Obsah (12)

§ 384§ 3811§ 209§ 345§ 63§ 64§ 73§ 491§ 121§ 74§ 75§ 16

1-22-5230 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2023. a Tallinnas Kriminaalasja number 1-22-5230 (kohtueelses menetluses 18730000447) Kohtukoosseis ko

§ 384

lg 1,

§ 3811

lg 2,

§ 209

lg 2 p 3 - § 25 lg 2,

§ 345

lg 1 ja Heiki Tegova

§ 384

lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatavad ALLAN SELTER, isikukood: 37507234937; elukoht: xxxx; kodakondsus: xxxx, emakeel: xxxx; haridus: xxxx; töökoht: A OÜ. Kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused puuduvad. Tõkend: ei ole kohaldatud. HEIKI TEGOVA, isikukood: 36807282789; elukoht: xxxx; kodakondsus: xxxx, emakeel: xxxx; haridus: xxxx; töökoht: xxxx. Kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused puuduvad. Tõkend: ei ole kohaldatud. Kaitsjad Leelo Viil, Kaimo Räppo RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada Allan Selter

§ 384lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 2 (kaks) aastat.

2. Süüdi tunnistada Allan Selter

§ 3811lg 2 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud.

3. Süüdi tunnistada Allan Selter

§ 209

lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja

§ 345

lg 1 järgi ning karistada teda

§ 63lg 1 alusel vangistusega 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud.

4.

§ 64

lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskemat, mõista liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust. 5.

§ 73

lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 3 aasta pikkust vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui Allan Selter ei pane 3 (kolme) aasta 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. 6. Allan Selteri katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 19.06.2023. a. 7.

§ 491lg 1 alusel kohaldada Allan Selteri suhtes ettevõtluskeeldu 3 (kolmeks) aastaks. 8. Kr

MS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Allan Selterilt riigituludesse: - sundraha summas 1087,50 (üks tuhat kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend senti) eurot. Kriminaalmenetluse kulud kogusummas 1087,50 eurot tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr EE522200221013264447 Swedbank, kontole nr EE401700017002872300 Luminor Bank või kontole nr EE957700771001523585 LHV Pank. Maksekorraldusse tuleb märkida viitenumber

1. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
2. Kaitsja Kaimo Räppo taotlus Allan Selterile tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata ja jätta see kulu Allan Selteri kanda.
3. Süüdi tunnistada Heiki Tegova

§ 384lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud.

11.

§ 73

lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 1 aasta 6 kuu pikkust vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui Heiki Tegova ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Heiki Tegova katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 19.06.
2. a.
3. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Heiki Tegovalt riigituludesse: - sundraha summas 1087,50 (üks tuhat kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend senti) eurot; - kaitsjatasu summas 3081,60 (kolm tuhat kaheksakümmend üks eurot ja kuuskümmend senti) eurot. Kriminaalmenetluse kulud kogusummas 4169,10 eurot tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates üheteistkümnel kuul vähemalt 347 eurot, viimase osamakse suurus on sel juhul 352,10 eurot. Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr 2 / 51 EE522200221013264447 Swedbank, kontole nr EE401700017002872300 Luminor Bank või kontole nr EE957700771001523585 LHV Pank. Maksekorraldusse tuleb märkida viitenumber
4. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest (s.o 19.06.
5. a) ning esitades apellatsiooni 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kättesaadav hiljemalt 18.08.
6. a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
7. peatüki kohaselt, s.o määruskaebe korras 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale. SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK 01.09.
8. a edastas Põhja Ringkonnaprokuratuur Harju Maakohtusse süüdistusakti Allan Selteri süüdistuses

§ 384

lg 1,

§ 3811

lg 2,

§ 209

lg 2 p 3 - § 25 lg 2,

§ 345

lg 1 ja Heiki Tegova

§ 384

lg 1 järgi, mille kohaselt esitati Allan Selterile ja Heiki Tegovale süüdistus järgnevas: Allan Selterile esitatud süüdistus

§ 384

lg 1 järgi: Allan Selterit süüdistatakse

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisneb selles, et Allan Selter juriidilisest isikust võlgnike (M OÜ ja T OÜ) juhtorgani liikmena pani toime teadvalt võlgnike varalise seisundi kohustustevastase kahjustamise, põhjustades sellega M OÜ maksejõuetuse ning T OÜ maksevõime olulise vähenemise. I M OÜ (registrikood xxxx, pankrotis, aadress Xxxx) oli kantud äriregistrisse 11.12.2001.a. Alates 16.09.2016 oli äriühingu juhatuse liikmeks Allan Selter. M OÜ osanikuks on alates 14.09.2016.a 2500 euro suuruse osalusega L OÜ (kustutatud registrist 15.06.

1. a), mille osanikuks ja juhatuse liikmeks oli alates 11.06.2014 samuti Allan Selter. Harju Maakohtu 09.10.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxxx kuulutati välja M OÜ pankrot. Ajavahemikul 16.09.2016 kuni 09.10.2017, kui Allan Selter oli juhatuse ainuliikmeks, oli ta Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 183 kohaselt raamatupidamist korraldav isik. Samuti oli Allan Selter M OÜ (pankrotis) juhatuse liikmena ÄS § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindava ja juhtiva organi liige. Vastavalt ÄS § 187 lg 1 pidi Allan Selter oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed, 3 / 51 järgima neilt nõutavat keskmist hoolsusmäära ning lähtuma oma ülesannete täitmisel esindatava huvidest (ÄS § 187, TsÜS § 35 lg 1, TsÜS § 131 lg 1 koosmõjus). Samuti kohaldub juhatuse liikme tegevusele TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõte, mis tähendab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. 18.03.2016 esitas M OÜ koostööpartner ja võlausaldaja X OÜ (registrikood xxxx) M OÜ-le pankrotihoiatuse seoses X OÜ poolt esitatud arvete mittetasumisega. Kuna M OÜ esitatud nõuet täitma ei asunud, siis pöördus X OÜ 16.06.2016 hagiga Harju Maakohtusse. 21.02.2017 otsusega (jõustunud 31.05.2017) rahuldas Harju Maakohus X OÜ hagi, mõistes M OÜ-lt X OÜ kasuks välja põhivõlgnevuse summas 33 164 eurot koos viivistega ning menetluskulud summas 8433,60 eurot. 06.06.2017 esitas võlausaldaja X OÜ Harju Maakohtule avalduse M OÜ pankroti välja kuulutamiseks ja 09.10.2017 kuulutas Harju Maakohus määrusega tsiviilasjas nr xxxx välja M OÜ pankroti, määrates pankrotihalduriks C. Võlausaldaja X OÜ on esitanud pankrotimenetluses nõude summas 44 519,62 eurot, mis põhineb 21.02.2017 Harju Maakohtu otsusel ning nõue on pankrotimenetluses tunnustatud. 16.09.2016 sai M OÜ juhatuse liikmeks Allan Selter. Olukorras, kus võlausaldaja X OÜ oli esitanud M OÜ-le pankrotihoiatuse, asus Allan Selter OÜ-st vara alusetult välja viima sularahas ja endaga seotud teisele äriühingule, eesmärgiga vältida vara sattumist pankrotivara hulka, mille arvelt tulnuks rahuldada võlausaldaja nõudeid. Nimelt 20.09.2016, Allan Selter, olles teadlik M OÜ võlgnevusest X OÜ ees, sulges M OÜ (pankrotis) AS Xxxx asuva arveldusarve nr xxxx ning võttis kõik osaühingu arveldusarvel olnud varalised vahendid summas 32 316,56 eurot sularahana välja. Allan Selter ei andnud seda üle M OÜ kassasse ega esitanud pankrotimenetluses raha sihtotstarbelise kasutamise kohta vastavaid dokumente. 07.08.2017 esitas pankrotihaldur C nõudekirja, milles kohustas Allan Selterit tagastama 32 316,56 eurot M OÜ-le (pankrotis) ning lisaks nõudis ka kassa 2500 euro üleandmist kuid seda tehtud ei ole. Lisaks Allan Selter, olles M OÜ (pankrotis) juhatuse liige, sõlmis 10.04.2017 endaga seotud L SIA-ga (Läti reg-kood xxxx) laenulepingu nr xxxx, mille kohaselt andis M OÜ L SIA-le (esindaja Allan Selter) laenu summas 150 000 eurot. Ajavahemikul 12.04.2017 kuni 27.07.2017 tegi Allan Selter ülekandeid M OÜ (pankrotis) Xxxx LT pangas olevalt arveldusarvelt nr xxxx ettevõtte SIA L arveldusarvele nr xxxx järgnevalt: • 12.04.
2. a summas 22 500.00 eurot, ilma selgituseta • 13.04.
3. a summas 30 000.00 eurot, selgitusega „under financing agreement from 10.04.2017“ • 19.04.
4. a summas 28 500.00 eurot, ilma selgituseta • 25.04.
5. a summas 28 500.00 eurot, ilma selgituseta • 03.07.
6. a summas 140.00 eurot, selgitusega „loan“ • 27.07.
7. a summas 15 900.00 eurot, selgitusega „loan“. Kokku summas 125 540 eurot. Võlgnevus on käesolevaks hetkeks T OÜ-le tasumata. 4 / 51 Laenulepingut nr xxxx sõlmides oli Allan Selter teadlik, et tegelikkuses SIA L laenu tagasi maksma ei hakka ning lepingu sõlmimise ja selle pankrotimenetluses esitamise eesmärk oli muu hulgas jätta mulje, et M OÜ-l on SIA L ees nõue, mis on sissenõutav ja seoses sellega ei ole M OÜ maksevõimetu. Eeltoodud asjaoludel laenulepingu sõlmimise puhul on tegemist näiliku tehinguga, mis on tühine (TsÜS § 89 lg 1 ja 2). Laenulepingu vormistamisega ja selle pankrotimenetluses esitamisega varjas Allan Selter ka seda, et tegelikkuses oli M OÜ ja SIA L vahel aset leidnud tehingute puhul tegemist kinkega (VÕS § 259), mille eesmärgiks oli M OÜ-st vara välja viimine ning pankrotimenetluses X OÜ nõude täitmise võimatuks muutmine. Eelkirjeldatud tegevusega Allan Selter, M OÜ juhatuse liikmena, rikkus temal lasuvat hoolsusja lojaalsuskohustust M OÜ ees vähendades teadvalt kohustustevastaselt M OÜ vara summas 160 356,56 eurot, millega muutis M OÜ maksevõimetuks ning kahjustas võlausaldaja X OÜ huve. Kõnealuse summa arvelt oleks saanud rahuldada kogu M OÜ pankrotimenetluses tunnustatud, võlausaldaja X OÜ (pankrotis), nõude summas 44 519,62 eurot. Sellega Allan Selter pani toime

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so juriidilisest isikust võlgniku (M OÜ) juhtorgani liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksejõuetus. II T OÜ (reg-kood xxxx, pankrotis, kuni 24.01.2017 nimega P OÜ, aadress Xxxx) kanti äriregistrisse 28.04.2000. Alates 24.01.2017 on äriühingu juhatuse liikmeks Allan Selter. T OÜ osanikuks on alates 05.01.2017 2556 euro suuruse osalusega Osaühing M (reg-kood xxxx, pankrot väljakuulutatud 11.10.2017), mille juhatuse liikmeks oli alates 16.09.2016 samuti Allan Selter. Ajavahemikul 24.01.2017 kuni 09.10.2017, kui Allan Selter oli T OÜ juhatuse ainuliikmeks, oli ta ÄS § 183 kohaselt raamatupidamist korraldav isik. Samuti oli Allan Selter T OÜ juhatuse liikmena ÄS § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindava ja juhtiva organi liige. Vastavalt ÄS § 187 lg 1 pidi Allan Selter juhatuse liikmena oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. TsÜS § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed, järgima neilt nõutavat keskmist hoolsusmäära ning lähtuma oma ülesannete täitmisel esindatava huvidest (ÄS § 187, TsÜS § 35 lg 1, TsÜS § 131 lg 1 koosmõjus). Samuti kohaldub juhatuse liikme tegevusele TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõte, mis tähendab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. T OÜ-l olid pikaaegsed ärisuhted Itaalias registreeritud lõikelillede tarnijaga F SRL, kes tarnis T OÜ tellimuste alusel neile kaupa ja esitas tarnitud kauba eest tasumiseks arveid. Ajavahemikul 22.08.2016-19.12.2016 esitatud arveid, summas 20 995,05 eurot aga T OÜ F SRL-le ei tasunud ning seisuga 24.01.2017, kui A.Selter sai T OÜ juhatuse liikmeks, oli osaühingul F SRL ees täitmata kohustusi summas 20 995,05 eurot. 24.05.2017 esitas võlausaldaja F SRL Harju Maakohtule avalduse T OÜ pankroti väljakuulutamiseks ning 11.10.2017 kuulutas Harju Maakohus määrusega tsiviilasjas nr 5 / 51 xxxx välja T OÜ pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Q´i. Pankrotimenetluses tunnustati F SRL nõuet summas 20 995,05 eurot, mis põhines lõikelillede müügi eest ajavahemikul 22.08.2016-19.12.2016 esitatud arvete mittetasumisel. Endise juhatuse liikme Heiki Tegova tegevuse tulemusel maksejõuetuks muutunud T OÜ juhatuse liikme kohale asudes ega hiljem ei otsinud Allan Selter ega T OÜ võimalusi äriühingu kohustuste täitmiseks vaid Allan Selter, T OÜ juhatuse liikmena, rikkus temal lasuvat hoolsusja lojaalsuskohustust T OÜ ees kahjustades teadvalt ja oluliselt osaühingu maksevõimet ning võlausaldaja F SRL (reg.kood xxxx) huvisid. Olukorras, kus T OÜ maksejõuetus oli välja kujunenud, asus Allan Selter äriühingust vara alusetult välja viima sularahas ja endaga seotud teistele äriühingutele, eesmärgiga vältida vara sattumist pankrotivara hulka, mille arvelt tulnuks rahuldada võlausaldajate nõudeid. Nimelt võttis Allan Selter 17.02.2017 sularahas välja kõik T OÜ Xxxx AS arvelduskontol nr xxxx olnud varalised vahendid, summas 34 551,16 eurot ja sulges konto. Välja võetud sularaha ei ole Allan Selter andnud üle T OÜ (pankrotis) kassasse ega esitanud pankrotihaldurile ka raha kasutamise kohta vastavaid dokumente. Lisaks Allan Selter, olles T OÜ (pankrotis) juhatuse liige, sõlmis 28.02.2017 endaga seotud L OÜ-ga (reg-kood xxxx, kustutatud 18.07.2018) laenulepingu nr xxxx, mille kohaselt andis T OÜ L OÜ-le sularahas laenu 80 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaega lepingus märgitud ei ole. Allan Selter oli perioodil 15.01.2014 – 02.11.2017 L OÜ juhatuse liige. L OÜ-l puudus arvestatav majandustegevus ja vara ning laen on T OÜ-le tagasi maksmata. Lisaks Allan Selter, olles T OÜ juhatuse liige, sõlmis 28.02.2017 endaga seotud C OÜ-ga müügikokkuleppe nr xxxx, mille kohaselt T OÜ müüs inventeerimata laovaru C OÜ-le hinnaga 250 000 eurot tasumistähtajaga 270 päeva, kuid raha varade müügi eest laekunud ei ole. Allan Selter on alates 27.02.2017 kuni käesoleva ajani C OÜ juhatuse liige, ettevõttel puudub arvestatav majandustegevus ja vara. Laenulepingut nr xxxx ja müügikokkulepet nr xxxx sõlmides oli Allan Selter teadlik, et tegelikkuses L OÜ ja C OÜ lepinguid täitma ei hakka ning dokumentide vormistamise ja nende pankrotimenetluses esitamise eesmärk oli muu hulgas jätta mulje, et T OÜ-l on L OÜ ja C OÜ ees nõuded, mis on sissenõutavad ja seoses sellega ei ole T OÜ maksevõimetu. Kirjeldatud asjaoludel lepingute sõlmimise puhul on tegemist näilike tehingutega, mis on tühised (TsÜS § 89 lg 1 ja 2). Lepingute vormistamisega ja nende pankrotimenetluses esitamisega varjas Allan Selter ka M OÜ-st vara välja viimist ning tehingute eesmärgiks oli pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete täitmise võimatuks muutmine. Eelkirjeldatud tegevusega Allan Selter, M OÜ juhatuse liikmena, rikkus temal lasuvat hoolsusja lojaalsuskohustust M OÜ ees, vähendades teadvalt kohustustevastaselt M OÜ vara 364 551,16 euro väärtuses. Arvestades asjaolu, et Allan Selteri poolt äriühingust välja viidud vara arvelt oleks saanud rahuldada T OÜ pankrotimenetluses suurima võlausaldaja F SRL nõude summas 20 995,05 eurot, kahjustas Allan Selteri tegevus T OÜ varalist seisundit ja vähendas sellega oluliselt võlgniku maksevõimet. 6 / 51 Sellega Allan Selter pani toime

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so juriidilisest isikust võlgniku (T OÜ) juhtorgani liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine. Allan Selterile esitatud süüdistus

§ 3811

lg 2 järgi M OÜ (registrikood xxxx, pankrotis, aadress Xxxx) oli kantud äriregistrisse 11.12.2001.a. Alates 16.09.2016 oli äriühingu juhatuse liikmeks Allan Selter. M OÜ osanikuks on alates 14.09.2016.a 2500 euro suuruse osalusega L OÜ (kustutatud registrist 15.06.

1. a), mille osanikuks ja juhatuse liikmeks oli alates 11.06.2014 samuti Allan Selter. Harju Maakohtu 09.10.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxxx kuulutati välja M OÜ pankrot. Ajavahemikul 16.09.2016 kuni 09.10.2017, kui Allan Selter oli juhatuse ainuliikmeks, oli ta Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 183 kohaselt raamatupidamist korraldav isik. Samuti oli Allan Selter M OÜ (pankrotis) juhatuse liikmena ÄS § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindava ja juhtiva organi liige. Vastavalt ÄS § 187 lg 1 pidi Allan Selter oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed, järgima neilt nõutavat keskmist hoolsusmäära ning lähtuma oma ülesannete täitmisel esindatava huvidest (ÄS § 187, TsÜS § 35 lg 1, TsÜS § 131 lg 1 koosmõjus). 27.06.
2. a Harju Maakohtu määrusega (tsiviilasi nr xxxx) algatati M OÜ (registrikood xxxx, pankrotis, aadress Xxxx) pankrotimenetlus. Vastavalt Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 22 lg 3 esitas ajutine pankrotihaldur C M OÜ (pankrotis) juhatuse liikmele Allan Selterile teabenõude, milles nõudis osaühingu majandustegevust puudutavat dokumentatsiooni. Antud teabenõudele Allan Selter ei vastanud. Pankroti väljakuulutamisega (9.10.2017) määrati M OÜ (pankrotis) pankrotihalduriks C. Pankrotihalduril on seadusest tulenev õigus võlgniku dokumentidega tutvuda ja PankrS § 85 lg 1 kohaselt on võlgnik, oma juhatuse liikme kaudu, kohustatud esitama haldurile teavet, mida haldur vajab seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Et saada ülevaadet ettevõtte majandustegevusest ja varadest, pöördus C 21.11.
3. a teabenõudega Allan Selteri poole, kus palus üle anda M OÜ (pankrotis) raamatupidamise pearaamatud-, kassaraamatud ja kõik lepingud koos kõigi võimalike lisadega eraldi perioodide 09.10.2009.a.- 31.12.2009.a. (müügitulu 100 eurot), 01.01.2010.a.- 31.12.2010.a. (müügitulu 100 eurot); 01.01.2011.a.- 31.12.2011.a. (raha ja raha ekvivalentide muutus summas 2 497 eurot), 01.01.2012.a.- 31.12.2012.a. (müügitulu 122 125 eurot), 01.01.2013.a.- 31.12.2013.a. (müügitulu ja muud äritulud kogusummas 90 050 eurot), 01.01.2014.a.- 31.12.2014.a. (müügitulu ja muud äritulud kogusummas 70 261 eurot), 01.01.2015.a.- 31.12.2015.a. (laekumised kaupade müügist ja teenuste osutamisest kogusummas 266 848 eurot), 01.01.2016.a.- 31.12.2016.a. (majandusaasta aruannet ei ole esitatud) ja 01.01.2017.a.09.10.2017.a. (majandusaasta aruannet ei ole esitatud) kohta. Lisaks eelnimetatud dokumentidele on pankrotihaldur palunud esitada dokumendid ja/või tõendid selle kohta, mis kinnitavad 20.09.2016 M OÜ (pankrotis) AS-s Xxxx olevalt pangakontolt sularahas välja võetud 32 316,56 euro ja seisuga 19.06.2017 esitatud bilansi 7 / 51 kohaselt M OÜ (pankrotis) kassas olnud 2500 euro kasutamist M OÜ (pankrotis) majandustegevuses. Ühtegi eelnimetatutest dokumentidest Allan Selter pankrotihaldurile üle andnud ei ole. Oma 08.12.2017 vastuses pankrotihaldurile selgitas Allan Selter, et on kogu temal olemas olnud dokumentatsiooni on ta pankrotihaldurile nende esimesel kohtumisel üle andnud. Lisaks selgitas Allan Selter, et osa elektroonselt saadud/saadetud dokumentidest võivad leiduda tema arvuti kõvakettal, milline oli temalt Lätis, koos M OÜ kassast pärineva sularahaga, summas 1995,66 eurot, läbiotsimise käigus ära võetud. 12.10.2021 pöördus pankrotihaldur C taas Allan Selteri poole palvega, et Allan Selter annaks pankrotihaldurile üle M OÜ (pankrotis) kassas olnud sularaha ning puuduolevad raamatupidamise dokumendid, elektroonilised materjalid ja raamatupidamise registrid. Vaatamata asjaolule, et Allan Selterilt 07.04.2017 Läti Vabariigis toimunud läbiotsimise käigus ära võetud sularaha summas 1995,66 eurot tagastati Allan Selterile 27.09.2019 ja sülearvuti Macbook Pro oli tagastatud 01.11.2019, vastas Allan Selter pankrotihalduri päringule, et Läti Vabariigis menetlustoiminguga ära võetud asju ei ole talle tagastatud. Eelnevast nähtub, et Allan Selter on jätnud pankrotihaldurile tahtlikult esitamata kõik süstematiseerivad ja selgitavad dokumendid, milleks on sisekorra eeskirjad, kontoplaan, süsteemselt koondatud algdokumendid koos selgete raamatupidamiskirjetega ning raamatupidamisregistrid, samuti kassaandmiku, pearaamatu ja lepingud. Pankrotihaldurile küsitud andmete üle andmata jätmisega rikkus Allan Selter M OÜ (pankrotis) juhatuse liikmena oma seadusest tulenevat kohustust esitada pankrotihaldurile teavet, mida haldur vajab seoses pankrotimenetlusega. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 p 2 kehtestab raamatupidamiskohustuslaste ringi, kuhu kuulub ka eraõiguslik juriidiline isik, mille seaduslik esindaja RPS § 2 p 1 ja ÄS § 183 kohaselt on kohustatud korraldama raamatupidamist ja finantsaruandlust raamatupidamise seaduses sätestatud korras. Asjaolust, et Allan Selter on kinnitanud pankrotihaldurile, et ta on kogu temal olemas olnud dokumentatsiooni pankrotihaldurile üle andnud, tuleb järeldada, et Allan Selter on jätnud M OÜ raamatupidamise nõuetekohaselt korraldamata. Sellega rikkus Allan Selter M OÜ juhatuse liikmena raamatupidamise seaduse §-s 4 sätestatud kohustusi: 1) korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, finantstulemusest ja rahavoogudest; 2) dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; 3) kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; 4) koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded (2016 aasta kohta); 5) säilitama raamatupidamise dokumente. Samuti ei koostanud Allan Selter kontoplaani, millega rikkus RPS § 8 nõudeid, jättis koostamata raamatupidamise sise-eeskirja, rikkudes sellega RPS § 11 nõudeid. Sellega M OÜ (pankrotis) juhatuse liige Allan Selter ei täitnud seadusest tulenevaid nõudeid M OÜ (pankrotis) raamatupidamise korraldamiseks ning M OÜ (pankrotis) majandustegevust ei juhitud seaduses nõutava hoolsusega. 8 / 51 Lisaks sellele jättis Allan Selter seadusevastaselt esitamata raamatupidamisdokumendid M OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile C´ile, kellel on seadusest tulenev õigus dokumentidega tutvuda. Allan Selter rikkus M OÜ (pankrotis) juhatuse liikmena oma seadusest tulenevat kohustust esitada pankrotihaldurile raamatupidamisdokumente. Sellega rikkus Allan Selter M OÜ juhatuse liikmena PankrS § 85 lg 1 sätet, mille kohaselt on võlgnik kohustatud esitama haldurile teavet, mida haldur vajab seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Puuduvad dokumendid ei võimaldanud pankrotihalduril saada ülevaadet võlgniku majandustegevusest ja raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. Sellega pani Allan Selter toime teadvalt raamatupidamise kohustuse rikkumise, millega oli oluliselt raskendatud M OÜ (pankrotis) varalisest seisundist ülevaate saamine, s.t

§ 3811lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Allan Selterile esitatud süüdistus

§ 209

lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi: Allan Selterit süüdistatakse

§ 209

lg 2 p 3 – 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisneb selles, Allan Selter üritas tekitada teisele isikule suures ulatuses varalist kahju tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Osaühing M (registrikood xxxx, pankrotis, aadress Xxxx) kanti äriregistrisse 11.12.

1. Alates 16.09.2016 on äriühingu juhatuse liikmeks Allan Selter. Osaühing M osanikuks on alates 14.09.2016 2500 euro suuruse osalusega L OÜ (reg-kood xxxx, kustutatud registrist 15.06.2017), mille osanikuks ja juhatuse liikmeks on alates 11.06.2014 samuti Allan Selter. Allan Selter oli M OÜ (pankrotis) juhatuse liikmena ÄS § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindava ja juhtiva organi liige. Vastavalt ÄS § 187 lg 1 pidi Allan Selter oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed, järgima neilt nõutavat keskmist hoolsusmäära ning lähtuma oma ülesannete täitmisel esindatava huvidest (ÄS § 187, TsÜS § 35 lg 1, TsÜS § 131 lg 1 koosmõjus). Samuti kohaldub juhatuse liikme tegevusele TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõte, mis tähendab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. 06.06.2017 esitas X OÜ (reg-kood xxxx) pankrotiavalduse Harju Maakohtule. 27.06.2017 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr xxxx algatati Osaühing M pankrotimenetlus ja määrati ajutiseks pankrotihalduriks C. Harju Maakohtu 09.10.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxxx kuulutati välja Osaühing M pankrot. 19.03.2018 toimunud Osaühing M nõuete kaitsmise koosolekul loeti tunnustatuks X OÜ nõue summas 44 519,62 eurot. 08.12.2017 esitas Allan Selter Osaühing M pankrotimenetluses garantiikirja, mille järgi garanteeris Osaühing M garandina Allan Selteriga seotud D OÜ-le (reg-kood xxxx) 300 000 euro suurust nõuet juhul, kui SIA L ei täida D OÜ ja SIA L vahel 02.05.2016 sõlmitud lepingust 194 tulenevaid rahalisi kohustusi. 9 / 51 19.03.2018 toimunud Osaühing M nõuete kaitsmise koosolekul selgus, et enne koosolekut esitas D OÜ nõudele kogu ulatuses vastuväite X OÜ, millega liitus koosolekul ka võlgniku pankrotihaldur C ning D OÜ nõuet ei tunnustatud. Tulenevalt sellest esitas D OÜ Harju Maakohtule hagi (tsiviilasi nr xxxx) oma nõude tunnustamiseks M OÜ pankrotimenetluses. Harju Maakohus D OÜ hagi ei rahuldanud. Allan Selteri poolt Osaühing M pankrotimenetluses esitatud garantiikirjal on Allan Selteri, kui M OÜ esindaja, allkiri. Garantiikirjast nähtub, et garantii jõustub 14.10.
2. Samas on dokumendil M OÜ registrikoodina märgitud kood xxxx. Tegemist on T OÜ registrikoodiga sarnase koodiga, millest on puudu vaid viimane number. Allan Selter sai T OÜ juhatuse liikmeks alles 2017a alguses ja 2016 aastal kandis kõnealuse registrikoodiga äriühing nimetust P OÜ ning ka juriidiline aadress oli äriühingul 2016a teine kui garantiikirjas märgitud. Nendele ja muudele asjaoludele viidates järeldas Tallinna Ringkonnakohus oma 01.10.2019 otsuses (tsiviilasja nr xxxx, jõustunud), et võlgnik andis garantiikirja peale pankroti väljakuulutamist (so pärast 09.10.2017), mistõttu on garantii andmine ehk ühepoolne tehing tühine. Kuna tehing on tühine, puudub nõue, mida pankrotimenetluses tunnustada. Eelnevast nähtub, et Allan Selter, pani toime kelmuse süüteokatse, mis seisneb selles, et tema esitas teadvalt Osaühing M pankrotimenetluses pankrotihaldurile dokumendi (garantiikirja), mis ei olnud oma sisult õige (oli võltsitud), püüdes selliselt luua pankrotimenetluses asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ning saada tunnustatud garantiikirja alusel tema kontrolli all olevale D OÜ-le 300 000 euro suuruse nõude väärtuses kasu. Nõude tunnustamisel oleks tekkinud kahju OÜ M (pankrotis) võlausaldajale, X OÜle (pankrotis) summas 44 519,62 eurot. Kuritegu jäi Allan Selteri tahtest sõltumata lõpule viimata seoses sellega, et esmalt OÜ M pankrotimenetluses D OÜ nõuet ei tunnustatud ning seejärel tunnistas ka tsiviilkohus nõude alusetust. Garantiikirja allkirjastades ning seda pankrotihaldurile esitades oli Allan Selter teadlik, et tegelikkuses D OÜ-l M OÜ vastu nõuet ei ole. Nõude tekitamise eesmärk oli M OÜ tegelik võlausaldaja X OÜ nende nõude rahuldamise võimalustest ilma jätta.

§ 121p 2 kohaselt on suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot.

Oma tegevusega pani Allan Selter toime

§ 209

lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteokatse, s.o katse tekitada teisele isikule varalist kahju tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, suures ulatuses. Allan Selterile esitatud süüdistus

§ 345

lg 1 järgi: Allan Selterit süüdistatakse

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisneb selles, et Allan Selter kasutas teadvalt võltsitud dokumenti eesmärgiga omandada õigusi. Nimelt esitas Allan Selter 08.12.2017 Osaühing M (registrikood xxxx, pankrotis, aadress Xxxx) pankrotimenetluses teadvalt, ajavahemikul 24.01.2017 kuni 08.12.2017, Allan Selteri poolt allkirjastatud, kuid oma sisult valede andmetega (võltsitud) garantiikirja, mille järgi garanteeris Osaühing M garandina D OÜ kasuks 300 000 euro suurust nõuet juhul, kui SIA L ei täida D 10 / 51 OÜ ja SIA L vahel 02.05.2016 sõlmitud lepingust 194 tulenevaid rahalisi kohustusi. Allan Selter esitas garantiikirja eesmärgiga omandada Osaühing M pankrotimenetluse käigus õigusi, täpsemalt saada garantiikirja alusel D OÜ 300 000 euro suurune nõue pankrotimenetluses tunnustatud. Oma tegevusega pani Allan Selter toime

§ 345

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise, eesmärgiga omandada õigusi. Heiki Tegovale esitatud süüdistus

§ 384

lg 1 järgi: Heiki Tegovat süüdistatakse

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisneb selles, et Heiki Tegova, juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmena pani toime teadvalt võlgniku varalise seisundi kohustustevastase kahjustamise, põhjustades sellega võlgniku maksejõuetuse. Heiki Tegova, olles koos K. L. T OÜ (reg-kood xxxx, pankrotis, endine P OÜ, aadress Xxxx) juhatuse liige alates 19.05.2004 kuni 24.01.2017 oli Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindava ja juhtiva organi liige ning ÄS § 183 alusel raamatupidamise eest vastutav isik. Vastavalt ÄS § 187 lg 1 pidi Heiki Tegova juhatuse liikmena oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed, järgima neilt nõutavat keskmist hoolsusmäära ning lähtuma oma ülesannete täitmisel esindatava huvidest (ÄS § 187, TsÜS § 35 lg 1, TsÜS § 131 lg 1 koosmõjus). Samuti kohaldub juhatuse liikme tegevusele TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõte, mis tähendab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. T OÜ-l olid pikaaegsed ärisuhted Itaalias registreeritud lõikelillede tarnijaga F SRL (reg-kood xxxx), kes tarnis T OÜ tellimuste alusel neile kaupa ja esitas tarnitud kauba eest tasumiseks arveid. Ajavahemikul 22.08.2016-19.12.2016 esitatud arveid, summas 20 995,05 eurot aga T OÜ F SRL-le ei tasunud. Vaatamata sellele, et F SRL-ga suhtles ja kaupa tellis K. L., oli Heiki Tegova, T OÜ juhatuse liikme ja K. L.i elukaaslasena, tekkinud võlgnevusest teadlik. Seisuga 4.01.2017 oli T OÜ võlgnevus F SRL ees 20 995,05 eurot. Heiki Tegova ega T OÜ ei asunud aga äriühingu kohustusi täitma vaid Heiki Tegova, T OÜ juhatuse liikmena, rikkus temal lasuvat hoolsus- ja lojaalsuskohustust T OÜ ees kahjustades teadvalt ja oluliselt osaühingu maksevõimet ning võlausaldaja F SRL huvisid T OÜ arvelduskontolt xxxx alusetute väljamaksete tegemisega. Nimelt, ajavahemikul 04.01.2017 kuni 08.01.2017, võttis Heiki Tegova K. L.i palvel T OÜ arvelduskonto xxxx juurde väljastatud ja tema kasutuses olnud Xxxx AS pangakaardiga nr xxxx välja sularaha pangaautomaatidest kokku summas 14 500 eurot järgnevalt: Kuupäev 04.01.2017 04.01.2017 04.01.2017 04.01.2017 Kell 19:24 19:24 19:25 19:26 Sularahaautomaat HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 11 / 51 Summa - 750 - 750 - 750 - 750 04.01.2017 05.01.2017 05.01.2017 05.01.2017 05.01.2017 05.01.2017 06.01.2017 06.01.2017 06.01.2017 06.01.2017 06.01.2017 07.01.2017 07.01.2017 07.01.2017 07.01.2017 07.01.2017 08.01.2017 08.01.2017 08.01.2017 19:27 13:07 13:08 13:08 13:09 13:09 14:42 14:43 14:43 14:44 14:44 22:45 22:45 22:46 22:46 22:47 19:34 19:35 19:35 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00414 HAN00401 HAN00401 HAN00401 - 200 - 750 - 750 - 750 - 750 - 200 - 750 - 750 - 750 - 750 - 200 - 750 - 750 - 750 - 750 - 200 - 750 - 750 - 200 Kokku 14 500 Samuti Heiki Tegova võttis ajavahemikul 09.01.2017 kuni 13.01.2017 T OÜ (pankrotis) arvelduskontolt välja sularaha järgnevalt: Kuupäev Summa Selgitus 09.01.2017 - 8 650 HEIKI TEGOVA SV- VÄLJAMAKS 13.01.2017 - 5 000 OÜ P SV – SULARAHA VÄLJAVÕTE Kokku 13 650 Heiki Tegova T OÜ juhatuse liikmena, ei taganud, et välja võetud sularaha summas 28 150 eurot oleks üle antud T OÜ kassasse ega esitanud pankrotihaldurile ka raha kasutamise kohta vastavaid dokumente. 24.05.2017 esitas võlausaldaja F SRL Harju Maakohtule avalduse T OÜ pankroti väljakuulutamiseks ja 11.10.2017 kohtumäärusega kuulutati välja T OÜ pankrot. Pankrotimenetluses tunnustati F SRL nõuet summas 20 995,05 eurot, mis põhines lõikelillede müügi eest, ajavahemikul 22.08.2016-19.12.2016, esitatud arvete mittetasumisel. Eelkirjeldatud tegevusega Heiki Tegova, T OÜ (pankrotis, kuni 24.01.2017 nimega P OÜ) juhatuse liikmena, rikkus temal lasuvat hoolsus- ja lojaalsuskohustust T OÜ ees vähendades teadvalt kohustustevastaselt T OÜ vara summas 28 150 eurot, millega muutis T OÜ maksevõimetuks ning kahjustas võlausaldaja F SRL huve. Heiki Tegova poolt äriühingust välja viidud vara arvelt oleks saanud rahuldada T OÜ pankrotimenetluses suurima võlausaldaja, F SRL, nõude summas 20 995,05 eurot, täielikult. 12 / 51 Sellega Heiki Tegova pani toime

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo so juriidilisest isikust võlgniku (T OÜ) juhtorgani liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksejõuetus. MENETLUSE KÄIK 13.09.2022. a esitas Allan Selteri kaitsja kaitseakti, milles märkis järgmist. Kaitsja vaidleb süüdistusele tervikuna vastu. Süüdistusakt on sõnastatud laialivalguvalt, eksitav ja ei võimalda teostada kaitseõigust, kuivõrd sellega heidetakse süüdistatavale ette tegusid, mille osas on muuhulgas teo toimepanijaks OÜ D ja mitte süüdistatav. Süüdistus on ebakonkreetne, ei vasta olulises osas KrMS § 154 nõuetele ja välistab kaitseõiguse teostamise. Lisaks leiab kaitsja, et süüdistusaktis on tõendite sisu avatud umbmääraselt ja seondamatult ühegi episoodiga. Kaitsja palus lõpetada kriminaalmenetlus

§ 384lg 1, § 209 lg 1 p 3 - § 25 lg 2, § 345 lg 1, § 3811 lg 2 esitatud süüdistuses A. Selteri suhtes Kr

MS § 199 lg 1 p 1 alusel kuriteotunnuste puudumise tõttu. Kuriteod on valdavas osas aegunud. Kaitsja palus lõpetada kriminaalmenetlus A. Selter suhtes KrMS § 2052 alusel, kuna A. Selteri suhtes ei ole võimalik kriminaalasja mõistliku menetlusaja jooksul lahendada. Alternatiivselt, kui kohus ei rahulda eelnimetatud taotlusi, palus kaitsja saata süüdistusakt prokuratuurile tagasi vastavalt KrMS § 262 p-le

1. Lisaks palub kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitada riigi arvelt kahtlustatava kulud õigusabile. Kaitsja taotles kohtumenetluse käigus esitada kaitsja tellitud finantsekspertiisi, et selgitada välja, milline oli põhjuslik seos väidetava maksejõuetuse põhjustanud teo ja tagajärje vahel. 14.09.
2. a esitas Heiki Tegova kaitsja kaitseakti, milles märkis järgmist. Süüdistus ei ole põhjendatud. Tõendatud ei ole H. Tegova poolt T OÜ arvelduskontolt alusetute väljamaksete tegemine. Tõendatud ei ole T OÜ maksevõime oluline vähenemine. Lisaks süüdistusaktis loetletud tõenditele taotles kaitsja uurida iseloomustavaid tõendid ja kirjavahetust F SRL-ga, mis kinnitab F SRL ja T OÜ ärisuhete iseloomu ja krediidi suurust. 29.09.
3. a määrusega andis Harju Maakohus süüdistatavad neile esitatud süüdistuses kohtu alla. Kohtu hinnangul vastab süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele. Kohus jättis läbi vaatamata Allan Selteri kaitsja taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks ja süüdistusakti tagastamiseks prokuratuurile. Kohus jättis läbi vaatamata Allan Selteri kaitsja taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega ja seoses kriminaalmenetluse aluste puudumisega. Kohus rahuldas Allan Selteri kaitsja taotluse kaitsja poolt tellitud finantsekspertiisi täiendava tõendina vastuvõtmiseks. Samuti rahuldas kohus Heiki Tegova kaitsja kaitseaktis märgitud kirjavahetuse täiendava tõendina vastuvõtmiseks ning jättis rahuldamata taotluse Heiki Tegovat puudutavate iseloomustavate materjalide vastuvõtmiseks. Poolte seisukohad kohtuvaidlustuses olid järgnevad. Prokurör leidis, et prokuröri poolt kohtule esitatud tõendid on üksteisega kooskõlas ja usaldusväärsed. Erandiks on vaid K. L.i ütlused, mis on prokuröri hinnangul ebausaldusväärsed ja tuleks tõendikogumist välja jätta. Prokuröri hinnangul on kõikide kuritegude koosseisulised tunnused tõendatud ja süüdistatavate teod õigesti kvalifitseeritud. 13 / 51 Prokurör palus süüdistatav Heiki Tegova süüdi tunnistada

§ 384

lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mis

§ 73

lg 1, 3 alusel jätta täitmisele pööramata, kui Heiki Tegova ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Prokurör palus süüdistatav Allan Selter süüdi tunnistada

§ 384

järgi ja mõista talle karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

§ 209

lg 2 p 1, 4 - § 25 lg 2, § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest palus prokurör Allan Selterile karistuseks mõista 3 aastat vangistust.

§ 3811

lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest palus prokurör mõista Allan Selterile karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 ja § 63 lg 2 alusel mõista liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.

§ 74lg 1 alusel määrata, et koheselt kuulub ärakandmisele 6 kuud vangistust.

Allan Selterile mõistetud vangistusest jätta vangistus 3 aastat tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75sätestatud kontrollnõudeid.

Kaitsja K. Räppo leidis, et Allan Selterile esitatud süüdistus on täies ulatuses tõendamata.

§ 3811

lg 2 järgi esitatud süüdistuse kohta märkis kaitsja, et prokurör ei ole määratlenud, millal algas raamatupidamiskohustuse rikkumine, milles see seisnes ja millal lõppes ja seetõttu on võimatu isikut nii ebamääraste ja tõendamata asjaolude pinnalt süüdi mõista.

§ 209

lg 2 p 3 - § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta märkis kaitsja, et süüdistuse oleks pidanud esitama D OÜ-le. Allan Selter ei ole võltsitud dokumenti kasutanud ega kelmuse katset toime pannud.

§ 384

lg 1 järgi esitatud süüdistuste kohta märkis kaitsja, et teod on aegunud ning ei ole tõendatud maksevõime vähenemine/maksejõuetuse põhjustamine. Pankrotiasi lahenes kompromissiga, seega maksevõime vähenemisel tähtsust ei ole. Kaitsja hinnangul on kõik teod peale viimase teo aegunud. Lisaks on kaitsja arvates võimatu lahendada asja selliselt, et ei mööduks mõistlik menetlustähtaeg. Kaitsja palub süüdistatav Allan Selter õigeks mõista vastavalt KrMS §-le 199 lg 1 p 1 ja KrMS §-le 274 lg 1. Kaitsja L. Viil leidis, et Heiki Tegovale esitatud süüdistus ei ole põhjendatud. Kaitsja hinnangul ei ole T OÜ maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus kui süüdistatava teo karistatavuse eeldus tõendatud. Süüdistusest ega tõenditest ei nähtu Heiki Tegova konkreetne teopanus ega roll T OÜ tegevuses. Kaitsja hinnangul puuduvad H. Tegova süüd ümberlükkamatult kinnitavad tõendid. Kui tagajärjena arvestada kohtumääruses märgitud või kriminaalmenetluses tuvastatud maksejõuetuse tekkimise aega, siis on kuritegu igal juhul aegunud. Lisaks leiab kaitsja, et kriminaalasja menetlust ei ole läbi viidud mõistliku aja jooksul. Kaitsja palub mõista Heiki Tegova süüdistuses

§ 384lg 1 järgi õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja lõpetada Kr

MS §-dest 199 lg 1 p 2 alusel kriminaalasjas menetlus Heiki Tegova osas, kuna süüksarvatava kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. Alternatiivselt palub kaitsja lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel kriminaalasjas menetlus Heiki Tegova osas, kuna kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlustähtaja jooksul lahendada. Süüdistatavad ennast esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud ja kasutasid enda õigust ütluste andmisest keelduda. KOHTU SEISUKOHT Heiki Tegova süüdistus

§ 384lg 1 järgi I.

Koosseisuväline karistatavuseeldus 14 / 51 1. Esiteks tuleb märkida, et

§ 384

lg 2 järgi peab

§ 384

lg 1 kohaldamise eeldusena olema täidetud tingimus, et kohus on välja kuulutanud võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. Harju Maakohus kuulutas 11.10.

1. a kohtuasjas nr xxxx välja T OÜ (s.o end OÜ P) pankroti ja see määrus on jõustunud (I kd tl 15-17). Eelnev tähendab, et täidetud on ka nimetatud koosseisuväline karistatavuseeldus. II. Heiki Tegova kui OÜ P juhtorgani liige
2. Vaidlus puudub selles, et Heiki Tegova oli OÜ P juhatuse liige perioodil 19.05.
3. a kuni 24.01.
4. a. Sealjuures oli kogu tema juhatuse liikmeks oleku ajal teiseks juhatuse liikmeks K. L.. OÜ P võõrandamise järgselt muudeti ettevõtte ärinime ja selleks on alates 24.01.
5. a T OÜ. Need asjaolud nähtuvad T OÜ (end OÜ P) äriregistri väljatrükist (I kd tl 18, 21). Seega oli H. Tegova süüdistuses märgitud ajal OÜ P juhtorgani liikmeks. III. Võlasuhte tekkimine ja OÜ P kui võlgnik 3.

§ 384lg 1 näeb ette, et karistatav on vaid võlgniku varalise seisundi kahjustamine.

Seega peab võlasuhe, mis võimaldab OÜ P võlgnikuks lugeda, olema tekkinud enne süüks arvatava teo toimepanemist.

1. Asjaolu, et OÜ P oli võlasuhetes F SRL-ga, nähtub OÜ P (T OÜ) pangakonto väljavõttest, mille järgi on tehtud F SRL-le hulgaliselt makseid alates
2. aasta jaanuarist kuni
3. aasta detsembrikuuni (kontoväljavõtted CD-plaadil ja I kd tl 12). OÜ P tegeles enne selle osade võõrandamist põhitegevusalana
4. majandusaastal lillede, taimede, seemnete istikute ning väetiste müügiga (I kd tl 19). Üldisemalt on võlasuhteid F SRL-ga (enne pankroti väljakuulutamist) kinnitanud tunnistaja K. L. (kd KI tl 95 ja 98pö). Kriminaaltoimikust nähtub, et OÜ Pile on esitatud hulk arveid ning OÜ P pangakontodelt ei ole neid arveid tasutud (kd I tl 9-12). Menetluses ei ole ka teatavaks saanud, nagu oleks neid arveid vaidlustatud. Tunnistaja K. L. on seejuures üksnes rääkinud krediidilimiidist. Siinkohal tuleb tähele panna, et kirjavahetusest nähtuvalt nõuti võlgnevuse tasumist esmalt 04.10.
5. ja 08.11.2016 ja teatati, et krediidilimiit on ammendunud (III kd tl 119-123). Pärast seda kuupäeva on Xxxx tasunud makseid arvete numbritega 1754, 1836, 2588 ja 4090 eest, kuid mitte ühegi vaatluse all olevate arvete eest.
6. Seda, et OÜ P oli võlgnik, kinnitab üldisemalt ka pankrotimenetluses tuvastatu. Pankroti väljakuulutamiseks oli avalduse esitanud OÜ P võlausaldaja F SRL ning viidatud kohtumääruses loeti põhistatuks see, et T OÜ (end OÜ P) oli võlgnik, kes ei olnud võlasuhtes F SRL-ga oma kohustusi täitnud. Seejuures märgiti, et võlausaldaja nõue põhineb lõikelillede eest esitatud arvetel perioodil 22.08.2016 kuni 19.12.2016, kogusummas 20 995,05 eurot. Arvete esitamine F SRL poolt OÜ-le P sel perioodil nähtub ka kriminaaltoimikust (I kd 124-132pö). Arvete maksetähtajaks on neil märgitud 15 päeva ja seda maksetähtaega kinnitatakse ka F SRL nõudekirjas ja pankrotihoiatuses (I kd tl 133134). Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et OÜ P oli võlgnik

§ 384

lg 1 tähenduses ning seda ajal, kui süüdistuse järgi võlgniku juhatuse liige Heiki Tegova võttis võlgniku kontolt välja sularaha (04.01.2017 kuni 13.01.2017). 6. Eelnevalt mainitut ja ka

§ 384

lg-st 1 tulenevat võlausaldajate kaitse-eesmärki arvestades ei ole ilmselgelt asjakohane ka H. Tegova kaitsja väide, nagu ei oleks arvesse võetud, et F SRL ei ole esitanud nõuet H. Tegova ja K. L.i ettevõttes tegutsemise ajal. 15 / 51 Oluline on võlasuhte tekkimise aeg ja võlgnikustaatus, mitte see, kas sellest tulenev menetluslik nõue esitatakse juhatuse liikmete ettevõttes tegutsemise ajal. IV. OÜ P varalise seisundi kohustusevastane kahjustamine 7.

§ 384lg 1 tähenduses tuleb varaks lugeda isikule kuulunud rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit Ts

ÜS § 66 mõttes. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu. Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust; RKKKo nr 1-16-4665/224, p 18). Nimetatu tähendab, et võlgnikust juriidilise isiku varalise seisundi kahjustamine saab toimuda näiteks seeläbi, kui selle juhatuse liige ilma mingi vajaduseta võtab äriühingu kontodel olevad rahalised vahendid välja sularahana ning ei nähtu, et sellest oleks täidetud äriühingul olnud kohustusi.

1. Juriidilise isiku juhtorgani liikme üldisemad kohustused tulenevad TsÜS §-st 35, mille järgi tuleb täita seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja ta peab olema juriidilisele isikule lojaalne. Äriseadustiku § 187 lg 1 järgi peab osaühingu juhatuse liige täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Ka peab ta ÄS § 306 lg 2 ls-st 3 lähtuvalt tegutsema ühingu suhtes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Hoolsuskohustus tähendab siinsel juhul kohtupraktika pinnalt seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja ühingu huvides, ta peab olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ning ta ei tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (nt RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 19; 3-2-1-38-15, p 14). Sellisel juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sarnastel tingimustel ilmutaks, saab pidada teda hoolsuskohustust rikkunuks (RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 31). Riigikohtu praktikas on äriühingu vara hoidmise kohustuse rikkumiseks peetud olukorda, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ja samal ajal ei ole tõendatud see, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides (RKTKo 3-2-1-113-16, p 18). Seetõttu puudub vajadus ka pikemaks aruteluks selle üle, kas taoliselt tegutsemine võiks teoreetiliselt olla juhatuse liikme kohustuste rikkumine. Küll aga on vajalik seda rikkumist analüüsida praeguse asja faktide valguses.
2. Seoses hoolsuskohustusega saab märkida sedagi, et ÄS § 187 lg 2 ls 2 kohaselt vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Süüdistatav H. Tegova on kasutanud oma õigust kriminaalmenetluses ja ei ole soovinud selgitada oma tegevuse sisu. Selles osas on ainus kaitseversioon kujunenud läbi tunnistaja K. L.i ütluste (kes oli H. Tegovaga samal ajal ettevõtte juhatuses). Tunnistaja K. L.i ütluste kohaselt olid kõik OÜ P kohustused täidetud, kõnesoleva sularaha võttis H. Tegova välja tema palvel ja seda selleks, et see füüsiliselt üle anda ettevõtte omandanud A. Selteri kätte (kd KI tl 96pö). Kuivõrd tegemist on äriühingu vara puudutava varakäsutusega, siis peaks selliste tehingute kohta olemas olema ka algdokumendid ja seda sõltumata sellest, et osanikud olid otsustanud ettevõtte müüa. Tegelikkuses ainuüksi see asjaolu, et K. L.i sõnul pidi peatselt toimuma ettevõtte vara faktiline ja korrektne üleminek, eeldanuks, et selleks hetkeks oleks ka viimased tehingud dokumenteeritud. Samuti tuleb tähele panna, et pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana TsÜS § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses (RKKKo 3-1-113-12, p 22). See tähendab omakorda, et H. Tegova võttis sisuliselt äriühingu raha endale ehk tegu on väljamaksega. Lähtudes äriühingul lasuvatest raamatupidamislikest kohustustest (RPS § 4) ning samuti äritegevuse üldisematest põhimõtetest (sh tehingute tegemine ettevõtte, mitte juhatuse liikme huvides) peaks selline tegevus olema ühelt poolt 16 / 51 kirjendatud ning teisalt ka majanduslikult selgitatav ja otstarbekas. Sellest lähtuvalt peaks esinema ka põhjendatud alus, mida juhatuse liikmed saaks vajadusel loogiliselt selgitada ja tõendada.
3. Lisaks sellele, et ÄS § 187 lg 2 ls 2 annab (tsiviilõiguslikult) võimaluse kohustuste täitmist tõendada, leiab kohus, et selline vajadus tekib kriminaalmenetluses vähemalt olukorras, kus tuleb otsustada selle üle, kas mingit kaitseväidet (sh sellist, mis on püstitatud kaitsja poolt või tuleneb tunnistaja ütlustest) on põhjust pidada selliseks, mille puhul tuleks võimalikke kahtlusi tõlgendada süüdistatava kasuks. Nimelt on Riigikohus varasemalt leidnud, et kui süüdistatav väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (nt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 23; nr 31-1-113-13, p 23; nr 3-1-1-48-14, p 16.7 jne). Sellisest seisukohast on põhjendatud lähtuda ka siinsel juhul, kus (läbi tunnistaja ja kaitsja) on kaitsepositsioonis püstitatud kontrollimist vajav versioon.
4. Praegusel juhul ei ole aga esitatud ühtegi tõendit, mis võimaldaks kontrollida H. Tegova käitumist seletavat väidetavat sündmuste käiku. Süüdistatav H. Tegova ega kaitsja ei ole soovinud tõendada, et H. Tegova (või OÜ P müügitehingut laiemalt arvestades ka K. L. ja A. Selter) oleks tegutsenud vaidlusalustes käitumisaktides korraliku ettevõtja hoolsusega. Kuivõrd H. Tegova ei ole menetluses ütlusi andnud ja ei ole siinsel juhul sellist kaitseversiooni ise esitanud, siis eespool välja toodud Riigikohtu seisukoht süüdistatava kaitseväidete kontrollitavuse tagamise kohustuse kohta siiski rangelt võttes ei kehti. Selline kaitsetaktika on süüdistatava täielik õigus. Küll aga tuleb arvestada, et H. Tegova on selliselt n-ö vaikides kaasa läinud teiseks juhatuse liikmeks olnud K. L.i poolt kohtus antud selgitustega. Seejuures on oluline tähele panna, et K. L. võinuks ütluste andmisest keelduda seetõttu, et H. Tegova on tema lähedane (elukaaslane), kuid sellest hoolimata on soovinud kohtus ütlusi anda. Neid asjaolusid arvestades peab kohus siiski viidatud Riigikohtu seisukohta oluliseks tunnistaja K. L.i poolt väidetud kaitseversiooni usaldusväärsuse hindamisel.
5. Asjas on tuvastatav, et Heiki Tegova (ega ka teine juhatuse liige ehk tunnistaja K. L.) ei ole nimetud sularahasummasid kasutanud F SRL ees tekkinud võlgnevuse vähendamiseks või mistahes muul viisil OÜ P tegevuses (sh ei jõudnud see raha ettevõtte kassase). Heiki Tegova on nimeliselt tuvastatult (s.o pangakontoris) kontolt nr xxxx välja võtnud sularaha 09.01.
6. a 8650 eurot ning 13.01.
7. a OÜ P nimel 5000 eurot (I kd tl 9pö). Tähelepanuväärne on, et 09.01.
8. a on laekunud OÜ-lt K 8694,72 eurot ehk koheselt pärast laekumist on sularahana välja võetud pea kogu äsja laekunud summa (nähtub pangakonto nr xxxx väljavõttelt kd I tl 9pö). Selleks hetkeks oli kontojääk vähene (nähtuvalt sularaha väljavõtmisele järgnevatest laekumiste ja väljaminekute summadest), kuigi ettevõttel oli juba enam 20 000-eurone võlgnevus F SRL ees. Vaidlust pole ka selles, et väljavõetud sularaha kasutamise kohta ei ole ükski juhatuse liikmetest (K. L., H. Tegova, A. Selter) esitanud dokumente ka pankrotihaldurile (kd KI tl 89 pö ja 98; kd I tl 42 ja 5364).
9. Kohus käsitab järgnevalt tunnistaja K. L.i poolt kirjeldatud asjaolusid, mis oma sisult peaks ümber lükkama süüdistuse versiooni sellest, et H. Tegova juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmena pani toime teadvalt võlgniku varalise seisundi kohustustevastase kahjustamise, põhjustades sellega võlgniku maksejõuetuse. Tunnistaja K. L.i väitel toimuski sel ajal enamik tehinguid sularahas ning just seepärast palus ta H. Tegoval sularaha 17 / 51 välja võtta, et see A. Selterile ettevõtte üleandmisel n-ö lauale panna. Selline toimimisviis valiti tunnistaja K. L.i sõnul põhjusel, et ta oli sellisel kujul ettevõtlusest väsinud ja tahtis psühholoogilises plaanis asjale joone alla tõmmata nii, et ta paneb kõik n-ö lauale, s.o paberid, raha ja laovõtme. Selleks palus ta H. Tegovat, et ta võtaks sularaha välja (kd KI tl 96pö). Kohtu hinnangul on tegemist otsitud põhjendustega, millel puudub nii eluline usutavus, kui seos konkreetses asjas kogutud tõenditega ja selles osas ei pea kohus tunnistaja K. L.i ütlusi usaldusväärseteks.
10. Ühelt poolt saab eluliselt usutavaks pidada seda, et lillekauplustes toimus teatud perioodil arvestatav osa müügist ka sularaha eest. Osalt kinnitavadki seda pangakontode väljavõtted, mille järgi on perioodil alates
11. aastast K. L. isiklikult korduvalt sularaha OÜ P pangakontole nr xxxx sisse maksnud, nt
12. aastal kahel korral (9325 ja 4900 eurot). Samal aastal on ka pangaautomaatides tehtud sissemakseid pangakontodele järgnevalt: 4100, 5000, 4500, 675, 1825, 1500, 900, 4000, 2000, 5000, 400, 2250, 200, 1000 (xxxx väljavõte) ning 2000, 750, 450, 2440, 1055 eurot (pangakonto nr xxxx väljavõte);
13. aastal: 2920, 520, 1450, 20, 1060, 3490, 1400, 550, 3010, 40, 2150, 370, 20, 800, 2250, 1350 (pangakonto nr xxxx väljavõte). Samal ajal on enamiku nende sissemaksete järgselt näha, et koheselt on tehtud ligilähedastes summades makseid nt Maksu- ja Tolliameti, OÜ P teisele kontole või muudeks suuremateks makseteks sh F SRL-le arvete tasumiseks (nt kontol xxxx 20.11.2015; 21.03, 20.09., 24.10, 26.10, 20.11.23.11.2016 jne ning kontol xxxx 17.09.2015, 25.09.2015 jne). Teine muster, mida kontoväljavõtetelt märkab, on see, et F SRL-le arvete tasumine on toimunud sageli K OÜ-lt ja T AS-lt saabunud regulaarsete laekumiste järgselt. Kolmandaks jääb silma, et Heiki Tegova ei ole OÜ-st P kunagi töötasu saanud ning K. L. on töötasu saanud alles
14. aasta oktoobrist alates. Selle töötasu suuruseks on olnud ca 500 eurot. Samal ajal ei nähtu OÜ P majandusaasta aruannetest seda, et
15. aastal või
16. aastal oleks arvestatud juhatuse liikmetele suurtes summades tasusid (summad vastavalt 4043 ja 12 273 eurot) või makstud välja dividende. Dividendide väljamakseid ei nähtu ka pangakontodelt. Arvestades, et K. L. on selgitanud, et lillepoed täitsidki suuresti tema igapäevaelu, siis pole alust arvata, et ta oleks mõnel muul töökohal hõivatud olnud. Pangakontode väljavõtetest torkab silma seegi, et
17. ja
18. aastaks olid sularaha sissemaksed oluliselt vähenenud võrreldes varasemaga.
19. Kõik eelnev viitab sellele, et tegelikkuses elatusidki K. L. ja H. Tegova ühise leibkonnana suuresti sellest rahast, mida saadi sularahas tehtud tehingutest. Juhul, kui OÜ P kontodele ei laekunud piisavalt makseid läbi kaardimaksete ja ülekannete, siis vajaduse tekkides (maksud, maksed tarnijatele jne) maksti seda sularaha OÜ-sse P ka sisse. Sellise elukorralduse kinnituseks on iseäranis see, et kui K. L. tegeles enda sõnul lillede müügi ärisuunaga ja Heiki Tegova tegeles küttepuude tootmise suunaga, siis pidi H. Tegoval olema põhjendatud küsimus sellest, mis saab sellest tulust, mida tema tööpanuse eest tema ettevõte sai. Nimelt ei ole H. Tegova vaadeldud perioodil (01.01.2012-07.09.2017) pangakontode väljavõtete järgi mitte kunagi saanud OÜ-st P mingit tulu. Ka Maksu- ja Tolliameti andmetel puudus tal
20. ja
21. aastal maksustatav tulu (kd I tl 159-160).
22. Kõnekas on ka see, et K. L. on täielikult jätnud avamata OÜ P kolmanda ärisuuna – kasutatud sõidukite müügi. See on tähelepanuväärne, arvestades, et aastatel
23. ja
24. moodustas müügitulu kasutatud autode müügist vastavalt 256 242 ja 157 933 eurot. Tunnistaja K. L. avaldas, et ta on omandanud hariduse Xxxx aianduskoolis ja tegeles lillemüügi suunaga, samal ajal kui H. Tegova tegeles n-ö meestetööga ja on erialalt xxxx. Seda arvestades peab kohus eluliselt usutavaks, et ettevõttes tegeles sõidukite impordi ja müügi suunaga samuti Heiki Tegova. Vaadates
25. ja
26. aasta müügitulu jaotust, 18 / 51 nähtub, et
27. aastal moodustas müügitulu sõidukite müügist ja küttepuude tootmisest pea poole ettevõtte müügitulust (I kd tl 27pö). Võrdluseks,
28. aastal oli kasvanud mõnevõrra küll lillede jm müügist saadava tulu osa, kuid samal ajal oli küttepuude ja sõidukite müügitulu summa märkimisväärselt (98 309 euro võrra) vähenenud (I kd tl 27pö). Võttes arvesse ettevõttesse laekuva raha dünaamikat, nähtus eespool, et küttepuude ja sõidukite müügist saabunud suuremate laekumiste järel tehti mitmeid olulisi kulutusi, sh täideti maksukohustusi ja tasuti F SRL-le. Nimetatust tuleb järeldada, et just kõrvaltegevusalade tulu aitas OÜ-l P jooksvaid suuremaid kulutusi kanda ning kui ka need vahendid olid parasjagu ebapiisavad, tegid osanikud ettevõttesse sularahas sissemakseid.
29. Kuivõrd kohtus ei selgunud, nagu oleks K. L.il ja H. Tegoval olnud arvestatavaid sissetulekuid või sääste, seda enam sularahas, on ainuvõimalik selgitus see, et tegelikkuses kasutati ettevõtte tegevusega teenitud sularaha enda isiklike kulutuste tegemiseks. Osa sellest sularahast tagastati omaniku laenu tagasimaksete nime all K. L.ile. 2015.-
30. majandusaasta puhul torkab silma seegi, et kui varem on sularaha sissemakseid tehtud rohkem, siis
31. aastal on need vähenenud. Samas võib märgata, et OÜ-l P olid pidevad likviidsusraskused, millele viitab see, et eri isikutelt on saadud laene ja tehtud sularahasissemakseid ning nende saamise järgselt on tehtud koheselt ka mingeid suuremaid kulutusi, nt tasutud makse.
32. aastal nt: 20.
33. laen eraisikult summas 3000 eurot ja samal päeval tasutud Maksu- ja Tolliametile 3680 eurot; 22.
34. sularaha sissemakse 4100 eurot, ülekanne OÜ P teiselt kontolt 50 eurot ja tasutud makse 4128,45 eurot; 20.
35. sularahas saadud 5000 eurot; K. L.ilt 6000 eurot ja samal päeval tasutud maksude katteks 10 996,78 eurot jne. Kohtu järeldust sellisest rahakasutusest toetab ka pankrotihaldur Qi seisukoht (ütlused ja aruanne), et ettevõttel olid makseraskused pikemaajaliselt, sh algasid need tema sõnul juba
36. aastal (kd KI tl 90).
37. Majandusaasta aruannetest nähtub, et OÜ P on tegelenud kasutatud riiete hulgimüügiga ning müügitulu sellest on olnud
38. aastal 138 eurot,
39. aastal 137 eurot (I kd tl 27pö). Juba ainuüksi need summad viitavad, et tegemist oli marginaalse osaga OÜ P tegevusest, kelle kogu müügitulu neil aastatel oli vastavalt 669 046 ja 609 143 eurot (I kd tl 27pö).
40. Seetõttu ei ole eluliselt usutav ka K. L.i väide selle kohta, et OÜ-l P olid arvestatavad kasutatud riiete varud. Mõistuslikult ei ole põhjendatav ka kasutatud riiete varude pidev suurendamine, kui sellest tegevusest ei ole sisuliselt tulu saadud. Tunnistaja K. L. on selgitanud, et majandusaasta aruannetes kajastatud varudes sisaldusid ka halumasinad. Selline käsitlus on esiteks ekslik, sest puulõhkumis-/halumasinate näol oleks tegemist põhivaraga. Teiseks nähtub nt OÜ P
41. aasta majandusaasta aruandest (Lisa 4 varud) see, et varude sisuks on tooraine ja materjal ning müügiks ostetud kaubad. Tööks kasutatavad seadmed selle liigituse alla ilmselgelt ei paigutu. Samas märkis K. L. ülekuulamisel ka ise, et need esemed, mille kasutusiga oli üle 1 aasta, olid põhivaraks (kd I tl 95). Seega esineb sisemine vastuolu ütlustes ja teisalt ei ole varude sisu usutavalt selgitatav. Oluline on tähele panna, et K. L. on majandusaasta aruannete varude ja põhivarade kasvu selgitamisel jäänud ebamääraseks ja siit nähtuvad sisemised vasturääkivused tema ütlustes. Nimelt, kui
42. aastal on ettevõtte põhivara suurenenud eelmise aastaga võrreldes oluliselt – 2,6 korda (78 000 vs 30 301 eurot) – peaks K. L. oskama sellist põhivara kasvu selgitada. Kõik eelnevad ebakõlad murendavad ka versiooni sellest, et H. Tegova ei olnud ettevõtte asjadega kursis ja ettevõtet juhtis üksnes K. L..
43. Tunnistaja K. L.i selgitus selle kohta, et H. Tegova pidi OÜ-st P sularaha välja võtma selleks, et see uuele omanikule üle anda ja et sellega n-ö vaimses mõttes asjale (ettevõttele) 19 / 51 joon alla tõmmata, ei ole eluliselt usutav. Esiteks – olukorras, kus OÜ-l P oli F SRL ees võlgnevus (kellele oli tasutud eranditult ülekannetega), puudus sularaha väljavõtmiseks võlgnevust ületavas mahus mistahes õigustus. Teiseks, füüsiliselt ettevõtte rahaliste vahendite väidetav üleandmine toonuks kaasa kahtlemata mitmeid ebamugavusi. Näiteks pidi H. Tegova raha välja võtmas käima mitu korda ja limiitide tõttu pidi ta seda välja võtma ka mitmes jaos, st tuli üldteadaolevalt sisestada väga mitmel korral PIN-koode. Samuti tuli selle eest tasuda küllalt suurt teenustasu (alates 04.01.
44. a sularaha väljavõtmistega seoses kokku 117,46 eurot). Kõnekas on ka see, et tegelikkuses ei võtnud H. Tegova kontolt välja kõiki ettevõtte rahalisi vahendeid, kontojääk pärast 13.01.
45. a oli 213,49 eurot (konto nr xxxx väljavõtte viimaste tehingute järgi). Seega, kui ühelt poolt tahtis K. L. enda sõnul vaimselt ettevõttega lõpparve teha, et panna lauale paberid, raha ja laovõtme (kd KI tl 96pö), siis teisalt ei võetud välja üldse mitte kõiki rahalisi vahendeid. Ehk siis tegelikkuses ei ole väidetu kooskõlas sellega, mis tunnistaja sõnastuses pidanuks olema „raha lauale panemine“ ja “puhas tuba“ (kd KI tl 96pö, 97). Lisaks esineb tunnistaja ütlustes ses osas ka sisemine vastuolu, sest kui see oli see temapoolne soov, siis hiljem on ta väitnud, et see oli A. Selteri ja temavaheline kokkulepe ja „see oli tol hetkel selline käekiri“ (kd KI tl 97pö).
46. Märkimist väärib ka asjaolu, et kummagi pangakontoga seotud pangakaardi kasutajaks on ainuisikuliselt Heiki Tegova ja ta oli ka internetipanga kasutajaks (I kd tl 87). Lisaks torkab pangakontodel silma seaduspära, et ühel neist ei ole
47. aastast alates tehtud enam ilmselgelt sõidukite vahendamisega seonduvaid ülekandeid („l“; „T“; „T“). Sellesisulised ülekanded ning K OÜ-ga seotud laekumised on koondunud kontole nr xxxx, mis võimaldab järeldada, et just sellele kontole laekusid tulud neist ärisuundadest, millega tegeles H. Tegova ja millelt just H. Tegova viimaks sularaha välja võttis. Nimetatu kinnitab seda, et H. Tegova omas reaalset kontrolli ettevõtte rahaliste vahendite üle ja oli ka teadlik ettevõtte rahalisest seisust.
48. Kontoväljavõtetest nähtuvalt lõppes koheselt
49. aasta jaanuaris ka OÜ P faktiline tegevus, sest siis tasuti viimased teenustearved. Tunnistaja K. L.i väiteid selle kohta, et F SRL-s oli OÜ-l P krediidilimiit summas 20 000 eurot, kinnitab ka kaitsja poolt esitatud kirjavahetus (III kd tl 119-123). Samas nähtub, et K. L. pidi olema teadlik 20 000 euro suurusest võlakohustusest, mis OÜ-l P oli F SRL-i ees ning ta oli juba ületanud krediidilimiidi. Iseäranis nähtub talle 04.10.
50. a saadetud kirjas olevast tabelist (III kd tl 122-123) see, et võlg on järjepanu kasvanud
51. aasta maikuust väljastatud arvetest alates. See tähendab, et tasumata arveid oli juba enam kui 4 kuu tagusest ajast. 08.11.
52. a järgnes sellele uus meeldetuletus, kuna võlasumma oli veelgi kasvanud (III kd tl 119-121).
53. Arvestades seda, et OÜ-l P nappis viimastel aastatel pidevalt käibevahendeid nii maksude eest kui koostööpartneritele tasumiseks ja neid kulusid kaeti eespool käsitatud sularaha sissemaksetest, siis võib ühelt poolt näha ettevõtluse mahu (kohustuste) vähendamise tagamaid ka selles. Üheks võimalikuks selgituseks, miks K. L. ja H. Tegova ei soovinud enam OÜ-d P omapoolsete sissemaksetega ülal pidada, oli ilmselt see, et nad said aru, et nad teevad sularahast sissemakseid ettevõttesse, mis ei suuda kunagi piisavalt raha tagasi teenida, et katta kõiki kulusid ja nõudeid. See tähendab mh seda, et ka juhatuse liikmete poolt antud omaniku laenu (
54. aasta lõpu seisuga üle 137 000 euro – I kd tl 28) ei ole võimalik ka neile tagasi maksta. Müügitulu oli aastatel 2014-2016 languses (I kd tl 46). Faktiliselt nõrka maksevõimet kinnitab ka lühiajaliste kohustuste kattekordaja (I kd tl 46). Arvestades ka kohtus ülekuulatud asjatundja S. T. arvamust maksevõime ja rahagenereerimise võime seostest (kd KI tl 108), tuleb seega tõdeda, et OÜ P maksevõime oli piiratud, sest äritegevuse käigus ei suudetud piisavalt raha genereerida. Lisaks ei saa 20 / 51 tähelepanuta jätta seda, et OÜ P varud on majandusaastate lõikes kõrged, samal ajal, kui raha ning nõuete ja ettemaksete osa suhe varudesse on jäänud tagasihoidlikuks (I kd tl 24pö, 26). Arvestades, et OÜ P tegevusaladeks oli ennekõike lillede ja sõidukite müük ning küttepuude tootmise teenuse osutamine, siis ei ole eluliselt usutavad ka sellises mahus varude olemasolu. See on kõnekas just
55. aasta majandusaasta aruande juures, kus müügiks ostetud kaupa on 31.12.
56. a seisuga hinnatud väärtusega ligikaudu 140 000 eurot (I kd tl 26). Analüüsides konto nr xxxx väljavõtet, ilmneb, et selle vastuolulisus seisneb selles, et 28.12.
57. a on OÜ P müünud M OÜ-le ja F OÜ-le kaupa 58 506 euro eest, tasunud hulgaliste arvete eest F OÜ-le samal päeval 34 676,44 eurot. Tegu on OÜ P pikaajaliste koostööpartneritega lillemüügi alal, kellega varasemad tehingute mahud on olnud kümnetes kordades väiksemad. Eelneva kokkuvõtteks saab järeldada, et OÜ P likvideeris oma lillede jm seonduva varud ja/või inventari
58. aasta lõpu seisuga. A. Selteri juhatuse liikmeks asumise järel OÜ P tegevusaladel ei jätkatud, sest kontoväljavõtte kohaselt äritegevus sisuliselt puudus ja koostööpartneritega tehinguid ei tehtud. Küll aga jätkas K. L. koheselt
59. aasta alguses lillemüüki uue ettevõtte B OÜ kaudu, mille alt jätkus ka koostöö K OÜ-ga, s.o jätkati ka H. Tegova poolt küttepuude tootmist. Lisaks sellele nähtub, et juba
60. aasta septembri lõpuga lakkas sõidukite müügisuunaline tegevus pikaajaliste partneritega – konto nr xxxx väljavõtte järgi olid siis viimased suuremad laekumised (AS-lt T) ja viimane suurem väljaminek, mis on seostatav sõidukite soetamisega (Xxxx). Vaadates siinkohal kõiki viimaste kuude tehinguid, väljaminekuid ja väljavõetud rahasummasid, ei saanud 31.12.
61. a seisuga OÜ-l P olla ka sellisel määral rahavaru, varusid ega põhivara, nagu on märgitud
62. aasta majandusaasta aruandes. Seega ei kajasta majandusaasta aruanne adekvaatselt ka ettevõtte bilanssi. Tegelikkuses oli ettevõte muudetud
63. aasta lõpuga sisuliselt varatuks ja kõik
64. aasta jaanuariks alles olnud ja laekunud rahalised vahendid võeti järjestikku välja ning A. Selter omandaski juba ettevõtte, millel puudus vara ja selle reaalne bilanss koosnes valdavalt kohustusest (laenukohustused endiste omanike ees ja F SRL nõuded).
65. Allan Selteri poolt laovaru müük summas 250 000 eurot on ebausutav. Puudub selgitus ka sellele laovaru sisule. Üheski majandusaasta aruandes ei ole sellist laovaru kajastatud ning arvestades, et K. L.i sõnul ta lisaks ka müüs osa kaupluse inventarist maha, siis seda väiksem pidi olema ettevõtte vara enne selle üleandmist. Arvestades, et OÜ P tegeles peamiselt lillede ehk kindlaid hoiutingimusi nõudva ja kiiresti rikneva kauba müügiga ning vaadates siia juurde ka OÜ P koostööpartneritelt (F SRL jt) soetatud mahtusid, ei saanud varu sisuks olla ka lilled. Kontoväljavõttest nähtuvaid küttepuude müügimahte arvestades ei olnud ettevõttel ka võimekust sellise küttepuude laovaru ette tootmiseks. Liiatigi oleks tegemist tuhandetes ruumimeetrites arvestatava küttepuuga ka juhul, kui lähtuda tänasel päeval üldteada olevatest (s.o kallimatest) lõpptarbija hindadest (kontoväljavõtte järgi OÜ P küttepuude jaemüügiga ei tegelenud). Teada on, et OÜ-l P olid puulõhkumismasinad ja kaupluste sisseseade ning K. L. ja H. Tegova jätkasid samadel tegevusaladel. Viimast kinnitavad nt tunnistaja M. A. ütlused ja K OÜ kannete jätkumine. Seetõttu saab taolise „laovaru“ müüki selgitada üksnes sellega, et selliselt viidi OÜ-st P välja inventar, mis oli vältimatult vajalik selleks, et K. L. ja H. Tegova saaksid seniste tegevustega jätkata ning et seda vara OÜ P ettenähtavas pankrotiprotsessis miski ei ohustaks. Eeltoodu pinnalt on meelevaldne ka kaitsja poolt välja toodu selle kohta, et ettevõtte maksejõuetuseni viisid varade müügilepingud.
66. Versiooni, et K. L. jätkas sama tegevusega samas asukohas kinnitavad ka lillepoes töötanud M. A. ütlused, mille kohaselt ei muutunud lillepoes sisuliselt mitte midagi (kd KI tl 93). See asjaolu muudab ka ebausutavaks K. L.i sõnul selle, et ta soovis „kõike hakata otsast peale, 21 / 51 ainult pisikese ühe lillepoega“. Seejuures jätkati lillemüüki samal pinnal (kd KI tl 93). Selliselt saanuks jätkata tegevust ka OÜ P kaupluste mahtu vähendades ja tööd ümber korraldades. Seetõttu puudub igasugune mõistlik põhjendus uue äriühingu asutamiseks, seejuures kulutades selleks raha ning ennekõike aega (nt äriühingu registreerimiseks, uue pangakonto avamiseks, dokumentatsiooni esitamiseks, kontaktide muutmiseks jne). Nimetatu kinnitab kohtu veendumust selles, et OÜ P müümise tegelikuks eesmärgiks oli tõesti alustada puhtalt lehelt, kuid seda ainult viisil, kus kohustused jäänuks OÜ-sse P ja saanuks jätkata sama tegevust uue võlgadest vaba ettevõttega.
67. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et K. L.i poolt kohtus antud selgitused H. Tegova tegevuse sisule OÜ-s P, ettevõtte majanduslikule olukorrale, kohustuste täitmise, ettevõtte vara (sularaha) uuele omanikule üleandmise kohta ning ka ettevõtte müümise põhjuste kohta ei ole sellised, mis lükkaks ümber süüdistuse versiooni. Kohus jätab nimetatud aspektides K. L.i ütlused tõendina arvestamata. K. L.i ütlustes esinevad sisulised vastuolud ja need on eluliselt ebausutavad ning ei ole ka ühitatavad asjas kogutud teiste usaldusväärsete tõenditega. Asjas on tuvastatav, et H. Tegova tööpanus OÜ P tegevusse oli rahalises mõttes kaalukas ja tema töö eest saadud raha aitas oluliselt OÜ P kohustusi täita, samal ajal kui ta OÜ-st P tasu ei saanud. Eelnevalt kirjeldatud konkreetsete tehingute dünaamika pinnalt ei ole usutavad väited, nagu oleks H. Tegova roll ettevõttes piirdunud piltlikult öeldes ainult n-ö meestetööde ja majandusaasta aruannete allkirjastamisega ning et tal puudus ettevõtte kohustustest ettekujutus. Tõendamist ei ole leidnud ka see, et H. Tegova poolt välja võetud sularaha oleks üle antud Allan Selterile.
68. Kaitsja on kohtuvaidlustes välja toonud, et bilanss ei viita sellele, et OÜ Pil oleks olnud makseraskusi. Siinkohal tuleb tähele esmalt panna, et bilanss kajastab ettevõtte olukorda teatud ajahetkel ja see seisund on pidevalt muutuv. Põhimõtteliselt sama seisukohta avaldas kohtus üle kuulatud asjatundja (kd KI tl 110pö).
69. aasta lõpus märgitud kasumist (4308 eurot), tuleb ka sellise lihtsustatud vastuväite-käsitluse (ettevõte oli kasumis) puhul nentida, et see kasum on ettevõtte käivet arvestades marginaalne ja jääb kordades alla täitmata kohustustele. Tegelikkuses on aga konkreetse aruandeaasta tulem väheoluline maksevõime kontekstis. Olulisem on hinnata seda, kuidas ettevõte suutis äritegevusest raha teenida. See võime oli ettevõttel madal ja nagu eespool märgitud tuli ettevõtte regulaarseid kulutusi pidevalt laenudest (sh omanike sissemaksetest) finantseerida.
70. Seoses kaitsja vastuväitega, nagu ei oleks H. Tegova ja K. L. saanud pankrotimenetluses esitada seisukohti, tõendeid ja seda vaidlustada, toob kohus esiteks välja, et kumbki neist ei ole pankrotimenetluse pooleks ning selliste õiguste olemasolul ei omaks pankrotimenetluses osalemine ka tähendust kriminaalasja menetlemise seisukohast. Kriminaalmenetluses on kahtlustataval ja süüdistataval igal juhul võimalik oma seisukohti ja tõendeid esitada. Teiseks tuleb tähele panna, et tegelikkuses on K. L. omapoolsed seisukohad ajutisele pankrotihaldurile esitanud (I kd tl 58), H. Tegova ei ole neid soovinud esitada. K. L.i toonased selgitused on tegelikkuses samasisulised praeguste kaitseväidetega. Arvestades, et K. L. on omapoolsed üldised seisukohad esitanud ning H. Tegova ei ole soovinud mingeid selgitusi anda, ei ole kaitsja sellekohane argument asjakohane. Liiatigi ei muuda seisukoha avaldamine pankrotimenetluses asjaolu, et asjas võib esineda alus kriminaalmenetluse läbiviimiseks.
71. Eespool käsitlemisel olnud kohustusevastastele käitumisele lisaks peab esinema põhjuslik seos H. Tegova teo ja OÜ P maksejõuetuse tekkimise vahel. Selleks saab lähtuda ekvivalentsusteooriast, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui selle teo 22 / 51 mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui aga tagajärg oleks saabunud ka teo mõttelisel eemaldamisel, pole see tegu tagajärje põhjuseks (RKKKo 3-11-55-09, p 25.3). H. Tegova võttis OÜ P kontolt välja sularahas 28 150 eurot, millest oleks piisanud täielikult võlausaldaja F SRL nõuete rahuldamiseks. Seega, kui H. Tegova ei oleks talle etteheidetavat tegu toime pannud, oleks F SRL nõuded rahuldatud ja OÜ P poleks maksejõuetuks muutunud.
72. Lisaks on kaitsja siinse tahtliku süüteo kontekstis tõstatanud küsimuse tagajärje objektiivsest omistamisest. Tagajärg on H. Tegovale objektiivselt omistatav. Muude rahaliste ja likviidsete vahenditeta ettevõtte pangakontodelt pea kogu raha väljavõtmisel saab ettevõtte maksejõuetuse põhjustamist pidada tüüpiliseks tagajärjeks. H. Tegova selline käitumine lõi õiguslikult relevantse ohu ja see ka realiseerus tagajärjes.

§ 384

lg 1 kaitsealas on võlausaldajate kaitse ja seda nimelt sellises olukorras, kus võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse on põhjustanud nt juriidilise isiku juhatuse liikme kohustustevastane käitumine.

1. Vastupidiselt kaitsjale ei leia kohus, et A. Selteri edasine tegevus tema juhatuse liikmeks olemise ajal (sh, ettevõttesse uuesti raha kandmine ja selle kohene väljavõtmine) tähendaks, et H. Tegova teo ja maksejõuetuse põhjustamise vahel lakkaks olemast põhjuslik seos. H. Tegova poolt sularaha ettevõttesse alles jätmisel ei oleks maksejõuetust saabunud ja siinkohal ei saa lähtuda ka näiteks oletusest, et A. Selter oleks ka allesjäänud 28 150 eurot välja võtnud. Asjaolu, et A. Selter otsustas maksevõimetusse ettevõttesse mingil põhjusel raha kanda ja selle seejärel kohe sularahas välja võtta, ei katkesta põhjuslikku seost H. Tegova tegevuses, vaid see omab eraldiseisvat tähendust (käsitlus A. Selteri süüdistust puudutavas osas). Kohtupraktikas on leitud, et ohu algpõhjustaja teo põhjuslikkust ei katkesta mitte igasugune kolmanda isiku sekkumine, mis teatud viisil mõjutab algpõhjustaja loodud ohu kulgemist. Põhjuslikkuse katkemisest on sel juhul põhjust rääkida ennekõike siis, kui sekkumise määr on sedavõrd oluline, et ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust (RKKKo 1-15-6223, p 17.1). Siinsel juhul võib esmapilgul tunduda, et A. Selteri poolt raha kandmisega ettevõttesse algas uus ahel, mis elimineeris H. Tegova tekitatud maksejõuetuse ohu.
2. Kohtupraktikas on leitud, et kui juba teo ajaks oli võlgniku maksevõime sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata toimepanija teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Sel juhul ei ole aga välistatud, et toimepanijale saab omistada võlgniku maksevõime olulise vähendamise (RKKKo 1-16-4665/224, p 19). Sellest tuleb järeldada, et Riigikohtu praktikas on otsesõnu peetud võimalikuks juhtumit, kus keegi (siin H. Tegova) on oma tegevusega sisuliselt maksejõuetuse põhjustanud ja seejärel jätkab keegi teine (siin A. Selter) tegudega, mis täidavad iseseisvalt

§ 384lg 1 koosseisu nii, et põhjustatud on maksevõime oluline vähenemine.

Seega ei ole, vastupidiselt kaitsjate seisukohtadele, kohtupraktikas sellist põhjuslikkust aprioorselt välistatud. V. Subjektiivne koosseis 33.

§ 384

lg 1 subjektiivne koosseis eeldab võlgniku varalist seisundit kahjustava teo ja selle kohustustevastasuse eeldustele vastavate asjaolude suhtes vähemalt otsest tahtlust (

§ 16

lg 3), s.o toimepanija peab teadma, et tema tegu kahjustab võlgniku varalist seisundit ja ta tahab või vähemalt möönab seda.

§ 384

lg 1 objektiivse koosseisu 23 / 51 ülejäänud tunnustele vastavate asjaolude suhtes peab toimepanijal olema vähemalt kaudne tahtlus (

§ 16lg 4).

H. Tegova oli OÜ P juhatuse liikmena teadlik OÜ P rahalisest seisust ja sellest, et ettevõttel oli sularaha väljavõtmise ajal võlgnevus F SRL ees. Seda kinnitab asjaolu, et H. Tegoval oli juurdepääs ettevõtte pangakontodele, millistest oli nähtav ettevõtte rahaline seisund. Samuti tuleneb see ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud ettevõtja hoolsuskohustusest, mida H. Tegova pidi OÜ P juhatuse liikmena oma tegevuses järgima. Pikaajaliselt ettevõtluses tegutsenud isikuna pidi ta mõistma, et võlgades ettevõttest sularaha väljavõtmine muuks kui ettevõtluses kasutamiseks, on ettevõtte varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine ning ta ka soovis seda. Seega tegutses H. Tegova sularaha väljavõtmisel ettevõtte kontolt kavatsetusega

§ 16lg 2 mõttes.

Kuivõrd H. Tegova pidi olema teadlik, et kogu olemasoleva raha pangakontolt väljavõtmine mõjutab oluliselt võlgnikust ettevõtte maksevõimet ja see võib tuua kaasa maksejõuetuse, ning ta möönis seda, on ta kohtu hinnangul tegutsenud OÜ M Teenindus maksejõuetuse põhjustamise osas otsese tahtlusega 34. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Allan Selter süüdistus

§ 384lg 1 järgi OÜ M osas VI.

Koosseisuväline karistatavuseeldus

1. OÜ M pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 09.10.
2. a määrusega (II kd tl 40-42) ja sellega on täidetud

384 lg-st 2 tulenev koosseisuväline karistatavuseelduse tingimus. VII. Allan Selter kui OÜ M juhtorgani liige 36. Vaidlus puudub selles, et Allan Selter oli OÜ M juhatuse ainus liige alates 16.09.2016 a. See nähtub OÜ M äriregistri väljatrükist (II kd tl 90pö) ja Harju Maakohtu määrusest (I kd tl 40). Seega oli A. Selter süüdistuses märgitud ajal OÜ M juhtorgani liikmeks. VIII. Võlasuhte tekkimine ja OÜ M kui võlgnik 37.

§ 384lg 1 näeb ette, et karistatav on vaid võlgniku varalise seisundi kahjustamine.

Seega peab võlasuhe, mis võimaldab OÜ M võlgnikuks lugeda, olema tekkinud enne süüks arvatava teo toimepanemist.

1. Asjaolu, et OÜ M oli võlasuhetes X OÜ-ga nähtub esmalt sellest, et kui L OÜ (mille juhatuse ainuliikmeks ja -osanikuks on A. Selter – II kd tl 105pö), omandas M OÜ (II kd tl 123-126) ja 16.09.
2. a sai A. Selterist M OÜ juhatuse liige, oli X OÜ juba 18.03.
3. a esitanud OÜ-le M pankrotihoiatuse (II kd tl 131-132). Hiljem esitas X OÜ hagi OÜ M vastu kohtusse ning Harju Maakohtu 21.02.
4. a otsusega hagi rahuldati ja OÜ-lt M mõisteti X OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 33 164 eurot ja sissenõutavaks muutnud viivis 1742,12 eurot ning lisaks ka menetluskulu summas 8433,60 eurot (II kd tl 148-152). Hagi esitamist, selle rahuldamist kohtu poolt ja võlgnevuse suurust (34 000+ eurot) on kinnitanud ka kohtus üle kuulatud tunnistaja P. P. (kd KI tl 84). Seejuures on oluline tähele panna, et A. Selter oli kaasatud kohtumenetlusse ja kostja poolel sai ta M esindajana vastuväiteid esitada. Kohtus on tunnistaja J. S. selgitanud, et OÜ M oli J OÜ omanduses. Ta soovis ettevõtte müüa põhjusel, et ta ei tahtnud OÜ M esindajana vaidlustes osaleda, sest ta ei soovinud kohtus käia endise kliendi vastu, kes oli X OÜ taga (kd KI tl 82pö, 83pö). Vaidlust 24 / 51 pole selles, et A. Selteril on pikemaajaline ettevõtluskogemus. Seda kinnitavad arvukad äriregistri väljatrükid temaga seotud ettevõtete kohta. Kõnekas on seegi, et A. Selter oli kaasatud Läti Vabariigis väga suuremahulistesse tehingutesse (mis nähtub III kd tl 15-25). Seega on ilmne, et taolise kogemusega A. Selter oli juba OÜ M omandamisel teadlik J. S. poolt kohtus mainitud ettevõtte müügi põhjustest, sh sellest, et OÜ M vastu esitatud nõue X OÜ poolt. Asjaolu, et OÜ M oli võlgnik, kinnitab kõige konkreetsemalt aga asjaolu, et 21.02.
5. a kohtuotsusega mõisteti OÜ-lt M välja X OÜ kasuks põhivõlgnevus 33 164 eurot, sissenõutavaks muutnud viivis 1742,12 eurot ning lisaks ka menetluskulu summas 8433,60 eurot. Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et OÜ M oli võlgnik

§ 384

lg 1 tähenduses ning seda ajal, kui süüdistuse järgi võlgniku juhatuse liige Allan Selter võttis võlgniku kontolt välja sularaha (20.09.

1. a), sõlmis võlgniku nimel endaga seotud Läti äriühinguga SIA L laenulepingu (10.04.
2. a) ja tegi ülekandeid OÜ M Xxxx kontolt (12.04.2017 kuni 27.07.
3. a). IX. OÜ M varalise seisundi kohustusevastane kahjustamine
4. Kohus viitab siinkohal esmalt, et kõik üldised õigusteoreetilised seisukohad, mida kohus esitas Heiki Tegova süüdistust puudutavas osas OÜ P varalise seisundi kohustuste vastase kahjustamise kohta (kohtuotsuse lk 17 – TsÜS; ÄS rikkumised), on asjakohased ka siinsel juhul ning nende täies mahus ülekordamine ei ole põhjendatud.
5. Nagu ka varem märgitud, on Riigikohtu praktikas äriühingu vara hoidmise kohustuse rikkumiseks peetud olukorda, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ja samal ajal ei ole tõendatud see, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides (RKTKo 3-2-1-113-16, p 18). A. Selter ei ole tõendanud, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Ta on kasutanud oma õigust kriminaalmenetluses ja ei ole soovinud selgitada oma tegevuse sisu. Seega toetavad kaitseversiooni üksnes need asjaolud, mis kohtule on teatavaks saanud teiste tõendite pinnalt.
6. Eelmisest alapunktist nähtus, et A. Selter oli isikuks, kes pidi 16.09.
7. a OÜ M juhatuse liikmeks saades olema tegelikkuses teadlik OÜ M kohustusest X OÜ ees. Juba 20.09.
8. a võttis A. Selter OÜ M Xxxx asuvalt kontolt sularahas välja kõik sellel olevad rahalised vahendid (summas 32 316,56 eurot) ja sulges konto (II kd tl 31pö, III kd tl 90). Seejuures väärib tähelepanu, et samal päeval oli kontole laekunud viimane suurem makse (summas 30 680 eurot, II kd tl 31pö). Selgusetuks jääb, miks peaks ettevõte, mis kaitsja sõnade kohaselt edasi tegutses, võtma välja kõik rahalised vahendid ja konto sulgema. Pärast seda päeva ei ole teada, et OÜ M oleks Eesti Vabariigis tegutsevates pankades arveldusi teinud. Hiljem on OÜ M jätkanud arveldamist Leedu Vabariigi Xxxx konto kaudu (II kd tl 33-34). Seega saab järeldada, et A. Selter sooviski kõik siinsed kontod sulgeda.
9. Kohus tõdeb, et kuna sularaha väljavõtmisel oli tegu äriühingu vara puudutava varakäsutusega, siis peaks sellise tehingu kohta olemas olema ka algdokumendid. Juhul kui need puuduvad, tuleks selle väljamakse ärilist iseloomu tõendada juhatuse liikmest süüdistataval, sest paljasõnalised väited ei saa seda kinnitada (nt Tartu RKKo 1-20-1041, p 215-216; RKTKo 3-2-1-113-16, p 18). Need tehingud peaksid olema kirjendatud ning ka majanduslikult selgitatavad ja otstarbekad.
10. Praegusel juhul ei ole A. Selter tegelikult esitanud isegi konkretiseeritud väiteid selle väljamakse iseloomu kohta. Siinkohal leiab kohus, et tõele ei vasta see, et koostööst keelduti Xxxx initsiatiivil, sest selle põhjenduse sisu ei ole kuidagi A. Selter kuidagi avanud ning 25 / 51 lisaks nähtub, et konto suleti kliendi soovil (Xxxx vastus III kd tl 90). Liiatigi ei muuda pangakonto sulgemise asjaolud juhatuse liikme kohustusi. Seega tuli korraldada raamatupidamist ja vajadusel tõendada või luua menetlejale võimalus kontrollida väljamaksete tegemist äriühingu huvides (nt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 23; nr 3-1-1-11313, p 23; nr 3-1-1-48-14, p 16.7 jne). Seda ei ole hetkel tehtud. See tähendab omakorda, et A. Selter võttis sisuliselt äriühingu raha endale ehk tegu on väljamaksega, mille kohta pole algdokumente ning mille majanduslikku sisu ja otstarbekust pole võimalik tuvastada.
11. Seda, miks pidi A. Selter OÜ M kontodelt kogu raha välja võtma, ei ole menetluses selgunud. Olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ja samal ajal ei ole tõendatud see, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on küllalt tõenäoline, et seda raha kasutati isiklikuks otstarbeks. Seda tõenäosust suurendab A. Selteri puhul näiteks see, et kui
12. aastal oli tema deklareeritud sissetulek 62 728 eurot, siis
13. ja
14. aasta kohta ta sissetulekut ei deklareerinud (III kd tl 112-113). Samuti nähtub, et ta tegi oma isiklikul Xxx kontol xxxx viimased tehingud
15. aasta jaanuaris ja veel
16. aasta lõpu seisuga oli kontole seatud inkassonõue rohkem kui 161 000 euro ulatuses (III kd tl 87). A. Selteri isiklikul kontol Xxxx AS-s on näha üksnes väheseid makseid kohtutäiturile (III kd tl 87). Lähtudes neist asjaoludest on alust arvata, et A. Selter ei omanud
17. aastal enam ametlikku sissetulekut, tema kontod olid arestitud ja seega vajas ta OÜ-st M saadud vahendeid isiklikuks otstarbeks.
18. Samuti on tõendamist leidnud, et A. Selter sõlmis 10.04.
19. a OÜ M nimel laenulepingu endaga seotud Läti Vabariigi äriühinguga SIA L. Lepingu kohaselt andis OÜ M SIA Lile laenu summas 150 000 eurot (II kd tl 44-45). Selle laenulepinguga on seostatavad perioodil 12.04.2017 kuni 27.07.2017 M OÜ kontolt Xxxx Xxxx pangas (Leedu Vabariigi äriühing) olevalt arveldusarvelt nr xxxx ettevõtte SIA L arveldusarvele nr xxxx tehtud maksed summades 22 500, 30 000, 28 500, 28 500, 140, 15 900 ehk kokku summas 125 540 eurot. Siinkohal on oluline tähele panna, et A. Selter oli SIA Liga seotud isikuks – A. Selter on SIA L ainuosanik (II kd tl 204pö) ning OÜ M ja SIA L Xxxx kontosid oli ainsana volitatud kasutama A. Selter (II kd tl 196). Menetluses on selgunud, et seda laenu ei ole kunagi OÜle M tagastatud.
20. Kohus on seisukohal, et SIA L ainuosanikuna pidi A. Selter olema teadlik ka SIA L majanduslikust seisust ja sellest, et ettevõte ei suuda oma kohustusi täita. Seda iseloomustab näiteks asjaolu, et A. Selter käsutas SIA L Xxxx kontot. Samuti oli SIA L osas 19.10.
21. a seatud kommertspant D OÜ kasuks, mis pöörati ka sundtäitmisele (II kd tl 204pö; III kd tl 110-110pö). Ühtlasi on A. Selter D OÜ-ga seotud isikuks (pikemalt vt kohtuotsuse lk 4142). Näiteks on A. Selter SIA L Xxxx kontolt teinud väljamakseid nii iseendale, kui D OÜle (II kd tl 216). Veelgi iseloomulikum on see, et OÜ-lt M saadud summad on koheselt (samas summas või ühel juhul olulises osas) edasi kantud samuti A. Selteriga seotud C OÜ kontole ning kontojääk on pärast neid makseid olnud väike. Peagi pärast OÜ-lt M viimase makse saamist on sisuliselt lakanud mistahes laekumised SIA L kontole, saadud on vaid 2300 eurot (SIA L Xxxx konto väljavõte, II kd tl 216). Lisaks on kohtuistungil tunnistaja C andnud ütlusi selle kohta, et ta sai teada, et juba
22. aasta jaanuaris oli välja kuulutatud SIA L pankrot (kd KI tl 79pö). Kõik see viitab kogumis asjaolule, et juba senine SIA L majandustegevus ei toonud sisse piisavalt raha, et seeläbi täita võimalikke laenukohustusi OÜ M ees. Samuti peeti vahetult enne laenulepingu sõlmimist A. Selter 07.04.
23. a seoses Lätis toimuva kriminaalasjaga kahtlustatavana kinni (III kd tl 5) ja seega pidi ta aru saama, et tema äritegevus mh SIA L osas saab olema takistatud. 26 / 51
24. Samuti on asjakohane laenulepingut täpsemalt analüüsida. Laenulepingust nähtub, et laenu tagasimaksmiseks ei olnud antud konkreetset tähtaega, tegu oli oma sisult tähtajatu lepinguga, mis nägi ette üksnes laenusumma tagastamise etteteatamise tähtaja. Seejuures algas intressiarvestus laenusumma (150 000 eurot) laenusaaja käsutusse andmisest, mille tähtajaks nähti ette hilisemalt 31.08.
25. a ja laenusumma üleandmine võis toimuda osamaksetena. Tegelikkuses kogu laenusummat üle ei antud ja 3,5-kuulise perioodi jooksul juba kasutusse antud laenu osa (125 540 eurot) arvelt lepingu järgi intressi arvestama ei pidanudki. Samal ajal oli laenulepingu p 3.1.
26. järgi antud laenusaaja poolt lisatagatis seoses A OÜ kinnistule hüpoteegi seadmisega summas 200 000 eurot. Samal ajal nähtub, et kinnistule seati küll hüpoteek, kuid see tagas neid nõudeid, mis tulenesid A OÜ ja OÜ M vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest nende muudatustest ja lisadest (II kd tl 154pö, 157). Tähelepanu väärib siinkohal aga see, et hüpoteegi seadmine toimus 11.05.
27. a ehk pärast 10.04.
28. a sõlmitud laenulepingut ja seega ei taganud see tegelikkuses laenulepingust tulenevaid nõudeid. Taolistel tingimustel sõlmitud laenuleping ei ole tavapärane ning ilmselgelt oli see OÜ M jaoks kahjulik. Seega tuleb kokkuvõtvalt tõdeda, et A. Selterile oli laenu sõlmimise ajal teada see, et SIA L ei suuda OÜ-le M laenu tagastada ja seega oli OÜ M poolt vaadatuna tegemist tehinguga, mida juhatuse liikmelt oodatava hoolsusega käitumisel ei oleks tehtud. Väheoluline ei ole siinkohal asjaolu, et A. Selter esindas laenulepingu sõlmimisel mõlemat osapoolt ja oli seega huvide konfliktis. A. Selter ei käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega ega majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.
29. OÜ-l M oli J. S. poolt koostatud bilansi väljatrüki kohaselt piisavalt vara, et täita X OÜ nõue. Positiivset varalist seisu kinnitas tunnistaja J. S. ka kohtuistungil (kd KI tl 83). Selle sisuks olid erinevad nõuded teiste isikute vastu. Kõnekas ongi see, et bilansi väljatrükis kajastatud laenusaajad (M OÜ, A OÜ, M. J.) täitsid oma kohustusi ning neilt saabus
30. aasta aprillis OÜ M Xxxx kontole ligi 110 000 eurot. Samas on need laekunud summad taaskord koheselt edasi kantud SIA Lile ja seejuures on makseselgituses ühel korral viidatud ka 10.04.
31. a laenulepingule (OÜ M Xxxx konto väljavõte, II kd tl 216). Lõppastmes on tuvastatav seegi, et OÜ M saadud summad on liikunud C OÜ konto kaudu A. Selteriga seotud D OÜ Xxxx AS pangakontole, kust summad on sularahana välja võetud. See nähtub konkreetsest kontoväljavõttest (Xxxx vastus, II kd tl 87) ja on kokkulangev pangakontode vaatlusprotokolliga (III kd tl 99-100pö). Selline A. Selteri tegevus sularaha väljavõtmisel ilmestab samuti tema käitumismustrit.
32. Kohtu hinnangul kinnitavad need asjaolud seda, et tegemist on näiliku laenulepinguga, mille eesmärgiks oli OÜ-st M vara välja viia, selleks et mitte täita Harju Maakohtu otsusest tulenevat kohustust X OÜ ees. Hilisemalt on laenulepingust tulenev nõue esitatud ka OÜ M pankrotimenetluses. See tähendab, et näiliku laenulepinguga oli võimalik ka oluliselt halvendada X OÜ nõude täitmist pankrotimenetluses. Ühtlasi võimaldas laenulepingust tuleneva nõude esitamine pankrotimenetluses jätta mulje, et OÜ-l M on reaalselt nõue SIA L vastu ja seega pole OÜ M muutunud maksejõuetuks. Ka tunnistaja C on kinnitanud, et see nõue oli esitatud, kuid sissenõutavuse osas polnud mingit teavet ja reaalselt polnud see sissenõutav (kd KI tl 79pö).
33. Praegusel juhul saab A. Selteri poolt sõlmitud näiliku laenulepingu vormis liikunud raha jõudmist A. Selteri kontrolli all olevatesse äriühingutesse ja lõppastmes selle sularahas väljavõtmist pidada oma sisult tegelikkuses kinkelepinguks. Tegemist on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näiliku tehinguga, mis on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Kuna tehingu varjamiseks näiliku laenulepingu sõlmimine oli suunatud tegelike tehingute ja õigussuhete varjamisele, 27 / 51 on see käsitatav

§ 384lg 1 mõttes ka koosseisupärase teona.

Seda põhjusel, et tehinguga loodud õigusnäivus põhjustas osalt ka selle, et võlgnik ei saanud enam õigel ajal astuda samme enda kahjustatud varalise seisundi taastamiseks (vt ka RKKKo 1-19-7473, p 43).

1. Sellegi süüdistuse osas on kaitsja leidnud, et OÜ M maksevõime ei olnud vähenenud ja pankrotihaldur ei astunud mingeid samme vara tagasivõitmiseks või -saamiseks Allan Selterilt ega ka V OÜ-lt. Kohus osundab, et tunnistaja C on andnud tunnistusi selle kohta, et nõuded olid perspektiivitud ja sellele järeldusele jõudis ta mh põhjusel, et SIA L oli samuti juba
2. aasta jaanuaris pankrotistunud ja teiste laenudega seotud nõuded olid täidetud (kd KI tl 79, 80). Hulga aega kulutas ta aga laenusaajate peale, kuid lõppastmes selgus, et need laenud on tasutud. V OÜ laenu osas oli nõue loovutatud. Tunnistaja C on seejuures rõhutanud, et lähtus esialgu talle teadaolevast, A. Selteri poolt esitatud bilansist (kd KI tl 81pö). Tsiviilmenetlustes ei ole ta A. Selteri vastu tsiviilhagi esitanud, kuivõrd viimasel puudub vara (kd KI tl 81pö-82). Lähtudes eespool kohtu poolt tuvastatud asjaoludest ei ole alust arvata, et kaitsja pakutud nõuded oleksid reaalselt sissenõutavad. Nii on tuvastatud, et SIA L oli muudetud varatuks peatselt pärast OÜ-lt M raha saamist, A. Selter on eraisikuna varatu, tema kontod on arestitud, tal oli inkassonõue rohkem kui 161 000 euro ulatuses (III kd tl 87). V OÜ vastuväited, nõude loovutamine ja laenukohustuse täitmist kinnitavad tõendid (II kd tl 59-82) on sellised, et need ei võimaldanud ilmselgelt pöörduda halduril koheselt nõudega V OÜ või Xxxx vastu. Taoliste nõuete puhul on üheselt selge, et ka nende edasimüümisel on saadav tulu väga madal. Seega on kohtu hinnangul sellekohased etteheited pankrotihalduri tegevusele alusetud.
3. Lisaks kohustusevastastele käitumisele peab esinema põhjuslik seos A. Selteri tegude ja OÜ M maksejõuetuse põhjustamise vahel. A. Selter võttis OÜ M kontolt välja kogu sularaha, summas 32 316,56 eurot. Samuti võttis A. Selter enda kasutusse M OÜ sularahakassa. Samuti vähendas A. Selter OÜ M vara kohustustevastaselt näiliselt 125 540 euro suuruse laenu andmisega, mis oma sisult oli kinge ning läbi A. Selteri kontrollitavate äriühingute jõudis seegi sularaha A. Selterini. Neist summadest oleks piisanud täielikult võlausaldaja X OÜ nõuete rahuldamiseks. Seejuures oli tegemist reaalse rahaga, millest saanuks kohustuse täita. Seega, kui A. Selter ei oleks talle etteheidetavaid tegusid toime pannud, oleks X OÜ nõuded rahuldatud ja OÜ M poleks maksejõuetuks muutunud. Muude rahaliste ja likviidsete vahenditeta ettevõtte pangakontodelt kogu raha sularahas väljavõtmisel, sularahakassa äravõtmisel ja rahaliste vahendite edasikinkimisel, saab ettevõtte maksejõuetuse või maksevõime olulist vähenemise põhjustamist pidada tüüpiliseks tagajärjeks. Selline käitumine lõi õiguslikult relevantse ohu ja see ka realiseerus tagajärjes.

§ 384

lg 1 kaitsealas on võlausaldajate kaitse ja seda nimelt sellises olukorras, kus võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse on põhjustanud nt juriidilise isiku juhatuse liikme kohustustevastane käitumine. Allan Selteri süüdistus

§ 384lg 1 järgi T OÜ osas X.

Koosseisuväline karistatavuseeldus

1. T OÜ (end OÜ P) pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 11.10.
2. a määrusega ja sellega on täidetud

384 lg-st 2 tulenev eeldus (vt kohtuotsuse lk 15). 28 / 51 XI. Allan Selter kui OÜ P juhtorgani liige

1. Vaidlus puudub selles, et Allan Selter oli T OÜ juhatuse ainus liige alates 24.01.
2. a kuni 10.10.
3. a. See nähtub T OÜ (end OÜ P) äriregistri väljatrükist (I kd tl 18, 21) ja Harju Maakohtu määrusest (I kd tl 15-17). Seega oli A. Selter süüdistuses märgitud ajal T OÜ juhtorgani liikmeks. XII. Võlasuhte tekkimine ja T OÜ kui võlgnik
4. Sarnaselt Heiki Tegovat puudutavas osas OÜ P kohta kajastatule (vt kohtuotsuse lk 16), on sedastatav võlasuhte tekkimine T OÜ osas ja kohus ei pea vajalikuks sellekohaseid detaile üle korrata. T OÜ oli alates 24.01.
5. a OÜ P uueks ärinimeks ja see muudatus ei oma sisulist mõju ettevõtte kohustustele. Süüdistusest nähtuvalt ja tunnistajate P. Sepperi ja J. S. ütlustest nähtuvalt on A. Selteril olnud seoseid paljude ettevõtetega ja tal on pikaajaline ettevõtluskogemus (kd KI tl 82pö, 89pö). K. L.i sõnul tunneb ta A. Selterit pikaajaliselt ja seejuures on olnud talle usalduslik isiklikel asjaoludel (kd KI tl 11, 99pö). Neid aspekte arvestades ei ole alust arvata, nagu poleks A. Selter saanud OÜ P omandamisel (OÜ-d M kasutades) teadlikuks selle ettevõtte varalisest seisust ja kohustustest. Ettevõtte varalise seisust teadasaamist eeldas ka see, et OÜ P ei olnud enne ettevõtte üleminekut esitanud
6. aasta majandusaasta aruannet – selle koostas A. Selter 21.02.
7. a (I kd tl 28pö). Asjaolu, et A. Selter oli teadlik F SRL nõudest, tuleneb ka F SRL 27.03.
8. a pankrotihoiatusest, mis saadeti Allan Selterile (I kd tl 133-134). Harju Maakohtu 11.10.
9. a kohtumääruses loeti põhistatuks see, et T OÜ (end OÜ P) oli võlgnik, kes polnud oma võlasuhtes F SRL-ga kohustusi täitnud. A. Selteri juhatuse liikmeks oleku ajal (17.02.
10. a) on T OÜ kontolt välja võetud sularaha summas 34 551,16 eurot (konto nr xxxx väljavõte, I kd tl 12). Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et OÜ P oli võlgnik

§ 384

lg 1 tähenduses ning seda ajal, kui süüdistuse järgi võlgniku juhatuse liige Allan Selter võttis võlgniku kontolt välja sularaha (17.02.

1. a), sõlmis laenulepingu (28.02.
2. a – I kd tl 6-7) ja müüs väidetava inverteerimata laovaru (28.02.
3. a – I kd tl 8). XIII. T OÜ varalise seisundi kohustusevastane kahjustamine
4. Kohus on juba eespool H. Tegova süüdistust puudutavas käsitlenud

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritava koosseisu kohta käivaid üldisemaid õiguslikke põhjendusi ja ei pea vajalikuks neid samas mahus üle korrata. Kohtupraktikas on leitud, et kui juba teo ajaks oli võlgniku maksevõime sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata toimepanija teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Sel juhul ei ole aga välistatud, et toimepanijale saab omistada võlgniku maksevõime olulise vähendamise (RKKKo 1-16-4665/224, p 19). Praegusel juhul leidis eespool tuvastamist, et T OÜ maksejõuetuse põhjustas H. Tegova. Seega tuleb hinnata edasiselt seda, kas A. Selteri teod olid sellised, et need vähendasid oluliselt T OÜ maksevõimet.

1. Ettevõtte vara, varalise seisundi kahjustamise ja juriidilise isiku juhtorgani liikme kohustuste kohta kehtivad juba varem H. Tegova süüdistust puudutavas osas korratud üldisemad põhimõtted (kohtuotsuse lk 17). Kohtupraktikas on majandusalaste süütegude menetlemisel leitud, et kui süüdistatav väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (nt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 23; nr 3-1-1-113-13, p 23; nr 3-1-1-48-14, p 16.7 jne). Sellisest seisukohast tuleb lähtuda ka siinsel juhul, kus süüdistatava väited tulenevad varem tema 29 / 51 poolt menetluses esitatud lepingutest ja seejärel kujundatud kaitsepositsioonist (mis on kohtuni jõudnud üksnes kaitsja kaudu). Viimane sisaldabki endas kohtu poolt kontrollimist nõudvat hüpoteesi.
2. Sarnaselt H. Tegovale ei ole A. Selter soovinud kuidagi selgitada oma tegevuse sisu. Tunnistaja K. L. on väitnud, et OÜ P kõik kohustused olid täidetud ja ta andis kogu ettevõtte vara ja H. Tegova poolt välja võetud sularaha ettevõtte omandanud A. Selteri kätte (kd KI tl 96pö). Eespool on ümber lükatud nii väidetav kohustuste täitmine, kui sularaha üleandmine (vt kohtuotsuse lk 18-23). Viimase kohta puuduvad mistahes dokumentaalsed tõendid. Äriühingu vara hoidmise kohustuse rikkumiseks on see, kui juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ja samal ajal ei ole tõendatud see, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides (RKTKo 3-2-1-113-16, p 18). Arvestades, et H. Tegova oli sularaha välja võttes sisuliselt teinud väljamakse ettevõtte varast, tulnuks seda kajastada kas temal või hiljem ka A. Selteril nt kassa sissetuleku kohta käiva või mõne vara soetamise kohta käiva dokumendi kujul. Taolised dokumendid asjas puuduvad.
3. Eespool leidis kinnitust, et kuna H. Tegova võttis ettevõtte rahalised vahendid tegelikkuses endale, oli reaalsus see, et ettevõttel ei olnud enam sisuliselt rahalisi vahendeid (T OÜ kontode väljavõtetest 24.01.
4. a seisuga). Seejärel on L OÜ kandnud 16.
5. ja 17.02.
6. a T OÜ kontole nr xxxx kokku 34 500 eurot ning 17.02.
7. a on sinna kantud kõik ettevõtte teisel kontol olevad vahendid ja selle hetke kogu kontojääk on täies mahus (summas 34 551,16 eurot) 17.02.
8. a sularahana A. Selteri (isik tuvastatud, s.o sularahatehing toimus pangakontoris) poolt välja võetud ja kontod suleti (I kd tl 12, 87; L konto väljavõte tl 99 CD-plaadil). Siinkohal tuleb tähele panna, et L OÜ on ülekannete selgitustesse märkinud „Laojääkide eest“. Kohus tuvastas, et K. L.i ja H. Tegova poolt ettevõtte müümisel ei saanud olla OÜ-l P arvestatavat vara, sh suurt laojääki (kohtuotsuse lk 22). Seega on täielikult ebausutav ka selles summas laojääkide müük.
9. Lisaks on selline teguviis küsitav teistestki ebaharilikest käitumisaktidest tulenevalt. Kõnekas on näiteks see, et kui väidetavalt müüdi laojääke, siis ei ole loogiliselt seletatav see, miks pidanuks koheselt samale kontole kandma ka teise arvelduskonto jäägi ja kogu äriühingu kontodel oleva raha sularahas välja võtma. Samal ajal puuduvad tõendid, et see sularaha oleks jõudnud tagasi ettevõtte kassase või seda oleks kasutatud ettevõtluses. Kogu kontojäägi sularahas väljavõtmine ja arvelduskontode sulgemine viitab sellistel asjaoludel otseselt omastamistahtele. Kuivõrd see rahasumma on ettevõtte kontolt võetud tegeliku vastusoorituseta, siis on selliselt rikutud ÄS § 187 lg-st 1 ja TsÜS §-st 35 tulenevat äriühingu juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, mis otseselt väljendus äriühingu vara hoidmise kohustuse rikkumises.
10. A. Selteri poolt T OÜ nimel sõlmitud laenulepingut puudutavalt saab märkida järgmist. Nagu eespool korduvalt viidatud, oli varasema juhatuse tegevuse tulemusel ettevõte muutunud maksejõuetuks ja pea varatuks. A. Selteri kontrolli all oleva OÜ M poolt OÜ P omandamisel oli viimasel reaalselt kontodel kokku u 500 eurot, millest kaeti veel mõningad väiksemad arved teenuste eest (I kd tl 9pö, 12).
11. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kaaludes seda, kas võlgniku juhtorgani liige kahjustas

§ 384

lg 1 tähenduses kohustustevastaselt võlgniku varalist seisundit, tuleb hinnata poolte vahel tegelikult sõlmitud (kinke)lepingut, mitte selle varjamiseks tehtud näilikke (laenu)tehinguid, sest sel ei ole

§ 384lg 1 kohaldamisel iseseisvat õiguslikku 30 / 51 tähendust.

Samal juhtumil leiti, et ka teise tehingu varjamiseks näiliku laenulepingu sõlmimine, või ka mingi muu tehing, mis on suunatud tegelike tehingute ja õigussuhete varjamisele, võib olla käsitatav

§ 384lg 1 mõttes koosseisupärase teona.

Seda näiteks juhul, kui selle tehinguga loodud õigusnäivus (kaas)põhjustab selle, et võlgnik ei saa õigel ajal astuda samme enda kahjustatud varalise seisundi taastamiseks (RKKKo 1-19-7473, p 43). Kohtu hinnangul on see seisukoht kohaldatav ka siinses asjas. Nimelt on keskseks kaitsepositsiooniks see, et maksevõime olulisest vähenemisest ei ole võimalik rääkida, kuna T OÜ bilanssi jäid nõuded L OÜ ja C OÜ vastu. Samal ajal on ajutine pankrotihaldur andnud tunnistusi selle kohta, et need nõuded olid perspektiivitud ja sellele järeldusele jõudis ta põhjusel, et laenusaaja ja vara ostja olid varatud äriühingud ja nende juhatuse liikmeks olnud A. Selter oli seotud veel 18 äriühinguga, mis viitas sellele, et ta tegeleb makseraskustes ettevõttete matmisega. Kohtul tuleb tõdeda, et ka pärast ajutise halduri tegevust on aja jooksul kinnitust leidnud see, et T OÜ juhatuse liikmel A. Selteril oli nende tehingute tegemisel eesmärgiks see, et muuta võimatuks võlausaldajate poolt veel viimasegi alles olnud vara arvel nõuete rahuldamine.

1. Teada on, et OÜ-l P olid puulõhkumismasinad ja kaupluste sisseseade ning K. L. ja H. Tegova jätkasid samadel tegevusaladel. Viimast kinnitavad nt tunnistaja M. A. ütlused ja K kannete jätkumine. Seetõttu saab taolise „laovaru“ müüki ja laenuandmist selgitada üksnes sellega, et selliselt viidi OÜ-st P välja inventar, mis oli vältimatult vajalik selleks, et K. L. ja H. Tegova saaksid seniste tegevustega jätkata ning et seda vara ettenähtavas pankrotiprotsessis miski ei ohustaks. Seda kinnitab ka nende sündmuste ajaraam – veidi enam kui 1 kuu jooksul ettevõtte omandamisest alates tehti T OÜ kontol selliseid tehinguid, milleks ettevõtte senine majandusseis võimalust ei andnud.
2. Kohus on juba eespool Heiki Tegova süüdistusega seoses kajastanud seda, miks ei saanud OÜ-l P olla varasemast (enne ettevõtte üleminekut) suurt laovaru. Seoses ettevõtte A. Selteri kontrolli alla liikumisega lisanduvad sellele täiendavad aspektid. Peale L OÜ-lt (juhatuse liikmeks oli A. Selter) 16.
3. ja 17.02.
4. a 34 500 euro saamist (maksed selgitusega „Laojääkide eest….“) ei ole teada ühtegi tehingut, kus T OÜ oleks A. Selteri poolt juhitud ettevõtetelt mingil kujul raha saanud. Samas on kõnekas, et ka see raha võeti T OÜ kontolt koheselt sularahas välja ja suleti ka konto.
5. Kui A. Selteri poolt 21.02.
6. a koostatud OÜ P
7. aasta majandusaasta aruande järgi pidanuks OÜ-l P olema 31.12.
8. a seisuga varusid kokku umbes 150 000 euro eest, siis on eluliselt ebausutav see, et A. Selter saanuks neid varusid veel omakorda müüa pea kahekordse hinnaga (150 000 eurot vs 284 500 eurot). Nende varude tegelikule puudumisele viitab ka asjaolu, et C OÜ-ga sõlmitud müügilepingu järgi (kd I tl 8) järgi asusid laovarud asukohas Xxxx (A. Selteri elukoht). Tunnistajate K. L.i ja M. A. ütlustest selgub, et OÜ P tegutses lillepoodidega Harjumaal, omas väidetavat ladu xxxx piirkonnas ning ühestki tõendist (sh kontoväljavõtetest) ei nähtu see, et T OÜ oleks laopinda rentinud või kuidas sellises summas (seega ka mahus) laovaru toimetati sellesse asukohta. Selleks puuduks ka igasugune põhjendus, sest tegemist on A. Selteri elukohaga ja samal ajal on C OÜ asukoht Xxxx (kd I tl 8, 33). Lisaks sellele, et kuigi müügihind sisaldas käibemaksu, ei ole T OÜ vormistanud vastavat arvet ega pole kontoväljavõttest lähtudes tasunud ka käibemaksusummat. Seega on need tehingud sellised, mis varjasid tegelikke tehinguid ja õigussuhteid.
9. Allan Selter sõlmis 28.02.
10. a L OÜ-ga laenulepingu, mille järgi andis T OÜ L OÜ-le sularahas laenu summas 80 000 eurot (kd I tl 6-7). Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et 31 / 51 Allan Selter oli sel ajal ise L OÜ juhatuse liige (perioodil 15.01.
11. a kuni 02.11.
12. a). Lepingu pinnalt on tuvastatav, et laenu andmise lepingus puudub sisuliselt kokkulepe laenu tagastamistähtaja kohta – ette nähakse vaid see, et laen tuleb tagastada laenuandjale kahekuuse etteteatamisajaga. Sisuliselt on tegemist tähtajatu lepinguga. Kohtu hinnangul on tegemist ilmselgelt näiliku laenulepinguga. Esiteks on juba varem põhjalikult kajastatud seda, et T OÜ majanduslik seisund ei olnud hea. Isegi, kui lähtuda OÜ P
13. aasta majandusaasta aruandest, ei olnud ettevõttel sellist sularahakassa jääki, mis võimaldanuks sularahas 80 000 eurot laenu anda. Seda enam pole sularaha olemasolu põhjust arvata seetõttu, et eespool leidis kinnitust, et K. L. ja H. Tegova kasutasid ettevõtte müügitegevusest saadud sularaha isiklikuks otstarbeks ja ettevõtte maksevõime oli halvenenud juba pikaajaliselt. Kui ka lähtuda sellest, et 17.02.
14. a oli T OÜ kontolt välja võetud sularaha summas 34 551,16 eurot, ei piisanuks sellest 80 000-eurose laenu andmiseks.
15. A. Selter oli teadvalt omandanud OÜ P kui ettevõtte, millel on kohustusi võlausaldajate ees, ta on koostanud ka ettevõtte majandusaasta aruande ja reaalsuses ei plaaninudki selle ettevõttega senistel tegevusaladel jätkata. Seetõttu oli A. Selteril olemas ettekujutus T OÜ majanduslikust seisundist. Seega ei olnuks teisalt ka majanduslikult ühelgi juhul otstarbekas ega ka põhjendatud makseraskustes ettevõttel anda suures summas laenu tingimustel, mille põhjal ei saa eeldada kohustuse täitmist. Kuna A. Selter oli ka laenusaaja OÜ L juhatuse ainuliige, siis pidi talle olema teada ka see, et OÜ L on sisuliselt igasuguse majandustegevuseta ettevõte. Viimast kinnitab see, et ettevõtte konto suleti juba
16. aasta alguses (Xxxx vastus ja kontoväljavõte I kd tl 81-82) ja majandusaasta aruanne esitati äriregistrile ainsana
17. aasta kohta ning ettevõtte kustutati registrist
18. aastal (I kd tl 35). Märkimata ei saa jätta sedagi, et iseäranis makseraskustes äriühingu puhul on majanduslikult kahjulik sõlmida tegevuseta äriühinguga tagatiseta laenuleping, mille põhjal laenu tagastamise tähtaeg on sisuliselt määratlemata. Kõik eelnev võimaldab öelda, et laenusaajal puudus teadaolevalt arvestatav majandustegevus ja ka vara. Selliselt on A. Selter T OÜ juhatuse liikmena tahtlikult majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust rikkunud.
19. Kohtu veendumust selles, et A. Selteri poolt T OÜ pankrotimenetluses lepingute esitamise eesmärk oli varjata ettevõttest vara välja viimist ja võlausaldajate nõuete täitmist, kinnitab ka järgnev. Kuigi tunnistaja K. L.i sõnul pidanuks A. Selter tulevikus tasuma OÜ-st P jäänud omanikulaenu (kd KI tl 99pö), siis seda ei ole tehtud ning tegelikkuses on K. L.i uus ettevõte B OÜ teinud hoopis A. Selteri kontrolli all olevale L OÜ-le (B OÜ ja L OÜ kontoväljavõtted alates 13.
20. kuni 12.09.2017) arvestatavates summades (vahemikes ca 3000-7900 eurot) regulaarseid makseid. Need maksed on edasi liikunud D OÜ kontole, kust need on sularahas välja võetud (D OÜ konto väljavõte perioodil 13.
21. kuni 14.09.2017). Samal ajal on B saanud K jätkuvalt makseid, seega on sisuliselt jätkunud küttepuude tootmisalane tegevus B OÜ alt. Sellistele tehingutele puudub mõistuspärane selgitus, mis kinnitab veel kord asjaolu, et OÜ P müük A. Selteri ettevõttele sai teenida üksnes eesmärki varjata ettevõttest vara välja viimist ja võlausaldajate nõuete täitmise takistamist.
22. Tuleb asuda seisukohale, et nii A. Selteri poolt tehtud näilikud tehingud T OÜ varaga (nn laovaru müük, sularahas antud laen), kui ka nendega loodud õigusnäivus põhjustasid selle, et T OÜ ei saanukski hilisemalt (sh pankrotihalduri kaudu) astuda samme enda kahjustatud varalise seisundi taastamiseks. Nende tehingute tegelik sisu oli aga see, et viia T OÜ-st välja viimnegi vara, et K. L. ja H. Tegova saaksid ilma neid ohustavate nõueteta jätkata samadel tegevusaladel uues äriühingus. 32 / 51
23. Kaitsja taotlusel kutsuti kohtusse asjatundajana ütlusi andma S. T., kes pidi algselt koostama siinses asjas ka kaitsja tellitud finantsekspertiisi. Varem riikliku eksperdina töötanud asjatundja pädevuses ja tema seisukohtades ei ole mõistagi mingit põhjust kahelda. Ka selgitati istungil välja asjatundja töökogemus ja töötamine vandeaudiitorina. Kohtumenetluse ajal selgus, et S. T. ei tööta enam riiklikult tunnustatud eksperdina. Seega esitati kohtule kaitsja poolt tõendina mitte ootuspäraselt ekspertiisiakt, vaid asjatundja kirjalik arvamus. Kuivõrd tõendiks on KrMS § 63 lg 1 põhjal asjatundja ütlused, siis kohus kõnesolevat asjatundja kirjalikku arvamust sisuliselt arvestada ei saa. See saab kinnitada üksnes kaitsja poolt S. T. poole pöördumise fakti ja asjaolusid. Seega saabki kohus lähtuda asjatundja ütlustest, mis on üldisemat laadi ja selgitavad finantsanalüüsialaseid ja raamatupidamislikke aspekte.
24. Kohtus vastas S. T. asjatundjana kaitsja K. Räppo ja prokuröri küsimustele üldisematest raamatupidamisalastest põhimõtetest ja baasettevõtlusteooriast lähtuvalt (kd KI tl 107pö, 108-112). Samas on asjatundja ise korduvalt rõhutanud, et ebapiisavate andmete tõttu ei saanud asjas täielikku analüüsi teha (kd KI tl 112, 113pö). Seejuures ei saanud ta vastata konkreetselt sellele, millised võisid olla maksejõuetuse tekkimise või maksevõime vähendamise põhjused ja milline oli A. Selteri tegevuse mõju konkreetsete äriühingute maksevõimele. Kaitsja K. Räppo on süüdistusversioonile ette heitnud seda, et asjas puudub finantsanalüüs maksevõime vähenemise kohta. Siinkohal kohus märgib esmalt, et selline võimalus olnuks nii kaitsjal ja süüdistataval. Kuivõrd prokuratuur ei pidanud ekspertiisi vajalikuks ja kaitsja ei tellinud lõppastmes nõuetekohast ekspertiisi, siis on raske sellist asjaolu süüdistusele ette heita. Kohus ei pidanud ekspertiisi määramist samuti vajalikuks, seda enam, et seda ei taotlenud ükski kohtumenetluse pool. Viimaks tuleb aga tõdeda, et

§ 384

lg 1 koosseisu täitmise tarbeks saab maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse põhjustamise ja selle põhjusliku seose süüdistatavate tegevusega tuvastada lõppastmes üksnes kohus.

1. Seoses asjatundja seisukohtadega võib märkida, et asjatundja on välja toonud, et kuna üldjuhul toimub arveldamine rahas, siis raha puudumisel on ettevõtte maksevõime juba piiratud. Oluline on siinkohal tähele panna, et eespool on tuvastamist leidnud, et T OÜ-l oli piisavalt rahalisi vahendeid oma kohustuste täitmiseks pärast seda, kui sinna oli A. Selteri kontrollitava L OÜ poolt kantud sisse rahalisi vahendeid. Samuti oli olemas A. Selteri teadlikkus T OÜ kohustustest. Asjatundja möönis, et maksevõime vähenemist ei saa üldiselt 1-2 tehingu põhjalt tingimata järeldada. Kohus tõdeb, et see võib üldjuhul nii olla, kuid siinsel juhul iseloomustavad A. Selteri tehinguid ka pikemad eesmärgid (ettevõtte vara enda kasuks pööramine, soov võlausaldajaid kahjustada) ja tema teadmine nende tehingute laiemast mõjust. Nimetatu asetab ka raamatupidamislikult üksikud tehingud konteksti ja need tehingud ei olnud lõppastmes ettevõtte huvides toimuv majandustegevus, vaid teod, millega pandi toime kuritegu.
2. Kohtu hinnangul ei ole alust väidetel nagu välistaks T OÜ maksevõime vähenemise see, et bilanssi jäid üles nõuded. Tegemist on lihtsustatud ja tehingute konteksti mittearvestava käsitlusega. Kohtuistungil selgitas tegelikkuses ka asjatundja, et ettevõtte juhatus on perioodiliselt kohustatud hindama, kas vara on bilansis kajastatud õiges väärtuses või on vajadus seda mingil põhjusel alla hinnata. Seejuures hinnatakse, milline on nõude summa või antud laenu realiseeritavus. Ka tuleks bilansis nõudeid kajastada selles väärtuses, milles on kindel, et need laekuvad või realiseeritavad on (kd KI tl 108pö-109). Siinsel juhul tuleb tähele panna, et A. Selter oli seotud isikuks, kuna ta esindas T OÜ laovaru müügil ja 33 / 51 laenulepingus tehingute mõlemaid osapooli. Eelnevalt on kinnitust leidnud see, et sellises mahus laovarusid ja sularaha T OÜ-l olla ei saanud ning A. Selter oli teadlik ka endaga seotud ettevõtete L OÜ ja OÜ L majanduslikust olukorrast ja majandustegevusest (selle puudumisest). Seega tuli A. Selteril hinnata neid üheselt ebareaalselt laekuvateks nõueteks ja need tulnuks raamatupidamislikult korrektselt toimides ka koheselt alla hinnata. Seega pole alust rääkida sellest, et T OÜ maksevõime pole A. Selter poolt tehtud tehingute järel oluliselt vähenenud.
3. Lähtudes A. Selteri poolt tehtud vastusoorituseta tehingutest (sularaha väljavõtmine, laovaru müük ja laenu andmine) ja nende tegelikust tähendusest, on A. Selter teadvalt rikkunud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohutust. Selliselt on T OÜ vara kohustustevastaselt vähendatud kokku 34 551,16 euro ulatuses. Kuna ainuüksi T OÜ kontolt välja võetud raha arvelt oleks saanud rahuldada suurima võlausaldaja F SRL nõude (summas 20 995,02 eurot), on sellise tegevuse käigus oluliselt mõjutatud võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust ehk koosseisulise tagajärjena põhjustati T OÜ maksevõime oluline vähenemine. Seejuures on oluline arvestada, et mõju F SRL nõude rahuldamisele on seda suurem, kuna T OÜ pankrotiga seotud kompromissotsuse jaotises esinevad ka A. Selteri juhitud äriühingu D OÜ või viimase poolt loovutatud nõuded (kd I tl 36-37) ehk nõuded, mis seonduvad A. Selteri initsieeritud näilike tehingutega.
4. Kohtu hinnangul ei ole usalduse kuritarvitamise koosseis siinsel juhul kohaldatav, sest T OÜ omanikuks oli OÜ M, kelle ainsaks juhatuse liikmeks oli samuti A. Selter. OÜ M ainuosanikuks oli L OÜ ja viimase ainuosanikuks üksnes A. Selter (I kd tl 22; II kd 91, 105pö-106). Seega esines ainuosanikust kannatanu nõusolek ja ei saa rääkida usalduse murdmise ebaseaduslikkusest, mis on selle koosseisu eelduseks. Kohus peab tähtsusetuks ka asjaolu, et pankrotimenetlus lõppes kompromissi sõlmimisega.

§ 384

kaitseb võlausaldajate huve olukorras, kus on pankrot välja kuulutatud või see on raugenud. Kompromissi sõlmimine ei kõrvalda asjaolusid, mis viisid pankroti väljakuulutamiseni. Kompromissiga sai F SRL rahuldatud vaid 1 % oma nõudest (I kd tl 36). Seega piisab vaadata vaid kompromissi tulemust, et öelda, et realiseerus see oht, mille eest

§ 384

peaks võlausaldajat kaitsma – võlausaldaja nõue on võlgniku vastu muutunud sisuliselt väärtusetuks. XIV. Põhjuslik seos, objektiivne omistamine 76. Lisaks kohustusevastastele käitumisele peab esinema põhjuslik seos A. Selteri tegude ja T OÜ maksevõime olulise vähenemise vahel. A. Selter võttis T OÜ kontolt välja kogu sularaha, summas 34 551,16, eurot, millest oleks piisanud täielikult võlausaldaja F SRL nõuete rahuldamiseks. Seejuures oli tegemist reaalse rahaga, millest saanuks kohustuse täita. Samuti vähendas A. Selter T OÜ vara kohustustevastaselt vastusoorituseta 330 000 euro ulatuses seoses laovaru müügi ja laenu andmisega. Seega, kui A. Selter ei oleks talle etteheidetavaid tegusid toime pannud, oleks F SRL nõuded rahuldatud ja T OÜ maksevõime poleks oluliselt vähenenud. Muude rahaliste ja likviidsete vahenditeta ettevõtte pangakontodelt kogu raha sularahas väljavõtmisel saab ettevõtte maksejõuetuse või maksevõime olulist vähenemise põhjustamist pidada tüüpiliseks tagajärjeks. Sellele lisandus hüpoteetilise laovaru müük ja laenu andmine, mis halvendas nende tehingute näilisuse ja vastusoorituse tõttu tegelikkuses ettevõtte maksevõimet veelgi. Selline käitumine lõi õiguslikult relevantse ohu ja see ka realiseerus tagajärjes.

§ 384

lg 1 kaitsealas on võlausaldajate kaitse ja seda nimelt sellises olukorras, kus võlgniku 34 / 51 maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse on põhjustanud nt juriidilise isiku juhatuse liikme kohustustevastane käitumine. XV. Subjektiivne külg A. Selteri süüdistuses

§ 384

lg 1 järgi 77.

§ 384

lg 1 subjektiivne koosseisu eelduste kohta on kohus seisukohta väljendanud ka eespool (kohtuotsuse lk 25, p 33). Allan Selter oli nii T OÜ, kui OÜ M juhatuse ainuliikmena teadlik ettevõtete varalisest seisust. Samuti oli ta teadlik sellest, et T OÜ-l oli sularaha väljavõtmise, laovaru müügi ja laenu andmise ajal võlgnevus F SRL ees; OÜ-l M oli sularaha väljavõtmise, sularaha kassa äravõtmisel ja laenu andmisel võlgnevus X OÜ ees. Samuti pidi see teada olema ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud ettevõtja hoolsuskohustusest tulenevalt, mida A. Selter pidi ettevõtete juhatuse liikmena oma tegevuses järgima. Ettevõtete kontodelt sularaha välja võttes, sularahakassat endale võttes ning kinkele vastavaid vastusoorituseta ja näilikke tehinguid tehes (laenulepingud, laovaru müük) teadis ta seda, et selline tegevus kahjustab võlgnikest T OÜ ja OÜ M varalist seisundit ning ta soovis seda. Pikaajaliselt ettevõtjana tegutsenud isikuna pidi ta mõistma, et võlgades ettevõttest sularaha väljavõtmine, vara vastusoorituseta edasimüük, laenude andmine, muuks kui ettevõtluses kasutamiseks, on ettevõtte varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine ning ta ka soovis seda. Tema tegevuse kavatsetusele viitab ka asjaolu, et mõlemal juhul on A. Selter teinud järjepidevaid samme, mis kahjustaksid võlausaldajate huve ja neid samme tehtud ka pärast ettevõtete pankroti väljakuulutamist, kui A. Selter on tulnud esitanud näilikest tehingutest tulenevaid nõudeid. Seega tegutses A. Selter võlgnike varalise seisundi kohustustevastasel kahjustamisel kavatsetult

§ 16lg 2 mõttes.

Tulenevalt A. Selteri tegevuse läbimõeldusest nii enne, kui pärast pankroti väljakuulutam