1-16-7572/147

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2024, Tartu Kriminaalasja number 1-16-7572 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Ingeri Tamm Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. juuni 2024 määrus Jaak Tarvise tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Jaak Tarvis (isikukood 38304290297), määruskaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta rahuldamata Jaak Tarvise taotlus küsida Euroopa Kohtult eelotsust.
4. Jätta rahuldamata Jaak Tarvise taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
5. Jätta rahuldamata Jaak Tarvise taotlus täiendavate dokumentide asja juurde võtmiseks.
6. Jätta Viru Maakohtu
7. juuni 2024 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
8. Harju Maakohtu
9. novembri 2016 määrusega tunnistati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 48911 lg 1 p 1 alusel lubatavaks Jaak Tarvise suhtes tehtud Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu
10. mai 2014 kohtuotsuse ja Helsingi Apellatsioonikohtu
11. juuni 2015 kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis. Kvalifitseeriti J. Tarvise poolt toimepandud kuritegu karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 järgi ja karistati teda 13 aasta vangistusega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti J. Tarvise kinnipidamise päev
12. märts
13. 1.
14. Tallinna Ringkonnakohtu
15. detsembri 2016 määrusega jäeti Harju Maakohtu
16. novembri 2016 määrus sisuliselt muutmata, kuid täpsustati, et J. Tarvise poolt toimepandud kuritegu ei kvalifitseerita Eestis ümber ega mõisteta talle karistust, vaid määrati J. Tarvise poolt Soome Vabariigis toime pandud teo eest Eestis täidetavaks karistuseks 13 aastat vangistust. 1.
17. Karistuse kandmise aja lõpp
18. märts
20. Viru Maakohtu
21. juuni 2024 määrusega jäeti J. Tarvis ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. Formaalsed eeldused on täidetud, materiaalsed täitmata. 2.
22. J. Tarvisel on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust korraldusele asuda tööle mitteallumise eest. Distsiplinaarkaristused viitavad sellele, et süüdimõistetul on jätkuvalt raskusi kehtestatud korrale allumisega kinnipidamisasutuses. Kui ta ei ole valmis kehtestatud korrale alluma rangelt kontrollitud keskkonnas, siis on äärmiselt keeruline uskuda, et J. Tarvis allub sellele vabaduses olles. Kuigi distsiplinaarkaristusi on ka varasemalt J. Tarvisele ette heidetud, ei ole süüdimõistetu oma käitumist muutnud. J. Tarvis ei ole jätkuvalt järjepidevalt suuteline õigeid järeldusi tegema ning enda eksimustest õppima. Süüdimõistetu poolt väljendatu ja tema käitumisaktid ei lange kokku. J. Tarvis on loobunud vanglas töötamisest ikkagi subkultuursete hoiakute tõttu, kuigi süüdimõistetule on pakutud väga erinevaid võimalusi töötamiseks. 2.
23. Maakohus luges positiivseks, et J. Tarvis on vanglas ennast täiendanud, lugenud raamatuid, õppinud keeli, ettevõtlust ja õigusteadust, läbinud sotsiaalprogrammi Õige hetk, riskipõhised vestlused probleemide lahendamise oskustest, põhjus-tagajärg seoste loomisest. Samuti on toimunud vajaduspõhiselt isiku soovil psühholoogiline nõustamine. Samas ei ole individuaalne täitmiskava täidetud. Kokkuvõtlikult J. Tarvise käitumine kinnipidamisasutuses räägib tema tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastamise kahjuks ja seda vaatamata sellele, et ta on läbinud sotsiaalprogrammi ning muid tegevusi, mis on suunatud kinnipeetava käitumise muutmisele. J. Tarvis ei ole suutnud seni tõestada enda käitumisega kinnipidamisasutuses seda, et ta on tõesti orienteeritud õiguskuulekusele. 2.
24. Vaatamata sellele, et kinnipeetaval on olemas kindel elukoht, on liiga optimistlik arvata, et uus elukoht automaatselt tagab J. Tarvise seaduskuulekust. Käesoleva kuriteo korraldajaks oli kinnipeetav ise. Enamik kuritegusid on J. Tarvis toime pannud grupis ning suhtlusringkonnas on kriminaalse taustaga isikuid, kellega suhtleb ka vangistuse ajal ega eita seda. Seega ei garanteeri uude elukohta elama asumine kinnipeetava suhtlusringkonna muutumist, mis oleks äärmiselt vajalik, arvestades narkokuritegevuse spetsiifikat. Süüdimõistetu väitel on ta ametlikult töötanud, mis töötamise registrist ei nähtu. Isegi, kui J. Tarvise väited eeltoodud töökohtade osas vastavad tegelikkusele, siis ilmselgelt ei ole olnud tema legaalsed sissetulekud piisavad, et tagada tema seaduskuulekust. J. Tarvise enda sõnul võttis ta liialt rahalisi kohustusi, mida ei suutnud täita ning see oli ajendiks kuritegude toimepanemisele. Isikul on küll vabanemisfondis raha ja talle on garanteeritud töökoht, kuid ei saa kindel olla selles, et ka prognoositav sissetulek on piisav seaduskuuleka eluviisi tagamiseks. Ka ei ole J. Tarvis eriti atraktiivne teistele tööandjatele, kuna tal puudub varasem ametliku töö tegemise kogemus Eesti Vabariigis. Süüdimõistetu elutingimused vabaduses olles pigem ei toeta tema vangistusest ennetähtaegset vabastamist, kuigi tal on olemas püsiv elukoht, lähedaste toetus ning garanteeritud töökoht, sest tema senine elukulg näitab seda, et eeltoodu ei ole taganud tema seaduskuulekust. 2.
25. J. Tarvist on kokku kaheksal korral kriminaalkorras karistatud (kaks välisriigi karistust), vanglas viibib kolmandat korda, käesolevalt narkootikumide käitlemisega seotud kuriteo eest. Viimase kuriteoga on varasematega võrreldes saadud suuremat majanduslikku tulu. Võttes arvesse isiku varasemat korduvat kuritegelikku käitumist ja sarnaste kuritegude uuesti toimepanemist, tuleb nõustuda vangla arvamusega, et kuritegude toimepanemise põhjuseks on enamjaolt olnud majandusliku kasu saamine, puudulikud probleemide lahendamise oskused, grupis tegutsemine. Kinnipeetav kordab oma vigu, sest ei suuda otsuseid tehes varasematest kogemustest õppust võtta. Nimelt kriminaalhooldusel on J. Tarvis viibinud kolmel korral (1999.,
26. ja 2011.-
27. aastal) ning nendest kahel korral rikkunud katseaja tingimusi. Olles teadlik distsiplinaarkaristuste negatiivsest mõjust ennetähtaegse vabanemise perspektiivile, jätkas ta vanglas rikkumiste toimepanemist veel pärast seda, kui oli jäetud vanglast enne tähtaega vabastamata elektroonilise valve kohaldamisega. Iseloomustuse kohaselt selgitab J. Tarvis töötamisest loobumist sellega, et keraamika valmistajana ning raamatute parandajana töötamine võtaks liialt ära tema vaba aega, mida ta veedab ennast 2 täiendades (iseseivalt õppimine). Ka on märkimisväärne, et tunnistades kuritegude toimepanemist, ei nõustu ta viimase kuriteo osas nagu tema oleks olnud organiseerija. Eeltoodud kinnipeetava mõtteviis näitab selgelt seda, et ta ei ole tegelikult piisavalt analüüsinud oma käitumist ega teinud õigeid järeldusi, mis annab aluse kahelda tema edasises õiguskuulekuses. Ei saa mööda minna ka sellest, et isik on püüdnud Soome vanglast põgeneda, mis näitab seda, et ta polnud valmis vastutust kandma rahvatervise vastu suunatud kuritegude toimepanemise eest. Isik on tarvitanud alkoholi isegi vanglas olles. Kõik see viitab riskivale ja hoolimatule elustiilile. Analüüsides isiku elukäiku tuleb tõdeda, et enda probleeme on ta harjunud lahendama ebaseaduslikul viisil. On suur tõenäosus, et J. Tarvis jätkab vabaduses olles narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist, olles teadlik narkoainete hankimise viisidest ning olles harjunud hõlptulu saamisega. Kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemine viitab sellele, et J. Tarvis ei pruugi olla piisavalt siiras kõikide enda avalduste, mh selles, et kavatseb elada seaduskuulekalt. Käesoleva kuriteo korraldajaks oli kinnipeetav ise, mis näitab, et ta võib sooritada kuritegusid etteplaneeritult ja läbimõeldult. 2.
28. Maakohus ei näinud ühtegi põhjust, miks peaks J. Tarvise karistuse tingimusi käesoleval hetkel kuidagi leevendama. Tema tähtaegne vabanemine toimub ca 4 aasta pärast. Need aastad võiks olla tema jaoks aeg mõelda oma ülejäänud elu plaanid tõsiselt läbi, tõendamaks, et ta on suuteline eesmärke saavutama ning suudab hoiduda õigusrikkumistest. Käesoleval juhul ei oleks kriminaalhooldusametniku poolt pakutud käitumiskontroll ning lisakohustuste määramine uue kuriteo, sh rahvatervise vastase kuriteo, toimepanemise riski maandavaks, sest varasemalt on kriminaalhooldused korduvalt ebaõnnestunud ning seni kinnipidamisasutuses avaldunud käitumine ei anna kindlustunnet, et seekord kulgeb kriminaalhooldus edukalt. Ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mis antud hetkel ei ole kindel.
29. Viru Maakohtu
30. juuni 2024 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu J. Tarvis, kes taotleb tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega vabastada J. Tarvis ennetähtaegselt. Alternatiivselt taotleb süüdimõistetu maakohtu määruse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus; Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist, põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist ning põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Samuti palub J. Tarvis võtta asja juurde Soome Vabariigis tehtud otsus tingimisi vabastamise ja katseaja määramise kohta ning võtta asja juurde 5 erinevat taotlust, avaldust, kaebust. Korraldada asjas suuline menetlus. 3.
31. Kaebaja soovib enda tingimisi vabastamata jätmise korral pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poole, kuna kaebajale Soome Vabariigis mõistetud karistust on oluliselt raskendatud ja sisuliselt on vangistust pikendatud 4 aastat 4 kuud. 3.
32. Asja lahendanud kohtunikul ei ole mitte mingisugust aimu J. Tarvise mõttemaailmast, hoiakutest, süüdimõistetus toimunud muutustest jms. Ilmselgelt saab J. Tarvise varasemale tegevusele anda kohutava hinnangu, mida süüdimõistetu ei proovi kuidagi õigustada. J. Tarvis ongi varasemalt väga valesti käitunud, kuid kohus ei ole aru saanud toimunud muutustest. Ei ole arvestatud sellega, et süüdimõistetu on vahepeal saanud keskealiseks (41-aastaseks) ja on vangistuses järjest viibinud üle 12 aasta. Maakohus on jätnud tähelepanuta kriminaalhooldusametniku välja toodud positiivsed asjaolud. Kaebajal on tekkinud seoses võimaliku tingimisi ennetähtaegse vabastamisega lootusetu tunne, kui tal tuleb veel 4 aastat ehk kogu karistusaeg vangistuses viibida. Kaebajal tekkis niivõrd tugev vastumeelsus ja protestimeel, et tal ei ole mingit tahtmist enam ametnikega koostööd teha ja suure tõenäosusega vabaneb 2028 selline isik, kes kannab õigussüsteemi peale viha ja ei kavatsegi õiguskuulekalt käituda. Lisaks pärast kogu karistuse ärakandmist on isiku olukord vabaduses raskem. J. Tarvis leiab, et edasine vangistus ei loo reaalset lisaväärtust, sest tal on oma üle 12-aastase vangistuse jooksul kõik plaanid vabanemiseks tehtud ja sihid seatud. 3 3.
33. Arvestades KrMS §-st 145 tulenevaid nõudeid peab kohtumäärusest nähtuma, millistele faktilistele asjaoludele, tõenditele ja kehtivale õigusele tuginedes ja millisest arutluskäigust lähtuvalt on kohus lõppjäreldusteni jõudnud. Antud juhul määrus nendele nõuetele ei vasta, sest selles on piirdutud faktiliste asjaolude ja tõendite selektiivse käsitlemisega ning sisuliselt on kõiki J. Tarvise põhiväiteid ning esitatud tõendeid ignoreeritud. Maakohus on jätnud tähelepanuta
34. juunil 2024 esitatud lisad. 3.
35. Soome Vabariigis J. Tarvisel mitte ei avanenud võimalus tingimisi vabaneda peale ⅔ karistuse ärakandmist, s.o
36. november 2023, vaid vastav otsus oli juba tehtud. Süüdimõistetu annab ülevaate talle Soomes mõistetud karistusest. Eesti kohtupraktika Soome Vabariigi kohtuotsuste tunnustamisel on väär. Kohtuotsuse tunnustamisel on materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldatud ja kohtuotsuse tunnustamisel tehti vigu. Viru Maakohtu määrus ei puuduta enam ainult karistuse täideviimist, vaid selle otsusega on Viru Maakohus sisuliselt määranud J. Tarvisele Soome Vabariigis sooritatud kuriteo eest raskema karistuse. Praegune olukord on käsitletav vastuoluna Euroopa Kohtu põhimõtetega ja praktikaga. 3.
37. J. Tarvis leiab, et on rikutud tema õiguspärast ootust vabaneda tingimisi
38. november
39. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. J. Tarvise puhul oleks tulnud tingimisi vabastamise üle otsustamisel lähtuda teistest kriteeriumitest, millest lähtutakse tavapäraselt. J. Tarvisele mõisteti karistus Soome Vabariigis, mistõttu kohtul oleks tulnud arvestada Soome Vabariigi õigussüsteemi eripäradega ning arvestada nendega niivõrd palju, kui see on võimalik Eesti seadusi kohaldades. Raamotsust 2008/909/JHA tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm ja kohtupraktika, mida tõlgendatakse selliselt, et see lubab Eesti Vabariigil J. Tarvise karistust olemuselt muuta selliselt, et Soome Vabariigis mõistetud osaline tingimisi karistus muudetakse Eestis reaalseks vangistuseks. 3.
40. Vangla on lähtunud riskihinnangutes meedias ilmunust, maakohus ei ole asjaoludesse süvenenud ning J. Tarvis annab ülevaate talle määratud distsiplinaarkaristusest. Maakohus ei ole objektiivselt analüüsinud tööst keeldumisega seonduvat ja on jätnud täielikult tähelepanuta selle, et kaebajal on reaalsed terviseprobleemid, mis takistavad tal füüsilise töö tegemist. Maakohus ei ole arvestanud Taru Halduskohtu
41. veebruari 2022 otsusega 3-20-2518, millega rahuldati kaebaja kaebus seoses tööle määramisega. Ka ei ole J. Tarvis rahul individuaalse täitmiskava läbimisele antud hinnanguga, valdavalt on see tehtud. Läbimata osad on võimalik läbida kriminaalhooldusel olles. J. Tarvis selgitab, et rahaliselt tal probleeme ei ole, samuti ei ole tal probleeme elukohaga ning ta on teinud muutused oma suhtlusringkonnas. Väär on seisukoht, et kaebaja on elatunud kriminaalsest tulust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
42. Kohtukolleegiumi hinnangul on määruskaebus perspektiivitu. Selles toodud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, mistõttu jääb see tervikuna edutuks. Enamgi veel, puuduvad igasugused alused asja maakohtule uueks arutamiseks tagasisaatmiseks. Ühtegi lisa dokumenti kohus kriminaalasja juurde ei võta, sest süüdimõistetu neid kohtule esitanud ei ole. Asudes aktiivsele kaitsele, tuleb süüdimõistetul endal ka vastavad dokumendid esitada. Kohus neid viidatud avaldusi, määruskaebusi ega taotlusi iseseisvalt koguma ei hakka.
43. J. Tarvis soovib asja läbivaatamist suulises menetluses. Ringkonnakohus ei pea seda võimalikuks ega ka vajalikuks. KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaatab ringkonnakohus määruskaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul kirjalikus menetluses, kui KrMS § 390 lõikes 4 või 41 ei ole sätestatud teisiti. Seadusest tulenevat alust määruskaebuse 4 läbi vaatamiseks suulises istungil ei esine. Samuti on süüdimõistetu määruskaebus suuremas osas asjakohatu ning käsitleb teemasid, mis käesolevalt enam vaidlustamisele ei kuulu.
44. J. Tarvis pühendab suure osa oma kaebusest sellele, et ta ei ole rahul sellega, kuidas Eesti tunnistas lubatavaks J. Tarvise suhtes Soome Vabariigis tehtud kohtuotsuse täitmise. Nimetatud küsimus on lahendatud kolmes kohtuastmes ning täitmise lubatavaks tunnistamine on jõustunud juba
45. aprill
46. Käesolevalt selle teema taaskordne püstitamine aktuaalne ei ole. Sellest tulenevalt ei ole asakohane ka erinevate taotluste esitamine põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ega eelotsuse küsimuseks Euroopa Kohtust.
47. Lisaks jääb süüdimõistetule arusaamatuks, et Soomes mõistetud karistuse täitmine Eestis tähendabki seda, et see toimub Eestis kehtiva seaduse järgi. Seega ei ole oluline, milline oleks olnud J. Tarvise karistuse täitmine Soomes, vaid see, millised seadused kehtivad Eestis. Ennetähtaegse vabastamise sätestab KarS § 76 ning kohtutel tuleb sellest lähtuda. Nii on ka maakohus teinud. Selle sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks ei ole mingit alust ning ühtegi arusaadavat põhjendust ei ole selleks esitanud ka süüdimõistetu.
48. Ka jääb J. Tarvisele arusaamatuks ennetähtaegse vabastamise kord. Riigikohtu praktika kohaselt, kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 18).
49. Eriti kummastav on J. Tarvise määruskaebuses avaldatu: „Kaebajal tekkis seoses võimaliku tingimisi vabastamisega lootusetuse tunne. Ilmselgelt kohtud Kaebajat ei vabasta. Seega tekib küsimus, miks edaspidi pingutada? Veelgi enam, Kaebajal tekkis niivõrd tugev vastumeelsus ja protestimeel, et tal ei ole mingit tahtmist enam ametnikega koostööd teha ja suure tõenäosusega vabaneb siit 2028.a selline isik, kes kannab õigussüsteemi peale viha ja ei kavatsegi õiguskuulekalt käituda.“ See annab taaskord tugevalt kaalu sellele, et süüdimõistetule mõistetud karistus ei ole oma eesmärki täitnud, isiku sõnas väljendatud muutused ei pruugi olla reaalsed, vaid tingitud soovist ennetähtaegselt vabaneda. Lisaks on tegemist äärmiselt lapsiku jonniva seisukohaga.
50. Ei ole alust väita, et J. Tarvise vangistust on pikendatud 4 aastat 4 kuud. Nagu nähtub Harju Maakohtu
51. novembri 2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu
52. detsembri 2016 määrustest koostoimes, siis J. Tarvisele määrati Soome Vabariigis toime pandud teo eest Eestis täidetavaks karistuseks 13 aastat vangistust. Sama karistus mõisteti talle ka Espoo I astme kohtu ja Helsingi apellatsioonikohtu otsustega. Lisaks, kui J. Tarvis soovib pöörduda erinevatesse kohtutesse, siis seadusliku aluse olemasolul on tal selleks võimalus. Ähvardus, et „Kaebaja soovib enda tingimisi vabastamata jätmise korral pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poole“, ei anna kaalu J. Tarvise ennetähtaegseks vabastamiseks.
53. Kogu määruskaebusest kumab läbi, et süüdimõistetu ei ole rahul maakohtu määruse lõpptulemusega ning sellest tulenevalt ka maakohtu määruse põhistustega, väites, et maakohtu määrus on põhjendamata ning J. Tarvise selgitustega ei ole arvestatud. Tutvudes aga maakohtu väga põhjaliku määrusega ning J. Tarvise täiendavate selgitusega, ei ole võimalik süüdimõistetuga nõustuda. Põhistustega mittenõustumine ei ole käsitletav põhistuste puudumisena. Maakohus on süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist motiveerinud põhjalikult. Maakohus on kaalunud KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid 5 kogumis ja leidnud, et J. Tarvise tingimisi ennetähtaegne vanglast vabastamine ei ole põhjendatud. Vabastamise sisulised eeldused on täitmata. Seejuures ei jätnud esimese astme kohus süüdimõistetu vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu, sh ei ole arvestatud ainult süüdimõistetu minevikku, vaid on kujundanud seisukoha ka J. Tarvise vangistuse kulgemise ning tuleviku osas. Maakohus on arvestanud süüdimõistetut iseloomustavaid positiivseid ja negatiivseid asjaolusid, eelistamata üht teisele. Määruskaebuses ei ole edukalt seatud kahtluse alla mitte ühtegi seisukohta. Esimese astme kohus ei teinud menetletavas asjas kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks.
54. Süüdimõistetu on oma käitumisega vangistuses andnud väga selge signaali sellest, et ta ei ole võimeline alluma kehtestatud korrale ning tõlgendab asjaolusid endale kasulikus suunas. Süüdimõistetul on kehtivad distsiplinaarkaristused, mis näitavad, et ta ei oska oma käitumist juhtida. Kui J. Tarvis nende karistustega ei nõustunud, oleks tulnud tal need nõuetekohaselt vaidlustada. See kohtule ei nähtu ja sellele ei juhi tähelepanu ka kaebaja ise. J. Tarvis toob küll välja, et Tartu Halduskohus on
55. veebruari 2022 otsusega asjas nr 3-20-2518 rahuldanud kaebaja kaebuse tööle määramise osas, kuid käesolevalt kehtivad distsiplinaarkaristused on määratud üks 2023 ja teised kaks 2024, seega ei saa see otsus, kui see ongi süüdimõistetule kasulikus suunas (tõendina esitatud ei ole), kuidagi tulevikku suunatult määratavaid distsiplinaarkaristusi mõjutada.
56. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis, sh süüdimõistetu seisukohti määruskaebuses, oleks J. Tarvise ennetähtaegne vabastamine ennatlik. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 20) Sellest on maakohus lähtunud ja leidnud, et edasise õiguskuulekuse olemasolu ei ole võimalik jaatada. Sisuliselt väidab sama ka J. Tarvis ise. Süüdimõistetul on võimalik järelejäänud karistusaja jooksul näidata, et ta sõnas toodud muutused väljenduvad ka tema käitumises vangistuses. Positiivsete muutuste esinemisel ja kinnistumisel on võimalik süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist arutada alles jäänud karistusaja jooksul veel korduvalt.
57. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
58. juuni 2024 määruse muutmata, määruskaebuse rahuldamata, põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata ning Euroopa Kohtu eelotsuse küsimise taotluse rahuldamata. Tiit Lõhmus Ingeri Tamm (allkirjastatud digitaalselt) 6 Aarne Sarjas