lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) põhinõudelt 617 eurot alates 26.10.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus
lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts esitas 14.06.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult Oxx Lxxx 1325,10 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 19.06.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku tähtaja jooksul kätte toimetada. 22.09.2023.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 10.10.2023.a määrusega kohustas kohus hagejat esitama nõuetekohase hagi ning mh esitama andmed ja tõendid, mille alusel kohus saaks kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas 25.10.2023 kostja vastu hagi. 05.12.2023.a kirjaga palus kohus hagejal esitada täiendav selgitus ja tõendid selle kohta, kas ja kuidas krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust. Hageja esitas 20.12.2023 täiendavad selgitused ja tõendid. Kohus võttis hagi 21.12.2023.a määrusega menetlusse. Kohus määras 07.02.2024 asja lahendamise kirjalikku menetlusse, määras lõppseisukohtade esitamise tähtajaks 01.03.2024 ning otsuse teatavaks tegemise ajaks 11.03.
Hageja on seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud konstitutiivne võlatunnistus. Selleks, et hageja saaks konstitutiivse võlatunnistuse alusel esitada nõude kostja vastu, peab hageja põhistama ja tõendama, et võlatunnistus on kehtiv, st põhjendama poolte tahet sõlmida just konstitutiivne võlatunnistus ning tõendama, et võlatunnistuse aluskohustuseks olev võlasuhe on kehtiv, st ei esine tühisuse aluseid. Hageja on kostja tahte tõendamiseks esitanud oma endise töötaja Siim Seina kirjalikud selgitused võlatunnistuse sõlmimise aluseks olevate asjaolude kohta (dtl 90). Kohus leiab, et kirjalikud selgitused tõendina on asjakohased ja lubatavad. Siim Seina selgituste kohaselt suhtles tema kostjaga telefoni teel ning kostja avaldas talle, et soovib sõlmida uue ja iseseisva sõltumatu nõude senise asemele. Kostja selgitas Siim Seinale, et ta ei soovi edaspidi olla seotud Creditstar Estonia AS-iga sõlmitud lepingutingimustega. Pooled sõlmisid sellest tulenevalt konstitutiivse võlatunnistuse ja leppisid nõude osas kokku uued tingimused. Kostja ei esitanud seisukohti ega vastuväiteid võlatunnistuse liigi osas. Kohtu hinnangul on hageja usutavalt põhistanud ja tõendanud, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Kohus peab hindama, kas esineb seadusest tulenevaid võlatunnistuse tühisuse aluseid. Kuna võlatunnistuse alusel esitatud nõue tuleneb algselt tarbijakrediidilepingust, mille osas peab kohus omal algatusel (hoolimata vastuväidete esitamisest ja kostja osalusest menetluses) kontrollima, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24, 46; Riigikohtu lahendid 2-21-13098 p 13; 3-2-1-141-14 p 18; 3-2-1-40-10 p 14), siis tuleb kohtul hinnata, kas võlatunnistus võib 4 olla tühine seoses vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga. Kohus selgitab, et tarbija ei saa ühegi lepinguga (sh ükskõik millise võlatunnistusega) võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud, sh loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, nt kui on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. See tähendab, et tühised on nii konstitutiivsed kui ka deklaratiivsed võlatunnistused, millega tarbija on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud sellise võla sissenõudmist, mille tekkimist seadus ei luba (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2023 lahend tsiviilasjas nr 2-23-116386, mh ka
). Selleks, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistus (nii konstitutiivne kui deklaratiivne) oleks kehtiv, peab kehtiv olema ka kostja ja Credistar Estonia AS vahel sõlmitud leping.
⁴ lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust nõutava hoolsusega, mh peab ta arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh tema varalist seisu, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemat maksekäitumist ja uue võetava kohustuse mõju varasematele kohustuste täitmisele. Krediidiandja on kohustatud vajaliku teabe omandamiseks vajadusel küsima teavet tarbijalt ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja võib lepingu sõlmida üksnes siis, kui pärast vajaliku teabe omandamist ja selle analüüsi leiab, et tarbija on krediidivõimeline ning suudab võetavat kohustust täita (
Riigikohus on põhjalikult 24.11.2023.a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Riigikohus on p-s 14 märkinud, et esmalt on otstarbekas kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega (
lg 1, § 4062 lg 1) või mitte, seejärel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (p 17). Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 55,99% aastas (dtl 92). Lepingu sõlmimise ajal 28.07.2021 oli Eesti Panga poolt viimase kuue kuu avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,68%, mille kolmekordne määr on 56,04%. Seega on lepingus märgitud krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ning leping on kehtiv. Ülalmärgitud lahendis on Riigikohus p-s 17-18 avaldanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, et krediidiandja on kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline ning vajadusel küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 5 tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. - Kohus, vaadanud läbi hageja esitatud selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole kostja majandusliku seisundi kohta omandanud minimaalset teavet ning on kostja krediidivõimelisuse hindamisel jõudnud ebaõigele järeldusele. Kostja on taotluses/küsimustikus (dtl 100-103) märkinud, et tema igakuiseks sissetulekuks on töötasu AS-st Palmako 1000 eurot, muu regulaarne sissetulek 250 eurot ning igakuiste kohustuse kuumaksed kokku 250 eurot ning igakuised majapidamiskulud 162 eurot. Hageja on esitanud maksehäireregistri väljatrüki (dtl 98-99). Hageja on esitanud Credit Info Eesti AS süsteemist väljavõtte (dtl 104-105). Väljavõte on jada võõrkeelsest tekstist ja numbritest. Tõlget väljavõtte kohta pole esitatud. Muid tõendeid hageja kostja majandusliku seisundi kontrolli osas ei esitanud. Hageja sõnul hindas Creditstar Estonia AS kostja pangakonto väljavõtet, mida kohtule ei ole esitatud. Kohtu hinnangul ei omandanud krediidiandja teavet kostja tegeliku sissetuleku liigi ja suuruse regulaarsuse kohta. Krediidiandja ei omandanud teavet selle kohta, kas kostja tegelikult töötab või mitte ning mis on need regulaarsed muud sissetulekud, mida kostja küsimustikus oli kirja pannud. Samuti pole kohtule esitatud pangakonto väljavõtet, millest nähtuks kostja sissetulek. Hageja on selgitanud, et Credit Info Eesti AS andmesüsteemi väljavõttest nähtuvalt oli kostja kuue kuu keskmine sissetulek 915,75 eurot. Kohus märgib, et väljavõte oli arusaamatu jada võõrkeelsetest sõnadest ja numbritest ega kinnita kohtu hinnangul kostja keskmist sissetulekut. Puuduvad tõendid (nt pangakonto väljavõte), kust oleks selgelt näha kostja sissetulekute allikad ja tegelikud suurused laenu võtmise ajal. Kohus leiab, et laenutaotluses märgitud sissetulek (1000 eurot) ja krediidiandja poolt väidetavalt tuvastatud keskmine sissetulek 915,75 eurot ei ole kuidagi kontrollitav. Lisaks ei omandanud krediidiandja mitte mingisugust teavet kostja olemasolevate varaliste kohustuste, regulaarsete finantskohustuste, igakuiste majandamiskulude kohta ega kostja varasema maksekäitumise kohta. Kohus märgib, et maksehäireregistrid näitavad vaid kohustusi, mille täitmisega on isik juba viivitusse jäänud (kohustust rikkunud), mitte olemasolevaid kohustusi. Regulaarsete finantskohustuste ja majandamiskulude osas oleks mingitki teavet andnud kostja pangakonto(de) väljavõte, mida krediidiandja väidetavalt hindas, kuid millist asjaolu pole võimalik kontrollida. Kohus märgib, et isiku konto väljavõttelt on tavaliselt näha nii see, kas isik on võtnud muid laene (näha sissetulek krediidiandjatelt) või on ta täitnud muid kestvuskohustusi (näha regulaarsed tasumised krediidiandjatele või teistele võlausaldajatele), millest saab teha ka järelduse tema muude kohustuste kohta. Krediidiandja 6 pidanuks arvestama ka kostja igakuiseid elamiseks vajalikke kulusid, mida ta väidetavalt tegi, kuid selline asjaolu pole jälle kontrollitav. Kuivõrd kohtule pole pangakonto väljavõtet esitatud, siis ei saa tõsikindlalt väita, et krediidiandja küsis kostjalt pangakonto väljavõtet ja et ta seda reaalselt ka analüüsis. Asja materjalidest nähtuvalt on ilmselge, et täiendava teabeta ja võimaliku pangakonto väljavõtteta on krediidiandja analüüs kostja maksevõime osas puudulik. Krediidiandja poolt kogutud teave polnud piisav kostja maksevõime hindamiseks ning puuduvad tõendid, et tarbija kohta kogutud muu teave oleks olnud piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus on seisukohal, et vajaliku ja piisava teabe omandamata jätmine ei võimaldanud krediidiandjal adekvaatselt hinnata, kuidas mõjutab uue kohustuse võtmine kostja varasemate kohustuste täitmise võimet. Hageja on märkinud, et krediidiandja arvutuste kohaselt jäänuks pärast lepingu sõlmimist kostjale igakuiselt reservi 248,74 eurot, mis kohtu hinnangul on ebamõistlik summa ka olukorras, kus kostja elab vanemate juures ja tal pole väidetavalt eluasemekulusid. Kohus selgitab, et laenuvõtja hilisemat maksevõimet pole lõpuni võimalik ennustada ja risk (esmakordseks) kohustuse rikkumiseks jääb alati. Samas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärk siiski see, et just laenu andmise ajal ei oleks laenuvõtja makseraskustes, mida laen süvendaks või et laenu andmise tulemusena ei satuks laenuvõtja makseraskustesse. Selleks ongi oluline, et krediidiandja täidaks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust piisava hoolsusega, mida krediidiandja pole käesolevalt teinud. Kohus selgitab, et antava laenu summa suurus ja teenusstandard (kiirete otsuste tegemine) ei mõjuta vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. Krediidiandja ei saa põhimõtte järgimisest loobuda ainuüksi põhjusel, et antav laen või osamaksete suurused on väga väikesed. Võlaõigusseadus ei näe ette, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisest võiks loobuda, kui laen on väike või teatud summas. Ka sellistel juhtudel tuleks minimaalselt kindlaks teha laenuvõtja sissetuleku ja kohustuste suurus ja neid kontrollida, mitte piirduda tarbija taotluses märgitud andmetega ja maksehäireregistritest päringute tegemisega. Kohus rõhutab, et ka mitmed nn väikesed laenud kokku moodustavad suure kohustuse. Kui jätta kogumata piisav info laenutaotleja kohta, võib mitmete samatüübiliste nn väikeste laenude andmisel tekkida olukord, kus isik oli laenuvõimeline esimesi laene saades, kuid teatud laenust (teisest, kolmandast, neljandast jne) ta enam laenuvõimeline tegelikult ei olnud ja neid järgenvaid laenulepinguid poleks tohtinud sõlmida. Eeltoodu alusel leiab kohus, et krediidiandja on
lg-st 6 tulenevat kohustust, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, rikkunud. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt
lg-le 3 ja 4 või võltsinud hagejale esitatud teavet, mistõttu kohalduvad
Vastutustundliku laenamise põhimõtte tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus. Sellest tulenevalt on käesoleval juhul ka tühine võlatunnistus. Kohus ei saa rahuldada hageja nõuet kummagi võlatunnistuse alusel hagis määratud ulatuses. Hageja on esitanud alternatiivse nõude juhuks kui võlatunnistused on tühised. Hageja nõuab põhinõude jääki 617 eurot ning viivist seadusjärgses määras. Kohus leiab, et alternatiivne nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostja on saanud laenu kokku 2305 eurot. Hageja on kinnitanud, et kostja on nii talle kui esialgsele võlausaldajale kokku tasunud 1688 eurot (dtl 87). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid tasutud summa suurusele. Tasutud summad tuleb saadud laenust maha arvestada ning põhinõude suuruseks jääb 617 eurot. Hageja nõuab seadusjärgset viivist (
lg 1 lause 2) põhinõudelt alates 01.02.2022 (päev pärast laenu tagastamise tähtaja lõppu, dtl 97) kuni hagi esitamiseni 25.10.2023 summas 7 101,30 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja viivis on korrektselt arvestatud ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on nõudnud ka TsMS § 367 alusel täiendavat seadusjärgset viivist hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude 617 euro tasumiseni. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 617 eurot, 25.10.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 101,30 eurot ning täiendava viivise
lg 1 lauses 2 märgitud määras alates 26.10.2023 põhinõudelt 617 eurot kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas menetluskulude nimekirja kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 700 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 280 eurot ning õigusabikuludest 420 eurot. Menetluskulude nimekirjas on hageja märkinud enda ajakuluks 3,5 h ning tasumääraks 120€/h (km-ta). Kostja ei vaielnud hageja kuludele vastu. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 280 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le 1. Hageja on esitanud taotluse õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-le 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Väljamõistetavate õigusabikulude suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh vajalike menetlustoimingute hulgale. Arvestades eeltoodut ja hageja esindaja toimingute hulka, hindab kohus toiminguid (sh tasumäära vastavalt toimingutele, ajakulu jms) kogumis lähtudes asja olemusest, mahust ja keerukusest. Kohus hindab toiminguid eraldiseisvalt üksnes vajadusel. Kohus leiab, et asi ei olnud keerukas ja mahukas ning see kajastub ka menetlusosaliste dokumentide sisus ja arvus, toimunud istungite arvus
/Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.