaldub praegusel juhul

§-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (praegusel juhul 44,50% aastas). Eelneva tõttu on viivis alates 8. septembrist 2022 kuni 28. juunini 2023 kokku 41 eurot 74 senti. Lisaks tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõudelt (544 eurolt 21 sendilt) alates 29. juunist 2023 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega (41 eurot 74 senti) mitte enam kui põhinõude ulatuses. 17. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Hageja viitab

§ 1132lg 2 p-le 3.

Arvestades seda, et hageja nõue on kokku 585 eurot 95 senti (544,21 + 41,74), siis saab hageja nõuda sissenõudmiskulusid vastavalt

§ 1132lg 2 p-le 2.

Viidatud sätte kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hageja on tuginenud sellele, et on saatnud kolm tasulist meeldetuletuskirja (4. juulil 2022, 12. septembril 2022 ja 20. oktoobril 2022). Praegusel juhul tugineb hageja

§ 1132

lg-le 2 ehk olukorrale, kus sissenõudmiskulud on tekkinud pärast lepingu lõppemist. Leping on lõppenud 8. septembril 2022. Seega ei saa hageja nõuda

§ 1132lg 2 alusel sissenõudmiskulusid 4.

juuli 2022 meeldetuletuskirja saatmise eest. Samuti märgib kohus, et hagile lisatud meeldetuletuskirjad on saadetud hoopis

  1. novembril 2022,
  2. jaanuaril 2023 ja
  3. aprillil 2023 (dtl 44 – 46). Eelneva tõttu ei ole hageja tõendanud hagis esitatud väiteid selle kohta, et on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad
  4. juulil 2022,
  5. septembril 2022 ja
  6. oktoobril
  7. Kohus jätab hageja sissenõudmiskulude nõude rahuldamata.
  8. Seoses hageja
  9. aprilli 2024 menetlusdokumendis esitatud alternatiivse nõudega märgib kohus järgmist. TsMS § 370 lg 2 võimaldab hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist alternatiivsete nõuetega. Hageja on sisuliselt esitanud ühe nõude ning hageja nö alternatiivse nõude rahuldamine tähendaks tegelikult hageja nõude osaliselt rahuldamist. Hageja ei saa sama nõude näilikult järjestatud nõuete esitamisega vähendada riske, mis kaasnevad hagi osalise rahuldamata jätmisega (sh riski, et hageja peab TsMS § 163 järgi kandma osa menetluskuludest) (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Koost V. Kõve jt. Tallinn 2017, § 370 komm 3.5.3 c). Kohtu hinnangul oli hagejal võimalik hagist osaliselt loobuda (TsMS § 429) või hagi osaliselt tagasi võtta (TsMS § 424), kuid hageja ei ole seda teinud. Olukorras, kus kohus rahuldab väiksema nõude, on tegemist nõude osalise rahuldamisega. 6
  10. Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 585 eurot 95 senti (s.o põhinõue 544 eurot 21 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 41 eurot 74 senti). Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (544 eurolt 21 sendilt) alates
  11. juunist 2023 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega (41 eurot 74 senti) mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 295 euro 79 sendi ulatuses (840 – 544,21) ja viivisenõude 267 euro 27 sendi ulatuses (309,01 – 41,74). Kohus jätab täielikult rahuldamata hageja intressinõude (135 eurot 20 senti) ja sissenõudmiskulude nõude (35 eurot). Samuti jätab kohus rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas.

  1. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 1311 eurot 29 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 585 eurot 95 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 44% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 44% kostja ja 56% hageja kanda.
  2. Kohtu määratud tähtajaks ei ole hageja täiendavat menetluskulude nimekirja esitanud. Kohus lähtub hagis toodud menetluskulude nimekirjast. Selle kohaselt on hageja menetluskulud 755 eurot (riigilõiv 315 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 420 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulu põhjendatud. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.
  3. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu (100 eurot ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega ja kooskõlas kohtupraktikaga. Samas ei ole hageja lepingulise esindaja ajakulu (3,5 tundi) täies mahus põhjendatud. Praegusel juhul on tegemist lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et kostja ei täitnud krediidilepingust tulenevaid kohustusi), see ei sisalda erilist õiguslikku analüüsi ja koosneb suurel määral vaid asjaolude kirjeldamisest ja õigusnormide viidetest. Kostja ei ole menetluses oma vastuväiteid esitanud. Eelneva tõttu on põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 240 eurot (100 x 2 x 1,2).
  4. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 575 eurot (315 + 20 + 240). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 253 eurot (575 x 0,44). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (253 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.