Obsah (14)

§ 164§ 4034§ 14§ 404§ 408§ 415§ 113§ 76§ 100§ 101§ 402§ 416§ 170§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juuli 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-101760 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi K. K

) § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud. Kostja seisukoht

1. Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ning kostja menetluskulud hageja kanda. Lepingu sõlmimise ajal puudus kostjal töötasuna sissetulek. Tööleping kostjaga lõpetati
2. novembri
3. Kostja sissetulekuks oli töövõimetustoetus. Töötasu hakkas kostja uuesti saama septembrist
4. Laenulepingu sõlmimise ajal olid kostjal laenukohustused järgnevate laenuandjate ees: Creditstar Estonia AS, Holm Bank AS, SEB Pank AS, Mogo OÜ, Bondora AS, Ühisraha OÜ, IPF Digital AS. Alates novembrist 2019 muutus kostja hasartmängude sõltlaseks ja kasutas laenuraha panuste tegemiseks. Novembris 2019 kulutas kostja kasiinos üle 5000 eurot, detsembris 2019 üle 3000 euro. 2 2-24-101760 2.1 Kostja selgitas, et hageja lõpetas kostjaga lepingu
5. oktoobril 2023, mitte
6. novembril 2023 nagu hagiavalduses on märgitud. Kostja on seisukohal et nõude loovutamine on tõendamata (

§ 164lg 2 , § 170).

2.2 Kostja hinnangul ei ole võlausaldaja lepingu sõlmimisel hinnanud kostja krediidivõimelisust. Võlausaldaja ei oleks tohtinud sõlmida kostjaga lepingut, kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostja oli alates

1. detsembrist 2019 töötu ja perioodil
2. detsember 2019 kuni
3. detsember 2024 on kostjale määratud osaline töövõime. Kostjal olid suured igakuised laenukohustused ja ka muud väljaminekud. Kostja oli hasartmängude sõltlane. 2.3 Hageja ei ole järginud lepinguvormi. Hagiavaldusele lisatud Euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabelehe järgi on kostjale väljastatud laenu krediidikulukuse määr 61.79 %. Vastavalt teabelehes olevatele andmetele, on krediidikulukuse määra aluseks võetud krediidi summa 2000 eurot. Kostjale jääb arusaamatuks, miks võlausaldaja ei võtnud arvestuse aluseks kostjale maksimaalselt lubatud limiiti 5000 eurot. Kostjal oli peale lepingu allkirjastamist võimalus välja võtta kogu summa. 2.4

§ 4034

lg 7 alusel on krediidiandjal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras. Seega hageja intresside ja muude kulude nõuded ei ole põhjendatud. 2.5 Hageja nõuab kostjalt lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 49.09%. Hageja nõutav viivisemäär ületab kuuekordselt seadusjärgset viivisemäära. Kostja on seisukohal, et hageja nõuab ebaproportsionaalselt suurt viivist, mis toob kaasa lepingulise kokkuleppe tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja vastus kostja seisukohale

1. Hageja nõustus kostjaga, et on laenulepingu üles öelnud
2. oktoobril 2023 nagu kostja on tõendanud, mitte
3. novembril 2023 nagu hageja hagiavalduses on märkinud. Kostjale on edastatud
4. novembril 2023 nõudekirja nõude täitmiseks nii e-mailiga kui postiga, milles teavitati kostjat, et vastavalt OK Incure OÜ ja Ferratum vahel sõlmitud nõudeloovutuse lepingule on OK Incure OÜ omandanud nõude kostja vastu, mis tuleneb kostja ja Ferratum vahel sõlmitud lepingust. Hageja esitas tõendina Multitude Bank p.l.c kinnituse nõude loovutamise kohta OK Incure OÜ-le. Hageja hinnangul ei ole nõude loovutamise lepingu tõendina esitamine võimalik ega vajalik. 3.1 Hageja ei nõustu kostjaga, et krediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja kinnitas krediidilepingu sõlmimisele eelnenud telefonikõnes krediidiandjale, et tal on olemas püsiv töökoht S. AS-is, kust ta teenib regulaarseid sissetulekuid. Kostja märkis taotluses enda sissetulekuks 3000 eurot. Oma püsivate kohustuste suuruseks avaldas kostja 700 eurot.

§ 14

lg 2 ja § 4034 lg 3 teine lause kohustavad krediidivõtjat esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe oma andmete osas. Lepingu punkti 3.4.16 kohaselt kinnitas kostja, et ta on esitanud Ferratumile kõik õiged andmed oma majandusliku olukorra ja laenu kasutamise eesmärgi kohta. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab krediidi tagastada. 3.2 Hageja nõustub kostjaga, et poolte vahel sõlmitud lepingul ei ole märgitud kõiki

§ 404

lg-s 2 märgitud andmeid ning

§ 408

lg-st 1 tulenevalt on selline leping tühine, kuid

§ 408

lg 2 alusel muutub sätestatud andmete puudumisel krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kuivõrd krediidilepingu sõlmimise ajal ei ole võimalik teada, kui palju krediidisaaja lepingu vältel krediiti võtab ning omakorda kaasnevaid tasusid, siis ei ole võimalik arvutada välja tegelikku krediidikulukuse määra vaid lähtuda saab üksnes esialgsest eelduslikest arvutustest. Eeldusliku arvestuse aluseks on võetud 2000 eurot. Krediidikulukuse määra arvestatakse 3 2-24-101760 protsendiga, siis ei oma arvutuskäigus tähtsust, milline konkreetne summa võetakse aluseks, sest protsentuaalne väärtus jääb erinevate alussummadega igal juhul samaks. 3.3 Hageja ei nõua ebaproportsionaalselt suurt viivist. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 4. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. 5.

§ 76

lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui võlgnik on kohustust rikkunud

§ 100

tähenduses, siis on võlausaldajal õigus

§ 101

lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt

§ 113

lgle 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 5.1

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti 31. jaanuaril 2020 krediidileping, millega tekkis kostjal õigus krediidilimiidile 5000 eurot (dtl 20, 31), hagiavalduse kohaselt andis krediidiandja kostjale krediiti kokku 6968 eurot (dtl 21). Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

6.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 6.1 Krediidiandja edastas

1. oktoobril 2023 kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmisest 14 päeva kirja saatmisest (dtl 45). Sama kirjaga andis krediidiandja kostjale teada, et võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel loetakse lepingu ühepoolselt üles öelduks (dtl 45). Krediidiandja teavitas kostjat lepingu ülesütlemisest
2. oktoobril 2023 (dtl 185). Seega ei järginud krediidiandja kostjale määratud täiendavat tähtaega 14 päeva, vaid luges lepingu ülesöelduks juba 12 päeva möödumisel. Seetõttu ei järginud algne krediidiandja

§ 416

lg-s 1 sätestatud nõuet anda võlgnikule vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 7.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale ning kostjat on sellest teavitatud 2. novembril 2023 (dtl 46-47). 4 2-24-101760 8. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud

§-des 402-421. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. 9. Kostja oma vastuses hagile asus seisukohale, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid (dtl 67-68). Hageja selgitas hagiavalduses, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kontrollis krediidiandja kostja isikusamasust rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal ning maksehäirete registrist, et kostjal puuduvad maksehäired (dtl 24-25). Hageja kinnitas kostja seisukohale vastates, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ja kostja on telefonikõnes krediidiandjale kinnitanud, et tal on kindel töökoht, kust ta saab regulaarseid sissetulekuid, tema püsikohustuseks on 700 eurot (dtl 206). Täiendavalt selgitas hageja, et laenutaotluses on kostja märkinud enda sissetulekuks 3000 eurot (dtl 211-212). Andmete kogumisel tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab tagastada krediiti (dtl 24-25, 206). Alternatiivselt leidis hageja, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis

§ 4034

lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud (dtl 25). Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist tõendanud.

1. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga
2. jaanuaril 2020 sõlmitud laenulepingu osas. 10.1 Riigikohus on
3. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 10.2 Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See 5 2-24-101760 tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 11. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt

§ 4034

lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi hageja päringud Maksehäireregistritesse. Hageja on kinnitanud, et krediiditaotluse esitamise ajal kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 24). Hageja on seisukohal, et laenutaotlemise ajal maksehäirete puudumisel võis hageja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Hageja sõnul on kostja laenu taotlemisel märkinud enda töötasuks 3000 eurot (dtl 211212). Kohus märgib, et hageja poolt esitatud kostja laenutaotlusest nähtub, et kostja on taotlenud krediidiandjalt laenu 54 eurot. Hagiavaldus on hageja märkinud, et kostjale väljastati laenu laenulimiidi kohaselt, millest nähtub, et laen 54 eurot on kostjale väljastatud

1. juulil 2023 (dtl 21).
2. Kohus on seisukohal, et hageja poolt
3. mail 2024 esitatud kostja laenutaotlus on käsitletav vaid viimase laenusumma taotlusena ning ei ole ülekantav
4. jaanuaril 2020 esitatud laenutaotlusele. Krediidiandja laenulepingu üldtingimuste p 3.2 kohaselt saab lepingu sõlmida elektrooniliselt veebilehel või salvestatud telefonikõne vahendusel (dtl 29). Hageja poolt esitatud telefonikõne salvestuse kohaselt on krediidiandja küsinud kostjalt rahaliste kohustuste suurust telefoni teel, kuid ei ole kohustusi kontrollinud nt pangakontoväljavõttest ning ei ole kontrollinud kostja tegelikke sissetulekuid. Kohtu hinnangul ei tõenda rahvastikuregistri (dtl 53) ja maksehäireregistri (dtl 54) väljavõtted vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist.
5. Riigikohus on eelviidatud määruses p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lgte 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

1. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1).
2. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3). 6 2-24-101760
3. Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostja pangakonto väljavõtet ega kontrollitud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Hageja on kinnitanud kohtule, et laenude andmisel lähtuti ainult kostja enda antud andmetest ning riiklikest registritest tehtud päringutest. Samuti ei nähtu, et krediidiandja oleks kontrollinud ülalpeetavate olemasolu ning sellest tulenevat võimalikku ülalpidamiskohustust. Ka ei ole hageja selgitanud, kas ja kuidas krediidiandja selgitas välja kostja sissetulekuallika ning selle olemuse.
4. Kostja on esitanud enda pangakonto väljavõtted aastal 2019 (dtl 71-122) ja aastal 2020 (dtl 123181), millest nähtub, et nii laenu taotlemise eelselt kui ka taotlemise ajal ning sellele järgnevalt on kostjal olnud märkimisväärsed kohustused teiste laenuandjate juures. Samuti nähtub pangakonto väljavõtetest, et kostja on teinud regulaarseid sissemakseid hasartmängudekeskkonda. Seega kui hageja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning küsinud kostjalt mh ka pangakonto väljavõtteid enne laenuotsuse tegemist, oleks hagejal olnud info, et kostja tegeliku laenukoormuse ja võimaliku hasartmängu sõltuvuse kohta.
5. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Krediidiandja ei ole teinud mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Krediidiandja lähtus üksnes matemaatilistest teoreetilistest arvutustest väidetavalt kostja enda esitatud andmetest. Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja esitatud andmeid kontrollida.
6. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (sissenõudmiskulu). 20. Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 31. jaanuaril 2020 intressmäära 49,09% aastas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja ei võlgne tulenevalt

§ 4034lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

21. Hageja on alternatiivselt leidnud, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis

§ 4034lg 7 ümberarvestuse kohaselt on kostja krediidisumma krediidiandjale tasunud.

21.1 Laenulepingu kohaselt võimaldas hageja kostjale krediiti summas 5000 eurot (dtl 31), kohustusega tagastada igakuiselt laenu krediidiandja poolt väljastatud arve alusel (dtl 22). Tegelikkuses võimaldas krediidiandja kostjale krediiti 6968 eurot. Kostja on krediidilepingu raames tagasi maksnud 9232 eurot 59 senti, millest hageja arvestas krediidisumma katteks 1968 eurot 20 senti, kulude katteks 201 eurot 42 senti ja intressi katteks 7062 eurot 97 senti (dtl 22). Hagiavalduse kohaselt on kostja põhivõlgnevus hageja ees 4999 eurot 80 senti, intressivõlgnevus intressimääraga 49,09% aastas perioodil

1. juuli 2023 kuni
2. november 2023 summas 679 eurot 16 senti, viivisevõlgnevus määraga 49,09% aastas perioodil
3. november 2023 kuni
4. märts 2024 summas 860 eurot 72 senti ja sissenõudmiskulu 35 eurot. 7 2-24-101760
5. Kuivõrd hagejal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumise tõttu õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja tasutud maksed 9232 eurot 59 laenu põhisumma, s.o 4999 euro 80 sendi katteks. Seega on
6. jaanuaril 2020 sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused kostja poolt täidetud ning kostjal puudub võlgnevus hageja ees.
7. Kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt

§ 403

⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu ülesütlemiseks ei olnud alust. Arvestades kostja tehtud tagasimakseid (9232 eurot 59 senti) ja lepingu tingimusi, ei oleks kostja uue maksegraafiku määramise korral tagasimaksetega viivituses olnud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
2. Kostja on esitanud kohtule menetluskulu väljamõistmise nõude vastuses hagiavaldusele, millest nähtuvalt on kostja menetluskulu õigusabikulu kokku 720 eurot, mis koosneb hagimaterjalidega tutvumisest ja asjaolude selgitamisest 3 tunni ulatuses ja vastuse koostamisest hagiavaldusele 3 tunni ulatuses. Kostjale on lepinguline esindaja osutanud õigusteenust tunnihinnaga 120 eurot, millele ei lisandu käibemaksu. Hageja ei ole vastuväiteid kostja menetluskulude osas esitanud.
3. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb hagejal hüvitada kostjale menetluskuludena 720 eurot.
4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (720 eurot) viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 28. Ts

MS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 8