KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtunik Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 5. august 2024 1-24-3378 Ingeri Tamm Kriminaalasi Ole

) §-s 245 nimetatud kokkuleppe süüdistatava süüditunnistamiseks ning karistamiseks karistusseadustiku (KarS) § 213 lg 2 p 1 järgi.

1. Süüdistus KarS § 213 lg 2 p 1 järgi seisneb selles, et O. Viilup varem varguse ja kelmuse toimepanemise eest Pärnu Maakohtu
2. oktoobri 2023 otsusega nr 1-23-5551 ja Viru Maakohtu
3. jaanuari 2022 otsusega nr 1-22-441 karistatud isikuna varalise kasu saamise eesmärgil ja kasutades kannatanu G.M. le kuuluvat pangakaarti, võttis viimase nõusolekuta ja teadmata tema pangakontolt välja sularaha.
4. veebruaril 2023 võttis O. Viilup välja 50 eurot, millest 10 eurot andis kannatanule, ülejäänud 40 jättis endale.
5. märtsil 2023 kell 11.32 võttis ta välja 500 eurot, kell 11.34 veel 50 eurot ning 11.35 taas 50 eurot. Oma tegevusega tekitas O. Viilup kannatanu G.M. le varalise kahju summas 640 eurot.
6. Viru Maakohtus
7. juunil 2024 toimunud istungil jäi süüdistatav kokkuleppe juurde, selle sisu oli talle arusaadav. Tsiviilhagi summas 640 eurot võttis ta õigeks.
8. Viru Maakohtu
9. juuni
10. a otsusega tunnistati süüdistatav kokkuleppe järgi süüdi ja teda karistati.
11. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, kes ei nõustu tsiviilhagi maksma. Süüdistuse järgi võttis O. Viilup G.M. kaardilt
12. märtsil
13. a 500 eurot. Kannatanu kaardi kuulimiit on 300 eurot – seega ta valetas. O. Viilupil palub arvestada enda invaliidsusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Ringkonnakohus leiab, et süüdistataval pole kaebeõigust. Seepärast ei võta kohus seisukohta apellatsiooni sisuliste väidete suhtes. Vaidlustatud otsus tehti kokkuleppemenetluses, kus kaebeõigus on

§ 318lg 3 p 4 ja lg 4 järgi piiratud.

Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni

1. peatüki
2. jao sätete (ehk kokkuleppemenetlust reguleerivate normide) või § 339 lõike 1 rikkumise korral (

§ 318lg 4 ls 1).

Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi valesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (

§ 318lg 4 ls 2).

7. Süüdistatava sisuline väide puudutab talle süüks arvatud teo tõendatust. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 318

lg-s 4 nimetatud olukord, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, tähendab seda, et kokkuleppes märgitud faktilised asjaolud ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule. Apellatsioonikohus peab selle küsimuse lahendamisel võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte kuriteokoosseisu kirjeldusega ja otsustama, kas kokkuleppes esitatud faktilised asjaolud on selle sättega hõlmatud. Ringkonnakohtul pole võimalust ega pädevust hinnata

§ 318

lg 4 mõistes seda, kas kokkuleppesse kirja pandud asjaolud on tõendatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus nr 1-22-5228/39, p 33 ja
3. oktoobri
4. a määrus asjas nr 3-1-1-70-12, p 8 jj). Ringkonnakohtul ei tekkinud ka kokkuleppe teksti ning KarS § 213 lg 2 p 1 võrdlemisel kahtlust, et kokkuleppes kirjeldatu ei vasta arvutikelmuse koosseisule.
5. Miski ei osuta sellele, et maakohus võis kokkulepet kinnitades ja kokkuleppekohast otsust tehes rikkuda

1. peatüki
2. jao sätteid või § 339 lõiget
3. Kokkuleppemenetluses pole kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine reeglina üldse võimalik, sh süüküsimust puudutavas osas (vt otsus nr 1-20-3298/21, p 8 koos viidetega). Seda seetõttu, et kokkuleppemenetluses tehtud otsusele tavaliselt põhjendusi ei lisata, sest

§ 249

p-de 1 ja 2 järgi peab kokkuleppemenetluses koostatava kohtuotsuse põhiosas olema kirjas üksnes see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab ja kokkuleppe sisu. Seega ei kajasta kohtuotsuse põhiosa kokkuleppemenetluses ka näiteks kuritegu kinnitavate tõendite analüüsi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-2-2-13, p 10.1).
3. Maakohtu istungi helisalvestiselt kuuldub, kuidas O. Viilup väidab istungil selgesõnaliselt, et kokkulepe on talle arusaadav, ta sõlmis selle vabal tahtel ja jääb kokkuleppe juurde. Kohus küsis ka täpsustavaid küsimusi tsiviilhagi kohta, mille osas süüdistatav kinnitas kokkuleppes märgitut, s.o tsiviilhagi õigeksvõttu. 10.

§ 326

lg 2 p 3 sätestab, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile juhul, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel pole

§ 318järgi apellatsiooniõigust.

Kuna O. Viilup ei tugine

§ 318

lg-s 4 nimetatud alustele, pole tal

§ 318lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt õigust maakohtu otsust vaidlustada.

Seetõttu tuleb tema kaebus jätta

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata ja tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 2