järgi Üldmenetlus Prokurör Eve Soostar Süüdistatav Raino Halop Ik: 38303110383, xxx kodanik, xxx haridus, emakeel: xxx keel, töökoht: xxx, elukoht: xxx. Tõkend: ei ole kohaldatud Varasem karistatus: üks kehtiv kriminaalkaristus: Harju Maakohtu 28.11.2017 otsusega nr 1-17-10824 karistatud
järgi vangistusega 6 kuud, mis jäeti
Katseaeg 28.11.2017 kuni 27.11.
ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 7 (seitse) kuud. 2.
lg 2 ja § 73 lg 4 alusel moodustada liitkaristus Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 28.11.2017 otsusega nr 1-17-10824 mõistetud ja ärakandmata karistusega, s.o vangistusega 6 (kuus) kuud, suurendades käesoleva otsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 28.11.2017 otsusega nr 1-17-10824 mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o 6 (kuus) kuulise vangistuse võrra ja mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 1 (üks) kuu.
MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 2 Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süüd mitte tunnistavad ja kannatanu ning tunnistajate ütlused, kaitsja ja prokuröri seisukohad ning kontrollinud kriminaalasjas kogutud ning kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Kuriteokaebuse (kr. toimik, tl 1-3) kohaselt kohustati Raino Halopit Pärnu Maakohtu 28.10.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas xxx maksma alates 13.09.2013 elatist alaealistele lastele K H (sünd. xxx) ja K H (sünd. xxx) 160 eurot kuus kuni laste täisealiseks saamiseni. Harju Maakohtu 16.06.2016 otsusega nr xxx (kr. toimik, tl 36-39) muudeti elatise suurust 215 euro peale kuus lapse kohta. Alates 2017 aastast on elatis 235 eurot ja 2022 aasta algusest 292 eurot lapse kohta. Kuriteokaebuse esitamise hetkel 05.03.2022 on elatise võlgnevus kokku 34 977,04 eurot. Viimase elatise makse tegi Raino Halop 10.05.2020 ning alates juunist 2020 ei ole süüdistatav elatist maksnud. Asjas ei ole vaidlust, et Raino Halop on kohustatud viidatud jõustunud kohtulahendite alusel temale pandud kohustust täitma ning samuti selles, et alates 2020 aasta juuni kuust ta seda kohustust täitnud ei ole. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et elatise maksmisest kõrvalehoidumine tähendab elatise maksmata jätmist, kusjuures puuduvad mõjuvad põhjused, mis maksmist takistaksid. Kõrvale hoidumine võib väljenduda ka nt keeldumises tööle asuda, tulude varjamises, vara teise isiku nimele kirjutamises jne. Samuti kui kohustatu ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Näiteks ei ole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; jätnud müümata vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses; on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks, võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks jms (RKKK 1-18-5813/52 p 24). Kohtulikes vaidlustes leidis kaitsja, et esitatud süüdistusakt on ebaülevaatlik, kuna on viidatud vaid sellele, et isik pole teinud jõupingutusi, kuid on ebaselge, mida prokuratuur selle all mõtleb ning KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõendama oma süütust, mistõttu tuleks Raino Halop esitatud süüdistuses õigeks mõista. Samuti viitas kaitsja Tallinna Ringkonnakohtu 16.01.2018 kohtuotsusele nr 1-15-8902, kus on tema hinnangul toodud välja põhimõte
Viidatud kohtulahendi p-s 6.3 leidis aga kohus, et süüdistuses oli toodud vaid üks faktiline asjaolu (töötuna arvele mitte võtmine), mis ei ole asjakohane ning teisi asjaolusid selleks, et hinnata, kas süüdistatava poolt elatise maksmata jätmine on käsitletav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena, esitatud ei ole ning teisi asjaolusid ei saa KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause kohaselt ka kohtumenetluses tuvastada. Kohus on seisukohal, et antud kriminaalasjas sellise olukorraga tegemist ei ole, kuivõrd süüdistusaktis on välja toodud, et Raino Halop kui töövõimeline inimene ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi (otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekut) oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita. Seega on süüdistusaktis toodud välja faktilised asjaolud, mis on asjakohased ja mida kohus saab kontrollida. Erinevalt kaitsja poolt väljatoodule on Riigikohus on hoopis leidnud, et süüdistataval ja kaitsjal lasub kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, n.t et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult, (tasuvamat) tööd (RKKK 3-1-1-58-16 p-d 29, 43; 3-1-1-59-16 p 28). Kaitsja ja süüdistatav on toonud välja, et enne 10.06.2020 süüdistatav maksis elatist. Kannatanu S I ütluste (kohtutoimik, tl 14-16) kohaselt tekkis Raino Halopil elatise maksmisega pidevalt probleeme pärast lahkuminekut 2013 aastal, maksed olid ebakorrapärased ja summad erinesid, mistõttu pöördus 2016 aastal kohtusse elatise väljamõistmiseks. Elatise summat täies ulatuses süüdistatav kunagi maksnud ei ole, viimane makse 200 eurot oli 2023 aasta mai kuus. Süüteoteatele lisatud kannatanu koostatud tabelist (kr. toimik tl 17) nähtub, et elatise maksed ei 3 ole olnud järjepidevad, nt 2017 aastal vaid kaks makset, maksed ei ole igakuised ja summad on väiksemad kui maksmisele kuuluvate elatiste summa. Tabelis toodud periood ei ole süüdistusaktis etteheidetud periood, kuid ilmestab, et süüdistatav ei saa täpselt aru, mida tähendab elatise maksmise kohustuse täitmine, kui väidab, et enne 10.06.2020 on seda täitnud. Elatist ta vahel küll maksis, aga kohustus kui selline on tema poolt täitmata olnud, mille tõttu on tekkinud ka elatise võlgnevus, mille suurus on kümnetes tuhandetes eurodes. Samuti iseloomustab süüdistatavat see, et ta on varasemalt kahel korral kriminaalkorras samalaadse teo eest karistatud, 11.06.2015 (arhiveeritud karistus) ja 28.11.2017 kohtuotsusetega
Seega süüdistatav ei ole elatise maksmise kohustust täitnud juba pikemat aega ja see aeg ei ole arvutatav mitte kuudes, vaid aastates. Süüdistatav on kohtuistungil selgitanud (kohtutoimik, tl 28-32), et ei ole alates 10.06.2020 lastele elatist tasunud kuna covidi tõttu jäi tööd vähemaks, just riigisiseste piirangute tõttu, mille ajal ei tohtinud kodustki välja minna ega poes käia ja ei saanud enam klientide juures ehitustöid teha, tegi üksikuid juhutöid. Selliseid äärmuslikke piiranguid Eestis eriolukorra väljakuulutamisega ei kehtestatud (https://www.valitsus.ee/uudised/valitsus-kuulutas-eestisvalja-eriolukorra-1-maini), elukorraldus muutus avalike kogunemiste, koolitöö ja reisimisega jm seonduvalt. Kohus nõustub kaitsjaga, et koroonapandeemia olemasolu kui selline on KrMS § 60 lg 3 mõttes üldtuntud asjaolu aga sellega ei kaasnenud nii rangeid piiranguid, et ehitusvaldkonnas elu seiskus, jäädi tööst ilma või tööd jäi oluliselt vähemaks. Raino Halop on oma tööotsingute kohta selgitanud järgmist. Hetkel ta tööl ei käi ja otsib tööd Rootsis erinevatest portaalidest ja on käinud proovipäevadel. Üks leitud koht ei sobinud, kuna asus kaugel ja saadav palk oleks transpordi peale läinud. Ametlikult töötanud ei ole, kuna ei ole selleks vajadust olnud, samuti seetõttu, et tal olid erinevad kohtutäiturid peal. Sel hetkel ei tahtnud neid arveid maksta, kuna tähtsam oli elatist maksta. Ametlikult töötas B vist mingi aja. Ametlikult ei ole tööle läinud ka sellepärast, et tal ei ole pangakontot ega pangakaarti olnud, ka enne 2020 juunit ei olnud, kuna pangakaardi omamine ei ole Eesti Vabariigis kohustuslik. Pangaarve on tal nüüd alates
lg 1 kohaselt süü, kuna ta on tegutsenud teadmises, et töö kaotamise ja pankroti väljakuulutamise järgselt ei saa ta elatist tasuda ja seda tasutakse pankrotivarast. Süüdistatav on aga ise tunnistanud, et luges 2020. aastal pankrotihalduri aruande läbi, kus oli selgelt kirjutatud, et pankroti korral ei lõpe lapsele elatise maksmise kohustus. See, et süüdistatav soovis ja lootis elatise maksmise kohustusest pankroti järgselt vabaneda, ei muuda fakti, et tulenevalt seadusest ja kohtuotsusest temal vastav kohustus on, s.h mitte ainult seadusest tulenev, vaid ka moraalne. Ka üldisest elatise maksmise kohustusest oli R. Halop vägagi teadlik, olles varasemalt kahel korral
Seega R. Halop sai aru oma teo keelatusest, mistõttu ei saanud see ka tema jaoks olla vältimatu ja
Kaitsja on viidanud ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokoll 4 artiklile 1, mille kohaselt on keelatud võlavangistus tsiviilsuhtes. Täpsemalt ütleb viidatud artikkel, et kelleltki ei või võtta vabadust üksnes sel alusel, et ta ei suuda täita oma lepingujärgseid kohustusi. Kohus asub seisukohale, et elatise maksmise kohustus ei ole lepingujärgne kohustus, vaid tuleneb seadusest. Süüdistataval ei tekkinud lapsed tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise tulemusena ning sellise asjaolu kohta ei ole kohtule ka tõendeid esitatud. Seega on kaitsja viide EIÕK lisaprotokoll 4 artiklile 1 asjakohatu. Süüdistataval on perekonnaseaduse kohaselt kohustus oma lapsi üleval pidada ning temale on elatise maksmise kohustus pandud kohtuotsusega, kuivõrd ta ei soovinud oma kohustust vabatahtlikult täita. Kohus leiab, et kohtule esitatud ja kohtulikul arutamisel vahetult uuritud tõenditega on tuvastatud, et kohustatud isik rikkus elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt ja pikema aja vältel. Antud juhul on süüdistuse kohaselt tegemist perioodiga alates 10. juunist 2020 kuni tänaseni, s.o perioodiga rohkem kui 3 ja pool aastat, mis on kohtu hinnangul piisavalt pikk periood
Siinkohal on tähtis ka see, et elatise maksmata jätmine peab viima summaarselt olulise võlgnevuseni ning kuriteokaebuse esitamise hetkel 05.03.2022 on elatise võlgnevus kokku 34 977,04 eurot, viimase elatise makse tegi Raino Halop 10.05.2020 ning alates juunist 2020 ei ole süüdistatav elatist maksnud. Seega on võlgnevus kasvanud veel 3 ja poole aasta maksmata elatiste võrra, mis on kohtu hinnangul märkimisväärselt suur summa. Kohus leiab, et eelnimetatu iseloomustab süüdistatavat kui isikut, kes oma käitumisega näitab oma süsteemset allumatust kehtestatud korrale ja jõustunud kohtulahendiga pandud kohustustesse ning oma järjekindlat õigusvastast suhtumist lapsevanema kohustusse oma lapsi ülal pidada. Samuti on tuvastatud, et Raino Halop tegutses etteplaneeritult ja eesmärgipäraselt, s.t tegi kõik endast oleneva, et mitte oma ülalpidamiskohustust täita. Süüdistataval ei ole pangakontot, mida ta kasutaks ja tal puudub ametlik sissetulek, aastaid ei ole ta saanud maksustatavat tulu, ehk süüdistatav varjab oma sissetulekuid ja rahalisi vahendeid. Samal ajal on olnud süüdistataval piisavalt rahalisi vahendeid, et kohtumenetluses võtta endale lepinguline kaitsja loobudes riigiõigusabi korras määratud kaitsjast. Kohtus leidis süüdistatav pidevalt vabandusi, miks ta ei saa või ei ole nõus tööle minema, tuues põhjuseks küll liiga väikese palga, töö leidmise raskused, rohkem kui kolm ja pool aastat tagasi olnud koroonapandeemia ja selle, et tal on kohtutäituri käes täitemenetlusi ning kohtutäitur võtaks teenitud palgast suure osa käest ära, mistõttu ei ole töötamisel mõtet. Kohtutäitur aga täidab kohtuotsust, mille kohaselt on 8 süüdistataval täitmata kohustusi ning süüdistatava selline käitumine näitab otseselt tahtmatust oma võlgnevuste likvideerimisega tegeleda ning ülalpidamiskohustust täita. Süüdistatav on ka leidnud, et ta ei saa elatist maksta kuna on pankrotistunud, aga ometi on süüdistataval piisavalt vahendeid, et reisida ja rentida sõidukeid. Kohtuotsuses on ka mitmeid kordi välja toodud, et pankrotiga ei kao kohustus elatist maksta ning süüdistatav ei ole selle kohustuse täitmiseks midagi ette võtnud, vastupidiselt on süüdistatav leidnud, et tööle mineku asemel on mõistlikum kodus olla, süüa teha ja koristada. Samuti ei ole süüdistataval mitte ühtegi tervisest tulenevat takistust tööle minemiseks. Eelmärgitust tulenevalt, arvestades nii süüdistatava objektiivset käitumist, süüdistatava ütlustest tulenevaid asjaolusid ja süüdistatavale omaseks saanud põhimõtteid ning suutmatust ja tahtmatust tööd leida, saab tulla järeldusele, et süüdistatav on eesmärgipäraselt ja kindla teadmisega käitunud süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise suunas ja teadmises, et see ka saabub, mistõttu asub kohus seisukohale, et süütegu on toime pandud kavatsetult. Seejuures on süüdistatav teadlik nii oma kahe lapse olemasolust, vanusest, nende ülalpidamise vajadusest, kohtu poolt välja mõistetud igakuise elatisraha suurusest, oma kohustusest seda maksta, kui ka elatisraha teadvalt maksmata jätmisest tekkinud võlgnevuse suurusest, aga ka karistusõiguslikest tagajärgedest. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Seega Raino Halop, hoidudes teadvalt kõrvale oma kahele nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest, pani toime
KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistusena ette näinud rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära või vangistuse kuni 1 aasta. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava kohtuistungil antud ütluste kohaselt puudub tal töine ja regulaarne sissetulek, samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et süüdistataval oleks mõnd muud legaalset, kontrollitavat ja püsivat sissetulekuallikat. Samuti on süüdistatava suhtes välja kuulutatud pankrot ning tal on ulatuslikult tasumata kohustusi. Seejuures ulatub tema elatise võlgnevus kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Kuivõrd käesoleva kohtuotsusega inkrimineeritava teo toimepanemine seisneb suhteliselt suurte rahaliste kohustuste täitmata jätmises ning elatise maksmise kohustus lasub süüdistataval veel aastaid, siis asub kohus seisukohale, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik rahalist karistust kohaldada. Rahalise karistuse mõistmine tähendaks seda, et kannatanu langeb varasemast veelgi halvemasse olukorda, sest süüdistataval tekiks tema rahalise karistusega karistamisega konkureeriv rahaline kohustus ning elatise maksmise väljavaated väheneksid oluliselt. Lisaks tuleb arvestada sellega, et kuna kõrvalehoidumine elatise tasumisest tähendab enamasti pikaajalist elatise tasumata jätmist, on süüdistataval ka suured võlgnevused. Sellest tulenevalt jääks ka rahalise karistuse mõju väheseks ega oleks ka täidetav ning karistuse eesmärki poleks võimalik saavutada. Seetõttu tuleb süüdistatava suhtes rahalise karistuse kohaldamisest loobuda ja kohaldada karistust, mis on seotud isiku vabaduse piiramisega. Edasi juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. 9 Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist, misjärel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas kohtumenetluses on kohus tuvastatud, et Raino Halop on teadlikult jätnud elatise maksmise kohustuse täitmata pikema aja vältel. Selline süüdistatava käitumine väljendab kohtu veendumuse kohaselt süüdistatava üleolevat suhtumist oma kohustustesse ja õiguskorda ning oma laste heaolusse, mis on kogumis süüd suurendavaks asjaoluks õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades. Samas on R. Halop esitatud tõendite kohaselt lastele 2022-2023 aastatel riideid ja jalanõusid ostnud, milliste väärtus aga ei ole võrreldav igakuise kohustuse täitmisega aastate jooksul ning selline kohustuse täitmine viitab sellele, et süüdistatav on püüdnud alates kriminaalasja prokuratuuri jõudmisest ja kohtuliku menetluse kestel ennast näidata paremast küljest. Samas moodustab makstud summa tühise osa aastate jooksul kogunenud võlgnevusest. Seejuures on kohus juba ülalpool asunud seisukohal, et Raino Halop ei ole neid kulusid ise kandnud, kuna tal puuduvad rahalised vahendid ja pangakaart, millega on ostude eest tasutud. Sellisest asjaolust saab järeldada, et süüdistatava kohustuse on täitnud keegi teine ja seda ei ole tehtud süüdistatava rahaliste vahendite arvelt. Kuivõrd süüdistatav on temale süüks arvatud süüteo toime pannud ajal, mil tal oli kehtiv karistus samalaadse süüteo toimepanemise eest, asub kohus seisukohale, et süüdistatava süü on hinnatav keskmisest suuremana. Süüdistusakti kohaselt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kaitsja hinnangul on kergendavaks asjaoluks
Raino Halopi suhtes on küll välja kuulutatud pankrot ja on tuvastatud maksejõuetus, kuid nii pankrotihalduri aruandes kui 19.10.2020 kohtumääruses on välja toodud, et tema maksejõuetuses on süüdi tema enda vastutustundetu käitumine. Süüdistataval on väga suured võlgnevused, kuid ta ei ole mitte midagi ette võtnud, et oma majanduslikku olukorda parandada ja kohustusi täita ning rahaliste vahendite olemasolul varjab ta oma rahalisi vahendeid, vältimaks nende äravõtmist temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks. Samuti on süüdistatav kahel korral juba
järgi karistatud (vastavalt RKKK nr 4-224139 ei ole välistatud võimalus võtta karistatavat iseloomustava teabena arvesse ka juba selleks ajaks arhiveeritud karistusandmeid), mis kogumis näitab, et süüdistataval ei ole mitte mingit tahtlust oma kohustusi täita ja ning ta on end kohustuste täitmisest vabanemiseks ise pannud olukorda, kus tema suhtes on välja kuulutatud pankrot. Süüdistatav oma süüd täielikult ei tunnista, leides erinevaid vabandusi, miks tal piisavalt sissetulekuid kohustuste täitmiseks ei ole. Kohus ei ole tuvastanud mitte ühtegi kergendavat ega raskendavat asjaolu. Seega arvestades süü suurust, samuti kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja teo toimepanemise asjaolusid ning süüteo kestuse pikaajalisust, tuleb süüdistatavale mõista karistus ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra mõningal määral ületavas määras. Sellisele seisukohale asumist toetab ka omaksvõetud kohtupraktika, mille kohaselt juhul, kui isiku käitumisele ei ole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Käesoleval juhul on tegemist nii üle keskmise süüga kui ka vajadusega kinnistada süüdistatavas arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest, mistõttu tuleb karistus mõista sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Seejuures tuleb arvestada ka sellega, et eelmise otsusega mõisteti süüdistatavale samalaadse süüteo eest karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, kuid selline määr jäi tagajärjetuks ja süüdistatavat õiguskuulekusele ei suunanud. Lisaks sellele ilmneb kriminaalasja materjalidest, et süüdistatavat on karistatud Harju Maakohtu 28.11.2017 otsusega nr 1-17-10824
ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 6 kuud, mis jäeti
lg 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata 3 aasta pikkuse katseajaga, mille algust arvestati otsuse kuulutamisest, s.o alates 10 28.11.2017 ning katseaeg kestis kuni 27.11.2020. Seega pani süüdistatav alates 10.06.2020 kuupäevast uue samalaadse tahtliku kuriteo toime temale määratud katseajal teadmises, et
lg 1 kohaselt on ainsaks karistuse kohaldamata jätmise tingimuseks katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisest hoidumine. Süüdistatav seda tingimust täita ei suutnud.
lg 4 kohaselt, kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt
lg 2 sätestatule.
lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides
Seega kuna süüdistataval on eelmise, s.o Harju Maakohtu otsusega 28.11.2017 mõistetud karistus täies ulatuses ära kandmata, tuleb käesoleva otsusega mõistetavat karistust suurendada eelmise otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, liites eelmise otsusega mõistetud ja ära kandmata karistuse käesoleva otsusega mõistetavale karistusele täies ulatuses.
lg 4 kohaselt on võimalik jätta mõistetav liitkaristus tingimisi kohaldamata, vabastades süüdistatava liitkaristuse kandmisest, kuid selline karistuse kohaldamata jätmine eeldab liitkaristusest vabastamist koos käitumiskontrolliga ühes elektroonilise valvega ning karistuse täitmisele pööramisel on võimalik liitkaristust asendada ka üldkasuliku tööga
Nii
sätete kohaldamisega kaasnev käitumiskontroll kui ka
lg 2 p 9 või 10 alusel kohaldatav elektrooniline valve, samuti
lg 4 kohaselt üldkasuliku tööga kaasnev käitumiskontroll eeldavad aga süüdimõistetul püsiva elukoha olemasolu Eesti Vabariigis. Süüdistatava enda ütluste kohaselt elab ta aga püsivalt Rootsis. Seetõttu ei ole tema suhtes võimalik ka käitumiskontrolli ja elektroonilise valve kohaldamine, samuti vangistuse üldkasuliku tööga asendamine, s.t puuduvad igasugused võimalused mõistetava liitkaristuse kohaldamata jätmiseks või asendamiseks ning mõistetav liitkaristus tuleb pöörata täitmisele ja karistus tuleb reaalselt ära kanda. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks teise astme kuriteos süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha ning määratud kaitsjatele makstud tasud kohtueelses ja kohtumenetluses. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Määratud kaitsjale määratud tasu puhul on tegemist tasuga, milline on välja arvestatav määratud kaitsja esitatud tasu taotlustest ja taotlustes märgitud toimingutest ning ajakulu põhjendustest. Kuivõrd kohtulikus menetluses osalemine on tuvastatav ka kohtuistungi protokollist ning kohtueelses menetluses on kohtu arvates tasu taotlustes märgitud tasu suurused vastavuses menetluse ajakuluga, siis on tekkinud kulu mõistlik ja põhjendatud. Seega on olnud määratud kaitsja osalemine enne lepingulise kaitsja osavõttu menetluses kohustuslik ja vajalik, mistõttu saab asuda seisukohale, et määratud kaitsjale makstud tasu on põhjendatud kogu määratud ulatuses. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Pigem saab kohtule esitatud tõenditest järeldada, et süüdistataval on tuvastamata päritoluga sissetulekuid, milliste suurus ja allikad ei ole kohtule teada. Seaduse kohaselt ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab 11 täiendava positiivse tõuke isiku edasisele seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Antud süüteo puhul ei saa rääkida juhuslikust episoodist süüdistatava elus. Tegemist on korduva ja pikema perioodi, s.o aastate vältel elatise maksmise kohustuse rikkumisega. Kuivõrd süüdistatavat on varem juba samalaadse kuriteo toimepanemise eest karistatud ja temalt on välja mõistetud ka menetluskulu, on süüdistatav üheselt teadlik ka sellest, et ka järgmine kord jäävad menetluskulud tema kanda. Samuti on inkrimineeritud süüteo toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja taaskord teadlik valik. Kohus ei tuvastanud kohtulikul arutamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samas leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust, kriminaaltoimikust nähtuvalt elatise võlgnevuse suurust ja jätkuvat elatise maksmise kohustust, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 1 aasta jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 1-aastase tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.