Obsah (9)

§ 1§ 396§ 402§ 4062§ 4034§ 406§ 4035§ 94§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-102516 Tsiviilasi OÜ Aktiva

) § 402 lg 1). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (

§ 1lg 5).

3 Laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks on anda laenusaajale kasutada rahasumma, laenusaaja põhikohustus on tagasi maksta sama rahasumma (

§ 396lg 1).

1. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista põhivõla summas 3994,12 eurot, intressi 371,62 eurot, haldustasu 3,60 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2303,10 eurot ja viivised alates 10.05.2023 kuni põhinõude summas 3994,12 eurot täitmiseni 21,93% aastas.
2. Hagiavaldusest nähtub, et Inbank AS ja M. P. sõlmisid 20.05.2019 osamaksetega tasumise müügilepingu muudatuse nr COFI02592, milles algne võlausaldaja ja kostja leppisid kokku osamaksetega tasumise müügilepingu punkti 2 muutmises, millega lepiti kokku tagastamata põhiosa 6058,48 eurot tagastamiseks uus maksegraafik. Kuna kostja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, saatis esialgne võlausaldaja 02.09.2020 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 21.09.2020 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Inbank AS loovutas 22.09.2020 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja ülesütlemisele ega nõude loovutamisele vastuväiteid esitanud ei ole. Kuivõrd 20.05.2019 sõlmitud lepingu puhul on tegemist osamaksetega tasumise müügilepingu muudatusega, on selge, et nimetatud lepingule eelnes osamaksetega tasumise müügileping ning 20.05.2019 sõlmitud lepingu puhul võib olla tegemist refinantseerimislepinguga. Hageja ei ole esile toonud, kas 20.05.2019 sõlmitud leping sisaldab lepingu aluseks oleva laenu intresse ja viiviseid. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus lubatud arvestada viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt, kuid kohtul ei ole nimetatud asjaolu võimalik hinnata.
3. Nii 20.05.2019 sõlmitud lepingu puhul kui ka eelduslikult selle lepingu aluseks oleva lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai laenu väljaspool majandustegevust. Esialgne võlausaldaja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Kostjal oli kohustus laenu tagastada kooskõlas maksegraafikuga. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt on kostja teinud lepingu kehtivusajal põhiosa tagasimakseid vastavalt lepingule kogusummas 818,39 eurot. Peale lepingu ülesütlemist on kostja teinud täiendavaid tagasimakseid summas 1295,97 eurot, millest 1245,97 eurot on hageja arvestanud põhivõla katteks. 17. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406lg 1) on seadusega kooskõlas.

Krediidiandja peab tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi 4 kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 14-15). 18. Kui krediidiandja soovib panna tarbija vastu maksma krediidilepingust tulenevaid nõudeid, kuid ei ole esitanud andmeid, millest tulenevalt kohus saab võtta seisukoha krediidi kulukuse määra suhtes, siis peab kohus esmalt andma TsMS § 3401 lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Määruses, millega kohus annab sellisel juhul tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, peab kohus selgitama, et krediidi kulukuse määra kontrollimiseks andmete esitamata jätmise korral ei ole võimalik hagi aluseks olevaid asjaolusid (lepingu kehtivust) kontrollida ja see muudab hagi õiguslikult põhjendamatuks. Kui krediidiandja puuduseid ei kõrvalda, saab hagi rahuldada

§ 4062

lg 3 järgi maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse intressi ulatuses (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 16). 18.01.2024 on kohus hagejale mh selgitanud, et hagejal tuleb esitada kohtule andmeid, millest tulenevalt kohus saab võtta seisukoha hagiavalduse aluseks oleva lepingu ja selle aluslepingu krediidi kulukuse määra suhtes ning andmete esitamata jätmise korral ei ole võimalik hagi aluseks olevaid asjaolusid (lepingu kehtivust) kontrollida ja see muudab hagi õiguslikult põhjendamatuks (dtl 57). Hageja ei ole hagiavalduses välja toonud lepingute krediidi kulukuse määrasid ega ka andmeid krediidi kulukuse määrade kontrollimiseks, mistõttu ei ole kohtul võimalik lepingute kehtivust kontrollida ja see muudab hagi õiguslikult põhjendamatuks. Sellisel juhul saaks hagi rahuldada maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse intressi ulatuses. 19. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). 20. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld.

§ 4034

lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034

lg 13).

§ 4035

lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. 21. Kohus selgitas 18.01.2024 hagejale mh, et hagejal tuleb esitada detailsed andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada (dtl 58-59). 5 Kohus selgitas hagejale

§ 4034

lg-s 7 sätestatut: kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 22. Kohus on seisukohal, et laenuandja ei ole järginud

§-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg-d 2–4 kohustavad krediidiandjat tarbija krediidivõimelisust hindama vajaliku hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe saamiseks tuleb asjakohast teavet küsida tarbijalt, kasutada andmekogusid. Seejuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal. 23. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toodud asjaoludest võimalik järeldada, et laenuandja kogus piisavalt andmeid kostja krediidivõime kohta ja hindas seda kohase hoolsusega. Laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud, millist teavet on ta kogunud ja kuidas seda kontrollinud. Hageja esitatud andmetest nähtub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ilmselgelt ebapiisav.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (

§ 4034

lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja ei ole selgitanud, kas esialgne laenuandja täitis enne laenude väljastamist eeltoodud nõudeid. Hageja ei ole selgitanud, kas kostjalt küsiti pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. 6 Hageja poolt hagiavalduses esile toodud asjaolud ja tõendite kirjeldus annavad alust järeldada, et hagejal selliseid tõendeid esitada ei ole ja ta ei ole pidanud ka selliste tõendite esitamist vajalikuks. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 4034

lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. 24. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (

§ 94lg 2).

Intressimäär alates laenu väljastamisest

1. mail 2019 kuni
2. detsembrini 2022 oli null. Alates
3. jaanuarist 2023 oli intressimäär 2,5% aastas. Alates
4. juulist 2023 oli intressimäär 4% aastas ning alates
5. jaanuarist 2024 kehtiv intressimäär on 4,5% aastas. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest kordades suurem, 12,9% aastas (hagiavalduse p. 2.2, dtl 18). Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning

§-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.

1. Hageja ei ole hagiavalduses kohtu nõudele ja selgitustele vaatamata selgelt välja toonud, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja mille katteks need on arvestatud. Arvesse võttes, et hagiavalduse kohaselt lepiti 20.05.2019 kokku tagastamata põhiosa 6058,48 eurot tagastamiseks 60 osamakset perioodil 12.05.2019 - 12.04.2024 ning kostjal on põhiosa võlgnevus alates
2. osamaksest, samuti intressi ja laenuhaldustasu võlgnevus alates
3. osamaksest 12.06.
4. Hageja on märkinud, et kostja tasus lepingu kehtivuse ajal põhiosa katteks 818,39 eurot, kuid intressi ja lepingutasu katteks tasutud summasid hageja ei ole märkinud. Lähtudes

§ 4034

lg-s 7 tagasimaksete uuesti määramise kohta sätestatust, on laenuandja poolt laenulepingu erakorraline ülesütlemine 21.09.2020 eelduslikult tühine, 7 kuna kostja põhiosa tagasimaksetega sel ajal viivituses ei olnud. Tegemist on aga üksnes hüpoteesiga, sest vajalike asjaolude ja selge nõude puudumisel ei ole kohtul võimalik hageja nõude rahuldatavust täpsemalt hinnata.

1. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus andis hagejale 18.01.2024 kohtunõudega võimaluse täpsustada hagiavalduse asjaolusid ja haginõuet ning esitada kohtule teabe krediidikulukuse määrade ja uuesti määratud tagasimaksete kohta hiljemalt 27.02.
2. Hageja seda võimalust ei kasutanud, nõuet ei täpsustanud ega esitanud kohtule teavet krediidikulukuse määrade ja uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas

§ 4034lg 7 sätestatuga.

Hageja on kohtunõude kätte saanud, kuid otsustanud oma nõuet ka alternatiivnõudena mitte ümber arvestada ega esitada vajalikku teavet, mis võimaldaks kohtul endal ümberarvestusi teha.

1. Tallinna Ringkonnakohus on
2. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks

§ 403

⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. 28. Kuivõrd hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole krediidiandja vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ja hageja ei ole ka hoolimata korduvatest kohtu selgitustest ega Riigikohtu 24. novembri 2023 lahendis nr 2-21-13098 vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta selgitatust esitanud kohtule

§ 4034

lg-ga 7 kooskõlas olevaid andmeid tagasimaksete uuesti määramise kohta, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõuded kostja vastu täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud hageja kanda.
3. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluskulusid kandnud, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja, jätab 8 kohus kostjale hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaksmääramata nende puudumise tõttu.
4. TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
5. Täiendavalt selgitab kohus, et TsMS § 317 lg 5 kohaselt dokument loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 9