← Eesti

1-23-5760/28

Obsah (9)§ 200§ 121§ 74§ 65§ 68§ 60§ 25§ 56§ 180

1-23-5760 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.02.2024. a Tallinnas Kriminaalasja number 1-23-5760 (kohtueelses menetluses 23231551759) Kohtukoosseis ko

§ 200

lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi üldmenetluses Prokurör Natalia Miilvee Süüdistatav ALEKSANDR STAROSTIN, isikukood: 50205080299; elukoht: viibib vahistatuna XXX (xxx); vabaduses xxx; kodakondsus: Eesti Vabariik, emakeel: vene keel; haridus: xxxharidus; töökoht: xxx. Kriminaalkorras karistatud 1-l korral: 12.12.2022. a Harju Maakohtu otsusega

§ 121

lg 2 p 3 järgi vangistusega 8 kuud.

§ 74

lg 1, 3 alusel jäeti karistus täitmisele pööramata 1 aasta 2 kuu pikkuse katseajaga. Karistusaja hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg 15.03.

  1. a, 28.04.-29.04.
  2. a, s.o 3 päeva. Katseaja alguseks loeti 12.12.
  3. a. Harju Maakohtu 04.04.
  4. a määrusega pikendati katseaega 1 kuu võrra, s.o kuni 12.03.
  5. a. Väärteokorras karistamata (karistatus kustunud). Tõkend: vahistamine alates 18.07.
  6. a; 14.09.
  7. a määrusega pikendatud kuni 17.10.
  8. a; kahtlustatavana kinnipidamine 17.07.
  9. a. Kaitsja RESOLUTSIOON Leelo Viil
  10. Süüdi tunnistada Aleksandr Starostin

§ 200

lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi ja karistada teda vangistusega 3 (kolm) aastat 6 (kuus) kuud. 2.

§ 65lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 12.12.2022.

a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuu 27 päeva vangistuse võrra ja mõista liitkaristuseks 4 (neli) aastat 1 (üks) kuu 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. 3.

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Aleksandr Starostini kinnipidamisest, s.o alates 17.07.

  1. a.
  2. Aleksandr Starostini suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.
  3. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Aleksandr Starostinilt riigituludesse: - sundraha 1025 euro ulatuses; - määratud kaitsjale makstud tasud 2262,15 euro ulatuses. Kriminaalmenetluse kulud summas 3287,15 eurot tuleb hüvitada 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates igal kuul vähemalt 273,93 eurot (sel juhul tuleb viimasel kuul tasuda 273,92 eurot) Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr EE522200221013264447 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank või LHV Pank EE957700771001523585 ning makse tegemisel märkida viitenumber
  4. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
  5. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda sundraha kulu 1025 euro ja kaitsjatasu 754,05 euro ulatuses.
  6. Asitõendid: - musta värvi tuulejope ja musta värvi püksid (asuvad Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas) – tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel süüdistatavale, s.o edastada need kinnipidamisasutusele Aleksandr Starostini isiklike asjade juures hoiustamiseks; - mobiiltelefonist Nokia G21 IMEI-koodidega xxxxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxxx 19.-20.07.2023 vaatluse käigus kopeeritud andmefailid, raportfail, andmestik ja jäädvustatud fotod (asuvad PPA keskkriminaalpolitsei andmehoidlas) – kustutada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kohtuotsuse jõustumisel. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest (s.o 29.02.
  7. a) ning esitades apellatsiooni 30 päeva 2 / 17 jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kättesaadav hiljemalt 08.04.
  8. a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
  9. peatüki kohaselt, s.o määruskaebe korras 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale. SÜÜDISTUS Aleksandr Starostin`i süüdistatakse selles, et tema, olles eelnevalt, s.o 30.06.2023 kella 08:21 paiku asetanud endale suu ette maski, tõmmanud kätte kindad ja hiljem ka pähe seljas oleva tuulepluusi kapuutsi, järgnes võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 30.06.2023 kella 08:34 paiku Tallinnas Muhu 5 elumaja juurest Linnamäe tee suunas liikuvatele C`ile ja Y`le ning jõudes Linnamäe tee 4 ja Linnamäe tee 6 hoonete juurde, kõnetas neid selja tagant liginedes ja küsis rahakotti. Kui C vastas, et rahakotti ei ole, laskis Aleksandr Starostin pipragaasiballoonist gaasijoa C`ile näkku, mis tabas kannatanu nägu, silmi ja kaitseks ettepandud vasakut kätt ning põhjustas talle tugevat kipitust ja füüsilist valu. Samal ajal lükkas C parema käega Y oma selja taha, mistõttu gaas Y`t ei tabanud. Kui Y ütles kotist mobiiltelefoni võtma hakates, et kutsub politsei, hakkas Aleksandr Starostin tema suunas liikuma ning kui Y seejärel joostes ja karjudes põgenema hakkas, hakkas Aleksandr Starostin talle järele jooksma. Kui Y u 20 meetri jooksmise järel peatus ja Aleksandr Starostin`i poolse gaasirünnaku hirmus pea langetas, käed näole kaitseks ette pani ning end põlvi kõverdades võimalikult väikseks teha püüdis, liikus Aleksandr Starostin tagasi C`i juurde ja laskis talle uuesti gaasijoa näkku, tabades ka sel korral kannatanu nägu, silmi ja kaitseks ettesirutatud vasakut kätt, intensiivistades veelgi kipitust ja füüsilist valu. Seejärel võttis Aleksandr Starostin kätte tupes oleva noa, tõstis selle kõrgemale, hakkas nuga tupest välja võtma ning järgnema sellega selg ees Muhu 5 maja suunas taganevale C`ile, kes tundis tõsiseltvõetavat ohtu enda elule ja tervisele. Saades aru, et kannatanud talle ei raha ei loovuta ning tal ei õnnestu neid enda tahtele allutada, lahkus Aleksandr Starostin sündmuskohalt. Oma tahtliku tegevusega Aleksandr Starostin vahetult alustas võõra vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil relvana kasutava muu esemega ja lisaks relvana kasutava muu esemega ähvardades, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, s.o pani toime

§ 200lg 2 p 8 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

POOLTE SEISUKOHAD Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ning leidis, et teod on õigesti kvalifitseeritud ja süüdistatava süü on täies mahus tõendatud. Oluline on arvesse võtta, et kuriteol on kaks kannatanut. Samas tuleb arvestada, et kannatanule tekitatud tervisekahjustus oli lühiajaline. Seetõttu leiab prokurör, et süü on keskmisest väiksem. Seejuures on arvesse võetud ka rahasumma, mida A. Starostin oleks saanud sellises olukorras planeerida. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid prokuröri hinnangul ei esine. Karistuse mõistmisel 3 / 17 tuleb arvestada ka asjaolu, et detsembris 2022. a, pool aastat enne kuriteo toimepanemist, mõisteti A. Starostin vangi füüsilise vägivallaga rünnete eest, mh ka gaasi kasutamise eest. See ei avaldanud mõju tema aja sisustamisele, maailmavaatele, kuritegelikule käitumisele. Prokurör leiab, et kohane karistus oleks 5 aastat vangistust. Seda tuleb

§ 65

lg 2 alusel suurendada ärakandmata karistuse võrra, milleks on 7 kuud 27 päeva vangistust ning liitkaristuseks mõista 5 aastat 7 kuud 27 päeva vangistust. Karistusaja alguseks tuleb lugeda A. Starostini kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o 17.07.2023. a. Kaitsja leidis, et kuriteo faktilistes asjaoludes vaidlust ei ole ning süüdistuses märgitud asjaolud on tõendatud. Tõendatud ei ole aga nende asjaolude pinnalt prokuröri poolt tehtud järeldused ning nende asjaolude pinnalt kaitsealusele esitatud süüdistus

§ 200lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi.

Kaitsja leiab, et kaitsealuse lähenemisel kannatanule ei kaasnenud ähvardusi ega vägivalda. Gaasiballooni väljavõtmine toimus peale seda, kui A. Starostin oli veendunud, et kannatanutel rahakotti ei ole ning selle eesmärk ei olnud hõivata kannatanute vara. Ta ei näidanud mitte kuidagi välja, et tal on jätkuvalt soov viia lõpule röövimist. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja hinnangul kuriteokoosseis tõendamata. Arvestades, et A. Starostin on varasemalt samaliigilise teo eest karistatud, siis on tegemist korduvusega ja selline tegu vastab

§ 121lg 2 p 3 koosseisule.

Põhjendamatu on prokuröri seisukoht selle kohta, et A. Starostin on adekvaatne noor inimene, kes on võimeline normaalselt toime tulema, õppima ja töötama ning et mingisugust abivajadust tal ei esinenud. Näiteks nähtub tõenditest, et vahetult enne väidetava kuriteo asetleidmist on A. Starostin mitu korda pöördunud EMO-sse. Talle on välja kirjutatud Diazepam-Valocordin. Kahel korral on tegemist klassikalise paanikahoo haiguspildiga. Kaitsja ei leia, et süüdistatav oleks olnud süüdimatu, kuid viimastel kuudel enne kuriteo toimepanemist oli ta hädas ja ei saanud vajalikku abi. Kaitsja arvates on oluline arvestada ka seda, et A. Starostin on püüdnud töötada ja ennast ise üleval pidada. Kaitsja leiab, et A. Starostini poolt toimepandud kuriteokatse ning selle intensiivsus on sellised, mis annavad aluse

§ 60kohaldamiseks.

Kui kohus loeb röövimise katse tõendatuks, siis peaks karistus olema palju leebem prokuröri taotletust. Kaitsja ei välista ka karistusest vabastamise alternatiive, arvestades, et A. Starostin on juba mõnda aega vahi all olnud. A. Starostinil vanglas rikkumisi ei ole olnud, konflikte ei ole esinenud, ta on saanud seal ka ravi. Süüdistatav on väljendanud ka kahetsust. Ta soovis kannatanute ees vabandada. Eelnevat saab arvestada karistust kergendava asjaoluna. Vajalik on pikem aeg menetluskulude tasumiseks. Süüdistatav tunnistas ennast talle inkrimineeritavas kuriteos süüdi osaliselt. Süüdistatav andis kohtuistungil ütlusi teo toimepanemise asjaolude kohta. Ta märkis, et kui ta oleks olnud stabiilses seisundis, siis ei oleks ta seda tegu toime pannud. Samuti leidis ta, et talle inkrimineeritav paragrahv ei vasta kuriteokoosseisule. Ta tõdes, et peab kandma karistust selle eest, mille ta on toime pannud. KOHTU SEISUKOHT 4 / 17

  1. Praeguses asjas puudub täielikult vaidlus selles, et Aleksandr Starostin viibis süüdistuses märgitud ajal Linnamäe tee 4 ja Linnamäe tee 6 hoonete juures, kus tal oli kokkupuude C ja Yga. Seejuures on A. Starostin tunnistanud oma süüd osaliselt ja kinnitanud seda, et ta seal viibis ja suunas pipragaasi (kd I tl 34pö). Seda kinnitavad üheselt näiteks asitõendite vaatlusprotokollid, millest nähtub A. Starostini liikumine selle lähedases piirkonnas. Samuti kinnitavad seda osalt A. Starostini antud ütlused ja kannatanute C ja Y ütlused. Selles osas on kõigi ütlused kogumis kokkulangevad. Peamisteks küsimusteks on siinsel juhul, kas A. Starostini tegevus oli suunatud sellele, et kannatanutelt vägivallaga võtta ära vara ning milline oli tema psüühiline seisund teo eelselt ja selle ajal.
  2. Kannatanud C ja Y on andnud omavahel täielikult kooskõlalisi ütlusi selle kohta, mis 30.06.2023 hommikul kella 08.30 paiku toimus. Kohtul puudub alus nendes ütlustes kahelda, kuivõrd lisaks omavahelisele kooskõlale ja neis sisemiste vastuolude puudumisele on need kooskõlas ka teiste asjas uuritud tõenditega, sh asitõendite vaatlusprotokollidega. Nad liikusid Muhu tn-lt Linnamäe tn suunas. Ühel hetkel peatas neid noormees, kes oli tumedas riietuses ja kelle nägu oli kaetud maskiga. See noormees küsis esmalt Clt kas ta vene keelt räägib, seejärel küsis rahakotti. Noormees oli rahulik. Saanud vastuse, et rahakotti ei ole, ütles ta: „Siis on nii.“ ja võttis välja gaasiballooni ning kohe lasi sellest gaasi Cle näkku. Y ütles, et kutsub politsei välja, abikaasa palus tal joosta ja ta liikus eemale. Noormees järgnes Y suunas ja mõlemad kannatanud kartsid, et noormees kasutab edasiselt gaasi just naise peal. Hetkel, kui Y silmad avas, nägi ta, et noormees laseb uuesti tema abikaasale gaasi näkku. Ta helistas politseisse. Seejärel lõpetas noormees rünnaku ja eemaldus. Kannatanute sõnul võis rünnak lõppeda, kuna kuulda oli, et Y helistab politseisse ja kaugemal oli näha ka teisi inimesi liikumas.
  3. Kannatanu C on kirjeldanud noormehe läbimõeldud tegevust, ehk kui gaasijuga hakkas nõrgenema, pani noormees selle taskusse ja võttis teisest taskust välja tupes noa. Noormees hoidis ühe käega noatupest, teisega hoidis käepidemest, kuid nuga välja ei tõmmanud. Asjaolu, et lisaks gaasiballoonile kasutas noormees kannatanute suhtes ähvardamiseks ka nuga, nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, milles on kajastatud Häirekeskusesse tehtud kõnet. Seejuures tuleb rõhutada, et see kõne tehti vahetult ründe järel ja sel ajal olid kannatanud tugevalt sündmuse mõju all, mis võimaldas sündmuse asjaolusid edasi anda värskelt tajutu põhjal. Kõnest nähtub, et kuigi peamiseks kõnelejaks on Y, on kuulda ka Ct, kes on taustal edasi andnud infot, sh noa kasutamise kohta ja noormehel noa olemasolu on kinnitanud ka Y (I kd tl 5-6). Kanntanu Cle valu põhjustamine ja kerge tervisekahjustuse tekitamine on tõendatud tema ja Y ütlustega, Häirekeskusesse tehtud kõnesalvestise vaatlusega ning lisaks ka C läbivaatuse protokolliga. C on kinnitanud tugevat kipitust ja valu. Samuti on kohtu arvates üldteada, et n-ö enesekaitsegaasi kasutamise tüüpiliseks tagajärjeks on väga tugev valuaisting, kipitus ja silma sattumisel ajutine nägemise tugev langus. 5 / 17
  4. Kannatanute ütlusi toetab asjaolu, et C tegi ärajooksvast noormehest selja tagant foto, millel olevad kirjad (I kd tl 23) on kokkulangevad tema kirjeldusega ja A. Starostini elukohast ära võetud jopega (I kd tl 29, 43-51) ning samuti selle kirjeldusega, mida kannatanud edastasid Häirekeskusele (I kd tl 5-6). Asjaolu, et A. Starostin ähvardas kannatanu Ct noaga, kinnitavad kaudselt ka tunnistaja N (A. Starostini ema) eeluurimisel antud ja kohtus osaliselt avaldatud ütlused. Nimelt ei mäletanud tunnistaja kohtus neid asjaolusid, mida A. Starostin oli talle sündmuse kohta avaldanud. Kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt oli A. Starostin talle rääkinud nimelt sellest, et ta ründas noaga üht meesterahvast (I kd tl 48-48pö).
  5. Märkida saab sedagi, et kannatanu Y tõi välja, et noormees põristas r-tähte. Seda on ta maininud ka Häirekeskusesse tehtud kõnes (I kd tl 7). Seda, et A. Starostini kõnet iseloomustab just selline nüanss, oli kuulda ka kohtuistungil. Samuti märkis kannatanu Y kohtuistungil süüdistatava välimuse pinnalt, et on pigem kindel, et tegemist on sama noormehega.
  6. Kohtul puudub igasugune alus kahelda kannatanute ütluste usaldusväärsuses. Seejuures nähtub, et kannatanud on senise ajani mäletanud sündmuse detaile ja ründaja käitumisakte täpselt ja need ütlused kattuvad vahetult pärast rünnakut tehtud Häirekeskuse kõnega.
  7. Kannatanu Y vastas prokuröri küsimusele selgitavalt, et noormees küsis mehelt rahakotti viisil, mis vene keeles ei tähenda palvet („palun“ – „pažalusta“) seda anda, vaid ta küsis seda (paprašu“). Kohtu hinnangul kinnitab ka see keeleline nüanss seda, et A. Starostin nõudis rahakotti endale. Seejuures tuleb tähele panna, et kannatanute sõnul oli noormees rahulik ja viisakas. Röövimise toimepanemine ka rahulikult ja viisaka keelepruugiga ei ole välistatud. Kohtu hinnangul iseloomustabki A. Starostini tegevust tervikuna suhteline rahulikkus ja läbimõeldus. Ka kohtuistungil võis veenduda selles, et A. Starostini eneseväljendus on rahulik, viisakas ja struktureeritud.
  8. Oma süüd selles kuriteos ei ole A. Starostin tunnistanud (I kd tl 53). A. Starostin on andnud kohtus ütlusi, milles ta on sündmuse toimepanemise asjaolude osas jäänud ebamääraseks. Ühelt poolt on ta tunnistanud seda, et gaasiballooni väljavõtmise järel nõudis ta meesterahvalt rahakotti ning kasutas gaasiballooni. Noa kasutamist ta ei mäleta. Seda, kas ta kasutas gaasi eesmärgiga, et kannatanute vara ära võtta, ta öelda ei oska (I kd tl 55-55pö). Kokkuvõtvalt on A. Starostin leidnud, et ta oli sellises vaimses seisundis, mis ei võimaldanud tal oma käitumisest aru saada, tema tegevus oli kaootiline, tal oli närvivapustus (I kd tl 56pö). Ta on andnud ka ütlusi, et ta hakkas selginema alles pärast sündmust ja mäletab, et ta läks uuesti sündmuskohale vaatama ning nägi, et seal oli politseipatrull, millest järeldas, et asi ei ole nii tõsine (I kd tl 55pö-56).
  9. Kohus leiab, et A. Starostini ütlusi saab pidada usaldusväärseks üksnes selles osas, mil need on kooskõlas teiste asjas uuritud ja usaldusväärsete tõenditega, ennekõike asitõendi vaatlusprotokollide ja kannatanute ütlustega. Kohus ei pea usaldusväärseteks A. Starostini väiteid selle kohta, et ta osaliselt ei mäleta sündmuse asjaolusid, neist olulisemana näiteks 6 / 17 seda, miks ta kandis sel päeval näomaski ja kas ta kasutas ähvardamisel nuga. Samuti ei pea kohus usaldusväärseteks A. Starostini ütlusi selle kohta, mis puudutab tema enda hinnangut sellele, et tal esines psüühikahäire, mis takistas tal oma teo keelatusest aru saamast ja seda vastavalt sellele arusaamisele juhtimast. Samuti on A. Starostin kohtus avaldanud, et ta pidevalt töötas, sh Rootsis ligi 6 kuud (I kd tl 57pö). Tema ema N teab töötamise ja töökaotuse asjaoludest samuti A. Starostini öeldu põhjal. Tegelikkuses nähtub, et A. Starostin ei töötanud ühelgi töökohal pikemaajaliselt ja töösuhe Rootsis kestis vaid 3 kuud (II kd tl 104). Narkootikumide tarvitamist viimase 2,5 aasta jooksul on ta eitanud (I kd tl 57), kuid samas on ta avaldanud arstidele, et tarvitas narkootikume viimati
  10. a lõpus (II kd tl 60, 67). Seega on A. Starostin liialdanud ja eksitavaid ütlusi andnud ka üldisemate, teda positiivselt iseloomustavate, asjaolude osas.
  11. Niisamuti nähtub märgitust, et N ütlused, mis iseloomustavad A. Starostinit (töötamine, vaimne seisund), lähtuvadki suuresti sellest, mida A. Starostin on talle rääkinud. Kuivõrd kohtus leidis kinnitust, et need asjaolud on liialdatud ja kohati ebaõiged, siis ei saa kohus selles osas detailides N ütlustest lähtuda. Märkida saab sedagi, et tunnistaja N on kirjeldanud, et poeg oli juba eelneval perioodil sisuliselt depressiivne ja apaatne ning see väljendus diivanil istumises. Kohtu küsimusele vastates avaldas tunnistaja siiski, et ka n-ö pikali olles kasutas poeg arvutit (I kd tl 50-50pö). Seega on tunnistaja ütlused ka selles osas sisuliste vastuoludega.
  12. A. Starostini ütlused kannatanutega kokkupuute osas on kokkulangevad kuni ajani, mida ta sündmusest väidab mäletavat, s.o selle osas, et ta kasutas gaasiballooni ja nõudis Clt rahakotti. Seda kinnitas ta kohtuistungil (I kd tl 55pö).
  13. Röövimine eeldab seda, et asja äravõtmiseks kasutatakse vägivalda ning praegusel juhul ei ole kahtlust, et A. Starostini tegevus oli suunatud just sellele, et vägivallaga ära võtta kannatanute vara. Praegusel juhul on tuvastamist leidnud, et A. Starostin esmalt küsis Clt rahakotti, kuid eitava vastuse saamise järel teatas, et „Siis on nii!“ ning hakkas kannatanu pihta gaasi pihustama. See tähendab, et võõra asja (rahakoti) küsimisele järgnes koheselt ka rünnak kannatanu suhtes. Kaitseversioonis on pakutud välja võimalust, et see rünnak ei olnud võõra asja hõivamisele suunatud, vaid see oli tingitud A. Starostini vaimsest seisundist – rünnaku põhjus oli arusaamatu, see võis olla reaktsioon sellele, et kannatanu teatas, et tal rahakotti ei ole ja süüdistatav seepeale ärritus. Kohtu hinnangul ei toeta sellist versiooni A. Starostini edasine käitumine. Nimelt, puudunuks sel juhul vajadus liikuda teise kannatanu suunas viisil, millest kannatanu järeldas üheselt, et teda võidakse rünnata (võttis sisse kaitseasendi). Teiseks on oluline tähele panna, et gaasi lõppemisel võttis A. Starostin välja tupes noa ja näitas seda Cle. Siinkohal tuleb rõhutada, et kuigi A. Starostin ei võtnud nuga tupest välja, hoidis ta selle käepidemest ja C sai ilmeksimatult aru, et tegemist on u 20 cm pikkuse noaga ning see tekitas temas hirmu. Seega saab pidada noa kannatanule demonstreerimist selliseks käitumiseks, mis pidi temas hirmutunnet suurendama, et ta loovutaks enda vara (nt rahakoti). Pole kahtlust, et kannatanu pidas seda ähvardust reaalseks. Seda esiteks põhjusel, et gaasijuga hakkas lõppema (ehk see ründevahend ammendus) ja kannatanu tajus noast veelgi suuremat ohtu kui gaasist, ta kartis, et noaga 7 / 17 võib haavata, tagajärg äärmisel juhul olla ka letaalne (I kd tl 42pö-43). Nuga pidi suurendama ähvarduse mõjusust. Põhjust noaga ähvardamiseks selgitabki see, et gaasijuga hakkas nõrgemaks muutuma. Kohus rõhutab, et ähvardada saab ka sellise tegevusega, mis iseenesest on väheohtlik. Sel juhul on tegemist konkludentse ähvardamisega. Siinsel juhul oli selliseks tegevuseks tupes noa demonstreerimine, näidates selle käepidemest hoidmisega ka valmisolekut nuga välja tõmmata. Noa demonstreerimise mõjusust suurendas siin asjaolu, et enne seda oli A. Starostin kasutanud kannatanu suhtes juba valu tekitavat vägivalda teise ründevahendiga, mis oli ammendunud. Seega manifesteeris A. Starostin kannatanu Cle valmisolekut võtta kasutusele ka ohtlikum ründevahend. Teisisõnu ei ole röövimise koosseisu täitva vägivalla tarbeks vajalik see, et ründaja tingimata ründevahendit kasutaks või püüaks veenda kannatanut selle toimivuses (nt noaga vehkimine, millegi lõikumine). Siinsel juhul puudub alus kahelda ka selleski, et tegemist oli ehtsa noaga. Esiteks ei ole vahendi kõlbmatusele kaitseargumentides viidatud. Teiseks on aga üldteada see, et nuga koos tupega on lihtsasti kättesaadav kõigile. Noamulaažid (erinevalt tulirelvade omadest) on seevastu vähelevinud ning puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tegema täiendavaid kulutusi ja pingutusi kergelt hangitava seaduslikku külmrelva imiteeriva vahendi hankimiseks.
  14. Kohus ei nõustu kaitsjaga ka selles, et kui C oli kinnitanud, et tal rahakotti ei ole, pidi olema edasine rünnak ärritumise tulemus. Seejuures on oluline tähele panna, et C vastas A. Starostini rünnaku eel küsimusele selle kohta, et kas ta räägib vene keelt: „Vahel räägin.“ See ei ole tavapärane vastus, vaid sellest vastusest võib kohtu arvates välja lugeda teatud skepsist ja vastumeelsust küsija suhtes. Seetõttu ei ole välistatud, et A. Starostin arvas, et C ei räägi rahakoti puudumise kohta tõtt. Kokkuvõtvalt ei viita kohtu hinnangul miski sellele, et A. Starostin tahtnuks toime panna üksnes

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo, eesmärgita kannatanute vara hõivata.

14. Praegusel juhul on A. Starostin röövimisel kasutanud mõlemat vägivalla liiki, nii füüsilist, kui psüühilist. Gaasipihustiga kasutati C suhtes füüsilist vägivalda ja põhjustati talle valu; seejärel kohe kannatanu Y suunas liikudes ähvardas A. Starostin konkludentselt kannatanu Yt ning kannatanu Cle noa näitamisega tegutses ta samuti konkludentselt ähvardades täiendava vägivalla kasutamise võimalusega. Kõik need vägivallaaktid olid ajaliselt seotud sooviga hõivata kannatanute vara. Kannatanud tajusid neid ähvardusi reaalsetena ning vägivald oli suunatud kannatanute vastupanu mahasurumisele. Röövimine jäi lõpule viimata üksnes põhjusel, et kannatanu Yl õnnestus helistada politseisse ja A. Starostin oli talle piisavalt lähedal, et ta võis seda kuulda. Samuti on mõlemad kannatanud viidanud, et eemal oli näha kahte naisterahvast. Seejuures C on märkinud, et Y karjus ja sel hetkel ilmus horisondile kaks naisterahvast ja ründaja võis neid näha, sest koheselt pärast seda pöördus ta uuesti C suunas (I kd tl 42). Arvestades, et kannatanud polnud ka koheselt midagi oma varast loovutanud, oli seega piisavalt tegureid, mis tingisid selle, et röövimine ei kulgenud plaanipäraselt ja A. Starostin lõpetas rünnaku. 15.

§ 25

lg 1 järgi on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele.

§ 25

lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele 8 / 17 teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Seega on karistatav ka süüteo toimepanemisele suunatud tegu.

  1. Kohus leiab, et kuriteokatse pani A. Starostin toime kavatsetult. Märkimisväärne on see, et A. Starostin kandis ühes taskus gaasipihustit ja teises taskus nuga, peas kapuutsi ja tema nägu varjas mask. Igasugune vajadus selliselt liikumiseks puudus. Nimelt kirjeldasid kannatanud, et sel päeval oli väga soe ilm, seda kinnitas kaudselt ka A. Starostin ise, märkides ka, et tal oli joogipudel kaasas (I kd tl 55pö). Teiseks puudus ka mistahes põhjendus kahe relva kaasaskandmiseks, sest tegemist oli tööpäeva algusega, oli valge hommik elurajoonis, lasteaedade läheduses. Sooja ilma tõttu puudus ka igasugune vajadus kanda pikki tumedaid riideid ja peas kapuutsi. Näomaski kandmiseks ei olnud mingit põhjendust, seda enam, et A. Starostin ei olnud haigestunud ja viibis vabas õhus. Samas on näha, et ta väljus kodust ehk siseruumidest ilma maskita ja suhtles ka teiste inimestega ilma maskita (II kd tl 119-120, 123-126). Seega tuleb järeldada, et A. Starostin oli teadvalt planeerinud röövimise, varjates selleks oma nägu ja pead. Samuti oli tal kaasas kaks eset (gaasirelv ja külmrelv), millega ähvardamine oli piisav, et kannatanutes hirmutunnet tekitada ja tõenäoliseks sai pidada, et see murrab nende vastupanu ja nad loovutavad oma vara ründajale. A. Starostini motiiviks röövimise toimepanemisel oli ilmselgelt rahavajadus. Kohtus on kinnitust leidnud, et tal ei olnud tööd, lõppes ka Töötukassa toetus. Ta on tunnistanud, et külastas aeg-ajalt kasiinosid, jõi seal kokteile. Ka on ta varem veetnud aega sõpradega väljas (nt
  2. mail). Kuigi kodused kulutused kandis tema ema, siis kõik sellised tegevused nõuavad raha.
  3. Oluline on tähele panna, et kannatanu Y ütluste kohaselt oli A. Starostin neist mõni hetk varem juba korra möödunud. Arvestades lisaks ka seda, et A. Starostini nägu varjas juba sel ajal mask, on ilme, et ta otsis sel ajal võimalikku ohvrit. Kuna ta oli korra kannatanutest möödunud ja peatselt järgnes neile (A. Starostin ilmus nende tagant), oli tal piisavalt aega, et silmitseda seda, et Cl on õlakott ja Yl käekott. Seega sai A. Starostin põhjendatult arvata, et nt Cl on kotis kaasas rahakott või raha. A. Starostin tegi väga mitu sammu, et kannatanud võiksid talle vara loovutada: ta nõudis Clt esmalt rahakotti, seejärel ründas teda gaasijoaga; liikus seepeale eemalduva ja politsei kutsuda lubanud Y suunas ning seejärel jätkas uuesti gaasi pihustamist C pihta ja ähvardas teda ka noaga. Seega ei ole kahtlust, et A. Starostini algne teoplaan nägi ette seda, et keskealise paari ähvardamisel õnnestub tal ilma vastupanuta saavutada see, et kannatanud annavad talle kohe üle nt rahakoti või muud väärtuslikku. Kuivõrd kannatanud seda koheselt ei teinud, jätkas A. Starostin rünnet, kasutades nii füüsilist, kui psüühilist vägivalda. A. Starostini on varasemalt kasutanud gaasipihustit ja teda on selle eest ka karistatud, mistõttu on ta teadlik, et sellega saab tarvitada füüsilist vägivalda, see põhjustab kannatanule valu ja tervisekahjustusi. Kohtu hinnangul kinnitab kõik eelnev seda, et A. Starostin tegutses kavatsetult nii vägivalla osas, kui võõra vallaasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, sest ta oli sihiks seadnud võõra vallasasja äravõtmise vägivallaga.
  4. Kuriteokatse objektiivse koosseisu moodustab süüteo vahetu alustamine toimepanija poolt. Kohus ei leia, et asjaolu, et C oli öelnud, et tal ei ole rahakotti, muudaks A. Starostini 9 / 17 käitumisele antavat hinnangut. Siinkohal tuleb taaskord märkida, et A. Starostin ei piirdunud kannatanu ründamisega n-ö karistuseks selle eest, et tal rahakotti ei ole. Tema käitumine oli suunatud sellele, et tekitada kannatanutes hirmutunnet, et nad loovutaks talle mistahes vara. Kuna A. Starostin oli kannatanult nõudnud rahakotti (seda kuulis ka teine kannatanu) ja koheselt seejärel A. Starostin ründas gaasipihustiga kannatanut, lähenes ähvardavalt teisele kannatanule, lasi uuesti gaasi esimesele kannatanule ja ähvardas teda noaga, on kuriteokatse objektiivne koosseis täidetud.
  5. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.
  6. Kohtulikul uurimisel on läbivalt tõstatud küsimus A. Starostini süüdivusest. Kohus leiab, et kahtlust ei ole selles, et A. Starostinil ei esinenud röövimiskatse toimepanemise ajal mõnda

§-s 34 nimetatud tegurit (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire), mis tähendab, et ta ei olnud süüdimatusseisundis. Samuti ei ole kohtu hinnangul tegemist piiratud süüdivusega ehk olukorraga, kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida on

§-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud. Seejuures kohus arvestab seda, et A. Starostin on kirjeldanud oma seisundit kui paanikahoogu ja närvivapustust. Samas, A. Starostini kohta käivast ravidokumentatsioonist ei nähtu selliseid asjaolusid, mis viitaks sellele, et A. Starostin oleks varem olnud vägivaldne paanikahäirest tingituna. Vastupidi – nt 20.06.

  1. a kiirabikaardi põhjal esines A. Starostinil selline seisund, mida on kirjeldatud kui „klassikaline paanikahoo pilt“, „pikemat aega ärevus kontrolli alt, depressiivsed mõtted“ (II kd tl 61). Samuti nähtub, et 14.06.
  2. a oli talle kutsutud kiirabi, kus tuvastati rahutus ja ärevus (II kd tl 73). Tähelepanu väärib see, et vahetult kummagi juhtumi eel oli A. Starostin tarvitanud alkoholi (II kd tl 60, 67, 73). Eelneva põhjal saab tõdeda, et paari nädala jooksul oli A. Starostini seisund selline, mis on küllalt iseloomulik ärevus- ja meeleoluhäiretele ja mida möönsid ka arstid. Tallinna Vanglas on A. Starostinil 25.07.
  3. a diagnoositud närvilisus (II kd tl 77pö).
  4. Seoses XXX Vanglas toimunud psühhiaatri K. E. vastuvõtuga on A. Starostin esitanud ka omapoolsed etteheited, et see kestis vaid 5 minutit ja see ei kajasta tema seisundit adekvaatselt. Kohus selliste väidetega ei nõustu ja ei pea usaldusväärseks A. Starostini ütlusi selles osas, mis puudutab tema hinnanguid enda käitumisele, tervisele ja arstide tegevusele. A. Starostini puhul avaldus ka kohtus see, et ta võimendas oma ütlustes kõike temaga toimunut. Üheks selliseks näiteks on tema kirjeldus varajasest täiskasvanuks saamisest ja eluraskustest, mis väljendus muuhulgas selles, et ta pidi endale täisealiseks saades süüa tegema, 16-aastasena nooremat õde lasteaeda viima, osalema kohtu määratud MDFT-programmis ning ta pidi ka tööle asuma (I kd tl 56pö-57). Tegemist on selliste asjaoludega, mis objektiivse kõrvaltseisja jaoks ei väljenda kuidagi erilisi eluraskusi. Samal ajal tuleb tõdeda, et selline käitumismuster enesega seotud asjaolude võimendamisel on kajastamist leidnud ka selles osas, mida täheldas psühhiaater K. E. Nimelt on 25.07.
  5. a haigusjuhtumiga seoses märgitud, et A. Starostin dikteerib vestlust, on kõrgenenud enesehinnanguga, süüdistab probleemides kõiki teisi. Käitumine tähelepanu taotlev ja manipuleeriv enda õigustamiseks ja soovitu saavutamiseks (II kd tl 77). Kohtul puudub 10 / 17 igasugune alus kahelda psühhiaater K. E. hinnangus, tegemist on üldteadaolevalt kohtupsühhiaatria õppejõuga ja kogenud spetsialistiga. Arvamuse õigsust kinnitab kaudselt ka see, millest A. Starostin soostus peaasjalikult kohtuistungil rääkima ehk temal esinenud eluraskuste kirjeldusest. A. Starostini iseloomustab seega enesekesksus ja oma käitumises probleemi mittenägemine. Kohtul ei ole tekkinud kahtlust ka sellest, et just seetõttu väidab ta mäletavat ainult neid sündmuse asjaolusid, mille osas on ümberlükkamatuid tõendeid (gaasipihusti kasutamine kannatanu peal) ja mida võiks tõlgendada kui spontaanset, paanikahäirest tingitud rünnakut. Kokkuvõtteks tuleb nentida, et ühestki meditsiinidokumendist ei nähtu see, et A. Starostinil oleks teoeelselt või teojärgselt esinenud selliseid terviseseisundeid, mis annaks alust arvata, et ka teo toimepanemise ajal võinuks olla temal mõni

§-s 34 nimetatud psüühikahäire, mis ka ajutiselt oleks piiranud tema võimet oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Väga oluline on tähele panna, et pärast teo toimepanemist ei ole ta 25.07.

  1. a ka vanglas psühhiaatri vastuvõtul avaldanud, et tal teo toimepanemise ajal selline seisund esinenuks, samas on ta soovinud arsti poolt psühholoogilise profiili koostamist, mis tõestaks, et ta ei ole ohtlik ega vägivaldne (II kd tl 77). Eelneva kokkuvõtteks ei ole põhjust rääkida sellest, nagu esinenuks A. Starostinil süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid.
  2. Eespool tuvastamist leidnud faktiliste asjaolude valguses ei ole kohtul selliseid kahtlusi tekkinud ka kohtuasja arutamise raames. Tuvastamist leidis, et A. Starostin on tegutsenud kavatsetult. Tema käitumine veidi aega enne teo toimepanemist oli normaalne, rahulik. Seevastu meditsiinidokumentidest nähtuvalt on tema paanikahäire jm seisundid väljendunud rahutuses, ärevuses, värisemises, nutususes jne. Täheldatav on see, et nende eelselt on ta tarvitanud alkoholi. Samas 30.06.
  3. a ta enda sõnul alkoholi tarvitanud ei olnud ning ka videosalvestistelt nähtuvalt oli tema liikumine sirge, iseloomulik kainele inimesele. 30.06.
  4. a veidi enne röövimiskatse toimepanemist suhtles A. Starostin teise inimesega, küsides temalt sigaretti (II kd tl 126), ta käib toas. Ta väljub peagi uuesti ning edasiselt teeb ta juba konkreetsed sammud, mis on üldteadaolevalt sellised, mis aitavad tema isiku tuvastamist oluliselt raskendada – paneb kätte kindad ja näo ette maski (II kd tl 146, 151). Seejärel kohtab ta majadevahelisel haljasalal (kus ei ole läheduses turvakaameraid) kannatanuid, kelleks on keskealine paar. Pärast esmalt neist möödumist läheneb ta neile uuesti ootamatult ja küsib rahulikult rahakotti, seejärel ründab neid korduvalt. Tähelepanu väärib see, mida on kirjeldanud kannatanu C teo toimepanemise kohta – noormehe tegevus oli professionaalne, väga koordineeritud. Kõik see viitab väga sihipärasele tegevusele ning selline teoeelne ja -aegne käitumine on vastuolus selle profiiliga, mis on olnud seni iseloomulik konkreetselt A. Starostini paanikahäiretele.
  5. Tähtsust omab ka A. Starostini teojärgne käitumine. Selles osas on ta tunnistanud, et ta hakkas just kui „endasse tagasi tulema“ ja ta soovis veenduda, kas olukord on tõsine. Siinkohal tekib esmalt küsimus, et kui A. Starostinil olnuks tema kirjelduses „närvivapustus“ ja ta „polnud endas“, siis kuidas ta oskas tagasi minna sündmuskoha juurde. Samuti on sellise seisundi kirjeldusega vastuolus see, et A. Starostini ütluste kohaselt sai ta aru, et jope võib teda inkrimineerida ja ta peitis selle lukustamata uksega 11 / 17 trepikotta, kust ta oskaks selle ka hiljem ära võtta ning lisaks peitis selle kodus ära. Kõik seegi on sihipärane tegevus ning eluliselt on täielikult ebaustav see, et inimene, kes on just sellises seisundis, et ta ei saa aru kannatanute ründamisest ja neilt vara vägivallaga nõudmisest, toimib sedavõrd sihipäraselt, püüdes igati vältida seda, et tema isik teo toimepanijana tuvastataks. Kuigi kaitseversioonis on kaamerasalvestistel tegemist sihitu liikumisega, siis tegelikkuses see nii ei ole. Märkimisväärne on see, kuidas A. Starostin n-ö möödaminnes viskab gaasipihusti ballooni ühe maja ees olevasse põõsasse ja mõni aeg hiljem leiab selle vaevata üles. Edasi-tagasi liikumine ja ballooni kaasavõtmine on selgitatav sellega, et A. Starostin tõepoolest veendus selles, kas ja milline oli kannatanute reaktsioon rünnakule. Kui ta sai aru, et teda koheselt kinni ei peeta, oli tal ohutu ka võtta kaasa nii eemaldatud jope, kui ka gaasiballoon. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et Nni jõudis just poja kaudu info sellest, et ta ründas meest noaga (I kd tl 48). Kuna noaga ähvardas A. Starostin Ct, siis seegi viitab asjaolule, et A. Starostin mäletas ka emale öeldes nimelt noaga toimepandud rünnaku asjaolusid. Seega ei anna ka teojärgne käitumine alust arvata, et A. Starostinil oleks esinenud seisund, mis mõjutanuks või piiranuks tema süüdivust.
  6. Lõpetuseks tuleb märkida, et ka rohke kohtupraktika põhjal ei ole alust arvata, et paanikahäire oleks seisund, mis seostuks süüdimatusseisundiga.
  7. Kuritegu on süüdistuses õigesti kvalifitseeritud. Puutuvalt esitatud süüdistusse tuleb siiski märkida, et kuigi süüdistuse tekstis kirjeldatud asjaolud on kohtus täielikult kinnitust leidnud, siis on süüdistust kuriteo kvalifikatsiooni osas kokkuvõttev lause (paksus kirjas) raskesti jälgitav ja eksitav. Nimelt on selles kirjas, et „alustas võõra vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil relvana kasutava muu esemega ja lisaks relvana kasutava muu esemega ähvardades“. Kuivõrd tuvastamist leidis, et A. Starostin ähvardas ja ründas kipitust ja valu tekitava gaasiga seda balloonist pihustades (süüdistatav on ka ise kinnitanud, et tegemist oli pipragaasiga – I kd tl 55pö), on tegemist gaasirelvaga RelvS § 11 p 2 ja § 13 p 1 mõttes. Kuna tuvastamist leidis ka umbes 20 cm pikkuse tupes noaga kannatanu ähvardamine, kasutati ka selles osas RelvS § 11 p 4, § 15 lg 1 p 3 mõttes relva, täpsemalt külmrelva. Kokkuvõtvalt saab siiski märkida, et süüdistuses on need relvad konkreetselt nimetatud ja seega faktiliste asjaoludena kajastatud. Minetus süüdistuse teksti kokkuvõttes ei muuda ka süüteo kvalifikatsiooni

§ 200lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi.

KARISTUS

  1. Kohus uuris süüdistatavat iseloomustavate andmetena Aleksandr Starostini karistusregistri väljatrükki, Harju Maakohtu otsuseid ja määrusi kriminaalasjades nr 1-22-7188 ja 1-184442, samuti terviseandmeid kajastavaid dokumente ja töötamise registri väljatrükki. 12 / 17
  2. Kohus lähtub karistuse mõistmisel

§ 56lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks isiku süü.

Kohtul tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. 28.

§ 200

lg 2 p 8 –

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest näeb seadusandja ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Seega on sanktsiooni keskmiseks määraks 9 aastat vangistust. 29. Hinnates A. Starostini süü suurust

§ 200

lg 2 p 8 –

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemisel, arvestab kohus süüteo toimepanemise asjaolusid ja vägivalla intensiivsust. Esmalt on süü suuruse hindamisel oluline arvesse võtta kannatanute suhtes kasutatud vägivalla intensiivsust. Süüdistatav lasi kannatanule Cle näkku pipragaasi, mis tabas kannatanu nägu, silmi ja vasakut kätt ning põhjustas talle tugevat kipitust ja füüsilist valu. Hiljem lasi A. Starostin uuesti Cle gaasijoa näkku, tabades sel korral ka kannatanu nägu, silmi ja kätt, mis intensiivistas kipitust ja füüsilist valu veelgi. Eeltoodud kirjelduse pinnalt saab asuda seisukohale, et kannatanule tekitatud füüsiliste tervisekahjustuse intensiivsus ei olnud suur. Süüdistatav tekitas kannatanule küll füüsilist valu ning põhjustas tal mingil määral nägemise halvenemise, kuid pikaajalist tervisekahjustust kannatanule ründe tagajärjel ei tekkinud. Üldteadaolevalt ei ole pipragaas ka selline vahend millega saaks raskeid tervisekahjustusi tekitada. Kannatanu C on öelnud, et ta küll tundis kipitust ja nägemine halvenes mõnevõrra, kuid need tagajärjed taandusid umbes paari päeva pärast, kiirabi ta ei vajanud, raviks olid silmatilgad (kd I 42pö). Samas tuleb arvestada ka seda, et süüdistatav põhjustas oma tegevusega kahele kannatanule läbielamisi. Kannatanu C on kohtuistungil öelnud, et ta ei suuda sündmust tänase päevani unustada ning see on talle psühholoogiline trauma. Kannatanu Y on kirjeldanud, et tal oli hirm enda abikaasa elu pärast ning ta kartis ka endale tervisekahjustuse tekkimist. Samuti tuleb süü suuruse hindamisel arvestada, et süüdistatav kasutas teo toimepanemisel kahte erinevat relva – pipragaasi ja nuga. Kui esimene relv soovitud tulemust ei andnud, siis asus ta soovitud eesmärgi saavutamiseks kasutama teist relva. Samas arvestab kohus seda, et reaalselt nuga tupest välja ei võetud, seega puudus ka vahetu oht tervisekahjustuse tekitamiseks. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus ka seda, et kannatanutele varalist kahju ei tekitatud ja tegu jäi katsestaadiumisse. Seega, arvestades kannatanute suhtes kasutatud vägivalla intensiivsust ning teo toimepanemise asjaolusid saab asuda seisukohale, et süüdistatava süü on relvaga toimepandud röövimiste lõikes keskmisest mõnevõrra väiksem. 30. Kohus arvestab karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. A. Starostin on kohtuistungil mitmel korral sõnaliselt väljendanud, et ta kahetseb tehtut (I kd tl 56, 59). Lisaks avaldas ta soovi kannatanute ees vabandamiseks, kuid see ei olnud võimalik, kuna 13 / 17 kannatanuid sel kohtuistungil ei viibinud. Kuigi A. Starostin oli kohtus ka ennastõigustav, siis kohtu hinnangul viitab märgitu siiski sellele, et ta vähemalt mõningal määral ka siiralt kahetseb toimepandut. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus A. Starostini käitumises ei tuvastanud. 31. Seega arvestades süüdistatava keskmisest mõnevõrra väiksemat süüd, karistust kergendavat asjaolu ja teo toimepanemise asjaolusid, samas ka süüdistatava noort iga (21-aastane) kuriteo toimepanemise ajal, leiab kohus, et süüdistatavale on võimalik mõista karistus oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja karistada teda sanktsiooni alammäära lähedaselt. Seejuures kõige kaalukamaks motiiviks sellise karistusotsustuse tegemisel ongi see, et A. Starostini noorest east tingituna on võimalik tema mõjutamine kergema karistusega. Kohus ei pea põhjendatuks

§ 25

lg-st 6 lähtuvalt täiendavalt karistust

§ 60põhimõtetel kergendada.

Seda põhjusel, et kohtulikul uurimise tulemusel leidis kinnitust, et väidetavat (ajutist) psüühikahäiret A. Starostinil ei esinenud, tegevus oli etteplaneeritud ning A. Starostini hoiak osalt ennastõigustav. Niisamuti ei ole A. Starostin väitnud, nagu ta vabatahtlikult lõpetanuks ründe, selle tingis arvatavasti see, et näha oli teisi inimesi ning kannatanu helistas politseisse. Arvestades karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid eesmärke, peab kohus põhjendatuks mõista Aleksandr Starostinile

§ 200

lg 2 p 8 –

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.

  1. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RKKKo nr 3-1-1-99-06).
  2. Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla esmajoones siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. A. Starostini karistusregistri väljatrükist nähtub, et 12.12.
  3. a kohtuotsusega on ta süüdi tunnistatud vägivallakuriteo toimepanemise eest, s.o veidi enam kui pool aastat enne käesolevas asjas inkrimineeritava kuriteo toimepanemist. Seejuures on oluline tähele panna, et ka selle kuriteo toimepanemisel kasutas A. Starostin kannatanu suhtes gaasirelva, kannatanuks oli sealsel juhul 15-aastane neiu (II kd tl 108) ehk ka sel juhul oli tegemist temast füüsiliselt nõrgema kannatanuga. 04.04.
  4. a määrusega on kohus pikendanud A. Starostini katseaega registreerimiskohustuse rikkumise tõttu. Seega on A. Starostinil juba varasemalt olnud probleeme kriminaalhoolduse nõuete täitmisel. Seejuures A. Starostin selgitas nende rikkumiste sisu ka praeguses asjas. Kohus rõhutab, et siinses asjas ei saa hakata ümber hindama rikkumise asjaolusid ja lähtub sellest otsustusest, mida tegi täitmiskohtunik. 14 / 17 Eelneva põhjal leiab kohus, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Lisaks aitaks reaalse vanglakaristuse kandmine kaasa süüdistatava tulevasele resotsialiseerumisele – tal on võimalus vanglas haridust omandada, eesti keelt õppida ning seejärel senisest püsivamale töökohale asuda.
  5. Kuivõrd A. Starostin on kuriteo toime pannud eelmise kohtuotsusega määratud katseajal, siis tuleb

§ 65lg-st 2 lähtuvalt suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 12.12.2022.

a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuu 27 päeva vangistuse võrra ja mõista liitkaristuseks 4 aastat 1 kuu 27 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Aleksandr Starostini kinnipidamisest, s.o alates 17.07.

  1. a. TÕKEND
  2. Aleksandr Starostin on kahtlustatavana kinni peetud KrMS § 217 alusel 17.07.
  3. a ja vahistatud 18.07.
  4. a. Vahistamist on pikendatud kuni 17.10.
  5. a. Harju Maakohus andis 16.10.
  6. a Aleksandr Starostini kohtu alla, jättes tõkendi vahistamine muutmata.
  7. Eesti karistussüsteemi põhimõtete kohaselt pööratakse mõistetud vangistus karistus ka reegeljuhtumil täitmisele. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada aga kõiki KrMS §s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas on tegemist süüdistatavaga, kes on toime pannud raske varavastase kuriteo

§ 200lg 2 p 8 – § 25 lg 2 järgi.

Seejuures on oluline tähele panna, et kuritegu pandi toime 30.06.

  1. a, kuid A. Starostin peeti kinni nädalaid hiljem, s.o alles 17.07.
  2. a. Samas on A. Starostin andnud ütluseid selle kohta, et ta oli teadlikuks saanud kriminaalmenetluse alustamisest ajakirjanduses avaldatud artikli vahendusel. Seega saab asuda järeldusele, et ta on juba varasemalt kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud. Kohus viitab, et KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Arvestades, et süüdistatavale on mõistetud pikemaajalisem reaalne vabaduskaotus, esineb oht, et isik asub kõrvale hoiduma kohtuotsuse täitmisest.
  3. Süüdistatav on ennast esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud osaliselt. A. Starostin on toime pannud röövimise katse relvaga ähvardades, mis on esimese astme kuritegu. Kohus saab uuritud tõendite pinnalt möönda, et esineb põhjendatud oht süüdistatava poolt uute kuritegude toimepanemiseks. Seda esiteks põhjusel, et süüdistatavat on ka varasemalt karistatud vägivallakuritegude toimepanemise eest. Kohus on juba varasemalt viidanud, et A. Starostin on 12.12.
  4. a kohtuotsusega süüdi tunnistatud

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ehk teise inimese kehalises väärkohtlemises, mis on toime pandud korduvalt. Nimetatud otsusega mõisteti A. Starostin süüdi kahes 15 / 17 kuriteoepisoodis, millest üks hõlmas ka gaasi kasutamist alaealise isiku suhtes (kd II tl 107108). Seega on A. Starostini poolt toimepandud kuriteod läinud ajas raskemaks – ta on veidi enam, kui pool aastat peale eelmises kohtuasjas süüditunnistamist toime pannud röövimise katse, kasutades selleks lisaks gaasirelvale ka nuga. A. Starostini varasemat vägivaldset käitumist ilmestab ka asjaolu, et N andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et A. Starostinil oli

  1. a kaklus mingi mehega. Kannatanu C ütluste kohaselt oli A. Starostin talle öelnud, et „naisi ta ei ründa“, mis andis aluse arvata, et ta ei tee seda esimest korda (I kd tl 42). Samuti andis N ütlusi selle kohta, et A. Starostinil olid süvenevad psühholoogilised probleemid ning kodus tarvitas ta üksinda alkoholi. A. Starostinil puudusid sissetulekud, kuivõrd tal oli raskusi töö leidmisel (I kd tl 49-49pö). Sellised süüdistatavat iseloomustavad andmed annavad alust arvata, et A. Starostini puhul esineb jätkuv kuritegude toimepanemise oht. Selliselt tuleb kohtul asuda seisukohale, et asjaolude kokkulangemisel (sissetuleku ja hõivatuse puudus, alkoholi foonil halvenev vaimne seisund) ei ole välistatud, et süüdistatav võib jätkata samaliigiliste kuritegude toimepanemist. Samuti, tuleb tähele panna, et kohtupraktikas on leitud, et raskemate kuritegude toimepanemise ohu korral võib süüdistatava vahistamiseks piisata sellisest uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu puhul vahistamiseks alust ei annaks (RKKKo 31-132-12, p 9.3). Seega on kohtu hinnangul jätkuvalt põhjendatud kuni kohtuotsuse jõustumiseni kohaldada tõkendit vahistamine, seejärel kuulub tõkend tühistamisele. MENETLUSKULUD
  2. Vastavalt

§ 180lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Kr

MS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on I astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 2,5-kordne palga alammäär, s.o alates 01.01.

  1. a summas 2050 eurot, mis tuleks A. Starostinilt välja mõista. Praeguses asjas on menetluskuludeks ka määratud kaitsjale makstud tasud ja kulud. Kaitsjatasud ja kulud on kohtueelses menetluses kokku olnud 1296 eurot (II kd tl 210-224) ja kohtumenetluses 1720,20 eurot (I kt tl 72-74), s.o kokku 3016,20 eurot. Seega on menetluskulud kokku 5066,20 eurot. Kohus leiab, et arvestades A. Starostini iseloomustavaid andmeid (eelmisest kohtuotsusest tasuda jäänud tsiviilhagi ning menetluskulud, sissetulekute puudumine, pankrotimenetlus) on põhjendatud jätta 1/2 sundrahast ja 1/4 kaitsjatasu maksumusest riigi kanda. Seega kuulub A. Starostinilt väljamõistmisele sundraha 1025 euro ulatuses ja kaitsjatasu 2262,15 euro ulatuses. Tulenevalt menetluskulude suurusest ja asjaolust, A. Starostin asub kandma pikemaajalist vanglakaristust, peab kohus võimalikuks väljamõistetavate menetluskulude hüvitamine ajatada, määrates kulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena. ASITÕENDID
  2. Kriminaalasjas on asitõenditeks: Aleksandr Starostinile kuuluvad musta värvi tuulejope ja musta värvi püksid ning mobiiltelefonist Nokia G21 IMEI-koodidega xxxxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxxx 19.-20.07.2023 vaatluse käigus kopeeritud andmefailid, raportfail, 16 / 17 andmestik ja jäädvustatud fotod. Kohus leiab, et Aleksandr Starostini riietusesemed tuleb tagastada nende omanikule, s.o saata kinnipidamisasutusse A. Starostini isiklike asjade juurde lisamiseks. Mobiiltelefonist kopeeritud andmefailid, raportfail, andmestik ja jäädvustatud fotod tuleb kustutada kohtuotsuse jõustumisel. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik Aet Vilgats rahvakohtunik 17 / 17 Natalja Ljašok rahvakohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.