Obsah (7)

§ 4§ 1028§ 580§ 581§ 2§ 8§ 589

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Harak Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-8515 Tsiviilasi K. L. hagi P. R. - L. vastu

-s, ei ole kohaldatavad abielulise ühisvara jagamisele, mille regulatsioon sisaldub PKS-s.

1. Kostja selgitab, et talle kuulus enne abiellumist lahusvarana korter xxxxxxx aadressil xxxxxxxxxxxxx/xx-, mille ta müüs 08.04.2010 hinnaga 1 100 000 Eesti krooni. 13.04.2010 omandas kostja lahusvarana xxxx kinnistu hinnaga 300 000 Eesti krooni, asudes seejärel seal teostama renoveerimistöid enda lahusvara (xxxxxxx korteri müügist laekunud rahalised vahendid) arvelt. Hageja oli nii enne abiellumist kui ka pärast abiellumist pikalt töötu, mistõttu puudusid tal endal rahalised võimalused panustada xxxx kinnistu ja sellel asuvate hoonete renoveerimisse. Enne abiellumist toimunud renoveerimistööde käigus kandis kostja hageja arvele 73 682 krooni renoveerimistööde jaoks. Kokku, sh koos enne abiellumist üle kantud summaga, on aastatel 2010-2021 hageja kontolt kostjale laekunud 18 144,90 eurot xxxx kinnistu jaoks. Kuna hageja oli töötu, siis viibis ta kohapeal ning sai kostjalt saadud rahaliste vahendite arvelt soetada renoveerimiseks vajalikke materjale, samuti maksta ehitusöid teostanud isikutele. Suuremahulised renoveerimistööd xxxx kinnistul teostati enne abiellumist. xxxxxxx korteri müügist laekunud rahalistest vahenditest on kostja kandnud xxxxxxxxxxxxxxx arvele perioodil 01.05.2010 – 07.07.2010 kokku 353 600 krooni, mida on samuti kasutatud ehitustööde ja sisustuse jaoks. Kostjale kuulub lahusvarana 100 %-line osalus enne abiellumist, 02.12.2008, asutatud 3 osaühingus xxxxxxxxxxxxxxx (registrikood xxxxxxx), mille majandustegevusega on seotud ka xxxx kinnistu. xxxxxxxxxx abiellusid hageja ja kostja. xxxx kinnistu renoveerimine jätkus ka abielu ajal, kuid seda kostja lahusvara arvelt, sest hageja oli jätkuvalt töötu ning tal puudus sissetulek, mille arvelt renoveerimistöid teostada. Eelviidatud osaühing on samuti kandnud xxxx kinnistu renoveerimisega seotud kulusid perioodil 13.04.2010 - 31.12.
3. Kostja nõustub osaliselt hageja välja toodud parendustöödega, andes neile ka omapoolsed selgitused. Kokkuvõtlikult toob kostja välja, et lammutustööde, elamu ehituse, keldri ehituse, sauna lae ehituse, ait-kuuri ehituse, majandushoone renoveermise ja sillutiskivi paigalduse juures on osalenud kolmandad isikud. Ehitusmaterjali ja istikute eest on tasunud xxxxxxxxxxxxxxx. Sanitaarremondis osales kostja vähemalt sama suurel määral kui hageja ning toob välja omapoolt teostatud tööd.
4. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et hageja on xxxx kinnistul aidanud korraldada ja teostada ehitustöid, kuid kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et hageja tegevus tuleb rahaliselt ümber arvestada ja ühisvara hulka arvata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja poolt nimetatud J. H. , J. B. P. R. tegid xxxx kinnistul ehitustöid ning neile maksti tasu sularahas. Raha selleks tuli kostjalt. Lisaks vaidleb kostja vastu kommunaalkulude ja kütte pooleks kandmisele, tuues välja, et kõik kulud kandnud ainult kostja enda lahusvara arvelt kuni 2019 märtsini. Peale seda hakkas hageja maksma osaliselt kulusid kahasse ja tegi selleks ülekanded kostjale poole kulu osas. Perioodil 2014 – 2021 on hageja taotlenud xxxx kinnistu osas toetusi PRIA-lt kostja lahusvara arvelt summas 7941,08 eurot, millest kostjale on makstud 09.12.2019 499,99 eurot. Hageja poolt välja toodud asjaolud ja väidetavad suulised kokkulepped seoses xxxx kinnistu ostusummaga ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt tähendust. Kostja vaidleb vastu hageja nõude aluseks olevale arvestusele ning leiab, et käesoleva vaidluse raames ei ole võimalik tugineda nõude suuruse arvestamisel majandus- ja taristuministri 11.06.2015 määrusele nr 63 „Hoone keskmise ehitusmaksumuse hindamise kord“. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. KOHTU SEISUKOHT
5. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: − kostja soetas 13.04.2010 lahusvarana hageja isale kuulunud xxxx kinnistu hinnaga 300 000 Eesti krooni; − pooled abiellusid xxxxxxxxxx, abielu lahutati Tartu Maakohtu xxxxxxxxx otsusega tsiviilasjas x-xx-xxxxx xxxxxxxxxx);
6. Hageja on palunud ühisvarast lahusvarale tehtud kulud summas 145 190 eurot arvata ühisvarasse ning jagada ühisvara selliselt, et ühisvarasse tasutud hüvitis jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. Sellise tulemini on hageja jõudnud summeerides kinnistul olevate rajatiste hinnangulised ehitusmaksumused, mis koosnevad võrdsetes osades materjali- ning tööjõukuludest. Viimases seisukohas on hageja täpsustanud, et tuginedes asjatundja arvamusele, hindab summaks, mille väljamõistmist endale taotleb, 64 170 eurot tööjõukuludena, mis on tema töötunnid kostja lahusvaraks oleval xxxx kinnistul ning xxxxxxxx korteris. Lisaks sellele palub välja mõista kostjalt 2673,31 ja 2302,28 eurot kui xxxx kinnistuga seotud kütusekulud ja ehituspoodide arved eelkõige tööriistadega seoses. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. 4 Hageja on välja toonud, et kostja on kasutanud ühisvara oma lahusvara huvides ning tuginedes PKS § 34 lg 1 taotleb, et kostja hüvitaks ühisvara arvelt tehtud panuse tema lahusvarale ühisvarasse ning see panus tuleks poolte vahel jagada võrdselt vastavalt PKS § 37 lg
7. Hageja on läbivalt menetluses käsitlenud nõuet ühisvara jagamisest ning avaldanud ka kohtuistungil, et tema panus ühisvarasse on töötunnid mis tuleks tagasi ühisvarasse arvestada ja pooleks jagada (tl 168 pöördel). Lõplikes seisukohtades tõi hageja välja, et kui antud küsimust ei ole võimalik lahendada ühisvara jagamise kontekstis, tuleb kohtul käsitleda võimalikke lahendusi ka alternatiivsetel alustel, millistest üks võib olla seltsingu sätete alusel väärtuse jagamise ja hüvitamise nõue.
8. Kohtule esitatud asjaoludele tuginedes on hageja nõue suunatud ühisvara jagamisele, kuivõrd hageja viitab, et ühisvara arvelt on tehtud kulutusi kostja lahusvarale. Hageja on korduvalt menetluse jooksul täpsustanud nõuet. Käesolevalt menetleb kohus hageja nõuet ühisvarast lahusvarale tehtud kulude hüvitamiseks ühisvarasse ning ühisvara jagamiseks selliselt, et ühisvarasse tasutud hüvitis jagatakse poolte vahel võrdsetes osades ning kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja hüvitis summas 69 145,59 eurot.
9. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
10. Poolte varalistele suhetele kohaldatakse abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Abikaasade ühisvara jagamise nõude aluseks saab olla perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 1, mille järgi jagatakse ühisvara varaühisuse lõppemisel. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11). Varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse (PKS § 35 p 3). Abielu lõpeb perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral abielulahutuse kande jõustumisel (PKS § 66 p 3). Varaühisuse varasuhe lõppes PKS § 37 lg 11 ja PKS § 35 p 3 alusel abielu lahutamise otsuse jõustumisega xxxxxxxxxx. PKS § 24 lg-st 2 tuleneb, et kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Kohus märgib, et kui nõue ühisvara jagamiseks on esitatud pärast 01.07.2010, kohaldatakse kehtivat perekonnaseadust, kusjuures kehtiva perekonnaseaduse alusel tuleb jagada nii enne 01.07.2010 kui ka pärast seda omandatud ühisvara (vt Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M, Puri. T. xxxxxxx 2014, lk 352). Seega tuleb ühisvara koosseis PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (s.o seisuga xxxxxxxxxx), lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust.
11. PKS § 27 lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. PKS § 27 lg 2 p 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara esemed, mis olid abikaasa omandis enne varaühisuse varasuhte algust. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxxx kinnistu asukohaga xxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (registriosa nr xxxxxxx) omandati kostja ainuomandisse enne abielu sõlmimist. Seega tuleb seda käsitleda kostja lahusvarana.
12. Kohus lähtub asja lahendamisel hagiavalduses esitatud nõudest, milles hageja palub ühisvarast lahusvarale tehtud kulud arvata ühisvarasse ning jagada ühisvara selliselt, et ühisvarasse tasutud hüvitis jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. Viimases seisukohas on hageja täpsustanud, et tuginedes asjatundja arvamusele, hindab summaks, mille väljamõistmist endale taotleb, 64 170 eurot tööjõukuludena ning 2673,31 ja 2302,28 eurot kui xxxx kinnistuga seotud kütusekulud ja ehituspoodide arved eelkõige tööriistadega seoses. 5 Siinkohal toob kohus välja, et kui hageja taotleb ühisvarast lahusvarale tehtud kulutuste ühisvara hulka mõistmise ning väljamõistetu võrdselt jagamise tulemusel endale hüvitist summas 69 145,59€, peab ta ära tõendama, et ühisvarast lahusvarale tehtud kulutused olid kaks korda suuremad, st 138291,18€.
13. Kohus käsitles hageja varalistesse kulutustesse puutuvat nõuet (kütusekulud ja kulutused ehituspoodides) 07.02.2024 kohtuistungil. Kostja on vaielnud vastu antud kulutuste seotusele xxxx kinnistuga, selgitades, et hageja on teostanud töid ka teistel objektidel ning esitatu kohaselt ei ole tuvastatav, et kulutused seonduvad just xxxx kinnistuga. Seda, et hageja on erinevates kohtades teostanud ehitustöid, kinnitavad ka hageja enda esitatud dokumentaalsed tõendid (kd II, tl 14,16). Täiendavaid tõendeid kulutuste seotuse kohta just xxxx kinnistuga seoses, hageja ei esitanud. Seega ei ole võimalik tuvastada, et antud kulud on kantud just xxxx kinnistu ehituse või parendamisega seoses ning võimalik ei ole antud kulutusi arvestada kui ühe abikaasa lahusvarale tehtuid, mida peaks ühisvarasse hüvitama.
14. Teise ja valdava osa moodustab nõue töisesse panusesse puutuvalt. Hageja on väljendanud, et tema panus ühisvarasse on töötunnid. Hageja taotleb tuvastada tema poolt kostja lahusvarale tehtuna hageja töine panus, arvestades see ümber rahalisse vääringusse ning määrata see kostja poolt ühisvarasse hüvitamisele, jagades seejärel ühisvara võrdselt.
15. Hageja on loetlenud erinevates dokumentides kinnistul tehtud töid, milliste sooritamist peab enda töötundidena ühisvaraliseks panuseks (kd I, tl 65-67, 168 pöördel), mis on tehtud kostja lahusvarale. Pooled ei vaidle, et xxxx kinnistu on kostja lahusvara. Hageja on välja toonud, et xxxx kinnistu müügitehingu ajal oli juba otsustatud, et hageja ja kostja abielluvad ning seetõttu oli kinnistu tehingu hind 100 000 Eesti krooni madalam müügihinnast, mis on hageja panus kinnistusse. Kohtu hinnangul ei ole see sellena käsitletav, kuivõrd ka viidatud konstruktsiooni kohaselt ei teinud hinnaalandust oma panusena hageja, vaid kolmas isik ning sündmus jääb abielueelsesse perioodi, mil poolte vahel ei olnud ühisvara. Nagu nenditud, on kostja kinnistu soetanud abielule eelneval ajal ning asunud peale selle ostmist seal teostama renoveerimistöid enda lahusvara (xxxxxxx korteri müügist laekunud rahalised vahendid (tl 91-96)) arvelt. Kuigi pooltel puudub üksmeel selles, millises ulatuses töid tehti enne abielu ja milliseid peale abielu, jääb kinnistu soetamise ja abielu sõlmimise vahele pisut enam kui 3 kuud, millise ajaperioodi jooksul ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et teostada oli võimalik enamus menetlusdokumentides kajastatud töödest, mida kinnitab ka asjaolu, et kostja esitatud kulutuste loetelus on teatav hulk kandeid, mis jäävad abielujärgsesse perioodi (tl 106-112). Poolte avaldatust nähtuvalt on ehitusmaterjalide kulud kandnud ning rahaliselt valdavas ulatuses kinnistuga seotud kuludesse panustanud kostja. Kostja on esitanud selgitusi koos kontoväljavõttega xxxx kinnistule lahusvarast kantud kulude kohta perioodil 13.04.2010-31.12.2010 kogusummas ca 418 780 Eesti krooni (so ca 26 764 €) tema lahusvaraks oleva ettevõtte xxxxxxxxxxxxx kontolt (tl 106112). Laenuna on xxxxxxxxxxxxxxx-le perioodil 01.05.2010-07.07.2010 kantud 358 600 krooni (tl 104). Samuti nähtub, et perioodil 24.04.2010-27.07.2010 kuni abiellumiseni on kostja kandnud hagejale 73 682 krooni valdavalt selgitustega majanduskulude katteks (tl 102). Perioodil 24.04.2010-20.02.2021 on samuti hagejale tehtud kas kostja eraisiku kontolt või xxxxxxxxxxxxxxx kontolt ülekandeid valdavalt selgitustega „autokompensatsioon“ või „majanduskulude katteks“ summas 81 778 Eesti krooni (5226,57€) kuni 27.11.2010 ja alatest 2011 aastast kuni perioodi lõpuni summas 10 711,99€ (tl 113-121). Hageja on esitanud kohtule kontoväljavõtted perioodil 13.08.201016.11.2019 (tl 35-50), millelt nähtuvad maksed erinevates kauplustes, sh ehituskauplustes ning tanklates koos omapoolse selgitusega, et kütusele on kantud kulutusi summas 2673,31 6 eurot ning ehituspoodides on tehtud kulutusi summas 2302,28 eurot. Kostja on välja toonud, et kulutuste seos xxxx kinnistuga ei ole tuvastatav ning nende kohta täiendavaid tõendeid esitatud ei ole. Tööde teostamisse on panustanud hageja ning poolte avaldatust ja esitatud dokumentaalsetest tõenditest (kd I tl 11-14) nähtuvalt J. H. (~300 töötundi), J. P. (~3-e töönädala ulatuses) ja P. R. (~500 tundi) tasu eest, samuti kostja poeg ja vend. Lisaks on kostja avaldanud, et ka tema on teostanud töid xxxx kinnistul, mida on kinnitanud ka hageja 30.09.2022 seisukohas (kd I tl 33). Kommunaal- ja majapidamiskulud on tasunud alates 2019.a märtsikuust hageja ja kostja kahasse selliselt, et hageja on teinud ülekandeid kostjale poole kulu osas. Kuigi hageja väidab, et on tasunud sularahas ka varasemalt kulusid, on see väide tõendamata ning seda ei ole kinnitanud ka kostja. Materjalidest nähtuvalt on vaidlusalune kostja lahusvaraks olev kinnistu olnud valdava osa poolte abielus oldud ajast, nende elukoht. Kohus on eelpool analüüsinud kostja panuseid enda lahusvarale ning tuvastatav on, et kostja on seda ühiseks elukohaks olevat lahusvara valitsenud märkimisväärses osas enda lahusvara arvelt. Kostja ei ole vaidlustanud, et ehitustöid tehti, sh et neid tegi teatud osas ka hageja. Lisaks hagejale teostasid töid ka kolmandad isikud tasu eest ning pereliikmed. Samuti on kostja ise enda avaldatu kohaselt teostanud teatud töid kinnistul, mida hageja ei ole ümber lükanud. Seega on kohtu hinnangul tõendatud hageja vastuväited selle kohta, et lahusvara on valitsetud lahusvara arvelt selliselt, et ehitusmaterjali ja sisustuse eest on tasunud kostja, samuti läbi hagejale tehtud ülekannete tasunud tööjõukulud kolmandatele isikutele, kes osalesid kinnistu ehitustöödel.
16. Kohus leiab, et poolte seisukohadest tuleneb, et pooltel oli abielu ajal peresisene kokkulepe selle kohta, et kulutused ehitusmaterjalidele, sisustusele jmt, lisaks arvestatava osa ajast kommunaalkuludele kannab kostja enda lahusvara arvelt ning hageja abistab ehitustööde korraldamisel ja teostamisel.

§ 4

lg 1 kohaselt on mittetäielik kohustus selline, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda.

§ 4

lg 2 p 2 kohaselt, mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kohustused, mis tulenevad kõlbelistest kohustustest või viisakusest, sündsustundest, isiklikest suhetest, ei ole samuti õiguslikult siduvad kohustused. Kõlbelisi kohustusi võib täita, kuid nende nende täitmata jätmisel ei saa kohaldada rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid ega nõuda täitmisena üleantut tagasi (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M, Sein. K. xxxxxxx 2016, lk 24).

§ 1028

lg 2 p 1 kohaselt, üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. Kohtu hinnangul on hageja tegevus, so ehitusalastest oskustest tulenevalt abikaasa abistamine temale kuuluvatel kinnisasjadel (st xxxx kinnistu, aga ka viidatud xxxxxxxx kinnistu) käsitletav mittetäieliku kohustusena. Arvestades asjaolu, et pooled olid valdava osa ajal, millal hageja tema viidatud töised tegevused tegi, abielus, on hageja kohtu hinnangul täitnud isiklikest suhetest tuleneva kõlbelise kohustuse, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Seega ei saa hageja kostjalt hageja poolt abielu ajal tehtud tööd rahalisse väärtusesse ümberhinnatud kulutusena nõuda – tehtud töötunnid tasutatuna – ning ühisvara hulka arvestada. Abielueelsel ajal ei olnud poolte vahel ka ühisvara, millest kummagi lahusvarale panuste tegemine ning ühisvarasse hüvitamine PKS § 34 lg 1 järgi võimalik võiks olla. 20. Kohus leiab ka, et poolte vahel ei ole sõlmitud mingis vormis seltsingulepingut ning kohaldada ei ole võimalik ka seltsingu likvideerimise sätteid. 7 21.

§ 580

lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. 22. Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks

§ 580

lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele

§ 580jj (vt ka Riigikohtu 3.

detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). Kuigi seltsingulepingu eesmärk on

§ 580

lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (

§ 581

), juhtimise korraldus (

§-d 582­–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh

§-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu Riigikohtu arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet

§ 2mõttes.

Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga

§ 8

lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. 23. Riigikohus on leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: − mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulisi ja võrreldavaid majanduslikke (rahaliselt hinnatavad) panuseid (

§ 581

mõttes); − pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22).
5. Seega nähtub, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Isikute varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eeldusena ei pea olema seltsinguleping sõlmitud otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab poolte vastav faktiline käitumine. Samuti on Riigikohus märkinud, et abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana

§ 589lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse.

Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada (RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17). Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17; RKTKo nr 3-2-1-128-11, p 20;

§ 581lg 1).

Kolleegium on selgitanud, et seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele (RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15). 8

1. Käesoleval juhul ei taotleta jagada kinnisasja kui ühisvara, vaid abstraktselt ühisvara, mille koosseisu hindab hageja kuuluvat tema töise panuse tööjõukuluna. Hageja leiab et mõlemad pooled on teinud eseme parendamiseks olulisi ja võrreldavaid rahaliselt hinnatavaid panuseid, kostja eelkõige panustades oma rahalist vara seltsingule kinnisasja omandamiseks ning hageja niisamuti ehitades ja parendades ja hooldades kinnistut nii seest kui väljast (s.h ühise majandustegevuse – majutusteenuse – korraldamine, mille arvelt ühist majandamist korraldati).
2. Kohus on seisukohal, et asja lahendamisel tuleb arvestada, et pooled olid abielus perioodil xxxxxxxxxx-xxxxxxxxxx. Kohus selgitab, et perekonnaseaduse sätetega ei ole abikaasade varalised suhted ammendavalt reguleeritud, ning ei ole välistatud, et abikaasadel võivad olla teineteise vastu nõudeid muul, sh võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu alusel. Seda eeldusel, et see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-193-
3. Siinjuures ei oma tähtsust, mis oli poolte kooselu eesmärgiks, vaid tähtsust omab, mis oli poolte vahelise väidetava seltsingu eesmärgiks. Seltsingulepingu olemasolu tuvastamiseks on muuhulgas vajalik tuvastada vastavasisulised tahteavaldused ja rahaliselt hinnatavad võrreldavad panused. Eelpool on kohus analüüsinud poolte panuseid seoses xxxx kinnistuga. xxxx kinnistu on kostja lahusvara, mille soetamisse ei ole hageja panustanud. Kostja on asunud peale selle ostmist seal teostama renoveerimistöid enda lahusvara arvelt finantseerides ehitusmaterjalide ostmist, ehitustööde teostamist ning soetades sisustusesemeid. Tööde teostamises on osalenud hageja ja kolmandad isikud tasu eest, samuti kostja poeg ja vend. Lisaks on kostja ise teostanud töid xxxx kinnistul. Kommunaal- ja majapidamiskulud on tasunud alates 2019.a märtsikuust hageja ja kostja kahasse ning kuni selleni kandis neid kostja. Samas on Riigikohus leidnud, et ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist (RKTKo nr 3-2-1-129-16, p 23).
4. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et tuvastatav ei ole poolte ühine tahe seltsingu moodustamiseks ning mõlemad pooled ei ole teinud konkreetse kinnisasja soetamiseks või parendamiseks olulisi ja võrreldavaid majanduslikke panuseid. Seda eelkõige kinnitab see, et kinnisasi soetati abielu eelselt kostja ainuomandisse, milles ei ole vaidlust. Kinnistu soetati lahusvarana kostja lahusvara müügist saadu eest. Samuti on tõendatud, et valdav rahaline panus, mis läks kinnistu renoveerimisse, pärines kostja lahusvaraks olnud korteri müügist saadud rahast, kas kostja lahusvaraks oleva ettevõtte poolt tasustatuna või hagejale ülekantuna. Kohus möönab, et seltsingu ja selle vara moodustumist iseenesest ei mõjuta kinnisasja asjaõiguslik kuuluvus, kuid nimetatud asjaolu omab kohtu hinnangul tähtsust koosmõjus muude asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaoludega. Asjas esitatust võib küll järeldada, et xxxx kinnistu soetati pere eluasemeks, kuid ei ole tõendatud, et pooltel oli selle soetamisel ja parendamisel ühine tahe, mis oli suunatud seltsingulepingu sõlmimisele. Menetluskulud
5. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
6. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. TsMS § 164 lg 2 näol on tegemist diskretsiooninormiga. Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel 9 juhul, kuidas menetluskulusid jaotada. Kuna käesoleva vaidluse puhul oli tegemist ühisvara jagamise nõudega- seega hagilise abieluasjaga-, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt TsMS §-st
8. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas põhjendatud jagada kulud erinevalt TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust, seega tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kuna kohus jätab poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Triin Harak 10