4-24-1603 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2024. a Tallinn Väärteoasja number 4-24-1603 (2315,24,002855) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekre

§ 227

lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor, Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp. Menetlusalune isik: E V, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta E V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Kairi Palits 06.05.2024 otsusele nr 2315,24,

§ 227

lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Kairi Palits 06.05.2024 otsus nr 2315,24,

§ 227

lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 7-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7-kuulise tähtaja möödumisel. 1
2. Vastavalt LS § 127 sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 30.05.
3. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 01.07.
4. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 02.07.
5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Kairi Palits 06.05.2024 otsusega nr 2315,24,002855 karistati E V´t LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks selles, et E V juhtis 17.04.2024 kella 00.51 ajal Laagna teel (Paekaare 34 juures) suunaga Mustakivi tee poole Tallinnas Harjumaal mootorsõidukit kiirusega 140 +/- 5 km/h, kus suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 70 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kohtule esitatud kaebuses on kaebuse esitaja märkinud, et asub tööle autojuhina ja tal on ülalpidamisel kolm alaealist last. Kohilas abistab ja hooldab ta eakat ja haiget ema ja isa (M V, J V). Toob neile ravimeid, sõidutab vajadusel haiglasse. Juhiluba on talle eluliselt hädavajalik. Oma süüd tunnistab ja kahetseb tugevalt. Sündmuse fakti kohta selgitab, et 17.04.2024 öösel Laagna teel kaks juhti provotseerisid avariilise olukorra, milles teda ähvardas oht ja tuli kiiresti reageerida, et avariid ja jälitamist vältida, tuli suurendada kiirust. 200-300 meetri pärast nägi politseid ja sõitis nende juurde, et olla ohutus kohas. Palub kohtul arvestada kõiki asjaolusid ja tulla talle vastu, kohaldades tema suhtes minimaalset karistust. Kehtivaid ja raskendavaid rikkumisi ei ole. Kohustub edaspidi olema lojaalne ja seaduskuulekas juht. Töö on ainus asi, mis talle jäänud on. Palun anda talle võimalus kasvõi katseajaga või üldkasuliku tööna. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et on kahju, et nii juhtus. Ise sõitis politsei juurde, kiirus oli juba mõõdetud, tema oli esimene. Selgitas olukorda, kuid politseid ei huvitanud, öeldi, et kui ei meeldi, pöördu kohtusse. Politsei ütles, et saad pärast kohtus seletada, neil ei ole aega. Tahtis kirja panna, kuid öeldi, et tee kähku. Ei saanud politseiga vaielda. Moment oli selline, et oli sunnitud kiirust ületama. Juhiluba on eluküsimus, ei saa jääda ilma rahata, tööta. Vanemad ja lapsed jäävad rahata. Viis naisterahva lennujaama, sõitis koju. Sõitis 60-ga, tulid kaks meest, jälitasid teda, hakkasid kiusama, provotseerima, vahetasid sõiduradasid, sõitsid 90ga, tema sõitis keskmisel sõidurajal. Lapsed on xx, xxx ja xxx-aastased, elavad temaga koos. Vanemad elavad xxx. Väärteoprotokollis on kirjas, et ei tööta, kuid nüüd töötab, juba eelmine kuu oli kokku lepitud tööle asumine. Töötab xxx laos, mis asub linnast väljas, käib kauba järel ja veab kauplustesse. Tööandja teab, et karistati, kuid ütles tööandjale, et esitas kaebuse kohtusse. On xxx, ei saa laos töötada, muud tööd teha ei saa, ei või palju liikuda. Arvas, et viimasest rahatrahvist on palju aega möödas ja määratakse rahatrahv. Politsei teda ei peatanud, sõitis ise sinna, nägi politseinikke 150-200 m kauguselt. Politseinikud seisid 2 pimedas,
6. või
7. silla juures platsil. Eelmine karistus oli 2 aastat tagasi, siis oli kiiruse ületamine 7-8 km/h võrra. Soovib, et juhiluba jääks alles, jääks kehtima. Kas on võimalus, et tingimisi karistus, et kui on lisarikkumine, siis automaatselt võetakse juhtimisõigus ära või üldkasulik töö, mida saab teha. Ei saa vanglasse minna, trahvi ka ei saa maksta, sest on võlgnevused, või saaks karistuse täitmise edasi lükata. Kohtuvälise menetleja esindaja märkis, et kohtuväline menetleja juhtis istungi kestel kaebuse esitaja tähelepanu võimalikele karistusliikidele ja määradele, mida seadusandja kaebuse esitaja poolt toime pandud õigusrikkumise puhul on ette näinud. Kuivõrd menetlusalune isik jätkuvalt taotleb tingimisi karistust või üldkasulikku tööd, ka juhtimisõiguse äravõtmise asendamist, siis peab vajalikuks korrata, et LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava õigusrikkumise toimepanemise eest on seadusandja ette näinud rahatrahvi kuni kolmsada trahviühikut ehk kuni 1200 € või mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuks. Lisakaristusena võib sellise rikkumise eest lisaks rahatrahvile kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Tingimisi karistus on teatavasti mõistetav või kohaldatav üksnes kriminaalkorras toime pandud õigusrikkumise eest. Täna me räägime väärteokorras toime pandud õigusrikkumisest, seega tingimisi vanglakaristust siin kohaldada ei saa ega ka tingimisi ühtegi muud karistusliiki asendada ei saa. Menetlusaluse isiku teine taotlus asendada juhtimisõiguse äravõtmine üldkasuliku töö tundidega, siis teatavasti kui vaadata menetlusaluse isiku karistusregistri andmeid, siis on näha, et tal on kohaldatud rahatrahvi asenduskaristusega, milleks oli arest ja mis omakorda asendati üldkasuliku töö tundidega, see tähendab seda, et ehkki ka seadusandja on sellise õigusrikkumise eest nagu menetlusalune isik toime pani näinud ette ka vabadusekaotusliku karistuse aresti näol kuni 30 päeva, siis kohtuväline menetleja ei pidanud vajalikuks sel korral kohtult sellist karistusliiki taodelda ja kohaldas hoopis põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, mistõttu ei saa ka juhtimisõiguse äravõtmist asendada üldkasuliku töö tundidega, seadus ei võimalda seda. Selleks tuleks kõigepealt kohaldada vabadusekaotuslikku karistust ja see asendada üldkasuliku töö tundidega, aga seadus ei luba isiku olukorda raskendada. Teatavasti vabadusekaotuslik karistus on kõige raskem karistusliik üldse, mida kohaldada. Kohtuväline menetleja, ilmselt ka kohus kogu tänase kohtuistungi kestel, mis on juba kestnud pea 45 minutit, on korduvalt kuulnud põhjuseid, miks menetlusalune isik vajab mootorsõiduki juhtimisõigust, kuidas on tema ainukene vastutaja oma lähedaste eest, kuidas ainuüksi tema õlul lasub lähedaste eest hoolitsuskohustuse täitmine. Kohtuväline menetleja sellist väidet usutavaks ei pea. Täpselt samamoodi ei pea kohtuväline menetleja usutavaks ka menetlusaluse isiku kaitse väidet, et kiiruse ületamine oli tingitud teiste sõidukite provotseerimise tõttu või, et menetlusalune isik tundis, et teda aetakse taga või, et tema elu ja tervis on kuidagi ohus ja see tingis kiiruse ületamise. Ühelegi paljasõnalisele väitele menetlusalune isik mitte ühtegi tõendit esitanud ei ole. Samuti kui menetlusalune isik oleks tajunud ohtu tol ööl oma elule ja tervisele, siis ilmselgelt oleks kajastunud see ka menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis või väärteoasja materjalides. Täna meil mitte ühtegi sellist kinnitust väärteoasja materjalidest ei leia ja ühtegi muud tõendit ka menetlusalune isik nende väidete kinnitamiseks esitanud ei ole. Seega need ei ole tõsiseltvõetavad ja nendega ei saa arvestada. Lubatud suurimat sõidukiirust ületati Tallinnas Laagna teel 70 kiirusepiirangu alas ja seda märkimisväärselt. Väärteoprotokolli kohaselt mitte vähem kui 65 kilomeetrit tunnis üle lubatu, mis näitab seda, et menetlusalune isik sõitis praktiliselt poole kiiremini kui liikluskorraldusvahenditega oli sellel teelõigul lubatud liigelda. Tegemist on teadlikult ja tahtlikult toimepandud õigusrikkumisega. Menetlusalune isik küll tunnistab oma süüd, kohtuväline menetleja otsuse tegemisel karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud ja kohtuväline menetleja leiab, et neid ei ole ilmnenud ka tänasel kohtuistungil. Riigikohus on öelnud, et ka jätkuvalt süütegusid toime panev isik võib oma järjekordset õigusrikkumisest siiralt kahetseda, kuid sealjuures tuleb hinnata selle kahetsusavalduse siirust. Menetlusalune isik on põhjendanud täna oma õigusrikkumist, aga teatavasti süüdlase kergendava asjaoluna saab arvestada üksnes seda, kui ta on oma teo ohtlikkusest ning sellega 3 kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Täna kohtuvälisele menetlejale on saanud selgeks, et menetlusalune isik ei tajunud tema teost tulenevat ohtu ega ei ole ka seda tänaseks tajunud. Sellest õigusrikkumise toimepanemisest ta mitte mingeid järeldusi tänaseks teinud ei ole, ehkki ta süüd tunnistab, siis leiab, et seda süü tunnistamist ei saa samastada siira kahetsusega ega arvestada karistust kergendava asjaoluna. Seda enam, et kui vaadata karistusregistri andmeid, siis on näha, et menetlusalune isik on küll
8. aastal toime pannud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise, tõsi küll LS § 227 lg 2 mõttes, mis on siis väiksemas määras, kui täna arutlusel olev õigusrikkumine, kuid tol korral määrati talle rahatrahv 128 €, mida menetlusalune isik ei suutnud ka mitte
9. aasta detsembrikuuks ära tasuda, tema karistus asendati 3 päevase arestiga, see omakorda viietunnise üldkasuliku töö tundidega, mis menetlusalune isik tegi ära
10. veebruariks 2024 ja ei läinud 2 kuudki mööda, kui menetlusalune isik juba uue õigusrikkumise toime pani. Seega leebemad karistusliigid ilmselgelt teda seaduskuulekale käitumisele sundida ei suuda ja nagu menetlusalune isik ise ütles, rahatrahvi ta tasuda ei suuda, sest tal on võlad, mida ta peab maksma. Kohtuvälisel menetlejal ei olegi arvestades seadusandja poolt liiklusseaduses toodud karistusliike ja määrasid arvestades muud võimalust kui kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud 7 kuuks, milline on oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Riigikohus on öelnud, et karistuse määramisel tuleb lähtepunktiks võtta sanktsiooni keskmine määr, karistust kergendavate või raskendavate asjaolude korral kergendada või raskendada karistust. Samuti tuleb arvestada ka menetlusaluse isiku iseloomustavaid andmeid, tema suhtumist toimepandud õigusrikkumisse ning ka süü suurust. Menetlusaluse isiku süü on suur, selles ei ole kahtlust, suhtumine toimepandud õigusrikkumisse on ükskõikne ja üleolev. Samuti suhtumine liiklusreeglitesse ning kaasliiklejatesse on ükskõikne ja üleolev ning arvestades seda, et varasemalt karistusregistri andmetelt ei nähtu, et menetluses isiku suhtes oleks kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, siis 7 kuuks, mis on alla sanktsiooni keskmise määra, on igati põhjendatud karistusmäär ja kuivõrd kergem karistusliik rahatrahv on menetlusaluse isiku puhul ennast ammendanud, sest neid ta tasuda ei suuda. Nende tasumist ta planeerida ei oska ja ka nendest kergemast karistusliigist ta soovitud järeldusi teha ei soovi ega ei ole ka tänaseks teinud, siis kohtuväline menetleja saab öelda ainult seda, et menetlusaluse isiku väärteoasja menetlemisel ei ole rikutud ei väärteo ega materiaalõigusnorme, karistus vastab isiku süü suurusele, toimepandud õigusrikkumise raskusele, on kooskõlas karistuspraktikaga ning ka riigikohtu poolt antud korduvate suunistega. Otsus on seaduslik ja põhjendatud ning alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks puuduvad. Palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ja uurinud kohtulikul arutamisel väärteotoimikus leiduvaid tõendeid, asub alljärgnevale seisukohale. Kuigi esitatud kaebuses ei vaidlustata otsust sisuliselt ja taotletakse kohaldatud karistuse kergendamist, peab kohus vaatamata sellele väärteoasjas esitatud kaebust läbi vaadates lähtuma VTMS §-s 133 sätestatust. VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule 4 karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 227 lg 4 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 227 lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni. Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi andmete ja salvestise väljatrükist nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja E V juhitud sõiduki xxx registreerimismärgiga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks 17.04.2024 kella 00:51:24 ajal mõõteseadet LaserCam 4 LE0274 (taatlustunnistus nr TTRS24/00036). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 140 km/h teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimaks lubatud sõidukiiruseks 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 135 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 65 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev ja vastava koolituse läbinud mõõtja xxx, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 4 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 65 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 65 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumises tuvastatavad LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo tunnused. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 65 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). 5 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 4 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. LS § 227 lg 4 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsioonimäära ¼ määra. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest teiseliigilise põhikaristuse kõrval kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on tuvastatud, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk sõitis kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 65 km/h. Seega ületati lubatud sõidukiirust LS § 227 lg 4 sätestatud kiiruste vahemikku arvestades, s.o alampiiri 60 km/h arvestades vähesel määral, samas aga lubatud sõidukiirust ületati peaaegu kaks korda. Seega on LS § 227 lg 4 sätestatud alammäära ületamist arvestades süü suuruse mõttes tegemist keskmise süüga. Samas on aga tegemist LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteoga, millise toimepanemisel ongi juba tegemist suure süüga, sest lubatud sõidukiiruse ületamise alammäär, s.o üle 60 km/h võrra ületamine on juba väga suur. Seejuures on tegemist teelõiguga, kus suurim lubatud sõidukiirus on reguleeritud liikluskorraldusvahendiga ning sellel liikluskorraldusvahendil olev informatsioon peaks vähemalt algharidusega ja numbrite tähendust teadvale ning juhtimisõigusega isikule olema üheselt arusaadav. Seejuures on 6 vaidlusalusel teelõigul teatud vahemaade tagant liikluskorraldusvahendid, mis näitavad lubatud sõidukiirust 70 km/h, s.t juhile on lubatud maksimaalne sõidukiirus korduvalt arusaadavaks tehtud. Kui arvestada sellega, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk liikus 70 km/h alas kiirusega mitte vähem kui 135 km/h, siis ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust peaaegu kaks korda ja arvestades seda sõidukiirust oli menetlusalusele isikule lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üheselt arusaadav. Seega menetlusalune isik, kes sõitis teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga määratud kõigile juhtidele üheselt aru saadav suurim lubatud sõidukiirus ja eeldusel, et sõidukil on ka töökorras spidomeeter, mida juht saab jälgida, siis neid asjaolusid koos hinnates asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik pani väärteo toime kavatsetult ja eesmärgipäraselt, ületades lubatud sõidukiirust sõltumata liikluskorraldusvahenditel näidatud suurimast lubatud sõidukiirusest. Seejuures on mõõteseadme väljatrükist näha, et enam kui 500 meetri kaugusel mõõtjast on sõiduki kiirus 132 km/h, seejärel tõuseb 140-le ning seejärel hakkab langema ning lubatud sõidukiiruseni jõuab ta 223 meetri kaugusel mõõtjast. Samas on näha, et kiirus kogu aeg väheneb kui sõiduk mõõtjale läheneb, millest saab järeldada, et mõõtja andis juhile vilkuritega märku peatumiseks. Kohtuistungil vaadatud videosalvestisest on samuti näha, et politsei lülitab sisse vilkurid, mis peegelduvad läheneva sõiduki registreerimismärgil, misjärel sõiduk ületab sõiduraja ja läheneb politseisõidukile. Kohtu arvates kujutab selline juht teistele liiklejatele ohtu oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta teadliku ohu liikluses. Kaebuse esitaja ei ole väärteo toimepanemist kohtuvälises menetluses millegagi põhjendanud, kuid kaebuses on esitanud versiooni selle kohta, et teda provotseeriti teiste liiklejate poolt ja enda päästmiseks pidi ta kiirust ületama, et vältida liiklusõnnetust. Kohtu arvates sellise kaitseversiooni esitamine ei ole usutav, kuivõrd selline versioon on esitatud alles kohtule esitatud kaebuses. Menetlusalune isik saanuks politsei juurde jõudes, ehk siis kaebuse kohaselt ohutusse kohta jõudes politseile avaldada teda ähvardanud ohust. Seejuures ongi politseinik ainuke, kes saaks ka ohu kõrvaldamiseks midagi ette võtta, liiklejaid korrale kutsuda või muul viisil liikluse ohutust tagada. Ometigi ei nähtu väärteoasjast, et menetlusalune isik oleks politseinikele midagi avaldanud. Kohtuistungil esitas kaebuse esitaja versiooni, et politseinikel ei olnud aega teda kuulata ja nad ütlesid, et kui ei meeldi, siis pöördu kohtusse, seal seletad. Kohus ei pea taolist kaebuse esitaja väidet usutavaks. Väärteoasjas koostatud väärteoprotokollis on kaebuse esitaja oma käega kirjutanud, et ei soovi ütlusi anda, protokolliga on tutvunud ja koopia kätte saanud. Seega on kaebuse esitaja üheselt märkinud, et ta ütlusi anda ei soovi ja ta ei ole kirjutanud väärteoprotokolli, et soovib ütlusi anda, kuid teda ei taheta kuulata või et politseinikel ei ole aega. Seega kohtuistungil esitatud väited on vastuolus omakäeliselt väärteoprotokolli kirjutatud tahteavaldusega, õigemini ütluste andmise soovi puudumisega. Seejuures nähtub väärteoasja materjalidest, et on koostatud isikusamasuse tuvastamise protokoll, mis viitab sellele, et kaebuse esitajal ei olnud kaasas isikut tõendavaid dokumente. Samas ei ole talle esitatud süüdistust LS § 38 lg 2 või 88 lg 1 sätestatud kohustuse rikkumises. Sellise protokolli koostamine võtab aga aega, sest on vaja andmebaasidest isiku andmeid võrrelda, mistõttu oleks soovi korral olnud aega ka ütluste andmiseks ning lõppkokkuvõttes võttis menetlemine kohapeal aega vähemalt pool tundi, millise aja jooksul saanuks ka kaebuse esitaja soovi korral ütlused anda või need siis ise protokolli kirjutada. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebuse esitaja väited selle kohta, et ta soovis ütlusi anda, kuid tema selgitusi ei tahetud ajapuuduse tõttu kuulata, ei ole tõsiseltvõetavad ning on ebaloogilised, kuivõrd ei riimu teiste asjas kogutud andmetega. Politseiametnikud ei saanud väita ka seda, et ta võib pöörduda kohtusse, kuivõrd väärteoprotokolli koostamisega mingit karistamisotsust vastu ei võetud ja põhjust kohtusse pöörduda olla ei saanud. Kaebuse esitajal oli enne kohtuvälise menetleja otsuse koostamist võimalus esitada väärteoprotokollile 15 päeva jooksul vastulause, kuid ka vastulauset kaebuse esitaja ei esitanud, mis viitab üheselt sellele, et menetlusalusel isikul midagi öelda ei olnud. Vastasel juhul oleks ta esitanud vastulause ja selles selgitanud kõike seda, mida selgitada soovis ning mingit ajapiirangut selleks ei olnud. 7 Kaebuse esitaja väitis, et politseinikud olid pimedas, kuid tema sõitis politseinike juurde ohutusse kohta. Samas kui ta ei näinud pimedas politseinikke, ei saanud ta minna nende juurde kaitset otsima enne kui politsei vilkurid sisse lülitas. Vilkurite sisselülitamiseks andis aga põhjust kaebuse esitaja, kes lubatud suurimat sõidukiirust ületas. Seega ei läinud ta politseinike juurde varjule, vaid ta peatati, kuivõrd ta pani toime õigusrikkumise. Kohus ei pea kaebuses esitatud versiooni lubatud sõidukiiruse kahekordse ületamise põhjuse kohta tõsiseltvõetavaks ning hindab seda kaebuse esitaja kaitseversioonina, millega püütakse õiguserikkumist õigustada. Kaebuse esitaja väidete kohaselt näitab ka videosalvestis seda, et teda jälitati, kuid videosalvestiselt on sõidukite esitulede järgi võimalik näha vaid seda, et mõõtjale läheneb kolm sõidukit ning üks läheneb kiiremini ja tema kiirust mõõdetakse. Kui ühele sõidukile järgneb kaks sõidukit, ei saa sellest teha automaatselt järeldust, et esimest sõidukit jälitatakse. Sellel teelõigul toimub ööpäevaringselt liiklus. Juhul, kui kaebuse esitajat päästnuks jälitajate käest vaid lubatud sõidukiiruse ületamine ja sõitmine kiirusega 140 km/h, siis sellisel kiirusel suudavad sõita kõik sõidukid kui just ei ole tegemist mopeedautoga või motorolleriga. Seega vajadusel oleks iga sõidukiga sõitev jälitaja kaebuse esitaja kätte saanud ja lubatud sõidukkiiruse ületamine teda väidetava ohu eest ei oleks päästnud. Arvestades lubatud sõidukiirust ületades läbitud vahemaad, leiab kohus, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli teadlik ja eesmärgipärane ega olnud sõltuvuses teiste liiklejate käitumisest. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses ei tuvastatud. Alles kaebuses on kaebuse esitaja avaldanud kahetsust ning kohus leiab, et ilmselgelt kutsus kahetsusavalduse esile menetlusalusele isikule määratud karistusliigist teadasaamine. Arvestades kaebuse esitaja selgitusi juhtimisõiguse vajalikkusest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei oleks kaebust esitanud kui tema suhtes oleks kohaldatud rahatrahvi, sest senised rahatrahvid on ta jätnud tasumata ning üks neist on juba asendatud üldlasuliku tööga. Kohus suhtub kaebuses märgitud kahetsusse kriitiliselt ega pea seda siiraks ning leiab, et kaebuses on kahetsus märgitud vaid seetõttu, et saavutada karistuse liigi muutmine või karistuse kergendamine. Kaebuses on põhjendatud karistuseliigi muutmiste ja karistuse kergendamise vajadust sellega, et kaebuse esitaja peab hoolitsema oma vanade ja haigete vanemate eest, neile ravimeid viima ja vajadusel haiglasse toimetama ning lisaks sellele on tal plaanis minna tööle autojuhina. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja juba seda, et ta töötab autojuhina. Kohus leiab, et juhul, kui isik põhjendab karistuse kergendamise või karistusliigi muutmise vajadust oma vanemate halva tervisega, mis kohustab teda vanemate eest hoolitsema ja see on võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peaks sellise väite esitaja sellekohased tõendid ka esitama. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi väidet kinnitavat tõendit. Kaebuses on märgitud ka seda, et kaebuse esitaja plaanib minna tööle autojuhina ja ta juba töötab autojuhina kaebuse läbivaatamise ajal, kuid ka selle väite kinnituseks ei ole kaebuse esitaja ühtegi tõendit esitanud. Küll saab kohtuinfosüsteemis olevatest kannetest kaebuse esitajaga seotud kümnetest menetlustest teha järelduse, et kaebuse esitaja ei ole aastaid töötanud ja maksustatavat tulu saanud ja tal on suuri rahalisi kohustusi erinevate sissenõudjate ees. Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et juhtimisõiguse olemasolu on tema jaoks eluliselt hädavajalik, kuid kohtule ei ole sellise elulise hädavajalikkuse kohta tõendeid esitatud. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõigust ei ole kõigil isikutel, vaid ainult nendel, kellele see on omistatud ning ka juhtimisõiguseta isikud peavad elus toime tulema sõltumata nende terviseseisundist ja igapäevatoimetuste tegemiseks vajalikest ja läbitavatest vahemaadest või töö iseloomust. Seejuures peavad ka need juhtimisõiguseta isikud hoolitsema oma haigete 8 vanemate eest ja leidma viise vanematele ravimite viimiseks või nende haiglasse toimetamiseks. Ka autojuhi elukutse ei ole ainus elukutse, mida isik saaks teha, vaid on palju teisi elualasid, millel töötades on võimalik töötasu saada ning need tööd ei ole alati seotud füüsilise tööga. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja ei ole kohtule esitanud selliseid kaalukaid väiteid või tõendeid, mis annaks alust asuda kohtuvälise menetlejaga kohaldatud karistusliigi või -määra osas teistsugusele arvamusele. Kui kaebuse läbivaatamisel kaebuse esitaja rõhutas seda, et tema haiged vanemad vajavad hoolt ja leidis, et selle tõestuseks võib helistada haiglasse, et saada kinnitust, peab kohus vajalikuks märkida, et mingi väite tõendamiseks peab tõendid esitama väite esitaja. On üheselt teada, et haiglasse helistades ei ole võimalik delikaatseid isikuandmeid helistajale väljastada ning heal juhul saab selliseid andmeid kirjalikku päringut saates. Kui väite esitaja väite kinnituseks tõendeid ei esita, tuleb väidet lugeda paljasõnaliseks ja tõendamata väiteks. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet selle kohta, et tal ei ole kehtivaid karistusi, siis on kohus väärteotoimikus leiduva karistusregistri väljatrüki alusel sunnitud asuma siiski teistsugusele arvamusele. Karistusregistri andmete kohaselt on kaebuse esitajal üks kehtiv kriminaalkaristus ja kolm kehtivat väärteokaristust. Seejuures on üks kehtivatest väärteokaristustest karistus, mis on kaebusele esitajale määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest. Samadest andmetest nähtub ka seda, et kaebuse esitaja jättis LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest määratud rahatrahvi tasumata ja see asendati üldkasuliku tööga. Seega ei ole ei määratud rahatrahv ega selle asenduskaristusena kohaldatud üldkasulik töö kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekusele sundinud. Kaebuse esitaja väitis, et sellest karistusest on nii palju möödas ja pealegi oli kiiruse ületamine vaid 7-8 km/h võrra. Kohus suhtub sellesse väitesse kriitiliselt, kuivõrd LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo puhul määratakse karistus juhul, kui lubatud sõidukiirust on ületatud 21 kuni 40 km/h. Seega ka varasema karistuse kohta esitas kaebuse esitaja tõele mittevastavaid andmeid ning püüdis ennast paremas valguses näidata. Kohus tundis huvi ka karistusregistrist nähtuva karistuse kohta, mille 26.02.2024 määras kaebuse esitajale Maksu- ja Tolliamet, millise karistuse kohta on märge, et see on tasumata. Kaebuse esitaja väitis, et see on firma poolt tasutud ja ka seda väidet võib kontrollida kui helistada Maksu- ja Tolliametisse. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui rahatrahv oleks tasutud, oleks ka selle karistuse juures märge, et karistus on täidetud. Kuna sellist märget ei ole, siis on rahatrahv tasumata. Karistus on määratud kaebuse esitajale, mitte mõnele firmale. Kohus peab kordama ka seda, et Maksu- ja Tolliametisse helistades ei ole kõrvalisel isikul, s.h ka kohtul võimalik saada mingit informatsiooni. Seega on kaebuse esitajat korduvalt mõjutatud erineval viisil, kuid ükski mõjutusvahenditest ei ole kaebuse esitajat õiguskuulekusele sundinud ja kaebuse esitaja ei ole olnud suuteline oma käitumist liikluses korrigeerima. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kehtivad karistused erinevate väärtegude toimepanemise eest, s.h samalaadse väärteo toimepanemise eest ja määratud rahatrahvide, samuti kriminaalkaristusena rahalise karistuse tasumata jätmine viitavad kaebuse esitajale nii liikluses kui ka väljaspool liiklust omaseks saanud ja väljakujunenud õigusvastasele käitumisele. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse kahekordne ületamine teelõigul, kus lubatud sõidukiirus on liikluskorraldusvahendiga üheselt ja arusaadavalt juhile teatavaks tehtud. Seetõttu leiab kohus, et teiste liiklejate teadmine sellest, et liiklust ohustavad juhid kõrvaldatakse liiklusest, tagab ka teiste liiklejate turvatunde. 9 Kohus leiab, et kaebuse esitaja karistusandmed ja määratud rahatrahvide tasumata jätmine ning uue liiklusalase väärteo toimepanemine näitavad seda, et kaebuse esitaja liiklust ohustav käitumine on vaatamata kohaldatud karistustele ajas jätkunud ja lubatud sõidukiiruse ületamine ei ole menetlusaluse isiku jaoks esmakordne. Arvestades aga seda, et eelmised rahatrahvid, mis on jäetud tasumata, ei ole menetlusalust isikut õiguskuulekusele sundinud ja menetlusalune isik jätkab liikluse ohustamist, leiab kohus, et rahaline mõjutamine menetlusaluse isiku puhul eesmärki ei saavuta ja menetlusalust isikut korrale ei kutsu, mistõttu on kohtu arvates menetlusaluse isiku liiklusest eemaldamine ja teiseliigilise karistuse kohaldamine põhjendatud ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja valitud karistuse liigiga. Kohus asub seisukohale, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning väärteotoimiku materjalid ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks ega ka põhikaristuse vähendamiseks. Mis puudutab karistuse määra, siis on menetlusalust isikut karistatud alla ettenähtud sanktsiooni ¼ määra, s.t kaebuse esitajale on määratud väga leebe karistus. Kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda raskendada ja kohtuvälise menetleja otsust liigse leebuse tõttu tühistada ning uue otsusega rangemat karistust, s.h ka aresti mõista, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsusega kohaldatud karistuse määr vastab nii süü keskmisele suurusele kui ka eripreventiivsele ja ka üldpreventiivsele eesmärgile. Kohus asub seisukohale, et kaebuses märgitud põhjendusi kohus arvestada ei saa. Puutuvalt juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses vajadusega vanemaid abistada või asuda tööle autojuhina või jätkata töötamist autojuhina, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik. Selline teadmine ei olnud aga kaebuse esitajale takistuseks väärteo toimepanemisel. Kohus leiab, et kaebuse esitaja oli juhtimisõiguse vajalikkusest teadlik ka siis kui ta menetlusesemeks oleva liiklusalase väärteo toime pani ja arvestades seda, et lubatud sõidukiirust ületas kaebuse esitaja mitte vähem kui 65 km/h, tehes seda teadlikult, pidi kaebuse esitaja pidama võimalikuks, et teda uuesti karistatakse. Seega ei saanud kaebuse esitajale järjekordse karistuse saabumine olla üllatuseks. Samamoodi ei saanud talle olla üllatuseks ka see, et kohtuväline menetleja loobub rahatrahvi kohaldamisest, sest tema karistusandmetest on näha, et ta rahatrahve ei tasu ja tal puudub selle jaoks ka piisav sissetulek, sest kohtuväline menetleja on taotlenud asenduskaristuse kohaldamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui ta oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses toodud põhjendused kaebuse esitajal juhtimisõiguse vajalikkuse kohta tuleb jätta tähelepanuta. Teadmine, et menetlusalusele isikule on juhtimisõigus vajalik, ei tekkinud menetlusalusel isikul pärast väärteootsuse kättesaamist, vaid see teadmine oli tal oluliselt varem. Nii kaebuses kui ka kohtuistungil taotles kaebuse esitaja temale määratud karistuse tingimisi kohaldamata jätmist või ajatamist või asendamist üldkasuliku tööga. Kohus peab vajalikuks märkida, et sellise iseloomuga taotlused jäävad tagajärjetuks ning selgitab kaebuse esitajale alljärgnevat. KarS § 69 lg 1 kohaselt saab aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või KarS § 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. Seega saab sellist karistust mõista ainult kohus, kuid mitte kohtuväline menetleja. Kuivõrd juhtimisõiguse äravõtmine ei ole ei arest ega vangistus, ei saa kohus seda üldkasuliku tööga asendada ja seda sõltumata süüdlase nõusolekust. 10 KarS § 73 lg 1 näeb ette võimaluse, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine või rahalise karistuse tasumine süüdlase poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et süüdlase suhtes jäetakse karistus täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata. KarS § 74 lg 1 sätestab, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et süüdlase suhtes jäetakse vangistus täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata. Seega näeb KarS § 73 lg 1 ette võimaluse, et tingimisi võib jätta kohaldamata rahalise karistuse ja vangistuse ning KarS § 74 lg 1 näeb ette võimaluse jätta tingimisi kohaldamata vangistus. Mõlemal juhul on aga mõistetud karistuse kohaldamata jätmine võimalik vaid juhul, kui karistus on mõistetud kuriteo toimepanemise eest. Kohtuvälises menetluses saab kohtuväline menetleja menetleda vaid väärtegu ja määrata karistust ainult väärteo eest ning kohus ei saa kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebust läbi vaadates asuda kohaldama karistusseadustikus sätestatud karistuse kohaldamata jätmise põhimõtteid, mis kohtuvälise menetleja poolt isikule väärteo eest määratud karistustele ei laiene. Seni kehtiva seadusandluse kohaselt juhtimisõiguse äravõtmist tingimisi kohaldamata jätta ei saa, seda ei täies ulatuses ega ka osaliselt. Mis puudutab karistuse täitmise ajatamise taotlust, siis näeb VTMS § 209 ette võimaluse väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi ja aresti täitmisele pööramise edasilükkamise, kuid sellisel juhul peab olema karistamisotsus jõustunud. Samas näeb viidatud säte võimaluse edasi lükata vaid rahatrahvi või aresti, kuid mitte juhtimisõiguse äravõtmist. Seega ei näe kehtivad karistusseadustik ja väärteomenetluse seadustik ette võimalust kaebuse esitaja suhtes kohaldatud karistusliigi asendamist üldkasuliku tööga, selle tingimisi kohaldamata jätmist ega ka täitmisele pööramise edasilükkamist. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 11