Obsah (5)

§ 406§ 4062§ 4034§ 416§ 421

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Triin Siimpoeg Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuli 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-122056 Tsiviilasi OÜ Aktiva Finance Group hagi

) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. Leping nr XXX 3 4. Kostja ja Xxx AS sõlmisid 15.09.2022 järelmaksulepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 179 eurot (dtl 28). Esile toodud asjaoludel andis Xxx AS oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on Xxx AS ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes.

1. Kostja on tarbijakrediidilepingu alusel soetanud kauba, mille maksumus oli 179 eurot. Vastavalt lepingule tuli kostjal teostada igakuised osamakseid vastavalt kokkulepitud maksegraafikule
2. kuupäeval (lepingu p 3, dtl 28). Maksegraafiku kohaselt tuli tagastada põhiosa koos intressiga 48 kuu jooksul igakuise maksega summas 7,92 eurot (viimane makse 7,37 eurot) alates 15.03.2023 (dtl 29). Lepingu kohaselt oli täismaksepuhkus alates 15.09.2022 kuni 15.03.2023 (lepingu p 2, dtl 28).
3. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 14). Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 16,30%1.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*16,30% = 48,9%. Kostjale antud laenu KKM oli 39,97% aastas (dtl 28), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. 7. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-2113098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 17). Riigikohus2 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad Eesti Pank. Eraisikutele antud https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 2 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p

1. 1 tarbimislaenude 4 krediidi kulukuse määr: regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid kontrollimaks kostja krediidivõimelisust: tehti päring maksehäireregistrisse ning Maksu- ja Tolliametisse kostja sissetulekute kontrollimiseks (dtl 122-123, 310). Esmalt märgib kohus, et hageja pole tõendanud, et päring Maksu- ja Tolliametisse kostja sissetulekute kontrollimiseks tegelikult ka teostati, kuigi nende asjaolude tõendamise kohustus on hagejal (TsMS § 230 lg 1). Seda on kohus hagejale ka 04.04.2024 kohtunõudes selgitanud (p 3, dtl 303-305). Ka pole hageja välja toonud, milline oli krediidiandja poolt kostja tuvastatud igakuine sissetulek. Isagi kui eeldada hageja faktiväidete õigust on krediidiandja esitatud asjaoludel kogunud kostja krediidivõimelisuse kohta infot üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi osaliselt kostja võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Nii nähtub hageja seisukohast, et krediidiandja on kostja sissetulekute ja igakuiste kohustuste puhul lähtunud kostja laenutaotluses esitatust ja maksehäire päringust (dtl 310). Üksnes laenutaotluses märgitud võimaliku sissetuleku ning kohustuste suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Kohus nõustub iseenesest hageja seisukohaga, et pangakonto nõudmine kostja igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimiseks pole alati vajalik. Selleks puudub vajadus eelkõige juhul, kui kostja kohta kogutud muu teave on piisav tema krediidivõimelisuse hindamiseks, st muust krediidiandja poolt omandatud teabest järeldub eelnevalt viidatud punktides 1) – 4) nimetatud teave (vt ka Riigikohtu 24.11.2023 määrust asjas nr 2-21-13098, p 18). Hageja pole kohtule esitanud tõendeid, millest järelduks, et krediidiandja on viidatud teabe kostja kohta kogunud. Puuduvad tõendid, et krediidiandja oleks ka sisuliselt kontrollinud kostja sissetulekuid, igakuiseid kohustusi jne. Kohtu hinnangul tulnuks krediidiandjal praegusel juhul koguda täiendavat teavet, so küsida kostjalt tema sissetulekute ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet, nt nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Eeltoodut ei väära hageja poolt osundatu, et järelmaksulepingu puhul oli igakuise tagasimakse suurus väike, so 7,92 eurot. Igakuise tagasimakse suurusest olenemata tuleb krediidiandja poolt laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamiseks koguda teavet, mis võimaldab anda sisulise ja ammendava hinnangu laenutaotleja krediidivõimelisusele. Laenutaotleja ei pruugi olemasolevate kohustuste tõttu olla võimeline ka igakuist nö väikest osamakset tasuma. Eeltoodule tuginedes on kohtu hinnangul krediidiandja rikkunud praegusel juhul teabe saamise kohustust ning seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 5
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kuivõrd hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude saab hageja nõuda nii põhiosa kui intressi tasumist eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud. 8.1. Hageja on tuginenud sellele, et krediidiandja on lepingu üles öelnud 26.01.2023 (dtl 53). Hageja on selgitanud, et leping XXX öeldi üles koos teiste lepingutega, kuna tegemist oli üheliigiliste krediidilepingutega ning laenuandjal on õigus kõik lepingud korraga üles öelda, kui ühte ei täideta. Samuti kui kostjal oli juba kahe lepingu osas võlg, siis on õigustatud laenuandja järeldus, et ta ei suuda ka kolmandat lepingut edasiselt täita. Hageja tugineb seejuures lepingu üldtingimuste punktile 5.3 ning on viidanud Riigikohtu 29.03.2010 otsusele asjas nr 3-2-1-5-10 (eelduslikult punktile 13). Riigikohus on selles lahendis viidanud, et tüüptingimus, millega nähakse ette, et pangal on õigus leping üles öelda ning nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, teatades sellest laenusaajale kirjalikult, kui laenusaaja ei täida kohaselt teistest panga ja/või panga konsolideerimisgruppi kuuluva(te) äriühingu(te) ja/või teis(t)e krediidiandja(te)ga sõlmitud lepingu(te)st tulenevaid varalisi kohustusi, pole ebamõistlikult kahjustav ega tühine, samuti pole selline tingimus vastuolus heade kommetega. Kohtu hinnangul pole viidatud Riigikohtu seisukoht kohaldatav aga käesolevas asjas. Nimelt pole Riigikohtu seisukoht antud tarbijakrediidilepinguga seotud vaidluses, vaid asjas, kus laenuleping oli sõlmitud panga ja äriühingu vahel. Nimelt tuleb tarbijakrediidilepingute puhul arvestada

§-s 421 sätestatuga, mille kohaselt on

-i

1. peatüki
2. jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Lepingu üldtingimuste punkt 5.3, millele hageja tugineb, sätestab, et krediidiandja võib lepingu üles öelda ühepoolselt ilma etteteatamisajata, kui võlgnik rikub süüliselt ja olulises ulatuses lepingust tulenevat kohustust või kui leiab aset muu sündmus, mis on mõjuv põhjus lepingu mittejätkamiseks, eelkõige kui võlgnik on rikkunud mis tahes muud võlausaldajaga sõlmitud lepingut. Viidatud lepingu punktiga on seega kõrvale kaldutud

§ 416

lg-s 1 sätestatust kostja kahjuks (lepingu ülesütlemine on võimalik ilma etteteatamiseta) ning on seetõttu

§ 421alusel tühine.

Seega tuleb ülesütlemise kehtivust kontrollida

§ 416lg 1 alusel.

Kohtu hinnangul ei toimunud lepingu nr XXX ülesütlemine kehtivalt, sest kostja polnud 26.01.2023 viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (

§ 416lg 1).

Nimelt kuigi leping sõlmiti 15.09.2022 kehtis lepingu osas täismaksepuhkus alates 15.09.2022 – 15.03.2023, so alates 15.03.2023 tuli tasuda esimene osamakse summas 7,92 eurot (dtl 134). Seega polnud lepingu ülesütlemise hetkeks (26.01.2023) veel saabunud esimese osamakse tasumise tähtaeg 15.03.2023. Kuivõrd lepingu nr XXX osas polnud ükski kohustus sissenõutavaks muutunud, polnud kostja oma kohustusi rikkunud. Järelikult polnud 26.01.2023 täidetud lepingu nr XXX ülesütlemise eeldused (

§ 416lg 1).

Seega jääb lepingu nr XXX ülesütlemisest tulenev nõue ühes kõrvalnõuetega rahuldamata. Hageja kohtule laenulepingu täitmise nõuet3 esitanud pole ega esitanud sellekohast alternatiivset nõude arvestust, kuigi kohus on hagejale selle esitamise võimalust selgitanud (dtl 305). Seega jääb esitatud hagi lepingu nr XXX osas rahuldamata. Leping nr XXX 9. Kostja ja Xxx AS sõlmisid 15.09.2022 järelmaksulepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 98,58 eurot (dtl 34). Esile toodud asjaoludel andis Xxx AS oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase Riigikohus on 14.06.2016 otsuses asjas nr 3-2-1-51-16 märkinud, et laenulepingu täitmisnõue tuleb esitada hagejal ühes arvestusega selle kohta, milliste osamaksete ning millises ulatuses tasumist ta nõuab (punkt16). 3 6 majandustegevust. Seega on Xxx AS ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes.

1. Kostja on tarbijakrediidilepingu alusel soetanud kauba, mille maksumus oli 98,58 eurot. Vastavalt lepingule tuli kostjal teostada igakuised osamakseid vastavalt kokkulepitud maksegraafikule
2. kuupäeval (lepingu tingimused ja lepingu p 3, dtl 34). Maksegraafiku kohaselt tuli tagastada põhiosa koos intressiga 60 kuu jooksul igakuise maksega summas 3,74 eurot (viimane makse 2,65 eurot) alates 15.10.2022 (dtl 35).
3. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 16,30% 4.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*16,30% = 48,9%. Kostjale antud laenu KKM oli 46,32% aastas (dtl 34), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

1. Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid kontrollimaks kostja krediidivõimelisust: tehti päring maksehäireregistrisse ning Maksu- ja Tolliametisse kostja sissetulekute kontrollimiseks (dtl 122-123, 310). Kohtu hinnangul on krediidiandja rikkunud ka selle lepingu puhul teabe saamise kohustust ning seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuivõrd selle lepingu puhul on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumine toimunud samamoodi kui lepingu nr XXX puhul, tugineb kohus selle lepingu osas otsuse punktis 7 toodud põhjendustele.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kuivõrd hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude saab hageja nõuda nii põhiosa kui intressi tasumist eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis võimaldati kostjal soetada kaupa maksumusega 98,58 eurot järelmaksuga (otsuse p 10). Lepingu järgi tuli kostjal teostada osamakseid iga kuu 15ndal kuupäeval summas 3,74 eurot (dtl 34). Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt pole kostja ühtegi osamakset teostanud. Kostja on olnud tasumisega viivituses seega alates 16.10.2022. Krediidiandja on edastanud kostjale 05.01.2023 teate, milles on määranud kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 19.02.2023 hoiatades, et võlgnevuse tasumata jätmisel on õigus krediidiandjal leping üles öelda (dtl 329). 17.01.2023 on krediidiandja saatnud kostjale teate, milles on palunud jätta 05.01.2023 saadetud hoiatus tähelepanuta, kuna sellel on märgitud vale kuupäev. Selles teates annab krediidiandja kostjale uue tähtaja võlgnevuse täiendavaks tasumiseks – 24.01.2023 (dtl 157). 26.01.2023 on krediidiandja edastanud kostjale ülesütlemise teatise (dtl 158). Kohtu hinnangul pole ülesütlemine toimunud

§ 416lg-s 1 nimetatud täiendavat tähtaja määramist arvestades.

Nii on krediidiandja esmalt määranud 05.01.2023 teatega kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks 19.02.2023, kuid 17.01.2023 on palunud krediidiandja Eesti Pank. Eraisikutele antud https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 4 tarbimislaenude 7 krediidi kulukuse määr: jätta 05.01.2023 teatise tähelepanuta ning määranud uueks võlgnevuse tasumise tähtajaks 26.01.2023. Seejuures jääb täiendavast teatest arusaamatuks, millises kuupäevas on varasemalt eksitud. Kohtu hinnangul ei saa tarbijakrediidilepingu puhul sellist ebaselgelt täiendava tähtaja vähendamist pidada lubatavaks. Ka Riigikohus on leidnud, et tarbijakrediidilepingu puhul peab kohustuse täitmise täiendava tähtaja määramine olema üheselt selge.5 Eeltoodule tuginevalt leiab kohus, et kuivõrd krediidiandja on palunud 17.01.2023 teatises jätta varasem 05.01.2023 teatis tähelepanuta, ei saa

§ 416lg 1 nimetatud kahenädalast tähtaega hakata arvestama alates 05.01.2023.

Järelikult pidanuks krediidiandja 17.01.2023 määrama kostjale vähemalt kahenädalase tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd praegusel juhul on 17.01.2023 määratud täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks 24.01.2023 ning ülesütlemise teatis on kostjale edastatud 26.01.2023, pole krediidiandja lepingu ülesütlemisel järginud

§ 416

lg-s 1 sätestatud eeldusi, so kostjale pole antud vähemalt kahenädalast täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks. Järelikult pole ülesütlemine toimunud kehtivalt ning lepingu nr XXX ülesütlemisest tulenev nõue ühes kõrvalnõuetega jääb rahuldamata. Hageja kohtule lepingu täitmise nõuet esitanud pole ega esitanud sellekohast alternatiivset nõude arvestust. Seega jääb esitatud hagi lepingu nr XXX osas rahuldamata. Leping nr XXX 14. Kostja ja Xxx AS sõlmisid 15.09.2022 järelmaksulepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 451 eurot (dtl 40). Esile toodud asjaoludel andis Xxx AS oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on Xxx AS ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes.

1. Kostja on tarbijakrediidilepingu alusel soetanud kauba, mille maksumus oli 451 eurot. Vastavalt lepingule tuli kostjal teostada igakuised osamakseid vastavalt kokkulepitud maksegraafikule
2. kuupäeval (lepingu p 3). Maksegraafiku kohaselt tuli tagastada põhiosa koos intressiga 60 kuu jooksul igakuise maksega summas 17,04 eurot (viimane makse 16,99 eurot) alates 15.10.2022 (dtl 41).
3. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 16,30% 6.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*16,30% = 48,9%. Kostjale antud laenu KKM oli 46,11% aastas (dtl 40), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

1. Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid kontrollimaks kostja krediidivõimelisust: tehti päring maksehäireregistrisse ning Maksu- ja Tolliametisse kostja sissetulekute kontrollimiseks (dtl 122-123, 310). Kohtu hinnangul on krediidiandja rikkunud ka selle lepingu puhul teabe saamise kohustust ning seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuivõrd selle lepingu puhul on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumine toimunud samamoodi kui lepingu nr XXX puhul, tugineb kohus selle lepingu puhul otsuse punktis 7 toodud põhjendustele.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kuivõrd hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest 5 Riigikohtu 14.06.2016 otsus asjas nr 3-2-1-53-16, p

1. Eesti Pank. Eraisikutele antud tarbimislaenude https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 6 8 krediidi kulukuse määr: tuleneva nõude saab hageja nõuda nii põhiosa kui intressi tasumist eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis võimaldati kostjal soetada kaupa maksumusega 451 eurot järelmaksuga (otsuse p 15). Lepingu järgi tuli kostjal teostada osamakseid iga kuu 15ndal kuupäeval summas 17,04 eurot (dtl 41). Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt pole kostja ühtegi osamakset teostanud. Kostja on olnud tasumisega viivituses seega alates 16.10.
2. Nimetatud lepingu puhul on ülesütlemine toimunud ühes lepinguga nr XXX, st krediidiandja on edastanud mõlema lepingu puhul ühised teated 05.01.2023, 17.01.2023 ning 26.01.
3. Kohus leiab, et ka selle lepingu osas pole ülesütlemine toimunud kehtivalt tuginedes käesoleva otsuse punktis 13 esitatud põhjendustele. Kuivõrd ülesütlemine pole toimunud kehtivalt jääb lepingu nr XXX ülesütlemisest tulenev nõue ühes kõrvalnõuetega rahuldamata. Hageja kohtule lepingu täitmise nõuet esitanud pole ega esitanud sellekohast alternatiivset nõude arvestust. Seega jääb esitatud hagi lepingu nr XXX osas rahuldamata.
4. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
5. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohtuotsuse avalik kättetoimetamine
6. Rahvastikuregistris on märgitud kostja elukoha aadressiks xxx. Kohus üritas menetlusdokumente kostjale kätte toimetada antud aadressile, kuid dokumendid tagastati (dtl 223). Kohus on saatnud dokumendid ka rahvastikuregistris märgitud lisa-aadressitele xxx (dtl 225), xxx (dtl 224) ja xxx (dtl 226), kuid dokumendid tagastati. E-posti aadressile xxx saadetud teavitusele kostja ei vastanud. Kohus on kostjale püüdnud helistada rahvastikuregistris märgitud numbritele xxx, xxx, xxx, xxx, kuid numbrid ei olnud kasutusel ning infosüsteemis olnud numbritele xxx ja xxx, kuid kõne ei võetud vastu (dtl 228). Kohus tegi 04.03.2024 päringud pankadesse ning asutustesse TsMS § 306 lg 4 alusel (dtl 230). Saadud andmete alusel saatis kohus dokumendid kostjale e-posti aadressile xxx, kuid kostja teavitusele ei vastanud ning aadressile xxx, kuid kirja saatmine ebaõnnestus. Muid andmeid kostja kohta kohtule ei esitatud. Kostjal tööandjat pole ning samuti ei viibi ta kinnipidamisasutuses. Seega pole kohtul õnnestunud menetluses kostjaga kontakti saada. Kohus on tsiviilasja materjalid seetõttu kostjale kättetoimetanud TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohtuotsuse tegemise ajaks pole kohus tuvastanud kostja täiendavaid kontaktandmeid, mille kaudu ta võiks olla kohtule kättesaadav. Seega tuleb TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel ka käesolev kohtuotsus kostjale kättetoimetada otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Siimpoeg kohtunik 9