Obsah (4)

§ 426§ 432§ 35§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Taotluse ja määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus 8. august 2

§ 426

) ei ole kohustuslik.

§ 432

lg 3 teisest lausest tuleneb küll süüdimõistetu õigus sellele, et tema valitud või määratud kaitsja – kui tal selline on – saaks ennetähtaegse vabastamise menetluses osaleda. Osutatud säte ega ükski teine norm ei pane aga menetlejale kohustust määrata süüdimõistetule tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses riigi õigusabi korras kaitsja alati, kui süüdimõistetu seda taotleb. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses, sh selles menetluses tehtud maakohtu määruse vaidlustamisel ei ole kohaldatav RÕS § 6 lg 2. Sellistel tingimustel saab riigi õigusabi süüdistatav (

§ 35lg 1), ehk isik, kelle kohta ei ole veel süüdimõistev kohtuotsus jõustunud.

K. Vigovskiy on süüdimõistetu, kes saab riigi õigusabi üksnes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg-s 1 sätestatud juhul. Selleks peab ta esitama kohtule RÕS § 12 nõuetele vastava taotluse. Kohus otsustab süüdimõistetule riigi õigusabi andmise üldises korras, arvestades RÕS § 7 lg-s 1 ette nähtud riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseid (vt Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a lahend nr 1-15-1167/123).
3. K. Vigovskiy taotlus riigi õigusabi määramiseks on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu. K. Vigovskiy pole esitanud vormikohast majandusliku seisundi teatist, mis võimaldaks ringkonnakohtul hinnata tema maksevõimet RÕS § 6 lg 1 tähenduses. Samas vangla iseloomustusest nähtuvalt on K. Vigovskiyl suured võlanõuded (18 120,77 eurot) ning vabanemisfondi hoiustatud vaid napp 59 eurot. Majandusliku seisundi tõendi esitamise puuduse kõrvaldamise nõudmist ei pea ringkonnakohus aga vajalikuks, kuna RÕS § 7 lg 1 p 1 välistab praegusel juhul riigi õigusabi andmise olenemata sellest, milline on K. Vigovskiy majanduslik olukord.
4. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluse puhul ei lahendata tavaliselt õiguslikult või tõenduslikult keerukaid küsimusi, vaid peamiselt prognoositakse kinnipeetava resotsialiseerumise väljavaateid. Viru Maakohtu põhjendused K. Vigovskiy ennetähtaegselt vabastamata jätmise kohta pole sellised, et nende vaidlustamine eeldaks õigusalaseid eriteadmisi ja käiks süüdimõistetule üle jõu. K. Vigovskiy palub endale määrata riigi õigusabi korras kaitsja poolte võrdsuse tagamiseks. Erinevalt üldjuhul võistlevast süüküsimuse lahendamise menetlusest, otsustab kohus kohtulahendi täitmisega seotud küsimused uurimispõhimõttel, mis vähendab vajadust kaitsja osavõtu järele. Määruskaebuse sisu arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebaja on võimeline oma õigusi kaitsma ise – K. Vigovskiy on esitanud igati arvestatava määruskaebuse, kus põhjendab põhjalikult ja viidetega Riigikohtu praktikale, milles ta näeb maakohtupoolset kaalutlusõiguse rikkumist ning miks ta ise peab enda resotsialiseerumise väljavaateid headeks. Seetõttu jääbki K. Vigovskiy riigi õigusabi taotlus rahuldamata. II
5. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks alust ei ole. K. Vigovskiy ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb KarS § 76 lg 4 alusel antavast hinnangust ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolu kohta. Kohtupraktikas 3 omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetletavas asjas KarS § 76 lg 4 kohaldades teinud kaalutlusviga, mis annaks aluse kohtumääruse tühistamiseks. Maakohus on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks ei saa K. Vigovskiyt KarS § 76 lg-st 4 lähtudes ennetähtaegselt vabastada.
8. K. Vigovskiy palub arvestada Riigikohtu lahendis nr 1-14-10087 tooduga ning karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 p-st 1 juhindudes lugeda mittelubatavaks karistusregistri arhiivi kantud kustunud karistusandmete kasutamine tema varasemat elukäiku iseloomustava teabena ja kõnealusele teabele tuginemine vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Ringkonnakohus selgitab, et Riigikohtu hilisemas lahendis (vt RKKKm
9. veebruar 2023 nr 1-15-1446/76, p 15) on selles osas seisukohta muudetud ning leitud, et süüdimõistetu varasemad kuriteod – nii nende arv, iseloom, raskus kui ka toimepanemisest möödunud aeg – on üks indikatiivsemaid tunnismärke, mille põhjal on võimalik prognoosida uute kuritegude toimepanemise ohtu. Samuti on lahutamatu osa inimese elukäigust see, kuidas teda on varem karistatud ja milline on olnud selle mõju. Isiku varasem elukäik hõlmab tema kuritegusid ja karistusi. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes ja KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi.
10. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. aprilli
12. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20). K. Vigovskiyl on üks kehtiv kriminaalkaristus, ent kokku on teda karistatud üheksal korral, millest seitsmel korral on ta karistust kandnud vanglas. 40-aastase K. Vigovskiy varasem elukäik seab seega tugeva küsimärgi alla tema edasise õiguskuulekuse. Sisult õige on K. Vigovskiy osundus, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb. Küll aga ei saa nõustuda määruskaebuse esitajaga selles, justkui oleks kohus teda jätnud vabastamata 20 aasta taguste sündmuste tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus peamiselt analüüsinud K. Vigovskiy käitumist pärast seda, kui ta eelmisel korral vabastati karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega Viru Maakohtu
13. jaanuari
14. a määrusega. Uue kuriteo pani K. Vigovskiy toime üsna pea (
15. veebruaril 2017). Seejärel aga hoidis ta kõrvale Viru Maakohtu
16. märtsi
17. a otsusega KarS § 329 järgi mõistetud karistust kandmisest ja tuli kuulutada tagaotsitavaks. Karistusregistri järgi täideti see karistus
18. veebruaril
19. Ehkki sellele järgnesid mõned seaduskuulekad aastad, tunnistati K. Vigovskiy Harju Maakohtu
20. jaanuari
21. a otsusega süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Seega näitab K. Vigovskiy varasem elukäik, et vangistus ega kriminaalhooldus ei ole uusi kuritegusid ära hoidnud.
22. K. Vigovskiy kinnitusel tiriti teda viimase kuriteo toimepanemisse pettusega. Ringkonnakohtu hinnangul see kaitseväide ei päde – kuriteo asjaoludest nähtuvalt ei olnud tegu ühekordse, juhusliku või planeerimata teoga, kuivõrd K. Vigovskiy käitles grupis korduvalt alfa-pürrolidinovalerofenooni suures koguses, millest saanuks joobe tekitada üle 5000 inimesele ning sai selle eest märkimisväärset kriminaaltulu (kokku 11500 eurot). Kuigi K. Vigovskiy määruskaebuse kohaselt teenis sel ajal legaalset tulu, oli viimase kuriteo 4 eesmärgiks kahtlemata majandusliku kasu saamine. Seetõttu ei ole sisult väär maakohtu osundus, et töökoht iseenesest ei hoiaks uusi kuritegusid ära. Ehkki K. Vigovskiy ei pannud kuritegusid toime kodus, ei oleks elektroonilise valve ajal tema käimised sedavõrd piiratud, et välistaksid täielikult teiste inimestega suhtlemise ja kokkusaamise või võimaluse korralduste andmiseks.
23. Määruskaebuse esitaja hinnangul on 20 aastat tagasi pandud alkoholisõltuvus ebaõige, sest põhineb kuriteo süüteo toimepanemisel alkoholijoobes. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita viimase aja otsused K. Vigovskiy puhul akuutset tõenäosust panna kuritegusid toime alkoholijoobest tingituna. Viimati karistati teda KarS § 424 järgi Viru Maakohtu
24. märtsi
25. a otsusega. Samas ei otsustata tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluses isikule pandud diagnoosi õigsuse üle – liiati nähtub isiku varasemast elukäigust, et veel 8 aastat tagasi karistati teda mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Mõningat seost praeguse kuriteo ja isiku varasema käitumise vahel võib näha ka narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise osas – K. Vigovskiyt on NPALSi alusel korduvalt karistatud väärteokorras (viimati
26. a). Enne eelmist karistust tarvitas K. Vigovskiy umbes kord kuus amfetamiini ning suitsetas vahepeal kanepit. Viimast ei pea K. Vigovskiy narkootikumiks, vaid tubakalaadseks tooteks. Asjaolu, et isik ise alkoholi ja narkootikume enda jaoks probleemiks ei pea, ei väära tõdemust, et mõlemad meelemürgid ning suhtumine neisse võivad kuritegelikku käitumist soosida.
27. K. Vigovskiy kirjutab väga südamlikult oma perest ning soovist olla lapse kasvatamisel toeks. Siinkohal tuleb aga arvestada kahe asjaoluga: esiteks peab vangla K. Vigovskiyt kõrgohtlikuks avalikkusele. Kõrgohtlikkust mööndakse süüdimõistetute puhul, kelle ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja kelle teo toimepanemise tagajärg on suur kahju – st, et vangla ei pea uue kuriteo toimepanemise ohtu madalaks. Teiseks arvestades isiku varasemat elukäiku, ei ole varasemad karistused tema hoiakuid ja mõttemaailma parandanud. Määruskaebuse andmetel on poeg hetkel 14-aastane. Võttes riski panna toime rahvatervisele äärmiselt ohtliku narkootilise aine edasiandmise, pidi K. Vigovskiy arvestama võimalusega viibida perest mõnda aega eemal ning jätta nad ilma oma toest.
28. Maakohus ei jätnud tähelepanuta ka K. Vigovskiy vabastamise kasuks rääkivaid asjaolusid (vt määruse p 2). Samas on kohus osutatud positiivseid asjaolusid hinnates leidnud, et need ei kaalu üles eelnevalt käsitletud riskitegureid. Kolleegium ei näe alust maakohtu sellisesse kaalutlusotsustusse sekkuda, sest kohus ei ole jätnud ennetähtaegse vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvestamata ega andnud ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Seega pole ringkonnakohtul põhjust muuta maakohtu lõpphinnangut, et KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuskriteeriumidest lähtudes ei saa K. Vigovskiyt praegu vangistusest vabastada. K. Vigovskiy puhul on uute kuritegude toimepanemise risk liialt suur ja kriminaalhoolduse nõuete järgimise tõenäosus väikene.
29. Kaebaja leiab sedagi, et prokuratuur ja vangla tema vabastamisele vastu ei seisa. Kolleegium märgib, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31). Praegusel juhul on prokuratuur sisuliselt möönnud, et tal „puuduvad andmed, mille pinnalt oleks võimalik kujundada arvamust isiku ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste olemasolu kohta“. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa prokuratuuri põhistamata arvamusel ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel sisulist kaalu olla. 5
30. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 8.

juuli 2024. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6