← Eesti

2-18-1388/153

Obsah (26)§ 162§ 175§ 177§ 176§ 657§ 442§ 50§ 53§ 634§ 651§ 656§ 200§ 345§ 422§ 436§ 394§ 396§ 654§ 272§ 232§ 457§ 428§ 438§ 168§ 171§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Mai Grauberg, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-13

§ 162lõikest 1 jäävad menetluskulud hageja kanda.

25. Kostjad paluvad hagejalt välja mõista esindajakulu summas 13 974 eurot (käibemaksuta) OÜ Riigiressursside Keskus kasuks (III kd tl 60–73). Kostjad esitasid menetluskulude nimekirja, mille järgi kulutas lepinguline esindaja esindusele kokku 70,12 t. Maakohus viitas

§ 175lõikele 1.

Lepingulise esindaja (vandeadvokaadi) tunnitasu määr on 170 eurot (käimemaksuta). Hageja tunnitasule vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et tunnitasu määr 170 eurot kahe kostja esindamise eest on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. 26. Kuigi hageja kuludele vastu ei vaidle, leiab kohus, et kostjate esindaja ajakulu ei ole põhjendatud järgmises ulatuses: 21.06.2018 (0,12

  1. t)– nimekirja ei ole lisatud kirjeldust, mida see ajakulu sisaldab, seega ei ole kulu kontrollitav ja on põhjendamata; 19.12.2018 esialgne tutvumine üldkoosoleku otsuse kehtetuks / tühiseks tunnistamise hagi materjalidega, kirjad klient (0,54
  2. t)– arusaamatuks jääb ajakulu seos käesoleva tsiviilasjaga, seega põhjendamatu kulu; 23.04.2019, 24.04.2019 kohtu kirjade ja määruskaebuse ülevaatamine, aegumise vastuväite ja hagi läbivaatamata jätmise taotluse koostamine (1,30 t, 0,54
  3. t)– kostjad esitasid kohtule juba 26.07.2018 hagi läbivaatamata jätmise taotluse, süstemaatiliselt samade taotluste koostamise ja esitamise ajakulu ei ole põhjendatud; 03.03.2021 vaheotsuse taotluse esitamine (0,54 t), 04.03.2021 hagi vastus ja vaheotsuse taotlus (1 t), 09.04.2021 töö sisuliste väidetega (1,42 t), 11.04.2021 töö väidetega (2
  4. t)– kohtute infosüsteemist ega toimikust ei nähtu, et kostjad oleksid nimetatud kuupäevadel esitanud vaheotsuse 6

(16)2-18-1388 taotluse või üldse ühtegi menetlusdokumenti; 28.11.2021, 29.11.2021 taotluse koostamine hagi mittemenetlemiseks (1,18 t, 0,12
  1. t)– kohus ei küsinud kostjatelt seisukohta, vaid jättis 15.10.2021 määrusega hagi käiguta, kostjad esitasid korduva taotluse hagi läbivaatamiseks jätmiseks, ootamata ära kohtu järgmisi toiminguid, seega põhjendamatu kulu; 06.02.2022 kohtukirjaga tutvumine (0,12
  2. t)– kohtute infosüsteemist ja toimikust ei nähtu, et kohus oleks koostanud sel kuupäeval kirja, kohus saatis hagejale kirja 09.02.2022, seega ajakulu põhjendamata; 11.02.2022 dokumendi täiendused (0,18
  3. t)– jääb arusaamatuks, mis täiendused on kostjad koostanud, sest kohtule neid esitatud ei ole, seega ajakulu põhjendamatu; 16.02.2022, 17.02.2022, 18.02.2022 vastus hagile (2 t, 5 t, 3
  4. t)– arvestades vastuse sisu ja mahtu ning seda, et kostjad kordavad ka varasemat, ei saanud selle koostamiseks kuluda rohkem kui 5 t; 06.06.2022 taotluse koostamine hagi läbivaatamata jätmiseks (1,36
  5. t)– korduva taotluse esitamine ei olnud põhjendatud; 15.11.2022 taotluse koostamine (0,48
  6. t)– kostjad esitasid järjekordselt taotluse hagi läbivaatamiseks jätmiseks, ootamata ära kohtu toiminguid, seega ajakulu põhjendamatu. Ülejäänud kostjate esindaja ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud ja vastab esitatud menetlusdokumentidele ning teostatud toimingutele. Kohus arvestab ka asjaoluga, et menetlus on kestnud kokku ca 5 aastat, mille sisse mahub palju menetlustoiminguid erinevates kohtuastmetes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud on kostjate esindaja ajakulu kokku 54,22 t ja tasu 9217,40 eurot (54,22x170). 27. Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2022 määruse kohaselt on hageja tasunud kostjate menetluskulude katteks tagatise 2720 eurot (III kd tl 33). Hagejalt käesoleva otsusega kostjate kasuks väljamõistetud menetluskuludest 2720 eurot tuleb hüvitada kohtu deposiiti tasutud 2720 euro suuruse tagatise arvelt ning tagatist ületav summa 6497,40 eurot tuleb mõista välja hagejalt. Hüvitis 2720 eurot tuleb kanda otsuse jõustumisel OÜ Riigiressursside Keskus taotluse alusel sama äriühingu arvelduskontole, millise rekvisiidid tuleb eelnevalt esitada kohtule. 28. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 tuleb rahuldada kostjate taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja apellatsioonkaebus

  1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub hageja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda.
  2. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme.
  3. Intressinõue ei ole aegunud. Põhinõude sissenõutavaks muutumise aeg ei ole faktiline asjaolu ja poolte väited selle kohta kohtule siduvad. Isegi kui hageja oleks väitnud, et põhinõue muutus sissenõutavaks vastavalt 01.
  4. ja 01.09.2009, pidi maakohus hindama, kas väide vastas tõele. Maakohus ei tuvastanud põhinõude sissenõutavaks muutumise aega.
  5. Maakohtul pidi tekkima mõistlik kahtlus, kas põhinõue muutus sissenõutavaks võlatunnistuse punktis 1 kokkulepitud kuupäevadel, arvestades, et tsiviilasjas nr 2-12-21639 tehtud otsuses jõudis kohus järeldusele, et põhinõue muutus sissenõutavaks 30.05.2009 arve esitamisega alates 17.05.2013 (otsuse punktid 17.1– 17.2). 7

(16)2-18-1388
  1. Isegi kui on õige maakohtu hinnang põhinõude sissenõutavaks muutumise aja kohta, ei tähenda see automaatselt põhinõude aegumist vastavalt 01.
  2. ja 01.09.
  3. Maakohtu otsuses puudub õiguslik analüüs, kas kostjate poolt kohustuste rikkumist võib pidada tahtlikuks TsÜS § 146 lõike 4 tähenduses. Hageja on seisukohal, et kostjate tahtlus väljendub mh nende vastuolulises käitumises. Vastuoluline ja / või pahatahtlik käitumine võib omada tähendust ka kolmeaastase aegumistähtaja kohaldumisel, kuna hea usu põhimõttega vastuolus olev kohustatud isiku käitumine võib välistada aegumise kohaldamise (TsÜS § 138, VÕS § 6). Sellele juhtis tähelepanu Tallinna Ringkonnakohus praeguses menetluses 14.07.2020 määruse punktis
  5. Kostjate vastuoluline ja pahatahtlik käitumine väljendub mh selles, et tsiviilasja nr 2-12-21639 menetluses väitsid nad, et kuna kohustuse sissenõutavaks muutumise tingimuseks oli arve esitamine ja kuna nad ei ole arvet saanud, ei ole hageja põhinõue kunagi muutunud sissenõutavaks (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse punktid 2, 14.1). Käesolevas asjas väidavad kostjad vastupidist.
  6. Maakohus ei määranud hagejale tähtaega kirjaliku seisukoha esitamiseks vastuseks kostjate 18.02.2022 hagivastusele.
  7. Maakohtus istungi pidamist 14.03.2023 ei saa õigustada suulises määruses viidatud teiste asjaoluga, s.o sellega, et asi on pikalt olnud kohtu menetluses ja hageja peaks ise olema huvitatud võimalikult kiirest menetlemisest. Hageja on huvitatud asja võimalikult kiirest menetlemisest, kuid see ei kaalu üles tema õigust õiguslikule ärakuulamisele.
  8. Maakohtu otsuse motiivid on vastuolulised. Kui hageja nõuded olid ammendavalt lahendatud eelmises kohtumenetluses, puudus kohtul pädevus lahendada intressinõuet sisuliselt ega hinnata aegumist. Apellant nõustub maakohtuga, et vastavalt alates 01.
  9. ja 01.09.2009 on tal õigus nõuda kostjatelt üksnes viivist, kuid ka see järeldus põhineb eeldusel, et põhinõue on muutunud sissenõutavaks võlatunnistuse punktis 1 märgitud kuupäevadel.
  10. Otsuse punktis 31 põhjendas kohus viivisenõude aegumist asjaoluga, et aegunud on põhinõue. Täiendavalt põhjendas kohus viivisnõude rahuldamata jätmist sellega, et nõue on kohtu ette toodud asjaoludel lahendatud alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni nõuetekohase täitmiseni, sh otsusejärgse aja osas jõustunud kohtuotsusega. Maakohtu järeldus on paljasõnaline ja sisuliselt ebaõige ning formaalselt vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2020 määruse punktis 21 esiletooduga.
  11. Hageja ei saanud vastata kostjate menetluskulude hüvitamise taotlusele. Maakohus rikkus

§ 176lõiget 2.

Vastus apellatsioonkaebusele

  1. Vastustajad vaidlevad kaebusele vastu ja paluvad jätta menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ja tutvunud apellatsioonkaebuse ning tsiviilasja muude materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb 8

(16)2-18-1388 tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata nõude viivise saamiseks perioodi eest kuni 31.05.2012. Selles osas tuleb menetlus lõpetada. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. 42.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab ringkonnakohus esmalt seni lahendamata menetluslikud taotlused. Hageja on esitanud taotluse (III kd tl 151–153) ringkonnakohtu istungi protokolli lisada kohtu ja apellandi esindaja mõttevahetus ajavahemikus 00:33:00 kuni 00:35:30 selle üle, kas tsiviilasja materjalidesse on dokumentaalse tõendina esitatud samade poolte vahel jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 otsus (edaspidi ka eelmise menetluse otsus). Taotleja on seisukohal, et kuna kumbki pool seda dokumenti tõendina maakohtule ei esitanud ja maakohus selle dokumendi õiguslikku tähendust pooltele ei selgitanud, ei saanud kohus sellele vaidlustatud otsuses tugineda. Taotleja leiab, et istungil toimunud mõttevahetus on oluline asja lahendamise ja võimaliku edasikaebe seisukohalt. Kostjad vaidlevad taotlusele vastu (III kd tl 155–157). 43. Kolleegium on seisukohal, et protokolli parandamiseks alust ei ole.

§ 50

lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama sätte punkti 6 kohaselt märgitakse protokolli menetlusosaliste avaldused ja taotlused mong punkti 8 kohaselt menetlusosaliste vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Praeguses asjas esitas hageja lepinguline esindaja ringkonnakohtu istungil väite, et samade poolte vahel 2017. a jõustunud kohtuotsust ei ole dokumentaalse tõendina tsiviilasja materjalides, mille peale juhtis kohus tähelepanu pabertoimikule, mille I köites alates lk-lt 16 viidatud lahendi väljatrükk asub. Seepeale hageja mistahes taotlusi seonduvalt kohtuotsuse kui dokumentaalse tõendi arvestamise või mittearvestamisega ei esitanud. Need on esitatud alles 10.04.2024 menetlusdokumendis. Seega puudub ka alus protokolli parandamiseks. Hageja vastuväide lisatakse prokotollile

§ 53lõike 4 viimase lause alusel.

44. Ringkonnakohus selgitab, et võtab

§ 634

alusel arvesse neid vastuväiteid maakohtu otsusele, mis olid esitatud kuni apellatsioonitähtaja lõpuni (lõige 1), välja arvatud kaebaja väited õiguse tõlgendamise kohta või vastuväited vastustajate esitatule (lõige 2). Seega lähtub kolleegium kaebuse piiride osas (

§ 651

lõige 1) hageja 17.07.2023 menetlusdokumendist, milles puudused olid kõrvaldatud 04.09.2023 (III kd tl 91–92, 100–102). 45. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et selliseid menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise kaebuse põhjendustest olenemata (

§ 656lõike 2 teine lause), kolleegium ei tuvastanud.

Hageja ei esitanud apellatsioonkaebuses mistahes vastuväiteid seonduvalt maakohtu poolt samade poolte vahel 2017. a jõustunud tsiviilasjas nr 2-12-21639 tehtud kohtuotsuse dokumentaalse tõendina arvestamise kohta. Sellised vastuväited oleksid olnud ka vastuolus

§ 200

lõikes 1 sätestatud menetlusosalise kohustusega kasutada oma menetlusõigusi heauskselt. Nimelt nähtub tsiviilasja materjalidest, et maakohus viitas jõustunud kohtuotsusele juba 01.02.2018 hageja esmast hagiavaldust käiguta jättes, samuti esimeses hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise 22.02.2018 määruses 9

(16)2-18-1388 (I kd tl 27–28 (punktid 4, 5), 31–33). Edaspidises menetluses viitasid ja tsiteerisid jõustunud kohtulahendi resolutsiooni ja põhjendusi korduvalt nii maa- kui ringkonnakohus, aga ka hageja ise (nt I kd tl 48–49, 58 pöördel, 76 pöördel–77 jne) ja kostjad. Hageja ei esitanud maakohtus enam kui viie aasta jooksul vastuväidet, et tegemist on lubamatu tõendiga, kuna kumbki pool ei ole seda esitanud. Sõltumata asjaolust, et hagejat ei esindanud maakohtus õigusteadmistega lepinguline esindaja, nähtub tema menetlusdokumentidest, et nende koostajal on õigusteadmised nii menetlus- kui materiaalõigusest ja mh oli koostaja aru saanud ja teadlik, et asja lahendamisel arvestatakse dokumentaalse tõendina poolte vahel varasemalt jõustunud kohtuotsust. Kolleegiumi arvates ei anna teistsugusele seisukohale asumiseks alust ka asjaolu, et kohtute infosüsteemis praeguse asja materjalidesse ei ole konkreetset otsust sisestatud ja et menetlusdokumentidest ei nähtu selle dokumendi lisana formaalselt kohtule esitamist.
  1. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka hageja väited tema õiguse rikkumise kohta olla ära kuulatud maakohtu poolt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli hageja juhatuse liige teatanud 12.03.2023, et ei ole tervisliku seisundi olulise halvenemise tõttu võimeline lähiajal osalema kohtumenetluses ja võib järgmised 2–3 nädalat viibida haiglas (III kd tl 74–74 pöördel). Mistahes tõendit juhatuse liikme tervisliku seisundi kohta ei esitatud. Kohtuistung oli määratud toimuma 14.03.
  2. Maakohus teatas 13.03.2023, et istung toimub plaanipäraselt (samas tl 75). Sellele teatele vastuseks esitas juhatuse liige tõendi 10.03.2023 haigestumise tõttu haiguslehe avamise kohta. Seega kohaldus olukorrale

§ 345

, millest tulenevalt kui kohtuistungile kutsutud isik ei saa kohtusse ilmuda, peab ta sellest kohtule õigel ajal teatama ja ilmumise takistust põhistama. Haiguse põhistamiseks kehtib

§ 422lõiked 2 ja 3.

Mitte igasugune haiguslik seisund, mis võib küll anda aluse haiguslehe avamiseks, ei pruugi takistada isiku kohtuistungile ilmumist. Praegusel juhul ei saanud anda hageja esitatud väljatrükk haiguslehe avamisest maakohtule veendumust, et tegemist on mõjuva põhjusega. Seda enam, et juhatuse liikme 12. ja 14.03.2023 ekirjad ei sisaldanud selgesõnalist taotlust kohtuistungi edasi lükkamiseks. Maakohus võttis seejuures asjakohaselt arvesse asjaolu, et kohtuistungi toimumise ajaks oli hagiavalduse esitamisest kohtusse möödunud enam kui viis aastat. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui jaatada kohtuistungi läbiviimisega seonduvalt hageja õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist maakohtu poolt, ei olnud tegemist olulise rikkumisega, sest hageja oli saanud kõik asjaolud ja väited / vastuväited esitada eelnevalt kirjalikus menetluses ning pooltevahelise vaidluse sisuks oli õiguse (nii menetlus- kui materiaalõiguse) kohaldamine.

§ 436

lõike 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Lisaks toimus ringkonnakohtus istung, millega samuti on täidetud poolte õigusliku ärakuulamise põhimõte. 47. Tsiviilasja materjalidega kooskõlas on kaebaja väide, et maakohus ei määranud hagejale tähtaega kirjaliku vastuse esitamiseks kostjate 18.02.2022 hagivastusele. Samas ei ole hageja põhjendanud, kuidas tähtaja andmata jätmine viis ebaõige otsuse tegemiseni.

§-st 393 tulenevalt peab kohus tegema menetlusse võetud hagiavalduse teatavaks kostjale ja määrama tähtaja vastuse esitamiseks (

§ 394, 395).

Kohus nõuab hagejalt hagi vastuse kohta kirjalikku arvamust ja annab selleks mõistliku tähtaja, kui see on vajalik asja kiirema ja õigema lahendamise huvides (

§ 396). Praeguses asjas nähtub tsiviilasja materjalidest, et hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis olid pooled saanud esitada korduvaid 10

(16)2-18-1388 seisukohti praeguses vaidluses oluliste nii materiaal- kui menetlusõiguse seisukohalt tähtsate asjaolude kohta. Mh oli hagejale juba alates
  1. a kostjate esimesest menetlusdokumendist (I kd tl 100–106) teada nende seisukohad nõuete kohta. Seega oli asjakohane maakohtu otsustus mitte küsida hagejalt veel ühte samasisulist kirjalikku menetlusdokumenti vastusena hagivastusele. Hageja ei toonud kaebuses välja, millised elulised asjaolud, tõendid jmt jäid tal maakohtu otsustuse tõttu esitamata.
  2. Hageja nõude aluseks on 20.06.2008 võlatunnistus, milles kostjad võtsid hagejale nõuded loovutanud võlausaldaja ees solidaarse kohustuse tasuda võlausaldaja esitatud arvete alusel põhivõla 265 000 eurot (sisaldab käibemaksu) kahes jaos: 200 000 eurot hiljemalt 01.06.2009 ja 65 000 eurot hiljemalt 01.09.2009; maksta mõlemalt summalt intressi 12% aastas alates 31.03.2009 kuni tasumise tähtpäeva saabumiseni; kohustuste nõuetekohasel täitmata jätmisel tasuda viivist 0,2% päevas kuni kogu nõude täieliku tasumiseni (I kd tl 8–9).
  3. Seonduvalt hageja intressinõudega nõustub kolleegium maakohtuga, et hagejal puudub kostjate vastu 20.06.2008 võlatunnistusest (edaspidi võlatunnistus) tulenev hagetav intressinõue. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse punktides 12–14, 20, 22 ja 23 ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Küll aga tuleb maakohtu põhjendusi täiendada järgnevaga. Maakohus tuvastas, et hageja nõuab praeguses asjas intressi perioodi eest alates 30.06.2012, mis vastab 25.01.2022 menetlusse võetud 04.01.2022 hagiavalduse terviktekstis viidatud 29.03.2018 hagiavaldusele (hageja küll viitas 30.03.2018 avaldusele, aga sellise kuupäevaga avaldust tsiviilasja materjalides ei ole), mille hageja esitas maakohtu nõudel 04.01.2022 (II kd tl 132–135, 143–144; I kd tl 85–86). Ka hagiavalduse menetlusse võtmise staadiumis sai ringkonnakohus 14.07.2020 määruse (II kd tl 72– 75) kohaselt aru, et hageja hageb praeguses menetluses intressi alates 30.06.

  2. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas ei ole esitatud tõendeid, mis annaksid aluse tõlgendada intressi kokkulepet võlatunnistuses teisiti, kui seda tehti samade poolte vaidluses sama võlatunnistuse üle tsiviilasjas nr 2-12-
  3. Seejuures on praeguses asjas dokumentaalseteks tõenditeks nii viidatud kohtuasjas 22.06.2017 tehtud ja jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsus kui samas asjas 17.04.2015 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsus (I kd tl 118–124). Viimane neist küll tühistati Riigikohtu poolt, kuid jõustunud lahendi põhjenduste punktis 16.2 on sellele viidatud kontekstis, mis tõendab poolte ühist tahet intressi kokkuleppe tegeliku sisu tuvastamisel. Mõlemad dokumendid on praeguses asjas

§ 272

lõike 2 kohasteks dokumentaalseks tõendiks, mida kohus hindab vastavalt

§ 232lõikes 1 sätestatud reeglitele.

Jõustunud kohtulahendi puhul ei võta kohus arvesse mitte ainult lahendi resolutsiooni, mis on pooltele kohustuslik tulenevalt

§ 457lõikest 1, vaid kogu lahendit asjakohases ulatuses.

51. Jõustunud kohtuotsuse kohaselt tuvastas ringkonnakohus mh, et 20.06.2008 võlatunnistus on konstitutiivne; intressi nõue rajaneb võlatunnistuse punktil 4, mille kohaselt tuli osasummadelt 200 000 eurot (tasumise tähtajaga 01.06.2009) ja 65 000 eurot (tasumise tähtajaga 01.09.2009) maksta intressi alates 31.03.2009 kuni tasumise tähtpäevadeni; põhinõude jagunemine neto- ja käibemaksu summaks intressi nõuet ei mõjuta; võlatunnistuse preambuli punkti (E) kohaselt lähtusid pooled tasumiskohustuse edasilükkamisel kostjate finantsplaanidest ja turu üldistest 11

(16)2-18-1388 tingimustest, seega teenisid võlatunnistuse punktid 1 ja 4 koosmõjus eesmärki, et kostjatel on võimalik täita rahaline kohustus hiljem; sellise aja eest on põhjendatud ja majanduslikult mõttekas leppida kokku intressi tasumises; ei oma tähtsust, kas ja millal muutus 265 000 euro suurune võlasumma sissenõutavaks, sest intressi kokkulepe käsitles aega kuni võla sissenõutavaks muutumiseni; ringkonnakohus rahuldas intressi nõude vastavalt summalt 200 000 eurot perioodi 31.03.– 01.06.2009 eest summas 4141,62 eurot ja summalt 65 000 eurot perioodi 31.03– 01.09.2009 eest summas 3312,35 eurot, kokku on 7453,97 eurot.
  1. Lisaks sedastas ringkonnakohus eelmises otsuses ja on seega tõendatud, et 29.05.2017 kohtuistungil olid pooled üksmeelsed, et intressi summa arvutamisel on kohane lähtuda ringkonnakohtu 17.04.2015 otsuses esitatud arvutustest. Viidatud otsuse põhjendustes (punktis 26) oli ringkonnakohus arvutanud intressi vastavalt kuni 01.06.2009 ja 01.09.2009 kokku summas 7453,97 eurot. Sama tõendi punktist 25 nähtuvalt tõlgendas ringkonnakohus võlatunnistuse punkti 4 ja asus seisukohale, et poolte tegelikuks tahteks intressikokkuleppe sõlmimisel oli vastavalt kokkuleppe sõnastusele tasumine kuni rahaliste kohustuste täitmise tähtpäeva saabumiseni ning et grammatilise tõlgendamise tulemust toetab võlatunnistuse muu sisu (punkt 5, milles oli kokku lepitud märkimisväärse määraga viivise tasumine kuni nõude täieliku tasumiseni). VÕS § 29 lõike 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama sätte lõike 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada mh tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (punkt 2). Lõike 6 kohaselt tuleb lepingutingimusi tõlgendada koos teiste tingimustega, andes tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Praeguses tsiviilasjas ei ole esitatud tõendeid, mille alusel oleks kolleegiumil alust tõlgendada võlatunnistuse punkti 4 teisiti, kui on seda varasemalt on tehtud. Tasumisega viivitamise korral märkimisväärse määraga viivise kokkuleppimine viitab sellele, et puudus sisuline vajadus kaitsta võlausaldajat lisaks viivisele ka intressi saamise õigusega. Kolleegium märgib, et intressinõue muutus seega sissenõutavaks praeguses asjas vastavalt 01.
  2. ja 01.09.2009, mida peeti silmas ka 22.06.2017 otsuse punktis 16.
  3. Põhinõude sissenõutavaks muutumine sõltus võlausaldaja enda tegevusest (arve esitamisest; võlatunnistuse punkt 1) ning sellega viivitamine ei saanud tuua kaasa intressi tasumise kohustuse pikenemist ka VÕS § 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõike 1 alusel, kuna võlgnik ja võlausaldaja peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.
  4. Lisaks muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi osas, milles kohus käsitas intressinõude aegumist. Ringkonnakohus jätab vastava osa põhjendustest maakohtu lahendist välja, kuna eelnevalt leidis tuvastamist, et hagejal puudub hagetava perioodi eest kostjate vastu võlatunnistusest tulenev nõue. Nõue, mida ei ole, ei saa aeguda. TsÜS § 142 lõike 1 kohaselt aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue). Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium siiski, et oluliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks ei ole ja kohtulahendi tühistamist ei too kaasa asjaolu, kui kohus käsitab sisulise lahendi põhjendustes alternatiivseid võimalikke nõude rahuldamata jätmise aluseid, vastates selliselt pool(t)e väidetele. Küll aga ei pruugi see olla põhjendatud menetlusökonoomiliselt.
  5. Seonduvalt viivisenõudega on hageja praeguses asjas leidnud, et tal on sõltumata tsiviilasjas 2-12-21639 jõustunud kohtuotsusest õigus nõuda 20.06.2008 12
(16)2-18-1388 võlatunnistuse punkti 5 alusel kostjatelt solidaarselt viivist 0,2% iga viivitatud päeva eest vastavalt alates 01.06.2009 arvestatuna 200 000 eurolt ja alates 01.09.2009 arvestatuna 65 000 eurolt kuni kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-12-21639 28.11.2017 summas 1 000 000 eurot (kogu viivis moodustaks 1 632 100 eurot, millest jõustunud otsusega mõisteti välja 265 000 eurot ja jäeti rahuldamata 305 423,73 eurot, seega oleks saada veel 1 061 676,30 eurot). Jõustunud kohtulahendist nähtuvalt oli hageja tsiviilasjas nr 2-12-21639 esitanud viivisenõude järgmiselt: 265 000 eurot (põhivõla suuruses) kohtusse pöördumisele eelnenud aja eest (hagi esitati 31.05.2012); 265 000 eurot kuni kohtuotsuse tegemiseni; alates otsuse jõustumisest (22.06.2017 lahendi põhjenduste punkti 7 kolmas lõik). Kohtuotsuse (I kd tl 16–23) resolutsiooni kohaselt jäi rahuldamata viivisenõue aja eest enne hagi esitamist ja osaliselt alates kohtuotsuse jõustumisest (välja arvatud tingimuslikult 40 423,73 euro osas; resolutsiooni punkt 2.5) ning rahuldati perioodi 31.05.2012 kuni kohtuotsuse jõustumiseni eest põhivõla suuruses, millest 40 423,73 euro osas tingimuslikult. 55. Eeltoodust tulenevalt ei saa olla vaidlust, et hageja viivisenõue perioodi eest kuni 31.12.2012 on samade poolte vaidluses sama hagieseme üle jõustunud kohtuotsusega lahendatud ja selles osas tuleb menetlus

§ 428lõike 1 punkti 2 alusel lõpetada.

Seega selles osas tuleb maakohtu otsus viivisenõude rahuldamata jätmise osas tühistada.

  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et perioodi 31.05.2012 kuni tsiviilasjas nr 2-12-21639 kohtuotsuse jõustumiseni täiendava viivise nõude jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et viivisenõue on aegunud, kuid muudab maakohtu põhjendusi ka selles osas. Maakohus lähtus põhikohustuse sissenõutavaks muutumise ajana vastavalt võlatunnistuse punktile 1 01.
  2. ja 01.09.
  3. Õige on apellandi etteheide, et nõude sissenõutavaks muutumise aeg on õiguslik asjaolu, milles kohus ei ole vastavalt

§ 436lõikele 7 seotud poolte seisukohtadega.

Õige on ka etteheide, et maakohtu järeldus, mis erineb pooltevahelises eelmises kohtuasjas jõustunud otsuses tuvastatust, on põhjendamata, millega on rikutud

§ 438lõiget 1 ja § 442 lõiget 8.

Ringkonnakohus parandab maakohtu rikkumised ja asub seisukohale, et põhivõla sissenõutavaks muutumise aega ei ole alust praeguses asjas tuvastada teisiti, kui seda tehti jõustunud kohtuotsuse punktis 13, s.o alates arve esitamisest kostjale I 30.05.

  1. Võlatunnistuse punktis 1 on põhivõla sissenõutavaks muutumine poolte kokkuleppel seotud arve esitamisega. Seega aegus põhivõla nõue TsÜS § 146 lõike 1 alusel 30.05.2015 ja viivisenõue TsÜS § 144 alusel koos põhivõla aegumisega.
  2. Praeguses asjas kohtu ette toodud asjaolude alusel ei olnud maakohtul võimalik asuda seisukohale, et kostjad rikkusid põhivõla tasumise kohustust TsÜS § 146 lõike 4 mõttes tahtlikult. Arve esitati 30.12.2012 ja hagi selle sissenõudmiseks esitati järgmisel päeval. Riigikohus jäi lahendis nr 2-19-11782 (punktis 15) varasema kohtupraktika juurde ja selgitas, et ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lõike 4 kohaldamiseks piisav. Praeguses asjas on tõendatud, et kostjatel olid erinevad vastuväited nii võlatunnistuse kehtivusele kui selle alusel võlgnevuse arvestamisele, mis lahendati eelmises kohtumenetluses. VÕS § 104 lõike 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine mh võlasuhte täitmisel. Praeguses asjas ei ole alust asuda seisukohale, et kostjatel oleks olnud põhivõla tasumisega viivitamise eesmärgiks hagejale kahju tekitamise või muu õigusvastase tagajärje tekitamise tahe. 13

(16)2-18-1388 Samuti ei peatunud viivisenõude aegumine eelmise kohtumenetluse ajaks TsÜS § 160 lõike 1 alusel, sest Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-9-13 (punktis 12) selgitanud, et aegumine peatub hagi esitamisega üksnes selles ulatuses, mis on hagis esitatud. Praeguses asjas esitati
  1. a hagi viivise nõudes põhivõla ulatuses, seega viivisenõudes, mis ületab põhivõla, ei ole varem hagi esitatud.
  2. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui viivisenõue ei oleks aegunud, ei oleks hagi rahuldamine põhjendatud. Kolleegium esitab vastavad alternatiivsed põhjendused. Hageja nõuab viivist üle põhivõla suuruse. Jõustunud kohtuotsuse põhjendustes asus ringkonnakohus seisukohale, et viivisenõue üle põhivõla ei ole põhjendatud. Praeguses menetluses ei ole esitatud täiendavaid tõendeid, mis annaks kohtule aluse asuda teistsugusele seisukohale. Eelmise kohtuasja lahendi kontrollis üle Riigikohus ega näinud alust mh selle põhjenduste muutmiseks. Eelnevalt juba selgitas kolleegium, et jõustunud kohtulahend tervikuna on praeguses asjas dokumentaalseks tõendiks. Ringkonnakohus selgitas samadele pooltele jõustunud lahendi põhjenduste punktis 17.2, et võlatunnistuse alusel viivise nõue üle põhivõla suuruse on vastuolus hea usu põhimõttega; hea usu põhimõtte üks funktsioon on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi; selle järgi kaotab võlausaldaja mh tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast; võlatunnistuse punktist 5 nähtub, et kostjad sisuliselt loobusid viivise vähendamise taotluse esitamise õigusest; samas oli võlatunnistuse andmise ajaks kujunenud juba pikemaajaline kohtupraktika, mille kohaselt põhivõlast suuremat viivist kohtud üldjuhul välja ei mõista, kui viivist nõudev pool ei tõenda oma suuremat kahju; preambuli punkti (E) ja sisulise osas punkti 4 järgi oli võlatunnistuse eesmärk arvestada kostjate majanduslike võimaluste ja finantsplaanidega; võlatunnistuse sisust ei saa teha järeldust, et kostjad olid valmis tasuma viivist suuremas summas kui põhivõlg; hageja (ega võlausaldaja) ei teavitanud kostjaid viivise nõudmise kavatsusest enne hagi esitamist; hagiavalduse punktis 1.7.3 märkis hageja, et ta ei pea vajalikuks nõuda käesolevas menetluses kogu kokkulepitud viivisekohustuse täitmist ja piirdub põhinõudele võrdse viivisenõude esitamisega; vähemalt teataval määral on hageja käitumine viivise nõude esitamisel olnud vastuoluline; neil asjaoludel on põhivõlast suurema viivise nõudmine käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega, sest see ei vasta võlatunnistuse eesmärgile ega selles avalduva lepingulise õigussuhte olemusele, poolte käitumisele ega kohtupraktika kaudu ühiskonnas väljakujunenud standarditele. Ringkonnakohus on praeguses menetluses seisukohal, et esiletoodud põhjendustel tuleb hageja viivisenõue, mis ületab põhivõla suurust, jätta rahuldamata ka praeguses menetluses.
  3. Eelpool käsitamata poolte väited kolleegiumi hinnangul praeguse asja menetluses tähtsust ei oma, mistõttu ringkonnakohus nende osas seisukohta ei võta. Menetluskulude jaotus ja kindlaks määramine
  4. Kuna maakohtu otsus jääb hagi rahuldamata jätmise osas muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt

§ 162lõike 1 alusel määratud menetluskulude jaotust.

Jaotust ei muuda ebaõigeks asjaolu, et ringkonnakohus lõpetab menetluse osaliselt viivisenõudes. Selles osas kohaldub menetluskulude jaotusele

§ 168

lõige 2, millest tulenevalt jäävad menetluskulud ka vastavas ulatuses hageja kanda. Alternatiivseid vastuväiteid menetluskulude jaotusele apellatsioonkaebus ei sisalda. 14

(16)2-18-1388 61. Tsiviilasja materjalidega on kooskõlas kaebaja etteheide, et maakohus ei andnud hagejale võimalust esitada seisukohta kostjate menetluskulude nimekirja kohta. Sellega rikkus maakohus

§ 176

lõikeid 7 ja 8, mille kohaselt toimetatakse menetluskulude nimekiri (ja vajadusel neid tõendavad tõendid) vastaspoolele kätte ja kohus määrab menetlusosalisele tähtaja vastaspoole kulude kohta seisukoha esitamiseks. Samas oli hagejal võimalik vastavad vastuväited esitada apellatsioonkaebuses, mille alusel oleks ringkonnakohtul võimalik maakohtu rikkumine kõrvaldada. Kaebus mistahes sisulisi väiteid määratud menetluskulude hüvitise põhjendamatuse ega mittevajalikkuse kohta ei sisalda. Seega ei ole kolleegiumil alust sekkuda maakohtu kaalutlusotsustusse kostjate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse kohta. 62. Kuna hageja kaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel hageja kanda.

63.

§ 174

lõike 1, § 175 lõike 1 ja § 177 lõike 1 punkti 1 alusel määrab kolleegium kindlaks hageja poolt kostjatele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. Kostjate taotluse kohaselt soovitakse kogu hüvitise väljamõistmist kostja II kasuks. Menetluskulude nimekirja kohaselt esindas kostjaid apellatsioonimenetluses vandeadvokaadist lepinguline esindaja tunnitasuga 170 eurot (käibemaksuta), kes tegi peale 23.03.2023 järgmisi toiminguid: 03.04.2024 osales ringkonnakohtu istungil 1 h; 02.04.2024 tutvus vastaspoole uute seisukohtadega, otsis kohtupraktikat, koostas teesid ja esitas kliendile uue variandi, valmistus istungiks 02:36 h; 01.04.2024 tegi tööd teesidega, saatis kliendile vahevariandi 04:36 h; 31.03.2024 tegi tööd hageja uute väidetega, sh tutvus digitoimikuga, esitas dokumendi e-toimiku kaudu 01:54 h; 31.03.2024 tegi tööd teesidega 01:36 h; 28.03.2024 analüüsis hageja uusi seisukohti ja analüüsis lisatõendeid, kujundas positsiooni, võrdles seniste menetlusdokumentidega 00:48 h; 28.03.2024 valmistus ette istungiks, materjali läbikäimine 02:24 h; menetluskulu nimekirja koostamine 00:30 h; 06.10.2023 suhtlus kohtuga, kirjad kliendile 00:12 h; 26.09.2023 töö apellatsioonivastusega, projekt kliendile 2 h; 25.09.2023 töö apellatsioonivastusega, kirjavahetus kliendiga 01:48 h; 24.09.2023 töö apellatsioonivastusega 01:54 h; 21.09.2023 töö apellatsioonivastusega, otsuste ja apellatsiooni võrdlev analüüs 01:36 h; 20.09.2023 e-toimiku külastus, esialgne tutvumine määrusega, apellatsiooni esialgne kommentaar kliendile 00:30 h; 05.09.2023 taotluse koostamine menetlusse mittevõtmiseks, sh e-toimiku külastus ja ülevaatamine 00:18 h; 24.07.2023 e-toimiku külastus, esialgne tutvumine apellatsiooniga, kohtukiri, kiri kliendile 00:18 h; 08.05.2023 e-toimiku külastus, tutvumine kohtuotsusega, kiri kliendile 00:24 h; 21.03.2023 vastaspoole kirjade ülevaatamine ja kiri kliendile 00:06 h; 15.03.2023 tutvumine protokolliga, paranduse koostamine, kiri kliendile 00:18 h; 14.03.2023 järgnev analüüs ja kokkuvõttev kiri kliendile 00:12 h. Kokku koos ringkonnakohtu istungiga 26:30 h x 170 = 4505 eurot. 64. Kolleegium nõustub kostjatega, et neid esindava vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnistasu vastab sellise teenuse turuhinnale ja on

§ 175lõike 1 mõttes mõistlik ning vajalik.

Küll aga ei nõustu kolleegium menetluskulude nimekirjas esiletoodud toimingutele ajavahemikul maakohtu istungist 11.03.2023 kuni ringkonnakohtu 20.09.2023 kaebuse menetlusse võtmise määruse kättesaamiseni samal kuupäeval kulutatud aja vajalikkuse ja mõistlikkusega apellatsioonimenetluse seisukohalt. Sel perioodil ei olnud apellatsioonimenetlus kostjate jaoks veel alanud ja mistahes toiminguid seonduvalt teise astme menetlusega teha vaja ei olnud, kokku 15

(16)2-18-1388 mittevajalik ajakulu 18+18+24+6+18+12=1:36 h. Sel perioodil tutvus esindaja mh maakohtu otsusega, mis iseenesest on vajalik kaebusele vastamiseks, kuid arvestades hilisemalt kaebusele vastamiseks kulutatud aega kokku 7:18 h (2+1:48+01:54+01:36) on mõistlik lugeda sellega kaetuks ka maakohtu otsusega tutvumise aeg. Muud toimingud ja nendele kulutatud aeg vastab kolleegiumi hinnangul konkreetse apellatsioonimenetluse mahule ja sisule. Kokku tuleb seega hagejal hüvitada kostjale II apellatsioonimenetluse kuludest esindaja toimingud 26:30-1:36=24:54 h ulatuses, kokku 4233 eurot. 65. Kostjad esitasid

§ 177lõike 4 kohase menetluskuludelt viivise tasumise kohustuse määramise taotluse, mille kolleegium rahuldab. /allkirjastatud digitaalselt/ 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.