Obsah (12)

§ 121§ 199§ 184§ 74§ 64§ 65§ 68§ 75§ 28§ 56§ 63§ 751

1-24-1598 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. aprill 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-1598 (23231550823) Kohtunik Merit Bobrõšev Kohtuistungi s

§ 121

lg 1 ja

§ 199

lg 2 p 5 järgi, lühimenetluses Prokurör abiprokurör Andreas Otti Süüdistatav Nikolai Voltšihhin ik 38511050241; elukoht: xxx; kodakondsus: xxx; xxx; emakeel: xxx keel; töökoht xx, xxx Eelnevalt kriminaalkorras karistatud: - Harju Maakohtu 21.09.2022 otsusega

§ 184

lg 1 alusel vangistusega 1 aasta ja 6 kuud.

§ 74alusel jäeti karistus täielikult täitmisele pööramata.

Katseaeg 2 aastat. kahtlustatavana kinni peetud 29.04.2023, vabastati 30.04.2023. 30.04.2023 kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu, mille kohus jättis kohtu alla andmisel muutmata. Kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-dest 233, 238, 306, 311 ja 313, maakohus otsustas: Tunnistada Nikolai Voltšihhin süüdi

§ 121lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 6 (kuus) kuud.

1 1-24-1598 Tunnistada Nikolai Voltšihhin süüdi

§ 199

lg 2 p 5 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 9 (üheksa) kuud.

§ 64lg 1 alusel mõista Nikolai Voltšihhinile liitkaristuseks vangistus 1 (üks) aasta ja 3 (kolm) kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 10 (kümme) kuuni.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 21.09.2022 kohtuotsusega mõistetud karistuse, s.o 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuu vangistuse võrra. Mõista Nikolai Voltšihhinile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis vangistus 2 (kaks) aastat ja 4 (neli) kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 (kaks) päeva, s.o 29.04.2023-30.04.2023. Nikolai Voltšihhini ärakandmata karistus on vangistus 2 (kaks) aastat, 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et ärakandmata karistus, s.o vangistus 2 (kaks) aastat, 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva jääb täitmisele pööramata, kui Nikolai Voltšihhini ei pane 2 (kahe) aasta ja 5 (viis) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning ta täidab

§ 75

lg 1 p-des 1-6 ja lg 2 p-des 21, 8 ja 9 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi. Nikolai Voltšihhin on kohustatud: • elama aadressil xxx; • ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; • alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; • mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid, v.a. arsti ettekirjutusel; • osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis; • alluma 2 (kaks) kuuks elektroonilisele valvele oma elukohas aadressil xxx. Elektroonilise valve tähtaeg hakkab kulgema päevast, kui elektroonilise valve seade Nikolai Voltšihhini keha külge kinnitatakse. Katseaeg hakkab kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates Käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi hakatakse täitma otsuse jõustumisel. 09.04.

1. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Asitõendid/salvestised: - toimikus asuvad elektroonilised andmekandjad, s.o DVD-plaadid, jätta toimikusse; - puute- ja võrdlusproovid hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaat Karine Nersesjani poolt Nikolai Voltšihhinile Harju Maakohtus osutatud riigi õigusabi eest 241,56 eurot, sh käibemaks. 2 1-24-1598 Mõista Nikolai Voltšihhin Eesti Vabariigi kasuks välja: - sundraha summas 1 230 eurot, - kohtueelsel menetlusel tekkinud määratud kaitsja tasu summas 745,20 eurot - kohtumenetluses tekkinud määratud kaitsja tasu summas 241,56 eurot, s.o kokku 2 216,76 eurot. Menetluskulud kogusummas 2 216,76 eurot tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE522200221013264447 Swedbankis, EE401700017002872300 Luminor pangas või EE957700771001523585 LHV pangas Maksekorraldusele märkida viitenumber 99924700010047 ning selgitus „Nikolai Voltšihhin, 1-24-1598, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooni ei saa esitada süüdistatav lühimenetluses tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale ja prokuratuur lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Harju Maakohut teavitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonteate saamisel on motiveeritud kohtuotsus Harju Maakohtu kantseleis ja e-toimiku vahendusel kätte saadav hiljemalt
2. aprillil
3. Apellatsioon esitakse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud või muul alusel kinnipidamisasutuses viibiva menetlusosalise ja kinnipidamisasutuses viibiva süüdistatava kaitsja puhul arvutatakse apellatsioonitähtaega kohtuotsuse kättetoimetamisest kinnipidamiskohas viibivale isikule. Kriminaalmenetluse kulude väljamõistmist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, s.o KrMS
4. peatükis sätestatud korras. Menetluskulude vaidlustamise soovist tuleb Harju Maakohut teavitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Teavituse saamisel koostab kohus motiveeritud lahendi üksnes menetluskuludesse puutuvas osas. Motiveeritud kohtulahend menetluskulude osas on Harju Maakohtu kantseleis ja e-toimiku vahendusel kätte saadav hiljemalt
5. aprillil
6. Määruskaebus menetluskulude vaidlustamises tuleb esitada Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud lahend menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. SÜÜDISTUS Nikolai Voltšihhinit süüdistatakse selles, et tema, tegutsedes varguse toimepanemise eesmärgil 29.04.2023 kella 15:35 paiku lähenes sõidukile xxx r/n xxx, mis seisis aadressil xx, Tallinn ja kuhu hakkas istuma J R. Peale seda, kui J R oli juhiistmele istunud ja enda TJ Collection firma käekoti asetanud kõrvalistuja istmele, avas Nikolai Voltšihhin sõiduki xxx kõrvalistuja ukse, haaras võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil J Rile kuuluva käekoti väärtusega 309 eurot, milles olid valget värvi Iphone 14 väärtusega 949 eurot, pruuni värvi rahakott, mille sees oli 80 eurot sularaha erinevates kupüürides, sõiduki xxx võti taastusväärtusega 341,92 eurot, pangakaardid ja muud kaardid ning põgenes xxx maja suunas, lahkudes koos kotiga J Ri vaateväljast. 3 1-24-1598 Oma tahtliku tegevusega pani Nikolai Voltšihhin toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata, s.o

§ 199lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistatakse Nikolai Voltšihhinit selles, et 29.04.2023 umbes kella 15.40 ajal ründas ta R Ri, kes oli asunud Nikolai Voltšihhinit kinni pidama politseile üleandmise eesmärgil seoses J Rilt käekoti vargusega. Täpsemalt, peale J Rilt käekoti vargust, kui R R oli vargusest teada saanud ja asunud varast otsima, märkas R R Nikolai Voltšihhinit xxx Tallinn aadressil asuvast pandimajast väljumas käes J Rile kuuluv käekott. Kinnipidamise käigus hakkas Nikolai Voltšihhin R Rile aktiivselt vastu kätega vehkides, mistõttu R R oli sunnitud teda jõuga maha suruma ja kinni hoidma. Selle käigus hammustas Nikolai Voltšihhin R Ri parema käe keskmisest sõrmest ning hoidis sellest hammastega kinni, mille tulemusel tekitas Nikolai Voltšihhin R Ri parema käe keskmisele sõrmele lahtise haava küünevigastusega ning füüsilist valu. Oma tahtliku tegevusega pani Nikolai Voltšihhin toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, ära kuulanud süüdistatava, tema kaitsja ja prokuröri seisukohad ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, asub seisukohale, et N. Voltšihhinile esitatud süüdistused on põhjendatud ja uuritud tõendikogum annab aluse teha tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus.
2. Menetluse käigus andis kannatanu J R (tl 35-37, 38-49) ütlusi selle kohta, et 29.04.2023 kella 12.13-12.30 paiku parkis ta oma sõiduki xxx reg tunnusega xxx xx, Tallinn paiknevate garaažide, s.o garaažboksi xxx juurde ja läks linna jalutama. Umbes kella 15.30 paiku oli ta tagasi auto juures ja ta istus sõidukisse. Sõidukisse istudes pani ta oma tumedat värvi DJ Collection käekoti, milles olid valget värvi iPhone 14, pruuni värvi rahakott, milles olid plastik- ja pangakaardid ning sularaha summas 100 eurot, auto võti, kaks paari lugemisprille ja teised isiklikud asjad kõrvalistmele. Umbes kella 15.35 ajal tegi tundmatu meesterahvas lahti sõiduki parempoolse ukse, võttis ära istmel paiknenud käekoti ja jooksis sellega ära. Isik suundus xxx suunas. Esmasel ülekuulamisel ei olnud kannatanu võimeline täpsemalt selgitama, kuidas meesterahvas välja nägi, kuid ta teab öelda, et isik oli riietunud tumedat värvi riietusse. Peale juhtunut väljus kannatanu oma sõidukist ja asus vene keeles kõvahäälselt appi karjuma. xxx juures ta nägi lapsega jalutamas noort naisterahvast. Ta suundus naisterahva juurde ja palus kutsuda politsei. Sellele palvele vastuseks andis naisterahvas tema kätte oma mobiiltelefoni ja ta helistas numbrile
3. Samal ajal märkas ta oma venda R Ri, kes jalutas oma perega xxx poolt tema suunas. Ta jõudis oma vennale anda juhtunust ülevaate. Samal ajal märkas tema vend isikut, kes oli varastanud tema käekoti, väljumas xxx asuvast lombardist, käes tema varastatud käekott. Vend jooksis meesterahva suunas ja pidas ta kinni. Kinnipidamise ajal viskas meesterahvas tema käekoti maha. Ta kontrollis käekotti ja avastas, et rahakotis ei ole enam sularaha. Kohe peale seda saabus politseipatrull, kellele kinnipeetud isik üle anti. Politseipatrulli ootamise ajal avastas ta, et venna parem käsi on vigastatud, sealt jooksis verd. Täiendaval ülekuulamisel kannatanu täpsustas, et kuna ta sai uurijalt 29.04.2023 varastatud raha tagasi, siis ta möönab, et varastatud rahasumma võis olla 80 euro ringis. Samuti täpsustas ta, et tema lähenes oma autole xxx tänava poolt. Tema sõiduk xxx on aasta 2020 sõiduk ja sellel on ilma võtmeta toimiv avamissüsteem. Auto juurde jõudes avas ta sõiduki juhiukse, istus autosse ja asetas nagu alati käekoti kõrvalistmele. Koheselt, kui ta oli jõudnud autosse istuda ja enda käekoti kõrvalistuja istmele asetada, avanes kõrvalistuja poolt sõiduki uks ja ta nägi ainult kellegi kätt, mis haaras tema käekoti. Seejärel lükati uks kinni ja isik jooksis käekotiga tagasi xxx tänava poole. Selleks hetkeks ei olnud ta jõudnud sõidukit veel käivitada. Sündmus leidis aset kiiresti; koti 4 1-24-1598 varastanud mees ei öelnud varguse toimepanemise hetkel midagi. Kummas käes mees kotti hoidis, ta ei mäleta, kuid see kott oli meesterahva käes. Mees jooksis kiiresti ja ta poleks meesterahvale järele jõudnud. Meesterahvas tundus talle ca 170 cm pikkune, ta oli riietunud tumedat värvi sportlikkesse riietesse. Kannatanu tundmust mööda oli mehel ka midagi peas, kas müts või kapuuts. Mees jooksis xxx tänava poole ja keeras paremale xxx maja nurga taha. Kui tema jõudis xxx tänavale ja vaatas meesterahva poole, siis nägi ta veel korraks, et mees jooksis uue, s.o xxx maja ette. Seejärel kaotas ta isiku silmist. Mis puudutab lapsega jalutanud naisterahvast, siis naisterahvas oli näinud meesterahvast ära jooksmas. Kuna tema oli šokis, siis algselt rääkis häirekeskusega naisterahvas. Samal ajal liikusid nad koos tema auto juurde. Poole kõne ajal oli ta juba rahunenud ning ta jätkas juba ise Häirekeskusega suhtlemist. Samal ajal, kui ta rääkis Häirekeskuse töötajaga ja nad olid jõudnud auto juurde, nägi ta oma venda R. Ri. Vend, kes oli oma abikaasa ja tütrega, oli tulemas xxx tänava ja xxx mnt poolt tema suunas. Ta ütles Rule, et tema kott varastati ära. Kuna ta oli kõnes Häirekeskusega, siis ta ei jõudnud vennale öelda, kuhu suunas varas jooksis. Omal initsiatiivil asus R liikuma xxx tänava suunas. Ru tütar ja abikaasa jäid koos temaga, so kannatanu J. Riga auto juurde. R kadus vaateväljast ja paari minuti pärast kuulsid nad xxx tänava poolt maadlemise-laadset heli ja koheselt sellele järgnes Ru venekeelne hüüe „Seis!“ või midagi sellist. Koheselt peale Ru hüüet hakkasid nad, s.o tema, Ru naine ja tütar liikuma Ru suunas. Jõudes xxx tänavale, kohta, mille lähenduses on elektrialajaam, aadressiga xxx, nägi ta kõigepealt maas enda käekotti. Sellest veidi eemal maas oli seesama isik, kes autost käekoti ära võttis ja sellega ära jooksis. Selle isiku peal oli R, kes hoidis isikut enda haardes. Selle mehe tundis ta ära just viimase riietuse järgi, mis oli tumedat värvi ja sportlik, isik võis olla umbes 35 aastane. Varas oli kõhuli maas, R oli tema peale toetunud ja ta hoidis isikut vastu maad. Alguses püüdis varas Ru haardest vabaneda, vehkides kätega, kuid mees andis teada ka sellest, et ta ei osuta vastupanu. Varas ja R ei olnud kuigi kaua maas, mingil ajal tõusid nad püsti, kuid R hoidis tema kätest jätkuvalt kinni. Kui nad mõlemad olid püsti tõusnud, siis nägi ta, et mees oli Rust lühemat kasvu. R on umbes 175 cm pikkune, varga pikkus tundus olema umbes 170 cm. Kehaehituselt oli varas kõhnem. Kui R ja varas olid püsti tõusnud, hakkas varas neilt juua küsima, väites, et ta on narkomaan. Mõne hetke pärast saabus kohale politseipatrull, kes mehe Rult üle võttis. Kohe peale seda näitas R neile oma parema käe keskmist sõrme ja ütles, et varas oli teda hammustanud. Ru sõrm veritses tugevalt, haav oli mustust täis, sest nad olid maas rüselenud. Hiljem sai ta Rult teada, et R oli meesterahva ära tundnud tema käes olnud käekoti järgi: käekott tundus talle tuttav just selle rihma järgi, mis oli selline laiem ja kahevärviline. Kui ta oli oma koti maast üles võtnud, käskis R tal kohe koti sisu üle vaadata. Kott oli tolmune, kuid koti sisse vaadates, nägi ta, et kõik asjad, s.o telefon ja muud asjaolud olid alles. Ent vaadates rahakotti, märkas ta, et sularaha seal ei ole. Tema rahakott on pruuni värvi ja sellel on üks pealiskaas, mille vahel ta hoiab peenemat sularaha. Samuti on rahakotil lukuga osa, mille vahel ta hoiab suuremaid sularahakupüüre. Kui ta avastas sularaha puudumise, andis sellest koheselt Rule teada. Kui ta õigesti mäletab, siis selleks ajaks polnud politsei veel sündmuskohale saabunud. Ta mäletab, et kui politsei saabus ja politsei saabus kiiresti, siis otsisid nad isiku taskud läbi ja nad leidsid raha üles. Sellest andsid talle teada politseiametnikud, kuid seda raha politsei talle tagasi ei andnud. Pärast seda, kui varas oli politseibussis, hakkas politsei nendega suhtlema, sh kutsuti Rule jätkuvalt veritseva haava tõttu kiirabi. Mis puudutab varastatu väärtust, siis J. Ri 31.01.2024 ütluste ja ütluste lisaks olevate dokumentide kohaselt (tl 163-172) oli varastatu koguväärtuseks 1 964,12 eurot. See moodustub käekoti maksumusest summas 309 eurot, rahakoti maksumusest summas 159 eurot, telefoni maksumusest 949 eurot, autovõtmete maksumusest summas 341,92 eurot, kahe paari nägemisprillide maksumusest summas 555,20 eurot ja sularahast summas 80 eurot, mille ta 01.06.2023 ülekuulamise käigus uurijalt tagasi sai ( vt ka 01.06.2023 kuupäeva kandvat üleandmisevastuvõtmise akti; selle kohaselt andis uurija J. Rile üle sularaha summas 80 eurot, tl 47).
4. Kannatanu J. Ri ütlused leiavad kinnitust teistegi tõenditega. Nii nähtub 09.05.2023 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist (tl 2-8, sh salvestis), et 29.04.2023 kella 15.37 ajal tehti Häirekeskusele kõne. Selles kõnes annab teataja teada, et pärast autosse istumist varastati tema 5 1-24-1598 sõiduki esiistmelt käekott. Mõne hetke pärast teavitab helistaja, et varguse toimepannud isik peeti kinni ja ta palub kiiresti politseid aadressile xxx Kõnes annab helistada teada sedagi, et varguse toimepannud isik on riietunud musta värvi jopesse ja on umbes 35-aastane. Samuti teavitab helistaja, et tema nimi on J. R ja samuti annab ta Häirekeskusele edasi oma isikukoodi.
5. Niisamuti koostati sündmuskoha vaatlusprotokoll koos lisadega (tl 9-21) ja sellest nähtub, et sündmuskohana vaadeldi garaaži esist aadressil xxx ja selle ette pargitud sõidukit xxx reg tunnusega xxx. Nagu kannatanu J. R avaldas, parkis ta oma sõiduki xxx garaaži ette. See nähtub ka sündmuskoha vaatlusprotokollist. Lisaks tuvastati, et vaatluse hetkel on mootorsõiduki uksed suletud ja lukustatud, mootorsõiduki tuled, klaasid ja külgmised tahavaate peeglid on visuaalsel vaatlusel terved. Rehvid on survestatud. Uste lukkudel ja linkidel visuaalsel vaatlusel murdmisjälgi ei avastatud. Parempoolse esiukse vaatlusel tuvastati taskulambi külgvalgusega tolmu ärastusele omased jäljed ukse lingil ja ukse klaasist raamil, mille pindadelt võeti puuteproovid.
6. J. Riga ühetaolisi ütlusi andis ka R R (tl 54-63). Ta avaldas, et 29.04.2023 umbes kella 15.30 oli lõppenud tema tütrel IT-kursus. Nad läksid naisega tütrele vastu, jättes oma sõiduki xxx tn xxx maja hoovi. Neil on seal isiklik parkimiskoht. Sel päeval enne sündmust polnud ta J. Riga suhelnud, mistõttu ta ei osanud isegi arvata, et J. R võib kesklinnas viibida. Jõudes umbes kella 15.40 paiku koos naise ja tütrega xxx majahoovi, nägi ta oma õde Jt nutmas. J juures seisis võõras naisterahvas koos lapsevankriga. Asudes uurima juhtunut, nägi ta, et J auto seisab xxx garaaži ees. J selgitas, et ta oli istunud autosse, pannud enda käekoti kõrvalistmele ja hakkas autot käivitama, kui järsku avati kõrvalistuja uks, võeti käekotti ja joosti sellega xxx lillepoe suunas. J ütles talle, et tegemist oli tumedat värvi riideid kandnud meesterahvaga, J meesterahva pikkust ega vanust ei täpsustanud. Temal puudus ka teadmine, kas J oli jõudnud juba kellelegi helistada, sest telefoni tal käes ei olnud. Samas teadis ta, milline oli J käekott, sest see on tal pideval kaasas: see on musta värvi, suurem ja eriti jäi talle meelde käekoti rihm: see rihm oli laiem ja sellel olid mingisugused kuldset värvi elemendid peal. Kuigi J ei selgitanud talle, millised esemed käekotis asetsesid, järeldas ta, et selles on kindlasti telefon, rahakott koos sularaha ja dokumentidega, auto- ja koduvõtmed, prillid koos prillitoosiga. J ei mäletanud täpselt, millises vääringus sularaha rahakotis oli, kuid ta märkis, et sularaha on umbes 100 euro ringis. Kuna J ütles, et meesterahvas jooksis xxx tänava suunas, siis ta pidas võimalikuks, et isik jooksis lähendalasuvasse trammipeatusesse. Ta otsustas minna läbi majade hoovi xxx tänava poole, et tänava otsast vaadata xxx tänava poole lootuses, et ehk õnnestub tal näha kedagi selle meesterahva välimusele vastavat. Ta liikus rahulikult xxx suunas. Kui ta oli jõudnud keldrikorrusel asuva xxx pandimaja sissekäigu juurde, nägi ta keldrikorruselt üles tulemas meesterahvast. Meesterahvas oli keskmist kasvu, temast lühem, kõhnema kehaehitusega ja ta kandis peas tumedat värvi kapuutsi ja mütsi. Kogu tema riietus oli tumedat värvi. Tema pükstel oli kas Armani või Gucci logo ning käes kandis ta tumedat värvi taktikalisi kindaid, millel olid tugevdatud nukid. Algselt arvas ta, et tegemist on suvalise inimesega, kuid kui meesterahvas uksest välja tuli ja hakkas liikuma xxx tänava suunas, s.o suunas, kuhu J temast maha jäi, märkas ta mehe parema käe vangus käekoti rihma, mis oli tema jaoks tuttav - samasugune koti rihm oli J käekotil. Selleks hetkeks oli meesterahvas temast 2 m kaugusel. J, abikaasa ja tütar olid temast umbes 10 m kaugusel, võisid olla ka kaugemal, kuid J ja pereliikmed teda ei näinud, sest vaatevälja segasid erinevad puud ja ehitised. Kohe, kui ta J kotti märkas, andis ta meesterahvale vene keeles korralduse „Seis!“. Vene keelse korralduse andis ta põhjusel, et tema jaoks oli mees slaavi väljanägemisega. Pärast korralduse „Seis!“ kuulmist hakkas meesterahvas tegema jooksusamme xxx tänava suunas. Meesterahvas jõudis talle vastu tulles teha paar sammu, misjärel haaras ta kahe käega kinni meesterahva õlgadest ja heitis ta üle enda puusa maha. Tal õnnestus meesterahvast kinni haarata, sest nendevaheline vahemaa oli lühike. Käekott kukkus meeserahva käevangust maha vahetult pärast seda, kui R. R oli temast kinni haaranud. Meesterahvas maandus paremale küljele ja tema kukkus inertsist meesterahvale peale. Pärast mahaviimist püüdis meesterahvas kätega vehkides tema haardest vabaneda, tema püüdis meesterahvast kätega viimase õlgadest kinni hoida. Selle käigus libisesid 6 1-24-1598 tema käed õlgadelt mitu korda maha ja mingi hetk ta tundis, kuidas meesterahvas tema keskmist sõrme hammustas. Millises asendis meesterahvas sel hetkel oli, ta täpselt öelda ei oska, sest kõik toimus kiiresti. Ta avaldab arvamust, et mees võis olla külili asendis. Kuidas sõrm meesterahva suhu sattus, ta ei öelda ei oksa, kuid sihipäraselt ta mehele sõrme suhu ei pannud ja ta kahtleb, et sõrm sattus võõra meesterahva suhu juhuslikult. Ta avab, et meesterahvas hammustas teda sihilikult. Samuti avaldab R. R, et kui ta tundis, et mees oli teda hammustanud, siis soovis ta koheselt enda käe tema suu juurest ära tõmmata, kuid meesterahvas hoidis tema sõrme hammaste vahel kinni ega lasknud seda kergesti lahti. Ta tuli oma kätt paari sekundi vältel hammaste vahelt välja sakutada. On võimalik, et selle käigus ta võis meesterahvast sõimata ebatsensuursete väljenditega. Hammustamine põhjustas talle valu. Rüselemine võis kesta umbes minuti. Peale seda, kui meesterahvas oli teda hammustanud tõusid nad püsti. Püsti tõusmisel hoidis ta meesterahvast ühe käega kinni ja seistes hoidis ta isikut kinni juba kahe käega. Isikut hoidis ta kinni põhjusel, et ta ei saaks ära joosta. Püsti seistes üritas meesterahvas haardest jätkuvalt vabaneda, vehkides käte ja vahel ka jalgadega. Meesterahvas ütles ka, et ta on doosi vajav narkomaan, kellel on paha olla ja samuti on ta nakkusohtlik (R. R kasutas ütluste andmisel sõna „nakkav“). Nakkusohtlikkuse märkimine võis R. Ri hinnangul olla hirmutamine, et meesterahval tekiks seeläbi võimalus haardest vabaneda. Kui kaua ta seistes meesterahvast kinni hoidis, ta ei oska öelda. Tema tütar, abikaasa ja õde J rüselust pealt ei näinud ning nad jõudsid nende juurde siis, kui nad juba püsti seisid. R. Ri tundmuse kohaselt oskasid tema tütar, naine ja õde J nende juurde tulla seetõttu, et nad kuulsid rüselusele omast heli. Kuna pereliikmete nende juurde jõudmisel oli jätkuvalt oht, et mees suudab haardest vabaneda ja ära joosta, siis palus ta tütrel meesterahvast foto teha. See foto saadeti uurijale ja on menetluses talletatud R. Ri ütluste lisana. Vahetult enne politsei tulekut ütles meesterahvas, et ta ei osuta vastupanu ja palus end lahti lasta. Tema sellele palvele ei allunud, vaid ta hoidis isikust kuni politsei saabumiseni kahe käega kinni. J võttis samal ajal käekoti, kontrollis seda, et tuvastas, et kõik asjad, v.a rahakotis olnud sularaha on alles. Politsei saabudes nad selgitasid juhtunut ja seda, millistel põhjustel ta isiku kinni pidas. Nähes tema katkist ja veritsevat sõrme, kutsusid politseiametnikud kohale kiirabi. Politseiametnikud paigutasid kinnipeetud isiku politseibussi, kuid ta ei näinud, mis isiku taskutest välja võeti. Peale meesterahva bussi paigutamist hakkasid politseiametnikud Jt küsitlema ja nad fotografeerisid tema veritsevat sõrme. Kohale saabunud kiirabitöötajad tegid ta käe verest puhtaks, sidusid kinni ja suunasid ta erakorralise meditsiini osakonda, otsustamaks haava õmblemise vajaduse üle. Ta suundus koos tütre ja abikaasaga Ravi tn erakorralise meditsiini osakonda, kus tema vigastus üle vaadati. Kuna hammustuse vigastus ulatus mõlemalt poolt sõrme luuni, siis paigaldati sõrmele kinnitused, et sõrmetükk ära ei kukuks ja see kokku kasvaks. Samuti tehti talle teetanuse süst ja anti soovitus infektsioonikliinikusse pöördumiseks. Kuna tema sõrm oli väga valulik ja tema töö eeldab just parema käega nuppudele vajutamist, siis oli ta sunnitud avama töövõimetuslehe.
7. Uurimisasutus viis R. Ri suhtel läbi ka isiku läbivaatuse, mille tulem talletati isiku läbivaatuse protokolli (tl 64-71). Sellest ja protokolli lisaks olevatelt fotodelt nähtub asjassepuutuvana, et R. Ri parema käe keskmine sõrm on plaasterdatud ja ümbritsetud läbipaistva teibiga. Parema käe keskmisel sõrmeotsal ja plaastril on näha kuivanud verd. Samuti tuvastati tal vigastused-marrastused sääreluu esipinnal. Muid vigastusi R. Ri kehal ei tuvastatud. Sõrmevigastuse olemasolu leiab kinnitust ka Ida-Tallinna Keskhaigla vastusega, millest nähtub, et R. Ri parema käe keskmise sõrme küüs on läbi hammustatud (tl 72-75, 76-79), ent samuti kiirabikaardiga (tl 53), kuhu on märgitud, et kiirabitöötajad tuvastasid R. Ril parema käe kolmanda sõrme lahtise, ca 1 cm lahtise haava koos küünevigastusega. Sõrm puhastati ja seoti kinni ning R. Riga lepiti kokku, et ta sõidab ise Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralisse meditsiini osakonda.
8. Mis puudutab R. Ri ütlusi, siis neist nähtub, et R. R märkas kotivarast hetkel, mil viimane on väljumas xxx asuvast keldrikorrusel xxx. Uurimisasutuse korraldusel edastas ettevõtja uurimisasutusele pandimaja valvekaamera salvestise 29.04.2023 kella 15.25-15.50 kohta. Salvestis 7 1-24-1598 on kriminaaltoimikus talletatud CD-le ja niisamuti on salvestiselt nähtuva kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (kd 80-83, ümbrik CDplaadiga on nummerdamata). Salvestiselt nähtub, et kuidas isik, kes on riietunud identselt R. Ri ütluste lisaks olevale fotole talletatud isikuga sarnaselt (tl 63, sh vrd N. Voltšihhini läbivaatuse protokolli lisaks olevaid fotosid, isiku välimuse ja riietuse kohta, tl 105, millelt nähtub N. Voltšihhini dressipluusi kiri) suundub 20.04.2023 kella 15.37 ajal xxx keldrikorrusel asuvasse xxx. Samuti nähtub, et meesterahvas hoiab paremas käes musta kotti. Vaid hetk hiljem ehk kella 15.38 ajal väljub seesama isik pandimajast. Isik hoiab sedasama käekotti oma käes, üritades seda seljataha peita.
9. J. R ja R. R avaldasid oma ütlustes, et sündmuskohale saabusid politseiametnikud. Sündmuskohal toimunut salvestati politseiametnike vormikaameraga ja see salvestus ning salvestisele tuginedes koostatud õiend on lisatud kriminaaltoimikusse (tl 22-34, ümbrik CDplaadiga on nummerdamata). CDplaadile on talletatud 29.04.2023 ajavahemikus kella 15:43:54st kuni 15.56.11ni aset leidnud sündmused aadressil xxx Salvestiselt nähtub mh, kuidas politseiametnikele on üle antud isik, kes varastas J. Ri käekoti ja kes tuvastatakse N. Voltšihhinina. N. Voltšihhini kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (tl 84-92) nähtub, et ta peeti kahtlustatavana kinni 29.04.2023 kella 15.45 ajal aadressil xxx, Tallinn. 30.04.2023 kuulati ta kahtlustatavana üle

§ 199lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Kahtlustatavana ülekuulamisel avaldas N. Voltšihhin, et kahtlustus käekoti varguse toimepanemises on talle arusaadav ja ta on selle kuriteo toime pannud. Samuti oli N. Voltšihhin nõus ütlusi andma, avaldades järgmist.

1. Ülekuulamise alguses avaldas N. Voltšihhin, et ta tunneb ennast narkootikumide tarvitamise tõttu halvasti. Ta tarvitas kaks päeva tagasi fentanüüli ja üle-eelmisel päeval ebaseaduslikult soetatud metadooni. Seejärel märkis ta, et 29.04.2023, kellaaega teadmata ta oli Tallinna kesklinnas suundumas inimese juurde, kellelt ta oleks saanud narkootikume võlgu võtta. Olles jõudnud xxx tänavale, nägi ta naist, kes hakkas autosse istuma. Naine viskas autos kõrvalistuja istmele kaks mingisugust kotti ja istus seejärel rooli taha. Ta ei pööranud naise välimusele tähelepanu, mistõttu naise välimus talle meelde ei jäänud. Sel hetkel tekkis tal mõte minna selle auto juurde ja võtta need kotid ära. Endal olid sel hetkel kaasas ainult mõned mündid, sularaha tal ei olnud. Auto, millesse naine hakkas istuma, oli vist heledama värvusega ja tegemist võis olla kahtlustuses nimetatud sõiduki ehk xxx. Ta astus auto juurde kõrvalistuja ukse poolt, avas ukse ja võttis ära istme peal asunud naisterahva käekoti. Käekott oli tumedamat värvi, mingisuguste läikivate asjadega. Sel hetkel tundus käekott suurem ja eriti raske. Ta jooksis kotiga seal samas oleva maja nurga taha, sealt edasi järgmistele tänavatele. Ta teadis, et sellel tänaval, s.o xxx asub pandimaja (oma liikumistrajektoori joonistas N. Voltšihhin ütluste lisaks olevale joonisele/kaardile). Ta läks pandimajja, kuid ei sisenenud sinna. Tal oli vaja end seal hetkeks varjata, et kotist sularaha välja võtta. Ta avas käekoti ja võttis sealt välja rahakoti. Mis käekotis veel oli, ta ei vaadanud, sest ta vajas ainult raha. Ta nägi kotis ka telefoni, kuid seda ta võtma ei hakanud, sest tal polnud seda vaja. Ta lugenud kui palju raha ta rahakotist ära võttis, sest seal oli mitmeid kupüüre, millest üks oli kindlasti 50 eurone rahatäht. Ta võttis välja kõik sularaha ja pani selle pükste parempoolsesse taskusse. Kuhu ta rahakoti pani, ta ei mäleta, kuid ta mäletab, et hiljem tagastas ta rahakoti koos käekotiga. Pärast pandimajast väljumist liikus ta väikese ringiga läbi hoovide tagasi selle sama auto ja naise poole xxx suunal, kelle käest ta oli koti ära võtnud. Ta tahtis koti tagasi anda lootuses, et naine ei kirjuta siis politseile avaldust, sest kõik muu, v.a. sularaha oli käekotis alles. Kui ta oli jõudnud xxx ja xxx tänavate vahel olevasse hoovi, siis tuli talle vastu naise abikaasa. Ta on veendunud, et mees tundis ta ära just seetõttu, et ta hoidis käes seda sama naise käekotti. Kui mees teda märkas, hakkas mees kohe tema suunas liikuma. Ta viskas käekoti mehe poole. Kui tema hakkas ära liikuma, siis viskas mees ta pikali maha ja surus teda vastu maad. Mees lõi teda käte ja jalgadega igale poole pea ja keha piirkonda. Samal ajal sõimas mees teda venekeelsete roppude sõnadega. Ta püüdis mehe lööke eemale tõrjuda viimase käsi kinni püüdes. Selle käigus toppis mees talle enda sõrme suhu ja ta hammustas seda. Maas olles ei saanud ta hingata, sest mees vajutas vist 8 1-24-1598 jalaga kopsudele, lisaks oli ta jooksust väsinud ja tema nõrkus kahekordistunud. Samuti selgitas N. Voltšihhin, et ta ei tahtnud meest lüüa, sest siis oleks tema tegu röövimisena kvalifitseeritud. Just seetõttu püüdis ta mehe lööke tõrjuda mehe kätest kinnihaaramise ehk löökide blokeerimisega. Sel ajal ütles ta mehele, et ta ei osuta vastupanu, aitab tema löömisest ja ta ei kavatse ära joosta. Mees tema sõnadele ei reageerinud, vaid lubas tema sõrmed murda. Seejärel püüdis mees tal käsi seljataha väänata, kuid tema sellel juhtuda ei lasknud, sest ta kartis, et mees lööb tal hambad välja. Mees vajus enda keharaskusega talle peale ja ta oli maas kõhuli; ta oli ennast nagu kerra tõmmanud, et mitte lasta ennast kõhuli maha panna. Kui kaua rünnak aset leidis, ta ei tea, kuid tema jaoks kestis see terve igaviku. Seejärel tuli kohale ka naine, kelle käekoti ta oli võtnud. Naise tulemist ta ei näinud, kuid kuulis. Kuna ta ei saanud hingata ja ta andis sellest meesterahvale teada, siis tõusid nad püsti. Tema tõusis püsti ise, kuid mees surus teda vastu puud ja püüdis edasi tema käsi väänata. Ta mäletab, et mees andis naisterahvale korralduse koti sisu põhjalikult üle vaadata, et kontrollida, kas kõik, s.o telefon, korterivõtmed, rahakott jne, on alles. Sel ajal soovis ta tagastada ka sularaha, kuid ta ei saanud seda teha, kuna mees väänas ikka ta käsi. Ta ei saanud ka seda öelda, sest ta püüdis enda hingamist taastada. Selleks hetkeks oli politsei juba kutsutud, sellest rääkisid naisterahvad omavahel. Seejärel uuris ta ka mehelt, kas politsei on kutsutud. Mees kinnitas seda, misjärel andis N. Voltšihhin mehele teada, et sel juhul puudub vajadus tema edasiväänamiseks; naisterahvad filmisid teda ka telefoniga. Seejärel saabus kohale politseipatrull, kes pidas ta kinni ja asusid kõike vormistama. Selle käigus kontrollisid politseiametnikud üle ta taskud, võtsid välja kõik taskus olevad esemed, s.o korterivõtmed, telefoni, multifunktsionaalse noa ja pipragaasi ballooni, mida kasutab enesekaitseks. Samuti võtsid politseiametnikud välja sularaha, mille ta oli eelnevalt naise rahakotist välja võtnud. Kui palju raha nad ära võtsid, ta ei tea, sest seda ei loetud üle tema juuresolekul. Kinnipidamise käigus lugesid politseiametnikud raha üle ja kui ta õigesti mäletab, oli raha ca 100 euro kandis. Kui sündmuskohal olev politseipatrull tema taskud üle vaatas, siis andis ta naispolitseinikule teada, et see raha on naise oma ja see tuleb talle tagastada. Naispolitseinik ei vastanud sellele midagi, vaid pani ukse kinni ja läks ära. Raha jäi politseiautosse tema asjade juurde sahtlisse. N. Voltšihhin selgitas ka, et naist, kellelt ta käekoti varastas, pole ta kunagi varem näinud. Samuti pole ta kunagi varem näinud meest, kes ta kinni pidas. Teda kinnipidanud meesterahval ta verd ei näinud, kuid talle tundus, et tema nägu oli igalt poolt verine, sest teda suruti vastu maad ja löödi mitmeid kordi pähe. Samuti löödi teda käega näkku. Lööjaks oli meesterahvas, kes ta kinni pidas. Kui mees teda maha surus ja lõi, tundis ta füüsilist valu. Talle tekkisid selle käigus igale poole pähe muhud ja lauba juures ning kahe silma vahel on marrastused.
2. Sarnaselt R. Ri läbivaatusega, teostas uurimisasutus läbivaatuse ka N. Voltšihhini suhtes. Selle tulem talletati isiku läbivaatuse protokolli (tl 101-109). Läbivaatuse käigus tuvastati N. Voltšihhini pealae keskosal ja vasaku kõrva kõrvalestal punakat värvi marrastused. Samuti tuvastati marrastused tema näos, s.o lauba ja kahe silmal vahel ninaosa juures. Muid vigastusi N. Voltšihhini kehal ei tuvastatud.
3. N. Voltšihhin kuulati täiendavalt üle 05.06.2023 kahtlustuses

§ 199lg 2 p 5 ja § 121 lg 1 järgi (tl 128-134).

Küsimusele, kas ta saab aru talle esitatud kahtlustuste sisust vastas N. Voltšihhin, et kahtlustused on talle arusaadavad, kuid ta tunnistab enda süüd

§ 199lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Selle kohta ta on ütlused juba andnud.

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu ta toime pannud ei ole.

Täiendaval ülekuulamisel avaldas N. Voltšihhin järgmist.

1. 29.04.2023 pärast seda, kui ta oli kahtlustuses nimetatud käekoti autost ära võtnud, tahtis ta minna tagasi naisterahva juurde, et talle käekott tagastada. Maja nurga tagant tuli välja mees, kes hakkas koheselt tema suunas liikuma. Ta sai aru, et mees tundis ta ära just selle koti järgi, mida ta käes hoidis. Kui mees tema poole tuli, siis ta ropendas midagi. Kuna ta sai aru, et mees tuleb tema poole just tal käes olnud koti pärast, siis ta viskas koti mehele justkui kätte. Nende vahemaa oli 2 9 1-24-1598 m. Mees seda kotti isegi ei püüdnud, vaid lõi selle nagu maha ja kott kukkus maha. Koheselt peale seda liikus mees uuesti tema poole, kuid tema ütles kohe, et ta ei osuta vastupanu, ta ei ole agressiivne, on rahulik. Ta ei jooksnud ära, vaid taganes. Mitu sammu ta taganes, ta öelda ei oska. Mees haaras esmalt tema kätest kinni, edasi viskas mees ta kuidagi maha. Ta mäletab, et ta oli kõhuli maas ja mees vajutas talle põlvega selja peale. Teise põlvega lõi mees talle jalgade pihta. Kui mees sai aru, et ta ei saa enam vastu hakata, siis hakkas mees teda selja tagant vastu pead lööma. Löögid tabasid teda erinevatesse peapiirkondadesse. Ta ei tea, millega mees teda lõi, kuid ta arvab, et löögid olid tehtud kätega. Peale esimest pea pihta tehtud lööki üritas ta mehe käsi kinni püüda, et vältida löömist. Mees tõmbas sellepeale tal dressipluusi kapuutsi üle näo. Ilmselt tegi mees seda põhjusel, et ta ei näeks, kuhu mees teda lüüa kavatseb. Ta hakkas lämbuma. Ta ei saanud hingata just seetõttu, et mees vajus kogu oma massiga tema peale. Lisaks oli kapuuts talle näo ette tõmmatud. Tal tekkis sellest paanika, tal läks silmade eest mustaks ja löögid tulid erinevatest suundadest. Ta hakkas paanikast karjuma, et ta ei saa hingata ja võib lämbuda. Peale seda pani mees vist oma parema käe tema näo peale, väänas nagu tema pead ja püüdis seda maast üles tõstata. Selle tõmbamise käigus sattus mehe sõrm talle suhu ja kuna tal polnud hingamiseks õhku, siis surus ta oma suu ja hambad kokku. Millise sõrmega oli tegu, ta ei tea. Samuti ta ei tea, kaua sõrm tema suus oli, sest sel hetkel käis tal pea juba ringi. Veremaitset ta suus ei tundnud. Tema suu seespoolt viga ei saanud, kuna sõrm sattus suhu läbi kapuutsi. Sel ajal, kui ta mehe sõrme hammustas, siis mees karjus korraks vene keeles, et „oi, ta hammustab“. Peale seda jätkas meest vastu pead löömist. Ta ei oska öelda, mitu korda mees teda vastu pead lõi, kuid lööke oli palju. N. Voltšihhin ei osanud ülekuulamise käigus öelda, kui kaua ajaliselt võis mees tema peal olla, kui ta maas lamas. Ta oli poolenisti minestuse seisundis ja tema jaoks möödus aeg väga aeglaselt. Ta tõusis püsti iseseisvalt, mehe alt vabanedes. Mingil hetkel suutis ta mehe keha alt end välja vingerdada ja nii ta püsti saigi. Püsti tõustes hoidis mees ikka veel temast kinni ja surus teda vastu puud, mees püüdis pidevalt tema käsi väänata. Varaseimad ütlusi täiendas N. Voltšihhin sellegagi, et käekotist ära võetud sularaha oli tal taskus ja ta unustas ära, et see tal tasus oli. Seda raha ta tagastamiseks ei pakkunud. Hiljem jaoskonnas nägi ta peeglist, et tema silmade vahele oli tekkinud kaks hematoomi. Need hematoomid on põhjustatud selle mehe poolt, kui mees tema näost kinni haaras ja pead väänas. Ta ei tahtnud meest hammustada, vaid soovis, et kogu sündmus mööduks ilma vägivallata. Ta ütles mehele korduvalt, et ta ei osuta vastupanu.
2. Analüüsides eelkajastatud tõendeid, siis tuleb kohtul tõdeda, et kuigi isikuliste tõendiallikate ütlused on käekoti vargust puudutavas osas, sh käekoti asetamine sõiduki kõrvalistuja kohale, selle äravõtmine ja süüdistava ärajooksmine/taganemise osas, ühetaolised ja kooskõlas kirjalike tõenditega, siis ütluste ühetaolisusest ei saa kõneleda osas, mis puudutab R. Ri poolt N. Voltšihhini kinnipidamist. N. Voltšihhini kinnipidamist on isikud kirjeldanud erinevalt ja seetõttu tuleb kohtul lahendada küsimus isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse kohta.
3. N. Voltšihhin ja tema kaitsja on esitanud kaitseversiooni, mis räägib sellest, et R. R kasutas N. Voltšihhini kinnipidamise käigus ülemäärast jõudu. Nii märkis N. Voltšihhin 30.04.2023 ülekuulamisel, et mees lõi teda käte ja jalgadega igale poole pea ning keha piirkonda. 05.06.2023 ülekuulamisel avaldas N. Voltšihhin aga seda, et pärast seda, kui mees oli ta maha pannud ja ta kõhuli maas lamas, vajutas mees talle põlvega selja peale; teise põlvega lõi mees teda vastu jalgu. Pärast seda, kui mees sai aru, et ta ei saanud talle vastu hakata, siis hakkas mees teda selja tagant vastu pead lööma. Kõrvutades N. Voltšihhini erinevatel aegadel antud ütlusi, siis leiab kohus, N. Voltšihhin erinevas menetlusstaadiumis antud ütlused on olulistes detailides erinevad. Seejuures ei ole N. Voltšihhini erineval ajamomendil antud ütluste pinnalt arusaadav kuhu ja millega R. R teda lõi. Seejuures osutub N. Voltšihhini peksmise kirjeldus ka selliseks, mille realiseerumist ei pea kohus võimalikuks elulise usutavuse kriteeriumi põhjal. Nagu toodud, esitas N. Voltšihhin mh versiooni, mille kohaselt pärast seda, kui mees ehk R. R oli ta kõhuli maha surunud ja ühe põlvega tema selja peale surus, asus R. R teda teise põlvega jalgadesse lööma. Kujutades ette N. Voltšihhini 10 1-24-1598 poolt kirjeldatud R. Ri asendit ja selle käigus teise jalga põlvega antud väidetavaid lööke, sh R. Ri kehaehitust, siis kohtul on äärmiselt keeruline ette kujutada, kuidas oli R. Ril N. Voltšihhini kirjeldatud viisil võimalik põlvelööke anda. N. Voltšihhini kirjeldatut saaks elulise usutavuse argumendil pidada usaldusväärseks, kui R. R oleks akrobaat või omaks muul viisil erakordselt head füüsilise soorituse ja tasakaalu võimekust. Analüüsides elektroonilistelt andmekandjatelt ja fototabelitelt nähtuvat, siis on kohus kahtlev, et R. Ri võiks pidada akrobaadiks või võiks teda pidada sellises füüsilises vormis olevaks isikuks, kes suudab teha erinevaid kehaliigutusi äärmiselt tavapäratutes ja ebaharilikes kehahoiakutes. N. Voltšihhin on osutanud ka sellele, et tema kehaline väärkohtlemine väljendus arvukates peapiirkonda antud löökides. Kohus osutas juba eelnevalt, et pärast N. Voltšihhini kinnipidamist teostati N. Voltšihhini läbivaatus. Isiku läbivaatuse protokolli kohaselt tuvastati N. Voltšihhini pealae keskosal, vasaku kõrva kõrvalestal ja laubal, kahe silma vahel, ninal marrastused. Muid vigastusi ei tuvastatud. N. Voltšihhin pole isiku läbivaatuse protokolli teinud ka märkusi, et mõni vigastus oleks jäänud protokollis märkimata või kirjeldamata. N. Voltšihhini vigastused või intensiivsele väärkohtlemisele omased tunnused pole sedastavad ka politsei vormikaamera salvestiselt või R. Ri ütluste lisaks olevalt fotolt. Kuna ka R. R või J. R ei ole oma ütluses avaldanud, et R. R oleks N. Voltšihhini suhtes kasutanud intensiivset vägivalda, siis asub kohus seisukohale, N. Voltšihhini ütlused tema intensiivse kehalise väärkohtlemise kohta tuleb hinnata ebausaldusväärseks. Ütluste osaline ebausaldusväärsus tähendab õiguslikult seda, et need ütlused jäävad ebausaldusväärses osas tõendikogumist kõrvale.
4. N. Voltšihhini ütluste ebausaldusväärsus leiab kinnitust täiendavalt sellegagi, et menetluses teostati ka R. Ri läbivaatus. R. Ril tuvastati parema käe keskmise sõrme vigastus ja parema sääreluu esipinna punakat värvi marrastus, muid vigastusi R. Ril ei sedastatud. Seega nähtub, et menetleja pole R. Ril tuvastanud ka korduvale ja intensiivsele löömisele omaseid tunnuseid ja seda ei nähtu ka fotodelt, mis on R. Ri läbivaatuse protokollide lisaks. Intensiivsele löömisele omaseid tunnusmärke pole tuvastanud ka meditsiinitöötajad. Intensiivse löömise/peksmise kohta ei leia tuge ka J. Ri ütlustest. J. Ri ütluste kohaselt reageerisid nad R. Ri hüüdele „Seis!“ ja hakkasid peale selle kuulmist R. Ri suunas liikuma. xxx tänavale jõudes nägi ta maas vedelemas oma käekotti ja maas lebamas isikut, kes tema käekoti oli varastanud. J. Ri ütluste kohaselt oli mees kõhuliku maas, R oli tema peale toetunud, hoides viimast oma haardes. Alguses üritas mees Ru haardest kätega vehkides vabaneda. Need ütlused on kooskõlas ka R. Ri antud selgitustega ja kohtu ette ei ole toodud tõendid, mis need ütlused kummutaks. J. R pole sarnaselt R. Riga kordagi kõnelenud kinnipeetud isiku intensiivsest löömisest/peksmisest. Kõige lõpuks märgib kohus, et N. Voltšihhini intensiivseks löömiseks/peksmiseks polnud ka piisavat aega. Kõne Häirekeskusesse leidis aset 29.04.2023 kell 15.37.
5. Kiirabikaardi kohaselt (tl 53) registreeriti sündmus kell 15.
6. Kõrvutades Häirekeskuse kõne kiirabikaardile talletatud infoga, siis nähtub, et varga ehk N. Voltšihhini kinnipidamisest teavitati Häirekeskust juba 15.
7. Seega saab rääkida äärmiselt lühikesest, s.o minuti või paari pikkusest ajavahemikust, mil R. R ja N. Voltšihhin olid väljaspool teiste vaatevälja. Eelnev lükkab veenvalt ümber N. Voltšihhini ja tema kaitsja kaitseversiooni R. Ri poolsest ründest ja N. Voltšihhini aadressil ülemäärase jõu kasutamisest, Kohus loeb N. Voltšihhinile etteheidetavate tegude osas usaldusväärseks kannatanute ütlused, sest need on kooskõlas muude tõenditega ja vastavuses ka ütluste elulise usutavuse põhimõttega. Nagu öeldud, N. Voltšihhini ütlused on usaldusväärsed ja tõendina lubatavad osaliselt, milles ta tunnistab käekoti varguse toimepanemist ning ses osas tugineb kohus neile ka kohtuotsuse tegemisel. Muus osas on tema ütlused ebausaldusväärsed ja kohus jätab need tõendikogumist välja.
8. N. Voltšihhini süüdistatakse varguse toimepanemises. Objektiivsest küljest eeldab vargus võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta. Eelnevalt kajastatud tõenditega leiab kinnitust, et sõidukis asetsenud käekott kuulus J. Rile. St, et tegemist oli N. Voltšihhini jaoks võõra varaga. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et eseme äravõtmisega katkestas N. Voltšihhin eseme senise valdaja 11 1-24-1598 valduse käekotile ja ta kehtestas sellele uue valduse, mis toimus J. Ri tahte vastaselt ja nõusolekuta. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Lisaks tahtlusele kõikide objektiivsete koosseisuliste asjaolude suhtes eeldab vargus ka subjektiivsest küljest äravõetava asja ebaseadusliku omastamise eesmärki. Kohtu veendumusel tegutses N. Voltšihhin J. Ri vara äravõtmisel ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Siinkohal osutab N. Voltšihhini esmasel ülekuulamisel antud ütlustele, milles ta avaldas, et ta nägi, kuidas naisterahvas asetas kotid kõrvalistuja kohale ja just sel hetkel tekkis tal mõte minna auto juurde ning kotid ära võtta. Seega on N. Voltšihhin andnud piisava selgusega edasi oma mõttekäiku, et tema soov oli kannatanu oma esemetest kestvalt ilma jätta ja selle eesmärgi ta ka realiseeris. Mis puudutab N. Voltšihhini kaitseversiooni, et ta soovis koti kannatanule tagastada pärast seda, kui ta oli käekotis asunud rahakotist välja võtnud sularaha, siis seda versiooni kohus ei usu. Nagu juba märgitud, avaldas N. Voltšihhin esimesel ülekuulamisel, et tema eesmärk oli autost ära võtta kõrvalistuja kohale asetsetud kotid. St, et tema tahe ja mõtted olid juba algselt suunatud J. Ri vara äravõtmisele. Seejuures ei ole ühtegi asjaolu, mis viitaks võimalusele, et N. Voltšihhin soovis vara tagastada. Nagu toodud, on N. Voltšihhini pandimajja sisenemine ja sealt väljumine valvekaameraga salvestatud ja see salvestus on kättesaadav CDplaadilt. Uurides salvestist, siis nähtub, et pandimajast väljudes kannab N. Voltšihhini peas kapuutsi ja tema näo esiosa, s.o suu ja nina piirkond on varjatud tumedat värvi esemega. Selle eseme sätib N. Voltšihhin näo ette pandimajast väljumise hetkel ehk trepist üles liikudes. Trepist üles jõudes on N. Voltšihhini tegevus ja käitumine selgelt ja tuntavalt ebakindad. Trepist üles jõudes ta uurib ümbrust, sätib paremas käes olevat käekotti peitvalt selja taha ja alles seejärel asub ta liikuma. Kohtu hinnangul ei kõnele selliselt talletatud teave vähimatki selle kohta, et N. Voltšihhinil oleks tekkinud tahe käekott tagastada. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka sellele, et pärast pandimaja trepist ülestulekut oli N. Voltšihhini jaoks üllatus, et R. R tundis temas ära isiku, kes J. Ri käekoti ära varastas. Kuna R. R andis talle koheselt korraldus seisma jääda ja R. R lähenes talle füüsiliselt, siis jäi N. Voltšihhin olukorda, kus tema tegutsemisvõimalused olid piiratud. Menetluse käigus kogutud ja uuritud tõendid osutavad sellele, et N. Voltšihhin paiknes R. Ri vahetus läheduses, tema võimalus ära joosta oli raskendatud ja tema ärajooksmist mõjutas ka tema tervislik seisund. Nimelt avaldas N. Voltšihhin ülekuulamisel, et oli tarvitanud narkootikume ja tal oli tekkinud narkootiliste ainete tarvitamise järgne pohmell ja tema kehaline suutlikkus oli vähenenud. Seega ei ole N. Voltšihhin soovinud kannatanule vara vabatahtlikult tagastada, vaid tegemist oli pealesunnitud „tahtega“, mida mõjutasid N. Voltšihhinist väljapoole jäävad tegurid, sh tema kinnipidamine ja politseiametnike sündmuskohale peatne saabumine. Seega on eeltoodu pinnalt õiguslikus mõttes sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ehk tuvastamist on leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine. Arvestades kuriteo asjaolusid, leiab kohus, et tegemist on eesmärgipärase käitumisega, s.o kavatsetusega toimepandud süüteoga.
9. Süüdistusaktis on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata, s.o

§ 199lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteona.

Vargus on avalik, kui see pannakse toime kannatanu või kolmanda isiku nähes ja kui toimepanija arvab, et süüteokohal viibiv isik saab aru tema teo õigusvastasusest. Kui isikut märgatakse varguse toimepanemisel ja ta üritab sellest hoolimata asja hõivamist jätkata, kasvab vargus üle avalikuks varguseks või selle katseks (RKKK 3-1-1-93-96). Käesoleval juhul tuleb kohtus uuritud tõenditest üheselt ja kahtlusteta, et kannatanu J. R nägi oma käekoti vargust pealt ja N. Voltšihhin sai sellest ühemõtteliselt aru, et J. R sai tema õigusvastasest käitumisest aru. Seega pani N. Voltšihhin varguse toime avalikult. Kuna kogutud tõenditest tulenevalt süüdistatav vägivalda võõra vallasasja äravõtmisel ei kasutanud, siis on tegemist võõra vallasaja äravõtmisega avalikult, kuid vägivalda kasutamata ehk teoga, mis on kvaliftiseeritav

§ 199lg 2 p 5 järgi.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seetõttu leiab kohus, et süüdistusaktis on süüdistatava N. Voltšihhini käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 199lg 2 p-s 5 ettenähtud kuriteona ja süüdistatav tuleb selles ka süüdi mõista.

12 1-24-1598 18. Mis puudutab süüdistust, mis on kvalifitseeritud

§ 121lg 1 järgi, siis mh N.

Voltšihhin ja R. Ri ütlustega leiab tõendamist, et pärast J. Ri käekoti vargust asus R. R varast otsima. Peatselt avastaski R. R pandimajast väljunud N. Voltšihhini, kelle käes oli J. Ri käekott. Kohus kirjeldas juba varem, et pärast N. Voltšihhini nägemist andis R. R N. Voltšihhinile korralduse seisma jääda, ent N. Voltšihhin vastas sellele taganemisega/ärajooksmise sooviga. Seejärel rakendas R. R nn kinnipidamisõigust. Kinnipidamisõiguse rakendamisel hammustas N. Voltšihhin R. Ri parema käe keskmist sõrme. Seejuures ei ole N. Voltšihhin hammustamise fakti vastustanud. 19. Puutuvalt süüdistatavale inkrimineeritavale teole õigusliku hinnangu andmisse kohus märgib, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb

§ 121

lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu R. Ri ütluste kohaselt hammustas N. Voltšihhin teda parema käe keskmisest sõrmest, mille tõttu tundis ta valu. Lisaks valule leiab menetluses uuritud tõenditega tõendamist, et N. Voltšihhini hammustus sedavõrd tugev, et meditsiinitöötajad tuvastasid vigastusena küüne läbihammustuse (vt ka EMO epikriisi). Lisaks oli R. R hammustuse tõttu allutatud valuravile ja antibiootikumide ravile. Tuginedes kannatanu R. Ri ütlustele, kiirabikaardile ja EMO epikriisile, millest nähtuvalt tuli veritsevat haava korrastada ja kannatanu pidi kasutama valuvaigisteid, puudub kohtul igasugune alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud

§ 121

lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Seega on eeltoodud ja omavahel riimuvate tõenditega tõendamist leidnud, et oma tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule valu ja tervisekahjustuse. 20. Mis puudutab N. Voltšihhini teos

§ 121

lg 1 kirjeldatud süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist, siis teo toimepanemise tehioludest, süüdistatava ja kannatanu R. Ri ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava tegevuse eesmärk oli R. Ri hammustada, et viimane ei saaks realiseerida kinnipidamisõigust ja vabastataks ta haardest/kinnipidamisest. Võttes arvesse ka R. Ri ütlusi selle kohta, et tal ei õnnestunud hammustamisel oma sõrme/kätt kohe vabastada, vaid ta pidi oma käe N. Voltšihhini hammaste vahelt lahti raputama, siis kõneleb see sellest, et N. Voltšihhini eesmärk oli R. Rile võimalikult suure valu ja tervisekahjustuse tekitamine ning selle eesmärgi ta ka saavutas. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on vähemalt otsese tahtlusega toime pandud teoga, sest kannatanut tugevalt hammustades teadis süüdistatav nii vägivallaga kannatanule põhjustatavat tagajärge, s.o nii valu tekitamist kui ka tervise kahjustamist ja ta tahtis sellise tagajärje saabumist või vähemalt möönis seda, kuivõrd sellise käitumise tulemusena ei saanud eeldada, et sellist tagajärge ei saabu. Kohus on seisukohal, et süüdistatava süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Seega on tõendamist leidnud, et N. Voltšihhin pani toime kehalise väärkohtlemise ehk teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitamise, s.o

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

21. Kaitsja asus seisukohale, et N. Voltšihhin realiseeris hädakaitseõigust, mistõttu tuleb tema kaitsealune süüdistuses

§ 121lg 1 järgi õigeks mõista. Kohus märgib viitega Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 1-08-1794 järgmist. Kr

MS § 217 lg 4 sätestab, et kuriteo 13 1-24-1598 toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku võib igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Tegemist on privaatse kinnipidamisõigusega, nn igameheõigusega, mis kuulub kõigile – kõik, kes näevad kuriteo toimepanemist, võivad selles kahtlustatava isiku ka kinni pidada. Kinnipidamisõiguse realiseerimine võib riivata erinevaid õigushüvesid, mille rünne on kriminaaliseeritud

§-de 136, 121 ja 120 ning kui isikul puuduks kinnipidamist legitimeeriv tunnus KrMS § 217 lg 4 näol, oleks tema käitumises nimetatud koosseis realiseeritud ka õigusvastasena. Määrav tähendus selle jaoks, kas ja kellel on käesolevas kriminaalasjas kinnipidamisõigus KrMS § 217 lg 4 kohaselt, on sõltuvuses just eelnevalt aset leidnud sündmusel. Nagu korduvalt märgitud, rakendas R. R N. Voltšihhini suhtes kinnipidamisõigust põhjusel, et N. Voltšihhin oli eelnevalt varastanud J. Ri käekoti. R. Ri ütlustega on tuvastamist leidnud, et pärast N. Voltšihhinile antud korraldust seisma jääda, viimane sellele ei allunud, vaid asus taganema, üritades põgeneda. Nimetatu viis selleni, et R. R haaras N. Voltšihhinist kinni, surus ta maha ja asus temast vabaneda soovivat N. Voltšihhinit füüsiliselt kinni hoidma. Klassikalisel juhul saaks isik sellisel juhul toetuda täiemahuliselt hädakaitseõigusele, ent N. Voltšihhini õigus hädakaitsele on arutataval juhul piiratud; nimelt on kinnipidamisõiguse kui teo õigusvastasust välistava asjaolu kõrval alust rääkida ka nn eelnenud teoprovokatsioonist, mille toimepanijaks oli N. Voltšihhin.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hädakaitseõigust puudutav praktika räägib ühest põhimõtteliselt eeldusest - süü ründe toimepanekus lasub täiel määral ründajal. Isik, kes ennast selle ründe eest kaitseb, on tõepoolest õigustatud hädakaitsele mahus, mis kõrvaldab ohu lõplikult ja täielikult; siis ei rakendu nn proportsionaalsuspõhimõte vms. Seejuures osundab kohus RKKK otsusele nr 3-1-1-111-04: hädakaitseolukorra hindamisel tuleb muuhulgas lähtuda kohtute tuvastatud konkreetse ründeolukorra iseloomust, sealhulgas isiku enda varasemast käitumisest (p 19); Riigikohus on selle põhimõtte taustal üheselt piiranud hädakaitseõiguse realiseerimise ulatust ja seda nn isiku eelnevast teoprovokatsioonist lähtuvalt. Tegemist on hädakaitseõiguse nn sotsiaaleetilise piiranguga ning Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles osas üheselt märkinud: teatud juhtudel on isiku hädakaitseõigus piidatud tema enda poolt esile kutsutud (provotseeritud) õigusvastase ründe tõrjumisel (RKKKo 3-1-1-111-04, p 12).
2. Käesoleval juhtumil oli nn teoprovokatsioon täielikult olemas – N. Voltšihhini poolt toime pandud vargus on vaieldamatult ja vahetult seotud kinnipidamisõiguse realiseerimisega. Hädakaitseõiguse seisukohalt tuleb aga edasiselt eristada kahte juhtumit - kas tegemist oli tahtliku või lihtsalt süülise teoprovokatsiooniga. Kui on tegemist tahtliku provokatsiooniga, siis kaotab ründe esilekutsunud isik hädakaitseõiguse täielikult ning teda karistatakse üldkorras tahtlikult toimepandud süüteo eest. Eelnevat teoprovokatsiooni vaadeldakse kui hädakaitse alla peidetud rünnakut ning hädakaitse rakendamine oleks sellisel juhul lihtsalt õiguse kuritarvitamine. Sellega käesoleval juhul tegemist ei ole. Süülise teoprovokatsiooni korral lasub vastutus ründe eest küll taaskord selle esilekutsunud isikul, kuid see ei võta temalt ära terviklikku õigust hädakaitsele; küll on see aga allutatud Riigikohtu poolt osundatud nn sotsiaaleetilistele piirangutele, mis üldistena seisnevad järgnevas: a) võimaluse korral tuleb rünnakut vältida ehk teisisõnu - taanduda (seega vastuolus

§ 28

lg 3 1 alternatiiviga);

1. b)kõigepealt tuleb kasutada kaitsetõrjet (säästev, kaitsev ehk nn defensiivne tõrje) ning alles seejärel ründetõrjet (agressiivne, ründaja vigastamisele suunatud tõrje);
2. c)piirduda tuleb kõigepealt kaitsevahenditega, mille edukus on ebakindel – nt kõigepealt katsuda tõrjuda rünnet rusikatega, enne kui haarata nt nuga või püstol;
3. d)ründe enda käitumisega esile kutsunud isik peab esmalt proovima kutsuda kõrvalist abi (vastuolus seega

§ 28lg 3 teise alternatiiviga).

Eelnevalt tuginedes nendib kohus, et menetluses tuvastatu kohaselt oli N. Voltšihhinil kohustus taluda enda kinnipidamist, sest see oli tingitud tema enda eelnevast kuritegelikust käitumisest; õigus hädakaitsele olnuks tal olukorras, kui tema suhtes rakendatuks ülemääraselt kinnipidamiseks tarviliku füüsilise jõu piiri. Kuna menetluses kogutud tõendid ei 14 1-24-1598 kinnita ülemäärase jõu kasutamist, siis on õigustatud N. Voltšihhini tegevuse kvalifitseerimine R. Ri õigushüvede kahjustamisel

§ 121lg 1 järgi.

1. Kohtumenetluses uuriti tõendina ka 24.05.2023 indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja N. Voltšihhini suhtes koostatud isiku läbivaatuse protokolli kuupäevast 24.05.
2. Kuna kohtule ei ole mõistetav nende seoses menetluse esemeks olevate sündmustega, siis jätab kohus need tõendid asjassepuutumatuna tõendikogumist kõrvale. Samuti jätab kohus kõrvale N. Voltšihhini ütlused, mille ta andis 26.05.2023 (kd 123-127). Viimati nimetatud protokolli jätab kohus kõrvale põhjusel, et N. Voltšihhin keeldus sisuliste ütluste andmisest. Seega puudub sel tõendil tõendiväärtus. 25.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama õigusnormi teise lause kohaselt arvestatakse karistuse mõistmisel karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 26. Seadusandaja on

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistusena ette näinud rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

§ 199

lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui

i eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. 27. Uurides toimiku materjale, on kohus veendumusel, et N. Voltšihhini suhtes ei ole võimalik karistusena kohaldada rahalist karistust. Võttes aluseks N. Voltšihhini ütlused, siis nähtub, et tõuke varavastase kuriteo toimepanemiseks andis tema majanduslik seis. N. Voltšihhin peeti kahtlustatavana kinni 29.04.2023 (lk 84-85) ja kinnipidamisele järgnenud ülekuulamisel avaldas N. Voltšihhin, et pärast sõidukist käekoti äravõtmist suundus ta lühikeseks hetkeks Maneeži tänaval asuvasse pandimajja, et end seal varjata ja kotist raha välja võtta. Endal olid tal kaasas vaid mõned mündid, sularaha tal üldse polnud. Ülekuulamise protokollist, ent ka muudest kohtumenetluses uuritud tõenditest nähtub, et juba varavastase kuriteo toimepanemise ajal oli N. Voltšihhin töötu ja see olukord ei ole kriminaalasja kohtusse saatmise ja kohtuotsuse tegemise seisuga muutunud. Lisaks võtab kohus arvesse asjaolu, et N. Voltšihhinit karistati Harju Maakohtu 21.09.2022 otsusega 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. See karistus jäi

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja ta täidab käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi. Seega järeldub, et N. Voltšihhin pani menetluse esemeks olevad teod toime katseajal, sh olukorras, kus kohus oli teda juba eelnevalt karistanud vangistusega. Analüüsides eelnevat, asub kohus seisukohale, et kirjeldatud isikuandmed nende kogumis ei võimalda karistusliigina kohaldada rahalist karistust. Kui isik paneb uue kuriteo toime katseajal, mis võib päädida tema varasema karistuse täitmisele pööramisega ja see teadmine ei ole ära hoidud uusi kuritegusid, siis veelgi vähem on põhjust väita, et isiku õiguskuulekust aitaks tagada rahaline karistus. Teiseks, N. Voltšihhini majanduslik võimekus, eelkõige pikaajaline töökoha puudumine ühes töötamisest saadava sissetuleku puudumisega on asjaoluks, mis raskendaks N. Voltšihhini majanduslikku toimetulekut veelgi. Siinkohal on põhjendatud arvestada, et Harju Maakohtu 21.09.2022 otsusega mõistis kohus N. Voltšihhinilt välja menetluskulud kogusummas 2 361 eurot, määrates, et N. Voltšihhinil tuleb menetluskulusid tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul ositi, so igakuiselt summas 196,75 eurot. Kuna ka Harju Maakohtu 21.09.2022 otsuse tegemise ajal N. Voltšihhinil töökoht puudus, siis võtmata tõsikindlat seisukohta küsimuses, kas N. Voltšihhin on varasema kohtuotsusega väljamõistetud rahalised kohustused täitnud või mitte, on kohus varasemate kohustuste täieliku täitmise osas kahtlev. Kuna käesolevas menetluses teeb kohus N. Voltšihhini suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, jättes menetluses tekkinud menetluskulud süüdistava kanda, siis evib seegi aspekt mõju töökohta mitteomava ja töötamisest sissetulekut 15 1-24-1598 mittesaava N. Voltšihhini majanduslikule olukorrale. Toodud olukorras konkureeriva rahalise kohustuse panemine vähendab süüdistatava majanduslikku toimetulekut veelgi ja kui varavastase kuriteo põhjused on seotud rahaliste vahendite ebapiisavusega, võib täiendav rahaline kohustus suurendada uute kuritegude toimepanemise ohtu. Neil põhjustel ei näe kohus võimalust karistada N. Voltšihhinit rahalise karistusega ja kohaldatavaks karistuse liigiks on vangistus. 28. Nagu toodud näeb

§ 121lg 1 karistusena ette kuni 1-aastase vangistuse.

Kujundades seisukohta N. Voltšihhini süü suuruse kohta, siis kohus leiab, et N. Voltšihhini süü on selline, mis karistuse määras vastab sanktsioonimäära keskmisele ehk 6le kuule vangistusele. Süü suurusel hinnangut andes võtab kohus mh arvesse kannatanu vigastusi. Kannatanul tuvastati parema käe kolmanda sõrme veritsev haav ja tema küüs oli läbi hammustatud. Märgitu kõneleb sellest, et N. Voltšihhini tegu oli intensiivne ja kannatanu allutati lisaks valuravile ka antibiootikumiravile. Lisaks avaldas R. R, et saadud tervisekahjustuse tõttu oli ta võimetu tööülesandeid täitma. Kirjeldatud asjaolud kõnelevad kohtu jaoks seda, et N. Voltšihhini süü

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel ei saa hinnata väikeseks, mis tooks kaasa alla sanktsioonimäära keskmist jääva karistuse. Tema tegevus kannatanu õigushüvede kahjustamisel oli arvestatavalt intensiivne ja see peab leidma õiglase reageeringu karistuse määra mõttes. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvasta. Siinkohal märgib kohus, et N. Voltšihhin ei ole oma süüd

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel tunnistanud ja sellest tulenevalt ei ole ta oma tegu ka kahetsenud. Seega puuduvad alused järeldada karistust kergendavate asjaolude esinemist, mis võiks mõjutada karistuse määra. Seega võttes arvesse ka karistuse mõistmise eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, karistab kohus N. Voltšihhinit vangistusega 6 kuud. 29.

§ 199

lg 2 alusel karistust mõistes on kohtul kaalutlusruum kohaldada karistust kuni viieaastase vangistuseni. Võttes aluseks mh varastatu väärtuse, siis ei saa süüdistatava süüd pidada kuigi suureks. Samas ei saa tähelepanu ja hinnanguta jätta teo toimepanemise viisi. N. Voltšihhin lähenes naisterahvast kannatanule/kannatanu sõidukile ootamatult, tõmbas ootamatult lahti sõiduki ukse, haaras kannatanu käekoti ja lahkus sellega. Taoline elumajade läheduses, kesklinnas, keset päeva aset leidnud omandivastane rünne on iseäranis küüniline. Samuti on taoline käitumisaktide ahel kannatanu jaoks sedavõrd ootamatu ja ehmatav, et sellega kaasneb täiendav stressi- ja hirmuseisund. Ühtlasi on tegemist on asjaoludega, mida kohus võtab arvesse süüdistatava süü suuruse kindlakstegemisel. Neil asjaoludel hindab kohus N. Voltšihhini süüd selliseks, mis võimaldab tema karistamist määras, mis jääb allapoole sanktsioonimäära keskmist määra. Mis puudutab karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist, siis karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Mis puudutab karistust kergendavate asjaolude esinemist, siis N. Voltšihhin on oma süüd tunnistanud ja ta väljendas toimepandu osas kahetust. Kohtu veendumusel on N. Voltšihhini kahetsus siiras. Samuti vabandas N. Voltšihhin kohtusaalis. Kõik loetletud asjaolud on vaadeldavad karistust kergendavate asjaoludena ja need peavad väljenduma süüdistatavale kohaldatavas karistuse määras. Võttes arvesse ka karistuse mõistmise eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, karistab kohus N. Voltšihhinit vangistusega 9 kuud. 30. N. Voltšihhini suhtes tuleb kohaldada ka karistuste liitmist

§ 64lg 1 alusel.

Nii näeb

§ 63

lg 2 ette, et kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja isikut ei ole nende ühegi eest varem karistatud, mõistetakse karistus iga teo eest ja liitkaristus

§ 64

järgi.

§ 64

lg 1 näeb ette, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Kohtu veendumuse kohaselt tuleb N. Voltšihhini liitkaristuse mõistmisel juhinduda

§ 64lg 1 esimesest alternatiivist.

Taoliselt tuleb toimida põhjusel, et kahe erineva süüteoga kahjustas N. Voltšihhin erinevaid õigushüvesid. Erinevate süütegudega erinevate õigushüvede kahjustamisel jääks

§ 64

lg 1 alt 2 kohaldamisel kergem karistus ja 16 1-24-1598 seeläbi ka kergem tegu sisulise karistusõigusliku tagajärjeta. Seega rakendab kohus N. Voltšihhinile liitkaristust mõistes

§ 64lg 1 alt 2 ja mõistab talle liitkaristuseks vangistuse 1 aasta ja 3 kuud.

31. Kohus arutas kriminaalasja lühimenetluse regulatsiooni kohaselt. KrMS § 238 lg 2 sätestab, et süüdimõistvat kohtuotsust lühimenetluses tehes vähendab kohus pärast kõigi kuriteo asjaolude kaalumist süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Mõistes karistust

§ 64

järgi, vähendatakse süüdistatavale mõistetavat liitkaristust ühe kolmandiku võrra. Kuna kohus karistab N. Voltšihhinit vangistusega 1 aasta ja 3 kuud, siis selle karistuse vähendamisel 1/3 võrra on tulemiks vangistus 10 kuud. 32. N. Voltšihhin varem kriminaalkorras karistatud isikuks. Teda karistati Harju Maakohtu 21.09.2022 otsusega 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata.

Kohus määras, et katseaja pikkuseks on kohtuotsuse kuulutamisest 2 aastat. N. Voltšihhin pani käesoleva menetluse esemeks olevad teod toime 29.04.2023 ehk katseajal.

§ 65

lg 2 sätestab, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku äraandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kuna eelmise karistuse ärakandamata osa pikkus on 1 aasta ja 6 kuud, mille tuleb liita käesoleva otsusega mõistetav vangistus 10 kuud, siis on N. Voltšihhini liitkaristuse pikkuseks kohtuotsuste kogumis vangistus 2 aastat ja 4 kuud.

1. Kohtus uuriti tõendina kahtlustatavana kinnipidamise protokolli (tl 84-85). Sellest nähtub, et N. Voltšihhin peeti kahtlustatavana kinni 29.04.2023 ja ta vabastati kinnipidamiselt 30.04.
2. Kinnipidamise aeg arvatakse karistusaja hulka. Ühele eelvangistuse päevale vastab üks vangistuspäev. Kuna N. Voltšihhini eelvangistuse pikkus oli 2 päeva, siis on tema ärakandamata karistuse pikkuseks vangistus 2 aastat, 3 kuud ja 28 päeva.
3. Kohtuistungil taotles kaitsja N. Voltšihhini suhtes

§ 74

lg 5 kohaldamist.

§ 74

lg 5 laused 1 ja 3 sätestavad, et kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65lg-s 2 sätestatule.

Kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele

§ 75lg 2 p-s 9 või 10 sätestatud korras.

Kohtu hinnangul on kaitsja taotlus karistuse individualiseerimise viisi osas põhjendatud. Menetluse esemeks olevad teod leidsid aset 29.04.2023. Kriminaaltoimikusse talletatud dokumendi kohaselt on N. Voltšihhin peale aset leidud sündmusi asunud tegelema oma erinevate probleemidega. Ta on suundunud koheselt, s.o 02.05.2023 opioidsõltuvuse asendusravile (lk 178), kus ta viibis kuni 20.09.2023 (tl 179). Ta läbis perioodil 06.07.2023-04.08.2023 digioskuste algtaseme koolituse ning perioodil 19.02.2024-19.04.2024 on ta läbimas ekskavaatorijuhi koolitust (tl 183-186). Seega järeldub, et peale aset leidnud sündmusi on N. Voltšihhin teadvustanud oma käitumise õigusvastasust, selleni viinud põhjuseid ja on asunud aktiivselt toimetama viisil, mis peaks eelduslikult teda viima ja suunama õiguskuulekale teele ning looma eeldused seal püsimiseks. Taoline käitumismuster ja arusaamad tekivad kohtul veendumuse, et N. Voltšihhin on isikuks, kellele on põhjendatud täiendava võimaluse andmine. Seega jätab kohus N. Voltšihhinile mõistetud vangistuse

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata.

Mis puudutab katseaega, selle pikkust, siis kohtupraktikas üldtunnustatud lähenemisviisi kohaselt peab kohaldamisele kuuluv katseaeg olema karistusajast pikem. Kuna N. Voltšihhini

§ 65

lg 2 alusel mõistetava liitkaristuse pikkuseks on vangistus 2 aastat ja 4 kuud, siis määrab kohus, et katseaja pikkus on 2 aastat ja 5 kuud. Katseajal tuleb N. Voltšihhinil alluda

§ 75

lg-s 1 nimetatud nn kohustuslike kontrollinõuete täimisele, ent tema isikust tulenevalt tuleb tal täiendavalt hoiduda narkootiliste või psühhotroopsete ainete omamisest ja/või tarvitamisest, v.a. arsti ettekirjutused (

§ 75

lg 2 p 21) ning ta peab osalema sotsiaalprogrammis (

§ 75lg 2 p 8).

Viimased kaks kohustust tuleb N. Voltšihhinile määrata põhjusel, et teda motiveerida jätkuvalt 17 1-24-1598 hoiduma, mh karistuse täitmisele pööramise ähvardusel, narkootiliste ja/või psühhotroopsete ainete omamisest ja/või tarvitamisest; sotsiaalprogramm loob üldjuhul eeldused inimese paremaks toimetulekuks, enese paremaks juhtimiseks. Kuna kohus kohaldab karistusest tingimisi vabastamist olukorras, kus menetluse esemeks olevad teod on toime pandud eelmise kohtuotsusega määratud katseajal, siis tuleb kohtul seadusest tulenevalt allutada N. Voltšihhin ka elektroonilisele valvele. N. Voltšihhin andis kohtuistungil selleks ka nõusoleku. Elektroonilise valve kohaldamiseks on täidetud teisedki eeldused: N. Voltšihhinil on õiguslik alus oma elukohaks oleva korteri kasutamiseks ja seal elavad inimesed on andnud ka seaduses nõutavad nõusolekud.

§ 751

lgga 3 on seadusandja ette näinud, et elektroonilise valve tähtaega võib määrata ühest kuust kuni 12 kuuni. Tuginedes asjaolule, et N. Voltšihhin teod ei ole olnud ülemäära ohtlikud ja raskeid tagajärgi kaasa toovad, samuti seda, et tõenäoliselt on N. Voltšihhin asunud õiguskuulekale teele, siis kohaldab kohus N. Voltšihhinile elektroonilist valvet tähtajaga 2 kuud. Siinkohal selgitab kohus, et N. Voltšihhin võib enne elektroonilise valve tähtaja lõppemist tagasi elektroonilise valve kohaldamise nõusoleku, siis pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa täitmisele (

§ 751lg 6).

1. Kohtu alla andmisel kohus määras, et kohtueelsel menetlusel kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – jääb süüdistatava kohtumenetlusest osavõtu tagamiseks muutmata. Kohus määrab, et kohaldatud tõkend kuulub kohtuotsuse jõustumisel tühistamisele.
2. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse asitõenditega toimimise viisi kohta. Kriminaaltoimikus on erinevad elektroonilised andmed, kohus määrab jätta need andmekandjad kriminaaltoimikusse. Samuti on asitõendite hoidlas puute- ja võrdlusproovid. Kuna pärast kohtuotsuse jõustumist puudub nende proovide säilitamise vajadus, siis määrab kohus, et kõnealused proovid kuuluvad pärast kohtuotsuse jõustumist hävitamisele.
3. KrMS § 180 lg 1 esimene lause näeb ette, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha (KrMS § 175 lg 1 p 9) ning kohtueelsel menetlusel ja kohtumenetluses tekkinud kaitsjatasu (KrMS § 175 lg 1 p-d 1, 4). KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alamäära. Vabariigi Valitsuse 08.12.2023 määruse nr 113 § 1 sätestab kuutasu alamääraks 820 eurot. St, et sundraha suurus on 1 230 eurot. Kohtueelsel menetlusel tekkinud kaitsjatasu suurus on 745,20 eurot. N. Voltšihhini kaitsja esitas maakohtule taotluse maakohtu menetluses osutatud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 570 euro ja 96 sendi suuruses summas (sh käibemaks 102,96 eurot). Taotluse kohaselt kuulus kaitsjal istungiks ettevalmistamisele 288 minutit, istungil osalemisele ja kohtuotsuse kuulutamisele 150 minutit. Kohtu hinnangul on tegemist vajalike toimingutega, ent neile kulunud aega (kohtuistungiks ettevalmistamine) kohus täies ulatuses põhjendatuks ei pea. Erinevalt kaitsja selgitustest on kohus seisukohal, et tegemist on lihtsakoelisema kriminaalasjaga, mille maht ei ole suur. Lisaks on kaitsja kohtueelsel menetlusel juba tutvunud kriminaaltoimikuga. Sellest tulenevalt rahuldab kohus kaitsja taotluse RÕS § 23 lg 1, § 21 lg 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 § 1 lg-test 1, 4, 5 ja10 ning § 6 lg-st 4 ja 5, osaliselt, so summas 241,56 eurot (sh käibemaks). Hinnates N. Voltšihhini varalist seisundit, sh tema deklareeritud sissetulekuid, siis kohus leiab, et N. Voltšihhini legaalne sissetulek on selline, mis annab põhimõttelise aluse KrMS § 180 lg-s 1 sätestatud üldregulatsioonist kõrvalekaldumiseks. Seejuures on menetluses tuvastamist leidnud, et N. Voltšihhin on läbimas/lõpetamas ekskavaatorijuhi koolitust/kursusi ning ta on Töötukassas tööotsijana arvel. Olgu aga märgitud, et KrMS § 180 lg 3 sõnastus ei pea silmas mitte üksnes isiku varalist seisundist, vaid kõrvuti varalise seisundiga tuleb hinnata ka konkreetse isiku resotsialiseerumisväljavaateid. 18 1-24-1598 N. Voltšihhini resotsialiseerumisväljavaateid hinnates asub kohus seisukohale, et puuduvad kaalutlused KrMS § 180 lg-s 1 sätestatud regulatsioonist kõrvale kaldumiseks. Põhjust on taas välja tuua, et N. Voltšihhinit on eelnevalt kriminaalkorras karistatud tahtliku kuriteo toimepanemise eest ja käesoleva menetluse esemeks olevad tahtlikud teod pani ta toime katseajal. Seega kutsub isik ise esile tema suhtes läbiviidavad menetlused ja seda kindlas teadmises, et iga menetlusega kaasneb üldjuhul menetluskulude tasumise kohustus. Neist asjaoludest tulenevalt asub kohus seisukohale, et arutataval juhul puudub objektiivne alus menetluskulude (osaliseks) riigi kanda jätmiseks. Võttes arvesse, et N. Voltšihhini antud otsusest tulenevate rahaliste kohustuste kogusummaks on 2 216,76 eurot, ent tema majanduslik võimekus selle kohustuse täitmiseks ühe maksena on ilmselt ülejõu käiv, siis peab kohus võimalikuks rakendada KrMS § 180 lg-s 3 toodut, võimaldades väljamõistetud menetluskulude tasumist kohtuotsuse jõustumisest
4. kuu jooksul. (allkirjastatud digitaalselt) 19