Obsah (13)

§ 164§ 174§ 271§ 49§ 657§ 654§ 230§ 229§ 202§ 269§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Margit Jäätma, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 17. aprill 2024 Tsiviilasja number 2-22-17651

) § 164 lg 12 alusel hageja isa kanda. Hageja isa ei kasutanud hageja seadusliku esindajana õigusi heauskselt. Hagis väideti, et hageja elab isa elukohas. Menetluse käigus selgus, et hageja ei elanud hagi esitamise ajal isaga. Hageja isale pidi see teada olema. Hageja vajadused olid kaetud. Hageja isa pidi seda teadma, kuna ta suhtles hagejaga. Hagiavalduses on ilmselt valed andmed selle kohta, millal kostja pere ühisest kodust välja kolis. Tagasiulatuva elatise nõue esitati osaliselt perioodi eest, mil kostja elas hagejaga, sh perioodi eest, mil hageja isa oli kostjaga abielus ning hagejat peeti ühisvarast ülal. Menetluskulude

§ 164lg 3 alusel kostja kanda jätmiseks ei ole alust.

Tõendatud ei ole, et hageja isa pöördus kostja poole kostja sissetuleku ja vara kohta teabe saamiseks ning kostja keeldus teabe andmisest. Kostja lepingulise esindaja kulud 1008 eurot on asja keerukust ja mahtu ning tehtud menetlustoiminguid arvestades põhjendatud ja vajalikud. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu on menetluskulud hüvitatavad koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus tugines kostja tõendamata väidetele ning rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Hageja vaidleb vastu kostja esitatud tabelile, milles kostja märgib hagejale tehtud kulud. Kostja koostatud tabel ei ole tõend, vaid kostja väide. Kohus luges kostja poolt hagejale tehtud kulutused tõendatuks kostja vande all antud seletusega. Kostja ei selgitanud vande all kostja esitatud tabelit. Kostja tabelis välja toodud kulud on tõendamata. Kui kostja oleks kandnud hagejale raha, oleks kostja pidanud esitama selle kinnituseks konto väljavõtte. 4 Kostja ei tõendanud, et ta teeb kulutusi korterile, kus hageja elab, või tasus hageja autokooli eest. Tegemist on kuludega, mida saab dokumentaalselt tõendada, kuid kostja ei teinud seda. Kostja vande all antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna kostja ei esitanud taotlust enda vande all ülekuulamiseks. Kostja nõustus kohtu sellekohase ettepanekuga. Hageja telefoni teel ärakuulamisel esitatud väidetele ei saa tugineda. Hageja väited on üldsõnalised. Hageja ärakuulamine ei ole hagimenetluses lubatud. Hageja ei taotlenud enda ärakuulamist ja seadus ei võimalda seda. Isegi kui ärakuulamine oleks lubatav, oleks kohus pidanud selle vormistama nii, et kõne täpse sisuga on võimalik tutvuda ja seda kontrollida. Telefonikõne vabas vormis refereerimine ei ole piisav. Kohus ei saa elatise vaidluses tugineda alaealise lapse arvamusele. Hageja poolt telefoni teel kohtule räägitu tuleb jätta tähelepanuta. Kohus lähtus sellest, et kostja kolis hagejast eraldi
2. a juulis. See on tõendamata. Kostja ei tõendanud, et ta osales pärast pere juurest lahkumist hageja ülalpidamises. Kohus ei selgitanud tõendamiskoormust. Elatise nõue on põhjendatud ja tõendatud. Hageja elas isaga koos kuni
3. a septembrini. Hageja ema ei võtnud hageja ülalpidamisest osa. Hageja isa pidas hagejat üksi ülal ning tal puudusid andmed selle kohta, et kostja oleks seda teinud. Kui kostja oleks hagejale tõendanud, et ta maksab hagejale elatist, poleks hagi esitamine olnud vajalik. Isegi kui kohus käsitab elatise maksmisena kostja poolt hagejale korteri võimaldamist, puudub tagasiulatuva elatisenõue osas hagi rahuldamata jätmiseks alus. Hageja isa pidas hagejat sel perioodil ülal. Tõendatud ei ole, et kostja tasus sel perioodil hagejale elatist.

§ 164lg 12 kohaldamiseks puudub alus.

Hageja isa esitas hageja nimel hagi heauskselt. Hageja elas hagi esitamise ajal isa juures nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Hageja ei elanud kostja juures. Hageja vajaduste kaetus ja selle ulatus ning kostja väidetav osa selles ei olnud hageja isale teada. Tõendamata on, et tagasiulatuva elatise nõue esitati osaliselt perioodi eest, mil hageja elas kostjaga. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kostja ei andnud hageja isale teavet oma sissetulekute ja vara kohta. Hagi esitamise vajadus tekkis kostja tõttu, kuna kostja ei tasunud hagejale vabatahtlikult elatist. Kostja varjas hageja isa eest hageja elukohta. Kui ringkonnakohus leiab, et hagi on põhjendamatu, varjas kostja hageja isa eest olulisi andmeid ja põhjustas sellega põhjendamatu kohtusse pöördumise.

1. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ning menetluskulud hageja isa kanda. Apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hageja isal ei olnud õigust esitada hageja nimel apellatsioonkaebust ega anda selle esitamiseks kolmandale isikule volitust. Hageja elab alates
2. septembrist 2022 vanematest eraldi. Lapse nimel elatisnõude esitamiseks annab aluse PKS § 120 lg 4, mille kohaselt võib ühise hooldusõiguse puhul elatise väljanõudmise menetluses last esindada vanem, kes last kasvatab. Hageja isa ei kasvata hagejat alates
3. septembrist
4. Hageja isa ei saa hagejat elatise hagis esindada. Apellatsioonkaebus ei vasta hageja soovidele ega huvile. Hagis soovitakse elatise väljamõistmist hageja isa pangakontole. Hageja elab isast lahus ega oma tema pangakontole juurdepääsu. Hageja ei soovi kummaltki vanemalt elatise väljamõistmist. Vanemad peavad hagejat piisavalt määral ülal. Apellatsioon ei ole seega esitatud hageja huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Hageja ei ela alates
5. septembrist 2022 aadressil XXXXX. Hageja võttis selle õigeks. Kohus käsitles kostja koostatud tabelit koosmõjus kostja vande all antud seletusega õigesti. Hageja väited kostja vande all antud seletuse ebausaldusväärsuse kohta on põhjendamatud. 5 Kohtul oli

§ 271lg 2 alusel õigus kuulata hageja isiklikult ära.

Vanemad olid enne hageja ärakuulamist sellega nõus. Hageja ärakuulamise kokkuvõte, s.o kohtu 6. juuli 2023. a kiri, vastas

§ 49lõikele 1 ja § 50 lõikele 1.

Kostja jääb tagasiulatuva elatise nõude osas oma vastuväidete juurde. Hagejal ei saanud kuni vanemate abielu lahutuse jõustumiseni tekkida kostja vastu tagasiulatuva elatise nõuet. Tagasiulatuva elatise nõue pärast 16. märtsi 2022 on tõendamata.

§ 164lg 12 kohaldamine oli põhjendatud.

Hageja isa ei kasutanud hageja nimel hagi esitamisel oma õigusi heauskselt. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleks jätta

§ 164lg 12 alusel hageja isa kanda.

1. Hageja palus jätta kostja taotlus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.
2. Ringkonnakohus jättis
3. märtsi
4. a määrusega apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. kostja taotluse RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 9. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 9.1 Vanem peab PKS § 96 lg 1 ja § 97 p 1 järgi pidama alaealist last ülal. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos ega osale lapse kasvatamises, peab ta PKS § 100 lg 2 järgi täitma ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes (RKTKo 8.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib vanem PKS § 100 lg 1 teise lause järgi nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Kuna ülalpidamiskohustuse tagasiulatuva täitmise kohta puuduvad erisätted, saab PKS § 108 alusel ülalpidamiskohustuse tagasiulatuva täitmise nõudmisel lähtuda ülalpidamiskohustuse täitmise üldsätetest. See tähendab, et ülalpidamiskohustust tuleb tagasiulatuvalt PKS § 100 lg 1 järgi täita üldjuhul raha perioodilise maksmisega, kuid kohustatud vanem võib mõjuval põhjusel nõuda, et tal võimaldatakse seda teha muul viisil (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13, p 13). 9.2. Hageja tugineb oma nõude alusena sellele, et hageja ja kostja ei ela 2021. a juunist koos, kuna kostja kolis pere elukohast välja. Hageja pidi, arvestades kostja vastuväiteid,

§ 230lg 1 järgi seda tõendama.

Maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusnorme, kui tuvastas, et hageja väide, et kostja kolis hageja juurest

1. a juunis ära, ei ole tõendatud. Hageja vaidleb apellatsioonkaebuses hageja ja kostja kooselu lõppu puudutavas osas vastu üksnes sellele, et kostja ei tõendanud, et ta kolis hageja juurest ära
2. a juulis. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud kostja

§ 230lõikest 1 tulenevalt tõendama, et ta ei kolinud enne 2022.

a juulit hageja juurest ära. Hageja ise tugineb sellele, et kostja kolis varem ära. Maakohus lähtus vastupidise tõendamatuse tõttu seega põhjendatult sellest, et kostja kolis hageja juurest ära alles

1. a juulis. 6 Saab eeldada, et ajal, mil hageja ja kostja elasid koos, , et täitis kostja hageja suhtes ülalpidamiskohustust vahetult. Hageja ei esitanud tõendeid, mis selle eelduse ümber lükkaks. Maakohus leidis seega põhjendatult, et hagejal ei ole PKS § 100 lg 2 ja § 108 järgi õigust nõuda kostjalt elatist alates
2. november 2021 kuni juuli
3. 9.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuni hageja vanemate abielu lõppemiseni ei rikkunud kostja hageja suhtes ülalpidamiskohustust seetõttu, et hagejat peeti üleval vanemate ühisvara arvel. Hageja vanemad ei vaidle, et nad olid abielus ja neil oli varaühisuse varasuhe. Abielu lõppes, kui jõustus abielu lahutamise kohta tehtud kohtuotsus, s.o
5. märtsil 2022 (PKS § 66 p 2). Hageja vanemate varaühisuse varasuhe lõppes PKS § 35 p 3 järgi samal päeval. Ühisvara hulka kuulub PKS § 25 järgi varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Hageja vanemate ühisvara hulka kuulus seega hageja vanemate abielu ajal hageja vanematele makstud töötasud. See tähendab, et isegi, kui hageja vanemate abielu ajal peeti hagejat ülal ühe vanema töötasu arvel, ei saa sellest järeldada, et teine vanem ei oleks sel perioodil hageja ülalpidamises üldse osalenud, kuna vanemate abielu ajal teenitud töötasu oli vara, mis kuulus mõlemale vanemale. Eelmärgitu ei tähenda, et abikaasadest vanemate varaühisuse varasuhte korral oleks lapse elatisenõue vanema vastu enne abielu lahutamist alati välistatud. Maakohus on osutanud otsuses asjakohaselt ringkonnakohtu varasemale praktikale, mille kohaselt puudub lapsel õigus vanemate ühisvara valitseda ja kasutada ning elatisenõude esitamisel on laps (vanema suhtes) iseseisev võlausaldaja, kes võib nõuda ülalpidamist sõltumata sellest, kas vanem annab seda enda lahusvara või vanemate ühisvara arvelt. Elatise väljamõistmise eeldusena peab sellises olukorras olema siiski tuvastatud, et vaatamata kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud (TrtRgKo 7.09.2022, 2-21117241, p 12). Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja vanemate abielu alal ei oleks hageja vanemate ühisvarast hageja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ja arengu tagamiseks piisanud, s.o et hageja ülalpidamine ei olnud piisav. 9.
6. Kostja kolis
7. a juulis hagejast eraldi elama. Pooled ei vaidle, et hageja elas kuni
8. a septembri alguseni hageja isa juures ning on seejärel asunud koos vanema õega elama Tartusse mõlemast vanemast eraldi. Kostjal oli alates hagejast eraldi kolimisest PKS § 100 lg 2 alusel kohustus täita hageja suhtes ülalpidamiskohustust ennekõike elatise maksmise kaudu. Samas, arvestades hageja vanust ning kooliga seoses vanematest eraldi elama asumist, saab PKS § 100 lg 1 teise lause järgi pidada kostja poolt põhjendatuks hageja suhtes ülalpidamiskohustuse täitmist muul viisil. 9.
9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja osales pärast hagejast lahku kolimist hageja ülalpidamises. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja poolt hagejaga seotud kulude kandmise kohta esitatud tabel ei ole

§ 229lg 2 ja § 272 lg 1 mõttes tõend, kuna see sisaldab üksnes kostja väiteid.

Kostja vande all antud seletus on seevastu

§ 229lg 2 järgi tõend.

Kostja kinnitas vande all, et hageja elab kostja sugulase korteris, kostja tasub kommunaalkulud ja tegeleb korteri kütmiseks vajalike puude hankimisega. Korteriga seotud kulud on umbes 180 eurot kuus. Kostja viib hagejale tuttavate juurest ja ostab ise toitu. Kostja on maksnud hageja muude kulude eest. Kostja on teinud makseid koolile ning tasunud hageja autokooli eest (tl 48 pöördel). Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et hageja elab koos vanema õega Tartus korteris ning korteris elamise võimaluse organiseeris kostja. Maakohus kuulas vande all ära hageja isa. Hageja isa vande all antud seletuse kohaselt kannab isa hagejale 200 eurot ja hageja õele 200 eurot. Hageja isa maksab ka muud kulud, kui vaja. Hageja väidetest ega 7 hageja isa vande all antud seletusest (tl 48) ei nähtu, et hageja isa kannab hageja korteriga seotud kulusid. Hageja väitel käib ta isa juures nädalavahetustel ja vaheaegadel. Kostja vande all antud seletus on seega kooskõlas hageja väidete ja hageja isa vande all antud seletusega. Hageja elab koos õega Tartus korteris. Hageja ei saa isalt saadava raha (õega kokku 400 eurot) eest üürida koos õega Tartusse korterit ning tasuda samal ajal enda toidu ja muude kulude eest. Isa antavast rahast ei piisa kõigi hageja vajaduste katmiseks. Hageja vajadused saavad seega kaetud mõlema vanema antava ülalpidamise tulemusena. Arvestades kostja vande all antud seletuse kooskõla hageja väidete ja hageja isa vande all antud seletusega, ei saa pidada kostja vande all antud seletust ebausaldusväärseks. Ainuüksi see, et kostja kuulati vande all üle kohtu algatusel, ei muuda kostja seletust ebausaldusväärseks. Lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus üldjuhul tõendeid koguda ka omal algatusel (

§ 230lg 3).

Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et kostja osales ja osaleb pärast hagejast eraldi elama asumist hageja ülalpidamises ulatuses, mis arvestades ka hageja isa panust, võimaldab tagada hageja igapäevaste vajaduste rahuldamise ja hageja arenguks piisavad vahendid. Hageja ülalpidamine PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgses ulatuses on hageja vanemate panuste tulemusel seega tagatud. 9.6. Maakohus ei rikkunud hageja telefoni teel ärakuulamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Hageja on küll alaealine (17-aastane) ning tal puudub seetõttu hetkel veel iseseisev tsiviilkohtumenetlusteovõime, kuid

§ 202

lg 2 teise lause järgi võib vähemalt viieteistaastane alaealine osaleda menetluses kõrvuti seadusliku esindajaga. Kuna kostja vastuväidete põhjal võis kohtul tekkida põhjendatud kahtlus esindajate koostatud hagis märgitud asjaolude tõesuses, oli hageja enda seisukohtade väljaselgitamine ringkonnakohtu hinnangul vajalik. Maakohus on küsinud

1. juuli 2023 istungil hageja esindajatelt ja kostjalt ka luba hagejale helistamiseks ning keegi sellele vastu ei vaielnud (tl 48). Hageja kohtule antud selgituste oluline sisu on kohtu
2. juuli
3. a kirjas (tl 96) piisavas mahus kajastatud. Ringkonnakohus iseenesest nõustub apellatsioonkaebuses väidetuga, et hageja telefoni teel ärakuulamisel esitatud seletust ei saa käsitleda asjas tõendina. Alaealist on

§ 271

lg 2 järgi küll võimalik vannutamata üle kuulata, samas tuleb kohtul sellel juhul siiski muus osas järgida seadusest tulenevat menetlusosalise vande all ülekuulamise korda, mh peab olema menetlusosalistele tagatud võimalus esitada ülekuulatavale kohtu kaudu küsimusi (

§ 269lg 1 ja § 262 lg 5).

Sellist võimalust hageja esindajatel ega kostjal praegusel juhul ei olnud. Samas ei järeldu ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsuse põhjendustest, et maakohus käsitles telefoni teel saadud hageja seletust tõendina. Lisaks ei mõjuta hageja poolt telefoni teel kohtule antud seletus asjas tehtud otsust, kuna hagi tuleks sellest sõltumata rahuldamata jätta. 9.7. Hagilises alaealise lapse ülalpidamisasjas kannab

§ 164lg 1 järgi kumbki pool oma menetluskulud reeglina ise.

Kohus võib alaealise lapse elatisnõude rahuldamata jätmise korral jätta menetluskulud

§ 164

lg 12 alusel täielikult või osaliselt lapse nimel hagi esitanud seadusliku esindaja kanda, kui seaduslik esindaja ei kasutanud hagi esitamisel või menetlemisel oma menetlusõigusi heauskselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja isa ei kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt. Maakohus ei ületanud menetluskulude hageja isa kanda jätmisel diskretsioonipiire. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja materjalidest ei nähtu, et hageja isa oleks enne hageja nimel hagi esitamist pöördunud kostja poole ja nõudnud kostjalt hagejale elatise maksmist. Kostja vande all antud seletusest nähtub, et hageja isa ei ole kostja käest küsinud, kas kostja toetab hagejat. Sellest, et kostja ei soovinud hageja isale teavet hageja vahendusel anda, ei saa järeldada, et kostja ei oleks hageja isale hageja ülalpidamise 8 kohta teavet andnud, kui seda oleks talt küsitud. Kuna hageja isa teadis juba enne hagi esitamist, et hageja elab nii isast kui ka kostjast eraldi, võis hageja isalt enne hageja nimel kohtusse pöördumist mõislikult oodata kostjalt elatise nõudmist kohtuväliselt. Seda tegemata jättes võttis hageja isa riski, et kostja vastuväited selguvad kohtumenetluses ja võivad tuua kaasa hagi rahuldamata jätmise. Kuna hagi jäigi rahuldamata, ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid hageja ega kostja kanda. Menetluskulud on põhjendatud jätta hageja isa kanda, kuna tema oleks heas usus ja hoolsalt käitudes saanud vältida põhjendamatu hagi esitamisega seotud kulude tekkimist, kuid ta ei teinud seda. Maakohtu menetluskulude jaotust ei ole seega põhjendatud muuta. 10. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 alusel reeglina kaebuse esitaja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul menetluskulude hageja kanda jätmine siiski põhjendatud. Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastme menetluskulud

§ 164lg 12 alusel hageja isa kanda.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonimenetluse kulude hageja isa kanda jätmisel otsuse põhjenduste punktis 9.7 nimetatud kaalutlustest ja asjaolust, et apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. 11. Ringkonnakohus määrab

§ 174lg 3 järgi kindlaks kostja apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindajakulu 674 eurot 80 senti (käibemaksuga). Kostja esindaja ajakulu on neli tundi ja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus määrab

§ 175lg 1 järgi kostja esindajakulu kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Arvestades tsiviilasja õiguslikku keerukust ja mahtu, on kostja esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud. Kostja esindaja tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tunnitasu. Kostja esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud. Kostja esindajakulu on seega 540 eurot. Kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane, kuulub esindajakulu hüvitamisele

§ 174lg 10 alusel koos käibemaksuga.

Kostja hüvitatav esindajakulu on kokku seega 674 eurot 80 senti. Asja materjalid ei anna alust arvata, et sellises summas menetluskulu väljamõistmine hageja isalt seaks ohtu hageja ülalpidamise. Ringkonnakohus märgib kostja taotluse ja

§ 177

lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 9