← Eesti

2-21-12263/51

Obsah (10)§ 657§ 651§ 663§ 662§ 238§ 654§ 173§ 171§ 218§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild Määruse tegemise aeg ja koht 17. mai 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-12263 T

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb vaidlustatud osas jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 9. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Võlgnik vaidlustab maakohtu määrust osas, millega maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata (maakohtu määruse resolutsiooni p 10). Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus lõpetas võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ja tõi välja tunnustatud nõuded, mille osas on võlausaldajatel raha saamata (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3), samuti osas, millega maakohus vabastas pankrotihalduri tema kohustusest, jättis pankrotimenetluse kulud võlgniku kanda, määras kindlaks pankrotihalduri tasu ja kinnitas pankrotihalduri vajalikud kulud ning tegi tasu väljamaksmisega seonduvad otsustused (maakohtu määruse p-d 4–9). 10.

§ 663

lg 3 kohaselt toimetab maakohus määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsib neilt vastuse. Seisukoha küsimise otsustamisel tuleb kohtul hinnata, kas konkreetse menetlusosalise õigused oleksid puudutatud, kui vaidlustatud määrus tühistataks või seda muudetaks (

III komm

(2018), § 663, p 3.4.a). Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus määruskaebuse ja selle lisad kätte toimetanud ning seisukohta küsinud vaid pankrotihaldurilt (dtl 2206). Praegusel juhul vaidlustas võlgnik maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Kuigi maakohus ei toimetanud määruskaebust ja selle lisasid võlausaldajatele kätte, ei pea kolleegium menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes enam vajalikuks võlausaldajate seisukohta praeguses menetlusetapis küsida, sest ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ning selliselt ei saa võlausaldajate huvid kahjustada. 11. Võlgnik on määruskaebusega ja 12. märtsil 2024 esitanud uute dokumentaalsete tõenditena e-kirjad. Kuna määruskaebuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, siis on need lubatavad (

§ 662lg 3).

Arvestades määruskaebuse sisu, on täiendavad dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

  1. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult jätnud võlgniku kohustuste vabastamise menetluse algatamata. Kuna praeguses asjas on kohustustest vabastamise avaldus esitatud enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist, siis on maakohus õigesti vastavalt FiMS § 68 lg-le 2 kohaldanud pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis
  2. juunini
  4. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmisest keeldumise alused on sätestatud PankrS v.r § 171 lg-s
  5. Seejuures on kohtul viidatud sätte alusel kaalutlusõigus, s.t kui esineb mõni PankrS v.r § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud menetluse algatamata jätmise alus, võib kohus menetluse algatamisest keelduda (RKTKm 08.02.2017, 3‑2‑1‑155‑16, p 16). Samuti saab kohus hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist (RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 10). Seega on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine või algatamata jätmine kaalutlusõigus ning seega saab kõrgema astme kohus sekkuda maakohtu otsustusse üksnes juhul, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire. 4

(8)Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul kaalutlusõiguse piire ületanud. Maakohus on põhjendatult jätnud PankrS v.r § 171 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel võlgniku kohustuste vabastamise menetluse algatamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja

§ 654

lg 6 alusel (koosmõjus

§-ga 659) ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

  1. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus vaidlustatud määruses asunud seisukohale, et võlgnik on toime pannud KarS §-s 385 (vara varjamine pankrotimenetluses) sätestatud kuriteo, kuigi vastav süüdimõistev kohtuotsus võlgniku suhtes puudub. Seejuures ei ole võlgniku tegevuses viidatud sättes nimetatud kuriteo tunnuseid ning maakohus ei ole neid ka tuvastanud. 14.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud määruses asunud seisukohale, et võlgnik on toime pannud KarS §-s 385 sätestatud kuriteo, vaid maakohus hindas
  3. oktoobri
  4. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrust kui dokumentaalset tõendit ning leidis, et see tõendab, et võlgnik varjas pankrotihalduri eest, et tal on ka Leedus arvelduskontod, millele laekus likviidseid vahendeid. Ka Riigikohus on varasemalt selgitanud, et kriminaalasjas tehtud lahendid (sh kriminaalmenetluse lõpetamise määrused) on kasutatavad dokumentaalsete tõenditena, mida kohus peab hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega (RKTKo 02.11.2011, 3-2-1-91-11, p 10). 14.
  5. Seejuures ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul tõendi hindamisel eksinud.
  6. oktoobri
  7. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et pankrotihaldur tegi
  8. septembril 2021 võlgnikule järelepärimise võlgniku vara, võlgade ja muude olulise andmete saamiseks, millele võlgnik vastas
  9. septembril 2021 ning sellest vastuses ei nähtu andmeid võlgniku Paysera Leedu filiaali arvelduskontode nr LT173500010011828586, LT753500010011660605, Solarisbank AG konto nr DE70110101015080262392 kohta. Samuti nähtub viidatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, et pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist
  10. septembril 2019 on tema Leedu arvelduskontodele kokku laekunud 15 210,66 eurot (dtl-d 437 ja 438). Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et võlgnik varjas pankrotihalduri eest oma Leedu arvelduskontosid, millele laekus likviidseid vahendeid. Oluline on märkida, et võlgnik ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud asjaolusid vaidlustanud, mistõttu ei oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust, mis põhjustel oli võlgnik nõus oportuniteedikokkulepet sõlmima. 14.
  11. Ka ei pidanud maakohus hindama ega tuvastama, kas võlgniku käitumises esinesid KarS §-s 385 sätestatud kuriteo tunnused. Maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata PankrS v.r § 171 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel ning viidatud sätted ei eelda KarS § 385 sätestatud kuriteo toimepanemist.
  12. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas tuvastatud asjaolud annavad aluse jätta PankrS v.r § 171 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus asja materjalidesse süvenenud pealiskaudselt, nagu väidab võlgnik. 15.
  13. PankrS v.r § 171 lg 2 p-de 4 ja 5 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist (p 4) või võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas seaduses 5

(8)sätestatud kohustusi (p 5). Riigikohus on selgitanud, et PankrS v.r § 171 lg 2 p 4 kohaldamine eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust ning võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlgniku selline tegevus on omakorda võlgniku pahatahtlikkust iseloomustav asjaolu (RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p-d 10 ja 11). Ka PankrS v.r § 171 lg 2 p 5 kohaldamine eeldab kahe eelduse täidetust – esiteks peab võlgnik olema esitanud oma varalise seisukorra kohta ebaõigeid või puudulikke andmeid või rikkunud teisi pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ning teiseks peab võlgniku käitumine olema süüline (RKTKm 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 11). 15.
  1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgnik on esitanud pankrotihaldurile ebaõigeid andmeid oma varalise seisukorra kohta ning varjanud oma sissetulekuid (PankrS v.r § 171 lg 2 p 5). Võlgnik on
  2. septembri
  3. a vastuses pankrotihaldurile teatanud, et tema kui võlgniku ainukeseks arvelduskontoks on AS SEB Pank arvelduskonto nr EE931010010182604016 jäägiga -239 eurot. Samas omas võlgnik arvelduskontosid ka Leedus, millistele on pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist laekunud kokku 15 210,66 eurot (dtl-d 436 ja 437). Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kuna pankrotihaldur võlgniku Leedu arvelduskontodele ligi ei pääsenud (pankrotihaldur ei olnud neist teadlik), ei saanud sinna laekunud rahalisi vahendeid arvata pankrotivarasse ega selle arvelt võlausaldajatele väljamakseid teha. Seejuures sätestab PankrS v.r § 35 lg 1 p 1, et pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara. PankrS v.r § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega takistas võlgnik oma tegevusega võlausaldajate nõuete rahuldamist (PankrS v.r § 171 lg 2 p 4). 15.
  4. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et võlgnik esitas pankrotihaldurile teadvalt ebaõigeid andmeid. Seejuures ei ole võlgnik väitnud, et ta ei olnud teadlik, et pankrotihaldurile tuleb lisaks Eestis asuvate arvelduskontode andmetele esitada ka välisriigi arvelduskonto andmed. Kolleegiumi hinnangul ei ole see ka usutav, sest võlgnik on
  5. septembri
  6. a vastuses pankrotihaldurile teatanud, et tema ainuke arvelduskonto on AS SEB Pank arvelduskonto. Seejuures on pankrotihaldur ka hiljem korduvalt küsinud võlgnikult andmeid tema arvelduskontode kohta. Võlgniku esitatud kirjavahetusest nähtub, et pankrotihalduri töötaja (jurist Priit Kirotar) on
  7. augusti
  8. a e-kirjas võlgnikult küsinud, kas viimane kasutab endiselt Paysera kontosid. Võlgnik on samal kuupäeval vastanud, et: „Tegin juhutööd ja kasutasin SEB’d ja see osa, mis oli üle limiidi saite ju endale. Rohkem ma ei saa ju midagi kasutada. Olete kõik kinni pannud.“(dtl 1821).
  9. veebruari
  10. a e-kirjas küsib pankrotihalduri töötaja võlgnikult taaskord, et kus asuvad viimase ülejäänud arvelduskontod. Võlgnik on samal päeval vastanud, et võlgnikul on SEB kaart ja Paysera (dtl 1618). Seejuures ei olnud pankrotihaldur taaskord teadlik, et võlgnik kasutab Leedu arvelduskontot (
  11. veebruari
  12. a e-kirjas võlgnikule on pankrotihalduri esindaja viidanud, et pankrotihaldur ei ole lubanud võlgnikul Paysera kontot avada, dtl 1627).
  13. veebruaril 2023 on pankrotihalduri töötaja saatnud kolmandale isikule e-kirja, milles nõuab kolmandalt isikult 5911,33 euro tagastamist, kuivõrd võlgnik on pankrotihalduri teadmata vara käsutanud ja pankrotihalduri eest oma vara varjanud (dtl 1673). Eelnevast tulenevalt on võlgnik VÕS § 104 lg 5 mõttes tahtlikult esitanud pankrotihaldurile ebaõigeid andmeid ja varjanud oma sissetulekuid ning sellise tegevusega tahtlikult takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. 15.
  14. Võlgnik heidab küll maakohtule ette asja materjalidesse pealiskaudselt süvenemist, kuid 6
(8)samas ei nähtu määruskaebusest, millised olulised asjaolud on maakohus võlgniku avaldust lahendades jätnud arvestamata. Võlgnik on välja toonud vaid selle, et võlgniku võlgnevused on tekitatud tema endise elukaaslase poolt, kes oli vägivaldne ja manipuleeriv ning kasutas ära tema heatahtlikust ning õigusteadmiste puudumist. Kolleegiumi hinnangul ei saa selle väitega aga õigustada võlgniku pahatahtlikku käitumist oma Leedu arvelduskontode ja neile laekunud sissetulekute varjamisel pankrotimenetluse kestel.
  1. Kolleegiumi arvates ei esine ka muid asjaolusid, mis annaksid aluse asuda maakohtust erinevale seisukohale. 16.
  2. Võlgnik on määruskaebuses väitnud, et pankrotihaldur ei olnud toetav ning ei vastanud paljudele päringutele või vastas hilinemisega. Seejuures ei ole võlgnik konkreetselt välja toonud, millistele päringutele on pankrotihaldur jätnud vastamata või millistele vastamine on võtnud ebamõistlikult kaua aega. Kolleegiumi hinnangul nähtub võlgniku esitatud kirjavahetusest, et pankrotihaldur on võlgniku päringutele vastanud ning põhjendanud, kui vastuse esitamine on mingil põhjusel viibinud (vt nt kirjavahetus perioodil
  3. märts 2022 kuni
  4. aprill 2022, dtl-d 892–896; kirjavahetus perioodil
  5. august 2022 kuni
  6. august 2022, dtld 1066–1081; võlgniku
  7. septembri
  8. a e-kiri, millele pankrotihalduri töötaja on samal päeval vastanud, dtl-d 1245 ja 1246). Võlgnik väidab määruskaebuses ka üldsõnaliselt, et pankrotihaldur ja tema töötajad andsid võlgnikule eksitavat ja pahatahtlikku informatsiooni ning kasutasid ära võlgniku õigusteadmiste puudumist. Asja materjalidest ringkonnakohus sellist pankrotihalduri ja tema töötajate tegevust ei tuvastanud. Võlgniku määruskaebuse p-s 6 näitena esile toodud kirjavahetusest seoses AClenness OÜ ja Preili OÜ kohta ei saa teha võlgniku soovitud järeldust pankrotihalduri pahatahtlikkuse kohta. 16.
  9. Kolleegiumi hinnangul ei õigusta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamist ka see, et võlgniku hinnangul peab ta uuesti kohtusse pöörduma, sest tal ei ole jätkuvalt võimalusi võlgnevuste tasumiseks. Kolleegium märgib, et võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele (RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 11). Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgnik ei ole suhtunud oma kohustuste täitmisse kogu pankrotimenetluse perioodi vältel täie tõsidusega. Pankrotimenetluse eesmärk on PankrS § 2 esimese lause järgi eelkõige võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõuete rahuldamine, s.t võlausaldajate varaliste huvide kaitse (vt RKTKo 03.05.2017, 3-2-1-30-17, p 12). Praegusel juhul on võlgnik süüliselt esitanud pankrotihaldurile ebaõigeid andmeid, varjanud oma sissetulekuid ning seeläbi takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist.
  10. Kolleegium märgib, et määruskaebuse lahendamisel ei anna ringkonnakohus hinnangut pankrotihalduri lõpparuandes toodule, vaid hindab seda, kas asjas esitatud materjalide pinnalt on maakohus jõudnud õigele järeldusele võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise osas. Seega ei oma määruskaebuse lahendamisel tähtsust võlgniku etteheited pankrotihalduri lõpparuandele, mistõttu ringkonnakohus neid väiteid ei hinda.
  11. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse (PankrS v.r § 171 lg 5). Menetluskulude jaotus 19.

§ 173lg 1 järgi märgib ringkonnakohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotusele kohaldatakse Pankr

S § 3 lg 2 kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. 20. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

§ 171lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. 7

(8)Pankrotihaldur on 15. mail 2024 esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt on pankrotihalduri määruskaebemenetluse kulud 1316,50 eurot (sh käibemaks). Pankrotihaldur palub menetluskulud võlgnikult välja mõista PankrS § 65 lg-te 1 ja 4 ning § 23 lg 3 alusel. Pankrotihaldur viitab, et ta on osalenud menetluses poolena võlgniku asemel ning ta vastab

§ 218lg 1 p 1 sätestatud nõuetele ja saab menetluses osaleda lepingulise esindajana.

Kolleegiumi hinnangul ei ole pankrotihaldur menetluskulusid kandnud või neid talle tekkinud, mida oleks võimalik pankrotiseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi kindlaks määrata. Praeguses pankrotimenetluses on pankrotihaldur nõudnud tasu toimingutasuna PankrS § 65 lg 113 alusel. Kuna pankrotihaldur peab menetluse alguses otsustama, kas ta soovib tasu ühekordse toimingutasuna või mitte (vt pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (195 SE) seletuskiri, lk 101), ei saa pankrotihaldur hiljem tasu nõuda muudel alustel, sh PankrS § 65 lg-te 1 ja 4 ning § 23 lg 3 alusel, nagu on pankrotihaldur viidanud. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on maakohus määranud pankrotihalduri tasuks toimingutasuna 3001,20 eurot (sh käibemaks), mis on PankrS § 65 lg 113 järgi maksimaalne toimingutasu suurus (s.o kolme kordne alampalga määr 840 eurot + käibemaks 0,22%). Kolleegiumi hinnangul hõlmab maksimaalses määras toimingutasu ka mõistlikult ettenähtava kaebemenetluse. Samuti ei anna menetluskulude väljamõistmiseks alust PankrS § 65 lg 14, sest tegemist ei olnud pankrotivaraga seotud vaidlusega, kus pankrotihaldur osales poolena võlgniku asemel, kulusid ei ole kantud pankrotivarast ning neid ei nõuta tagasi pankrotivarasse. Täiendavaid võimalusi pankrotihalduri kulude väljamõistmiseks ei näe ette ka tsiviilkohtumenetluse seadustik. 21. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.