Obsah (9)

§ 220§ 43§ 219§ 105§ 214§ 213§ 1§ 224§ 39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk 30.05.2024, Tartu 3-22-810 X kaebus

) § 219 lg 1 p 6 sätestab, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.

§ 220

lg 1 alusel toimitakse samal alusel ja viisil tähtajalise elamisloa pikendamise taotlusega. Halduskohus leidis, et neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et elamisloa olemasolu ei ole nõutav, kui välismaalane ei vaja seda praegu ja mõistlikult ettenähtavalt ei vaja seda ka tulevikus. Vastasel korral ei saaks näiteks tähtajalist elamisluba taotleda ka isik, kellel on viisa või tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest 2 tulenevalt õigus Eestis viibida. Sätet ei saa tõlgendada nii, et isikul ei ole piltlikult öeldes õigust parandada oma viibimisaluse kvaliteeti. 7.2.

§ 43

lg 1 p 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslik alus vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus sama paragrahvi lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud

-s või muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Kohus ei nõustu sellega, et avavanglas viibiva või avavanglasse paigutamist taotleva kinnipeetava puhul saab elamisloa taotlust pidada ilmselgelt põhjendamatuks üksnes seetõttu, et vanglakaristuse kandmine annab isikule õigusliku aluse Eestis viibida. Kohtupraktika põhjal peab elamisloa taotlejal olema tegelik vajadus elamisloa järele (RKHK 26.04.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-2-17, p 22). Selleks tuleb PPA-l välja selgitada, millega isik elamisloa vajadust põhjendab, ning hinnata reaalset vajadust elamisloa saamiseks sellest lähtudes.

§ 219

lg 1 p 6 (või § 220 lg 1) ja § 43 lg 3 annavad koostoimes PPA-le kaalumisruumi otsustamiseks, kas välismaalasest kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlus on põhjendatud või mitte. Kui kinnipeetav põhjendab elamisloa taotlemist sellega, et ta viibib või tõenäoliselt paigutatakse lähiajal avavanglasse ning soovib seal viibides teha toiminguid, milleks on mõistlikult vajalik või isegi nõutav elamisloa olemasolu, on tegemist arvestatava põhjendusega. Kaebaja on selgitanud, et vajab elamisluba tegevusteks ja tööks väljaspool vanglat.

§ 105

lg 1 sätestab, et välismaalasel, kes on kinnipidamisasutuses kinnipeetav, on lubatud Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Samas on kohtu hinnangul usutav, et praktikas ei ole kinnipeetaval kerge tööd leida, kui tema ainus viibimisalus on vangistuse kandmine ja ainus isikut tõendav dokument on kinnipidamise õiend. Juba sellest lähtudes võib öelda, et elamisluba on avavanglas viibivale kinnipeetavale oma elu korraldamiseks mõistlikult vajalik. Elamisluba omaval kinnipeetaval võivad olla avaramad võimalused oma elu korraldamiseks ja ligipääs rohkematele teenustele ja võimalustele. Näiteks on kaebaja esitanud Töötukassa 19.07.2022. a otsuse, mille järgi puudub kaebajal elamisloa puudumise tõttu ka õigus töövõime hindamisele. 7.3. Seda, et kinnipeetaval on vajaduse korral põhimõtteliselt võimalik taotleda vangistuse ajal elamisluba, toetab

§ 214

lg-s 1 sätestatu – kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotluse edastab välismaalase poolt selleks volitatud kinnipidamisasutuse ametnik või töötaja.

§ 214

lg 1 ei reguleeri, missugustes olukordades või missuguse menetlusega seoses vangla kinnipidamisel oleva isiku taotluse edastab. Selle sidumine olukorraga, kus taotlus esitatakse vaid kinnipeetava vabanemise eelselt, on meelevaldne. 7.

1. Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA on 01.04.
2. a otsuses ja 12.10.
3. a otsuses alusetult jätnud kaebaja taotlused läbi vaatamata. Seetõttu kohus tühistab need otsused. Sel juhul on kaebaja taotlused lahendamata ning esineb alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Pärast esimese ehk elamisloa pikendamiseks esitatud taotluse lahendamist võib teise taotluse lahendamise vajadus ära langeda, kuid see on juba edasise haldusmenetluse küsimus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. Vastustaja esitas 04.08.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu 05.07.
5. a otsuse tühistada resolutsiooni p-de 2.1, 3 ja 4 osas. Vastustaja taotleb, et ringkonnakohus teeks uue otsuse, millega jätaks kaebaja kaebuse PPA otsuste tühistamise ja kohustamise nõuetes rahuldama. Vastustaja hinnangul on halduskohus otsuse tegemisel ebaõigesti hinnanud tõendeid ja kohaldanud materiaalõiguse normi ning see on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Kohus rikkus ka põhjendamiskohustust. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. 3 8.
6. Vastustaja ei nõustu halduskohtu käsitlusega

§ 219lg 1 p 6 kohta.

Viidatud sätte kohaselt loetakse tähtajalise elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Vastustaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et

§ 219

lg 1 p 6 võimaldab haldusorganile kaalumisruumi ja kohustab seetõttu hindama ja kaaluma asjaolusid, mis seonduvad elamisloa vajadusega. Ka ei leia vastustaja, et

§ 219

lg 1 p 6 (või 220 lg 1) ja § 43 lg 3 annavad koostoimes PPA-le kaalumisruumi otsustamaks, kas välismaalasest kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlus on põhjendatud või mitte. Vastustaja leiab, et kaebaja puhul ei ole tähtajalise elamisloa olemasolu nõutav, kuivõrd

§ 43

lg 1 p-st 5 ning lg-st 3 tulenevalt on kaebajal Eestis viibimiseks seaduslik alus ja tal ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks ega töötamiseks muud

-s ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Elamisloa taotlejal peab olema tegelik vajadus elamisloa järele. Tuginedes

-s sätestatule, on võimalik üheselt asuda seisukohale, et elamisluba vajatakse selleks, et Eestisse elama asuda ja Eestis elada. Vastustaja hinnangul saab sisustada Eestisse elama asumist ja Eestis elamist, kui välismaalase vabadust elada iseseisvat elu ning vabalt realiseerida tähtajalise elamisloa omamisega kaasnevaid õigusi. Kaebaja kannab temale määratud eluaegset karistust. Isegi kui kaebaja paigutatakse avavanglasse, kannab ta endiselt temale määratud eluaegset vanglakaristust. Kaebajal ei ole võimalik iseseisvalt otsustada oma liikumiste üle, s.o elada iseseisvat elu, vaid vangla territooriumilt lahkumiseks vajab ta sellekohast luba ning territooriumilt saab lahkuda üksnes kindlatel eesmärkidel. Tema staatus ja olukord ei ole võrreldav välismaalasega, kes ei kanna vanglakaristust, kes on vaba oma tegevustes ja otsustes ning kes vajab selleks, et Eestisse saabuda ja siin elada, endale tähtajalist elamisluba. Kui lähtuda kohtu tõlgendusest, muutuvad

§ 43

lg 1 p 5 ning

§ 43lg 3 sisutuks.

8.2. Kohus leidis otsuses, et avavanglasse paigutamine on mõeldud vaheetapina kinnises vanglas viibimise ja vabanemise vahel. Vastustaja märgib, et kaebaja kannab eluaegset vangistust ning tema vabanemine saab toimuda üksnes amnestia saamise teel. Isegi kui nõustuda kohtu seisukohaga, et ka eluaegset vangistust kandvat kinnipeetavat ei saa jätta täielikult ilma lootusest, et ta võib kunagi vabaneda, ei tähenda see seda, et PPA-l tuleks talle väljastada tähtajaline elamisluba, et ta saaks avavanglasse ja tähtajalise elamisloa kaarti kui elamisloa väljundit kasutada selleks, et usaldusväärsem välja paista. Kaebaja on selgitanud tähtajalise elamisloa vajalikkust sellega, et see on tarvilik tegevusteks ja tööks väljaspool vanglat. Kuigi kohus on viidanud

§ 105

lg-le 1, mille kohaselt on kinnipidamisasutuses viibival välismaalasel lubatud töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal, on kohus pidanud usutavaks, et kinnipeetaval ei ole kerge leida tööd, kui tema ainus viibimisalus on vangistuse kandmine ja ainus isikut tõendav dokument kinnipidamise õiend. Vastustaja on seisukohal, et tähtajalist elamisluba ei väljastata eesmärgil, et välismaalane leiaks kergemini tööd. Kui välismaalane ei leia kinnipidamise õiendiga tööd, võib olla põhjus hoopis see, et tööandja ei soovi oma ettevõttesse tööle võtta karistatud isikut. Vastustaja ei nõustu, et tähtajaline elamisluba tuleks anda sisuliselt selleks, et välismaalane saaks varjata oma karistatust ning mõjuda seeläbi usaldusväärsemalt. 8.3. Vastustaja peab vajalikuks selgitada

§ 214

lg 1 kohaldamisega seonduvat.

§ 213

kohaselt esitab välismaalane tähtalalise elamisloa taotlemiseks tähtajalise elamisloa taotluse isiklikult.

§ 214

lg 1 järgi edastab kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu või arestialuse tähtajalise elamisloa taotluse välismaalase poolt selleks volitatud kinnipidamisasutuse ametnik või töötaja.

§ 214

lg 1 ei reguleeri, missugustes olukordades või missuguse menetlusega seoses vangla kinnipidamisel oleva isiku taotluse edastab. Samas ei ole antud juhul asi selles, nagu poleks vangla kaebaja taotlusi PPA-le edastanud või et PPA ei oleks neid vastu võtnud. Seega ei jaga vastustaja kohtu arusaama nagu kinnitaks

§ 214lg 1 välismaalasest kinnipeetava õigust elamisloale.

Säte reguleerib taotluste esitamise korda. 4 8.4. Vastustaja leiab, et asja põhiprobleemiks on see, et justiitsminister on kehtestanud määruse, millest tuleneb nõue, et välismaalasel peab olema avavanglasse paigutamiseks elamisluba. Vangla jättis kaebaja avavanglasse paigutamata elamisloa puudumise tõttu. PPA on käitunud kaebaja taotlusi läbi vaatamata jättes kooskõlas

-iga.

1. X PPA apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
2. Siseministeerium palus vastuses apellatsioonkaebusele PPA apellatsioonkaebus rahuldada. Siseministeerium nõustub PPA-ga, et Tartu Halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel hinnanud tõendeid ja kohaldanud materiaalõiguse normi ebaõigesti, mis on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Siseministeerium nõustub PPA apellatsioonkaebuses toodud seisukohtadega, kuid rõhutab üle alljärgnevat. 10.1.

§ 219

lg 1 p 6 sätestab üheselt, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole elamisloa olemasolu nõutav. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et kinnipeetaval on seadusest ja kohtuotsusest tulenevalt olemas Eestis viibimise õigus ning seetõttu ei ole tal vaja ka elamisluba, oli täidetud seaduses sätestatud eeldus kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Seadusandja on normi sellises sõnastuses kehtestades sidunud normi õigusliku tagajärje normis nimetatud eelduse esinemisega selliselt, et eelduse esinemise korral ei ole PPA-l õigust jätta normis nimetatud tagajärg kohaldamata või valida selle asemel mõni muu tagajärg. Seega ei olnud PPA-l vaidlusalustes otsustes normi kohaldamisel võimalust hinnata taotluse ja/või kaebajaga seotud normis nimetamata asjaolusid ning neile toetudes jätta sättes nimetatud tagajärg kohaldamata. 10.2.

§ 1

lg 1 kohaselt reguleerib välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise aluseid

. Kuivõrd

sätestab tingimused, mille täitmise korral on välismaalasel võimalik taotleda ja saada tähtajaline elamisluba, peab PPA tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamisel või läbi vaatamata jätmisel tuginema

-s sätestatule. Seega isegi olukorras, kus vangistusõiguse normidega, käesoleval juhul siis justiitsministri 25.03.2008. a määrusega nr 9 „Täitmisplaan“, on kehtestatud avavanglasse paigutamise tingimuseks elamisloa olemasolu, ei saa sellest tuleneda PPA-le kohustust välismaalasele elamisluba väljastada. Vastupidi,

-st tuleneb selgelt, et kinnipeetaval ei ole elamisluba vaja ning ta võib Eestis viibida selle olemasoluta. Elamisloa eesmärk on seadustada välismaalase Eestis viibimine, kuid kinnipeetaval on tulenevalt

§ 43lg 1p-st 5 ja § 43 lg-st 3 viibimisõigus olemas.

Veelgi enam, elamisloa andmise eesmärk ei ole reguleerida kinnipeetava kinnipidamisasutuses karistuse kandmist, sh kas kinnipeetav kannab karistust avavanglas või kinnises vanglas. Kuna

reguleerib välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamisel aluseid, ei saa justiitsminister välismaalase elamisloaga seonduvat oma määrusega reguleerida.

1. Justiitsministeerium palus vastuses PPA apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. 11.
2. Justiitsministeerium nõustub halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt võimaldab

§ 219

lg 1 p 6 haldusorganil kaalumisruumi ja kohustab seetõttu hindama ja kaaluma ka asjaolusid, mis seonduvad elamisloa vajadusega. Kui kinnipeetav põhjendab elamisloa taotlemist sellega, et viibib või tõenäoliselt paigutatakse lähiajal avavanglasse ning soovib seal viibides teha toiminguid, milleks on mõistlikult vajalik või isegi nõutav elamisloa olemasolu, on tegemist arvestatava põhjusega. Vaidlust ei ole selle üle, et elamisluba on vajaduspõhine. Vaidlus on aga selle üle, millal välismaalasest süüdimõistetul tekib vajadus tähtajalise elamisloa järele. On selge, et isikul võib tekkida reaalne ja praktiline vajadus elamisloa järele kinnipidamise ajal. See aga ei tähenda, et iga välismaalasest kinnipeetav peaks saama taotleda elamisluba. 5 11.

1. PPA väidab apellatsioonkaebuses, et kuivõrd kaebaja kannab eluaegset vangistust, saab tema vabanemine toimuda üksnes amnestia saamise teel. Karistusseadustiku (KarS) § 77 lg 1 kohaselt võib kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada eluaegse vangistusega karistatud isiku, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt 25 aastat. Kaebaja süüdimõistev otsus jõustus 12.04.1994 ning tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist on arutatud kahel korral (aastatel 2019 ja 2021). Järgmine tingimisi ennetähtaegselt vabastamise võimalus on jaanuaris
2. X paigutati 16.08.2023 Tallinna Vangla avavanglasse. PPA heidab halduskohtule ette, et kohus on vaheldumisi lähtunud vangistusest vabanemise ja avavanglas vangistuse kandmise asjaoludest. Justiitsministeeriumi hinnangul on tegemist alusetu etteheitega. Karistuse avatud täideviimine avavanglas on olemuselt väga sarnane mõne tingimisi ennetähtaegselt vabastamisele koos käitumiskontrollile allutamisega. Mõlemal juhul on süüdimõistetu teatud piirangutega vaba liikuma väljaspool vanglat minimaalse järelevalve all, kuid samas tuleb avavangla kinnipeetaval ilmuda määratud ajaks vanglasse ning kriminaalhooldusalusel on kohustus elada kohtu määratud alalises elukohas ja ilmuda määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. 11.
3. PPA praktika muudatustest tulenevad piiratud võimalused kohalduvad ka nüüd, kui kinnipeetav on avavanglasse paigutatud. PPA poolt taotluse läbi vaatamata jätmine piirab igal juhul negatiivselt isiku õigusi, kuivõrd see ei taga isikule võrdseid võimalusi taasühiskonnastamiseks avavanglas, sest ette võib tulla olukordi, kus olulise teenusele juurdepääsu võimaldamise eelduseks on see, et isikul on elamisluba. 11.
4. Tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral tuleb kohtul määrata kindlaks isiku alaline elukoht vanglast vabanemisel, et isikut oleks võimalik allutada käitumiskontrollile, mistõttu on ennetähtaegse vabanemise vältimatuks eelduseks isiku kindel elukoht. Lisaks on leitud, et uute kuritegude toimepanemise riski suurendab asjaolu, et kinnipeetaval ei ole garanteeritud töökohta. Pikaaegset vangistust kandvatel isikutel on paratamatult raske hakata korraldama oma elu vabaduses nii tavaelust pikaaegse eemaloleku kui rahaliste nappuste tõttu. Kuivõrd kaebaja on võimalik taotleda tingimisi ennetähtaegset vabanemist
5. a ja käitumiskontrollile allutamise eelduseks on isiku alalise elukoha olemasolu, on eriliselt oluline, et kinnipeetaval oleks võimalik korraldada elu- ja vajadusel töökoht, kuhu asuda vanglast vabanemise korral. Selliste elukorralduste tegemine on kinnises vanglas viibides oluliselt keerulisem kui avavanglas. Pikaajalist vangistust kandnud kinnipeetavate viibimine avavanglas annab kinnipeetavale võimaluse tegeleda erinevate riskide maandamisega, mis tulenevad toimetulekust ja seeläbi edukamalt ühiskonnaga taasliituda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kontrollitakse Tartu Halduskohtu 05.07.
8. a otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes seoses PPA otsustega. Tallinna Vangla käskkirja puudutavas osas, millega kaebaja paigutati avavanglast ümber kinnisesse vanglasse, ei ole apellatsioonkaebust esitatud. Seega on Tartu Halduskohtu otsus selles osas jõustunud ning selle üle apellatsiooniastmes vaidlust ei ole.
9. Kaebaja on välismaalasest kinnipeetav, kes kannab eluaegset vanglakaristust. Kaebaja taotles esmalt tähtajalise elamisloa pikendamist ja siis ka talle uue tähtajalise elamisloa andmist, kuid pole seda saavutanud. PPA tugines asjaolule, et

§ 43

lg 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus

§ 43

lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud

-s ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust.

§ 43

lg 1 p 5 6 sätestab, et välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused on ka vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. 15. Vaidlustatud otsustega jättis PPA nii kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse kui ka tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata.

§ 220

lg 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui ilmneb

§-s 219 sätestatud alus.

§ 219

lg 1 p 6 kohaselt loetakse tähtajalise elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Nagu eespool märgitud, on kaebaja puhul tegemist kinnipeetavaga, kellel on seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida. Seeläbi on talle tagatud karistuse kandmise ajal ka Eestis viibimise seaduslik alus, mistõttu on PPA põhjendatult tuginenud

§ 219

lg 1 p-le 6 (välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis) ja jätnud kaebaja taotlused läbi vaatamata. 16. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et avavanglas viibiva või avavanglasse paigutamist taotleva kinnipeetava puhul ei saa elamisloa taotlust või selle pikendamise taotlust pidada ilmselgelt põhjendamatuks üksnes seetõttu, et juba vanglakaristuse kandmine ise annab isikule õigusliku aluse Eestis viibida ning, et

§ 219

lg 1 p 6 ja § 220 lg 1 ei saa tõlgendada nii, et kinni peetaval isikul ei ole vanglas viibimise ajal piltlikult öeldes üldse õigust parandada oma viibimisaluse kvaliteeti. Eeltoodu alusel asus halduskohus samuti seisukohale, et

§-de 219 lg 1 p 6, 220 lg 1 ja 43 lg 3 kohaldamisel on PPA-l iga taotluse asjaolusid arvestades olemas kaalumisruum, kas anda (pikendada) kinni peetavale isikule tähtajaline elamisluba või mitte. 17. Ringkonnakohus halduskohtu eeltoodud seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et kehtivast kohtupraktikast tulenevalt tuleb eelkõige

§ 219

lg 1 p 6 koostoimes

§ 220

lg-ga 1 pidada normiks, mis ei anna haldusorganile tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamisel võimalust teostada kaalutlusõigust ja kohaldada teistsugust tagajärge, kui see, mis on normis selgelt välja toodud (RKPJK 06.11.

1. a otsus asjas nr 5-23-35, p 31; Tallinna Ringkonnakohtu 01.12.
2. a otsus asjas nr 3-22-1929, p 11; Tartu Ringkonnakohtu 31.08.
3. a otsus asjas nr 3-22-1330, p 22). 17.
4. Näiteks märkis Riigikohus viidatud 06.11.
5. a otsuse p-des 30 ja 31, et: „Välismaalaste (v.a Euroopa Liidu elanikud ja nende perekonnaliikmed) Eestisse saabumise, siin viibimise, elamise ja töötamise aluseid reguleerib üldseadusena välismaalaste seadus, mis loetleb Eestis ajutise viibimise (

§ 43

) ja püsiva elamise alused.

§ 43

lõike 1 punkti 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida.

§ 43

lõike 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus

§ 43

lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Samuti annab välismaalaste seadus kinnipidamisasutuses viibivale kinnipeetavale, vahistatule või arestialusele õiguse Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal (

§ 105lõige 1). Vang

S § 181 kohaselt on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut tõendav dokument (lõige 1) ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust (lõige 3). Nii kinnine kui avavangla on kinnipidamisasutus

§ 43lõike 3 tähenduses.

Seega ei pea avavanglas viibimiseks olema välismaalasest kinnipeetaval elamisluba, vaid tema õigus Eestis ajutiselt viibida tuleneb seadusest. Ühtlasi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav viibib avavanglas või soovib taotleda sinna ümberpaigutamist kinnisest vanglast. Kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja 7 tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (

§ 219lõike 1 punkt 6).

Ka kaebaja elamisloa pikendamise taotluse jättis PPA sel põhjusel läbi vaatamata.“ 17.2. Kui lähtuda

§ 219

lg 1 p 6 sõnastusest (tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis), siis ka sellest nähtub, et normi õiguslik tagajärg on normis nimetatud eelduse esinemisega seotud selliselt, et eelduse esinemise korral ei ole PPA-l õigust jätta normis nimetatud tagajärge kohaldamata või valida selle asemel mõni muu tagajärg. Normis on loetletud eeldused ning nimetatud üks õiguslik tagajärg, mida eelduse tuvastamise korral kohaldada. Seega ei olnud PPA-l vaidlusalustes otsustes normi kohaldamisel võimalust hinnata taotluse ja/või kaebajaga seotud normis nimetamata asjaolusid ning neile toetudes jätta sättes nimetatud tagajärg kaalutlusõiguse alusel kohaldamata. 17.3. Seetõttu ei saa halduskohtu arusaama, et

§ 219

lg 1 p 6 saaks tõlgendada laiemalt kui sätte enda sõnastus võimaldab, õigeks pidada. Halduskohus on ka ise märkinud, et elamisloa taotlejal peab olema tegelik vajadus elamisloa järele (RKHK 26.04.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-2-17, p 22). Seda vajadust ei saa aga tekitada asjaolust, et elamisloa olemasolul oleks kinni peetava isiku taasühiskonnastamine lihtsam või teatud toimingute sooritamine hõlpsam. Olukorras, kus vaidlusalune säte annab üheseltmõistetava tagajärje, ei saa haldusorganilt nõuda, et ta kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlust või selle pikendamise taotlust menetledes hakkaks kaaluma ja arvesse võtma asjaolusid, mida seadusandja ei ole haldusorganile kohustuseks pannud.
2. Justiitsministeeriumi vastusest apellatsioonkaebusele selgub, et kaebaja viibib alates 16.08.2023 Tallinna Vangla avavanglas. Ühtlasi nähtub kohtute infosüsteemist, et Harju Maakohus ei vabastanud 27.03.
3. a määrusega kriminaalasjas nr xxx kaebajat karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Tegemist ei ole jõustunud lahendiga, kuna nimetatud määruse peale on esitatud määruskaebus, mida kõrgema astme kohus ei ole veel lahendanud. Viidatud asjaoludest aga ei saa järeldada, et isikul oleks reaalne vajadus tähtajalise elamisloa järele, sest mõlemal juhul on isikul olemas kehtiv viibimisalus, mis tuleneb

§ 43lg-st 3 ja § 43 lg 1 p-st 5.

Nagu juba märgitud, ei vaja ka väljaspool kinnipidamisasutust töötamiseks kinnipeetav elamisluba, kuna

§ 105lg 1 tagab talle vastava õiguse.

18.

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et Riigikohus tunnistas 06.11.
2. a otsuses asjas nr 5-23-35 justiitsministri 25.03.
3. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 p 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Viidatud säte nägi ette, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav välismaalasest kinnipeetav peab omama elamisluba. Järelikult ei saa kinnipeetavale vangla poolt antud soodustuste eeltingimuseks seada elamisloa olemasolu, sest nagu juba korduvalt märgitud, on kinnipeetaval olemas Eestis viibimiseks seaduslik alus. Samuti ei olnud Täitmisplaan suunatud PPA-ga seotud vaidlusaluse olukorra reguleerimisele ning kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsustamisel ei pidanud vastustaja Täitmisplaani sätetest juhinduma. Ka

-i eesmärk ei ole tekitada kinnipeetavatele täiendavaid soodustusi või aidata kaasa nende vabanemise ja karistusjärgse perioodi ettevalmistamisele. Kinnipeetavale kinnipidamisrežiimi määramine ei ole samuti PPA ülesanne ega saa kehtiva õiguse järgi kaasa tuua

§ 219lg 1 p-s 6 sätestatust erinevale tulemusele jõudmist.

19.

§ 219lg 1 p 6 ei andnud seega vastustajale kaalutlusõigust.

Olukorras, kus PPA tuvastas, et kaebajal on seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida, tuli kaebaja taotlused jätta läbi vaatamata. Kehtivast õigusest ei tulenenud PPA-le õigust otsuse tegemisel arvestada asjaoludega, mida ei ole nimetatud

§ 219

lg 1 p-s 6 ega hinnata seda, kas taotluste sisuline lahendamine oleks otstarbekas ja soodustaks kaebaja suhtes vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Kaebuse asjaoludel ei saa

§ 219

lg 1 p-i 6 pidada 8 ebaproportsionaalseks, sest see norm ei takistanud kaebaja avavanglasse paigutamist, tema avavanglas olemist ega tegevusi ja tööd väljaspool vanglat. 20. Isegi kui kaebaja puhul võib kunagi tekkida olukord, et ta vabaneb talle mõistetud karistusest ja läbib edukalt karistuse kandmise tingimisi enne tähtaega vabanemise tingimustes allutatult käitumiskontrollile või saavutab selle, et Eesti Vabariigi president otsustab talle armu anda, on tegemist hüpoteetilise olukorraga, mille saabumise tähtaeg ei ole kindel. Kui kaebaja peaks vabanema karistuse ärakandmisest, ja talle enam ei kohaldu seadusest ega kohtuotsusest tulenev viibimisalus, saab ta taotleda uuesti tähtajalise elamisloa andmist enda suhtes.

§ 224lg 1 p 1 alusel antud siseministri 12.01.2017.

a määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 26 kohaselt on tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise tähtajaks kaks kuud nõuetekohase taotluse esitamisest arvates. Elamisloa tähtaja möödumisel on

§-s 130 koostoimes

§ 43

lg-tega 4 ja 5 ette nähtud välismaalase Eestis viibimise ajutine alus tähtajalise elamisloa menetluse ajal. Sarnast Eestis viibimise ajutist alust tähtajalise elamisloa taotlemise ajaks ei ole kehtestatud aga vangistusest vabanevale välismaalasele. Ringkonnakohus järeldab kirjeldatud regulatsioonist, et seadusandja on pidanud vajalikuks, et vangistusest vabanevale välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise küsimus lahendatakse hiljemalt välismaalase vangistusest vabanemise ajaks. Vastavalt on seadusandja

§ 214

kaudu loonud võimaluse selleks, et välismaalasest kinnipeetav saaks esitada tähtajalise elamisloa taotluse vangistuses viibimise ajal (Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2023. a otsus asjas nr 3-22-1330, p 25). Nimelt sätestab

§ 214

lg 1, et kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotluse edastab välismaalase poolt selleks volitatud kinnipidamisasutuse ametnik või töötaja. Halduskohus on viidatud sättele andnud tõlgenduse, et see toetab kinnipeetava võimalust vangistuse ajal elamisluba taotleda. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt ei ole

§ 219

lg 1 p 6 ja

§ 214

omavahel vastuolus, vaid need sätted näevad üldreeglina ette vangistuses viibiva välismaalase tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise, kuid võimaldavad siiski vangistuse ajal taotleda elamisluba karistusjärgseks perioodiks (samas, p 26). 21. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et PPA toimis õigesti, kui jättis tuginedes

§ 219

lg 1 p-le 6 kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse ja kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata. Seega tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus rahuldas kaebaja kaebuse PPA otsustesse puutuvalt ning kohustas vastustajat kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatamata. Nimetatud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.

1. Halduskohus jättis vaidlustatud otsusega menetluskulud võrdsetes osades PPA ja Tallinna Vangla kanda ning mõistis seetõttu PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot. HKMS § 109 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kuna kaebaja poolt PPA vastu esitatud kaebus jääb tervikuna rahuldamata, kannab tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 menetluskulu 10 eurot kaebaja ise. Muus osas ringkonnakohus menetluskulude jaotust ei muuda.
2. Välismaalase Eestis elamise menetlusega seoses isikuandmeid üldjuhul ei avaldata (

§ 39lg 1).

Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 9