KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse kuupäev 7. august 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-2554 Kohtukoosseis Markus Kärner, Elina Elkind, Inna Ombler Kohtuasi X taotlus süüteomenetlu

§ 5

lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel sularaha arestimisega tekitatud otsene varaline kahju 5026 eurot ja 80 senti; 2.

1. mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja 760 eurot (käibemaksu ei lisandu) kohtueelses ja maakohtu kaebemenetlustes tasutud menetluskulude katteks.
2. Muus osas jätta Harju Maakohtu
3. mai
4. a määrus, Põhja Ringkonnaprokuratuuri
5. detsembri 2023 määrus ja Riigiprokuratuuri
6. märtsi 2024 määrus muutmata.
7. Jätta läbi vaatamata taotlus mobiiltelefoni kasutuseelise hüvitamiseks.
8. Rahuldada määruskaebus osaliselt.
9. Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja 190 eurot (käibemaksu ei lisandu) ringkonnakohtu määruskaebemenetluses tasutud menetluskulude katteks. MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD 1-24-2554 Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. X saab esitada määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Politsei- ja Piirivalveamet alustas
11. jaanuaril 2020 kriminaalmenetlust nr 20221000007 karistusseadustiku (KarS) § 211 lg-te 1 ja 2 tunnustel.
13. mail 2020 peeti kriminaalasjas kahtlustatavana KarS § 211 lg 1 järgi kinni X. Ta vabastati järgmisel päeval. Kinnipidamise käigus võeti Xlt ära mobiiltelefon Huawei.
14. Samal päeval, s.o
15. mail 2020, teostati läbiotsimine X elukohas, mille käigus leiti ja võeti ära tema sularaha 27 100 eurot, kaks Lenovo sülearvutit ja lauaarvuti. Sülearvutid, lauaarvuti ja mobiiltelefon tagastati Xle
16. novembril
18. Harju Maakohus arestis
19. juuli 2020 määrusega konfiskeerimise asendamise tagamiseks X sularaha 27 100 eurot.
21. septembril 2021 eraldas menetleja kriminaalasjast nr 20221000007 kriminaalmenetluse nr 21221000041, mille menetlus toimus KarS § 211 lg-te 1 ja 2 tunnustel.
22. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas
23. juuni 2023 määrusega kriminaalmenetluse nr 21221000041 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1, § 200, § 204 lg 1 p 1, § 206 alusel. X suhtes lõpetati kriminaalmenetlus aluse puudumise tõttu (KrMS § 199 lg 1 p 1).
24. X sularaha vabastati menetleja määrusega aresti alt
25. juunil 2023 ja kanti tema arveldusarvele
26. juunil
27. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus
28. X lepinguline esindaja esitas
29. novembril 2023 prokuratuurile taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluses palub X mõista talle välja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (

) § 5 lg 1 p 2 ja § 11 lg 4 alusel mittevaraline kahju 124,86 eurot kinnipidamise aja eest,

§ 5

lg 1 p 5 ja § 10 alusel hüvitis sularaha 27 100 euro arestimise eest,

§ 5lg 1 p 5, § 10 ja riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 8 lg 1 alusel varalise kahju hüvitis 808,71 eurot. Samuti palub X hüvitada menetluskulu summas 1140 eurot. Taotluse kohaselt vähenes sularaha väärtus arestimise ajal, samuti polnud Xl võimalik raha kasutada ega seda investeerimise kaudu kasvatada. Varalise kahju hüvitist summas 808,71 eurot taotleb X seetõttu, et ta ei saanud telefoni ega arvuteid ajavahemikul

1. mai kuni
2. november 2020 kasutada, ta pidi tegema kulutusi asendusseadmete soetamiseks. Mh sisaldas arvuti Q OÜ tegevuse jätkamiseks vajalikku raamatupidamisprogrammi. Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrus
3. Põhja Ringkonnaprokuratuur rahuldas
4. detsembri 2023 määrusega X taotluse osaliselt, s.o määras hüvitada talle kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju 2

§ 5lg 1 p 5 kohaselt, kui isiku suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus Kr

MS § 199 lg 1 p 1 alusel, võib ta nõuda vara arestimisega või äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Selle kahju hüvitamise maksimaalset piirmäära reguleerib

§ 10

lg 1, mille kohaselt hüvitatakse kahju maksimaalselt summas, mis vastab arestitud või äravõetud rahasummalt arvestatud intressile 6% aastas.

-i alusel kahju hüvitamiseks tuleb esmalt kindlaks teha kahju, selle liik ning põhjuslik seos menetlustoimingu ja kahju vahel (RKKKm 13.06.2016 nr 3-1-1-34-16, p 15; vt ka 635 SE seletuskiri, lk 14–15).

§ 10

lg-s 1 sätestatud piirmäära 6% aastas kohaldamiseks ei piisa pelgalt faktist, et isiku suhtes on toimunud kriminaalmenetlus, mis on lõpetatud ja milles isiku vara oli arestitud (TlnRnKm 10.08.2022 nr 1-21-7035 p-d 10.2, 14).

§ 5

lg 1 p 5 alusel hüvitise mõistmiseks peab olema tuvastatud reaalne tõendatud kahju (635 SE seletuskiri, lk 35). Taotlejal tuleb välja tuua, mille tõttu kahju tekkis ja milline on selle ulatus (

§ 12

p 3) ning millised on tõendid, mis seda kinnitavad (

§ 12

p 8) Kui need tingimused on täidetud ning taotluse lahendamisel tuvastatakse hüvitatav kahju, kohaldub sellise hüvitise väljamõistmisel

§ 10lg-st 1 tulenev intressina arvutatav piirmäär.

Näidetena, kus vara arestimise tõttu võib tekkida kahju, on

-i seletuskirjas toodud, kui auto arestimise tõttu peab autoomanik kasutama taksot (tasuma taksoarved), või see, kui pangakonto arestimisega kaasnevad ettevõtlusega seonduvad kahjud. 11. Väide, et kriminaalmenetluses sularaha äravõtmise ja arestimise ajal on vähenenud raha väärtus, ei ole käsitatav kui reaalselt tõendatud kahju. Inflatsiooni tõttu kaotatud ostujõu hüvitamist

ei võimalda. Inflatsioonikadusid on üldjuhul määratud kompenseerima viivitusintress (VÕS § 113), mille seadusandja on

-i kehtestamisel teadlikult seadusest välja jätnud (635 SE seletuskiri, lk 35). Samuti on paljasõnaline ja tõendamata taotluse esitaja viide, et sularaha äravõtmise ja arestimise tõttu puudus võimalus selle investeerimiseks või muul moel kasvatamiseks. Seega ei ole tuvastatav kahju, mille hüvitamist saaks

§ 5lg 1 p 5 alusel nõuda.

Kuivõrd hüvitatavat kahju ei ole, puudub ka alus hinnata, kas ja millised on võimalused

§ 9

lg 2 alusel sellise hüvitise suurendamiseks, kuivõrd puudub hüvitis, mida mõista. 12.

§ 5lg 1 p 5 kohaselt kui isiku suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus Kr

MS § 199 lg 1 p 1 alusel, võib ta nõuda vara äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Ehkki KrMS § 124 lg 3 näeb ette, et asitõend või äravõetud ese tagastatakse omanikule või senisele õiguspärasele valdajale viivitamata, kui see ei takista kriminaalmenetlust, on võimalik, et teatud juhtudel tekib isikul äravõtmise tõttu kahju (635 SE seletuskiri, lk 19). Eelnevalt on selgitatud, mis peab olema tuvastatav, et mõista

§ 5lg 1 p 5 alusel hüvitist.

1. Mobiiltelefoni äravõtmisega tekkinud järelmaksukohustusest tulenev kahju ei ole tekitatud kriminaalmenetluse meetmega. Taotlusele lisatud Tele2 Eesti AS lepingu lisast nähtub, et võlasuhe, millest tuleneva järelmaksukohustuse hüvitamist nõutakse, oli sõlmitud
2. aprillil 2020, s.o ca 1 kuu enne kriminaalmenetluse toimingut, mille käigus võlasuhte esemeks olev telefoni ära võeti (lisa 3 – Tele2 leping). See tähendab, et olukord, kus telefoni eest pidi tasuma järelmaksu, ei tekkinud selle äravõtmise tõttu kriminaalmenetluses. Samuti taotluse kohaselt sooviti telefoni kasutada edasi. Lepingu lisast nähtub, et järelmaksu lõpptähtaeg oli 24.04.2021 (lisa 3 – Tele2 leping). See tähendab, et võlasuhtest tulenevat järelmaksukohustust oleks pidanud täitma ka siis, kui telefoni ei oleks kriminaalmenetluses ära võetud, s.o perioodil 27.05.2020–18.11.
3. Nii ei ole telefoni äravõtmisega tekitatud järelmaksukohustusest tulenevat kahju. 3

§ 12

p 8 kohaselt peab taotleja esitama tõendid, mis kinnitavad taotleja väidetavaid asjaolusid. Taotluses esitatud tõendite pinnalt pole tuvastatav, et taotluse kohaselt asenduseks soetatud seadmete kulu on tekkinud kriminaalmenetluse meetme tõttu. Taotluse esitaja viide RVastS § 8 lg-le 1 ei ole asjakohane, kuivõrd kriminaalmenetluses ära võetud seadmete tagastamisega on taastatud varaline olukord, milles X oleks olnud siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Erinevalt nt mootorsõidukitest ei ole arvutite ja mobiiltelefonide puhul tegu varaga, mis võib kasutuseta seismise tõttu kaotada väärtust. See tähendab, et isegi, kui taotluse kohaselt asenduseks soetatud seadmete soetamise kulude eest tuleks mõista hüvitis, siis kuivõrd käesoleval ajal on Xle tagastatud ka kriminaalmenetluses ära võetud seadmed, ei oleks sellise hüvitise mõistmine õigustatud taotluses nõutud ulatuses, s.o soetatud seadmete täismaksumusele vastavas summas, kuivõrd sellisel juhuks tekiks olukord, kus isik rikastuks kahju tekkimise tõttu (vt nt HMKm 05.12.2022 nr 1-15-6483, lk 37, 49). 15.

ei reguleeri menetluskulude hüvitamist. Samas on Riigikohtu praktikas leitud, et menetluskulude küsimuse lahendamisel tuleb analoogia korras kohaldada vastava süüteomenetlusseaduse sätteid (RKKKm 13.06.2016 nr 3-1-1-34-16, p 37). Nii on kohaldatav KrMS § 183 lg 1, mille kohaselt lasub riigil menetluskulude hüvitamise kohustus olukorras, kus kriminaalmenetlus isiku suhtes lõpetatakse. Kui ei ole tõendatud, et kaitsealusel on kohustus maksta tasu isikule, kes on täitnud kaitsealuse vastava kohustuse valitud kaitsja ees, siis ei ole alust selle summa hüvitamiseks menetluskuluna (RKKKm 31.01.2014 nr 3-1-1-4-14, p 10). Pole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et tekkinud kulu tuleb Xl N OÜ-le tasuda. Esitatud kinnituskirja kohaselt nähtub vastupidine, nimelt see, et N OÜ peab kulud hüvitama Xle (…kokkuleppele kohustub N OÜ hüvitama X-le kulud…). Kulu hüvitamist taotletakse aga Xle, mitte äriühingule. Ei ole esitatud taotlust summa maksmiseks N OÜ-le. 16. X lepinguline esindaja vaidlustas Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse osas, milles tema taotlus jäeti rahuldamata, Riigiprokuratuuris. Riigiprokuratuuri määrus 17. Riigiprokuratuur jättis 28. märtsi 2024 määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata. Oma otsustust põhjendas riigiprokurör järgmiselt. 4

lähtub kahju tekkimise eeldusest üksnes vabaduse võtmise puhul (

§ 11lg 4).

Muudel juhtudel kahju tekkimist ei eeldata. Riigikohus on selgitanud, et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab taotleja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus sellist tulu saada (RKKKo 2-16-6563/81, p 37). Saamata jäänud tulu hüvitamiseks ei piisa hüpoteetilistest tagantjärgi konstrueeritud väidetest vara kasutusviisi ja investeeringu tootluse kohta, vaid taotleja peab üksikasjalikult ja piisavalt veenvalt näitama ära, et ta oleks arestitud vara kasutanud just sellisel moel, s.o kavatsus ja et ta oleks sel moel konkreetsel perioodil teeninud just sellises hinnangulises ulatuses tulu.

1. Lähtuvalt Riigikohtu praktikast tuleb esmalt hinnata, kas on tõendatud taotluse esitaja kavatsus saada tulu, mille saamata jäämise eest kahjuhüvitist nõutakse. Kaebuse kohaselt saanuks X anda N OÜ-le laenu ning teenida intressi 10% aastas, aga kuna Xlt võeti raha ära ja arestiti, pidi äriühing võtma laenu muudelt isikutelt. Tõendina esitati laenuleping OÜ E ja N OÜ vahel 22.02.2023.a (samuti esitati tõendina laenu saamist näitav N OÜ kontoväljavõte), mis kinnitab, et äriühing vajas laenu ning raha olemasolul justkui saanuks X laenu väljastada ning selle läbi intressi teenida. Kaebuse esitaja hinnangul oli Xlt seega võetud võimalus arestitud raha kasutada, rääkimata investeerimisest või muul moel kasvatamisest. Riigiprokuröri hinnangul ei saa lugeda usaldusväärselt tõendatuks X kavatsust 27 100 eurot just sellisel moel kasutada. Tegemist on kaebaja oletusega. Olukorras, kus väidetaval viisil intressitulu saamise kavatsus pole tõendatud, puudub vajadus arutleda selle võimalikkuse üle. Riigiprokurör märkis, et Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari 2024.a. määruses leitu kohaselt üksnes vara aresti all olemisega ei saa põhjendada kahju tekitamist.
3. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröriga, et kuivõrd X puhul pole tõendatud kahju tekkimine, ei saa kahjuhüvitist ka suurendada. Riigiprokurör leidis, et inflatsiooni tõttu kaotatud ostujõu hüvitamist

ei võimalda. X kahtlustatavana kinnipidamisel ja tema elukoha läbiotsimisel leitud esemete (mobiiltelefon, arvutid) äravõtmisega tekitatud kahju (kokku väidetavalt 808 eurot ja 71 senti) hüvitamise taotluse küsimuses nõustus riigiprokurör samuti ringkonnaprokuröri argumentidega. Lisaks nõustus riigiprokurör ringkonnaprokuratuuri seisukohtadega Xle menetluskulude hüvitamisega seoses. Kui ei ole tõendatud, et kaitsealusel on kohustus maksta tasu isikule, kes on täitnud kaitsealuse vastava kohustuse valitud kaitsja ees, siis ei ole alust selle summa hüvitamiseks menetluskuluna (RKKKm 31.01.2014 nr 3-1-1-4-14, p 10). 21. X esindaja vaidlustas Riigiprokuratuuri määruse Harju Maakohtus. Maakohtu määrus 22. Harju Maakohus jättis X taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuid rahuldas osaliselt taotluse kaitsjakulu hüvitamiseks Xle summas 210 eurot (lisandub käibemaks). Kohus leidis järgmist. 23. Kaebaja leiab, et tal on

§ 5

lg 1 p 5 ja § 10 alusel õigus saada hüvitist seoses sularaha äravõtmise ja arestimisega. Varalise kahju tekkimist ei saa igal juhul eeldada. Kohus nõustus riigiprokuratuuri seisukohtadega, mille kohaselt ei piisa

-i alusel kahju hüvitamiseks pelgalt tulu saamise tõenäosusest. Tuleb veenvalt ära näidata, mil viisil ta 5

-i regulatsioon VÕS § 128 sätestatust, kus on kergendatud saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist, sest tegemist on peamiselt tulevikus tekkiva kahjuga, mille konkreetset ulatust on äärmiselt raske tõendada. Kaebaja ei ole kahju tekkimist tõendanud, vaid on esitanud näiteid, mil moel ta oleks võinud arestitud vara arvel tulu teenida.

1. Vaadates, kuidas X oleks arestitud raha käibes kasutanud, on kaebuses toodud välja kaks võimalust: 1) ta oleks andnud laenu N OÜ-le või 2) soetanud väärtpabereid. Oma sõnade kinnituseks esitas kaebaja Riigiprokuratuurile OÜ E ja N OÜ vahel sõlmitud laenulepingu, N OÜ kontoväljavõtte ajavahemikul 01.01.-31.12.2023 ning X väärtpaberikonto väljavõtted ajavahemikul 01.01.2018-31.12.
3. Xlt võeti sularaha ära 27.05.
4. Laenulepingust nähtub, et N OÜ võttis laenu 22.03.2023, s.t ettevõtte rahavajadus tekkis märksa hiljem, kui sularaha äravõtmisest ja vara arestimisest oli möödunud üle 2,5 aasta. Laenulepingus on kirjas, et laenu või selle osa on võimalik ennetähtaegselt tagastada (lepingu p 1.3) ning laenusumma osalise tagastamise korral arvestatakse intress ümber (p 1.4.1). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kanti arestitud summa X arveldusarvele 29.06.2023, kuid kaebaja ei asunud võlausaldaja ees N OÜ võlgnevust vähendama ning ei soovinud tagastatud raha oma ettevõttele laenata. Lepingu järgi kohustus N OÜ võlausaldajale laenusumma tagastama hiljemalt 30.11.2023 (p 1.3), kuid esitatud pangakonto väljavõtte järgi ta laenu lepingus ettenähtud tähtajaks tagasi ei maksnud. Seega polnud Xl kavatsust N OÜ-le laenu anda ning sellise tegevusega ei oleks ta tõenäoliselt ka tulu teeninud.
5. Mis puudutab väärtpaberite soetamise kavatsust, siis on riigiprokurör märkinud õigesti, et kui väidetaval viisil intressitulu saamise kavatsus pole tõendatud, puudub vajadus arutleda selle võimalikkuse üle. Käesoleval juhul vähendab X sõnade usutavust see, et raha ei olnud investeeringu ootel tema pangakontol, vaid sularaha leiti tema kodust. Kaebaja on aegade jooksul soetanud erinevate ettevõtete väärtpabereid, kuid on 01.06.2020 kogu raha välja võtnud ning loobunud raha sellisel viisil investeerimisest. X ei ole isegi maininud, millise ettevõtte väärtpabereid ta osta soovis. Seega võisid mõtted olla idee tasandil, kuid kaebajal puudus kindel kavatsus arestitud vara kasutada aktsiate soetamiseks.
6. Kaebaja viitab maakohtu lahendile nr 1-21-7035, kus mõisteti välja kahjuhüvitis seoses vara äravõtmisega ning heidab prokuratuurile ette, et see ei kohtle sarnases olukorras olevaid isikuid võrdselt. Maakohtu lahendid ei ole õiguse allikaks. Kohtunik ja prokurör on menetluses sõltumatud ja alluvad ainult seadustele (vt PS § 146, KrMS § 30 lg 2). See tähendab, et nad võivad otsustusi teha seadustele ja oma siseveendumusele tuginedes, olles vaba igasugusest mõjutamisest. Seetõttu on võimalik, et pealtnäha sarnaste asjaolude esinemisel jõuavad prokuratuur ja kohus varasemate kohtulahenditega võrreldes täiesti erinevatele seisukohtadele ning erinevast kohtlemisest ei ole põhjust rääkida. Kokkuvõttes, kuna X elukoha läbiotsimisel leitud sularaha äravõtmise ja arestimise puhul ei ole tuvastatud kahju, mille hüvitamist saaks

§ 5lg 1 p 5 alusel nõuda, tuleb kaebaja taotlus selles osas jätta rahuldamata.

Kuna pole alust hüvitise maksmiseks, ei saa seda ka

§ 9lg 2 alusel suurendada.

28. Äravõetud telefoni ja arvutite osas nõustus kohus ringkonnaprokuröri määruse argumentidega. Kaebajal kehtis telefoni järelmaksukohustus sõltumata vara äravõtmisest; pole tõendatud, et äravõetud seadmed olid vajalikud ettevõtte äritegevuse jätkamiseks ning et telefoni ja arvuti soetamise kulu tekkis kriminaalmenetluse meetme tõttu; 6

§ 5lg 1 p 5 alusel nõuda, tuleb taotlus selles osas jätta rahuldamata.

1. Kuivõrd Riigiprokuratuuri ja kohtusse esitatud kaebused jäid rahuldamata, jäävad KrMS § 187 lg 2 alusel need menetluskulud isiku kanda, kelle huvides kaebused esitati. Viimase aja kohtupraktikas on kaitsjatasu mõistlikuks tunnihinnaks peetud lihtsamates asjades 140 eurot, millele lisandub käibemaks (vt nt RKKKo nr 1-21-7774, p 43 või RKKKm nr 1-22607, p 15) ning keerulisemates asjades 170 eurot (vt nt RKKKm nr 1-21-8988, p 41 ja RKKKo nr 1-20-2473, p 10). Esindaja pole märkinud, mis tegi taotluse esitamise eriliselt vaevanõudvaks. Taolise nõude esitamine on võrreldav esindamisega lihtsamates süüteoasjades. Pidades silmas Riigikohtu asjaomast praktikat, on mõistlikuks tunnihinnaks 140 eurot. Seega tuleb riigil hüvitada Xle õigusabi 1,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 140 eurot. Esitatud kaebusest, arvetest ja kinnitusest saab järeldada, et Xle osutatud õigusabi eest tasus N OÜ ning X kohustub need kulud N OÜ-le hüvitama. N OÜ on käibemaksukohustuslane. Kaebusest ega kinnitusest ei ilmne, et käibemaksukohustuslasest arve saajal ei olnud võimalik õigusteenuse arvetel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega tuleb X kasuks välja mõista valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu katteks 210 (140 + 70) eurot ilma käibemaksuta. Määruskaebusmenetlus
2. Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse X esindaja vandeadvokaat Kristjan Tuul, kes taotleb määruse tühistamist ja Eesti Vabariigilt X kasuks

§ 5lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel arestitud sularaha eest hüvitise summas 5026,80 eurot välja mõistmist (s.o 6% aastas 7

§ 9lg 2 alusel 10 074 euro võrra.

Alternatiivselt taotleb X esindaja tunnistada

§ 10

lg 1 õiguspäraselt raha arestimise tõttu tekkinud kahju hüvitamise piirang vastuolus olevaks põhiseaduse §-dega 14, 15 lg 1, 25 ja 32 lg 1, kuivõrd see ei võimalda inflatsioonikahju hüvitamist. Veel taotleb kaebaja

§ 5lg 1 p 5, § 10 ja RVast

S § 8 lg 1 alusel varalise kahju hüvitamist summas 885,66 eurot ja menetluskulude hüvitamist summas 2414,90 eurot. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised. 32. Kahju ei nõuta VÕS § 128 lg 4, vaid

§ 5

lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel.

§ 10lg 1 võimaldab sularaha arestimisega tekitatud varalise kahju hüvitamist.

Seda seisukohta kinnitab kohtupraktika (viited Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 1-21-7035, Harju Maakohtu otsusele nr 1-19-8977, Tartu Ringkonnakohtu otsusele nr 1-20-3593). Tegemist pole viivisega, vaid varalise kahju hüvitamisega. Kahju tekkis, kuna isik ei saanud selle aja jooksul arestitud raha kasutada. Maakohtu määruses toodud seisukohtadega nõustumine tooks kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise kohtupraktikas. Seaduse seletuskirja kohaselt on

§ 5lg 1 p 5 mõeldud korvama tugevat sekkumist isiku omandiõigusesse.

Puudub vajadus tõendada nn saamata jäänud tulu nõuet. Menetlejad on nõudnud liigset tõendamiskoormist kaebuse esitajalt. Saamata jäänud tulu puhul tuleb hinnata üksnes tõenäosust (RKTKo 3-2-1-56-02; 3-2-1-173-12, p 20). Kahju tekitaja peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks seda tõenäolist tulu siiski saadud. 27 100 euro arestimine üle kolme aasta kujutab endast väga intensiivset sekkumist isiku omandiõigusesse ja halvendab oluliselt isiku varalist seisu. X sattus selle summa arestimise tõttu halvemasse olukorda võrreldes sellega, kui arestimist ei oleks toimunud. Sularaha olemasolu korral saanuks X anda N OÜ-le laenu ja teenida 10% intressi aastas või investeerida sularaha.

§ 9lg 2 alusel taotleb kaebaja kahju hüvitise suurendamist.

33. Riigikohus on avanud inflatsioonikahju mõistet, mis annab aluse inflatsioonist tingitud kahju hüvitamiseks. Riigikohus selgitas, et kui inflatsiooni tõttu on seadusega ettenähtud tasu ostujõud tegeliku väljamaksmise hetkel väiksem, kui see oleks olnud õigel ajal makstuna, on maa võõrandaja kandnud kahju. Samas lahendis on Riigikohus pidanuks inflatsioonikahju arvutamiseks otstarbekaks tarbijahinnaindeksist lähtuvat Statistikaameti ostujõu kalkulaatorit (RKHKo 3-12-2486, p 53). Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) sedastanud, kui inflatsiooni tõttu on seadusega ettenähtud tasu ostujõud tegeliku väljamaksmise hetkel väiksem, kui see oleks olnud õigel ajal makstuna, on maa võõrandaja kandnud kahju. Tema nõude reaalväärtus on siis vähenenud vaatamata nominaalväärtuse säilimisele (EIK otsus asjas Czajkowska jt vs. Poola, nr 16651/05, p-d 60-62). EIK on kinnitanud, et varalise kahju hüvitamisel tuleb arvestada ka inflatsiooni (EIK otsused asjas Mideo vs Itaalia, 19169/02, p 68; Concominio Porta Rufina vs Itaalia, 14346/05, p 40).

kontekstis puudub kaebuse esitaja teadmiste kohaselt Eestis kohtupraktika, millist tuleks viidatud Riigikohtu ja EIK praktika valguses luua. Uuemaaja kohtupraktikas on leitud mittevaralise kahju hüvitiste kontekstis, et mittevaralise kahju eest väljamõistetavate kahjuhüvitist peab suurenemine toimuma koos üldise elatustaseme tõusuga. Paslik on lähtuda tarbijahinnaindeksi muutumisest (RKKKo 1-22-5835, p 19, 42). Kaebuse esitaja hinnangul tuleb ka

alusel väljamõistetava kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada täiendavalt ka inflatsioonikahjuga, s.o elukalliduse muutusega. Asjaolu, et

võimaldab inflatsioonikahju hüvitamist, kinnitab seaduse seletuskiri, mille kohaselt §-s 10 sätestatud intressi näol on tegemist valurahaga, mitte viivitusintressiga, mis peab hüvitama isikule kriminaalmenetluses kohaldatud meetme liigset intensiivsust. Kui tegemist oleks viivitusintressiga, oleks see määratud kompenseerima ka teatud juhtudel inflatsioonikadusid. Seetõttu esinevadki alused kahju hüvitise suuruse muutmiseks ehk suurendamiseks. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada raha 8

§ 9lg 2 alusel kahju hüvitise suurust muudetakse ehk suurendatakse.

1. Hinnastabiilsust kajastava tarbijahinnaindeksi kalkulaatori järgi on
2. aasta maikuu tarbijahinnaindeks võrreldes
3. aasta juunikuuga 39,4 protsenti tõusnud. Statistikaameti ostujõu kalkulaatorisse kohaselt on
4. aastal X arestitud summa 27 100 eurot, on
5. aastal samaväärse ostujõuga summa 37 174 eurot. Ostujõu muutus on seega 10 074 eurot, mis tähendab, et arestitud summa ostujõud on aastatega drastiliselt vähenenud. Tegemist on keskmisest suurema ostujõu muutusega sellise pikkusega ajaperioodi jooksul, mis on tingitud olulise tähtsusega ootamatutest sündmustest ühiskonnas. Tavapärasest suurema inflatsiooni näol on tegemist ka § 9 lg 2 ettenähtud üksikjuhtumi olulise asjaoluga, mida tuleb arvesse võtta, et tagada hüvitise õiglane suurus. Ei ole kuidagi õiglane, et isik kaotab vara pikaaegse aresti all oleku tõttu pea 40% oma vara ostujõust, mis sisuliselt tähendab, et X vara vähenes aresti all olekuga 40% võrra. Seetõttu taotleb kaebaja

§ 10

lg 1 alusel välja mõistetava kahju hüvitise (5026,80 eurot) suurendamist

§ 9lg 2 alusel 10 074 euro võrra (37 174 – 27 100).

Kokku taotletakse kahju hüvitamist summas 15 100,80 eurot (5026,80 +10 074). 35. Kui kohus asub vastupidisele seisukohale, taotleb kaebuse esitaja tunnistada

§ 10

lg 1 õiguspäraselt raha arestimise tõttu tekkinud kahju hüvitamise piirang kuus protsenti aastas põhiseaduse §-dega 14, 15 lg 1, 25 ja 32 lg 1 vastuolus olevaks tulenevalt asjaolust, et see ei võimalda inflatsioonikahju hüvitamist. Riigikohus on varasemalt leidnud, et kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumise korral tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada PS § 25 alusel, arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid (vt Riigikohtu 31.08.2011 otsus nr 3-3-1-35- 10, p 62). Õiguspärase kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud varaline kahju tuleb õiglases ulatuses hüvitada põhiseaduse alusel (vt Riigikohtu 30.08.2011 otsus nr 3-3-1-15- 10; 31.08.2011 otsus nr 3-3-1-35-10). Seega kuulub kahjunõue lahendamisele PS alusel, arvestades kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada raha arestimise tõttu tekitatud inflatsioonikahju. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt PS §-st 25 tulenevat põhiõigust nõuda tekitatud kahju hüvitamist ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele. Regulatsiooni puudumine, mis näeks ette võimaluse hüvitada raha arestimisega tekitatud inflatsioonikahju, riivab ebaproportsionaalselt PS §-des 25 ning 14 ja 15 sätestatud põhiõigusi. Lisaks tuleneb PS §st 32 riigi kohustus hüvitada õiguspärase tõkendiga põhjustatud varaline kahju, kui omandipõhiõigust on riivatud erakordselt intensiivselt (vt RKÜKo 3-3-1-15-10, p 61-64). Vara arestimine piirab omandipõhiõigust.

§ 5

lg 1 p 5 eesmärgiks on hüvitada kahju, mida isik kannab seoses omandipõhiõigusesse sekkumisega. Viidatud õigusnorm koos § 10 lg-ga 1 peaks hüvitama kahju, mis tekkis inflatsiooni tõttu.

1. Kriminaalmenetluses asjade äravõtmise tõttu oli olukord, kus Xl polnud perioodil
2. mai kuni
3. november 202 võimalik telefoni kasutada ega vallata ning ta oli kohustatud tasuma järelmaksu 54,34 eurot kuus. Riik peaks hüvitama Xle saamata jäänud kasutuseelise. Telefoni äravõtmisega loodi olukord, kus esines kohustus tasuda järelmaksu, aga telefoni ennast kasutada ei saanud. Kahju seisneb kasutusvõimaluse halvenemises. Xle tekkis varaline kahju 309,71 eurot. Kaebuses on esitatud arvutuskäik järelmaksusummade ja nende päevade alusel, mil X ei saanud telefoni kasutada. Selle pinnalt on kaebuses jõutud summani 309,71 eurot. Lisaks taotleb kaebaja kasutuseelise hüvitamist. Aluseks on asja soetusmaksumus jagatuna asja eeldatava kasutuseaga. Telefoni soetusmaksumus on 652,08 eurot ja eeldatav kasutusiga 4 aastat. Selliselt on aastase kasutuseelise väärtuseks 163,02 9

-i sätted ei reguleeri, tuleb § 9 lg 1 kohaselt pöörduda riigivastutuse seaduse § 13 lg 1 poole. RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas. Kaebaja selgitab, et VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb hüvitada asja kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korras hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. On võimalik nõuda asendusasja reaalse kasutustasu hüvitamist, mis on üldjuhul saamata jäänud kasutuseelisest suurem (RKKKo 3-1-1-117-12, p 11.3; 3-2-1-90-14, p 14).

1. Xle tuleb hüvitada täiendav varaline kahju 499 eurot, s.o mobiiltelefon 99 eurot ja sülearvuti 400 eurot. Esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja vara äravõtmise vahel – riik ei tagastanud seadmeid perioodil
2. mai 2020 kuni
3. november
4. Seetõttu pidi kaebuse esitaja soetama asenduseks sülearvuti ja mobiiltelefoni. Tegu on sarnase olukorraga, kui isikult arestitaks sõiduk ja ta peab tegema aresti kehtivuse ajal kulutusi rendiauto või takso peale. Asendusauto üürimise kulude hüvitamiseks tuleb mh kindlaks teha VÕS § 132 lg 4 esimese lause eelduste täidetus, mh, kas asendusauto kasutamine oli vajalik või kasulik (RKTK 32-1-90-14, p 14). Mobiiltelefon ja sülearvuti olid kaebuse esitajale vajalikud ja kasulikud. Nii tuleb hüvitada vara äravõtmisega tekitatud kahju kokku 499 eurot. Seadmed kaotavad aja jooksul väärtust. Tehnika amortiseerub. Pole õige järeldus, et kriminaalmenetluses ära võetud seadmete tagastamisega on taastatud varaline olukord, milles X olnuks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kriminaalmenetluse kestel polnud võimalik seadmeid kasutada. Kaebuse esitaja kaotas kasutuseelise ja pidi tegema kulusid.
5. Seoses

-i taotluse koostamisega tekkis Xl kulu, mis seisneb valitud esindajale makstud tasus. Maakohus rahuldas kaebaja menetluskulude taotluse osaliselt, kuid oluliselt väiksemas summas taotletust. Tunnitasu 170 eurot ilma käibemaksuta ei ületa oluliselt sarnase õigusabiteenuse keskmist turuhinda.

1. Tallinna Ringkonnakohus võttis
2. juuni 2024 määrusega X esindaja määruskaebuse läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis kohtumenetluse pooltele aega kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks
3. juulini
4. Ringkonnakohtu määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ega taotlusi ei laekunud. 10

§ 10lg-s 1 sätestatud määra (II).

Sularaha arestimise tõttu väidetavalt saamata jäänud tulu hüvitada ei tule, sest väited tulu saamise võimaluse kohta on oletuslikud (III). Hüvitamisele ei kuulu ka mobiiltelefoni ja arvuti arestimisega väidetavalt tekitatud kahju. Seda ennekõike seetõttu, et tõendamata on, et Xle (kui füüsilisele isikule) oleks seeläbi varalist kahju tekitatud. Taotlus mobiiltelefoni kasutuseelise hüvitamiseks tulnuks esitada prokuratuurile, mitte alles kaebemenetluses (IV). Tulenevalt taotluse osalisest rahuldamisest muudab ringkonnakohus ka maakohtu otsustust hüvitatava menetluskulu suuruse osas, nõustudes sealjuures osaliselt määruskaebusega advokaadi tunnihinna mõistlikkuse osas (V). Viimaks lahendab kolleegium ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulude küsimuse (VI). (II) Sularaha arestimisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamine 43. Sularaha arestimisega seonduvalt on vaidlus kokkuvõtvalt selles, kas 27 100 euro arestimisel kolmeks aastaks tekitati Xle otsene varaline kahju, mis seisneb raha väärtuse vähenemises (n-ö inflatsioonikahju). 44. Ringkonnaprokuratuur viitas seaduse seletuskirjale, mille kohaselt ei ole

§ 10lg 1 puhul tegemist VÕS §-ga 113 sarnase viivitusintressiga.

Ringkonnaprokuratuur leidis, et kuivõrd VÕS § 113 tasakaalustab ka inflatsiooni negatiivseid mõjusid ja seaduse seletuskirjas on otseselt öeldud, et

§ 10

lg 1 puhul ei ole tegemist viivitusintressiga1, siis

inflatsioonikahju hüvitamist ei võimalda. Riigiprokuratuur ja maakohus nõustusid ringkonnaprokuratuuri seesuguse arutluskäiguga. 45. Ringkonnakohtu hinnangul tegid eelnevad menetlejad selle seaduse seletuskirjas märgitud tõdemuse (tegemist ei ole viivitusintressiga VÕS § 113 tähenduses) põhjal liialt kaugeleulatuvaid järeldusi. Seaduse seletuskirjast selgub, et põhjus, miks

§ 10

lg-t 1 ei ole alust pidada VÕS §-ga 113 samalaadseks viivitusintressiks, on eelkõige tõsiasi, et

§ 5

ja 6 alusel hüvitatakse ex ante õiguspäraselt tekitatud kahju ja ex ante vaates ei saa rääkida riigipoolsest viivitusest.2 Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda seaduse seletuskirjast nähtuv järeldada, et

-i alusel on n-ö inflatsioonikahju hüvitamine absoluutselt välistatud. 46. Ringkonnakohus toob välja

-i seletuskirjas märgitu, mille kohaselt kujutab sularaha arestimisel ette nähtav hüvitis endast valuraha, mis peab hüvitama isikule kriminaalmenetluses kohaldatud meetme liigset intensiivsust.

§ 10

lg-s 1 sätestatud piirmäär on aga vajalik selleks, et riik saaks tegutseda ilma, et talle kaasneks sellega ülemäära suur eelarveline koormus. Üldjuhul on tegemist olukordadega, kus kriminaalmenetluses on isiku põhiõigusi väga intensiivselt piiravat meedet rakendatud õiguspäraselt. Sellises olukorras peab hüvitis olema õiglane (seletuskirjas on viidatud Riigikohtu üldkogu

1. oktoobri
2. a otsusele asjas nr 3-3-1-60-09, p 84). Veel selgub seletuskirjast, et süüteomenetluse läbiviimisel ei saa riigi tegevuse aluseks olevate õigusnormide eesmärgiks pidada varalise kahju hüvitamist. Nende õigusnormide esmaseks 1 2 Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus 635 SE, seletuskiri esimese lugemise juurde, lk
3. Samas, lk 34-
4. 11

§ 10

lg 1 kohta seaduseelnõu seletuskirjas märgitu, mille kohaselt hüvitatakse üksnes pangakonto või sularaha arestimisega kaasnenud tõendatud kahju.4 Varalise kahju mõiste ja liikide puhul tuleb lähtuda võlaõigusseaduse §-st

1. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Sama sätte kolmanda lõike kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemist.
2. X sularaha võeti kriminaalmenetluses ära
3. mail 2020, arestiti maakohtu
4. juuli 2020 määrusega, vabastati aresti alt menetleja määrusega
5. juunil
6. Taotlusele lisatud maksekorralduse järgi laekus rahasumma X kontole
7. juunil 2023 (taotluse lisa 1). Ringkonnakohus leiab, et on üldteada asjaolu, et perioodil 2020-2023 keskpaik on Eestis toimunud märkimisväärsed hinnatõusud. Xl ei olnud kriminaalmenetluses rakendatud meetme tõttu võimalik nende hinnatõusude ajal oma sularaha kasutada. Selle tagajärjel tekkis talle VÕS § 128 lg 3 tähenduses varaline kahju, mille suurusjärk on tagantjärgi tuvastatav. Kaebuse kohaselt on Statistikaameti ostujõu kalkulaatorile tuginevalt
8. a arestitud 27 100 euro puhul
9. a samaväärse ostujõuga summa 37 174 eurot. Ringkonnakohus sai samal veebilehel tulemuseks
10. a summana 36 961 eurot (https://www.stat.ee/et/ostujou-kalkulaator). Nii või teisiti võib tõdeda, et vahe on suurusjärgus 10 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul viitab see, et Xle on sularaha arestimisega tekkinud otsene varaline kahju, mis tuleb

§ 5lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel õiglases ulatuses hüvitada.

1. X ei saanud 27 100 eurot kasutada perioodil
2. mai 2020 kuni
3. juuni
4. Seda ajaperioodi ei saa pidada lühikeseks ja nagu eelpool selgus, vähenes sularaha väärtus arvestataval määral. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada

§ 10

lgs 1 sätestatud maksimummäära, s.o 6% aastas (vrd ka sarnaselt Tartu Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 1-20-3593, p 65-68). See tähendab, et Xle tuleb hüvitada 5026,8 eurot (kaebaja on arvutuskäigu viivisekalkulaatorit kasutades õigesti välja toonud taotluse lisas 2). Kaebaja taotleb

§ 9

lg 2 alusel hüvitise suurendamist sel argumendil, et hüvitataks kogu inflatsioonikahju. Nagu ringkonnakohus seaduse seletuskirja ja 3 4 Samas, lk 32-35. Samas, lk 34. 12

, et õiguspäraselt tekitatud kahju tuleks alati hüvitada täielikult. Kahju tuleb hüvitada õiglases ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul arvestab see hüvitisesumma piisavalt X huve, aga ka tema õiguspärase meetme talumiskohustust ning riigi eelarvelisi kaalutlusi. Teisisõnu on see hüvitise suurus õiglane. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks

§ 10

lg-s 1 sätestatud maksimummääras välja mõistetud hüvitist

§ 9lg 2 alusel täiendavalt suurendada.

Kuna

võimaldab taotluses märgitud kahju hüvitamist, ei tõusetu kaebuses (alternatiivselt) märgitud küsimust

-i sätete põhiseadusvastasuse osas. 50. Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1 ja § 338 p 2 alusel maakohtu ja prokuratuuri määrused osas, milles jäeti X taotlus sularaha arestimisega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus teeb selles osas KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel uue otsustuse ja mõistab

§ 5

lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel Xle sularaha arestimisega tekitatud kahju hüvitiseks välja 5026,8 eurot. (III) Sularaha arestimise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamine

1. Kaebuse leitakse, et kuna X sularaha oli arestitud, ei saanud ta teenida sellelt tulu. Kaebaja on viidanud nii sellele, et Xl olnuks võimalik soetada selle raha eest väärtpabereid kui ka võimalusele anda Q OÜ-le laenu, millelt olnuks võimalik teenida intressi. Nagu eelnevad menetlejad on viidanud, tuleb kohtupraktika kohaselt saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks tõendada, et Xl oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt koos viidetega varasemale praktikale nt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 2-14-6942, p 13.2). Xl tuli

§ 12

p 8 kohaselt tõendada enda taotluse aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, et arestimata jätmisel oleks ta sularaha investeerinud (vt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluse tõendamiskoormise kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 1-23-691, p 19). Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri ja maakohtuga, et X väited selle kohta, et ta oleks arestitud sularaha kasutanud kindlal viisil ja teeninud selliselt tulu, on olnud ja jäävad hüpoteetilisteks. Kolleegiumi arvates on maakohus veenvalt põhjendanud, miks ei ole usutav, et Xl oli kavatsus N OÜ-le laenu anda. Määruskaebuses maakohtu seisukohti ei kummutata. Seega kolleegium maakohtu põhjendusi ei korda. Prokuratuur ja maakohus tõdesid sedagi, et tõsiseltvõetavaid viiteid sellest, et X plaanis arvelduskontolt välja võetud sularaha eest osta väärtpabereid, ei esine. Nii on menetlejad leidnud põhjendatult, et kuivõrd puudub kahju

§ 5

lg 1 eelduste tähenduses, tuli X taotlus saamata jäänud tulu hüvitamiseks jätta rahuldamata. (IV) Mobiiltelefoni ja arvutite äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus 52. 21. novembri 2023. a taotluses palus X hüvitada

§ 5lg 1 p 5, § 10 ja RVast

S § 8 lg 1 alusel varaline kahju kogusummas 808,71 eurot. Taotluse kohaselt tekitati mobiiltelefoni äravõtmisega kahju seeläbi, et X oli kohustatud viie kuu ja nelja päeva jooksul tasuma järelmaksu 54,34 eurot kuus (kokku 309,71 eurot). Samuti väitis X taotluses, et mobiiltelefon ja arvutid olid vajalikud äriühingu majandustegevuse ning töö jätkamiseks. Lisaks väitis X 21. novembri 2023 taotluses, et mobiiltelefoni ja sülearvuti äravõtmisega tekitati varaline kahju summas 499 eurot, kuna X pidi soetama äravõtmise tõttu asenduseks sülearvuti (400 eurot) ning mobiiltelefoni (99 eurot). Nendele argumentidele tuginevalt taotleb X

§ 5lg 1 p 5 ja RVast

S § 8 lg 1 alusel kahju hüvitamist ka ringkonnakohtu määruskaebusmenetluses. 53. Ringkonnakohtu arvates on taotluses märgitud kahju hüvitamine välistatud põhjusel, et taotlusele lisatud tõendid ei viita, et väidetav varaline kahju oleks tekkinud Xle. Menetleja 13

-i alusel hüvitada. 14

§ 14lg 2 kohaselt prokuratuurile.

Seetõttu jätab ringkonnakohus kõnealuse kaebuse taotluse läbi vaatamata.

1. Määruskaebuses kordab kaebaja varasemaid väiteid, et üks äravõetud arvutitest sisaldas äriühingu tegevuse jätkamiseks vajalikku raamatupidamisprogrammi. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ei ole enda
2. novembri
3. a taotluses taotlenud raamatupidamisprogrammi litsentsi eest tasutud summa hüvitamist. Äravõetud arvutiga seoses taotletakse üksnes asendusarvuti väärtuse hüvitamist (400 eurot). Viidetega C OÜ arvetele soovitakse tõendada, et arvuti oli tööks vajalik. Kolleegium soostub siiski eelnevate menetlejatega, et ka selle asjaolu tõendamine ei ole õnnestunud. Esiteks on väljavõte Standard Books programmist tehtud osalise kuvatõmmisena, millest pole võimalik järeldada mingit seost ära võetud arvutiga. Teiseks nõustub ringkonnakohus prokuratuuri ja maakohtuga, et taotluse juurde lisatud C arvetelt nähtub, et raamatupidamisprogramm oli ostetud üksnes perioodiks mai 2020 (arve nr 371165). Isegi, kui mõni äravõetud arvutitest sisaldas kõnealust programmi, siis arvestades, et arvutid võeti ära alles
4. mail 2020, ei takistanud äravõtmine olulisel määral raamatupidamisprogrammi kasutamist ega seeläbi majandustegevust. Enamik taotluse juurde lisatud C arveid on esitatud serveri majutusteenuse eest. Määruskaebuses tugineb kaebaja samadele arvetele ja leiab, et neist nähtub raamatupidamisprogrammi eest tasumine kuni
5. a lõpuni. Määruskaebuses esitatakse väide, et kõik arved seonduvad Standard Books Light teenusega, kuid ei esinda tõendeid põhjendamaks vastuolu arvete tekstides, millele on eelnevad menetlejad korduvalt tähelepanu juhtinud.
6. Lisaks soovib X asendustelefoni ja asendusarvuti soetamiseks kantud kulu hüvitamist. Prokuratuur leidis, et pole tõendatud, et uue telefoni ja arvuti soetamise kulu tekkis kriminaalmenetluse tõttu. Maakohus aga viitas ka sellele, et eeldatavalt on mobiiltelefon ja sülearvuti jätkuvalt ettevõtte käsutuses, riigil pole nende seadmetega puutumust ning seetõttu ei ole ka põhjust nende maksumust hüvitada. Ringkonnakohtu arvates on usutav, et uus mobiiltelefon soetati seetõttu, et kriminaalmenetluses võeti eelmine ära. Sülearvuti soetati, tõsi, mõni kuu hiljem, s.o septembris
7. See ei välista aga, et ka uue sülearvuti soetamise võis tingida asjaolu, et selleks hetkeks oli saabunud viimane kriitiline ajaline piir, mil taotlejal tuli hakata arvutit kasutama. Seejuures võeti kriminaalmenetluses ära mitu arvutit. On realistlik, et vähemalt ühe arvuti hankimine senise tegevuse jätkamiseks oli vajalik. Äravõetud esemed kujutavad endast seadmeid, mille igapäevane kasutamine on nüüdisajal elementaarne – pigem on raske kujutada ette olukorda, kus isik on pikemat aega ilma mobiiltelefoni ja arvutita. Kolleegium leiab, et vara äravõtmisega tekitatud varalise kahjuna

§ 5

lg 1 p 5 mõttes saab käsitada ka kahju, mis tekib ära võetud asja (ajutise) asendamisega. Küll aga nõustub ringkonnakohus eelnevate menetlejatega, et kui küsimuse all on asendusasjade soetamisega tekkinud kahju hüvitamine, ei tule üldjuhul hüvitada asendusasjade soetamismaksumust täies ulatuses, sest see viiks väidetava kahjukannataja põhjendamatu rikastumiseni: talle hüvitataks asendusasja ostuhind, samas jääks ta endiselt asendusasja omanikuks. Kolleegiumi arvates tuleb sel juhul hüvitise suurust kindlaks määrates muuhulgas arvestada asendusasja soetamismaksumuse kõrval ka selle hinnangulist jääkväärtust 2020. a sügisel, kui äravõetud asjad tagastati. 60. Vaatamata sellele, et mobiiltelefoni ja sülearvuti soetamine läbiotsimisel ära võetud asjade asendamiseks on usutav, ei ole eespool toodud põhjustel tõendatud, et asendusasjade ostmisega oleks tekitatud kahju Xle, sest nii sülearvuti kui ka telefoni eest tasumise 15

taotluse koostamisele kulunud põhjendatud ajakuluks 2 tundi ja sellele järgnenud kaebuste koostamisele kulunud ajakuluks kummalgi juhul maksimaalselt 1 tunni. See tähendab, et prokuratuuris ja maakohtus tekkinud kaitsja põhjendatud ajakuluks on kokku 4 tundi. Maakohtu poolt aluseks võetud advokaadi mõistlik tunnihind peegeldab pigem mõne aasta tagust, eelkõige 2021-2022.a, tasumäärasid. Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri 2023 määruses asjas nr 1-22-7792 pidas Riigikohus määruskaebusmenetluse asjas vandeadvokaadi mõistlikuks tunnihinnaks 170 eurot, millele lisandus käibemaks.
2. oktoobri 2023 määruses asjas nr 1-22-7663 leidis Riigikohus muu hulgas, et arvestades üldist hinnatõusu, jäid määruskaebusmenetluse puhul vandeadvokaadi ja tema abi tunnihinnad summades 220 ja 180 eurot (lisandus käibemaks) mõistlikesse piiridesse. Ringkonnakohus loeb vandeadvokaadi tunnihinna 190 eurot (käibemaksu ei lisandu) mõistlikuks. Seega tuleb muuta maakohtu määruse seisukohti ka hüvitamisele kuuluva menetluskulu osas, s.o ringkonnakohus loeb prokuratuuris ja maakohtus tekkinud põhjendatud menetluskuluks 760 eurot (käibemaksu ei lisandu). (VI) Menetluskulud ringkonnakohtus
3. Ringkonnakohtule esitatud taotluse ja arve kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumisele ja kaebuse koostamisele 2,2 tundi. Määruskaebus kordab varasemate kaebuste seisukohti. Uus argumentatsioon on määruskaebuses seonduvalt

-i sätete võimaliku põhiseadusvastasusega. Määruskaebuse väited olid põhjendatud osaliselt. Eelnevat arvestades loeb ringkonnakohus siingi kaebusele kulunud põhjendatud ajakuluks 1 tunni. Seega tuleb määruskaebusmenetluses tekkinud põhjendatud kuluks lugeda 190 eurot.

1. Arved õigusabi eest on tasunud N OÜ (ning X kinnitusel on ta kohustatud kulud N OÜ-le hüvitama). N OÜ on käibemaksukohustuslane. Maakohus leidis, et kuivõrd nimetatud äriühing pole esitanud kinnitust, et tal puudub sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, siis pole alust mõista õigusabikulusid välja koos käibemaksuga. Ringkonnakohus leiab, et see seisukoht on asjakohane (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a määrus asjas nr 1-22-7792, p 18). KrMS § 187 lg-st 1 tulenevalt hüvitab eelmärgitud menetluskulud, s.o 760 eurot ja 190 eurot, riik. (allkirjastatud digitaalselt) 16