Obsah (13)

§ 121§ 120§ 418§ 64§ 68§ 73§ 421§ 15§ 16§ 39§ 56§ 63§ 83

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2023, Valga kohtumaja Kohtunik Triin Harak Istungisekretär Reelika Käis Kriminaalasja number 1-21-6602 K

§ 121

lg 2 p 2, 3,

§ 120

lg 1 ja

§ 418

lg 1 järgi Süüdistatav Prokurör Kaitsja Andre Arro, isikukood: 36504220326; elukoht: xxx; varasemalt kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud; Tartu Maakohtu Valga kohtumaja 15.09.2020.a. määrusega kriminaalasjas nr 1-20-6201 tunnistatud lubatavaks Andre Arrole kohaldatud lähenemiskeeld kannatanu XXX suhtes kriminaalmenetluse ajaks; kahtlustatavana kinni peetud 23.08.2020-25.08.2020. ringkonnaprokurör Ainar Koik kokkuleppel vandeadvokaadid Hannes Toodu ja Simona Vissak RESOLUTSIOON 1. Mõista Andre Arro süüdi

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi ja karistada teda 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

2. Mõista Andre Arro süüdi

§ 120lg 1 järgi ja karistada teda 6 kuu pikkuse vangistusega.

3. Mõista Andre Arro õigeks

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos osaliselt, s.o 27 metallist kuuli ebaseaduslikus käitlemises seoses prokuröri loobumisega sellest süüdistusest. 4. Mõista Andre Arro süüdi

§ 418

lg 1 järgi ebaseaduslikus relva käitlemises ja karistada teda 2 kuu pikkuse vangistusega. 5.

§ 64

lg 1 alusel mõista Andre Arrole liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 1 aasta ja 8 kuud vangistust. 1 6.

§ 68

lg 1 alusel arvata Andre Arro karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 23.08.2020-25.08.2020, s.o 3 päeva ja lõplikuks karistuseks lugeda 1 aasta 7 kuud ja 27 päeva vangistust. 7.

§ 73

lg 1, 3 alusel jätta vangistus Andre Arro suhtes tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus arvata kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 19.12.

2. Jätta rahuldamata taotlus tunnistada relvaseaduse § 2 lg 1 p 2 põhiseadusvastaseks.
3. KrMS § 181 lg 1 alusel jätta Andre Arro menetluskuludest riigi kanda lepingulise kaitsja tasu summas 344,25 eurot ja seetõttu hüvitada riigieelarvest Andre Arrole 344,25 eurot ehk osa kiminaalasjas valitud kaitsjale makstud kogutasust. Ülejäänud osas jätta kaitsjatasu Andre Arro enda kanda.
4. KrMS § 180 lg 1 alusel Andre Arrolt välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha 1087,50 eurot, ekspertiisikulu 420 ja kannatanu kulud 128,22, s.o kokku 1635,72 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda 1 kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses. 11.

§ 421

ning § 83 lg 2 ja 4 alusel konfiskeerida asitõendid-revolver Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr xxx, karp sütikutega ja pudel püssirohuga. Plastikust karp kuulidega tagastada süüdistatavale. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule kolmekümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates

1. detsembrist
2. Apellatsiooniõigusest võib loobuda. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
3. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates
4. detsembrist 2023 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtule. PÕHIOSA (I) Süüdistus
5. Lõuna Ringkonnaprokuratuur saatis 30.09.2021 Tartu Maakohtusse kriminaalasja Andre Arro süüdistuses

§ 121

lg 2 p 2, 3,

§ 120

lg 1 ja

§ 418lg 1 järgi üldmenetluses.

Menetlus jagati kohtunik Annemarie Gerassimovile. 15.06.2022 määrusega keeldus Riigikohus kriminaalasja erandlikust üleandmisest KrMS § 24 lg 2 alusel ning saatis kriminaalasja nr 1-21-6602 arutamise jätkamiseks Tartu Maakohtule. 21.03.2023 määrusega rahuldas Tartu Maakohtu esimees Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kohtunik Annemarie Gerassimovi taotluse enesetaandamiseks ning menetlus jagati teise Valga kohtumaja kohtuniku Triin Haraku menetlusse. 2. Andre Arrot süüdistatakse selles, et tema: 1) 2018.a. septembri lõpus kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal xxx ehk XXX maakodus lõi XXX lahtise käega vastu kukalt ja näkku, korduvalt rusikatega ristluupiirkonda ja korduvalt jalaga vastu XXX jalgu, millise käitumisega põhjustas ta XXX füüsilist valu ja tervisekahjustuse ehk hematoomid jalgadel ja vasaku silma nurgas, marrastuse 2 vasakul põsel ja paistetuse huulel; 2) olles varasemalt kehaliselt väärkohelnud XXX ehk olles

§ 121lg 2 p 3 tähendatud isik, 2019.a.

juuli keskpaigas kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal xxx talus ehk Andre Arro maakodus lükkas õues istunud XXX koos tooliga pikali maha ja seejärel lõi XXX käega näkku, millise käitumisega põhjustas ta XXX füüsilist valu ja tervisekahjustuse ehk hematoomi vasaku silma all; 3) 23.08.2020.a. ajavahemikul alates umbes keskööst kuni hommikul umbes kella 11-ni sealsamas xxx talus majas, peale seda kui XXX oli keeldunud A.Arro soovist temaga xxx, tõmbas ta XXX voodist välja, lõi xxx jalaga kõhtu, pigistas xxx häbemeluu piirkonnast ning mitmel korral lõi XXX rusikatega pähe ja näkku, mille tagajärjel algas XXX ninast verejooks ja ta kukkus saadud löökidest maha ja lõi ära pea, millise käitumisega tekitas ta XXX füüsilist valu ja tervisekahjustuse ehk lahtise peahaava, parema silma all hematoomi, häbeme piirkonnas hematoomi ja hematoomid mõlemal jalal ja tuharal. 4) 2019.a. juuli keskpaigas kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja xxx talus võttis välja revolvritaolise eseme ja ütles lisaks, et laadis selle revolvri toas ära ning ta silitas selle relvaga XXX kaela ja hoidis selle relva toru vastu XXX kukalt, öeldes, et: „kas sa kardad ka. Ma võin teid kõiki maha lasta ja tagahoovi maha matta, keegi teid üles ei leia“. XXX oli alus karta Andre Arro poolt tapmisega ähvardamise täideviimist, kuna A.Arro oli siis tarvitanud alkoholi, ta oli varasemalt juba XXX kehaliselt väärkohelnud, A.Arro oli XXX korduvalt rääkinud et ta oli ajateenistuses nõukogude armees merejalaväes, kus teda õpetati inimesi paljaste kätega tapma ja et ta võib seda teha, ning lisaks sellele oli A.Arrol käes ja relvatoru vastu XXX pead surutud seesama hilisemalt laskekõlblikuks tulirelvaks osutunud revolver. 5) kohtueelses menetluses tuvastamata ajal ja kohas ebaseaduslikult omandas ja seejärel ebaseaduslikult ehk isikuna, kes ei ole taotlenud ja kellele ei ole väljastatud Relvaseaduse (RS) §-s 32 ettenähtud piiratud tsiviilkäibega relva soetamiseks vajalikku relvasoetamisluba ja RS §-s 34 sätestatud relvaluba ning RS §-s 45 sätestatud tegevusluba relvade valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena, hoidis kuni 25.08.2020.a. ehk peale enda kahtlustatavana kinnipidamist menetlustoimingute käigus politseile üleandmiseni enda kontrolli all oma elukohas xxx talus laskekõlblikku 2014.a. valmistatud revolvrit Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr xxx, mis kuulub tulirelvade hulka ja millel on kasutuskõlblikud tulirelva osad, samuti 27 metallist kasutuskõlblikku kuuli, milliseid saab kasutada sellest revolvrist laskmisel. (II) Menetlusosaliste seisukohad 3. Prokuröri hinnangul on Andre Arro süü kohtule esitatud süüstavate tõendite kogumiga usaldusväärselt tõendatud. Prokurör loobus kohtus esitatud süüdistusest tulirelva laskemoona osas kuna tulirelvaekspert kinnitas kohtuistungil sõnaselgelt, et käsitletavad ja süüdistusaktis ebaseadusliku laskemoonana välja toodud 27 metallist kasutuskõlblikku kuuli siiski ei kuulu tulirelva laskemoona hulka. Andre Arrol puuduvad kriminaalkaristused ning ka peale käsitletavate süüdistuse episoodide, ei ole talle mõnes teises kriminaalasjas kahtlustust ega süüdistust esitatud. Kohtuvaidluste ajaks on viimasest süüdistuse episoodist möödunud 3 aastat ja 2 kuud. Seda arvestades ei ole süüdistaja seisukohalt vältimatult vajalik Andre Arro karistamine täies ulatuses ärakantava reaalse vangistusega. Küll aga peab prokurör vajalikuks Andre Arro karistamist šokivangistusega. Prokurör palus Andre Arro

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi süüdi mõista ja karistada teda 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega,

§ 120

lg 1 järgi süüdi mõista ja karistada teda 10 kuu pikkuse vangistusega ja

§ 418

lg 1 järgi süüdi mõista ja karistada teda 10 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel palus prokurör mõista Andre Arrole 3 liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 3 aastat vangistust. Sellest karistusest lugeda kantuks ajavahemik 23.-25.08.2020.a., mil Andre Arro oli kahtlustatavana kinni peetud, ehk 3 päeva, seega ära kandmata jääb 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.

§ 73

lg 2 alusel määrata, et Andre Arrol tuleb sellest karistusest koheselt ära kanda 30 päeva ehk 1 kuu vangistust ja jätta ülejäänud vangistus ehk 2 aastat 10 kuud 27 päeva tingimisi 3 aastase katseajaga kohaldamata ehk seda ei pöörata täitmisele kui Andre Arro ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Asitõenditeks olevad revolver, plastikust karp laskemoonaga, karp sütikutega ja pudel püssirohuga tuleb

§-de 421 ja 83 alusel konfiskeerida ja seejärel hävitada. Menetluskuludena tuleb Andre Arrolt välja mõista sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ja ekspertiisikulu. Valitud kaitsjatele makstud tasud tuleb jätta Andre Arro enda kanda. Kuigi süüdistatav ja kannatanu on juba ammu xxx ja teineteisega ei suhtle ning kannatanu jaoks traumeerivatest sündmustest on möödunud juba üle 3 aasta, soovis kannatanu kohtus ütlusi andes enda kaitseks Andre Arro suhtes lähenemiskeelu kohaldamist põhjendades, et sellel oleks siiski ka käesoleval ajal teda kaitsev toime. Prokurör, arvestades sedavõrd palju vahepeal omavaheliste sisuliste probleemideta möödunud aastaid, KrMS §-le 3101 lg 1 alusel Andre Arrole lähenemiskeelu kohaldamist XXX suhtes vältimatult vajalikuks ei pea, ega seda kohtult taotle. 4. Andre Arro end üheski kuriteoepisoodis süüdi ei tunnistanud (tl 74-75). 5. Kaitsja hinnangul on süüdistus tervikuna alusetu ja tõendamata. Andre Arro süüdistus kõigis kolmes episoodis

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi ei ole kõrvaldamata kahtlusteta tõendamist leidnud.

Kuigi kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud, et mitmes episoodis nimetatud päeval tõesti kannatanu ja süüdistatava vahel tüli oli, siis kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates ja neid omavahelisse konteksti pannes, on tõusetunud kõigis episoodides kõrvaldamata kahtlused nii A. Arro poolt tegude toimepanemise asjaolude kui ka kannatanule tekitatud tagajärgede osas, millised tuleb KrMS § 7 lg 3 järgi tõlgendada süüdistatava kasuks. Relva ebaseaduslikku käitlemist on heidetud Andre Arrole ette ainult põhjusel, et relva koopia kestale on märgitud peale üks konkreetne aastaarv. See tähendab, et lähtutud ei ole relva mehhanismidest vaid ainult kestal olevast numbrist. Kõik kaitsja poolelt ütlusi andnud isikud, sh ekspert, kinnitasid, et samade tööpõhimõtetega relv oleks lubatud, kui seal peal oleks natuke varasem aastaarv ehk veidi väiksem number. Revolvri koopia lubatavuse hindamisel peaks ennekõike olema oluline hinnata selle tööpõhimõtteid mitte seda, mis kest relval on ja mis number peale on löödud. Juhul, kui kohus peaks leidma, et isikule etteheidetud tegu on kehtiva seaduse järgi karistatav, siis palub kaitsja jätta relvaseaduse § 2 p 2, kui põhiseadusega vastuolus olev, kohaldamata. Isegi juhul, kui kohus leiab, et kõnealuse relva omamisel on täidetud

§ 418

lg 1 koosseis ning käesoleval juhul ei saa rääkida põhiseadusega vastuolust relvaseaduses, siis on Andre Arro süü välistatud keelueksimusega. Kaitsja palub Andre Arro mõista õigeks talle etteheidetud süüdistustes ja mõista riigilt Andre Arro kasuks välja menetluskulud. Alternatiivselt, juhul, kui kohus peaks leidma, et osaliselt tuleb süüdistatav süüdi tunnistada, palub arvestada kergendavaid asjaolusid ning seda, et tegemist on varasemalt karistamata isikuga, kes kasvatab üksinda alaealist last ning palub jätta mistahes karistus tingimisi kohaldamata. (III) Tuvastatud asjaolud ja õiguslik hinnang • Süüdistus 2018.a septembri lõpus toimunud kehalises väärkohtlemises 4

1. Andre Arrot süüdistatakse selles, et tema 2018.a. septembri lõpus kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal xxx ehk XXX maakodus lõi XXX lahtise käega vastu kukalt ja näkku, korduvalt rusikatega ristluupiirkonda ja korduvalt jalaga vastu XXX jalgu, millise käitumisega põhjustas ta XXX füüsilist valu ja tervisekahjustuse ehk hematoomid jalgadel ja vasaku silma nurgas, marrastuse vasakul põsel ja paistetuse huulel.
2. Kohtuistungil kuulati ära kannatanu XXX, kes selgitas, et lähedased suhted tekkisid tal Andre Arroga juuli lõpus
3. Elati vahelduva eduga ka lühiajaliselt koos, kord ühe, kord teise juures. Kannatanu avaldab, et Andre Arro on tema vastu füüsilist vägivalda kasutanud. Esimene kord oli 2018.a septembri lõpus aadressil xxx, mis oli siis ja on ka praegu kannatanu suvekodu.
4. a septembri lõpus läksid nad koos Andre Arroga, tema autoga kahekesi maale. Vägivalla tarvitamisele eelnes alkohol. Alkoholi tarvitasid mõlemad, aga kogused olid kirjeldamatult erinevad. Kannatanu joob purki õlut teinekord tund aega. Tegelikult sisuliselt ei saa öelda, et ta oleks purjus sellises tempos alkoholi tarvitamisest. Arro puhul on õlle joomine igapäevane. Ja tookord, teades, et järgmine päev on vaba päev, siis ta ilmselt ka ei piiranud ennast kogustega. Kaasas oli tal tõenäoliselt vähemalt kaks 6-st pakendit. Kannatanu ei jälginud palju Andre Arro jõi, aga seda oli palju, sest ta oli korralikult purjus. Kannatanu joob tavaliselt õhtu jooksul kaks Saku originaali ja see on umbes 3-4 tunni jooksul. Kannatanu läks enne magama. Süüdistatav jäi kööki istuma ja õlut jooma. xxx. Ta pidi seda teadma, sest neil oli sellest korduvalt juttu, et talle ei meeldi Andre Arro alkoholi tarvitamine. Andre Arro suhte alguses ütles, et oh puhkus saab läbi, küll sa siis näed, et kõik muutub, et ta praegu ainult puhkuse ajal laseb rihma lõdvaks, aga see ei olnud nii. Tookord Andre Arro oli tõsiselt purjus ja hakkas jälle, xxx. Kannatanu ütles lõpeta ära ja läks keeras ennast voodi servast välja, temast mööda. Andre Arro hakkas karjuma, tulid seal mingisugused xxx. Süüdistatav tuli talle kööki järgi ja hakkas teda klobima. Lõi talle lahtise käega kõigepealt vastu nägu. Siis võttis käest kinni, lõi talle kuklasse ja siis hakkas taguma teda ristluudesse rusikaga. Vastu nägu lõi kõigepealt ühe korra. Siis nagu nimetatakse kiilakaks, lahtise käega lõi plaksti kuklasse vähemalt ühel korral. Kannatanu selgitab, et ta oli valus, ta ei saanud aru, miks süüdistatav seda teeb, miks tal on vaja ennast nii purju juua, et tuleb inimesele kallale. Ristluudesse lõi mitu korda, 3-4 korda vähemalt, sest tal oli sealt sinine, aga ta ei saanud seda oma selja tagant pildistada. Kannatanul oli valus ja ta palus, et Andre Arro lõpetaks ära, aga ta ei teinud kuulmagi. Hematoomid jalgadel tekkisid sellest, kui Andre Arro lõi kannatanut jalgadega, mis oli siis kui ta lõpetas ristluudesse löömise. Siis ta oli natuke eemal ja lõi jalaga kui kannatanu proovis eest ära liikuda. Vasaku silma nurka tekkis hematoom kui Arro teda lahtise käega lõi. Marrastus vasakul põsel tekkis sellesama kähmluse käigus. Kannatanu kinnitab, et proovis ennast kaitsta, aga jõudude vahekord on selline, et tal õnnestus lõpuks saada tal xxx kinni ja siis ta jättis rahule. Käega löömise ajal paikneti omavahel vastakuti selliselt, et süüdistatav oli magamistoast tuleva ukse poole seljaga ning kannatanu oli seljaga seina poole. Jalaga löömise eel oli kannatanu taganemas ning kui proovis eest ära liikuda, tuli süüdistatav talle järele ning lõi jalaga vastu sisekülge ja tagakülge. Paistetus huulel tekkis sellest löömisest, sest Arro lõi teda näkku ja tema käsi on piisavalt suur kui panna talle näo peale, et see ala on kõik kaetud. Kannatanu kiirabisse ega arsti juurde ei pöördunud, kuna kui on niisugused vigastused, kedagi kõrval ei olnud, Arro näitab ennast üldsusele musterinimesena, kes teda usuks. Kannatanu ei pidanud neid vigastusi nii suureks, et minna nendega arsti juurde ja need hematoomid imendusid paari nädala jooksul kuskil. Politsei poole ei pöördunud, kuna ta rahunes selleks ajaks maha, kui kannatanu oleks saanud mõelda telefoni kasutamise peale. Kannatanu on teinud kõige vanema episoodi järel enda vigastustest fotod kolmel erineval päeval, 1sel, 3ndal ja 6ndal oktoobril
5. Seda põhjusel, et need olid esimesed võimalused, kui ta sai segamatult telefoni kasutada ja pilte teha (tl 78-79, 87-88).
6. Süüdistatav eitab kannatanu XXX löömist septembri lõpus
7. Süüdistatav avaldab kaitsjale vastates, et ei oska kommenteerida süüdistust sellepärast, et ta ei ole üldse kindel, kas ta nendel 5 kuupäevadel seal kohal oli. Süüdistatav arvab, et füüsiliselt niimoodi ei ole XXX löönud (tl 106). Prokuröri küsimustele vastates ütleb süüdistatav, et ei ole XXX füüsiliselt löönud ega talle kallale läinud. Vastuolu tõttu puutuvalt kannatanu löömisse, lubas kohus selles osas avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlused. Vastuolu selgitamisel kinnitab süüdistatav, et ei ole XXX füüsiliselt kallale läinud, pakkudes et ehk võis olla tegemist episoodiga, mil kannatanu tema saapaasse urineeris. Situatsioone, kus XXX on ta endast välja ajanud on mitu olnud. Küsimusele, et kas selle juhtumiga seoses, vastas süüdistatav, et selle kohta ei oska midagi öelda. Täiendavalt selgitab süüdistatav, et ei mäleta seda juhtumit, ei tule praegu ette. Kohtueelses menetluses antud ütluste kohta selgitas isik, et oli 3 päeva arestimajas olnud, mille järel ülekuulamise alguses öeldi talle, et kui ta midagi omaks ei võta, saadetakse ta tagasi arestimajja. Tal oli alaealine laps üksinda kodus, seega ei tea, mis seal kõik ütles, et rutem koju xxx saada. Seda, kuidas kannatanule fotografeeritud vigastused tekkisid, süüdistatav ei tea (tl 111-112).
8. Riigikohus on lahendis 1-21-3307 öelnud, et kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi saab kohus isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel ristküsitluse käigus, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega. Kui see tingimus on täidetud, saab kohus tugineda ütluste usaldusväärsuse hindamisel vastuolule tõendiallika kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel.
9. Vastuolu on süüdistatav selgitanud uurijapoolse survestava avaldusega võtta kahtlustus omaks, et ta vabastataks arestimajast ja ta saaks naasta alaealise lapse juurde xxx. Kaitsja rõhutab, et Andre Arro andis eeluurimisel osaliselt ennast süüstavaid ütlusi põhjusel, et teda ähvardati jätkuva vabaduse kaotusega ning lisaks ei tutvustatud süüdistatavale tema õigusi ja kohustusi. Prokurör näitas süüdistatavale tema ülekuulamisprotokolli seda osa, kus Andre Arro on oma allkirjaga kinnitanud, et on oma õigustest teadlik ning protokolli lõppu, kus oli isiku omakäeline märge protokolli kohta märkuste puudumisse. Puutuvalt isiku õiguste ja kohustuste tutvustamisse, avaldas süüdistatav, et on protokolli allkirjastanud, tema teada ei tutvustatud talle tema õigusi ja kohustusi, aga ta võib eksida ning tegelikult ta ei lugenudki, millele ta alla kirjutas, ainuke soov oli rutem välja pääseda. Ülekuulamise lõpus allkirjastas kõik dokumendid ning omakäeliselt kirjutatud tekst märkuste puudumise kohta on kirjutatud vastavalt uurija dikteerimisele, kuna süüdistatav seadusi ei tunne (tl 115-116). Võimalike menetlusõiguse rikkumiste tuvastamiseks peab esinema vähemalt tõsiseltvõetav põhjendatud kahtlus. Käesoleval juhul on süüdistatav tema survestamisele ütluste andmisel viidanud alles enda ülekuulamisel ning kaitsja sellele tuginenud kohtuvaidlustes. Samas on käesolev menetlus kestnud üle kolme aasta, seejuures ka kohtusse on saadetud kriminaalasi juba 30.09.
10. Kogu perioodi jooksul ei ole kaitsjad seoses võimaliku rikkumisega kohtueelses menetluses esitanud taotlusi või kaebusi, ega ole ka kohtumenetluses nt kasutanud võimalust taotleda menetlustoimingut läbi viinud uurija kohtusse kutsumist tunnistust andma seoses menetlustoiminguga. Kohtu hinnangul jäävad käesoleval ajal Andre Arro avaldused seoses uurija poolt tema ennast süüstavate ütluste andmisele survestamisega ning õiguste ja kohustuste mittetutvustamisega paljasõnaliseks. Andre Arro ei olnud tegelikult tõsimeeli kindel, kas talle tutvustati tema õigusi ja kohustusi või mitte ning avaldas allkirjadega seoses, et ei lugenudki millele alla kirjutas. See, kui isik suhtub enda õiguste ja kohustuste sisusse ükskõikselt, ei ole etteheidetav menetlejale. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et isik annaks ennast ulatuslikus osas süüstavaid valeütlusi põhjusel, et uurija avaldatust tulenevalt kiiresti koju saada, seejuures süvenemata protseduuri, enda õigustesse ja kohustustesse, sellesse mida tema poolt antud ja kirja pandud ütlused sisaldavad ning allkirjastaks dokumente nende sisuga tutvumata. Oluliselt usutavam on, et isik asuks, end erilise hoolega kaitsma võimalike valesüüdistuste eest. Lisaks märgib kohus seoses isiku viidatud sooviga võimalikult kiiresti xxx alaealise lapse juurde saada, et ristküsitluse käigus avaldas Andre Arro, et pärast 6 ülekuulamist lasti ta välja, naabrimees tuli talle järgi, tõi talu juurde, kus tema auto oli ning koju ei sõitnud ta mitte kohe, vaid alles järgmine päev (tl 115). Kui isik avaldas, et võttis kahtlustuses avaldatut omaks soovist minna kiirelt xxx lapse juurde, siis isiku tegelik käitumine vabanemise järel seda ei kinnita, kuivõrd isik ei läinud siiski kohe xxx vaid tegi seda alles järgmine päev. Kokkuvõtlikult ei ole käesolevalt tuvastatav kohtueelses menetluses menetlusreeglite rikkumine, millega oleks võimalik selgitada usaldusväärselt vastuolu süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste ja kohtuistungil avaldatuga.
11. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad (vt nt RKKKo 3-1-1-10-17, p 8). Riigikohus on
12. veebruar 2013.a otsuse nr 3-1-1-89-12 punktis 14 märkinud: „Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega.“.
13. Seoses 2018 aasta septembri lõpu episoodiga on süüdistatava ütlused ka kohati segased. Süüdistatav on väitnud, et ta ei ole kindel, kas ta oli kõnealusel ajal üldse süüdistuses kirjeldatud kohas, samuti avaldanud kaitsjale vastates, et ta arvab, et ei ole kannatanut siiski löönud. Samas prokurörile vastates avaldab süüdistatav kindlas kõneviisis, et ei ole kannatanut löönud ja ei mäleta seda sündmust, kuid siis pakub, et see võis olla episood, mil kannatanu tema saapasse urineeris. Isiku ütlustest nähtub igakülgne teo eitamine, kuid kindlat nägemust, kas viibiti koos või ei, kas ta lõi või mitte, mäletab või ei mäleta ning mis 2018 aasta septembri lõpukuupäevadel tema ja kannatanu vahel aset leidis, välja ei toodud. Keskmise õiguskuuleka inimese jaoks on eelduslikult teise inimese löömine ka piisavalt erakordne sündmus, mille esinemises või mitteesinemises saab kindla seisukoha võtta. Kohtu hinnangul on süüdistatava ütlused paljasõnalised ning kantud soovist vabaneda vastutusest. Arvestades, et süüdistatava ütlustes esineb usaldusväärselt selgitamata vastuolu kohtueelsel menetluse antud ütlustega, leiab kohus, et Andre Arro ütlused ei ole kõnealuses kannatanu 2018 aasta septembris löömist puudutavas osas usaldusväärsed ning need tuleb kõrvale jätta.
14. Kohtuvaidlustes seadis kaitsja kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse, kuna need on ajas muutuvad. Samas ei taotlenud kaitsja ristküsitluse käigus kordagi ühegi võimaliku vastuoluga seoses kannatanu varasemalt antud ütluste avaldamist, kontrollimaks ütluste usaldusväärsust. Samuti ei viidanud kaitsja konkreetselt ühelegi asjaolule, millega seonduvad kannatanu ütlused oleks ajas muutunud. Ka kannatanu ütlusi tervikuna vaadates ei tuvasta kohus nendes sisemisi vastuolusid või muutumisi, mis väljuks ütluse täpsustamise piiridest. Kohtul puudub käesolevalt alus pidamaks kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks. Kohtu hinnangul on kannatanu ütlused vastuoludeta ja järjepidevad. Kannatanu on kohtuistungil ristküsitluse käigus, tuues välja ka kaasuvaid detaile, väga detailselt selgitanud, kuidas konflikt alguse sai ning kuidas ja kuhu täpselt süüdistatav teda lõi. Erinevalt süüdistatavast on kannatanut ka hoiatatud kriminaalvastutuse eest teadvalt vale ütluse andmise korral, mille eesmärk on tagada ütluste usaldusväärsus.
15. Samuti märgib kohus, et kannatanu ütlusi kinnitavad ka kohtule esitatud fotod. 25.08.2020 vaatlusprotokollis vaadeldi kannatanu telefonis olevaid fotosid (tl 47-50). Esimesed fotod on tehtud 01.10.2018, nendel on näha kannatanu XXX vasakul põsel olevad punased täpid ja silma nurgas sinikas. Järgmine foto on tehtud 03.10.2018 ja sellel on näha kannatanu jalal suurt sinikat. Kolmas foto on tehtud 06.10.2018 ning sellel on näha kannatanu vasakul käel küünarnukist kõrgemal sinakas-kollakat laiku. On üldteada, et hematoom hakkab kollakaks 7 muutuma paranemisfaasis. Seega on usutav, et kui kehaline väärkohtlemine leidis aset 2018 aasta septembri lõpus, siis perioodil 01.10.2018-06.10.2018 võivad olla nähtavad erineva suuruse ning paranemisfaasist tulenevalt värvusega hematoomid. Kohtu hinnangul on siiski ka tuvastatav, et fotol nr 3 on jäädvustatud kannatanu jalga, mitte kätt. Jäädvustatud jäse on sinika juures laiem ning peale liigese osa ei muutu peenemaks sirgjooneliselt, vaid on keskosas ümaram, mis on omane säärepiirkonnale. Kuivõrd kannatanu selgitas, et ründe käigus hoidis süüdistatav tema käest kinni, langeb see ka kokku fotol number 4 kujutatud hematoomiga. Kannatanu selgitused, miks on fotod tehtud erinevatel päevadel on igati usutavad. On selge, et olles koos süüdistatavaga, soovis kannatanu teha fotod nii, et viimane seda ei näeks. Samuti avaldas ta, et mõtte teha vigastustest pilti sai ta sõbrannalt, kellel oli olnud kokkupuude vägivaldse suhtega (tl 79, 82). Seda, kuidas kanatanu antud vigastused saada võis süüdistatav selgitada ei osanud. Fotod kinnitavad seda, et kannatanul olid nimetatud vigastused perioodil 01.10-06.10.2018, so lühiajaliselt peale süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise aega, so 2018 septembri lõppu. Fotodel nähtavad vigastused ja kannatanu kirjeldused nende saamise kohta langevad kokku – hematoomid on näopiirkonnas ja reie siseküljel, kuhu kannatanu selgituste kohaselt teda ka muu hulgas löödi. Ristluude piirkonda kannatanu selgituste kohaselt tal pildistada ei olnud võimalik. Kokkuvõtlikult on kohtu hinnangul usutav, et fotografeeritud vigastused on saadud just süüdistuses kirjeldatud tegevuse tagajärjel. Kuigi fotosid ristluude piirkonna vigastusest ei ole, on kohtu hinnangul kannatanu ütlustega ka see etteheide tõendamist leidnud.
16. Kokkuvõtlikult on kohtu hinnangul kannatanu ütluste ja kohtule esitatud fotodega tõendatud, et
17. a septembri lõpus kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja xxx lõi Andre Arro XXX lahtise käega vastu kukalt ja nägu, korduvalt käega ristluude piirkonda ja jalaga vastu XXX jalgu, millise tegevusega põhjustas kannatanule valu ning hematoomid. • Süüdistus
18. a juuli keskpaigas toimunud kehalises väärkohtlemises
19. Teiseks süüdistatakse Andre Arrot selles, et tema 2019.a. juuli keskpaigas kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal xxx talus ehk Andre Arro maakodus lükkas õues istunud XXX koos tooliga pikali maha ja seejärel lõi XXX käega näkku, millise käitumisega põhjustas ta XXX füüsilist valu ja tervisekahjustuse ehk hematoomi vasaku silma all.
20. Kannatanu avaldas kõnealuse episoodi kohta kohtus järgnevat. Kui Andre Arro vikatiga möllas ja kui G. vahele astus, et vikatit ära võtta tema käest, pööras ta ümber ja tuli lükkas kannatanu koos tooliga ümber. Kannatanu ütles, mida sa teed, mul on valus. Kannatanu kukkus külili koos tooliga terrassi pealt üle ääre. Kannatanu kinnitab, et sellest maha kukkumisest tundis ta valu. Nimetab seda löögiga lükkamiseks, kuivõrd see vajab palju jõudu ja massi. Esimene löök paiskas tooli ümber, sellega kannatanu pihta ei saanud. Lisaks toolilt lükkamisele lõi Andre Arro kannatanu selgituste kohaselt teda ka lahtise käega vastu pead, vastu nägu. Löögist näkku tundis valu. Sellega vägivald tol korral piirdus, rohkem ei löönud. Sellel teisel korral ka kannatanu kiirabisse ega arsti juurde ei pöördunud. Tal oli ainult sinikas silma peal, mis tekkis käega löömisest ja järgmisel ning ülejärgmisel päeval oli jälle suur armastuse jutt (tl 81-82, 87).
21. Kõnealuse episoodi osas süüdistatav samuti eitab talle esitatud süüdistust. Seoses 2019 aasta episoodiga avaldas süüdistatav, et ei tule ette sündmus, kus ta oleks kannatanut löönud või relvaga ähvardanud. Süüdistatav teadis, mis sündmusest 2019 aasta osas käis jutt ning selgitas, et sel ajal viibis külas E.G.. See oli suvel ja arvab, et võis olla augustikuu, militaarfestivali ajal, kuid see aasta seal ei käinud. Tarvitati ühiselt alkoholi, Läti õlut. Tekkis sõnelus, kui kannatanule ei meeldinud, et süüdistatav pöörab sõbrale tähelepanu rohkem kui talle. Sõnelus lõpuks rahunes magamaminekuga iseenesest maha. Füüsiliselt tema ei sekkunud, et see maha rahuneks. Küsimusele, kas enne magama minekut oli mingit löömist kellegi poolt tõukamist, 8 ähvardamist, vastas süüdistatav, et ei tule nagu meelde, sihukest asja ei olnud (tl 106-107). Prokuröri küsimustele vastates kinnitab süüdistatav, et jääb selle juurde, et ei ole 2019 aastal tema poolt XXX löömist ja lükkamist olnud. Toolilt ka maha ei lükanud, miks peaks. Järjekordse vastuolu tõttu lubas kohus avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlustest vastuolu sisaldava osa. Vastuolu selgitab süüdistatav üldjoontes samade põhjendustega, mida kohus käsitles eelmise kehalise väärkohtlemise episoodi juures lahendi punktis
22. Süüdistatav avaldas, et jääb praegu enda ütluste juurde selles mõttes, et niipalju kui tema teab, ei teinud ta seda. Ei ole sellega nõus, et XXX võib rohkem mäletada. Samuti avaldab isik hilisemalt vastates kindlas kõnes, et ei löönud ning kohtueelselt antud ütlused olid selliselt antud vaid selleks, et midagigi omaks võtta, nagu uurija ütles (tl 113-114). Kohtu hinnangul on ka käesoleva episoodi osas süüdistatava ütlused füüsilise vägivalla kasutamisse puutuvalt ebausaldusväärsed ning tuleb kõrvale jätta, kuivõrd veenvaid põhjendusi süüdistatav vastuolu osas esitanud ei ole.
23. Seda, et sel päeval tüli süüdistatava ja kannatanu vahel oli, kinnitab ka tunnistaja E.G.. Ta selgitab, et on aega veetnud kolmekesi koos XXX ja Andre Arroga rohkem kui üks kord. On tülisid näinud pealt. Tavaliselt kui võimalik, siis tunnistaja eemaldub nendest, tülitsemised ei meeldi. Füüsilist vägivalda tunnistaja näinud ei ole. Tunnistaja on Andre Arro juures xxx maakodus käinud ühel korral, kui seal oli ka XXX. See võis olla vist 2018 või 19, ei mäleta väga täpselt, kuid pigem suve teisel poolel. Mäletab, et käisid Lätis, ostsid piiripunktist alkoholi. Õhtul jõid õlut. Tunnistaja räägib, et üldiselt mäletab seda õhtut ja sündmusi. Istumine oli ilmselt alguses väljas, kui pimedaks läks, koliti tuppa. Ei ole kindel, kas relva nägi tol õhtul, võis näha, aga ei pruukinud. Alguses oli küll rahulik jah, aga siis läks jälle nagu ikka mingiks ütlemiseks. Tõusis tüli ilmselt mingitest naistuttavate juttudest. Kui Andre meenutas mingeid vanu tutvusi või läks kuidagi jutuks selle peale, mis üldse XXX ei puutu tegelikult, siis tema läheb sellest väga närvi. Tunnistaja ei jäänud tüli pealt vaatama või kuna nad olid nagu majas sees, siis ta lihtsalt läks välja. Tunnistaja teada oli see lihtsalt üksteise peale karjumine. Tagasi tulles midagi muutunud ei olnud, täpselt ei mäleta, majas on mitu tuba, võib-olla oli keegi juba magama läinud (tl 99-104).
24. Seega on kannatanu, süüdistatava ning tunnistaja E.G. ütlustega tõendatud see, et suvisel ajal
25. aasta juulikuus toimus Andre Arro maakodus xxx ühine istumine, tarvitati alkoholi ning tekkis verbaalne tüli kannatanu ja süüdistatava vahel. Selles osas, kas toimus ka mingi füüsiline konflikt on versioonid erinevad. Tunnistaja G. selgitusel tema kõnealusel koosviibimisel füüsilist vägivalda ei näinud, tüli oli tema teada eelkõige üksteise peale karjumine ning tüli tõusmisel ta üldse üks hetk eemaldus seltskonnast. Kannatanu ütluste kohaselt lükkas Andre Arro ta tooliga pikali ning pärast lõi veel käega vastu nägu. Kannatanu selgitusel oli tunnistaja G. konflikti ajal selle juures. Kuigi tunnistaja G. avaldas, et tema teada oli tüli pelgalt üksteise peale karjumine ning ta üks hetk eemaldus pikaks ajaks süüdistatavast ja kannatanust, ei ole välistatud, et kannatanu kirjeldatud löömise ajal siiski viibis tunnistaja veel süüdistatava ja kannatanu läheduses süvenemata nende omavahelisse konflikti. Nagu tunnistaja avaldas, ei meeldi talle tülid. Samuti kinnitasid kõik, et tarbiti ühiselt alkoholi, mis üldteadaolevalt võib mõjutada isikute mälu. Et tunnistaja tegelikult detailsemalt kõnealust sündmust ei mäleta, kinnitab ka asjaolu, et ta ei mäletanud ka relva nägemist, kuigi nii kannatanu kui süüdistatav on kinnitanud, et relv võeti välja koosviibimisel ning süüdistatav avaldas, kuidas arutleti ka relva toimimise mehhanismi üle. Samuti ei mäletanud tunnistaja peale enda välja toodud seltskonnast eemaldumist, et mis olukord oli peale viidatud tuppa naasmist – kes, kus oli ja kas oldi juba magama mindud või mitte. Kannatanu ütlused on samas antud episoodi osas järjepidevad ja vastuoludeta.
26. 25.08.2020 vaatlusprotokolli 20.07.2019 kuupäevaga fotol nr 5 on näha kannatanu vasaku silma sisenurgas punane verevalumi laik. Kannatanu avaldatu kohaselt tekkis antud vigastus 9 talle süüdistatava tegevuse tulemusel. Süüdistatav seda selgitada ei osanud, kuidas antud vigastus võis kannatanule tekkida, kuigi ühiselt koos viibides eelduslikult oleks süüdistatav ka vigastuse tekkemehhanismist teadlik. Isegi kui tekkimise ajal ei oleks süüdistatav selle kõrval viibinud, oleks eelduslikult järgmisel päeval vigastust nähes see jutuks tulnud. Samas ühtegi talle teadaolevat selgitust süüdistatav välja ei toonud. Foto kinnitab kannatanul silmapiirkonnas vigastuse olemasolu 20.07.2019, so peale 2019 juuli keskpaika, ehk süüdistuses märgitud aega. Kannatanu ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda just vastu nägu. Arvestades kannatanu ütlusi, foto tegemise aega ning jäädvustatud vigastust, on usutav, et fotografeeritud vigastus on saadud just süüdistuses kirjeldatud tegevuse tagajärjel.
27. Kuigi kannatanu ei pöördunud käesoleva ja eelmise episoodi puhul politseisse, ei saa sellest järeldada tema ütluste ebausaldusväärsust. Inimesed on erinevad, mitte kõik ei lähe neile lähedaselt tuttava isiku poolt esimeste vägivallaaktide korral politseisse avaldust kirjutama või haiglasse vigastusi fikseerima. Kui inimene tunneb, et tekkinud vigastused paranevad ilma täiendava meditsiinilise abita, ei pruukinudki ta vajalikuks pidada haiglasse minekut. Inimestel on nende õiglustunde riivamisel erinevad standardid ja talumispiirid. On usutav, et lootuses suhte paranemisele, ei pidanud kannatanu põhjendatuks ka antud episoodi puhul sellest õiguskaitseorganitele teatamist.
28. Seega on kohtu hinnangul eelkirjeldatud tõenditega tuvastatud, et 2019.a. juuli keskpaigas kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal xxx talus ehk Andre Arro maakodus ühisel koosviibimisel lükkas Andre Arro õues istunud XXX koos tooliga pikali maha ja seejärel lõi XXX käega näkku, millise tegevuse põhjustas kannatanule valu ning silmapiirkonna hematoomi. • Süüdistus 23.08.2020 toimunud kehalises väärkohtlemises
29. Kolmandaks süüdistatakse Andre Arrot selles, et tema 23.08.2020.a. ajavahemikul alates umbes keskööst kuni hommikul umbes kella 11-ni xxx talus majas, peale seda kui XXX oli xxx, tõmbas ta XXX voodist välja, lõi kannatanut jalaga kõhtu, pigistas XXX häbemeluu piirkonnast ning mitmel korral lõi XXX rusikatega pähe ja näkku, mille tagajärjel algas kanatanul ninast verejooks ja ta kukkus saadud löökidest maha ja lõi ära pea, millise käitumisega tekitas ta XXX füüsilist valu ja tervisekahjustuse ehk lahtise peahaava, parema silma all hematoomi, häbeme piirkonnas hematoomi ja hematoomid mõlemal jalal ja tuharal.
30. Kannatanu on 23.08.2020 juhtunu kohta andnud järgmised ütlused. xxx tallu jõuti 20ndal kuupäeval päris hilja. 22 augustil käidi Valgas militaarfestil. Peale seda mindi tagasi tallu, kus tehti erinevaid toimetusi ning kannatanu läks magama enne süüdistatavat. Keset ööd ärkas ta üles selle peale, et kas Andre Arro kukkus voodisse või ta lihtsalt astus talle peale, aga ta oli järjekordselt nii purjus, et ei püsinud korralikult püsti, olid tugevad tasakaaluhäired. Andre Arro hakkas xxx. xxx. Ta oli haiget saanud sellest, et süüdistatav oli talle peale astunud. Edasi võttis süüdistatav tal käest kinni, xxx. Kannatanu selgitab, et xxx. xxx. xxx. Kannatanu tõusis püsti ja läks ära kööki, sest siis oli juba piisavalt üles ärganud selleks, et aru saada, et asi on jälle käest ära. Andre Arro tuli talle kööki järgi ja jõi õlut, tuias edasi tagasi, karjus kannatanu peale kui xxx ta on ja miks kannatanu xxx. Füüsilises vägivallas oli väikene paus sellest hetkest, kui süüdistatav kannatanut jalgadest rebis. Mingil hetkel süüdistatav lõi teda käega näkku, nii et tal hakkas ninast verd tulema. Sel hetkel see vere nägemine tundus olevat mingisugune taltsutav element. See löök lõi vere lahti, see oli üks löök rusikaga. Süüdistatav ütles, et ei lase kannatanul magada, hoiab teda üleval. Kannatanu oli saanud magada kuskil poole kolmeni ja poole viieni kindlasti istusid seal köögis, sest väljas läks juba valgeks. Siis Andre Arro kadus ära, läks tuppa. Kannatanu istus oma veritseva ninaga köögis, proovis tukkuda tooli peal, sest kuskil mujal ühtegi sellist magamisaset ei olnud, kuhu oleks saanud pikali heita. Mingil hetkel tuli süüdistatav jälle välja sealt toast. Ta oli ilmselgelt üles ärritatud, vihane, võttis laua tagant tooli ja hakkas teda tooli jalgadega ründama. Tool oli käes ja hakkas 10 lööma sellega ja toolijalg oli kannatanu rindkerel. Oli selline tunne, et tahab teda selle toolijala vastu katki lüüa. Kannatanu võitles nii palju, kui sai, blokeeris ära seda, sai tooli jalast kinni, kuidagiviisi distantsi hoida natukene. Süüdistatav pani ühel hetkel tooli käest ära ja hakkas kannatanut jalgadega ründama. Andre Arro lõi teda jalgadega, aga ta sai kuigi palju ära põigelda, nii et juttu on ainult nendest kordadest, mis Arro talle jalaga pihta sai reaalselt. Pihta sai süüdistatav jalaga lüüa kõhtu. Oli suur sinine laik, mis paranes väga pikka aega, veel lõi ta teda jalaga tagumikku. Pihta sai ühel korral. Lõi lisaks rusikaga näkku ja ta lõi täpselt sellesse kohta, mida ta oli kiitnud, et see on see löök, mis tapab ühekorraga inimese ära. Ta vehkis rusikatega, aga kannatanu suutis suurema osa neid vehkimise ära blokeerida. See oli tõsine rünnak. Ainukene variant veel, kuhu taganeda, oli köögi akna all, kus ta jäi siis põhimõtteliselt köögikapi ja söögilaua vahele, seljaga vastu akent, tal ei olnud sealt kuskile minna. Andre Arro blokeeris ära tema väljapääsu, et ta oleks saanud köögiuksest välja minna. Siis ta lõi rusikaga kannatanule näkku, et ta võis kaotada meelemärkuse. Kannatanu ei oska ise seda hinnata. See oligi viimane kõige hullem löök. Järgmisel momendil, mida kannatanu mäletab, on kui ta oli põrandal. Ta kuulis, kuidas veri pladiseb mööda põrandat. Ei tea, mismoodi ta oli siis akna alt saanud poolteist-kaks meetrit eemale, mäletab ennast, et ta istus seal vereloigus köögi kapi nurga ees maas, köögiuks jäi temast natukene tahapoole ja Arro seisis pliidi ja laua vahel. See oli enne seda, kui ta sai lõpuks joosta tuppa, võttis oma käekoti, kus olid telefon ja asjad sees ning sai uksest välja. Kannatanule tundus, et süüdistatav hakkab talle järgi tulema, kõige rohkem kartis, et ei jõua sealt ära, süüdistatav tuleb talle järgi. Väga kiirelt paistetas silm kinni, ei suutnud seda lahti hoida, lisaks, et verd voolas, sai minna nii, et pea allapoole, et veri tilkus maha. Ta ei saanud pead püsti hoida, oli nii tugev verevool. Andis sel korral sündmustest hädaabikõnes teada, kuna kartis oma elu pärast päris tõsiselt ja tal oli võimalus helistada ja ta sai minema (tl 82-84).
31. Süüdistatav tunnistab, et tal oli sel päeval, 23.08.2020, kannatuga tüli ja annab selle kohta järgnevad ütlused. Kohe hommikul jäi kannatanu xxx ja hommikust saadik ta hakkas seda saagima terve päeva. Militaarfestivalil olid terve päeva, õhtuni. Õhtul jõudsid xxx tallu. Õhtul tüli ei vaibunud. Süüdistataval oli vaja teha majavammi tõrjet, millega läks tegelema. Kui tagasi tuli, ei olnud midagi lõppenud. Seda hullemaks hakkas minema, XXX hakkas xxx. Oli vaja välja magada sellepärast, et esmaspäeval ta pidi tööle minema. Süüdistatav selgitab, et ajataju on natukene kadunud, sest mingi aeg ta jäi magama ja ärkas klibina peale köögis, kus oleks nagu nõusid põrandale loobitud. Kui ta astus kööki, siis XXX lõi demonstratiivselt välikäimla asendamiseks mõeldud ämbri jalaga ümber, et köök ujus kõik sellest. See oli viimane piir, siis palus süüdistatav kannatanul lahkuda. Siis tekkis sihukene füüsiline kähmlemine. Kannatanu ei olnud nõus, siis süüdistatav tõstis kannatanu majast välja. Süüdistatav selgitab, et oli füüsiline kähmlus, temale kiirabi teenust ei osutatud, tema nägi välja samasugune umbes nagu kannatanu piltide peal, kõik kriimune ja verine (tl 107-108). Prokurör küsimustele vastates selgitab süüdistatav, et võttis kannatanult ümbert kinni ja jõuga tõstis ta majast välja. Näkku ja pähe ei löönud. Jalaga ei löönud. Häbemeluu piirkonnast kuidagi ei pigistanud. Taaskord avaldati vastuolu tõttu vastavas osas eeluurimisel isiku antud ütlused. Küsimusele, et kohtuistungil süüdistatav kategooriliselt kõike eitas, kuid kohtueelselt on avaldanud, et teatud osas võis olla, vastas süüdistatav, et võis olla. Möönab, et võis olla nagu XXX rääkis, tema ei ole seda tunnistanud, avaldab, et talle loeti istungil ette tunnistuse, mille andis tookord esimesel ülekuulamisel politsei uurijale. Süüdistatav ütleb, et ei oska selgitada, miks ta nii uurijale rääkis. Ei oska selgitada, miks ütlused erinevad jah, enam ei mäleta üldse ütluste andmisi. Ei mäleta enam seda järjekorda, kuidas uurija küsis, kuidas need ütlused kirja said (tl 114).
32. Kiirabi poole pöördumise fakti kinnitab hädaabinumbrile 112 tehtud kõne salvestis (tl 36). Kõnes on kuulda kannatanu XXX ärevil olekut, ta on vahetult kogetud sündmuse mõju all ning puudub alus kahelda tema poolt hädaabikõnes räägitu usaldusväärsuses. Hädaabikõnes 11 XXX selgitab, et tema endine elukaaslane Andre Arro peksis teda, tal on silmad paistes ja ninast jookseb verd. Ta jookseb naabrite juurde, kardab, kuna teab, et Andre Arrol on relv. Ütleb, et see pole esimene kord kui Andre Arro teda löönud on.
33. Kohtule tõendina esitatud meditsiinidokumendid kinnitavad samuti kannatanu XXX ütluste usaldusväärsust ja tõendavad talle tekitatud vigastusi 23.08.
34. a sündmuse järel. 23.08.2020 koostatud kiirabikaardi kohaselt on isiku diagnoosiks parema silma ümber suur verevalum, nina kõver ja paistes, võimalik murd, verejooksu pole, teadvuse kadu ei olnud, antud nõu, edasi läheb ise EMO-sse või perearstile (tl 38). 24.08.2020 koostatud isiku läbivaatuse protokolliga tuvastati ja fotografeeriti kannatanul järgmised vigastused: parema silma all hematoom, parema küünarvarre siseküljel hematoom 3x4 cm, häbeme piirkonnas hematoom, vasakul tuharal hematoom, vasakul reiel hematoom, vasakul sääre tagaküljel hematoom, paremal säärel marrastused, parema sääre välisküljel hematoom (tl 39-46).
35. Kokkuvõtlikult on kannatanu ja süüdistatava versioonid kokkulangevad selles osas, et nende vahel toimus 23.08.2023 mingis vormis tüli/konflikt. Selles osas, kes selle algatas ja millises vormis see kulges, on süüdistatava ja kannatanu versioonid erinevad. Süüdistatava versiooni kohaselt ei soovinud ta xxx ning lükkas kannatanu voodist välja. Üks hetk kuulis köögis nõude lõhkumist, sinna jõudes nägi, kuidas kannatanu lõi wc-na kasutatava ämbri ümber, mille järel palus kannatanul lahkuda. Kannatanu mittenõustumisel, tõstis ta välja ning tekkis kähmlus, tema oli samuti kriimune ja verine. Kannatanu on selgitanud olukorda selliselt, et tema ei soovinud xxx, kes selle peale võttis tema xxx. Seejärel liiguti kööki, kus oli füüsilisest vägivallast paus. Üks hetk lõi süüdistatav teda käega näkku ja hakkas verd voolama, mis tundus olevat taltsutav element ja tekkis taas paus vägivallale – kannatanu oli köögis ning süüdistatav läks teise tuppa. Mõni aeg hiljem tuli süüdistatav tagasi ja hakkas tooli jalgadega ründama nii, et toolijalg oli kannatanu rindkerel. Seejärel pani süüdistatav tooli maha ja hakkas kannatanut jalgadega lööma saades pihta kõhupiirkonda ja tuharapiirkonda. Samuti tabas ta kannatanut vehkimise käigus rusikalöögiga näkku, millist kannatanu ei saanud tõrjuda ja millise tagajärjel avaldab, et võis kaotada meelemärkuse, sest järgmisena mäletab põrandal olemist ja vere voolamist põrandal. Seejärel õnnestus kannatanul minema joosta. Kannatanu kirjeldatu langeb kokku ka temal tuvastatud vigastustega – kannatanul on muu hulgas tugev hematoom silmapiirkonnas, samuti hematoomid tuharal, kuhu ta avaldas, et teda löödi ning häbemepiirkonnas. Kannatanu löömist või pigistamist süüdistatav tunnistanud ei ole, vaid märkis, et väljatõstmisel toimus kähmlus. Seda, millises vormis ja kui ulatuslikku jõudu ta kannatanu suhtes viimase majast välja tõstmiseks, sh kähmluse käigus kasutas, süüdistatav avaldanud ei ole, vaid on märkinud, et ta nägi samasugune välja umbes nagu kannatanu piltide peal. Siinkohal märgib kohus, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollis, mis on koostatud 23.08.2020 kell 21.57 on kinnipeetu tervisekahjustuste kirjelduste kohta märgitud, et isiku ülakehal on hulgaliselt kriimustusi (tl 63). Samas ei ole koostatud protokollis välja toodud, et süüdistataval oleks olnud hematoome kehal. Kohtu hinnangul on usutav, et kriimustused võis kannatanu tekitada süüdistatavale enesekaitse käigus, mida kannatanu on ka kinnitanud avaldades, et võitles nii palju kui sai, blokeeris rünnakut (tl 83). Ka antud episoodi osas avaldati vastuolu tõttu süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused. Vastuolu usaldusväärselt süüdistatav selgitada ei suutnud, mis viitab süüdistatava ütluste ebausaldusväärsusele. Kord konstateeris isik, et võis olla, siis selgitas vastusena küsimusele, et kas ta möönab, et võis olla nii nagu kannatanu rääkis, et möönab, et tema ei ole seda tunnistanud ja talle loeti ette tema varasem tunnistus, mis ei selgita vastuolu. Seejärel on süüdistatav avaldanud, et ta ei mäleta küsimise järjekorda ega seda, kuidas ütlused kirja said. Kannatanu ütlused on seevastu vastuoludeta, järjepidevad ning kooskõlas teiste kohtus uuritud tõenditega. Kannatanu kirjeldas detailselt asetleidnud sündmust. Süüdistatav küll tunnistas, et neil oli kähmlus, kuid eitab löömist. Seda, mida täpsemalt kähmlus endast 12 kujutas, süüdistatav ei selgitanud. Samuti ei nähtu ei kannatanu, ega süüdistatava ütlustest, et kõnealusel ajal oleks xxx talus viibinud kedagi kolmandat. Ometi on peale süüdistatava viidatud väljatõstmisel tekkinud kähmlust fikseeritud kannatanul vigastused üle keha – silmaümbruses tugev hematoom ja alalaul ulatuslik turse, hematoomid küünarvarrel, tuharal, häbeme piirkonnas ning sääre tagaküljel, samuti marrastused isiku paremal säärel. Kannatanul fikseeritud vigastused ei saanud tekkida üksnes sellest kui Andre Arro võttis XXX kinni ja tõstis majast välja, nagu süüdistatav ise kohtuistungil selgitas. Kannatanu vigastused asuvad eri piirkondades üle kannatanu keha, viidates tugevatele löökidele ning ei ole usutav, et need tekkisid vaid kannatanust kinnivõtmisel. Kohtu hinnangul üritab süüdistav igati enda tegevuse ulatust pisendada, vastamata sageli talle esitatud küsimustele. Samas on kannatanu ütlused järjepidevad, langevad kokku temal tuvastatud vigastustega, ega ole ka vastuolus kohtuistungil või kohtueelses menetluses ülekuulamisel avaldatuga. Kohtul puudub alus pidamaks kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks.
36. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas pigistas süüdistatav XXX häbemeluu piirkonnast, tõmbas XXX voodist välja, lõi teda jalaga kõhtu, ning vähemalt kahel korral lõi XXX rusikatega peapiirkonda, millise tegevusega põhjustas kannatanule valu ja erinevad hematoomid. • Kokkuvõte ning õiguslik hinnang
37. Kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Karistusõiguse teooria kohaselt on valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelises suhtluses aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne). Kehaline väärkohtlemine täidab § 121 lg 1 koosseisu üksnes juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses.
38. Antud süüdistuse raames tuvastas kohus süüdistatava poolt süüdistuse 3-s episoodis kirjeldatud tegude toimepanemise: 1) 2018 aasta septembri lõpus XXX lahtise käega vastu kukalt ja nägu, korduvalt käega ristluude piirkonda ja jalaga vastu XXX jalgu löömine, 2) 2019 aasta juuli keskpaigas XXX koos tooliga pikali maha tõukamine ja seejärel kannatanu käega näkku löömine ning 3) 23.08.2020 kannatanu häbemeluu piirkonnast pigistamine, voodist välja põrandale tõmbamine, tema jalaga kõhtu löömine ning vähemalt kahel korral XXX rusikaga peapiirkonda löömine.
39. Löömine tegevusena kujutab endast kehalist väärkohtlemist ja ei ole normaalses inimeste vahelises suhtluses aktsepteeritav. Lisaks kehalise väärkohtlemise tuvastamisele on koosseisu täitmiseks nõutav, et isikule tekitataks sellise teoga ka valu. Seetõttu ei eelda süüdlase vastutusele võtmine

§ 121järgi vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist.

Kannatanu andis kohtus ütlusi, kus selgitas, et tundis rünnete tagajärjel valu, sh tema tooliga pikali lükkamisel ja voodist välja tõmbamisel. Samuti on tuvastatud kannatanul hematoomid, s.o tervisekahjustused. Arvestades tervisekahjustuste paiknemist kannatanu kehal ning nende suurust – näopiirkonnas, mis on tundlikul ala ning sh suuremad hematoomid jäsemetel, on kohtu hinnangul ka valu tundmine selliseid tervisekahjustusi põhjustava vägivalla puhul tüüpiliselt tajutav ka iga mõistliku objektiivse kõrvalseisja seisukohast. Seega on täidetud

§ 121lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

13 34. Kohtu hinnangul vastab Andre Arro käitumine

§ 121lg 2 p 3 kvalifitseerivale tunnusele – see on toime pandud korduvalt.

Kvalifitseeriva tunnusena korduvuse sisustamist on Riigikohus käsitlenud lahendis nr 1-19-5146. Riigikohtu lahendis on välja toodud, et oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv). Kuivõrd kohus on käesolevas asjas tuvastanud vägivalla kasutamise 3-s episoodis, on tõendatud

§ 121lg 2 p 3 nimetatud kvalifitseeriva tunnuse – korduvuse – olemasolu.

35. Riigikohus on lahendis asjas nr 1-19-3377 p-s 9jj selgitanud lähisuhte mõiste sisustamist. Lahendis on välja toodud, et Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et

§ 121

kontekstis peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlusvõi armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted. (554 SE, Riigikogu XII koosseis.). Eeltoodust tulenevalt ei saa lähisuhte tuvastamisel piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet. Kannatanu, süüdistatava ning ka tunnistaja ütlustest nähtub, et lähedane suhe Andre Arro ja XXX vahel oli ning see algas 2017 aastal. Süüdistatav ja kannatanu kinnitasid, et nad elasid koos vahelduva eduga kord ühe pool ning kord teise pool ning oldi intiimsuhetes. Kannatanu selgitusel oli Andre Arro tema endine elukaaslane ning majandati rahaliselt päris palju koos enamvähem sujuvalt. Kuigi suhtes oli tülisid, kinnitati et oli ka helgeid momente. Lähisuhtele on omane ka teatav tundeseotus ning ka seda saab kohtu hinnangul pidada tuvastatuks. Näiteks on kannatanu selgitanud, et tema kassi surm mõjus talle rängalt ning süüdistatav oli talle emotsionaalseks toeks selle järel, oli hooliv ja tähelepanelik. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul käesoleval juhul tõendatud ka

§ 121lg 2 p 3 nimetatud kvalifitseeriva tunnuse – lähisuhte – olemasolu.

36.

§ 15

lg 1 kohaselt on karistatav üksnes tahtlik kuritegu, kui

-s ei ole sätestatud karistust ettevaatamatu teo eest. Subjektiivsest küljest eeldab

§ 121lg 1 sätestatud tegu tahtlust.

Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega (J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 121 komm. 6). Kohtu hinnangul pani Andre Arro temale süüksarvatavad teod toime

§ 16

lg 3 kohaselt otsese tahtlusega, ehk siis toimepanija teadis, et paneb toime kehalise väärkohtlemise, mis põhjustab kannatanutele vähemalt füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse. Lüües kannatanut käega vastu kukalt ja nägu, rusikatega ristluu piirkonda ja jalgadega; tõugates teda tooliga ning seejärel käega lüües; pigistades kannatanut häbemeluu piirkonnast, tõmmates teda voodist põrandale, lüües jalaga kõhtu ning lüües vähemalt kahel korral rusikaga kannatanu peapiirkonda pidas süüdistatav välise teopildi põhjal vähemalt võimalikuks ja möönis, et tekitab taolise tegevusega kannatanule füüsilist valu ja võib tekitada tervisekahjustusi. Nende järelmite saabumine on ettenähtav ka igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. 37. Süüdistatava käitumises esinevad talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei esinenud. Samuti on Andre Arro süüdiv ja puuduvad süüd välistavad asjaolud. 14 38. Seega on Andre Arro kehaliselt väärkoheldes kolmel korral XXX realiseerinud

§ 121

lg 2 p 2, 3 ette nähtud kuriteokoosseisu, see tegu on õigusvastane ning süüd välistavaid asjaolusid kohtumenetluses ei tuvastatud. Süüdistatav Andre Arro tuleb tema poolt toime pandud kuritegudes

§ 121lg 2 p 2,3 järgi süüdi mõista ja teda tuleb karistada.

• Süüdistus ähvardamises

§ 120lg 1 järgi 39.

Andre Arrot süüdistatakse ka selles, et tema 2019.a. juuli keskpaigas kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal xxx talus võttis välja revolvritaolise eseme ja ütles lisaks, et laadis selle revolvri toas ära ning ta silitas selle relvaga XXX kaela ja hoidis selle relva toru vastu XXX kukalt, öeldes, et: „kas sa kardad ka. Ma võin teid kõiki maha lasta ja tagahoovi maha matta, keegi teid üles ei leia“. XXX oli alus karta Andre Arro poolt tapmisega ähvardamise täideviimist.

1. Kannatanu andis ähvardamise kohta järgmised ütlused. Olid algul xxx talus kolmekesi terrassi peal G.. Mingil hetkel läks Andre Arro tuppa. Nemad istusid G. edasi, rääkisid juttu, kui ilmus Andre Arro uksele revolver käes. See revolver oli kannatanule varasemast ajast tuttav. Kannatanu selgitab, et istus tooli peal ja Arro hakkas selle revolvri toruga tema lõua pealt silitama, pani selle selja taha, pani selle kuklasse. Jutt sinna juurde oli, et XXX sind ei otsi mitte keegi taga. Ma võin teid siin kõiki maha lasta. Ma võin teid siia maja taha sohu uputada, mitte keegi ei leia teid üles. Mis tunne on, kas sa kardad ka? Kannatanu kirjeldab, et seda tunnet, kui on metall relvatoru näo või kukla peal, siis vähesed oskavad seda sõnadesse panna, seda emotsiooni ja seda hirmu, mis kaasneb. Andre Arro sihtis relvaga teda kuklasse, vastu lõuga lihtsalt selle toruga niimoodi mängis. Revolver oli käes ja selle toruga tõmbas tal üle lõua ja siis läks siit kuklasse, ise kordas, sa tead, et see on ikka laetud, ma käisin laadisin selle toas. Andre Arro ütles, et ma võin teid kõiki maha lasta, mitte keegi ei hakka otsima ja just kannatanule, et teda ei hakka mitte keegi otsima päris kindlasti kohe. Andre Arro kasutas mitmust, ta võis silmas pidada G., rohkem neid seal ei olnud kodus. E.G. istus kannatanu vastas, teisel pool katusealust. E.G. oli sel hetkel üsna purjus, kannatanule tundus, et G. võis olla hämmingus. G. reageeris siis kui tuli mängu vikat. Kannatanu selgitab, et tal oli surmahirm relvaga vehkimise pärast ja oli kramplikult aheldatud tooli, hirmust kange. Kannatanu ei tea, kas see hinnang on tõene või mitte, aga kuna ta ei hakanud eest ära jooksma siis Arro millegi pärast otsustas viia relva tuppa tagasi ja tulla vikatiga välja. Selle ta võttis sealt maakodu seina äärest ja tuli sellega terrassi peale vehkima ja siis G. reageeris asjale. Kogu asi võis juhtuda umbes poole tunni jooksul. See aeg kui Andre Arro käes olev relv oli vastu kannatanu pead või kaela surutud, tundus kannatanule igavikuna, aga see võis olla paar minutit. Sellises hirmus olles on reaalset aja kulu väga keeruline hinnata. Andre Arro käitumist hinnates sel ajal leiab kannatanu, et nalja ei olnud seal mitte kusagil. Süüdistatav oli ärritunud, ta oli kommenteerinud, et kannatanu G. räägib ja temast välja ei tee (tl 80-81).
2. Süüdistatav eitab ähvardamist ning kinnitab, et ei ole rääkinud XXX kuuldes või tema suunas maha laskmisest või taga hoovi matmisest. Küsimusele kas XXX on need sündmused välja mõelnud või midagi valesti mõistnud, ei oska süüdistatav isegi arvata. Süüdistatav kinnitab, et E.G. oli tal ükskord tema maakodus külas. Süüdistatav mäletab seda päeva, see oli suvel, augustikuu, arvab, et militaarfestivali aegu, aga nad see aasta ei käinud seal. Koos tulid ja koos läksid kõik kolmekesi pühapäeval. Tulla võisid laupäevasel päeval. Läksid pühapäeval, sest ta pidi esmaspäeval tööl olema. E. oli terve aja nendega koos. Alkoholi ikka tarvitasid, Läti õlut. Ka XXX tarvitas alkoholi, kelle joomist hindab süüdistatav kui üle tipsutamist. Nende kolme läbisaamine sel päeval oli normaalne. Lõpus tekkis sõnelus, sest XXX ei meeldinud, et süüdistatav pööras oma sõbrale rohkem tähelepanu kui temale. Nad võisid E. arutada relva töö põhimõtteid, klubisiseseid asju. XXX oli ka klubi liige, ta istus kõrval, nägi ja kuulis jutuajamist pealt. Küsimusele, kas sellel hetkel, kui tüli või sõnelus oli, oli relv väljas, 15 vastas süüdistatav, et ei, selleks ajaks oli juba ammu ära pandud. Siis kui relv oli väljas, siis oli õues veranda peal. Tuppa minnes oli see juba ammu ära pandud. Küsimusele, kas ta on kunagi kellelegi kuklasse või vastu ihu selle relva pannud, vastas süüdistatav „ei“, sellepärast, et teda on alati õpetatud, et inimese poole põhimõtteliselt ei sihita. Mingeid terariistu sellel õhtul välja ei toonud. Prokurörile vastates räägib süüdistatav, et revolver oli tal käes kui nad olid kolmekesi seltskonnas G. ja XXX sellepärast, et nad teinekord arutavad klubisiseseid asju ja antud momendil oli neil arutusel nähtavasti relva mehhanism, hästi puhtalt töötas sellel trummel. Küsimusele, kas ta kunagi demonstreeris seda relva teistele, kuidas toimib ja võttis lahti vastas süüdistatav ei, relv oli ilmselt laua peal. Küsimusele, kas ta selle relvaga sel korral 2019 juulis mingit nalja ei püüdnud kellegi aadressil teha, vastas süüdistatav, et relvadega ei tehta nalja. Kinnitab, et ei teinud selle relvaga mingit nalja ei XXX ega G. suhtes. Revolver oli mingi hetk tema käes jah, kuna viis selle tuppa. Järjekordse vastuolu tõttu lubas kohus avaldada eeluurimisel antud ütlused. Vastuolu puutuvalt ähvardamisse tehes rumalat nalja, ei osanud süüdistatav kommenteerida. Süüdistatav on nõus sellega, et tema jutt on vastuolus. Mõtiskleb, mida loetakse naljaks, võib-olla tegi nalja, aga mitte seoses relvaga, nalju on erinevaid, roppe ja siivutuid, ning avaldab, et tema hinnangul ei saa kohtueelsetest ütlustest välja lugeda, et tema oleks relvaga nagu mingit nalja teinud. Süüdistatav kinnitab, et revolvriga ta ei ole mingit nalja teinud (tl 106-107, 112-113).
3. Tunnistaja E.G. andis ütlusi, mille kohaselt tema ei oska öelda, kas ta mingit relva nägi. Võis olla muidugi, aga ei pruukinud olla. Midagi erilist meelde ei tule, sest see relvateema ei ole midagi erilist nende jaoks. Küsimusele, kas relvaga mingit ähvardamist oli, vastab tunnistaja, et ei usu, milleks. Tunnistaja ei mäleta selliseid asju, et keegi oleks kellegi maha lubanud lasta. Arvab, et see oleks meelde jäänud küll. Terariistu tunnistaja ei näinud. Tüli tõustes tunnistaja üleüldsegi eemaldus seltskonnast. Seega tunnistaja tegelikult midagi kindlat öelnud antud episoodi osas ei ole.
4. Kohtu hinnangul nähtub kannatanu ja süüdistatava ütlustest, et relva Andre Arro kõnealusel koosviibimisel välja tõi ning seda ajal, mil viibiti verandal. Versioonid erinevad selle poolest, mida süüdistatav selle relvaga täpselt tegi ja kas toimus ka ähvardamine. Tunnistaja E.G. midagi kindlat seoses antud sündmusega avaldanud ei ole. Tunnistaja ei mäletanud sedagi, kas relva nägi, kuigi süüdistatava ütluste kohaselt ta tõi relva välja ning arutlusel olevat olnud relva tööpõhimõtted.
5. Kohtul puudub alus kahtlemaks kannatanu ütluste usaldusvääruses. Kannatanu on selgitanud põhjalikult, milliselt relvaga ähvardamine tema suhtes toimus. Juures viibinud E.G. ütlustest nähtub, et tegelikult ta konkreetselt õhtu sündmusi ei mäleta. Süüdistatav on avaldanud, et relvaga ähvardamist või nalja tegemist ei olnud. Vastuolude tõttu tuli ristküsitluse käigus avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlusi. Süüdistatav tunnistas ka ise, et tema jutt on vastuolus. Samas hiljemalt võimaliku nalja tegemisega esitatud küsimustele vastas ta küsimustega ja ebamääraste viidetega „sellele naljale“, mida täpsustas, et nalju saab olla ka roppe ja siivutuid (tl 113). Kokkuvõtlikult ei selgitanud süüdistatav antud vastuolu vaid pigem asus eitama varasemate ütluste seost võimaliku ähvardamisteoga. Ka selle episoodi osas on süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed. Lisaks märgib kohus, et tegemist ei ole ühekordse vastuoluga, vaid süüdistatava ütlustes esines varasemaga võrreldes mitmeski teises punktis vastuolusid. Lisaks nähtus süüdistatava küsimustele vastamise stiilist tahe etteheidetavaid tegusid eitada, andmata konkreetsemaid omapoolseid selgituse aset leidnud sündmustele. Kannatanu ütlused seevastu olid ka selle episoodi osas väga detailsed, järjepidevad ja vastuoludeta. Süüdistuses on välja toodud, et Andre Arro ütles „ma võin teid kõiki maha lasta ja tagahoovi maha matta, keegi teid üles ei leia“. Kohtuistungil ütles kannatanu, et Arro oli öelnud, et „ma võin teid siin kõiki maha lasta. Ma võin teid siia maja taha sohu uputada, mitte keegi ei leia teid üles“. Kohtu hinnangul väljendid „tagahoovi maha matta“ ning „maja taha sohu uputada“ ei erine niivõrd, et kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks pidada, kuivõrd 16 mõlemal juhul on ähvarduse sisuks maja taha jäävale alale kellegi varjatud teisaldamine nende maha laskmise korral.
6. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et 2019.a. juuli keskpaigas kohtueelses menetluses tuvastamata kuupäeval ja kellaajal xxx talus võttis Andre Arro välja revolvritaolise eseme, hoidis seda vastu kannatanu kaela ja kukalt ning ähvardas kannatanut tapmisega teatades, et revolver on laetud ning öeldes, et võib kõiki maha lasta. Võib maja taha sohu uputada, mitte keegi ei leia teid üles ning küsides, mis tunne on, kas kannatanu kardab ka. 46.

§ 120

lg 1 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et ähvardamine peab ähvarduse adressaadi silmis olema veenev ning lisaks peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt nt

1. veebruari
2. a otsus nr 1-19-1849/43, p 24). Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on ähvardamisega rünnatav õigushüve inimese vaimne tervis – kehaline ja vaimne heaolu. Eelkõige kahjustatakse antud kuriteoga kannatanu vaimset heaolu, tekitatakse temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet. Ähvardamine peab olema suunatud konkreetses kannatanus hirmutunde tekitamisele. Ähvardamine eeldab, et ähvardaja ütleks või jätaks muul viisil mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest.
3. Kannatanu kirjeldas väga detailselt hirmutunnet, mida tekitas temas see, kui Andre Arro liigutas relvatoru üle tema lõua ning sihtis relvaga teda kuklasse, ise öeldes, sa tead, et see on ikka laetud, kinnitades, et käis laadis selle toas. Kannatanu selgitas, et oli hirmust kange, ega suutnud end liigutada. Kannatanu ütluste kohaselt ähvardas Andre Arro teda tapmisega, öeldes: „XXX sind ei otsi mitte keegi taga. Ma võin teid siin kõiki maha lasta. Ma võin teid siia maja taha sohu uputada, mitte keegi ei leia teid üles. Mis tunne on, kas sa kardad ka?“(tl 80). Eelnevast nähtuvalt oli ähvardus suunatud just kannatanu poole ning ka kannatanu oli see, kelle lõua ja kukla vastas relva viimase kinnitusel süüdistatav hoidis. Kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna süüdistatav oli teda varasemalt kehaliselt väärkohelnud. Kannatanu teadis, et relvast, mis on Andre Arro käes, on võimalik tulistada, ta oli näinud, kuidas Andre Arro sellest tulistab ja korra ka ise tulistanud (tl 81, 87). Kohtu hinnangul tundub relva kuklasse panemine, toruga üle lõua tõmbamine ja samal ajal küsimine, kas kannatanu kardab ning avaldamine, et relv on laetud, süüdistatav võib kõiki maha lasta, maja taha sohu uputada, mitte keegi ei leia üles, reaalne ähvardus ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.
4. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlik ähvardamine eeldab muu hulgas, et süüdlane teaks kindlasti või peaks võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Kohus leiab, et Andre Arro pani kuriteo toime otsese tahtlusega

§ 16

lg 3 kohaselt, mille järgi isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Andre Arro teadis, et hoides revolvrit XXX kuklal, teavitades, et relv on laetud ja küsides, kas kardad ka, avaldades seejuures, et võib kolmandatele isikutele teadmata maja taha maha matta või sohu uputada kannatanu, ähvardab ta viimast tapmisega. Sellise käitumisega pidas Andre Arro vähemalt võimalikuks, et XXX tekitab see reaalse hirmutunde. 49. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei esinenud. Samuti on Andre Arro süüdiv ja puuduvad süüd välistavad asjaolud. 50. Seega on Andre Arro oma tegevusega realiseerinud

§ 120

lg 1 ette nähtud kuriteokoosseisu, see tegu on õigusvastane ning süüd välistavaid asjaolusid kohtumenetluses ei tuvastatud. Süüdistatav Andre Arro tuleb tema poolt toime pandud kuriteos

§ 120lg 1 järgi süüdi mõista ja teda tuleb karistada.

17 • Süüdistus tulirelva ebaseaduslikus käitlemises

1. Andre Arrot süüdistatakse ka selles, et tema kohtueelses menetluses tuvastamata ajal ja kohas ebaseaduslikult omandas ja seejärel ebaseaduslikult ehk isikuna, kes ei ole taotlenud ja kellele ei ole väljastatud Relvaseaduse (RS) §-s 32 ettenähtud piiratud tsiviilkäibega relva soetamiseks vajalikku relvasoetamisluba ja RS §-s 34 sätestatud relvaluba ning RS §-s 45 sätestatud tegevusluba relvade valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena, hoidis kuni 25.08.2020.a. ehk peale enda kahtlustatavana kinnipidamist menetlustoimingute käigus politseile üleandmiseni enda kontrolli all oma elukohas xxx talus laskekõlblikku 2014.a. valmistatud revolvrit Uberti 1873 Cattleman kaliiber .44 nr xxx, mis kuulub tulirelvade hulka ja millel on kasutuskõlblikud tulirelva osad, samuti 27 metallist kasutuskõlblikku kuuli, milliseid saab kasutada sellest revolvrist laskmisel.
2. Kuna tulirelvaekspert kinnitas kohtuistungil sõnaselgelt, et käsitletavad ja süüdistusaktis ebaseadusliku laskemoonana välja toodud 27 metallist kasutuskõlblikku kuuli siiski ei kuulu tulirelva laskemoona hulka, siis loobus prokurör esitatud süüdistusest 27 metallist kuuli osas. Seega tuleb selles osas süüdistatav õigeks mõista KrMS §-st 301 tulenevalt. Uberti 1873 Cattleman kaliiber .44 nr xxx käitlemisse puutuvat käsitleb kohus alljärgnevalt. 53.

§ 418

lg 1 näeb ette vastutuse tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud laskemoona ebaolulises koguses ebaseaduslikus käitlemine. RelvS § 11 lg 1 ja § 11 p 1 kohaselt kuulub relvade hulka tulirelv ehk relv või seade, mis on ette nähtud või mis on kohandatud püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha. Tulenevalt RelvS § 11 lg-st 2 on relva käitlemine relvaseaduse tähenduses relvade valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine. Relvs § 19 lg 1 p 5 kohasel on piiratud tsiviilkäibega relvad tulirelvad, välja arvatud § 20 lõikes 1 nimetatud tsiviilkäibes keelatud tulirelvad. Relvaseaduse (RelvaS) § 32 lg 1 kohaselt on piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona soetamiseks, välja arvatud §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel, ning relvade, tulirelva osade või laskemoona valmistamisega, relvade, tulirelva osade või laskemoona müügiga või relvade ja tulirelva osade ümbertegemise ja parandamise teenuse osutamisega tegelemisel, vajalik soetamisluba. Relvaseaduse § 33 lg 1 kohaselt on relva soetanud isik kohustatud seitsme tööpäeva jooksul, registreerima selle elu- või asukohajärgses prefektuuris. Relvaseaduse § 34 lg 2 kohaselt annab füüsilise isiku relvaluba õiguse selle omajale käidelda relvaloale kantud relva või sama liiki relva ja selle laskemoona. RelvaS § 45 lg 1 kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba.

1. RelvS § 2 lg 1 p 2 kohaselt ei kohaldata relvaseadust enne
2. aastat valmistatud tulirelvale ja selle koopiale ja sedagi tingimusel, et nendest ei saa tulistada piiratud tsiviilkäibes või tsiviilkäibes keelatud relvadele mõeldud laskemoona. Seega ei kohaldata relvaseadust enne
3. aastat valmistatud tulirelvale ja selle koopiale vaid lisatingimusel, et sellest ei saa tulistada piiratud tsiviilkäibes või tsiviilkäibes keelatud relvadele mõeldud laskemoona. Seaduse sättest järeldub, et pärast 1870 aastat valmistatud tulirelvale ja selle koopiale kohaldub relvaseadus olenemata sellest, kas relv kasutab laskemoona või toimib eraldilaadimise põhimõttel.
4. Esemete üleandmise-vastuvõtmise akt koos fototabeliga (tl 53-59) tõendab, et 25.08.2020 andis Andre Arro politseile üle punase korgi ja musta värvi pudeli (pudelil kirje „VesuvitLC“), milles sees musta värvi teraline pulber (väidetavalt must püssirohi), valge plekist ümara karbi 18 kirjega „Remington“, milles sees sütikud (tongid) 45 tk, musta värvi ümara plastikust karbi, milles sees 27 kerakujulist metallkuuli ja revolvritaolise eseme, millel kirje „xxx“.
5. Tulirelvaekspertiisiakti nr 20E-TB0100 koos fototabeliga (tl 66-69) kohaselt kuulub ekspertiisiks esitatud A.Uberti tehases Itaalias 2014 aastal valmistatud revolver Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr xxx tulirelvade hulka ja on laskekõlbulik. Esitatud revolvril on kasutuskõlblikud tulirelva osad.
6. Ekspert kinnitas istungil revolvri kohta, et tegemist on replikaga, mis on valmistatud 2014 Uberti tehases ja originaalrelv, millest on tehtud replika ehk koopia on valmistatud 1873 ja selleks on Colt revolver. Uberti toodetud
7. aasta revolvri koopia ei erine oma omadustest ja konstruktsioonist sellisel määral, et neid osi saab omavahel isegi vahetada ja relvad töötavad mõlemad, nii et see on väga hea koopia tehtud, üks ühele. Oksjonitel, kui otsida, siis USAs leiab kindlasti Colt
8. Need revolvrid ei kasuta laskemoona, sest laskemoon on kest, sütik, püssirohi ja kuul. Need revolvrid kasutavad püssirohtu, kuuli ja süütekapsleid, tähendab eraldi laadimist, nõnda nimetatud eest laetavad relvad, aga see revolver on selline, et iga trummel laetakse eraldi. Nii nagu kunagi olid püssid, et üks raud laeti eestpoolt ja siis pandi süütekapsel süütekanalile ja toimus lask, kukk lõi vastu seda. Laskemoonast siin rääkida tohi, sest laskemoona ei ole. Olid erinevad mudelid, oli padrunitega ja oli ka selline nagu Uberti 2014 antud revolver.
9. aastal valmistati ka laskemoonaga relvi, kaliiber oli teine aga välimus sama. Ekspertiisis käinud relva originaali ei valmistatud enne 1873 aastat, seda mudelit. Originaal töötas ka musta püssirohuga (tl 96-99).
10. Revolver Uberti 1873 Cattleman kaliiber.44 nr xxx on eksperdi selgitustest tuleneval replika ehk koopia, mille originaaliks on
11. aastal valmistatud Colt. Seega on see valmistatud RelvS § 2 lg 1 p-s 2 märgitust hilisemal ajal ning sellele laieneb relvaseadus. Kõnealune revolver on ekspertiisiaktist nähtuvalt laskekõlbulik ning kuulub RelvS § 11 p 1 tähenduses tulirelvade hulka, mis on RelvS §19 lg 1 p 5 mõistes piiratud tsiviilkäibega.
12. Andre Arro selgitas kohtuistungil revolvri kohta, et klubikaaslane kinkis selle talle 50 aasta juubeliks. See revolver on ametlikult ostetud Saksamaalt poest. Musta püssirohu relval tema teada ka Eesti Vabariigi seaduste järgi relvaluba ei ole vaja. Klubikaaslane teadis, et tal relvaluba ei ole, replikatel ei pea ühelegi olema relvaluba, see on relvaseaduses § 2 punkt
13. Küsimusele, kas oli seal ka mingi aastaarv, millega seonduvalt relvaluba ei ole vaja, vastas süüdistatav, et jah,
14. Teab, mis aastaarv on tema relva peal, et seal on graveeritud metallpadrunite ajastu patent selle relva patent võetud 1871 ja tootmisesse läks ta
15. Aga relva mehaanika ja tehnika olid kõik nii nagu nendel relvadel, mis on toodetud kuni
16. Süüdistatav avaldas, et on selle ajastu relvade huviline ning Wikipedias on kõik lahti kirjutatud. Tema relva ja originaalrelva erinevus on, et see on musta püssirohu trumli ja kukega, originaalrelv on laskemoonaga relv (tl 108-110). Viimati toodud väide siiski kinnitust ei leidnud. Isik ise selles osas lisatõendeid ei esitanud ning eksperdi kinnitusel on kõnealuse relva originaalrelv valmistatud 1873 aastal.
17. Seda, et Andre Arrol puudub relvaluba kinnitab politsei õiend, mille kohaselt Relvaregistri andmetel Andre Arro ei oma ega ei ole omanud relvaluba ja tema nimele ei ole registreeritud tulirelvi (tl 60-61). Viimasest oli ka Andre Arro teadlik. Seega oli relva käitlemine objektiivses mõttes ebaseaduslik (J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 418 komm. 3.5).
18. Eelpoolkirjeldatuga loeb kohus tõendatuks, et Andre Arro omamata relvaluba, omas, valdas ja hoidis kuni 25.08.2020 politseile üleandmiseni oma elukohas xxx talus laskekõlbulikku tsiviilkäibes keelatud revolvrit Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr xxx. Sellise tegevusega täitis Andre Arro tulirelva ebaseadusliku käitlemise objektiivse koosseisu

§ 418lg 1 mõttes.

19 62. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab vaadeldav süüteokoosseis tahtlust. Süüteokoosseis on realiseeritud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Relva käitlemine on objektiivses mõttes ebaseaduslik vastava loa puudumise tõttu. Andre Arro teadis, et tegemist on laskekõlbuliku tulirelvaga ning, et tal puudus tulirelva käitlemiseks luba. Seega pani kohtu hinnangul Andre Arro teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuna olles kursis relvaseaduse konkreetse piiranguga ning sellega millal on tema relv valmistatud, sh teades, et tal puudub relvaluba, pidi ta võimalikuks pidama ja möönma, et paneb toime süüteokoosseisule vastava teo, täites seega

§ 418lg 1 subjektiivse koosseisu.

1. Kaitsja on palunud kohtul jätta relvaseaduse § 2 lg 1 p 2, kui põhiseadusega vastuolus olev, kohaldamata. Riigikohus on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja PS § 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste- ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Sealjuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusnormi olemasolust – õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. Põhiseaduse § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. PS § 152 kohaselt kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Riigikohus tunnistab kehtetuks, mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega. Esimese astme kohus võib kohtuasja lahendamisel jätta kohaldamata asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastades vastava lahendi Riigikohtule (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama põhikohtuasjas teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 5-19-25, p 60). Seega on põhiseaduslikkuse järelevalve eelduseks vaidlusaluse normi asjassepuutuvus. Andre Arrot süüdistatakse tulirelva ebaseaduslikus käitlemises. Kuivõrd olukorras, kus isiku käideldud relvale relvaseadus ei laieneks, puuduks ka alus käitlemise ebaseaduslikkuse etteheiteks, siis relvaseaduse § 2 lg 1 p 2, millest nähtub, et isiku käideldud tulirelvale kohaldub relvaseadus, on asjassepuutuv norm. Samuti on sellest tulenevalt põhjendatud ja asjakohane selle põhiseadusvastasuse hindamine. Andre Arro käitles eestlaetava tulirelva koopiat, mille originaal on ekspertiisiakti kohaselt valmistatud aastal
4. Kui relvaseaduses ei oleks piirangut, mille kohaselt relvaseadust kohaldatakse just peale
5. aastat valmistatud tulirelvale ja selle koopiale siis oleks selle käitlemine tsiviilkäibes lubatud ja puuduks Andre Arro tegevuses

§ 418lg 1 koosseis.

Seega on norm asja lahendamise seisukohalt otsustava tähendusega. Relvaseaduse § 2 lg 1 p 2 kohaselt käesolevat seadust ei kohaldata enne

1. aastat valmistatud tulirelvale ja selle koopiale tingimusel, et nendest ei saa tulistada relvaseaduse §des 19 ja 20 nimetatud laskemoona. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 20 Kohtu hinnangul ei ole relvaseaduse § 2 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus. Relvaseadus on avalikult Riigi Teataja lehel kättesaadav ning selle § 2 lg 1 p 2 sõnastusest on üheselt aru saada sätte mõte ja kohaldumisala. Kõnealuse sätte järgi on tsiviilkäibes lubatud enne
2. aastat valmistatud tulirelvad ja nende koopiad tingimusel, et nendest ei saa tulistada tänapäevast laskemoona. Seega pärast aastat 1870 valmistatud tulirelva käitlemiseks peab olema relvaluba. Relvaseaduse, postiseaduse ja strateegilise kauba seaduse muutmise seaduse 967 SE seletuskirja kohaselt tuleb nimetatud piirang meie relvaseadusesse Schengeni konventsiooni artiklist 82 ning varasemalt oli viidatud sättes aastaarvuks 1980.1 Kaitsja hinnangul kuna süüdistatava relv on eestlaetav musta püssirohuga relv, mis vastab oma omadustelt relvadele, mida valmistati enne aastat 1870 siis ei peaks relvaseadus kohalduma. Kohtu hinnangul see põhiseadusvastasuse tuvastamiseks alust ei anna. Relva kandmise õigus ei ole põhiseaduslik õigus. Küll aga võib piirang riivata isiku PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. Relvaseadusest tulenevate piirangute eesmärk on kaitsta isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda. Relvad on ohtlikud ning on üldteada, et relvadega seonduv on seadusega rangelt reguleeritud. Samas kõigil inimestel, kes soovivad relvaluba on see võimalik endale teatud tingimustel taotleda. Seega ei välistanud kõnealune säte Andre Arrole antud relva käitlemist absoluutselt, vaid seadis sellele lisatingimused. Seadusega ei ole piiritletud seda, millistele relvadele relvaseadus kohaldub mitte üksnes nende tööpõhimõtte järgi, vaid ka valmistusaasta järgi. See regulatsioon on selge ja arusaadav. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kaitsja taotlus, tunnistada relvaseaduse § 2 lg 1 p 2 põhiseadusvastaseks, jääb tagajärjetuks.
3. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul käesoleval juhul ei esinenud.
4. Kaitsja hinnangul on Arro süü välistatud keelueksimusega.

§ 39

lg 1 järgi puudub keelueksimuses oleval isikul süü üksnes juhul, kui eksimus on temale vältimatu. Küsimus eksimuse välditavusest aktualiseerub keelueksimuse puhul alati ehk tuleb teha kindlaks, kui hoolikalt suhtus eksimuses olija õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-95-05, p 8). Eeskätt peab hindama, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 14). Üldjuhul on keelueksimus välditav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-46-14, p 17.1). Näiteks on see nii juhul, kui teo keelatus on ilmne (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-1-192-05, p 8;
9. novembri
10. a otsus asjas nr 3-1-1-91-09, p 8.4).
11. Kohtu hinnangul oli Andre Arro keelueksimuses – isik ei teadnud, et ta ei tohi kõnealust revolvrit käidelda ilma vastava loata. Andre Arro on järjepidevalt selgitanud, et temale teadaolevalt ei olnud antud relva omamiseks vaja relvaluba kuivõrd relv toimib tööpõhimõttel, mis on samane relvadega, mida toodeti enne 1870 aastat, ega kasutanud laskemoona. Samuti avaldas isik, et tema teada ei pea replikatel ühelgi olema relvaluba, mis tema mälu kohaselt tulenevat RelvS § 2 punktist
12. Talle teadaolevalt ei kohaldata musta püssirohtu kasutavatele eestlaetavatele relvadele relvaseadust, relvaseaduses on konkreetselt välja toodud, et ei kohaldata relvaseadust. Samas oli antud eksimus Andre Arrole kohtu hinnangul välditav. Seda, kust pärines tema väidetav teadmine, et „musta püssirohu“ nagu isik on viidanud eraldilaetavatele (laskemoonata) relvadele, relvaseadus ei laiene ning relvaluba vaja ei ole, isik selgitada ei osanud. Isik avaldas küll, et tema teada relvaseaduse § 2 lg 1 p 2 kohaselt ühelgi replikal ehk 1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0c37e4cc-576d-34db-9314cada2bc9aacf/relvaseaduse-postiseaduse-ja-strateegilise-kauba-seaduse-muutmise-seadus 21 koopial ei ole luba vaja ning relvaseaduses on konkreetselt välja toodud, et musta püssirohu eestlaetavatele revolvritele ei kohaldata relvaseadust (tl 108-110), kuid seda, kas ja kust ta konkreetselt seda teadis või kontrollis, isik konkreetselt välja ei toonud. Kaitsja küsimusele vastates selle kohta, kas ta kontrollis kuskilt, et eestlaetavatele relvadele relvaseadus ei kohaldu või millest ta seda järeldas, vastas isik, et ikka, ennem keegi ei osanudki selle peale tulla ja kõik olid kindlad, et ei ole relvaluba vaja. Küll aga jääb siiski selgusetuks, kelle käest, millal ning mida konkreetselt isik siiski seoses konkreetse relvaga uuris. See, et relvadega seonduv on Eestis seadusega rangelt reguleeritud on üldteada. Andre Arro kinnitas kohtuistungil, et on tutvunud relvaseadusega, ta on relvahuviline ja on vanade relvade kohta uurinud. Seega tegemist on relvaentusiastiga, kes väga hästi peaks olema kursis relvaseadusest tuleneva regulatsiooniga ning olema suuteline seda mõistma. Omades, vallates ja hoides sedavõrd ohtlikku eset nagu on laskekõlbulik tulirelv pidanuks isik erilise hoolsusega kontrollima sellise tegevuse lubatavust ilma relvaloata. Relvad on ohtlikud ning nendega tegelemisel tuleb olla hoolas ning seonduvasse regulatsiooni ei saa suhtuda pealiskaudselt. Isiku poolt viidatud RelvS § 2 lg 1 p 2, millest tema järeldas, et luba ei ole vaja, on kirja pandud väga konkreetselt ja üheselt mõistetavalt igale keskmisele inimesele. Sellest ei tulene, et ühelegi relvakoopiale ei kohaldu relvaseadus või teatud tööpõhimõte välistaks relvaseaduse kohaldumise olenemata tootmisaastast. Kohtu hinnanul ei kontrollinud Andre Arro piisava hoolsusega asjakohast regulatsiooni. Et süüdistatav tegi kergekäeliselt teistsuguse järelduse, ega kontrollinud kehtivat regulatsiooni piisavalt, ei võimalda järeldada, et eksimus oli isikule vältimatu.
13. Andre Arro on süüdiv ja puuduvad süüd välistavad asjaolud.
14. Seega on Andre Arro oma tegevusega realiseerinud

§ 418

lg 1 ette nähtud kuriteokoosseisu, see tegu on õigusvastane ning süüd välistavaid asjaolusid kohtumenetluses ei tuvastatud. Süüdistatav Andre Arro tuleb tema poolt toime pandud kuriteos

§ 418lg 1 järgi süüdi mõista ja teda tuleb karistada.

(IV) Karistus 69.

§ 56lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü.

Karistamisel arvestab kohus kohtualuse vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

1. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-17 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19).
2. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust asjas nr 1-19-4150, p 26).
3. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). •

§ 121

lg 2 p 2,3 22 73.

§ 121

lg 2 p 2, 3 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

1. Andre Arrole etteheidetavad vägivallateod on alguse saanud lähisuhtes omavaheliste tülide käigus. Leidis tuvastamist, et esimesel korral lõi Andre Arro kannatanut lahtise käega vastu kukalt ja nägu, korduvalt rusikatega ristluupiirkonda ja jalaga. Kannatanul tekkinud vigastused ei olnud kuigi suured ega vajanud meditsiinilist sekkumist. Teisel korral lükkas Andre Arro kannatanu tooliga ümber ning lõi teda lahtise käega ühel korral tüli käigus. Kolmandal korral pigistas Andre Arro kannatanut häbemeluu piirkonnast, tõmbas kannatanu voodist välja põrandale, lõi talle jalaga kõhtu ning vähemalt kahel korral rusikaga peapiirkonda. Kohus arvestab, et rünnete tagajärjel ei tekkinud kannatanule üliraskeid ega kestvaid vigastusi. Vägivallateod on aset leidnud omavaheliste tülide tõttu ning süüdistatav on löönud kannatanut korduvalt nii käte kui jalgadega. Ühelt poolt ei ole vägivallategude tagajärjed olnud kuigi tõsised ning tuvastatust nähtuvalt ei ole olnud tegemist intensiivse peksmisega, vaid kohati ajaliselt lahutatud löökidega, mõne episoodi osas ka lahtise käega. Samas on süüdistatav siiski löönud kannatanut nii käte, kui ka jalgadega. Samuti ilmneb episoodide ajalises võrdluses teatav vägivalla astme eskaleerumine, st isikule etteheidetud viimases kuriteoepisoodis on kannatanu suhtes kasutatud vägivald ja talle tekitatud kehavigastused raskemad võrreldes eelnevate episoodidega. Kokkuvõtlikult hindab kohus Andre Arro süü suuruse keskmisest väiksemaks. Samas ei saa eelkirjeldatud asjaoludel toime pandud teo puhul kohtu hinnangul kõne alla tulla rahaline karistus. Süüdistatav ei ole kohtus ühegi teo osas kahetsust väljendanud. Samas on tuvastatav koguni kolme kehalise väärkohtlemise toimepanemine. Kohus arvestab, et Andre Arro on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik ning sündmustest on möödas vastavalt ca 3, 4 ja 5 aastat. Selle aja jooksul on Andre Arro end õiguskuulekalt ülal pidanud.
2. Kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.
3. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et Andre Arrole tuleb mõista

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistus, mis jääb alla sanktsiooni keskmise määra, so 1 aasta ja 6 kuud vangistust. •

§ 120

lg 1 77.

§ 120

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

1. Tapmisega ähvardamise pani Andre Arro toime samuti tüli käigus olles alkoholijoobes. Süü muudab suuremaks see, et Andre Arro kasutas lisaks verbaalsele ähvardamisele ka laskekõlbulikku revolvrit. Kannatanu teadis, et sellest relvast on võimalik tulistada. Kannatanu selgitas istungil, et see aeg kui süüdistatava käes olev relv oli vastu tema pead ja kaela surutud tundus tol hetkel igavikuna, kuid see võis olla paar minutit. Süüdistatav realiseeris kõnealuse koosseisu raskema alternatiivi, so tapmisega ähvardamise. Kohus hindab kõnealuse süüdistuse osas Andre Arro süü suuruse keskmiseks. Ka antud teo puhul ei pea kohus põhjendatuks isiku karistamist rahalise karistusega arvestades rikkumise iseloomu.
2. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.
3. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et Andre Arrole tuleb mõista

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistuseks 6 kuud vangistust. •

§ 418

lg 1 81.

§ 418

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. 23

1. Kohus hindab Andre Arro süü suuruse selles episoodis pigem keskmisest väiksemaks. Kõnealune relv, mida süüdistatav omas oli eestlaetav musta püssirohtu kasutav eraldilaetav relv, mis sarnaneb oma omadustelt enne
2. aastat valmistatud relvadele, mille omamiseks relvaluba vaja ei ole. Samuti loovutas isik relva menetlejale viimase ettepanekul vabatahtlikult. Samas ei saa eelkirjeldatud asjaoludel toime pandud teo puhul kohtu hinnangul kõne alla tulla rahaline karistus. Riigikohus on lahendis 1-17-9941 punktis 9 öelnud, et tulirelv kujutab endast abstraktset ohtu ümbritsevale, mistõttu kaitstakse nimetatud süüteokoosseisuga ühiskonna üldist turvalisust. Ka eeslaetav tulirelv kujutab abstrakstset ohtu ümbritsevale. Ekspertiisiakti kohaselt on tegemist laskekõlbuliku relvaga. Kohtus antud ütlustes selgitas süüdistatav, et sai relva aastal 2015 klubikaaslaselt kingituseks. Arvestades seda, et politseile andis ta relva üle 25.08.2020 oli see relv tema valduses pikka aega, mille jooksul ühtegi teadaolevat takistust relvaloa taotlemiseks Andre Arrol ei olnud.
3. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.
4. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et Andre Arrole tuleb mõista

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistuseks 2 kuud vangistust. • Kogum ja liitkaristus 85.

§ 63

lg 2 kohaselt kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus

§ 64järgi.

Kohus peab põhjendatuks

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendada raskeimat karistust ning mõista liitkaristuseks Andre Arrole 1 aasta ja 8 kuud vangistust, millest tuleb maha arvata eelvangistuses viibitud aeg.

1. Prokurör pidas vajalikuks Arro karistamist šokivangistusega, kuna Arro pole kuni käesoleva ajani vähimaidki ühiskonna jaoks vajaminevaid positiivseid järeldusi teinud sellest, et ta on kolmel korral ehk süstemaatiliselt toime pannud kannatanu kehalise väärkohtlemise ja kannatanu ähvardamise tulirelvaga.
2. Erinevalt prokurörist leiab kohus, et Andre Arro puhul on otstarbekas jätta kogu mõistatav liitkaristus

§ 73alusel tingimisi täitmisele pööramata.

Andre Arro ei ole varem vanglas viibinud. Andre Arro on varasemalt karistamata ega ole ka pärast süüksarvatud tegusid uusi rikkumisi toime pannud. Viimasest toimepandud kuriteost on möödas üle 3 aasta. Seetõttu leiab kohus, et edasise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole šokiefekt vältimatult vajalik. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust, teisi kuriteo asjaolusid ning Andre Arro isikut, on põhjendatud jätta vangistuse

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata kui Andre Arro ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sellise karistusega on võimalik suunata isikut edaspidiselt seadusekuulekale käitumisele. (V) Lähenemiskeeld

1. Kannatanu taotles kohtuistungil süüdistatava suhtes lähenemiskeelu edasist rakendamist. 5.septembri 2020 määrusega kohaldati käesoleva asja kriminaalmenetluse ajaks Andre Arrole ajutine lähenemiskeeld kannatanu XXX suhtes. Kannatanu selgitas kohtuistungil, et viimasest episoodist on küll rohkem kui kolm aastat möödas, aga Arro on temaga manipuleerinud ja kättemaksuhimuline. Peale viimast episoodi on nad kohtunud vaid ühe korra kui süüdistatav peale eelvangistusest vabanemist tõi talle ära viimasest sõidust autosse jäänud asjad. Prokurör leidis, et arvestades sedavõrd palju vahepeal omavaheliste sisuliste probleemideta möödunud aastaid, tema KrMS § 3101 lg 1 alusel Arrole lähenemiskeelu kohaldamist XXX suhtes vältimatult vajalikuks ei pea. 24
2. Tulenevalt KrMS § 3101 lg-st 1 võib kohus VÕS § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtumääruse nr 3-2-1-91-14 punktis 17 märkinud, et lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile.
3. Kohus leiab, et puudub vajadus lähenemiskeelu kohaldamiseks. Viimasest episoodist on möödas rohkem kui 3 aastat ja süüdistatav ning kannatanu kinnitasid kohtuistungil mõlemad, et nende suhe on lõppenud ja nad ei soovi enam teineteisega suhelda. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatav oleks üritanud pärast kuriteo toimepanemist kannatanuga uuesti kontakti otsida. Käesoleval juhul on süüdistatav kannatanu suhtes toime pannud isikuvastase kuriteo, kuid tegemist on esmakordsete õigusrikkumisega süüdistatava poolt, milliste järel on isik siiski seadusekuulekalt käitunud võrdlemisi pika aja jooksul, ega ole ka jätkanud kannatanu õiguste rikkumisega. Seega ei ole Andre Arro poolt tulevikus kannatanu õiguste järjekordne rikkumine kuigi tõenäoline. Ka ei ole neil ühiseid lapsi, mis tingiks vajaduse omavahel suhelda. Mõlemad elavad xxx, mis on suur linn, mistõttu tõenäosus, et nad võivad ka juhuslikult kohtuda on väike. (VI) Menetluskulud
4. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.
5. Kohtupraktika kohaselt süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (Riigikohtu 20.11.
6. a otsus nr 3-1-1-93-15, p 138).
7. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Andre Arro kaitsja 26.10.
8. a menetluskulude hüvitamise taotlusest nähtub, et Andre Arro taotleb Eesti Vabariigilt välja mõista kriminaalasjas kantud õigusabikulud summas 6885 eurot (koos käibemaksuga). Süüdistatavale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtu hinnangul on nimetatud tunnitasu, arvestades ka kõrgemate kohtute seisukohti, põhjendatud. Kuna kohus mõistis Andre Arro

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos osaliselt õigeks, s.o 27 metallist kuuli ebaseaduslikus käitlemises seoses prokuröri süüdistusest loobumisega tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel riigi kanda jätta osa Andre Arro poolt kaitsekuludeks tehtud summast. Menetluskulude nimekirjast ei selgu kui palju aega on kulunud selle episoodi peale ja seda täpselt välja arvutada on võimatu. Kohtu hinnangul on see kulu siiski üsna väike võrreldes ülejäänud süüdistustega, arvestades kaitsjate kohtumenetluses esitatud taotlusi ning kohtuistungitel avaldatut, kuivõrd 27 kuuliga seotut käsitleti menetluse jooksul minimaalselt. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta kaitsekuludest riigi kanda 5%, s.o 344,25 eurot. Seega tuleb hüvitada riigieelarvest Andre Arrole 344,25 eurot ehk osa kiminaalasjas valitud kaitsjale makstud kogutasust. Ülejäänud kaitsekulud jäävad Andre Arro kanda. 25

1. KrMS § 175 lg 1 p-de 2, 3 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks kannatanule, tunnistajale, eksperdile ja asjatundjale KrMS § 178 kohaselt makstavad summad, riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Senises menetluses on kannatanu XXX istungil osalemisega seotud transpordile ja majutusele tehtud kulud hüvitamisele määratud summas 128,22 eurot (tl 90-93, 118), millised loeb kohus menetluskulude hulka. Kriminaalasjas on viidud läbi tulirelva ekspertiis maksumusega 420 eurot (tl 70). Vaieldamatult kuulub menetluskulu hulka ka sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 ja Vabariigi Valitsuse määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 tulenevalt 1087,50 eurot.
2. Seega on menetluskulud kokku 1 635,72 eurot, mis tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdistatavalt mõista välja riigi tuludesse. Süüdistatav ega kaitsja ei esitanud tõendeid ega argumente, miks menetluskulude täies ulatuses kohene välja mõistmine võib käia süüdistatavale üle jõu ega taotlenud kulude tasumise ajatamist. Arvestades menetluskulude suurust ning seda, et süüdistatav on tööga hõivatud ja omab sissetulekut ei pea kohus ka käesoleval ajal põhjendatuks menetluskulude tasumise ositi määramine. Menetluskulud tuleb KrMS § 423 ja 417 lg 2 tulenevalt tasuda ühe kuu jooksul arvestades käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. (VII) Asitõendid
3. Prokurör on taotlenud asitõendiks oleva revolvri kirjega „xxx, plastikust karbi kuulidega, karbi sütikutega ja pudeli püssirohuga konfiskeerimist ja hävitamist

§ 421ja § 83 alusel.

97.

§ 421

kohaselt võib kohus kohaldada

5. jaos sätestatud süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt

§-s 83 sätestatule.

§ 83

lg 2 kohaselt võib seaduses sätestatud juhtudel kohus konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme või süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme, kui need kuuluvad otsuse tegemise ajal toimepanijale ja nende konfiskeerimine ei ole seaduse järgi kohustuslik. Sama sätte lg 4 kohaselt vahend, aine või ese konfiskeeritakse, kui selle omamiseks vajalik luba puudub. Riigikohus on lahendis asjas nr 1-21-7406 p-s 15 märkinud, et

§ 83

lg 4 ja § 83 lg 5 järgi konfiskeeritakse aine, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kuid üksnes tingimusel, et isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. 98. RelvS § 19 lg 3 kohaselt võib piiratud tsiviilkäibega relvadele mõeldud laskemoona, püssirohtu ja sütikuid soetada RelvS §-des 32 ja 34 sätestatud soetamisloa või relvaloa alusel, välja arvatud relvade, tulirelva osade või laskemoona valmistamisega, relvade, tulirelva osade või laskemoona müügiga või relvade ja tulirelva osade ümbertegemise ja parandamise teenuse osutamisega tegelemiseks. Süüdistuses kajastatud 27 metallist kuuli osas prokurör loobus süüdistuses ning ka ekspert kinnitas, et tegemist ei ole laskemoonaga. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud nende osas kohaldada konfiskeerimist ning need tuleb süüdistatavale tagastada. Revolver Uberti 1873 Cattleman kaliiber 44 nr xxx, karp sütikutega ja pudel püssirohuga tuleb konfiskeerida

§ 421ja § 83 lg 2 ning 4 alusel.

Nimetatud esemed tuleb jätta Politsei- ja Piirivalveameti valdusesse. Tulenevalt riigivaraseaduse § 7 lg 5 p-st 2 on kriminaalasjas kohtuotsuse või -määrusega, väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse või määrusega või kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud vara valitseja Siseministeerium. Siseministeeriumi 25.05.2017 käskkirjaga nr 1-5/61 on kriminaalasjas kohtuotsuse või määrusega, väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse või määrusega või kohtuotsuse või määrusega konfiskeeritud vallasvara valitsema volitatud asutuseks määratud Politsei- ja Piirivalveamet. Seega otsustab Politsei- ja Piirivalveamet, mis revolvri ja teiste konfiskeeritud esemetega ette võtta. 26 /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Triin Harak 27