RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 118lg 1 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 24.

mai

1. a otsus L.U kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Toomas Tomberg
2. november 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsus L.U süüdistuses

§ 118lg 1 p 2 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu
2. veebruari
3. a otsusega tunnistati L.U süüdi karistusseadustiku (

) § 118 lg 1 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust, mis jäeti

§ 73

lgte 1 ning 3 alusel nelja aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Samuti rahuldas maakohus osaliselt kannatanu V. T. tsiviilhagi, mõistes süüdistatavalt välja varalise kahju hüvitiseks 2137 eurot 78 senti ja mittevaralise kahju hüvitiseks 3000 eurot.

1. L.U tunnistati süüdi
2. juulil 2014 V. T-le raske tervisekahjustuse tekitamises. Nimelt lõi süüdistatav kannatanut kaks-kolm korda rusikaga näkku, põhjustades talle vasaku silmalau ja silmaümbruse lahtise haava ning vasaku ülalõuaurke eesmise alumise seina ja vasaku silmakoopa alaseina murru koos vasaku silma alumise sirglihase kahjustusega, millega kaasnes vasaku silma kõõrdsilmsuse ja kahelinägemisena avalduv vasaku silma alumise sirglihase funktsioonihäire kestusega vähemalt neli kuud. Kohtu hinnangul toimus löömine kavatsetult, saabunud tagajärje osas tegutses süüdistatav aga kaudse tahtlusega.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja isiku õigeksmõistmist või L.U süüditunnistamist ning karistamist

§ 119lg 1 järgi rahalise karistusega.

Ühtlasi palus kaitsja kuulata üle tunnistaja, nõuda SA-lt Põhja-Eesti Regionaalhaigla välja V. T. haiguslugu ja määrata kannatanu tervisekahjustuse põhjuste tuvastamiseks täiendekspertiis. 1-16-5213

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega muudeti maakohtu otsuse põhiosa ja loeti raske tervisekahjustus tekitatuks ettevaatamatusega hooletuse vormis. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Otsuse põhiseisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
4. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et L.U lõi V. T-d ja põhjustas talle süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustuse. Ekspertiisi tulemused tõendavad, et kannatanu sai kirjeldatud vigastuse just
5. juulil 2014 toimunud löömise tagajärjel. 4.
6. Tegemist ei olnud hädakaitsega, nagu püüdis väita süüdistatav. Selle väite lükkavad ümber kannatanu ja tunnistajate ütlused. Süüdistatav ise andis menetluse eri etappidel sündmuse kohta erinevaid ütlusi, mis muudab hädakaitse versiooni ebausutavaks. Samuti on tuvastatud, et L.U tegutses kannatanu löömisel kavatsetult – tegemist oli eesmärgipärase käitumisega. 4.
7. Siiski ei vasta tuvastatud asjaoludele maakohtu seisukoht, et tagajärje suhtes tegutses L.U kaudse tahtlusega. Näkku rusikaga löömise tüüpilised järelmid ei hõlma inimeste ettekujutuses üldjuhul luumurdu. Enamasti võib see põhjustada sinikaid või haavu. Ka praegusel juhul ei ole alust arvata, et süüdistatav pidas võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist, näiteks sihtides meelega kannatanu silma. Seetõttu on usutav, et süüdistatav ei näinud ette kannatanu silma või selle funktsioonide kahjustamist, tegutsedes saabunud tagajärje suhtes hooletusega. 4.
8. Sellele vaatamata ei ole alust kvalifitseerida tegu

§ 119lg 1 järgi, nagu seda taotleb kaitsja.

Kuigi teo toimepanemise ajal, s.o enne 1. jaanuari 2015 tunnustatud kohtupraktika kohaselt, kvalifitseeriti tegu

§ 118

lg 1 p 2 järgi vaid juhul, kui isikul oli tahtlus nii teo kui ka tagajärje suhtes, ei tingi see siiski praeguses asjas teo ümberkvalifitseerimist. Praegusel ajal on omaks võetud seisukoht, et

§ 118

lg 1 ps 2 kirjeldatud tagajärg on enamohtlik tagajärg

§ 19

tähenduses, mis tähendab, et teo kvalifitseerimiseks selle sätte järgi piisab tahtlikust teost ja ettevaatamatusest, sealhulgas hooletusest, saabunud tagajärje suhtes. Kõigi astmete kohtutel on õigus kohaldada isiku suhtes tema olukorda halvendavat seaduse tõlgendust või vastavat kohtupraktikat. Tegemist ei ole isiku olukorda raskendava seadusega

§ 5lg 3 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4.

mai

1. a otsus asjas nr 311506, p 14). KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonis palub süüdistatava kaitsja mõista L.U õigeks või saata kriminaalasi apellatsioonikohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt palub kaitsja kvalifitseerida süüdistatava tegu

§ 119lg 1 järgi ja mõista talle rahaline karistus.

Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.

1. Apellatsioonikohus jättis alusetult määramata kannatanu täiendava kohtuarstliku ekspertiisi, mis on kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 105 lgte 1 ja 2 rikkumine ning seega ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Ei ole välistatud, et kannatanul esines tervisehäire juba enne seda, kui süüdistatav teda lõi. 5.
2. Samuti kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. Tuvastatud asjaoludest lähtuvalt tulnuks isik süüdi tunnistada

§ 119lg 1 järgi.

Enne

1. jaanuari 2015 toime pandud raske tervisekahjustuse tekitamise puhul pidi subjektiivse koosseisu tasandil tuvastama tahtluse nii teo kui ka tagajärje suhtes. Selline seisukoht tuleneb ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsusest asjas 2

§ 118kohaldamise praktikaga.

See on süüdistatava olukorda raskendav tõlgendus, mille vajalikkus on kaheldav ja arusaamatu ka karistuspoliitilisest vaatevinklist.

1. Prokurör taotles kassatsioonivastuses kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 6.
2. V. T-le vigastuse tekitamise fakt ja selle tekkemehhanism on veenvalt tuvastatud, rusikalöökidega põhjustatud vigastuste ning kõõrdsilmsuse ja kahelinägemise vahel on otsene põhjuslik seos. V. T. eitab kahelinägemise ja kõõrituse varasemat esinemist ning puuduvad igasugused vastupidisele viitavad tõendid. 6.
3. Taotlus L.U tegevuse ümberkvalifitseerimiseks

§ 119lg 1 järgi ei ole põhjendatud.

Riigikohtu

1. juuni
2. a otsuse nr 3114615 pdes 10–10.2 on selgitatud et

§ 118

lg 1 p 2 järgi tuleb süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (

§ 18

lg 2) või hooletult (

§ 18

lg 3).

§ 19

toime laienes

§ 118

lgs 1 nimetatud enamohtlikele tagajärgedele ka varem, s.o tegemist ei ole

§ 5lgs 3 nimetatud olukorraga ehk seadusega, mis halvendab isiku olukorda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Esmalt käsitleb kolleegium kaitsja väidet täiendekspertiisi määramise vajaduse kohta (I), seejärel analüüsib Riigikohus

§ 118lg 1 p 2 kohaldamise eeldusi ja lahendab kriminaalasja (II).

I

1. Kassatsiooni kohaselt esineb kõrvaldamata kahtlus, et V. T-l esines tervisehäire juba enne süüdistuses kirjeldatud sündmusi, ja selle kontrollimiseks tuleb toimetada ekspertiis, uurides selle käigus kannatanu haiguslugu. Seega vaidlustatakse ka senist järeldust, et V. T. tervisehäire põhjustasid L.U tekitatud vigastused.
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei rikkunud asja arutamisel menetlusõigust, jättes määramata kannatanu suhtes kohtuarstliku täiend- või ka kordusekspertiisi. Lisaks kohtueelses menetluses tehtud ekspertiisidele määras maakohus
3. oktoobril 2016 kriminaalasja arutamise käigus kannatanu V. T. suhtes isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi, milles osales ka silmaarst. Maa- ja ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ekspertiisiakti ning kohtuistungil üle kuulatud eksperdi ja kannatanu ütlustega tuvastatud, et V. T. tervisekahjustuse põhjustas just süüdistatava tegu. Nimelt nähtub ekspertiisiaktist, et
4. juulil 2014 diagnoositud kannatanu vasaku silmalau ja silmaümbruse lahtine haav ning varem radioloogi poolt kirjeldamata jäetud vasaku silmakoopa alaseina murd koos vasaku silma alumise sirglihase kahjustusega võivad olla tekitatud samal päeval löögist kõva tömbi esemega, näiteks rusikaga. Vasaku silma alumise sirglihase kahjustusega kaasneb lihase funktsioonihäire, mis avaldub kõõrdsilmsuses ja kahelinägemises. Selline tervisehäire tuvastatigi kannatanul 27.-
5. detsembril 2016 ekspertiisi käigus tehtud uuringutega. Kohtuistungil üle kuulatud ekspert selgitas murru tuvastamisega seonduvat ja kinnitas, et see võib tekkida löögi tagajärjel silma alumise serva piirkonda. Ka kannatanu andis ütlusi selle kohta, et tervisehäire järgnes süüdistatava tekitatud vigastusele. Kriminaalasjas ei ole esitatud seda ümberlükkavaid 3

§ 118lg 1 p 2 tunnustele.

Seda tulenevalt

§st 19, mille kohaselt vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Võttes arvesse, et

§ 118

lg 1 ps 2 on kirjeldatud

§s 121 sisalduva süüteokoosseisu enamohtlik tagajärg, rakendub põhimõte, et tagajärje suhtes piisab ettevaatamatusest. Kaitsja vaidlustab sellist arusaama, asudes seisukohale, et kuni 1. jaanuarini 2015 eeldas

§ 118

lg 1 subjektiivse koosseisu tasandil vähemalt kaudset tahtlust nii teo kui ka tagajärje suhtes. 11.Ringkonnakohtu otsuse õigsust vaidlustades tugineb kaitsja olemuslikult põhiseaduse (PS) § 23 lgs 1,

§ 5

lgs 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lgs 1 märgitule ehk isiku olukorda raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelule, mille kohaselt ei tohi isikut karistada teo eest, mis ei olnud kuritegu teo toimepanemise ajal, samuti ei tohi tema suhtes kohaldada raskemat seadust kui see, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Sellel põhimõttel on kaks eesmärki: kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest ja tagada võimalus veenduda oma teo seaduslikkuses või näha ette võimaliku õigusrikkumisega kaasnevaid tagajärgi. 12. Kolleegium nendib, et võrreldes teo kvalifitseerimisega

§ 121

(kehaline väärkohtlemine) või § 119 (raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest) järgi raskendab teo kvalifitseerimine

§ 118lg 1 p 2 järgi isiku olukorda võimaliku sanktsiooni poolest.

Seega tuleb lahendada küsimus, kas

§ 118

lg 1 p 2 kohaldamisega rikuti praeguses kriminaalasjas raskema karistusseaduse tagasiulatuva jõu keeldu. Selleks on vaja välja selgitada, kas tegemist on isiku olukorda raskendava seadusega

§ 5lg 3 tähenduses.

12.1. Pärast karistusseadustiku jõustumist asuti Riigikohtu praktikas seisukohale, et

§ 118

lg 1 pd 1–6 eeldavad tahtlust nii teo kui ka tagajärje suhtes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3115710, p 7.2 ja
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3117707, p 8). Sama arvamust väljendati ka õiguskirjanduses, leides, et enamohtliku tagajärjena ei saa vaadelda eriosas üld- ja erinormi vahekorras olevaid sätteid, nagu näiteks

§ 121ja § 118 (vt Karistusseadustik.

3., ümbertöötatud ja täiendatud kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2009, § 19, p. 2.1 ja § 118, p 4.1). Ent esindatud oli ka vastupidine seisukoht (vt E. Hirsnik. Mõningatest karistusõiguslikest inimese surma põhjustamise, vabaduse võtmise ja kuriteo varjamisega seotud probleemidest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr

1. – Juridica 2011, nr 2, lkd 153–161; kriitiliselt ka Karistusseadustik. 4., ümbertöötatud ja täiendatud kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2015, § 19, p 2.1 ja § 118, p 14.1). 12.
3. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku uus redaktsioon ja

§ 118esimesse lõikesse lisandus punkt 7, nähes tekitatud tervisekahjustuse võimaliku tagajärjena ette ka isiku surma. 4

§st 19 juhul, kui teo toimepanija kahjustas teise isiku tervist küll tahtlikult, kannatanu surma suhtes tegutses aga ettevaatamatusega. Ühtlasi märgiti seletuskirjas, et seniajani on

§ 118

lg 1 rakendamisel jäetud ebaõigesti tähelepanuta

§ 19

, mis sätestab, et erandina

§ 15

lgs 1 sätestatud üldpõhimõttest vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Kuivõrd

§ 118

lg 1 kõneleb tervisekahjustusest, millega kaasnevad sätte seitsmele punktile vastavad rasked tagajärjed, on tegemist

§s 121 sätestatud kuriteo (tervisekahjustus) kvalifitseeritud koosseisuga. Tulenevalt

§st 19 piisab seega

§ 118

lg 1 koosseisu realiseerumiseks juba sellest, kui tahtliku tervisekahjustuse tekitaja on raske tagajärje suhtes toiminud ettevaatamatult. Tervise kahjustamise osas peab teo toimepanijal olema igal juhul tahtlus. Seaduses seni sätestatud tervisekahjustuse rasketele tagajärgedele lisatakse veel üks – surm. See tagajärg näitab üheselt ära, et

§ 118ei eelda raske tervisekahjustuse korral tahtlust.

12.

1. Seejärel leidis ka Riigikohtu kriminaalkolleegium
2. juuni
3. a otsuse nr 3114615 punktis 10.2 `i korras, et

§ 118

esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide jaoks. Pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest on võimalik

§ 118

lg 1 pde 1–6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (

§ 18

lg 2) või hooletult (

§ 18lg 3).

Kuivõrd

§ 118

lg 1 pdes 1–6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb

§ 118

lg 1 pde 1–6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult.

1. Kriminaalkolleegiumi hinnangul nähtub õigusliku mõtte eelkirjeldatud arengukäigust järgmist. Ei saa eitada, et seadusandja tahe
2. jaanuaril 2015 jõustunud muudatuste tegemisel võis avaldada mõju sätte kui terviku tõlgendamisele ja eeskätt

§ 19

rakendatavusele

§ 121ja § 118 vahekorra selgitamisel.

Samas ei välistanud

§ 118

lg 1 p 7 lisamine iseenesest

§ 118

lg 1 pdes 1–6 loetletud tagajärgede osas varasema kohtupraktika säilitamist, sest viimati nimetatud tunnuste puhul muudeti vaid sõnastust (

§ 118

lg 1 ps 2 sisalduv tunnus „raske kehaline haigus“ asendati töövõimet piirava või üle nelja kuu kestva tervisehäire mõistega). Seega ei ole tegemist isiku olukorda halvendava seadusega

§ 5lg 3 tähenduses.

14. Vaagimist vajab järgnevalt küsimus, kas kohtupraktikas

§ 118lg 1 p 2 tõlgendamine varasemast erineval viisil rikub isiku õigusi.

Õiguskirjanduses leitakse, et isiku olukorda raskendava karistusseadusena ei saa üldjuhul käsitada kohtupraktikas ette võetavaid muutusi seaduse tõlgendamisel (Karistusseadustik. 4., täiendatud ja ümbertöötatud kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2015, § 5, p 10). Seda muu hulgas põhjusel, et seadusele antav tõlgendus kujuneb kohtu kui seadusandlikust ja täitevvõimust sõltumatu institutsiooni tegevuse tulemusena. Isegi väga selgelt sõnastatud normi puhul võib osutuda vajalikuks selle sisu ja ulatuse täiendav avamine konkreetse kohtuasja põhjal. Seadusele antav tõlgendus peegeldab seejuures ka ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid konkreetsel hetkel. Sellest tulenevalt on paratamatu, et aja möödudes ja kohtu ette jõudvate kriminaalasjade tehiolude analüüsimise ning normi kohaldamise tulemusena võib kohus jõuda järeldusele, et seadusele seni antud tõlgendus vajab korrigeerimist. Näitena võib tuua muutuse täideviimise teooria kohaldamisel, kus kohtupraktika irdus senisest formaal-objektiivsest kontseptsioonist, asendades selle nn 5

§ 118

lg 1 pde 1–6 järgi süüdi tunnistada ja karistada ka isikut, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt või hooletult. Kolleegiumi arvates ei saa sellest siiski järeldada, et enne nimetatud kuupäeva toimepandud tegudele ei ole seaduse kohaldamine sellisel viisil võimalik. Viidatud kriminaalasjas oli tegemist teo toimepanijaga, keda karistati

§ 118

lg 1 p 1 järgi, kuid kellel tuvastati tahtlus nii teo kui ka tagajärje osas, mistõttu kriminaalasja lahendamisel ei pidanud Riigikohus kohaldama sätet praeguse kriminaalasjaga sarnastel tehioludel. Normi rakendamist puudutav selgitus on otsuses antud `i korras ja mõeldud lahendama pärast

1. jaanuari 2015 tekkivaid olukordi. Kolleegium leiab, et karistusseadustiku kõnealused sätted on kohaldatavad ka enne
2. jaanuari 2015 toimepandud tegudele.
3. Eeltoodut kokku võttes asub kolleegium seisukohale, et ringkonnakohus ei ole L.U teole õigusliku hinnangu andmisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 1, jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsuse muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 1-16-5213/62, Eriarvamus: 1-16-5213/63 6