3-22-1688/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene

1. mai 2024, Tartu 3-22-1688 Haldusasi Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti
2. juuni
3. a elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja lahkumisettekirjutuse nr 15.3-3.1/1532-1 tühistamiseks ja elamisloa pikendamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
4. märtsi
5. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja/apellant – Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON
6. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
7. märtsi
8. a otsus muutmata.
9. Jätta kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
10. juuli 2024). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus
12. juuni
13. a otsusega nr 15.3-3.1/1532-1 vanglakaristust kandvale Vene Föderatsiooni kodanikule Xile (sündinud xx. aastal xxx) tähtajalise elamisloa andmisest ning talle tehti lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks koos sissesõidukeeluga 5 aastaks. Otsuse kohaselt on Xi korduvalt karistatud raskete kuritegude eest, mille raskus on ajas kasvanud ning ta kujutab endast ohtu avalikule korrale.
14. X esitas kaebuse, milles palus otsus tühistada. Kaebuse kohaselt ei seo teda Venemaaga miski ning ta elab Eestis koos perega.
15. Tartu Halduskohtu
16. märtsi
17. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tühistati PPA otsus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.
18. Välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest, et tema Eestis viibimine ohustab avalikku korda ning VMS § 124 lg 1 p 5 järgi võib elamisloa andmisest keelduda siis, kui isikut on karistatud süüteo eest. 3.
19. Tartu Maakohtu
20. novembri
21. a otsusega karistati kaebajat 5-aastase vangistusega selle eest, et ta pani toime karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo (raske tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega põhjustati oht elule). Kaebaja lõi kannatanut
22. veebruaril 2020 Tartus Kaunase puiesteel asuva maja kõrval noaga vasakule poole kõhu piirkonda, olles ise alkoholijoobes. Varem oli kaebajat karistatud
23. aastal huligaansuse eest,
24. aastal kriminaalkoodeksi § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi (st röövimise eest), tal on 1 kehtiv väärteokaristus ja 6 varasemat väärteokaristust. Väärteokorras on teda karistatud kolmel korral avaliku korra rikkumise eest (alkoholijoobes avalikus kohas urineerimine ning avalikus kohas alkoholi tarvitamine, sh laste mänguväljaku vahetus läheduses), ühel korral liiklusseaduse rikkumise eest (alkoholijoobes jalgrattaga liiklemine) ning kahel korral ühistranspordiseaduse rikkumise eest. 3.
25. Tartu Vangla riskihindamise tulemusena on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. Oht seisneb kaebaja poolt füüsilise vägivalla kasutamises. Ohtlikkust tõstvaks asjaoluks on alkoholi kuritarvitamine, kuid vaatamata sellele ei ole ta valmis alkoholi tarvitamisest täielikult loobuma ning pisendab alkoholi tarvitamise probleemi. 3.
26. Kaebaja süüteod on toime pandud ajavahemikus 1998-2020, st suhteliselt pika perioodi jooksul. 3.
27. Kohus nõustus eeltoodud asjaoludel PPA hinnanguga kaebaja ohtlikkuse osas ega näinud, et PPA oleks otsustamisel teinud vigu. 3.
28. Kohus ei näinud ka seda, et kaebaja perekonnaelu riive oleks olnud väga intensiivne. Kaebajal on elukaaslane, kuid ühiseid lapsi neil pole. Kaebaja sõnul on tal varasemast kooselust poeg, kuid isadust kuskil fikseeritud pole. Kuigi kaebaja on suurema osa oma elust elanud Eestis (saabus siia
29. aastal) ning tema vend ja elukaaslane elavad siin, ei ole tal õiguspärast ootust veeta oma tulevik Eestis. Kaebajal on võimalik suhelda lähedastega tehnilisi vahendeid kasutades. 3.
30. PPA tegi kaebajal väljasõidukohustuse ning sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse, mis kuulub täitmisele vanglast vabanemisel. Riigikohus on selgitanud, et tagamaks pikaajalisele elanikule tugevdatud kaitset väljasaatmise eest, peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist võimaldav ohulävend eristuma ohulävendist, mille puhul on võimalik teha pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutus (RKHKo 3-20-915, p 22). Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 järgi võib pikaajalise elaniku välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA on selgitanud, et isikust lähtuv oht avalikule korrale ei võimalda anda talle lahkumiseks vabatahtlikku tähtaega. Kohus pidas hinnangut reaalse ja tõsise ohu kohta veenvaks. 3.
31. Samas leidis kohus, et PPA andis kaebajale võimaluse üksnes elamisloa väljastamisest keeldumise osas seisukohtade esitamiseks, kuid ei kuulanud kaebajat ära koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse osas. See ei võimalda veenduda ka kaalutlusõiguse nõuetekohases teostamises. 3.
32. VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. PPA põhjendustest nähtub, et PPA kaalus küll sissesõidukeelu kui sellise põhjendatust, kuid ei nähtu, et PPA oleks kaalunud ka sissesõidukeelu viieaastase kestuse proportsionaalsust. Kohus pidas sissesõidukeelu kohaldamist maksimaalses pikkuses ebaproportsionaalseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
33. X esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 2 4.
34. Kaebaja ei ole nõus kohtuotsusega ning palub tühistada PPA otsus „lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeelu täielikult“. 4.
35. Kaebaja on elanud Eestis
36. aastast. Ta läks xx-aastasena tööle ning tasus kõik aastad maksud. 4.
37. Kaebaja esitas
38. aastal Vene Föderatsioonile avalduse Vene kodakondsusest loobumiseks, kuid ei saanud vastust. Kahjuks puudub selle kohta dokument. 4.
39. Kaebajale tuleks anda viimane võimalus näidata, et ta saab olla tubli Eesti elanik.
40. PPA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.
41. PPA on arvestanud, e t kaebaja on pea terve elu Eestis elanud. 5.
42. Oluline pole see, et kaebaja on xx-aastasest peale tööl käinud ja makse maksnud. 5.
43. Vaidlust pole selles, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik ning dokumendi puudumine sellest loobumise taotluse esitamise kohta seda ei muuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
44. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
45. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja nõue, mille järgi ta palub tühistada PPA otsus „lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeelu täielikult“ viitab võimalusele, et kaebaja pole täielikult aru saanud halduskohtu otsuse tähendusest. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtu otsusega tühistatigi PPA otsus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. See tähendab, et kohtuotsuse jõustumisel ei kehti PPA otsus enam lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ning kaebajat enam selle otsuse alusel Eestis välja saata ei saa ning tema Eestisse sisenemist keelata samuti mitte. Kaebus jäi rahuldamata kaebajale elamisloa väljastamisest keeldumise osas. Seega kujunenud olukorras tuleb kohtuotsuse jõustumisel PPA-l uuesti lahendada küsimus, mis saab kaebajast tema kinnipidamisasutusest vabanemisel, st eeskätt tuleb uuesti otsustada küsimus kaebaja väljasaatmise osas.
46. Mis puudutab kaebuse rahuldamata jäetud osa, siis ringkonnakohus ei näe, et kaebaja apellatsioonkaebuse põhjendused annaksid aluse kahelda halduskohtu otsuse õiguspärasuses osas. Elamisloast väljastamise keeldumine oli põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja on elanud Eestis alates
47. aastast, läks xx-aastasena tööle ning tasus maksud, ei muuda seda, et kaebaja on korduvalt kriminaal- ja väärteokorras karistatud isik, kelle puhul on alus arvata, et ta kujutab endast reaalset ja tõsist ohtu avalikkusele. Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult välja toonud, et kaebaja kuriteod on muutunud ajas raskemaks ning viimane kuritegu (noaga teise isiku löömine) kvalifitseeriti KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kui raske tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati oht elule. Kaebaja on kuritegusid toime pannud pika aja vältel (ca 22 aasta jooksul) ning teda on seitsmel korral karistatud väärtegude toimepanemise eest. See näitab, et tõenäosus kuritegulikust eluviisist loobumiseks on väike, kuna kuritegelikult on kaebaja käitunud pika aja jooksul. Vangla on hinnanud kaebajat kõrgohtlikuks. Välja on toodud ka asjaolu, et kuritegude toimepanemist soosib alkoholi tarvitamine ning et kaebaja ise ei ole alkoholi tarvitamisega kaasnevat riski teadvustanud ja pole nõus alkoholist loobuma (vt halduskohtu otsuse p-d 20-25). Ringkonnakohus nõustub, et neil asjaoludel on õigesti hinnatud kaebajast lähtuvat ohtu ning kaebajale elamisloa väljastamisest keeldumine VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 on põhjendatud.
48. Asjassepuutumatu on asjaolu, et kaebaja esitas
49. aastal Vene Föderatsioonile avalduse Vene kodakondsusest loobumiseks. Kaebaja on jätkuvalt Vene Föderatsiooni kodanik ning PPA on õigustatult sellest lähtunud. Ühestki õigusaktist ei tulene, et teistmoodi tuleks kohelda välisriigi 3 kodanikku, kes enda sõnul on esitanud taotluse välisriigi kodakondsusest loobumiseks, kuid ebaõnnestunult. Ka see asjaolu ei muuda olematuks kaebajast lähtuvat ohtu.
50. Kaebaja arvates tuleks talle anda viimane võimalus näidata, et ta saab olla tubli Eesti elanik. Kaebaja soov elada Eestis võib olla mõistetav, kuid see ei anna alust tema poolt toime pandud süütegude ja temast lähtuva ohu arvestamata jätmiseks. Seetõttu ei vii ka see argument kaebuse rahuldamiseni. Niisuguses olukorras on igati põhjendatud lugeda kaalukamaks avalikku huvi selle vastu, et Eestis ei viibiks välisriigi kodanikke, kellest lähtub oht avalikule korrale ja teistele isikutele.
51. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 4