← Eesti

1-24-1598/27

Obsah (13)§ 121§ 199§ 184§ 74§ 65§ 68§ 75§ 28§ 31§ 136§ 27§ 29§ 120

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, koht 9. juuli 2024, Tallinn, ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-1598 Kohtuko

§ 121

lg 1 ja

§ 199lg 2 p 5 järgi Vaidlustatud kohtulahend ja Harju Maakohtu 9.

aprilli 2024. a otsus lühimenetluses menetluse liik Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Nikolai Voltšihhini kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani apellatsioon Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Andreas Otti Süüdistatav Nikolai Voltšihhin ik 38511050241; elukoht: määratlemata; XXX XXX; kodakondsus: Eelnevalt kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 21.09.2022 otsusega

§ 184

lg 1 järgi vangistusega 1 aasta ja 6 kuud.

§ 74alusel jäeti karistus täielikult täitmisele pööramata.

Katseaeg 2 aastat. kahtlustatavana kinni peetud 29.04.2023, vabastati 30.04.

  1. 30.04.2023 kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu, mille kohus jättis kohtu alla andmisel muutmata. Kaitsja RESOLUTSIOON Vandeadvokaat Karine Nersesjan 1-24-1598
  2. Tühistada Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus osaliselt, s.o: 1.
  5. Nikolai Voltšihhini süüdi tunnistamises ja karistamises

§ 121lg 1 järgi.

1.

  1. Nikolai Voltšihhinile liitkaristuste moodustamises ning sellest tingimisi vabastamises. 1.
  2. Nikolai Voltšihhinilt määratud kaitsja tasu Eesti Vabariigi kasuks välja mõistmises.
  3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 2.
  4. Mõista Nikolai Voltšihhin

§ 121lg 1 järgi õigeks; 2.2.

Vähendada Nikolai Voltšihhinile

§ 199lg 2 p 5 järgi mõistetud karistust 9 kuud vangistust Kr

MS § 238 lg 2 alusel 6 kuuni. 2.3.

§ 65

lg 1 alusel suurendada Nikolai Voltšihhinile mõistetud karistust 6 kuud vangistust Harju Maakohtu

  1. septembri
  2. a otsusega mõistetud karistuse 1 aasta 6 kuu vangistuse võrra. Mõista Nikolai Voltšihhinile liitkaristuseks vangistus 2 aastat. 2.4.

§ 68lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva (29-30.

aprill 2023). Määrata Nikolai Voltšihhini ärakandmata karistuseks vangistus 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva. 2.5.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et ärakandmata karistus, s.o vangistus 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva jääb täitmisele pööramata, kui Nikolai Voltšihhini ei pane 2 aasta ja 1 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning ta täidab

§ 75

lg 1 p-des 1-6 ja lg 2 p-des 21, 8 ja 9 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi. Nikolai Voltšihhin on kohustatud: - elama aadressil XXX; - ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; - alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; - mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid, v.a. arsti ettekirjutusel; - osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis; - alluma 2 kuuks elektroonilisele valvele oma elukohas aadressil XXX. 2.

  1. Mõista Nikolai Voltšihhinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 328 eurot ja 92 senti kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses määratud kaitsja tasu.
  2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  3. Nikolai Voltšihhini kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani apellatsioon rahuldada.
  4. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le apellatsioonimenetluses Nikolai Voltšihhinile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 175 eurot ja 68 senti (sh käibemaks). Jätta see kulu Eesti Vabariigi kanda. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse 2

(18)1-24-1598 avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu ja süüdistatav saavad kassatsiooni esitada üksnes advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)
  1. peatüki
  2. jaos. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  3. N. Voltšihhinit süüdistatakse selles, et tema tegutsedes varguse toimepanemise eesmärgil
  4. aprillil 2023 kella 15.35 paiku lähenes sõidukile VW Tiguan r/n XXXXXX, mis seisis aadressil XXX, Tallinn ning kuhu hakkas just istuma Y. Peale seda kui Y oli juhistmele istunud ning enda TJ Collection firma käekoti asetanud kõrvalistuja istmele, avas N. Voltšihhin sõiduki VW Tiguan kõrvalistuja ukse, haaras võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Yle kuuluva käekoti väärtusega 309 eurot, milles olid valget värvi iPhone 14 väärtusega 949 eurot, pruuni värvi rahakott mille sees oli 80 eurot sularaha erinevates kupüürides, sõiduki VW Tiguan võti taastusväärtusega 341,92 eurot, pangakaardid ja muud kaardid ning põgenes XXX maja suunas, lahkudes koos kotiga Y vaateväljast. Oma tahtliku tegevusega pani N. Voltšihhin toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata, s.o

§ 199lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

  1. Samuti tema
  2. aprillil 2023 umbes kella 15.40 ajal ründas C, kes oli asunud teda kinni pidama politseile üleandmise eesmärgil seoses Ylt käekoti vargusega. Täpsemalt, peale Ylt käekoti vargust, kui C oli vargusest teada saanud ning asunud varast otsima, märkas C N. Voltšihhinit Maneeži 7, Tallinn aadressil asuvast pandimajast väljumas käes Yle kuuluv käekott. Kinnipidamise käigus hakkas N. Voltšihhin Cle aktiivselt vastu kätega vehkides, mistõttu C oli sunnitud teda jõuga maha suruma ja kinni hoidma. Selle käigus hammustas N. Voltšihhin C parema käe keskmisest sõrmest ning hoidis sellest hammastega kinni, mille tulemusel tekitas N. Voltšihhin C parema käe keskmisele sõrmele lahtise haava küünevigastusega ning füüsilist valu. Oma tahtliku tegevusega pani N. Voltšihhin toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

  1. Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsusega tunnistati N. Voltšihhin mõlemas kuriteos süüdi.

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest mõisteti talle karistuseks vangistus 6 kuud ning

§ 199lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest vangistus 9 kuud.

Liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 3 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 10 kuuni.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 21.

novembri 2022. a kohtuotsusega mõistetud karistuse 1 aasta ja 6 kuu vangistuse võrra, mistõttu mõisteti N. Voltšihhinile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis vangistus 2 aastat ja 4 kuud, millest arvestati maha eelvangistuses viibitud 2 päeva. Lõplikuks ära kandmata karistuseks jäi seega vangistus 2 aastat 3 kuud ja 28 päeva. See karistus jäeti

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata N.

Voltšihhini allutamisega käitumiskontrollile ning elektroonilisele valvele. Katseaja pikkuseks määrati 2 aastat ja 5 kuud, elektroonilisele valvele allutati N. Voltšihhin 2 kuuks. 4. Kohus leidis, et süüdistatava ja kannatanute ütlused käekoti varguse osas on ühetaolised, kuid erinevad osas, mis puudutab N. Voltšihhini kinnipidamist C poolt. N. Voltšihhini erineval ajal antud ütlused selle kohta, kuidas C teda lõi (sh ülemäärast jõudu 3

(18)1-24-1598 kasutas) on olulistes detailides erinevad. N. Voltšihhini erinevatel aegadel antud ütluste pinnalt ei ole arusaadav, kuhu ja millega C teda lõi. N. Voltšihhini peksmise kirjeldus on selline, mis ei ole eluliselt usutav. N. Voltšihhin esitas mh versiooni, mille kohaselt pärast seda, kui C oli ta kõhuli maha surunud ja ühe põlvega tema selja peale surus, asus C teda teise põlvega jalgadesse lööma. Kujutades ette N. Voltšihhini poolt kirjeldatud C asendit ja selle käigus teise jalga põlvega antud väidetavaid lööke, sh C kehaehitust, siis kohtul on äärmiselt keeruline ette kujutada, kuidas oli Cl N. Voltšihhini kirjeldatud viisil võimalik põlvelööke anda. N. Voltšihhin on osutanud ka sellele, et tema kehaline väärkohtlemine väljendus arvukates peapiirkonda antud löökides. Pärast N. Voltšihhini kinnipidamist teostati N. Voltšihhini läbivaatus. Isiku läbivaatuse protokolli kohaselt tuvastati N. Voltšihhini pealae keskosal, vasaku kõrva kõrvalestal ja laubal, kahe silma vahel, ninal marrastused. Muid vigastusi ei tuvastatud. N. Voltšihhin pole isiku läbivaatuse protokolli teinud ka märkusi, et mõni vigastus oleks jäänud protokollis märkimata või kirjeldamata. N. Voltšihhini vigastused või intensiivsele väärkohtlemisele omased tunnused pole sedastavad ka politsei vormikaamera salvestiselt või C ütluste lisaks olevalt fotolt. Kuna ka C või Y ei ole oma ütluses avaldanud, et C oleks N. Voltšihhini suhtes kasutanud intensiivset vägivalda, siis asub kohus seisukohale, N. Voltšihhini ütlused tema intensiivse kehalise väärkohtlemise kohta tuleb hinnata ebausaldusväärseks. 5. Intensiivsele peksmisele ei viita ka C läbivaatusel tuvastatud vigastused. Sellele ei viita ka Y ütlused, mis on kooskõlas C ütlustega. 6. N. Voltšihhini intensiivseks peksmiseks ei olnud ka piisavalt aega. Kõne Häirekeskusesse tehti kell 15.37.49. Kiirabikaardi kohaselt registreeriti sündmus kell 15.39. Kõrvutades Häirekeskuse kõne kiirabikaardile talletatud infoga, siis nähtub, et N. Voltšihhini kinnipidamisest teavitati Häirekeskust juba 15.40. Seega saab rääkida äärmiselt lühikesest, s.o minuti või paari pikkusest ajavahemikust, mil C ja N. Voltšihhin olid väljaspool teiste vaatevälja. 7. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et N. Voltšihhini tegevus vastas

§ 121lg 1 objektiivsele ja subjektiivsele koosseisule.

8. Kohus ei nõustunud, et N. Voltšihhini teo õigusvastasus oleks hädakaitse tõttu välistatud. KrMS § 217 lg 4 järgi võib kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Kinnipidamisõiguse realiseerimine võib riivata erinevaid õigushüvesid, mille rünne on kriminaaliseeritud

§-dega 136, 121 ja

  1. C rakendas N. Voltšihhini suhtes kinnipidamisõigust põhjusel, et N. Voltšihhin oli eelnevalt varastanud Y käekoti. C ütlustega on tuvastamist leidnud, et pärast N. Voltšihhinile antud korraldust seisma jääda, viimane sellele ei allunud, vaid asus taganema, üritades põgeneda. Nimetatu viis selleni, et C haaras N. Voltšihhinist kinni, surus ta maha ja asus temast vabaneda soovivat N. Voltšihhinit füüsiliselt kinni hoidma. Klassikalisel juhul saaks isik sellisel juhul toetuda täiemahuliselt hädakaitseõigusele, ent N. Voltšihhini õigus hädakaitsele on arutataval juhul piiratud; nimelt on kinnipidamisõiguse kui teo õigusvastasust välistava asjaolu kõrval alust rääkida ka nn eelnenud teoprovokatsioonist, mille toimepanijaks oli N. Voltšihhin.
  2. Tegemist oli süülise teoprovokatsiooniga, mis seisnes varem toime pandud varguses. Süülise teoprovokatsiooni korral on N. Voltšihhini hädakaitseõigus piiratud. Riigikohtu poolt osundatud piirangud seisnevad järgnevas: a) võimaluse korral tuleb rünnakut vältida ehk teisisõnu - taanduda (seega vastuolus

§ 28lg 3 1 alternatiiviga); b) kõigepealt 4

(18)1-24-1598 tuleb kasutada kaitsetõrjet (säästev, kaitsev ehk nn defensiivne tõrje) ning alles seejärel ründetõrjet (agressiivne, ründaja vigastamisele suunatud tõrje);
  1. c)piirduda tuleb kõigepealt kaitsevahenditega, mille edukus on ebakindel – nt kõigepealt katsuda tõrjuda rünnet rusikatega, enne kui haarata nt nuga või püstol;
  2. d)ründe enda käitumisega esile kutsunud isik peab esmalt proovima kutsuda kõrvalist abi (vastuolus seega

§ 28lg 3 teise alternatiiviga).

Eelnevalt tuginedes nendib kohus, et menetluses tuvastatu kohaselt oli N. Voltšihhinil kohustus taluda enda kinnipidamist, sest see oli tingitud tema enda eelnevast kuritegelikust käitumisest; õigus hädakaitsele olnuks tal olukorras, kui tema suhtes rakendatuks ülemääraselt kinnipidamiseks tarviliku füüsilise jõu piiri. Kuna menetluses kogutud tõendid ei kinnita ülemäärase jõu kasutamist, siis on õigustatud N. Voltšihhini tegevuse kvalifitseerimine C õigushüvede kahjustamisel

§ 121lg 1 järgi.

N. Voltšihhini kaitsja K. Nersesjani apellatsioon

  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N. Voltšihhini kaitsja K. Nersesjan. Kaitsja leiab, et C ründas N. Voltšihhinit, mistõttu oli viimase tegu õigustatud hädakaitsega.
  2. N. Voltšihhini ütlustest nähtub, et varguse tõttu hakkas C süüdistatavat julmalt peksma nii, et viimane hakkas lämbuma. Asjaolu, et C kasutas N. Voltšihhini kinnipidamise käigus ülemäärast jõudu kinnitab ka N. Voltšihhini läbivaatuse protokoll, mille kohaselt süüdistatava pealae keskosal ja vasaku kõrvalestal on tuvastatud punakat värvi marrastused. Näol laubal ja kahe silma vahel nina osal marrastused.
  3. Ütlustest tuleneb see, et pärast seda, kui süüdistatav viskas koti maha, viskas C N. Voltšihhini maha nii, et süüdistatav oli kõhuli maas ning C vajutas talle põlvega selja peale. Järgnevaid lööke on kuulda Häirekeskusele tehtud kõnesalvestises. C on tugeva kehaehitusega meesterahvas.
  4. Tõenditest joonistub järgmine pilt: tugevama kehaehitusega meesterahvas, ärritunud ja agressiivne C (seda kinnitab ka tehtud kõne häirekeskusesse, on kuulda kuidas N. Voltšihhin karjub valudes ja on kuulda ka agressiivselt meelestatud C, kes ropendab ja lööb N. Voltšihhinit, lisaks politsei vormikaamera, mille pealt on samuti näha, kuidas C suhtleb ärritunult oma õega Yga) ründab N. Voltšihhinit, olles ise oma tugeva kehaehitusega tema peal, N. Voltšihhin aga samal ajal kõhuli maas. Lisaks hakkas C teda vastu pead lööma selja tagant. Löögid tabasid erinevatesse peapiirkondadesse. N. Voltšihhin hakkas lämbuma. Ta ei saanud hingata just seetõttu, et C kogu oma massiga vajus talle selja peale ja lisaks sellele oli juba N. Voltšihhini kapuuts näo ette tõmmatud.
  5. Maakohus jõudis valesti seisukohale, et süüdistatava ütlused on vastuolulised. Esiteks rõhutas N. Voltšihhin, et mehe löögid tabasid erinevatesse peapiirkondadesse. Teiseks rõhutas süüdistatav, et C tõmbas tal tema enda dressipluusi kapuutsi talle üle näo, seega võis ta mitte näha kuhu ja millega C teda lööb. Kolmandaks N. Voltšihhinit kuulati üle kolm korda, kahel korral andis ta põhjalikke ütlusi toimunu kohta. C kuulati üle vaid ühel korral. Kui C oleks üle kuulatud rohkem kui üks kord, siis võimalik, et ka tema ütlustes võisid tekkida vastuolud. Kaitsja rõhutab, et süüdistatava ütlused on kriminaalmenetluse ajal on olnud järjepidevad, ei sisalda vasturääkivusi. Algusest peale süüdistatav kehalises väärkohtlemises oma süüd ei tunnistanud ja rõhutanud, et tema tegu on õigustav hädakaitsega. 5

(18)1-24-1598
  1. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et N. Voltšihhini vigastused ei viita intensiivsele kehalisele väärkohtlemisele. Asjaolu, et C kasutas N. Voltšihhini kinnipidamise käigus ülemäärast jõudu kinnitab ka N. Voltšihhini läbivaatuse protokoll, mille kohaselt süüdistatava pealae keskosal ja vasaku kõrvalestal on tuvastatud punakat värvi marrastused. Näol laubal ja kahe silma vahel nina osal marrastused. Löögid on kuulda kõnes häirekeskusesse. Kõnes häirekeskusesse on kuulda kuidas N. Voltšihhin karjub valudes ja on kuulda ka agressiivselt meelestatud C, kes ropendab ja lööb N. Voltšihhinit. C ärritunud olekut on näha ka politsei vormikaamerast.
  2. Alusetu ja arusaamatu on maakohtu seisukoht, et kuna C ja Y oma ütlustes intensiivsele vägivallale ei viita, siis on N. Voltšihhini ütlused ebausaldusväärsed. Ei ole mõistlik eeldada, et väidetav kannatanu ja tema lähedane isik annavad ennast süüstavaid ütlusi. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. See tähendab muu hulgas seda, et süüdistatava menetlusseisund ei muuda seaduse silmis tema antud ütlusi vähem usaldusväärseteks, kui seda on kannatanu või tunnistaja ütlused. Süüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduses tehtud kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Seega antud juhul isikute ütluste usaldusväärsusele hinnangut andes ei või maakohus eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele.
  3. Ei saa nõustuda ka kohtu argumendiga, et N. Voltšihhini intensiivseks peksmiseks ei olnud piisavalt aega. Praktikas kehaline väärkohtlemine kestabki 2-3 minuti jooksul ja ka lühikese aja jooksul intensiivne peksmine välistatud ei ole.
  4. Ei ole võimalik aru saada, mida oleks N. Voltšihhin pidanud tegema. Tema peale tuli tugeva kehaehitusega C ning N. Voltšihhin ei saanud hingata. Sellises olukorras hakatakse ilmselgelt oma elu pärast kartma. N. Voltšihhini tervislik seisund on hästi nähtav politsei vormikaamerast, mille peal on näha, et N.Voltšihhinil on raske hingata, ta ei ole agressiivne ja ta palub vett. Lisaks koheselt avaldas N. Voltšihhin, et ta hakkas mind peksma, ma ei peksnud kedagi, vaid võtsin lihtsalt kotti. N. Voltšihhin pani oma suu ja hambad kokku, mitte sellepärast, et tekitada valu, vaid sellepärast, et ta oli just läbi pekstud ja tal polnud õhku hingata ning ta kartis oma elu pärast, soov oli, et kannatanu lõpetaks peksmist. C poolt liigse vägivalla kasutamine ei ole õigustatud. C ise kinnitas, et süüdistatava kinnipidamine oli seotud emotsioonidega ja ta hakkas vabandama, et kinnipidamine oli nii emotsionaalne (kaitsja leiab, et C vabandab just selle tõttu, et ta ise saab aru, et ta kasutas süüdistatava suhtes vägivalda). N. Voltšihhin varastas küll käekoti, kuid see ei õigusta omavoli ja omakohut. KrMS § 217 lg 4 lubab kasutada üksnes proportsionaalset jõudu isiku kinnipidamiseks.
  5. N. Voltšihhini vastu pandi toime vahetu õigusvastane rünne. Tema kaitsetegevus oli kantud kaitsetahtest ja jäi hädakaitse piiridesse.
  6. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhtumil oli tegemist teoprovokatsiooniga. Ühest küljest viitab maakohus, et tegemist on teoprovokatsiooniga, teisest küljest jääb otsusest selgusetuks, miks tegemist ei või olla näiteks süülise teoprovokatsiooniga (kui lugeda vargust teoprovokatsiooniks), mille korral lasub vastutus ründe eest küll taaskord selle esilekutsunud isikul, kuid see ei võta temalt ära terviklikku õigust hädakaitsele. Eespool viitas kaitsja, mis põhjusel ei olnud võimalik süüdistataval konfliktsituatsioonist taanduda (Y ütluste kohaselt oli varas kõhuli maas ja C tema peale toetunud ja isikut vastu maad hoides, süüdistatava dressipluusi kapuuts oli talle üle näo tõmmatud ning süüdistatav hakkas lämbuma). Kuivõrd taandumine ega abi saamiseks kolmandate isikute poole pöördumine polnud võimalik, tuleb Riigikohtu seisukoha kohaselt 6
(18)1-24-1598 esmalt asuda passiivsele kaitsele. Alles siis kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingituna välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju. N. Voltšihhini käitumine on eelkirjeldatud nõuetega kooskõlas. Nimelt nähtub N. Voltšihhini ütlustest, et ta karjus Cle, et ta ei saa hingata ning et ta võib lämbuda, oli ilmne, et passiivne kaitse mõju ei omanud. Seejärel kasutas süüdistatav hambaid.
  1. Kaitsja esitas ka taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Prokuratuuri seisukoht
  2. Prokuratuur esitas oma sisulise seisukoha kaitsja apellatsioonile KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul.
  3. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. C rakendas N. Voltšihhini kinnipidamisõigust (KrMS § 217 lg 4) seetõttu, et N. Voltšihhin oli eelnevalt varastanud Y käekoti. Seega puudus N. Voltšihhinil hädakaitseõigus

§ 28lg 1 järgi, kuivõrd tema vastu ei toimunud õigusvastast rünnet.

  1. Maakohus on õigesti tuvastanud, et väidetava C poolse peksmise asjaolud ei ole kinnitust leidnud ning N. Voltšihhinil ei esinenud vigastusi, mis oleks võinud tekkida peksmise tagajärjel. Maakohus on leidnud, et N. Voltšihhini peksmise kirjeldus on selline, mis ei ole eluliselt võimalik, samuti on N. Voltšihhini ütlused vastuolulised. N. Voltšihhini vigastused või intensiivsele väärkohtlemisele omased tunnused pole sedastavad ei politsei vormikaamera salvestiselt ega isiku läbivaatuse protokollist. Samuti puuduvad väidetavale peksmisele viitavad vigastused ka Cl.
  2. N. Voltšihhini subjektiivsel arusaamal hädakaitseõiguse olemasolust, tulnuks N. Voltšihhinil kasutada säästlikumaid kaitsevõtteid kui kehavigastuse tekitamine. Kaitsja poolt väidetava hädakaitseolukorra puhul oleks antud juhul tegu süülise teoprovokatsiooni juhtumiga, tulenevalt N. Voltšihhini eelnevast varguse toimepanemisest, nagu maakohus on otsuse p-s 21 välja toonud.
  3. Näiteks on õigusvastase kinnipidamise olukorras Tartu Ringkonnakohus 02.04.2024 otsuse 1-22-5465 p-des 56-57 leidnud, et süülise teoprovokatsiooni korral õigusvastaselt isiku kinnipidamise korral ei ole õigustatud kinnipidaja löömine, vaid tuleks jääda rahulikuks. Juhul kui sellises olukorras kinnipidaja kasutab siiski ülemäärast jõudu on õigus ennast kaitsta esmalt vähemintensiivsemate meetoditega. Esmalt tuleks taanduda, selle võimatusel rakendama passiivset kaitsetegevust ja alles viimasena aktiivset kaitsetegevust (RKKKo 1- 20-3535/52). Antud juhul on tuvastatud, et kinnipidaja C käitus suhteliselt passiivselt, st hoidis kinnipeetut N. Voltšihhinit lihtsalt kinni, mis välistab kaitsja poolt pakutud tõlgenduse.
  4. Seega puudus N. Voltšihhinil õigus vastu hakata ennast õiguspäraselt kinni pidavale R. Raagile ning ta oleks pidanud tegema koostööd. Juhul, kui C oleks kasutanud ülemäärast jõudu, oleks N. Voltšihhin pidanud ennast selgitama ja proovima enda kinnihoidmisel asendit korrigeerida. N. Voltšihhini poolne intensiivne rabelemine, vehkimine, C sõrme hammustamine ei olnud mõõdukas kaitsemeede ning kandis endas üksnes eesmärki õiguspäraselt kinnipidamiselt põgeneda. Lisaks sõrmest hammastega kinnihoidmine 7

(18)1-24-1598 tõendab asjaolu, et N. Voltšihhinil ei olnud soov üksnes põgeneda, vaid ta kasutas tekkinud võimalust Cle kätte maksta enda õigustatud kinnipidamise eest. Menetlus ringkonnakohtus
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
  4. juunini
  6. Selle tähtaja jooksul taotlusi ja kirjalikke seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Lühikokkuvõte
  7. Maakohus leidis õigesti, et N. Voltšihhini kinnipidamiseks ja tema suhtes jõu kasutamiseks oli õiguslik alus ning isegi kui N. Voltšihhin oli hädakaitseseisundis, oli tema hädakaitseõigus süülise teoprovokatsiooni tõttu tavapärasest piiratum. Siiski nõustub kolleegium apellandiga, et N. Voltšihhini ütlusi tema kinnipidamise käigu kohta pole põhjust pidada tervikuna ebausaldusväärseks. Kohtueelses menetluses on kinnipidamise asjaolude väljaselgitamine – ennekõike kannatanute ülekuulamine – toimunud võrdlemisi pinnapealselt. Hinnates tõendeid kogumis, ei ole võimalik N. Voltšihhini kaitseversiooni väljaspool mõistlikku kahtlust ümber lükata. Ütlemata, et kannatanu ületas N. Voltšihhini kinnipidamisel tingimata proportsionaalsusnõuet, peab kriminaalkolleegium võimalikuks, et N. Voltšihhin võis kannatanu näppu hammustades vähemasti ekslikult ette kujutada, et tema suhtes kasutatakse ülemäärast jõudu ning tegu pole kinnipidamise, vaid omakohtuga. Ringkonnakohus jõuab järeldusele, et oma ettekujutuse järgi tegutses N. Voltšihhin kujutatava hädakaitse piirides isegi siis, kui arvestada tema süülist teoprovokatsiooni. Seetõttu tuleb lähtuda kõrvaldamata kahtlusest, et tema teo õigusvastasuse välistab

§ 31lg-s 1 sätestatud eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus, mistõttu tuleb N.

Voltšihhin

§ 121lg 1 järgi õigeks mõista (II).

N. Voltšihhini osaline õigeks mõistmine tingib ka tema karistuse muutmise. Temale liitkaristusena mõistetud vangistust tuleb nelja kuu võrra lühendada. Sama perioodi võrra lühendab ringkonnakohus tema katseaja kestust. Kontrollnõuded, sh elektrooniline valve, jäävad muutmata (III). Viimaks lahendab kolleegium menetluskulude küsimuse (IV). (II) N. Voltšihhini süüditunnistamine

§ 121lg 1 järgi

(1)Sissejuhatus 31. Maakohus tuvastas, et N. Voltšihhin hammustas C ning hammustusest tingituna tundis C valu ja sai tervisekahjustuse. Seega vastas N. Voltšihhini käitumine

§ 121lg-s 1 sätestatud objektiivsele koosseisule.

Maakohus leidis, et N. Voltšihhin pani teo toime otsese tahtlusega. Neid asjaolusid vaidlustatud ei ole. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et N. Voltšihhini koosseisupärane tegu ei olnud õigusvastane, vaid õigustatud hädakaitsega.

(2)Teooria: kuriteo toimepanija kinnipidamine ja hädakaitse
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et varguse toime pannud N. Voltšihhin oli vahetult pärast kuriteo toimepanemist põgenemiskatselt tabatud isik, kelle kinnipidamist õigustas KrMS § 217 lg
  2. Viidatud igaühe kinnipidamisõigus annab kinnipidajale õiguse võtta 8
(18)1-24-1598 arvatava kurjategija vabadus tema politseisse toimetamiseks või kinnipidamiseks kuni politsei saabumiseni. Selleks tohib vajaduse korral kasutada ka jõudu. Selline seaduslik alus võib välistada kinnipidaja karistusõigusliku vastutuse tegude eest, mis vastaksid muidu mõnele kuriteokoosseisule. Nii ei vastuta õiguspärast igaühe kinnipidamisõigust kasutav isik

§ 136lg 1 järgi (vabaduse võtmine seadusliku aluseta), sest Kr

MS § 217 lg-s 4 sätestatud aluse esinemise tõttu ei ole selle kuriteo objektiivne koosseis täidetud. Füüsilise jõu kasutamise korral (

§ 121lg 1) on välistatud kinnipidaja teo õigusvastasus, sest Kr

MS § 217 lg 4 on käsitatav muu õigusvastasust välistava seadusena

§ 27mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.

novembri

  1. a otsus asjas nr 4-19-841, p 7).
  2. Kollektiivseid hüvesid kaitsev KrMS § 217 lg 4 ei anna aga kinnipidajale niivõrd laia voli kinnipeetava õigushüvede kahjustamiseks nagu

§-s 28 sätestatud hädakaitseõigus. Igaühe kinnipidamisõigus sarnaneb pigem hädaseisundile, olles sellest mõnevõrra laiem. Nimelt lubab KrMS § 217 lg 4 kahjustada üldiste huvide kaitseks kuriteo toimepanija õigushüvesid ka siis, kui tema põgenemisega kaasnev oht õigushüvedele ei ole käsitatav vahetuna

§ 29mõttes.

Sarnaselt hädaseisundile tuleb ka siin kinni pidada proportsionaalsusnõudest: kinnipidamisel kasutatav jõud peab olema taotletava eesmärgi suhtes mõõdukas. Vähemasti reeglina tähendab see, et KrMS § 217 lg 4 õigustab arvatava kurjategija vabaduse võtmise kõrval üksnes tema õigushüvesid vähemintensiivsemalt kahjustavate kuriteokoosseisude täitmist (ennekõike

§ 121

lg 1 ja

§ 120

). Mõistagi on selliste tegude õigusvastasus välistatud üksnes siis, kui kinnipidaja käitumine on kantud arvatava kurjategija kinnipidamise eesmärgist, mitte kättemaksust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-129-12, p 10.2). Kuigi kinnipidamisel tuleb jõu kasutamisel järgida proportsionaalsusnõuet, tuleb arvestada ka seda, et kinnipidaja peab otsused langetama kiiresti, piiratud info alusel ning sageli ka teatavas hirmuseisundis (vrd nende asjaolude tähtsust hädakaitse kontekstis nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-38-04, p 7;
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, p 10 ja
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 1-19-8038, p 31). Kinnipidaja ei pea enda kanda võtma riski, et arvatav kurjategija võib teda rünnata. Seetõttu ei ole kinnipidamisõiguse teostamisel välistatud ka teatud piires füüsilise jõu kasutamine ennetavalt selleks, et arvataval kurjategijal ei tekiks võimalust kinnipidaja õigushüvesid kahjustama hakata. Eeltoodust tulenevalt väljub jõukasutus KrMS § 217 lg-ga 4 lubatu piirest ennekõike siis, kui see on ilmselgelt ebaproportsionaalne.
  9. Kui kinnipidaja jõukasutus jääb KrMS § 217 lg 4 piiresse, on see õiguspärane ega ole seega käsitatav õigusvastase ründena

§ 28lg 1 mõttes.

Seetõttu ei tohi arvatav kurjategija kinnipidaja õigushüvesid hädakaitseseisundile tuginedes kahjustada. Peaks arvatav kurjategija sel juhul kinnipidaja vastu

§ 121

lg 1 koosseisule vastava teo toime panema, on tema tegevus reeglina ka õigusvastane. Erandiks võib olla olukord, kus arvatav kurjategija arvab ekslikult, et kinnipidaja tegevus ei ole kantud tema kinnipidamise eesmärgist. Sel juhul võib tegemist olla

§ 31

lg-s 1 sätestatud eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus, mis välistab arvatava kurjategija poolt toime pandud tahtliku teo õigusvastasuse. Sel juhul võib ta vastutada seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toime pandud süüteo eest. 35. Kui kinnipidaja jõukasutus väljub KrMS § 217 lg-ga 4 lubatust, on see käsitatav õigusvastase ründena

§ 28lg 1 mõttes.

Siiski on maakohus õigesti viidanud süülise teoprovokatsiooni tähtsusele. Riigikohus on selgitanud, et süülise provokatsiooni all peetakse silmas olukorda, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud. Erinevalt n-ö 9

(18)1-24-1598 tavalisest hädakaitseolukorrast peab isik esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda, samuti tuleb võimaluse korral pöörduda abi saamiseks kolmandate isikute. Kui konfliktsituatsioonist taandumine ei ole võimalik, tuleb esmalt piirduda nn passiivse kaitsega, hoidudes ründaja õigushüvede sihilikust kahjustamisest. Alles seejärel, kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingitult välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 1-20-3535, p 17).
  3. Maakohus on õigesti järeldanud, et varguse toimepanemine on käsitatav eespool kirjeldatud süülise teoprovokatsioonina. Selline järeldus ei tähenda, et varguse toime pannud isiku õigused jääks kaitseta. Kui kinnipidaja väljub teadlikult KrMS § 217 lg-ga 4 lubatust ja kasutab ilmselgelt kinnipidamiseks ebaproportsionaalset jõudu, paneb ta üldjuhul toime kuriteo (võimalik on siiski, et kinnipidaja teo õigusvastasus on välistatud

§ 31

lg 1 järgi, kui ta kujutab ekslikult ette, et sellise jõu kasutamine on kinnipidamiseks vajalik) ning seda isegi siis, kui liigne jõukasutus on tingitud kinnipeetava süülisest teoprovokatsioonist (vt siiski erandina Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 1-20-3046, p 38). Varguse toimepanija ei muutu lindpriiks, kellele võib kere peale anda. Nii ei pea ka varguse toimepanija enda õigusvastast peksmist taluma. Varguse toimepanemine kui süüline teoprovokatsioon tähendab üksnes seda, et varguse toimepanija hädakaitseõigus ei ole sel juhul sedavõrd ulatuslik nagu isikul, kes ei ole mingilgi moel enda vastast rünnakut esile kutsunud. Teisisõnu peab ta – erinevalt hädakaitse reegeljuhtumist – proovima esmalt kõiki teisi võimalusi, sh põgenemist, et rünnakust pääseda. Aktiivsele kaitsele tohib asuda alles siis, kui muu ei aita. Taaskord: süüline teoprovokatsioon piirab üksnes hädakaitseõigust, mitte ei õigusta varga seadusvälist karistamist.

(3)Faktilised asjaolud
  1. Hädakaitseseisundiga seonduvate faktiliste asjaolude tuvastamisel tuleb silmas pidada, et ehkki hinnata tuleb kahe poole – kannatanu C ja süüdistatav N. Voltšihhini – käitumist, siis peab kohus tõsiselt võetavad kahtlused hädakatseseisundi ja sellele järgneva kaitsetegevuse osas KrMS § 7 lg-st 3 tulenevalt tõlgendama üksnes süüdistatava, mitte kannatanu kasuks (vt hädakaitseseisundi ja in dubio pro reo põhimõtte kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 1-20-9563 p 17). See põhimõte võib jääda tahtmatult tahaplaanile, sest N. Voltšihhini kaitseversiooni jaatamine võiks tähendada justkui seda, et kohus osutaks sellele, et C võib olla käitunud õigusvastaselt. Kolleegium selgitab, et nii see siiski ei ole. Käsilolevas asjas arutatakse üksnes N. Voltšihhini süüküsimust ning KrMS § 7 lg-s 3 sätestatu piirneb vaid konkreetse menetlusega. Kui kohus arutaks C süüküsimust, tuleks KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut kohaldada tema kasuks.
  4. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all see, kas C tegevus piirdus üksnes maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega (N. Voltšihhini maha surumine ja kinni hoidmine) või mitte. Nii leitakse apellatsioonis, et C tarvitas N. Voltšihhini suhtes intensiivsemat vägivalda lüües teda korduvalt ning takistades tema hingamist.
  5. Maakohus leidis, et N. Voltšihhini ütlused tema kinnipidamise kohta on ebausaldusväärsed ja tuleb seepärast jätta kõrvale. Seda järeldust põhjendas maakohus sellega, et N. Voltšihhini erinevates menetlustappides antud ütlused on olulistes detailides erinevad.
  6. aprilli ülekuulamisel väitis ta, et C lõi teda käte ja jalgadega igale poole pea ning keha piirkonda.
  7. juuni ülekuulamisel aga väitis ta, et pärast seda, kui C oli ta maha pannud ja 10
(18)1-24-1598 ta kõhuli maas lamas, vajutas mees talle põlvega selja peale ja teise põlvega lõi mees teda vastu jalgu. Pärast seda, kui C sai aru, et ta ei saanud talle vastu hakata, siis hakkas C teda selja tagant vastu pead lööma. Maakohtu arvates ei ole nende ütluste põhjal võimalik aru saada, kuhu ja millega C N. Voltšihhinit lõi. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et C oleks füüsiliselt võimeline toimima nii, nagu N. Voltšihhin kirjeldas (üht põlve selja peal hoides teise põlvega lööma). Väiteid arvukate peapiirkonda tehtud löökide kohta ei kinnita maakohtu arvates N. Voltšihhini läbivaatus, sest tema vigastused ei viita intensiivsele kehalisele väärkohtlemisele. Ka C ja Y ei ole väitnud, et C oleks kasutanud intensiivset vägivalda. Ütluste ebausaldusväärsusele viitas maakohtu arvates seegi, et Cl ei tuvastatud vigastusi, mis viitaks sellele, et ta oleks kasutanud intensiivset vägivalda. Kuna N. Voltšihhin ja C olid väljaspool teiste vaatevälja vaid paari minuti jooksul, ei olnud tema intensiivseks peksmiseks ka aega.
  1. Kriminaalkolleegium seda seisukohta ei jaga. Ringkonnakohtu arvates on maakohus liialt suure tähtsuse omistanud ühele N. Voltšihhini lausele: Edasi mees kuidagi viskas mu maha ja ma mäletan, et ma olin kõhuli maas ja mees vajutas mulle põlvega mulle selja peale. Teise põlvega ta lõi mind vastu jalgu (tl 131). Tegemist on ühe katkega pikast sündmuse kirjeldusest. Selle asemel, et selle lause põhjal N. Voltšihhini ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks lugeda, tulnuks arvestada, et kõhuli maas olles ei saanud N. Voltšihhin täpselt aru, millega teda lüüakse. Samuti on neid ütlusi võimalik mõista ka nii, et ühe põlvega selga surumine ja teise põlvega löömine ei pruukinud toimuda samaaegselt, vaid ajalises järjestuses. Oluline on seegi, et tegemist ei olnud ka tema ütluste keskse osaga. Võimalikud põlvelöögid jalgadesse olid muu kirjelduse kõrval ilmselgelt teisejärgulised ja vähetähtsad – need viitavad liigse jõu kasutamisele ehk isegi kõige vähem.
  2. Maakohus viitab ka sellele, et N. Voltšihhini ütlused on olnud erinevates menetlusstaadiumites olulistes detailides erinevad ning ei ole aru saada, kuhu ja millega C teda lõi. N. Voltšihhin andis juhtunu kohta sisulisi ütlusi kahel korral. Ringkonnakohus leiab, et need erinevad osades detailides, kuid mitte määral, mis võimaldaks neid kinnipidamisel toimunu osas tervikuna ebausaldusväärseks pidada. Oluline on ka see, et N. Voltšihhini esimesel ülekuulamisel
  3. aprillil 2023 esitati talle kahtlustus üksnes varguse toimepanemises (tl 94). KrMS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud kahtlustatava õigus teada kahtlustuse sisu on lahutamatult seotud samas punktis sätestatud õigusega anda kahtlustuse kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest. Ütluste andmise õigust kasutav kahtlustatav peab teadma, millise kuriteokahtluse osas teda üle kuulatakse. Ühelt poolt tagab see enese mittesüüstamise privileegi kaitset (kahtlustuse sisust teadmata on raske hinnata, millised ütlused võivad end süüstada). Teiselt poolt on kahtlustuse sisu teadmine vajalik selleks, et kahtlustatav saaks ülekuulamisel (mh KrMS § 75 lg 3 järgi vabalt jutustades ütlusi andes) otsustada, millised asjaolud on asjas tähtsust omavad ning millistes detailides tuleb olla eriti täpne. Kolleegium möönab, et võib esineda olukordi, kus algsel ülekuulamisel ei olnudki täiendava kahtlustuse esitamiseks piisavalt andmeid. See ei tähenda, et hiljem lisandunud kahtlustuse tõendamiseks ei või mh kasutada esimesel ülekuulamisel antud ütlusi. Siiski võib kahtlustuse erinev maht olla üks asjaolu, mis põhjendab erineval ajahetkel antud ütluste vahel esinevaid erisusi. Mõlemal ülekuulamisel kirjeldab N. Voltšihhin, et C lõi teda käte ja jalgadega, et ta ei saanud C raskuse tõttu hingata ning ta ütles Cle, et ta ei osuta vastupanu.
  4. Kolleegiumi arvates ei viita ka teised tõendid tõsikindlalt N. Voltšihhini ütluste ebausaldusväärsusele. Maakohus leidis, et N. Voltšihhini läbivaatus räägib tema ütluste usaldusväärsuse kahjuks, sest tema vigastused ei viita intensiivsele kehalisele väärkohtlemisele. Ringkonnakohus märgib, et N. Voltšihhin ei olegi väitnud, et teda oleks 11
(18)1-24-1598 mingi erilise intensiivsusega pekstud. Ta ütles, et C peksis teda käte ja jalgadega. N. Voltšihhini läbivaatusel tuvastati tema pealae keskosal ja vasakul kõrvalestal punakat värvi marrastused, samuti marrastused näol laubal ja kahe silma vahel nina osal. Need vigastused nähtuvad ka fotodel (tl 101-109). Kolleegiumi arvates ei lükka N. Voltšihhinil tuvastatud vigastused tema väiteid ümber, vaid kinnitavad neid.
  1. Maakohus leidis, et saab rääkida minuti või paari pikkusest ajavahemikust, mil C ja N. Voltšihhin olid väljaspool teiste vaatevälja. Seega ei olnud N. Voltšihhini intensiivseks löömiseks/peksmiseks aega. Seda, et puuduvad viited intensiivse vägivalla kohta, on maakohus oma otsuses läbivalt rõhutanud. Ringkonnakohus selgitab, et arvestades eespool toodud materiaalõiguslikku käsitlust, ei peagi N. Voltšihhini hädakaitseõiguse jaatamiseks olema tema suhtes kasutatav vägivald kuidagi eriliselt intensiivne. Hädakaitseseisund tekib nii siis, kui jõu kasutamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne (st intensiivne), kui ka siis, kui jõu kasutamine ületab ilmselgelt kinnipidamiseks vajalikku. Nii saab hädakaitseseisundit jaatada juba siis, kui selgelt alistunud kinnipeetava suhtes kasutatakse ka mõõdukat või vähest, kuid selgelt tarbetut vägivalda – nt kostitatakse teda kättemaksuks kõrvakiiludega, näpistatakse, väänatakse vmt (arvestada tuleb siiski süülisest teoprovokatsioonist tulenevaid piiranguid täiemahulise hädakaitse teostamisel). See, et sääraseid kinnipidamiseks ebavajalike lööke võidakse teha minuti või paari jooksul, on eluliselt usutav.
  2. Ringkonnakohtu arvates on teisigi tõendeid, mida saaks kasutada N. Voltšihhini ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks. Maakohtu istungil uuriti vahetult Häirekeskusele tehtud kõne salvestist ning politsei vormikaamera salvestist. Häirekeskuse kõnest nähtub N. Voltšihhini meeleheitlik karjumine, C agressiivne ropendamine ning N. Voltšihhini hüüe Ma ei peksnud kedagi (tl 2-7). Politsei vormikaamera salvestisel N. Voltšihhin hingeldab ja palub vett. Ta selgitab vahetult kinnipidamise järel: Tema mind lööma hakkas, ma mitte kedagi ei löönud, võtsin ainult koti (0.19-0.24). N. Voltšihhin väidab ka, et kannatanu pani ise sõrme suhu ning selgitab, et mina võtsin ainult koti ja nii kui ta minu kätte sai, ma vastu ei hakanud ja ta hakkas…. Kinnitab taas, et ei löönud kedagi (1.24-2.00 ja 2.28-2.33). Ka nendest tõenditest leiab tuge N. Voltšihhini väidetele, et kinnipidamisel ei piirdutud üksnes tema kinnihoidmisega nii nagu võiks järeldada C ütlustest – miks muidu peaks ta kinnipidamise ajal valjult karjuma, et tema pole kedagi löönud? Niisamuti kinnitab tema versiooni järjepidevust see, et ta väitis koheselt politseile, et C hakkas teda lööma ning tema kedagi ei löönud.
  3. Ringkonnakohtu arvates ei saa ka kannatanute ütlustele tuginedes N. Voltšihhini ütlusi selgelt ebausaldusväärseteks pidada.
  4. Y kirjeldas rüselust nii: Selle isiku peal oli C, kes nagu käega hoidis isikut haardes. […] Varas oli kõhuli maas ja C tema peale toetunud ja isikut vastu maad hoides. Alguses varas püüdis C haardest vabaneda, vehkides kätega. Kuid samal ajal mees ütles vene keeles et ta ei osuta vastupanu. […]. Varas ja C ei olnud kaua pikali maas. Mingil ajal nad tõusid püsti ja C endiselt hoidis temast kinni kätest. […] (tl 42). Y kinnitas seega, et N. Voltšihhin väitis kinnipidamise ajal, et ta ei osuta vastupanu. Samas aga püüdis ta siiski C haardest vabaneda. Paraku jääb ütlustest mõnevõrra ebaselgeks nende asjaolude ajaline järjestus (vrd Alguses… ja Kuid samal ajal…). Y ei kirjelda tõepoolest, et oleks näinud, kuidas C N. Voltšihhinit käte või jalgadega lööks. Samas ei kirjelda Y ka hammustamise hetke nägemist ehk siis seda, mis vahetult hammustamisele eelnes. Protokollist ei nähtu sedagi, et Yle oleks nende asjaolude kohta küsimusi esitatud. 12
(18)1-24-1598
  1. C kuulati üle ühel korral
  2. mail 2023 (tl 54-63). Tema selgitas juhtunut nii: Ta jõudis teha paar sammu kui ma talle ette astusin ja haarasin kahe käega eestpoolt tema õlgadest kinni ning heitsin ta üle enda puusa maha. […]. Meesterahvas maandus parema külje peale ja mina inertsist kukkusin meesterahvale peale. Olles maha viidud püüdis meesterahvas minu haardest vabaneda vehkides kätega. Mina püüdsin meesterahvast kätega tema õlgadest kinni hoida. Selle käigus minu käed libisesid mitu korda tema õlgadelt ära ja mingil ajal ma tundsin kuidas meesterahvas minu parema käe keskmist sõrme hammustas. Mis asendis meesterahvas sel hetkel oli, ma täpselt öelda ei oska, sest kogu sündmus toimus hästi kiiresti. Ma arvan, et ta võis olla külili. Kuidas minu sõrm selle meesterahva suhu sattus, seda ma ei tea, kuid sihilikult ma oma sõrme talle suhu ei pannud ja ma kahtlen, et see sattus sinna kogemata. Ma arvan, et see meesterahvas hammustas mu sõrme sihilikult. Mina ise olin ka vist külili. Ma ei mäleta kas olin meesterahva ees või taga, kuna meie asendid ja asukohad muutusid rüseluse käigus pidevalt. Lisan seda, et kui ma tundsin, et mees minu sõrme hammustas, tahtsin kohe enda käe tema suu juurest eemale tõmmata, kuid meesterahvas hoidis mu sõrme enda hammaste vahel kinni ega lasknud seda nii kergesti lahti. Sakutasin oma kätt paar sekundit tema hammaste vahelt välja. Võimalik, et selle käigus võisin meesterahvast sõimata ebatsensuursete väljenditega. Hammustamise tagajärjel tundsin sõrmes valu. Rüselus kestis umbes 1 minut. Peale seda kui meesterahvas minu sõrme hammustas, siis tõusime mõlemad püsti. Püsti tõusmisel hoidsin ma meesterahvast ühe käega kinni (ma täpselt ei mäleta kas ma hoidsin teda kinni õlast või randmest) ning seistes hoidsin ma teda juba kahe käega kinni. Hoidsin teda kinni seetõttu, et ta ära ei saaks joosta. Püsti seistes püüdis meesterahvas ikka veel minu haardest vabandeda, vehkides samal ajal käte ja vahel ka jalgadega. […] Y, tütar ja minu naine rüselust pealt ei näinud. Nad tulid meie juurde juba siis kui me püsti seisime. Ma arvan, et nad oskasid meie juurde tulla sellepärast, et nad kuulsid minu ja meesterahva rüselust. Kui Y, tütar ja minu naine meie juurde jõudsid, siis oli oht, et mees suudab haardest vabaneda ja jooksu panna. […] Vahetult enne politsei tulekut ütles meesterahvas, et ta ei osuta vastupanu ja et ma temast lahti laseks. Meesterahvast ma siiski lahti ei lasknud ja hoidsin temast kahe käega kinni politsei saabumiseni (tl 58-59). C ei maini kordagi, et oleks N. Voltšihhinit löönud. Tema ütluste järgi kasutas ta tõesti üksnes äärmiselt mõõdukat füüsilist jõudu: heitis N. Voltšihhini maha ja püüdis teda kätega õlgadest kinni hoida. Samas ei küsitud Clt seda, millest võisid tekkida N. Voltšihhinil tuvastatud vigastused, kui kinnipidamisel piirduti üksnes maha viimise ja kinnihoidmisega. C ei maini ka seda, et N. Voltšihhin oleks kinnipidamise (rüseluse) ajal midagi öelnud. Samuti ei nähtu, et Cle oleks kinnipidamise ja selle käigus kasutatud jõu (mh löökide) kohta konkreetseid küsimusi esitatud.
  3. Kolleegiumile näib, et maakohus ei olnud Y ja C ütluste usaldusväärsuse osas sama kriitiline nagu N. Voltšihhini ütluste suhtes. Kui hinnata kannatanu ütluste usaldusväärsust sama mõõdupuu järgi, saaks ka siin välja tuua erinevaid vastuolusid. Näiteks ei mainita C ütlustes kordagi, et N. Voltšihhin oleks rüseluse ajal öelnud, et ta ei hakka vastu. Ometigi kinnitavad seda Y ja N. Voltšihhini ütlused. C ütleb, et Y rüselust pealt ei näinud ja saabus sündmuskohale siis, kui C ja N. Voltšihhin juba püsti seisid. Y ütluste kohaselt nägi ta aga C ja N. Voltšihhinit maas ning nägi ka püsti tõusmise hetke (sedasi kirjeldab juhtunut ka N. Voltšihhin). Kui maakohtu peamine kriitika N. Voltšihhini ütluste suunas oli ebamääraselt ja -loogiliselt kirjeldatud asendid, siis ei ole kolleegiumi arvates seis parem ka C ütlustega. Nii arvab ta, et hammustamise hetkel võisid mõlemad olla külili, kuid ta ei tea isegi seda, kas ta oli N. Voltšihhini ees või taga. Ometigi C mäletab, et näpu suust vabastamiseks läks paar sekundit. On ebaselge, kuidas sattus C sõrm N. Voltšihhini suhu, kui mõlemad mehed olid 13
(18)1-24-1598 külili ning C asus N. Voltšihhini ees. C ütles, et pärast hammustamist tõusid mõlemad püsti. Y nägi oma ütluste kohaselt meeste püsti tõusmist, kuid ta ei kirjelda, et oleks hammustamist näinud. Kui C ütleb, et hammustamise hetkel võidi olla külili (ja pärast hammustamist tõusti püsti), siis Y ütleb, et enne püsti tõusmist oli N. Voltšihhin kõhuli ja C tema peal. Kui C kirjeldab, et N. Voltšihhin rabeles ka pärast püsti tõusmist, siis Y sellest ei räägi.
  1. Viidatud vastuolud ei tähenda kolleegiumi arvates tingimata, et kannatanute ütlused oleks tervikuna ebausaldusväärsed või et nad luiskaksid. On mõistetav, et kõigi asjaosaliste jaoks oli tegemist äreva olukorraga. Arvestada tuleb ka seda, et inimese mälu ei salvesta kogu sündmuste käiku tervikuna ja objektiivselt, inimene meenutabki asju läbi subjektiivse filtri.
  2. Küll aga pidanuks kannatanute ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust hindama võrdse rangusega. Kolleegiumi arvates on kohtueelses menetluses kinnipidamisel toimunut uuritud ühekülgselt. Kuigi kolleegium mõistab, et ülekuulamise protokoll ei ole stenogramm, ei nähtu Y ega C kannatanuna ülekuulamise protokollidest, et neilt oleks isegi küsitud, kas C lõi N. Voltšihhinit või kas ning kuidas võisid N. Voltšihhinil tuvastatud vigastused tekkida kinnipidamise käigus. Veelgi enam, kumbagi kannatanut ei ole kinnipidamise asjaolude kohta küsitletud pärast seda, kui N. Voltšihhin selles kuriteos esmakordselt kahtlustatavana sisuliselt üle kuulati (
  3. juunil 2023). Seega ei saanudki kannatanud anda N. Voltšihhini väidetele omapoolseid selgitusi ning võisid piirduda võrdlemisi üldiste selgitustega. Kaitsja osutab õigesti ka sellele, et kui C kasutas N. Voltšihhini suhtes tarbetut vägivalda, ei pruukinud kannatanud olla motiveeritud seda ise jutuks võtma.
  4. Kokkuvõtvalt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega selle kohta, et N. Voltšihhini ütlused tema kinnipidamise kohta tuleb jätta tervikuna kõrvale, sest need on ebausaldusväärsed. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik täpselt tuvastada, mis N. Voltšihhini kinnipidamisel toimus. Kannatanu ülekuulamisel jäeti ammendamata võimalused N. Voltšihhini ütluste ümber lükkamiseks. Sel juhul tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada N. Voltšihhini kasuks.
  5. On selge, et Cl oli õigus N. Voltšihhin kinni pidada ja selleks ka füüsilist jõudu kasutada. Teatud piires ei tohtinud N. Voltšihhin sellisele jõukasutusele ka vastu hakata. Kolleegium ei saa aga kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal KrMS § 7 lg-s 3 nõutud kindlusega N. Voltšihhini kaitseversiooni välistada.
  6. Ringkonnakohtu arvates viitavad kogutud tõendid piisavale tõenäosusele, et C ei piirdunud üksnes N. Voltšihhini kinni hoidmisega, vaid võis teda ka lüüa, samuti N. Voltšihhini kirjeldatud viisil tema hingamist takistada. See järeldus on ka eluliselt usutav – lähedase perekonnaliikme käekoti haaranud varga sündmuskohal tabamine tekitab kahtlemata rohkem emotsioone, sh viha, kui suvalise kurjategija tabamine. Nii võibki juhtuda, et jõudu kasutatakse algse eesmärgi (kinnipidamine) kõrval vähemasti osaliselt ka oma viha väljendamiseks või suisa karistamiseks.
  7. See ei tähenda, et ringkonnakohus arvaks, et C ületas tingimata lubatud jõu kasutamise piiri. Nagu eespool selgitatud, võibki arvatava kurjategija kinnipidamiseks ja tema vastupanu mahasurumiseks olla tarvis teda lüüa. Samuti võib arvatava kurjategija kinnihoidmisel juhtuda nii, et kinnipidaja keharaskuse või muu kinnipidamisel kasutatava võtte tõttu on kinnipeetaval raske hingata. Isegi kui see ei olnud objektiivselt vajalik, on võimalik, et C pidas enda ettekujutuse järgi suurema jõu kasutamist hädavajalikuks. Võimalik on ka see, 14
(18)1-24-1598 et kui N. Voltšihhini rabelemine oli tema arvates seotud enese kaitsmisega löökide eest, tõlgendas C seda põhjendatult vastu hakkamise ja põgenemiskatsena. Ka sel juhul olnuks C tegevus õiguspärane. Samal ajal võis aga hammustamine olla tingitud väidetavast õhupuudusest ning vähemasti N. Voltšihhini ekslikust ettekujutusest, et C on asunud talle kätte maksma ega juhindu üksnes tema kinni pidamise eesmärgist. Isegi, kui N. Voltšihhin ei olnud objektiivselt hädakaitseseisundis, annaks eelnev aluse hinnata, kas N. Voltšihhini teo õigusvastasus võib olla välistatud

§ 31lg-s 1 sätestatud eksimuse tõttu.

55. N. Voltšihhini arusaamale, et tema kinnipidamisel kasutati liigset jõudu, viitavad N. Voltšihhini järjepidevad ütlused selle kohta, et ta ei löönud kedagi ning hoopis teda hakati lööma (ning nende usaldusväärsust kinnitav vormikaamera salvestis), temal tuvastatud vigastused, mille tekkepõhjust ei ole täpselt välja selgitatud, hingeldamine politsei saabumisel ning Häirekeskuse kõnesalvestiselt kostuv (karjumine ja C agressiivsus). Samuti nähtub toimikumaterjalidest, et C oli võrdlemisi turske kehaehitusega, mistõttu on eluliselt usutav, et ta oli füüsiliselt N. Voltšihhinist üle (viimast kinnitab ka asjaolu, et kinnipidamine oli edukas, vt mh kannatanu tehtud fotot sellest, kuidas C N. Voltšihhinit kinni hoiab – tl 63). Seega, isegi siis, kui C tegevus oli täiesti õiguspärane, ei saa kolleegiumi arvates kõrvaldada kahtlust, et N. Voltšihhini poolt C hammustamine võis olla vähemasti tingitud tema ekslikust ettekujutusest, et talle on asutud kätte maksma ehk siis tema vastu pannakse toime vahetut õigusvastast rünnet, mis annab

§ 28lg 1 järgi talle õiguse C õigushüvede kahjustamiseks.

(4)N. Voltšihhini kaitsetegevus ettekujutatavas hädakaitseolukorras 56. Kui N. Voltšihhin kujutas ekslikult ette, et C kasutab tema suhtes jõudu määral, mis ilmselgelt ületab kinnipidamiseks vajaliku, on N. Voltšihhini poolt C hammustamise õigusvastasus

§ 31

lg 1 järgi välistatud, kui tema kaitsetegevus jäi ettekujutatava hädakaitse piiridesse (vt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 1-16-9964, p 16).
  3. See tähendab, et õigusvastase ründena võib (vähemasti N. Voltšihhini arusaama järgi) käsitada C poolt N. Voltšihhini korduvat löömist koosmõjus tema peal olemisest tuleneva õhupuuduse tekitamisega. Esmalt hindab kolleegium N. Voltšihhini kaitsetegevust (tema ettekujutuse järgi) hädakaitse tavapäraste reeglite järgi, seejärel korrigeerib vajadusel oma järeldusi tulenevalt temapoolsest süülisest teoprovokatsioonist.
  4. Hädakaitsetegevus (hammustamine) peab olema suunatud ründaja õigushüvede vastu ning olema sobiv ning säästvaim. Saab tõdeda, et kaitsetegevus oli suunatud ründaja (C) õigushüvede vastu. Näpust hammustamine on sobiv kaitsevahend, sest sel on potentsiaal rünne lõplikult tõrjuda või vähemasti oluliselt vähendada ründega tekitatud kahju. Seda eriti olukorras, kui kaitsetegevuse (üheks) eesmärgiks oli, et C muudaks oma asendit ja võimaldaks seeläbi N. Voltšihhinil paremini hingata. Säästvuse nõue eeldab esmalt, et N. Voltšihhinil oli valida mitme vahendi vahel. Kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal ei ole seda võimalik kindlalt öelda. Võimalikest vahenditest võiks kõne alla tulla kätega vastu hakkamine ilma Cle tervisekahjustust tekitamata. Samuti tuvastas maakohus, et kinnipidamisel leiti N. Voltšihhini taskutest ka taskunuga ja pipragaas. Need olnuks olnuks selgelt hammustamisest säästvamad vahendid. Paraku ei ole täpselt selge, milline oli olukord vahetult hammustamisele eelnenud momendil. N. Voltšihhini ütluste järgi oli ta sel hetkel C all ega saanud hingata. Selles olukorras ei olnud N. Voltšihhinil võimalik oma käsi kasutada. Seega ei olnud tal hammustamise kõrval ühtegi muud vahendit selleks, et C võtaks oma käe tema näo eest ära ja laseks tal hingata. Seega järeldab kolleegium, et tegemist oli ainsa, seega säästvaima, kaitsevahendiga. Ainsa kaitsevahendi korral tuleb 15

(18)1-24-1598 täiendavalt hinnata, kas seda vahendit oleks saanud kasutada säästvamal viisil – st Cle vähem kahju tekitades. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et N. Voltšihhin võinuks C ka vähemintensiivselt hammustada või vabastada sõrm enda hammaste vahelt varem. Epikriisi järgi tuvastati Cl lahtine haav koos küünevigastusega. Haav veritseb, küüs on läbi hammustatud aga sõrmele kinnitatud (tl 77). Selle objektiivseks tuvastamiseks, et N. Voltšihhin oleks pidanud piirduma vähemintensiivse hammustamisega, tõendeid napib. N. Voltšihhini ütluste järgi ei lõpetanud sõrme hammustamine isegi tema suhtes toime pandavat rünnet, vaid seejärel jätkati tema löömist. Isegi kui hädakaitse piiride ületamist objektiivselt jaatada, ei ole võimalik tõendada, et seda tehti otsese tahtlusega (

§ 28lg 2).

  1. Nagu eespool selgitatud, on varasemalt toime pandud vargus käsitatav süülise teoprovokatsioonina. Seega hindab kolleegium, kas vaatamata N. Voltšihhini võimalikule ettekujutusele tema vastu toime pandavast ründest, ületas ta C hammustamisega enda eelnevast käitumisest tulenevaid piiranguid hädakaitse täiemahulisele teostamisele. Nagu eespool selgitatud, ei olnud N. Voltšihhinil õigust enda kinnipidamisele vastu hakata. Nähes või vähemasti arvates, et C on kinnipidamise käigus ilmselgelt ületanud selle jõu kasutamise piiri, mis oli vajalik N. Voltšihhini kinni pidamiseks, pidanuks N. Voltšihhin proovima konfliktist taanduda. Põgenemine ega kõrvalistelt isikutelt abi kutsumine ei ole antud juhul asjakohased ega võimalikud. Ehk siis pidanuks N. Voltšihhin järgmisena proovima end passiivselt kaitsta. Enda ütluste järgi ta seda tegigi - püüdes C lööke blokeerida. Oluline on aga hammustamisele eelnenud olukord. Kui sel hetkel oli N. Voltšihhin – nii nagu ta väidab – sisuliselt vastupanuvõimetu, hingetu ja C all, ei olnud tal enam võimalik end passiivselt kaitsta. Seega võis N. Voltšihhin asuda end aktiivselt kaitsma, eelistades ennekõike kaitsevahendit, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendab ründega tekitatud kahju. Arvestades ka eespool vahendi säästvuse hindamisel toodud argumente, oligi selliseks vahendiks praegusel juhul C sõrme hammustamine. Järelikult ei välistanud N. Voltšihhini (ettekujutatavat) hädakaitseõigust ka temapoolne süüline teoprovokatsioon. Samuti nähtub, et C hammustamine oli kantud kaitsetahtest.
  2. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlus, et N. Voltšihhin võis vähemasti ekslikult ette kujutada, et C kasutab tema suhtes jõudu viisil, mis ei ole vajalik tema kinnipidamiseks, vaid temale kätte maksmiseks või tema karistamiseks, samuti et näpu hammustamise tingis õhupuudus. N. Voltšihhini kasuks tuleb tõlgendada ka kahtlus selles, et oma ettekujutuse järgi tegutsedes ei ületanud ta hädakaitse piire. Seetõttu välistab tema tahtliku teo õigusvastasuse

§ 31lg 1.

Kuna süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustuse tekitamine ei ole karistatav ettevaatamatusest, ei saa hinnata ka N. Voltšihhini vastutust võimaliku ettevaatamatusest toime pandud süüteo eest. Seega rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni ja tühistab KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse N. Voltšihhini süüdi tunnistamises ja karistamises

§ 121lg 1 järgi ning teeb selles osas Kr

MS § 337 lg 1 p 4 alusel uue otsuse, millega mõistab N. Voltšihhini õigeks. (III) Karistus 61. N. Voltšihhini osalise õigeks mõistmise tõttu tuleb tühistada ka maakohtu otsus temale liitkaristuse mõistmise ja sellest tingimisi vabastamise osas. Ka selles osas tuleb teha uus otsus. Maakohus karistas N. Voltšihhinit

§199lg 2 p 5 järgi 9 kuu vangistusega. Seda tuleb Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada 6 kuu vangistuseni.

§ 65lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust suurendada Harju Maakohtu 21.09.2022 kohtuotsusega mõistetud ära 16

(18)1-24-1598 kandmata karistuse, s.o 1 aasta ja 6 kuu vangistuse võrra. N. Voltšihhinile tuleb liitkaristuseks mõista vangistus 2 aastat. 62.

§ 68

lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud 2 päeva (

  1. aprill 2023). Seega on ärakandmata karistuseks 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva.
  2. Sellest karistusest tuleb N. Voltšihhin vabastada samadel tingimustel nagu seda tegi maakohus. Kuna ärakandmata karistus on N. Voltšihhini osalise õigeks mõistmise tõttu 4 kuu võrra lühem, vähendab ringkonnakohus ka katseaja kestust. Katseaja kestuseks määrab ringkonnakohus 2 aastat ja 1 kuu. Samaks jääb elektroonilise valve tähtaeg (2 kuud). (IV) Menetluskulud
  3. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu muudab ringkonnakohus ka maakohtu otsustust menetluskulude osas. Sundraha suurus ei muutu, sest N. Voltšihhini süüdi tunnistamine

§ 199lg 2 p 5 järgi jäi jõusse. Isiku osalisel õigeksmõistmisel tuleb lähtuda Kr

MS § 181 lg-st 1, mille kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus õigusabikulu hüvitamise taotlusest ei nähtu, milline osa kulust on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 1-21-5033, p 16). Maakohus mõistis N. Voltšihhinilt Eesti Vabariigi kasuks välja määratud kaitsja tasu, mis oli kohtueelsel menetlusel 745,2 eurot ning kohtumenetluses 241,56 eurot ehk kokku 986,76 eurot. Kolleegium hindab, et sellest summast 2/3 seondus süüdistusega, milles N. Voltšihhin õigeks mõisteti. Seega mõistab ringkonnakohus N. Voltšihhinilt sellest summast välja vaid kolmandiku ehk 328,92 eurot (986,76 ÷ 3 = 328,92).
  3. Kaitsja esitas ka taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus maakohtu otsusega tutvumisele ning apellatsiooni koostamisele 240 minutit. Kaitsja taotleb, et tasu suuruseks määrataks 288 eurot, millele lisandub käibemaks 63,36 eurot ehk kokku 351,36 eurot. Tasu on suurendatud Justiitsministri
  4. juuli 2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 2 lg 1 alusel, sest apellatsiooni koostamine ja kohtuotsusega tutvumine võttis aega rohkem kui 2 tundi. Viidatud määruse § 6 lg 4 järgi on lihtmenetluses ühes kohtuastmes määratud kaitsja tasu ülemmääraks 144 eurot. Taotlus ei sisalda ühtegi muud põhjendust tasu piirmäära suurendamiseks peale selle, et aega kulus rohkem kui 2 tundi. Arvestades kohtuotsuse pikkust, apellatsiooni sisu ning selle arvestatavat kokkulangevust kaitsja kohtukõne teesidega (tl 222-224), ei pea kolleegium tasu piirmäära suurendamist põhjendatuks. Seega loeb ringkonnakohus mõistlikuks tasuks tasu piirmäära 144 eurot, millele lisandub käibemaks 22% ehk 31,68 eurot. Seega määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le apellatsioonimenetluses N. Voltšihhinile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 175,68 eurot (sh käibemaks) (144 + 31,68 = 175,68).
  5. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, jäävad menetluskulud riigi kanda (KrMS § 185 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 17

(18)1-24-1598 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.