KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 09.05.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-18-15146 Kohtuasi OÜ Ci

§ 367

lg-st 4 tulenevalt on 4 põhjendatud ka hageja kahjuhüvitise nõue seoses liisinguesemete müügi vahenduse kuludega 2577,19 euro ulatuses.

1. Kuna kostja ei tasunud põhivõlga, siis on hageja õigustatud nõudma ka viivist. Seega on hageja viivise nõue perioodi eest 28.03.2017 kuni 08.10.2018 põhjendatud kokku 367,14 eurot ning alates hagi esitamisest 09.10.2018 on hageja õigustatud nõudma viivist põhivõlalt (s.o 3278,02 eurolt) VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõla tasumiseni.
2. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et tal oleks hageja vastu nõue, mida saaks tasaarvestada ega nõustunud kostja seisukohaga, et tema suhtes ei saa nõue olla suurem, kui on tagaseljaotsusega välja mõistetud liisinguvõtjalt.
3. TsMS § 162 lg 1, 163 lg 1 ja 168 lg 4 kohaselt jättis maakohus menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse punktid 2-4 ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5. Kostja leidis, et maakohus pidanuks VÕS § 139 ja 140 alusel vähendama kostjalt välja mõistetavat summat, sest hageja kasuks oli Cargomaster OÜ suhtes tehtud tagaseljaotsus. Hageja oleks saanud pöörduda sellega kohtutäituri poole, kuid ei teinud seda, käitudes hea usu põhimõtte vastaselt. Kui hageja oleks esitanud täitmisavalduse tagaseljaotsuse sundtäitmiseks, oleks see liisinguvõtja äriregistrist kustutamise välistanud. Lisaks heitis kostja maakohtule ette, et kohus ei arvestanud kostja taotlust vähendada hagi rahuldamise korral kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat summat VÕS § 146 lg 3 alusel, sest hageja rikkus kohustust teavitada kostjat põhivõlgnikul Cargomaster OÜ võla tekkimisest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
8. Hageja on käesolevas asjas esitanud kostja kui käendaja vastu käenduslepingu alusel nõude põhjusel, et põhivõlgnik Cargomaster OÜ ei täitnud enda liisingulepingutest tulenevat kohustust. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, mh 5 liisingu- ja käenduslepingute sõlmimise ning liisingulepingute ülesütlemise asjaolusid, samuti põhivõlgniku rahaliste kohustuste suurust ja haagiste lepingujärgseid jääkmaksumusi ülesütlemise aja seisuga. Kostja ei eita, et tema vastu käenduslepingust tuleneva nõude eeldused on täidetud. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostjal kaks keskset etteheidet. Esiteks tulnuks kostjalt välja mõistetud võlga VÕS § 139 ja 140 alusel vähendada, kuivõrd hageja ei esitanud põhivõlgniku suhtes tagaseljaotsust sundtäitmisele, mistõttu põhivõlgnik kustutati äriregistrist ja sissenõude pööramine tema vastu ei ole enam võimalik. Teiseks pidi maakohus hageja nõuet vähendama VÕS § 146 lg 3 alusel, sest hageja rikkus VÕS § 146 lg 1 kohustust.
9. Seoses kostja esimese väitega VÕS § 139 ja § 140 kohaldamata jätmise kohta märgib ringkonnakohus,

§ 142

lg-st 1 ja 145 lg-st 1 ning 2 tulenevalt vastutab käendaja põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses ning solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sellest tulenevalt sai hageja ise valida, millise solidaarselt vastutava isiku (põhivõlgnik, käendaja) vastu ta nõude kohtulikult ja/või sundtäitmise kaudu maksma paneb. Seega, ka juhul kui eeldada, et Cargomaster OÜ suhtes tehtud tagaseljaotsuse sundtäitmisele esitamata jätmise tõttu ei ole võimalik käendajal tagasinõuet põhivõlgniku vastu osaliselt või täielikult maksma panna, ei kuulu antud juhtum VÕS § 139 või § 140 kohaldamisalasse ning kostja väide ei saa olla edukas.

1. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et hageja ei selgitanud enne käenduslepingute sõlmimist, et ta ei kavatse omal initsiatiivil hakata käendajat teavitama sellest, kui liisinguvõtja jätab igakuise liisingumakse tähtajaks tasumata. Seega saab kaebusest järeldada, et kostja arvates rikkus hageja poolte vahel lepingueelsetest läbirääkimistest VÕS § 14 järgi tekkinud võlasuhtest tulenevaid kohustusi. Mõistetav on, et käendaja on huvitatud kokkuleppest, mille kohaselt oleks võlausaldaja kohustatud käendajale viivitamatult teatama võlgnikupoolsest kohustuste rikkumisest, kuid praegusel juhul saab kostja väidetest järeldada, et vastavasisuline kokkulepe puudub. Kolleegium selgitab, et lepingueelsetest läbirääkimistest põhikohustusena soorituskohustusi ei teki, vaid need tekivad lepingust. Kostjal oli käenduslepingu sõlmimisel ilmselt võimalik veenduda, et selles ei sisaldu kokkulepet, mille kohaselt oleks võlausaldaja kohustatud käendajale viivitamatult teatama võlgnikupoolselt kohustuste rikkumisest. Õiguskirjanduses on selgitatud, et teavitamiskohustuse maht on piiratud VÕS § 14 lg 2 teise lausega, mille kohaselt ei ole kohustust teavitada teist poolt kõigest, mida teine pool otsuse tegemiseks või tingimustest arusaamiseks võiks vajada, vaid ainult sellest, mille vastu on poolel äratuntavalt oluline huvi. Lepingueelsetel läbirääkimistel tekkivat teavitamiskohustuse mahtu piirab ka TsÜS § 95 (Varul, P jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 88). Apellatsioonkaebusest saab järeldada, et kostjale oli teave, et võlausaldaja ei kavatse omal initsiatiivil hakata kostjat teavitama sellest, kui liisinguvõtja jätab igakuise liisingumakse tähtajaks tasumata VÕS § 14 lg 2 teise lause ja TsÜS § 95 mõttes kättesaadav.
2. Kostja on viidanud Riigikohtu praktikale, kus on selgitatud, et laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist (RKTKo 26.05.2016, nr 3-2-1-3016, p 12). Samas lahendis rõhutab kolleegium, et erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Praegusel juhul ei väida kostja, et hageja oleks käenduslepingu sõlmimisel jätnud käendajat teavitamata mingist võlgnikku puudutavast olulisest asjaolust, vaid sisuliselt seda, et hageja ei teavitanud kostjat jooksvalt lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuste täitmata jätmisest. Selles olukorras on käendaja kaitseks VÕS § 146 lg 1 sätestatud võlausaldaja teatamiskohustus käendatava kohustuse täitmise kohta, mis võimaldab käendajal saada informatsiooni põhivõlgniku 6 võimalikust kohustuste rikkumisest. Nimetatud teatamiskohustus tekib üksnes käendaja nõudel. Apellatsioonkaebuses on kostja viidanud, et hageja hoiatas kostjat nõudest käenduslepingu alusel 14.02.2017, kui nõudesumma moodustas 11 190,24 eurot (maakohtu tuvastatud ja apellatsioonkaebuses vaidlustamata asjaolude kohaselt öeldi liisingulepingud erakorraliselt üles 27.03.2017). Seega on kostja ise kinnitanud, et hageja on teavitanud teda ilma vastava nõudeta põhivõlgniku kohustuste rikkumisest vähemalt vahetult enne liisingulepingute ülesütlemist. 29.
3. Ringkonnakohus selgitab ka,

§ 146

lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumise korral väljendub käendaja kahju eelkõige teatamiskohustuse rikkumise hetkel toimunud põhivõlgniku kohustuste suurenemises (nt intressi, viivise, leppetrahvi jms nõuete tagajärjel), mida käendaja saanuks võlausaldajale õigeaegse täitmisega vältida – kostja ei ole selliseid väiteid kaebuses esile toodud. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium,

§146lg 3 kohaldamata jätmine ei ole maakohtule etteheidetav.

29.

1. Kolleegium märgib lisaks, et kui võlausaldaja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt veel RKTKo 26.05.2016, nr 3-2-1-30-16, p 12 ja seal viidatud varasem praktika). Kostja ei ole menetluses tasaarvestuse vastuväidet esitanud ega näidanud, milles ta kahju seisneb vaatamata sellele, et on ise osundatud Riigikohtu praktikale tuginenud.
2. Seega ei ole kostja apellatsioonkaebuses esile toonud selliseid väited, mis võimaldaksid ringkonnakohtul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
3. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
4. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
5. Kostja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 840 eurot. Kuna apellatsioonkaebust ei võeta menetlusse, on kostjal õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel. TsMS § 150 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb riigilõivu tagastamiseks esitada ringkonnakohtule taotlus.
6. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega elektrooniliselt tagastada. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. 7 (allkirjastatud digitaalselt) 8