← Eesti

5-24-3/18

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-24-3 27. august 2024 E

) § 141 lg 2 p 1 järgi vangistusega kuueks aastaks ning kolmeks kuuks. Kuna kriminaalasja arutati lühimenetluses, vähendas kohus vangistust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel nelja aasta ja kahe kuuni. Kohus tunnistas XX-i süüdi selles, et ta astus

  1. aprillil 2022 suguühtesse noorema kui kaheksateistaastase inimesega tema tahte vastaselt, kasutades ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline toimunust aru saama. Nimelt kasutas süüdistatav ära alkoholijoobes ja magava kannatanu abitusseisundit, sisestades vähemalt ühe sõrme kannatanu tuppe ja hõõrudes oma erekteerunud suguelundit vastu kannatanu suguelundeid. Seepeale kannatanu ärkas, sai toimuvast aru, lõi süüdistatavale rusikaga kõhtu ning lahkus viimase takistamispüüdlusi tõrjudes süüdistatava korterist. Kannatanu oli alaealine (sündinud aastal 2004).
  2. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  3. aprillil 2024 kaitsja apellatsiooni alusel maakohtu otsuse karistuse osas, karistas süüdistatavat kolmeaastase vangistusega ja vähendas seda KrMS § 238 lg 2 alusel kaheaastase vangistuseni. Ringkonnakohus tunnistas

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jättis selle kohaldamata. Kohtukolleegium leidis, 5-24-3 et süüdistuses kirjeldatud kuritegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

§ 61

lg 1 pole praeguses asjas karistuse mõistmisel kohaldatav, sest puuduvad selles sättes nimetatud erandlikud asjaolud.

§ 141

lg 2 sanktsiooni alammäär ja süüdistatavale mõistetud kuue aasta ning kolme kuu pikkune vangistus on vastuolus PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse nõudega, kujutades endast PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse ebaproportsionaalset riivet. Lisaks on

§ 141

lg 2 sanktsiooni alammäär vastuolus süüpõhimõttega ja õigusloome võrdsuse põhimõttega. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu 3.

§ 141lg 2 sanktsiooni alammäär on põhiseadusega kooskõlas.

Erandlike asjaolude korral lubab seadus mõista sanktsiooni alammäärast kergema karistuse ja jätta selle tingimisi kohaldamata või kohaldada asenduskaristust. Sellises olukorras on võimalus karistus põhiseadusvastaseks tunnistada piiratud. Ringkonnakohtuga ei saa nõustuda selles, et praeguses asjas ei ole võimalik kohaldada

§ 61

lg-t 1 ega individualiseerida karistust

§ 73või § 74 alusel.

Õiguskantsler 4.

§ 141

lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo eest ette nähtud sanktsioon on põhiseadusega kooskõlas. Riigikogu karistuspoliitiline valik on põhjendatud.

§ 61võimaldab mõista iga teo eest õiglase karistuse.

Justiitsminister 5.

§ 141

lg 2 p-s 1 kirjeldatud teo eest ette nähtud sanktsiooni alammäär on põhiseadusega kooskõlas. Seda kehtestades on seadusandja arvestanud laste erilise kaitsevajadusega. Kuigi kohtud leidsid, et

§ 61

menetletavas asjas ei kohaldu, ei kirjuta seadus ette, millist laadi peavad

§ 61rakendamist õigustavad erandlikud asjaolud olema.

Justiitsministeerium ei nõustu ka kohtupraktikas välja kujunenud seisukohaga, et

§ 141

lg 2 sanktsiooni piiridesse jäävat vangistust pole võimalik

§-de 73 või 74 alusel tingimisi kohaldamata jätta. Prokuratuur 6.

§ 141

lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär ei võimalda alati mõista süü suurusele vastavat karistust.

§ 141lg 2 p-s 1 kirjeldatud kuriteod on väga erinevad.

Kannatanu vanus võib ulatuda imikueast kuni paari päeva pärast täisealiseks saava inimeseni. Praegune juhtum on kõnekas näide kuriteost, mis vastab

§ 141

lg 2 p 1 tunnustele, kuid mille asjaolud pole erandlikud ning isiku süü suurus on pigem väike. Kui seadus võimaldaks niisuguse teo eest mõista kergema karistuse, poleks see vastuolus Eestis ja Euroopas kehtivate põhimõtetega. Kaitsja 7.

§ 141

lg 2 p 1 sanktsioonimäär on ebaproportsionaalne ja vastuolus süüpõhimõttega ning tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks.

§ 61lg 1 ei saa olla karistusraamide painutamise abinõu.

Karistuse individualiseerimise võimalus peaks tulenema eriosa normist. Kannatanu 8. Ringkonnakohtu taotlus on põhjendatud, sest põhiseadusvastaseks tunnistatud säte sisaldab kuut erineva raskusega tegu. Seadust tuleks muuta ja karistused diferentseerida. 2

(4)5-24-3 PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE
  1. Karistusseadustik sätestab: „§
  2. Vägistamine
(1)Inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – [---]
(2)Sama teo eest: 1) kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes; [---] – karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Konkreetse normikontrolli menetluses on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 ja § 14 lg 2 esimese lause mõttes asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (RKPJK 20.06.2023, 5-23-16/15, p 33). Seega on

§ 141

lg 2 sanktsiooni alammäär, mis näeb ette kuueaastase vangistuse, praegusel juhul asjassepuutuv üksnes juhul, kui asuda seisukohale, et ringkonnakohus ei oleks saanud ilma kõnesolevat sätet põhiseadusvastaseks tunnistamata mõista XX-ile kolmeaastast vangistust. 11. Riigikohus on asunud seisukohale, et karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige (RKPJK 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 13; 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 30). Vastus küsimusele, kas seadus andis ringkonnakohtule võimaluse karistada XX-i

§ 141

lg 2 p 1 järgi kolmeaastase vangistusega, oleneb sellest, kas praeguse juhtumi asjaoludel võib olla kohaldatav

§ 61

. Osutatud säte näeb ette, et erandlikke asjaolusid arvestades võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära (lg 1). Kui karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse alammäär on vähemalt viis aastat, ei või mõistetud vangistus olla väiksem kui üks aasta (lg 2). 12. Ringkonnakohus leidis, et menetletavas asjas on

§ 61kohaldamise eeldused täitmata.

Samas eeldab sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine Riigikohtu praktika järgi mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusevastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseadusevastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, tekib olukord, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele vastavust. (Vt nt viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p 12.) 3

(4)5-24-3 13. Seega otsustamaks ringkonnakohtus põhiseadusvastaseks tunnistatud normi asjassepuutuvuse üle, peab Riigikohus esmalt lahendama küsimuse, kas apellatsioonikohus tõlgendas

§ 61

õigesti, kui ta leidis, et menetletavas asjas tuvastatud asjaoludel ei saa selle sätte alusel mõista süüdistatavale

§ 141lg 2 sanktsiooni alammäärast lühemat vangistust.

14. Vältimaks võimalust, et

§ 61

tõlgendamisel tekib põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi praktika vahel vastuolu, tuleb menetletav asi anda PSJKS § 3 lg 3 esimese lause alusel lahendamiseks üle Riigikohtu üldkogule. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.