← Eesti

1-24-4363/3

Obsah (6)§ 38§ 37§ 213§ 207§ 2§ 208

1-24-4363 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. august 2024, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-4363 (24770000025) Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidl

§ 38lg 1 p 1 ja § 207 lg 1).

Kannatanu on isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud (

§ 37lg 1).

Riigikohus on määruses asjas nr 31-1-97-10 selgitanud, et

§ 37

lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga, tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kellele tekitatud kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Faktilise seose all peetakse silmas seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad konkreetse kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Õiguslik seos aga eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (RKKKm 3-1-1-97-10, p-d 17-19). AS-il X puudub kirjeldatud juhtumiga piisav faktiline seos, s.o kahju pole tekitatud vahetult väidetava kuriteoga. Kaebuses nähakse kahjuna seda, et AS-iga Y konkurentsis püsimiseks müüs AS X kütust madalama hinnaga ja tekkisid erakorralised kulud kütusetarnijate ees. See ei ole vaadeldav AS Y poolt väidetavalt haldusorganile valeandmete esitamise, dokumentide võltsimise või maksukohustuse varjamise vahetu järelmina. Kaebuses viidatud negatiivne mõju AS-i X majandustegevusele saabus turuosaliste paljude erinevate käitumisaktide ja otsustuste mõjul välja kujunenud turuolukorras, kus AS Y suutis AS-i X hinnangul ebaausa konkurentsieelise saavutamise tõttu pakkuda kütust teistest odavamalt ja kus AS X tegi konkurentsis püsimiseks ka ise erinevaid otsustusi, mh langetas müüdava kütuse hinda, ja vähenenud müügimahtude tõttu kandis planeerimata kulusid tarnijate ees. See on aga kaebaja poolt AS-ile Y etteheidetava teo kauge, vahendatud mõju. Isegi kui piisavat faktilist seost (s.o teoga õigushüve vahetut kahjustamist) jaatada, ei nähtu kaebusest, kuidas on AS X kõnealuste tegudega õiguslikult seotud, s.o et kahjustatud oleks just kõne alla tulevate kuriteokoosseisudega kaitstavaid õigushüvesid. Haldusorganile valeandmete esitamise koosseisuga kaitstakse avaliku võimu funktsioneerimise tõhusust; dokumendi võltsimise koosseisudega aga dokumentidega seotud õiguskäivet. Kuigi mõlemad koosseisud kaitsevad eeskätt kollektiivset õigushüvesid, kaitsevad need paralleelselt üksikisikut selle eest, et neil ei tekiks valeandmete esitamiseks või dokumentide võltsimisest või nende kasutamisest vahetuid negatiivseid tagajärgi, st individuaalõigushüvena kaitstakse ka andmetes või dokumentides kajastatud isiku(te) dispositsioonivabadust. Nii saab KarS §-de 280, 344 ja 345 kontekstis üksikisikust kannatanu esineda juhtudel, kus haldusorganile on esitatud konkreetse isiku kohta valeandmeid, millest tulenevalt tekib isikul nt teatud (alusetu) kohustus või ta kaotab teatud õiguse, või kui on võltsitud dokumenti, mille tulemusena tekkis isikul aluselt (näiline) kohustus. Küll aga ei kaitse nimetatud koosseisud kolmandaid isikuid ega laiemat üldsust esitatud valeandmete või võltsitud dokumendi kaudsete mõjude eest. Käesoleval juhul on AS X kuriteokaebuses esitatud versiooni kohaselt AS Y esitanud valeandmeid iseenda kohta ja võltsinud teda ennast puudutavaid dokumente, st kõnealuste andmete ja dokumentide vahetu mõjuala ja individuaalõiguste riive piirdubki AS-ga Y ja puudutatud tehingute teise poolega. Seega ei saaks AS-il X kõnealuste väidetavate tegudega olla KarS §-de 280, 344 ja 345 kontekstis õiguslikku seost. KarS § 3891 kaitseb maksude korrapärast laekumist (vt nt RKKKo 3-1-1-94-06, p 11.5; 3-1-1-2511, p 9.1), s.o üksnes kollektiivset õigushüve. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetataks üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Seda isegi juhul, kui menetletava teoga on ühtlasi riivatud ka mõnda individuaalset 2

(7)1-24-4363 õigushüve (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 23-24). Seega ei saaks ka KarS § 3891 kontekstis olla AS-ile X takitatud vahetut kahju, mille tekkimise eest kõnealune koosseis kaitseks. Nii puudub AS-l X ka KarS § 3891 kontekstis väidetavate tegudega piisav õiguslik seos. Kaebuses avaldatakse seisukohta, et kannatanuks olemine ei ole kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale kaebuse esitamiseks vajalik, sest kõrgemalseisev prokurör saab hinnata menetlusotsustuse seaduslikkus ka ex officio (

§ 213lg 6).

Selles osas tuleb märkida, et kuigi kõrgemalseisval prokuröril on tõesti õigus hinnata prokuröri menetlusotsustuste seaduslikkust ex officio ka ilma vastava nõuetekohase taotluse või kaebuseta (

§ 213

lg 6), ei tulene sellest piiramatut kaebeõigust ega kõrgemalseisva prokuröri kohustust esitada igale pöördunule põhistatud seisukoht isikule huvi pakkuvate menetlusotsustuste kohta. Kehtiv seadus sätestab üheselt, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise õigus on vaid kannatanul (

207 lg 1) ja

§ 213

lg-ga 6 kõrgemalseisvale prokurörile antud ex officio õiguspädevus ei ole kõnealuse kaebeõigusega seotud. Ka kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et „[s]elle, kellele ja millisel juhul peab Riigiprokuratuur esitama oma seisukoha menetluse alustamata jätmise põhjendatuse suhtes, määrab

§ 207lg 1.

Viidatud säte annab kaebeõiguse ainult kannatanule, mis tähendab, et Riigiprokuratuuril on ka kohustus esitada oma põhistatud seisukoht, kas menetlus jäeti alustamata põhjendatult, ainult vastusena kannatanu või tema esindaja esitatud kaebusele.“ (vt TlnRngKm 123-5733/3, p 7; samuti nt TlnRngKm 1-23-837/2, p 8; 1-22-2406/6, p 11). Eelnevast tulenevalt ei vasta AS X kuriteokaebuses toodud asjaolusid ja kõne alla tulevaid kuriteokvalifikatsioone arvestades

§ 37lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele.

Seetõttu ei ole AS-il X ka

§ 207

lg 1 ja § 38 lg 1 p 1 järgset õigust vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

  1. 30.07.
  2. a esitas AS-i X lepinguline esindaja L. Tedder Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 15.07.
  3. a määrusele, milles palutakse tühistada täielikult Majandusja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri 20.06.2024 teatis kriminaalmenetluse nr 24770000025 alustamata jätmise kohta ja Riigiprokuratuuri 15.07.2024 määrus kaebuse läbivaatamata jätmise kohta ning kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust AS Y suhtes AS X 29.05.2024 kuriteokaebuse alusel. Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et AS Y on aastatel 2020-2024 pannud toime erinevaid kuritegusid, mis seonduvad VKS § 21 lg-s 1 sätestatud tarbimisse lubatud biokütuse osakaalu kohustuse („biokohustus“) täitmata jätmisega. Riigiprokuratuur ei tutvunud AS-i X viidatud dokumentidega AS-i X kannatanuks olemise osas. Riigiprokuratuuri määrusest ei nähtu, et Riigiprokuratuur oleks hoolimata AS-i X sellekohasest viitest tutvunud kriminaalasjas nr 23221000012 esitatud 26.01.2024 taotlusega AS-i X kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamiseks ja 05.06.2024 kaebusega prokuratuuri tegevuse peale, kus AS X on üksikasjalikult selgitanud enda AS-i Y kuritegude suhtes kannatanuks olemist. Selle asemel on Riigiprokuratuur kaebuse lahendamisel eelduslikult lähtunud ainuüksi AS-i X kaebuses tehtud kokkuvõttest ning seetõttu jõudnud AS-i X kannatanuks olemise osas ekslikule järeldusele. Lähtudes ainult kaebuses kirjeldatud ülevaatest, on Riigiprokuratuur jätnud tähelepanuta AS-i X täpsemad põhjendused selle kohta, kuidas AS-i Y kuriteod kahjustasid AS-i X õigushüve s.o õigust ausale konkurentsile ning tekitasid AS-ile X vahetult miljonitesse eurodesse ulatuva varalise kahju. Samal põhjusel on Riigiprokuratuur jätnud ekslikult tähelepanuta ka viidatus esitatud C OÜ 18.10.2023 ekspertarvamuse, mis kinnitab AS-ile X varalise kahju tekitamist 11 866 831 euro ulatuses. AS X on esitatud 26.01.2024 taotluses AS-i X kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamiseks ja 05.06.2024 kaebuses prokuratuuri tegevuse peale kokkuvõtlikult selgitanud alljärgnevat: 3

(7)1-24-4363 valeandmete esitamise kuriteokoosseis kaitsevad ka individuaalseid õigushüvesid; valeandmete esitamise kuriteokoosseisu kaitstavaks õigushüveks on ka õigus ausale konkurentsile; AS-i Y kuriteod on kahjustanud AS-i X õigust ausale konkurentsile; AS-ile X on AS-i Y kuritegude tagajärjel tekkinud miljonitesse eurodesse ulatuv varaline kahju, täpsemalt 11 866 832 euro suurune varaline kahju, mis koosneb saamata jäänud tulust 11 009 981 euro ulatuses ja otsesest varalisest kahjust 856 850 euro ulatuses. Valeandmete esitamise, dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamise ning maksukohustuse varjamise kuriteokoosseisud kaitsevad ka individuaalseid õigushüvesid, sh ka AS-i X õigushüve. Nagu ka Riigiprokuratuur on õigesti märkinud võivad peaasjalikult kollektiivseid õigushüvesid kaitsvad kuriteokoosseisud samal ajal kaitsta ka individuaalseid õigushüvesid, mistõttu võib ka üksikisik olla nende kuriteokooseisude suhtes kannatanu. Sellest lähtuvalt kaitseb ka valeandmete esitamise kuriteokoosseis mh individuaalset õigushüve, milleks antud juhul on AS-i X õigus ausale konkurentsile. Valeandmete esitamise kuriteokoosseis tagab mh seda, et isik esitaks järelevalveks õigustatud haldusorganile õigeid andmeid, et haldusorganile oleks võimalik seal leiduvad juriidilise tähtsusega faktid teadmiseks võtta. Kuivõrd kõigil kütuseettevõtetel on kohustus esitada andmeid biokohustuse täitmise kohta, siis juhul kui mõni kütuseettevõte otsustab esitada valeandmeid, saavutab ta kütuseturul ebaausa konkurentsieelise ja kahjustab seeläbi teiste kütuseettevõtete, sh AS-i X, õigushüve. Ka dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamise kuriteokoosseisud kaitsevad mh individuaalseid õigushüvesid. Vastavalt on ka Riigikohus leidnud, et nimetatud kuriteokoosseisude puhul on isiku kannatanuks olemine igati võimalik. Samasuguse eelnevalt kirjeldatud konkurentsieelise saavutab kütuseettevõte ka juhul, kui võltsib või kasutab biokohustuse täitmiseks võltsitud dokumente, kahjustades seeläbi teiste kütuseettevõtete, sh AS-i X, õigushüve ehk õigust ausale konkurentsil. Samaseid põhimõtteid tuleb kohaldada ka maksukohustuse varjamise kuriteokoosseisu osas. Ka maksukohustuse varjamise kuriteokoosseis võib kaitsta individuaalseid õigushüvesid, antud juhul AS-i X õigust ausale konkurentsile. Juhul, kui kütuseettevõte varjab biokohustuse rikkumise tagajärjel enda maksukohustust, saavutab kütuseettevõte konkurentsieelise ja kahjustab seeläbi teiste kütuseettevõtete, sh AS-i X, õigushüve ehk õigust ausale konkurentsile. Seega on täidetud mõlemad

§ 37lg-st 1 tulenevad kannatanuks olemise eeldused, milleks on

(1)kannatanu õigushüve kahjustamine asjaoludel, mis olulises osas kattuvad kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ning et
(2)kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimuks, on määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. AS-ile X on tekitatud kahju sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad AS-i Y toimepandud kuritegude faktiliste asjaoludega ja kuriteokoosseisud, mille AS Y täitis, kaitsevad ka AS-i X õigushüve. Seetõttu tuli AS-i X käsitleda AS-i Y kuritegude suhtes kannatanuna, mh pidades silmas, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale esitatud kaebuse lahendamisel ei ole in dubio pro duriore põhimõtte kohaselt lubatud kannatanu staatuse tõendamisele esitada üleliia rangeid nõudeid. Alternatiivselt, isegi kui Riigiprokuratuuri seisukoht AS-i X kannatanu menetlusseisundi osas oleks õige, on Riigiprokuratuuri seisukoht AS-i X täiendava kaebeõiguse osas vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigiprokuratuur on leidnud, et olukorras, kus AS X ei ole prokuratuuri hinnangul kannatanu, ei ole AS-il X õigust esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale kaebust ka

§ 213lg-le 6 tuginedes.

Riigiprokuratuuri kohaselt ei ole

§ 213lg 6 asjakohase kaebeõigusega seotud.

Vastavalt kaebuses kirjeldatule ei tähenda Riigikohtu kohaselt see, et isikul ei ole võimalust esitada kaebust

§ 207

alusel seda, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale kaebuse esitamine ei oleks üldse võimalik.

§ 213lg 6 sisaldab endas ka kõrgemalseisva prokuröri õigust hinnata kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte järgimist ka siis, kui 4

(7)1-24-4363 kaebajal ei ole

§-st 207 tulenevat kaebeõigust. Riigikohtu kohaselt on kõrgemalseisev prokurör sel juhul lausa kohustatud vaatama sisuliselt läbi asjakohased etteheited, mille kohaselt puudus alus kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks. Kõrgemalseisev prokurör on kohustatud ka omal algatusel hindama kriminaalmenetluse alustamata jätmise seaduslikkust, kui talle saab mis tahes allikast teatavaks tõsiseltvõetav kahtlus, et menetlusotsus ei pruugi olla seaduslik ja põhjendatud. Seda ka juhul, kui asjakohane teave pärineb isikult, kellel ei ole võimalik kasutada

§-s 207 sätestatud kaebuse esitamise võimalust. Seega, kuigi AS X on vastavalt eeltoodule kuriteokaebuses kirjeldatud kuritegude suhtes kannatanu, on AS-il X õigus esitada kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale ka juhul, kui prokuratuur mingil põhjusel AS-i X kanntanuks ei pea. Riigiprokuratuur on eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukoha tähelepanuta jätnud ning ennatlikult välistanud AS-i X kaebeõiguse viidates ainuüksi

§-le 207, kuid jättes vääralt kohaldamata

§ 213lg 6.

Selliselt on Riigiprokuratuur toiminud ka vastuolus

§ 2

p-ga 4, mille kohaselt on Riigikohtu lahendid kriminaalmenetlusõiguse allikad küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Arvestamata lisaks

§-le 207 ka § 213 lg-ga 6, ei ole AS-i X kaebuse Riigiprokuratuuri poolt läbivaatamata jätmine õiguspärane. Riigiprokuratuur on kaebuse ebaõigelt läbivaatamata jätmise tõttu jätnud sisuliselt käsitlemata AS-i X seisukohad kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte järgimise osas. Seetõttu on jäänud kõrvaldamata menetlusnõuete rikkumised, mis seisnesid prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse alustamata jätmises olenemata kuriteo ajendi ja aluse olemasolust ning selles, et prokuratuur lähtus kuriteokaebuse lahendamisel valedest põhimõtetest ja seadis AS-ile X kui kuriteokaebuse esitajale kuritegude tõendamisel liigselt kõrged nõuded. Samamoodi ei ole Riigiprokuratuur kaebuse eksliku läbivaatamata jätmise tõttu käsitlenud sisuliselt kuriteokaebuses kirjeldatud AS-i Y toimepandud kuritegude asjaolusid ja vastavaid tõendeid, mis on omakorda tinginud AS-i X õiguste rikkumise. Kuivõrd Riigiprokuratuur jättis AS-i X kaebuse ekslikult läbivaatamata, ei käsitlenud Riigiprokuratuur sisuliselt AS-i X seisukohti kriminaalmenetluse alustamata jätmise osas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega, Riigiprokuratuuri määrusega ja prokuratuuri poolt edastatud materjalidega, asub seisukohale, et käesoleval juhul on kaebus jäetud õigesti ja seadusega ning vastava kohtupraktikaga kooskõlas olevalt läbi vaatamata. 7. Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et Riigiprokuratuuri 15.07.2024. a määrusega jäeti AS-i X esindaja kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises sisuliselt läbi vaatamata, kuna kaebuse oli esitanud selle esitamiseks mitteõigustatud subjekt ehk kannatanuks mitteolev isik. Ringkonnakohus vaatab

§ 208alusel läbi kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale.

See tähendab, et ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud määruses tehtud otsustuse õigsust. Kuna Riigiprokuratuur jättis kaebuse läbi vaatamata, on praeguses menetluses ringkonnakohtu pädevuses seisukoha võtmine üksnes küsimuses, kas Riigiprokuratuur peab kaebuse sisuliselt läbi vaatama, mistõttu jäävad tagajärjetuks kaebuses esitatud taotlused Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri 20.06.

  1. a teatise tühistamiseks ja Riigiprokuratuuri kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada.
  2. Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuur ei ole tutvunud AS-i X viidatud dokumentidega, kus on esitatud täpsemad põhjendused AS-i X kannatanuks olemise osas, vaid lähtunud kaebuse lahendamisel ainuüksi kaebuses tehtud kokkuvõttest ning seega jõudnud ekslikule järeldusele. Esmalt märgib ringkonnakohus, et tegemist on kaebaja oletusliku seisukohaga. Isegi, kui see aga on nii, ei anna sellekohane väide iseenesest alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks, kuivõrd kaebuses tehtud kokkuvõte tugineb ju kaebaja poolt viidatud dokumentides avaldatule. Kaebaja ei ole toonud välja, millised konkreetsed andmed on tähelepanuta jäetud ning mille pinnalt saaks 5

(7)1-24-4363 asuda riigiprokurörist erinevale seisukohale. Selle asemel viitab kaebaja uuesti varasemalt esitatud menetlusdokumentidele ja neis toodud andmetele ning toob välja, palju on AS-i Y poolt tekitatud AS-ile X varalist kahju. Nähtuvalt vaidlustatud määrusest leiab aga riigiprokurör, et viidatud kahjul puudub piisav faktiline seos kirjeldatud etteheidetava kuriteoga, st kahju pole tekitatud vahetult väidetava kuriteoga. Ringkonnakohus viitab siinkohal Riigiprokuratuuri määruses väljatoodud põhjendustele, milles on märgitud, et kaebaja näeb kahjuna seda, et AS-iga Y konkurentsis püsimiseks müüs AS X kütust madalama hinnaga ja tekkisid erakorralised kulud kütusetarnijate ees. Riigiprokuröri hinnangul ei ole see vaadeldav AS Y poolt väidetavalt haldusorganile valeandmete esitamise, dokumentide võltsimise või maksukohustuse varjamise vahetu järelmina. Kaebuses viidatud negatiivne mõju AS-i X majandustegevusele saabus turuosaliste paljude erinevate käitumisaktide ja otsustuste mõjul välja kujunenud turuolukorras, kus AS Y suutis AS-i X hinnangul ebaausa konkurentsieelise saavutamise tõttu pakkuda kütust teistest odavamalt ja kus AS X tegi konkurentsis püsimiseks ka ise erinevaid otsustusi, mh langetas müüdava kütuse hinda, ja vähenenud müügimahtude tõttu kandis planeerimata kulusid tarnijate ees. See on aga riigiprokuröri hinnangul kaebaja poolt AS-ile Y etteheidetava teo kauge, vahendatud mõju. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses ei ole esitatud vastuväiteid väljatoodud seisukohale. Kaebaja üksnes rõhutab, et on varasemalt korduvalt käsitlenud, millises summas on kahju tekitatud ning et etteheidetavad kuriteokoosseisud kaitsevad ka individuaalseid õigushüvesid. Üksnes asjaolu, et kaebaja ei nõustu avaldatud seisukohaga ja jääb endiselt enda argumentide juurde, ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Seda eriti olukorras, kus kaebaja ei viita konkreetsetele andmetele, mis võiksid Riigiprokuratuuri esitatud seisukohad vahetu kahju puudumise kohta ümber lükata.
  1. Nagu kaebaja ise märgib, on ka riigiprokurör nentinud, et teatud olukordades võib olla kollektiivseid õigushüvesid kaitsvate koosseisude puhul võimalik jaatada ka üksikisikust kannatanut. Siiski ei ole riigiprokuröri hinnangul AS X kõnealuste tegudega õiguslikult seotud, s.o et kahjustatud oleks just kõne alla tulevate kuriteokoosseisudega kaitstavaid õigushüvesid. Kaebaja viitab dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise osas Riigikohtu lahendile nr 123-7139, milles on jaatatud üksikisiku kannatanuks olemist. Selles ei ole eeltoodust nähtuvalt sisulist vaidlust, kuid ka viidatud lahendis on kasutatud võltsitud dokumenti n-ö isiku vastu. Käesolevalt sellist olukorda ei esine isegi juhul, kui AS-i Y tegevuses etteheidetavad kuriteokoosseisud esinevad, sest väidetavalt võltsitud dokumendid esitati eesmärgiga vabaneda ise kohustusest. AS Yi väidetav tegevus aga ei tekitanud AS-ile X kohustusi või õigusi. See, et etteheidetava tegevusega mh võidi kahjustada ka AS-i X ärihuve, jääb liiga kaugeks seoseks. Nii on ka riigiprokurör selgitanud, et viidatud koosseisud ei kaitse kolmandaid isikuid ega laiemat üldsust võltsitud dokumentide kaudsete mõjude eest. Üksnes samasugust kaudset mõju saab omada ka väidetav KarS § 280 järgi sätestatud kuritegu, sest ka sel juhul on esitatud andmeid haldusorganile eesmärgiga saada ametlik dokument, omandada õigusi või vabaneda kohustustest, kuid ükski neist ei ole otseselt seotud AS-iga X. See tähendab, et väidetavaid valeandmeid ei ole esitatud selleks, et omandada õigusi või vabaneda kohustusest just AS-i X vastu, mil justkui võiks jaatada, et sellisel juhul saaksid isiku õigushüved kahjustatud.
  2. Kaebaja leiab, et ka maksukohustuse varjamise kuriteokoosseis võib kaitsta individuaalseid õigushüvesid, antud juhul AS-i X õigust ausale konkurentsile, kuna juhul, kui kütuseettevõte varjab biokohustuse rikkumise tagajärjel enda maksukohustust saavutab kütuseettevõte konkurentsieelise ja kahjustab seeläbi teiste kütuseettevõtete õigushüve. Seejuures viitab kaebaja oma varasemalt esitatud dokumentides avaldatud seisukohtadele, kuid neis ei ole eraldi toodud välja põhjendusi just maksukohustuse varjamise koosseisu osas, vaid kaebaja hinnangul on ka selle puhul asjakohased valeandmete esitamise osas kannatanuks olemise kohta esitatud põhjendused. Samas on riigiprokurör selgitanud, et tegemist on üksnes kollektiivset õigushüve kaitsva sättega ning viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-97-10, milles on avaldatud, et üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetataks üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu 6
(7)1-24-4363 tunnustel. Seda isegi juhul, kui menetletava teoga on ühtlasi riivatud ka mõnda individuaalset õigushüve (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 23-24). Kaebaja ei ole sellekohasele seisukohale esitanud mistahes vastuväiteid. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada ka nõustumisväärseks kaebaja viidet sellele, et KarS § 3891 kontekstis on asjakohased eelnevalt toodud põhjendused kannatanu staatuse kohta. 11. Kaebaja leiab, et isegi kui Riigiprokuratuuri seisukoht AS-i X kannatanu menetlusseisundi osas oleks õige, on Riigiprokuratuuri seisukoht AS-i X täiendava kaebeõiguse osas vastuolus Riigikohtu praktikaga. Seejuures viitab kaebaja Riigikohtu lahendile nr 1-21-1591, milles selgitatakse, et

§ 213

lg 6 sisaldab endas kõrgemalseisva prokuröri õigust hinnata kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte järgimist ka siis, kui kaebajal ei ole

§-st 207 tulenevat kaebeõigust. Ka selles osas on riigiprokurör juba määruses seisukoha avaldanud ja selgitanud, et sellest ei tulene piiramatut kaebeõigust ega kõrgemalseisva prokuröri kohustust esitada igale pöördunule põhistatud seisukoht isikule huvi pakkuvate menetlusotsustuste kohta. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei too kaebaja poolt viidatud Riigikohtu seisukoht kaasa vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ega AS-i X kannatanuna käsitlemist. Kohtuasjas nr 1-211591 jättis ringkonnakohus esitatud kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata leides, et kaebaja ei ole kannatanuks. Riigikohus tuvastas selles osas, et ringkonnakohtu põhjendused kaebuse läbi vaatamata jätmise osas on õiguslikult laitmatud ning jättis ringkonnakohtu lahendi muutmata. Riigikohus selgitas viidatud lahendis obiter dictum korras seda, kuidas on võimalik kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte maksmapanek

§-des 207 ja 208 sätestatud kaebeteed kasutamata. Selles osas on Riigikohus viidanud

§ 213lg-le 6.

Kui esitatud kaebusest või pöördumisest peaks nähtuma alus mõne menetlusotsustuse tühistamiseks, siis seda

§ 213lg 6 alusel ka tehakse.

Käesoleval juhul prokuratuur sellist alust tuvastanud ei ole. Küll aga ei anna

§ 213

lg 6 isikule, kes ei ole kannatanuks, kaebuse esitamise õigust, nagu seda leiab AS-i X esindaja. Riigikohtu poolt avaldatust ei ole võimalik välja lugeda mõttekäiku, et ka õigusliku aluseta esitatud kaebused tuleks süüdistuskohustusmenetluses sisuliselt läbi vaadata ja sellise kaebuse esitanud kaebajale teda mitterahuldavate otsustuste peale kaebeõigus tagada. Selline tõlgendus muudaks seadusandja poolt süüdistuskohustusmenetluses seatud kaebeõiguse piirangud ja kaebetähtajad sisutühjaks, sest kriminaalmenetluse alustamata jätmisi ja lõpetamisi saaks tähtajatult vaidlustada kõik isikud sõltumata nende puutumusest kõnealuste juhtumitega. Võttes lisaks arvesse, et Riigikohus on viidatud lahendis kritiseerinud läbiviidud menetlust (lahendi p 18), oleks juhul, kui kohus pidanuks võimalikuks isikul, kes ei ole kriminaalasjas kannatanuks, siiski menetlusotsustust vaidlustada, oleks olnud alust selle tühistamiseks, kuid seda ei tehtud. Kuivõrd Riigikohus leidis, et ringkonnakohus on kaebust läbivaatamata jättes tegutsenud õigesti, puudub alus ka kaebaja poolt viidatud lahendi ja kaebuses toodud väidete puhul praeguses asjas Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks. Käesoleval juhul on kriminaalmenetluse alustamata jätmine ja selle vaidlustamine toimunud justnimelt

§-des 207 ja 208 sätestatud korda järgides, mistõttu on Riigiprokuratuuri määrus seaduslik ja põhjendatud ning seda ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis avaldatu valguses.

  1. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Riigiprokuratuur jättis 28.06.
  2. a esitatud kaebuse põhjendatult läbi vaatamata. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 15.07.
  3. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.