Obsah (11)

§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 94§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-103313 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et poolte oli sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev laenuandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

Kuivõrd lepingu II puhul on tegemist refinantseerimislepinguga, millega refinantseeriti eelneva laenu põhivõlgnevust ja intressi, tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist mõlema lepingu puhul. 8.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu I kohaselt on krediidi kulukuse määr 58,98% aastas ja lepingu II kohaselt on krediidi kulukuse määr 60,17% aastas. Lepingute sõlmimise ajal (

1. märtsil 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (kolmekordne määr 60,27%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
2. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p3 des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Kohus on
3. veebruari 2024 kohtunõudes selgitanud, et hagiavalduses esitatud andmed ei võimalda kohtul kontrollida, kas esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Selliselt ei nähtu hagiavaldusest, millised olid kostja sissetulekud ja kohustused lepingute sõlmimise ajal. Seega ei ole jälgitav, kuidas esialgne võlausaldaja jõudis positiivse otsuseni (ehk otsuseni anda kostjale laene). Kohus selgitas, et kuigi hagile on lisatud analüüs, kliendi andmete analüüs, krediidivõimelisuse hindamise alused ja välised päringud, ei nähtu hagist, milliseid asjaolusid soovib hageja nende tõenditega tõendada. Kohus juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et osad tõendid (kliendi andmete analüüs ja välised päringud) on genereeritud
4. mail 2023, samas kui lepingud on sõlmitud
5. aastal. Hageja selgitas
6. aprilli 2024 menetlusdokumendis, et kostja krediidivõimelisust hinnati konto väljavõtete alusel. Kostja keskmine sissetulek on 495 eurot 28 senti (kostja enda taotluse kohaselt 900 eurot), finantskohustused 0 eurot, muud kohustused 221 eurot (kostja enda taotluse kohaselt 100 eurot). Arvestades kostja sissetulekut ja tema kohustusi ning puhvrina 24 eurot (5% sissetulekust) on tulemuseks 250 eurot (495 – 0 – 221 – 24). Samasugune arvutus tehti ka lepingu II puhul.
7. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
9. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud 4 andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
10. oktoobri 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2). Praegusel juhul on hageja selgitanud, et esialgne võlausaldaja hindas kostja krediidivõimelisust nelja kuu konto väljavõtete alusel. Samas ei ole kohtule kostja konto väljavõtteid esitatud. Kohtule on esitatud üksnes konto väljavõtete kokkuvõte (dtl 157 - 159). Kohtu hinnangul ei asenda kostja konto väljavõtete kokkuvõte konto väljavõtteid. Selle kokkuvõtte on koostanud esialgne võlausaldaja ise ja kohtul puudub võimalus kontrollida kokkuvõttes toodud andmete õigsust (nt kostja finantskohustuste osas). Kuigi kokkuvõttes on toodud välja ka tehingud, siis ei ole kohtul veendumust, et kokkuvõttes on kajastatud kõik kontoga seotud tehingud. Kui kohtule ei ole kostja konto väljavõtteid esitanud, ei saa kohus hinnata kostja sissetulekuid ja kohustusi, samuti muid kostja krediidivõimet mõjutavaid olulisi asjaolusid.
11. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostja andmete analüüs (dtl 83), päringud (dtl 86 – 87) on genereeritud mais 2023, samas kui lepingud on sõlmitud
12. märtsil
13. Kohus on seisukohal, et tagantjärele tehtud analüüsist ja tehtud päringutest ei olnud esialgsel võlausaldajal võimalik tuvastada kostja maksevõimet lepingute sõlmimise ajal. Lisaks ei nähtu päringute väljavõttest (dtl 86), kelle kohta see tehtud on.
14. Kohus möönab, et 28 euro 28 sendi suurune kuumakse ei ole ebamõistlikult suur. Samas on esialgne võlausaldaja arvestanud kostja sissetulekuks 495 eurot 28 senti (Sotsiaalkindlustusameti ja Töötasukassa poolt makstavad toetused). Sellist sissetulekut arvestades võib ka 28 euro 28 sendi suurune kuumakse mõjuda isikule äärmiselt koormavalt. Lisaks tuleb kohtu hinnangul arvestada ka seda, et isik pidi tagastama laenu viie aasta jooksul. Kohus peab vajalikuks märkida, et päringute väljavõttest (dtl 87) nähtuvalt tekkisid isikul pärast lepingute sõlmimist maksehäired (
15. aprillil 2021 ja
16. juulil 2021). Kuigi esialgne võlausaldaja ei saanud lepingute sõlmimise ajal (märtsis 2021) arvestada hiljem tekkivate maksehäiretega, näitavad maksehäired kohtu hinnangul seda, et isiku finantskohustused lepingute sõlmimise ajal ei saanud olla 0 eurot. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kostja jäi laenumaksete tasumisega võlgnevusse juba esimese graafikujärgse makse saabumisel ning ei ole tasunud laenuperioodi jooksul mitte ühtegi makset. Ka see asjaolu viitab kohtu hinnangul kostja võimetusele täita oma kohustusi. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
17. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10).
2. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. Lepingute sõlmimise ajal (
3. aastal) oli intressimäär 0%. Lepingus 5 kokkulepitud intressimäär (47% aastas). Seega sai hageja nõuda

§-s 94 sätestatud määras ehk hageja intressinõue on 0 eurot. Eelneva tõttu jätab kohus hageja intressinõude (37 eurot 87 senti) rahuldamata. Samuti jätab kohus rahuldamata hageja lepingutasu nõude (36 eurot 78 senti). Küll on hagejal õigus nõuda põhivõla (613 euro) tasumist. 16. Viivise kohta märgib kohus aga järgmist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingu II üldtingimuste kohaselt on viivisemääraks 0,12% päevas ehk 43,80% aastas. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (praegusel juhul 43,80% aastas). Eelneva tõttu on viivis alates 28. juunist 2021 kuni 30. maini 2023 kokku 100 eurot 62 senti (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit). Lisaks tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõudelt (613 eurolt) alates 31. maist 2023 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

17. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Arvestades seda, et hageja nõue on kokku 713 eurot 62 senti (613 + 100,62), siis saab hageja nõuda sissenõudmiskulusid vastavalt

§ 1132lg 2 p-le 2.

Viidatud sätte kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hageja on tuginenud sellele, et on saatnud kolm tasulist meeldetuletuskirja (

1. juulil 2021,
2. juulil 2022 ja
3. jaanuaril 2023), samuti on tal tekkinud muud makseviivitusega seotud kulud (15 eurot). Kohtule on vastavad kirjad ka esitatud (dtl 90 – 94). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 30 eurot (20 + 5 + 5). Muude makseviivitusega seotud kulud on põhjendatud 10 euro ulatuses, kuivõrd hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulusid kogusummas kuni 40 eurot. Hageja on esitanud tööprogrammi väljavõtte (dtl 95) tehtud päringute ja kõnede kohta. Seega on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendatud 40 euro ulatuses.
4. Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 753 eurot 62 senti (s.o põhinõue 613 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 100 eurot 62 senti + sissenõudmiskulud 40 eurot). Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (613 eurolt) alates
5. maist 2023 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6 Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude (37 eurot 87 senti) ja lepingutasu nõude (36 eurot 78 senti). Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 415 euro 77 sendi ulatuses (516,39 – 100,62) ja sissenõudmiskulude nõude 10 euro ulatuses (50 – 40). Samuti jätab kohus rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas.

1. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 1254 eurot 4 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 753 eurot 62 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 60% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 60% kostja ja 40% hageja kanda.
2. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 807 eurot (riigilõiv 280 eurot ja lepingulise esindaja kulud 527 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.
3. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 527 eurot (3 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Kohus leiab, et ka hageja lepingulise esindaja ajakulu (3 tundi) ei ole täis ulatuses põhjendatud. Praegusel juhul on tegemist lihtsa tüüphagiga (hageja tugines sellele, et kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusti), see ei sisalda erilist õiguslikku analüüsi ja koosneb suurel määral vaid asjaolude kirjeldamisest ja õigusnormide viidetest. Kostja ei ole menetluses oma vastuväiteid esitanud. Eelneva tõttu on põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 240 eurot (120 x 2).
4. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 540 eurot (280 + 20 + 240). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 324 eurot (540 x 0,6). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (324 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 7