lg 2 järgi rahatrahviga 215 (kakssada viisteist) trahviühikut, s.o 860.(kaheksasada kuuskümmend) eurot. 2. Kohtuvälise menetleja otsusega M.I’le
lg 2 alusel määratud rahatrahv 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot, tuleb kassatsioonitähtaja jooksul tasuda kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
M.I 05.11.2022.a kella 05:27 ajal Tartu mnt 119 suunaga Vana – Tartu mnt, Tallinn, Harju maakond juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg. Oma sellise tegevusega rikkus M.I
lg 3 nõudeid ja pani toime
Kaebuse sisu ja asjaolud ning menetlus maakohtus 20.12.2022.a esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat K. Lumiste Tartu Maakohtule kaebuse kohtuvälise menetleja väärteoasjas nr 2315,22,008583 peale. Kohtule esitatud kaebuses taotleti 24.11.2022.a. väärteoasjas nr 2315,22,008583 tehtud otsuse tühistamist. Alternatiivselt M.I’le määratud karistuse olulist vähendamist ning M.I’le kaebuse põhjenduste, täienduste esitamiseks tähtaja määramist. Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et kaebaja ei nõustu väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsusega ning vaidleb sellele kogu ulatuses vastu. Kaebaja ja tema kaitsja selgitavad kohtule esitatud kaebuses, et kohtuväline menetleja tegi väärteoasjas VTMS § 73 lg 1 järgi otsuse, millega määras
lg 2 kohaselt kaebajale karistuseks rahatrahvi.
lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni, kui mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhi ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi. 2 4-22-4518 Kaebaja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole otsust tehes lähtunud kõigist otsuse tegemise aluseks olevatest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest (kohtutoimik tl 1-8). 23.12.2022.a. Tartu Maakohus juhindudes VTMS § 14 määras saata M.I kaebus Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 24.11.2022.a. otsuse peale väärteoasjas nr 2315,22,008583 vastavalt kohtualluvusele Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale , koostades sellekohase kohtumääruse. Harju Maakohus 10.01.2023.a määras võtta M.I kaebus menetlusse ja arutada seda avalikul kohtuistungil (kohtutoimik tl 11, 12-13). Kohtuväline menetleja edastas vaidlustatud väärteoasjas kogutud materjalid Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 30.01.2023.a kaebuse lahendamiseks (kohtutoimik tl 20-21). Harju Maakohtule esitati 08.02.2023.a. koostatud kaebuse täiendus, millises jäädi varasemalt esitatud taotluste juurde ning lisaks taotleti väärteomenetluse lõpetamist. Kohtule esitatud kaebuse täienduses märgitakse, et kaebaja jätkuvalt ei nõustu väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsusega ning vaidleb sellele kogu ulatuses vastu. Kaebuse täienduses märgitakse, et kordama ei hakata 20.12.2022.a kaebuses esitatud seisukohti ja põhjendusi, vaid esitatakse täiendavad seisukohad väärteoasja materjalide tutvumise põhjal. Kaebuse täienduses märgitakse, et siseministri määruse nr 19 „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ § 4 lg 2 kohaselt mõõdab tõendusliku alkomeetriga üksnes pädev mõõtja mõõtemetoodikat järgides. Mõõteseaduse § 5 lg 1 p 1 järgi on mõõtetulemuse järgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohtule esitatud kaebuse täienduses märgitakse, et antud sätte lõike 5 kohaselt kehtestab nõuded mõõtja erialasele pädevusele ning pädevuse hindamise ja tõendamise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega, s.o majandus - ja taristuministri määrus nr 64 „Nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtja erialasele pädevusele ning pädevuse hindamise ja tõendamise kord“ (edaspidi: mõõtmise nõuete määrus). Mõõtmise nõuete määruse § 4 lg 7 kohaselt kehtib erialast pädevust tõendav tunnistus kaks aastat. Kohtu tähelepanu juhitakse teadmisele, et vastavalt käesoleva väärteoasja materjalidele teostas kaebajale tõendusliku alkomeetriga kontrolli patrullpolitseinik KS. Väärteoasja materjalidele lisatud 19. jaanuari 2023 tõendi kohaselt on KS läbinud pädeva mõõtja koolituse 23. septembril 2013. Seega on kaitsjal alust eeldada, et kaebaja suhtes tõendusliku alkomeetri kasutamise hetkel, s.o 5. novembril 2022, ei kehtinud enam mõõtmist läbiviinud patrullpolitseiniku KS pädevust tõendav tunnistus. Vastupidist ei nähtu ka väärteoasja toimikust. Eelnevast tulenevalt leiab kaitsja, et kaebaja suhtes tõenduslikku alkomeetrit kasutades on rikutud tõenduslikku alkomeetri kasutamise korda, sest mõõtmist ei teostanud pädev mõõtja. Seega ei ole tõendatud ka mõõtetulemuse jälgitavus. Kaitsja hinnangul vastavalt eeltoodule ei ole käesolevas väärteoasjas tõendatud, et M.I väljahingatav õhk sisaldas alkoholi ja alkoholisisaldus väljahingatavas õhus oli mitte väiksem kui 0,38 mg. 3 4-22-4518 VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaselt tuleb väärteomenetlus lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Kaebajale heidetakse ette
lg 2 rikkumist ning kaebajale etteheidetav tegu on kvalifitseeritud
Kaitsja on veendumusel, et vastavalt eeltoodule pole tõendatud kaebaja tegevuses
lg 2 rikkumine, seega puudub alus kaebaja karistamiseks
Kaitsja hinnangul, kuivõrd kaebaja tegevuses puuduvad väärteo tunnused, siis kuulub kohtuvälise menetleja otsus tühistamisele ja väärteomenetlus lõpetamisele. Seega palub kaitsja, et kohus tühistaks M.I suhtes
rikkumise eest varasemalt karistatud, seega puudub ka põhjus keskmisest kõrgema trahvimäära kohaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja, et kui kohus ei pea võimalikuks kohtuvälise menetleja
6 4-22-4518
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni.
Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 05.11.2022 kell 05:39 kuni 05:42 M.I seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 ARDM-0068, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-22/00087). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,43 mg (mõõtmine 1) ja 0,44 mg (mõõtmine 2) alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,38 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta (originaaltoimik tl 3, 4, 5, 6). Käesoleva kaebemenetluse käigus on nii kaebaja kui ka tema esindaja vandeadvokaat Kaisa Lumiste asunud seisukohale, et M.I seisundit 05.11.2022.a. kontrollinud politseiametnikul K S’l ei olnud pädevust teostatud menetlustoimingut läbi viia, viimane oli küll läbinud vastava koolituse, kuid tegi seda 2013.a (originaaltoimik tl 7-8). Kaebuse esitaja esindaja on asunud seisukohale, et Majandus – ja taristuministri määruse nr 64 kohaselt kehtib erialast pädevust tõendav tunnistus aga üksnes kaks aastat, kohtuväline menetleja vaidles antud seisukohale vastu ning kohtulike vaidluste käigus selgitas, et Vabariigi Valitsuse määruses nr 78 p 1 lg 5 kohaselt, millisest tuleb ka juhinduda märgitakse, et alkoholiga mõõtev ametnik peab olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku õppe, millise KS oli läbinud ning ametnike väljaõppe osas kehtivusaega ei ole määratletud. Kohtu hinnangul kaitsja vandeadvokaadi Kaisa Lumiste ja kaebuse esitaja M.I kohtus välja toodud kaitseversioon selles nagu KS’l ei oleks olnud pädevust menetlusaluse isiku suhtes menetlustoimingut tema tervisliku seisundi osas, milline puudutas kehas alkoholisisalduse tuvastamist läbi viia on asjakohatu ja põhjendamatu ning avaldatud eesmärgiga saavutada M.I’l võimalus vabaneda võimalikust väärteovastutusest, milline kaasneb
Kohus tõdeb, et Majandus – ja taristuministri 13.12.2018.a määrusega nr 64 on kehtestatud ametiasutustele nõuded mõõteprotseduuridele, mõõtja erialasele pädevusele ning pädevuse tõendamise hindamise korrale kinnitab märgitud teadmist kõne all oleva määruse § 1, millise kohaselt määrusega kehtestatakse mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord ning täpsustatakse nõuded pädevale mõõtjale ja tema mõõteprotseduurile, kelle erialast pädevust hindab akrediteerimisasutus. Antud sättest tulenevalt saab teha ühese järelduse selle kohta, et määruse kohaldamisala, hõlmab just nõudeid juriidilisest isikust mõõtjale (käesoleval hetkel Politsei – ja Piirivalveamet), kes taotleb oma erialase pädevuse hindamist Eesti akrediteerimisasutuse poolt, samuti nõudeid erialase pädevuse hindamisele ja tõendamisele ning märgitust tulenevalt ei ole kaebuse esitaja M.I ega tema kaitsja viide kõne all oleva määruse § 4 lg 7 asjakohane ja põhjendatud. Kohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et rääkides mõõtja erialasest pädevusest ei tohi seda samastada mõõtja pädevusega. Mõõtja pädevus on eeldus, selleks et tunnistada mõõtja erialast pädevust. Kohtu hinnangul välja toodud erinevus seisneb selles, et erialaselt pädevaks mõõtjaks saab akrediteerimisasutus tunnistada juriidilist isikut, seega politsei mõistes Politseija Piirivalveametit. Selleks, et olla erialaselt pädev peab juriidiline isik käesoleval hetkel Politsei – ja Piirivalveamet tagama, et personal, kes reaalselt mõõtmisi teostab on saanud vastava väljaõppe ja oskab mõõtmisi läbi viia, mida ka tehtud on, tõendab märgitud fakte teadmine EAK Metrosert välja antud taatlustunnistus ja PPA kinnitus selle kohta, et mõõtmist läbi viinud politseiametnik KS on 23.09.2013.a läbinud pädeva mõõtja koolituse. Kohtu 7 4-22-4518 hinnangul on tegemist usaldusväärsete ja lubavate tõenditega, millistes sisalduva teabe õigsuses alust kahelda ei ole (originaaltoimik 6-8). Kohtuväline menetleja on kohtu hinnangul asjakohaselt kohtulike vaidluste käigus viidanud sellele, et Korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19 juuni 2014.a. määruses nr 87 s.o Nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele on märgitud, et välja toodud nõuetega reguleeritakse etanooli mõõtmist isiku väljahingatavas õhus etanooli sisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele, mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamisel. Korrakaitseseaduse § 38 lg 1 kohaselt Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Käesolevas kaasuses on politsei esmalt kontrollinud indikaatorvahendit kasutades 05.11.2022.a. kella 05:27 ajal M.I’l alkoholijoobe olemasolu võimalikkust, koostatud on sellekohane indikaatorvahendi kasutamise protokoll (originaaltoimik tl 3). Kohtuväline menetleja on tuvastanud 05.11.2022.a kella 05:39 kuni 05:42 vahel M.I’l tõenduslikku alkomeetrit kasutades, viimasel alkoholijoobe ning seda 0,38 mg/l kohta (originaaltoimik). Kohtu hinnangul on tegemist lubatavate ja usaldusväärsete tõenditega, millistes sisalduv teave on omavahel haakuv ning viitab M.I’l esinenud alkoholijoobe olemasolule, tuvastatud ulatuses 05.11.2022.a ning seda ajal, mil viimane oli peatud vahetult peale seda, kui oli juhtinud väärteoprotokollis märgitud mootorsõidukit Chevrolet Suburban reg nr xxxxx (originaaltoimik tl 1 ja ettekanne sõiduki registreerimismärgi parandamise kohta). Märgitud tõendites sisalduva teabe usaldusväärsust kinnitab teadmist, et M.I’l tuvastati eelpool välja toodud ajal alkoholijoobe seaduses sätestatud korras taadeldud mõõtevahendiga ning mõõtmist teostanud politseiametnik on saanud vastava väljaõppe. Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Kaisa Lumiste on kogu kaebemenetluse käigus olnud veendumusel, et M.I’l alkoholi mõõtmist teostanud politseiametnik KS ei olnud pädev menetlustoimingut, millise käigus menetlusalusel isikul alkoholijoove tuvastati läbi viima, sest viimane oli pädeva mõõtja koolituse läbinud viimati 2013.a, millise koolituse läbimise aeg ei ole kooskõlas enam mõõtmise nõuete määruse § 4 lg 7 sätestatuga, millise kohaselt kehtib erialast pädevust tõendav tunnistus kaks aastat. Kohus kaitsja sellekohast tähelepanekut peab meelevaldseks ja asjakohatuks. Siseministri 30.05.2014 määruses nr 19 „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ § -is 4 lg 2 määratlus, mille kohaselt tõendusliku alkomeetriga mõõdab üksnes pädev mõõtja mõõtemetoodikat järgides. Kohtuväline menetleja on kaebemenetluses esitanud kohtule hindamiseks Alcotest 7110 MK II kasutusjuhendi väljavõtte koopia (kohtutoimik tl 52-53), s.o mõõteseadme kasutusjuhendi koopia, millist seadet kasutati ka M.I’l 05.11.2022.a esineva alkoholikoguse tuvastamise mõõtmisel. Samuti on kohtuväline menetleja juhtinud menetlusosaliste ja kohtu tähelepanu teadmisele, et eelnevalt viidatud Vabariigi Valitsuse määruse 78 § 1 lg 5 sätestatakse, et isiku väljahingatavas õhus etanooli sisaldust alkomeetriga mõõtev ametnik peab olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe, kuid ametnike väljaõppe osas kehtivusaega määratletud ei ole. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja tähelepanekuga selles, kehtiva seadusandlusest ei tulene nõuet selle kohta, et menetlustoimingut läbi viiv ametnik peab olema läbinud selle kohase koolituse, millise koolituse läbimise ja menetlustoimingu läbi viimise 8 4-22-4518 ajavahemik oleks piiratud kahe aastase ajakestvusega vahega. Sellise nõude seadmine igapäevaselt kõne all olevaid mõõtmeseadmeid kasutavaid, menetlustoimingut teostatavatele ametnikele oleks ilmselgelt nii ametnikke tegevust koormav, kui ka riigi rahalisi ressursse piirav ja tekitav kulu. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, milline võimaldaks asuda seisukohale või seada kahtluse alla politseiametniku KS eriteadmised selles, kuidas tuvastada oma igapäevase töö tegemise käigus menetlusele allutatud isiku alkoholijoove viimase väljahingatavas õhus. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja KS, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. Käesoleva kaebemenetluse käigus M.I selgitusi toimepandud asjaolude kohta anda ei ole soovinud, vaid on keeldunud temale etteheidetud süüteo toimepanemise asjaolude kohta ütluste andmisest, kohtuväline menetleja on kinnitanud, et M.I ei kuulatud ka kohtuvälises menetluses menetlusaluse isikuna üle, viimane märkis üksnes väärteoprotokolli, et kahetseb juhtunut (vt originaaltoimik tl 1). Kohtule on tutvumiseks esitatud üksnes M.I poolt digitaalselt allkirjastatud, kohtuvälisele menetlejale 09.11.2022.a e-kirja teel edastatud lisaselgitus juhtunu kohta, millises viimane kinnitab, et 05.11.2022.a kell 05:27 leidis tema hinnangul aset kahetsusväärne vahejuhtum, mil ta sõitis sõidukiga reg nr xxxxx ning, kui tal tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus. M.I on selgitanud, et enda kaitseks võib ta lisada seda, et tol hetkel läks ta linna apteeki, kuna oli kohutav hambavalu. Hambavalu mahasurumiseks kasutas ta n-ö muistset nippi – viinalapp – ning see või olla peamiseks põhjuseks. M.I on selgitanud kohtuvälisele menetlejale, et ta kahetseb, et selline vahejuhtum aset leidis, samuti saab ta aru, et selline vahejuhtum on karistatav ja ta palub karistamise määramisel mitte kohaldada juhtimisõiguse ära võtmist, sest siis tekiksid tal takistused tööülesannete täitmisel, mis mõjutaksid otseselt ka ta sissetulekut (vt. originaalmaterjalidest sellekohast selgitus). Kohtu hinnangul kõne all oleva seletuse näol on tegemist dokumentaalse lubatava tõendiga, kohtul puudub alus kahelda, et M.I esitatud seletus oleks viimase poolt antud tema tahte vastaselt või moel, millises sisalduv teave seaks kahtluse alla selle usaldusväärsuse.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,38 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ja eemaldati mootorsõiduki juhtimiselt 05.11.2022.a kell 05:27 ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,38 mg/l kohta. Kohtu hinnangul tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääkidega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10 – 0, 15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Kaebuse esitaja M.I sellekohast selgitust, et tema oli 05.11.2022.a. kella 05:27 ajal hommikul teel juba apteeki, kasutades n-ö vana nippi viinalappi ei pea kohus veenvaks ja asjakohaseks. Esmalt seetõttu, et kohtuvälise menetluse käigus ei ole tuvastatud, et tal mingi viinalapp oleks olnud. Teiseks vahetult peale kinnipidamist M.I hambavalust või oma kummalisest valuvaigistavast ravimeetodist kohtuvälist menetlejat ei teavitanud. Kohus arvestades M.I’l tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,38 mg/l, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma, et on juhile keelatud seisundis, seda nii enesetunde, kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta motoorsõidukit juhtima. Eelpool välja toodud asjaolud kogumis viitavad sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult s.o eesmärgipäraselt. M.I seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise oma eesmärgiks ja teadis, et see 9 4-22-4518 süüteokoosseisule vastav asjaolu ka saabub ning seega on kohtu hinnangul M.I süütegu toime pandud kavatsetult. Süüdi ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), millise toimepanemist on kaebuse esitaja kohtuvälisele menetlejale esitatud seletuses õigustanud sellega, et temal oli hambavalu ning ta oli teel apteeki. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,38 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot. Vastavalt
lg 2 sätetele karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vastavalt
lg 3 p 1 võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi
lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määras kõrgema ja jätnud lisakaristuse sanktsioonina kohaldamata. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,38 mg/l. Selline määr on veidi alla
lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Käesolevas kaebemenetluses on M.I ja tema kaitsja taotlenud kohtus alternatiivsena menetlusalusele isikule määratud rahatrahvi vähendamist, millise taotluse rahuldamiseks kohtu hinnangul alust ei ole. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja 10 4-22-4518 üldpreventiivseid eesmärke.
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
Hinnates M.I süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust mõõdetavate suuruste puhul hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,38 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on üle keskmise. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud tahtlikult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja - ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Lisaks vastavalt menetlusaluse isiku selgitustele, on viimane otsinud oma teole õigustavat seletust, oli hambavalu, sõitis varahommikul apteeki. M.I on tema suhtes koostatud väärteoprotokollis ja kohtuvälisele menetlejale esitatud seletuses avaldanud toimunu osas küll kahetsust, kuid kohtule avaldatud kahetsus veenev ei ole, vaid loeb seda menetlusaluse isiku poolt antuks eesmärgiga lootuses pääseda võimalikult leebe karistusega toimepandu eest. Nii on M.I palunud juba kohtuvälist menetlejat, et viimane ei määraks talle toime pandud väärteo eest lisakaristust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. On üldteada asjaolu, et alkohol ei välju organismist vaid mõne tunniga ja menetlusalune isik pidi aru saama, et mootorsõiduki rooli istudes, alkoholi lappi suus hoides (mida kohus muidugi eluliselt usutavaks ja tõendatuks ei pea, kuna, midagi sellist isiku kinnipidamisel ja kontrollimisel politseiametnike poolt ei tuvastatud), tema poolt liiklusesse asumine näitab ta vastutustundetut käitumist ning sellisel juhul on süü hinnatav üle keskmise määra. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja lahendi tegemisel arvestanud menetlusaluse isiku avaldatud kahetsust. Kaebemenetluse käigus M.I ei soovinud väärteo toimepanemise asjaolude kohta ütlusi anda, viimane ütluste andmisest kohtus keeldus, kahetsust toimepandu osas ei avaldanud seega kohtu hinnangul menetlusaluse isiku avaldatud kahetsuse siiruses kohus kahtleb. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses tuvastatud ei ole ning neid ei tuvastanud ka kohus. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei soovinud aduda iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid, seejuures ühte olulisemat juhile kehtestatud keeldu. Kaebuse esitajale inkrimineeritud väärtegu näitab seda, et kaebuse esitaja suhtub oma juhi kohustustesse ja juhile kehtestatud keeldudesse ükskõikselt. Eeltoodust nähtuvalt, arvestades menetlusaluse isiku siiski üle keskmise süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja kohus loodab, et selline karistus täidab nii üld- kui ka eripreventiivse eesmärgi, sundides kaebuse esitajat liiklusnõudeid täitma korrektsemalt ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. 11 4-22-4518 Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, sõiduki juhtimise keelu rikkumine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on
lg-ga 2, kuid juba
lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi - kui lisakaristusena, millise karistusliigi on kohtuväline menetleja jätnud kohaldamata, ilmselgelt võttes arvesse M.I sellekohast palvet. Kohus asub seisukohale, et menetlusalune isik tarvitades alkoholi ning asudes seejärel mootorsõidukit juhtima, tegi sellise valiku teadlikult. M.I seadis esiplaanile alkoholi tarvitamise ja juhile kehtivate keeldude eiramise, kirjeldatud käitumine oli kaebuse esitaja teadlik valik ning sellist valikut tehes pidi kaebuse esitaja kui juhtimisõiguse saanud isik arvestama ka temale kahjulike tagajärgede saabumisega. Karistuse hindamisel on oluline arvesse võtta teadmine, et M.I’l on üks kehtiv väärteokaristus
lg 3 järgi kvalifitseeritud väärtteo toimepanemise eest, millise karistus on küll täidetud 16.10.2022.a, kuid milline teadmine on menetlusalust isikut s.t viimase suhtumist kehtivasse liikluskultuuri negatiivselt iseloomustav asjaolu (vt M.I suhtes väljastatud karistusregistri väljavõtet). Sõltumata selles, et M.I karistati 16.10.2022.a
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga summas 416 eurot, juhtis M.I 05.11.2022.a mootorsõidukit juhile keelatud seisundis. Seega ei avaldanud eelnev väärteokaristus kaebajale soovitud mõju ja käesoleval hetkel temale määratud rahatrahvi vähendamine, mida alternatiivselt kaebemenetluses on taotletud ei ole õigustatud. Kohtus M.I kinnitas, et ta töötab, samuti töötab ta abikaasa, antud asjaolude esinemisele tuginedes, saab teha ühese järelduse ka selle kohta, et ilmselgelt saab menetlusalune isik tööd tehes töötasu ning viimasele määratud rahatrahvi tasumine ei vii ei teda, ega ka ta pereliikmeid raskesse majanduslikku olukorda vaid seab üksnes menetlusaluse isiku ebamugavasse olukorda. Eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja menetlusalusele isikule määratud karistus on kohtu hinnangul põhjendatud ja kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ja muutmiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Kaisa Lumiste esitas kohtule taotluse M.I’l tekkinud menetluskulude kogusummas 1470.- eurot hüvitamiseks, märgitud hüvitise Advokaadibüroo GAVER OÜ arvelduskontole kandmist (kohtutoimik tl 25-27, 35-38, 50 pöördel). VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu vaid väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 56 alustel. Kuna kohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata, puuduvad alused kõne all oleva taotluse rahuldamiseks ja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p 1 jätab kohus Politsei – ja Piirivalveameti 24.11.2022.a. otsuse väärteoasjas nr 2315,22,008583 muutmata ja kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 12 4-22-4518 Katre Poljakova Kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.