Obsah (9)

§ 203§ 17§ 121§ 46§ 71§ 124§ 43§ 155§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-23-2930 Määruse kuupäev 7. august 2024 Kohtunik Ene Andresen Kohtuasi Xi kaebus Viru Maakohtu vastu varalise ja mittevaralise kahju hüv

) § 71 lg 6, § 119 lg 1, § 155 lg 5 ja § 204 lg 1). Muus osas ei saa määruse peale määruskaebust esitada (

§ 203lg 1).

Määrus toimetatakse kätte kaebajale. ASJAOLUD

1. X nimetati
2. novembril 2015 Viru Maakohtu kohtujuristi ametikohale. Ta vabastati teenistusest Viru Maakohtu esimehe
3. detsembri
4. a käskkirjaga nr 13-1/
6. X esitas
7. veebruaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Maakohtu
8. detsembri
9. a käskkirja nr 13-1/21 õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise määramiseks (haldusasi nr 3-21-255). Haldusasja nr 3-21-255 menetlus on praegu pooleli Tartu Ringkonnakohtus.
10. X esitas
11. detsembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Maakohtu vastu talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuses olid esitatud järgmised nõuded: 3-23-2930 1) hüvitada kaebajal saamata jäänud töötasu alates
12. jaanuarist 2021 kuni kaebuse esitamiseni, kokku summas 39 022 eurot 89 senti (nõue I); 2) hüvitada mittevaraline kahju õiglases ulatuses kohtu äranägemisel (nõue II); 3) hüvitada iga-aastaselt alates
13. detsembrist 2023 kuni
14. veebruarini 2041 tekkinud või tekkiv kahju, mis seisneb kohtujuristi palga ja teistelt tööandjatelt saadud tulu vahes (nõue III); 4) kohustada vastustajat tasuma kaebajale tema vanaduspensionile jäämisel täiendavalt 30% suurune hüvitis (nõue IV).
15. Tartu Halduskohus tagastas
16. märtsi
17. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse osaliselt, s.o kaebuse Viru Maakohtu vastu nõuetes hüvitada kaebajale teenistusest õigusvastaselt vabastamise tõttu alates
18. jaanuarist 2021 kuni
19. veebruarini 2041 saamata jäänud sissetulek ning summa, mille võrra tema vanaduspension väheneb (kaebuses esitatud nõuded I, III ja IV). Kohus jättis sama määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebuse ülejäänud osas, s.o mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas (nõue II), käiguta ning andis kaebajale kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
20. Kaebaja esitas
21. aprillil 2024 puuduste kõrvaldamise avalduse ning kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse. KOHTU SEISUKOHT
22. Tartu Halduskohtu
23. märtsi
24. a määrus, mille resolutsiooni p-ga 1 kohus kaebuse osaliselt tagastas, on jõustunud. Kohus lahendab käesoleva määrusega kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas.
25. Kaebaja märkis kaebuses mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta järgmist. Ta oli Viru Maakohtus töötades viis aastat pidevas stressiseisundis ja psühholoogilise surve all.
26. mail 2019, s.o pärast Keeleinspektsiooni
27. mai
28. a kontrolli, pöördus ta arsti poole. Samuti kirjutas ta
29. juuni
30. a seisukohas, et koostöö kohtunik M. Bobrõševiga on kaasa toonud mitte üksnes ebanormaalse tööalase olukorra ning töö efektiivsuse ja töötulemuste halvenemise, vaid ka suure õnnetuse kaebaja perekonnas – tema rase abikaasa kaotas lapse. Pole välistatud, et see on pikaajalise konflikti tagajärg, sest lisaks kaebajale oli stressis ka tema perekond. Kaebaja märkis, et koormavad ja väsitavad korduvad kontrollid ja erinevad tema suhtes tehtud toimingud alandavad tema inimväärikust ja rikuvad tema mainet.
31. Kohus selgitas
32. märtsi
33. a määruses, et kaebajal tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude lubatavuse kontrollimiseks kohtule selgitada, milles seisneb Viru Maakohtu õigusvastane tegevus, millega kaebajale väidetav mittevaraline kahju tekitati. 8.
34. Kaebaja selgitas
35. aprilli
36. a puuduste kõrvaldamise avalduses järgmist. Ta esitas Viru Maakohtu tegevused, mida ta käsitab erapoolikutena ja kiusamisena, kaebuse p-des 1.1.6–1.1.
37. Eraldi vajab esiletoomist Keeleinspektsiooni
38. mai
39. a kontroll, millega tekitati talle tugevat psühholoogilist stressi, mille tõttu oli kaebaja sunnitud järgmisel päeval arsti poole pöörduma. Samuti vajab esiletoomist, et
40. a aprillikuus, kui kaebaja töötas eriolukorra tõttu kodus ja suhtles kolleegidega videokonverentsi teel, karjus kohtunik M. Bobrõšev pidevalt tema peale, suunas teda tööd vahetama ja lahkumisavaldust kirjutama ning ähvardas seoses kaebaja mittevastavusega oma ametikohale pöörduda keeleinspektsiooni ja juhtkonna poole. Kohtu esimees, kelle initsiatiivil oli kaebaja tahtevastaselt uude menetlusgruppi üle viidud, ei teinud kiusamise lõpetamiseks midagi peale selle, et vabastas kaebaja
41. detsembril 2020 2 3-23-2930 teenistusest. Kohtunik M. Bobrõšev ja Viru Maakohtu esimees tekitasid selle kiusamisega kaebajale stressi ja psühholoogilise surve, vabastasid ta teenistusest ning võtsid talt õiguse edasisele karjäärile ja enesearendamisele. Maakohtu
42. detsembri
43. a käskkiri, millega kaebaja vabastati teenistusest, tekitas talle kõige rohkem stressi ja psühholoogilise šoki, millest ta pole seniajani taastunud. Vastustaja oli pikemat aega otsinud erinevaid ajendeid ja põhjuseid kaebajale etteheidete tegemiseks. Valdavalt sisaldasid need ettekäändeid kaebaja keeleoskuse kritiseerimiseks ja näilisi tegevusi selle parandamiseks. Lisaks oli kaebaja ja kohtunik M. Bobrõševi vahel personaalset laadi konflikt. Vastustaja ei võtnud kuulda kaebaja ettepanekut määrata ta tagasi endisesse menetlusgruppi. Tegelikult soovis vastustaja teha kaebaja teenistuse Narva kohtumajas sedavõrd ebameeldivaks, et ta sooviks ise teenistusest lahkuda. Kuna kaebaja ei andnud survele järele, vabastati ta teenistusest ebapiisava keeleoskuse ettekäändel. 8.
44. Kaebaja on lisaks Viru Maakohtu tegevusele toonud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse alusena esile ka Keeleinspektsiooni tegevuse aastatel 2017–2019 (vt kaebuse p-d 1.1.6–1.1.14).
45. aprilli
46. a avalduses märkis kaebaja, et ta peab Keeleinspektsiooni
47. mai
48. a järelkontrolli aktist tingitud mittevaralise kahju tekitajaks tööandjat. Kohtu hinnangul ei saa kaebuses osutatud Keeleinspektsiooni tegevust ega sellest tulenevat vastutust omistada Viru Maakohtule, sest tegemist on erinevate riigiasutustega ning isiku keeleoskust kontrollides viib Keeleamet (endise nimega Keeleinspektsioon) haldusmenetlust läbi iseseisva haldusorganina (vt haldusmenetluse seaduse § 2 lg 1, riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 ja

§ 17lg 1).

Kaebusest nähtuvalt on nimetatud asjaolud kaebajale arusaadavad olnud, sest ta on vähemalt kahel korral esitanud Keeleinspektsiooni tegevuse peale kaebuse halduskohtule (kaebuses viidatud haldusasjad nr 3-19-1517 ja nr 3-20-1348). Samuti pole kaebaja vastu vaielnud kohtu

1. märtsi
2. a määruse p-s 10.1 esitatud kohtu seisukohale, et kaebaja taotleb Viru Maakohtu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Ka kaebaja
3. aprilli
4. a avaldusest nähtub, et tema tahe on nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes tööandjalt, s.o Viru Maakohtult. Kohus lähtub kaebaja tahtest ning ei käsita vastustajana Keeleametit. 8.
5. Kaebaja on osutanud talle mittevaralist kahju tekitanud tegevuste seas ka Viru Maakohtu esimehe
6. detsembri
7. a käskkirjale, millega ta vabastati Viru Maakohtu teenistusest. Kohus märkis
8. märtsi
9. a määruse p-s 10.1, et kohtule arusaadavalt ei ole kaebuses esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue seotud kaebaja teenistusest vabastamisega, vaid kaebaja nõuab enne tema teenistusest vabastamist tekitatud kahju hüvitamist. Kuna kaebaja ei ole kohtu tõlgendusele vastu vaielnud, jääb kohus senise seisukoha juurde. Kui kohus tõlgendaks kaebust nii, et kaebaja taotleb tema teenistusest vabastamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, oleks tegemist korduva kaebusega, mis tuleks

§ 121

lg 1 p 3 alusel tagastada, sest sellist nõuet hõlmava haldusasja nr 3-21-255 menetlus on praegu Tartu Ringkonnakohtus pooleli. 8.

1. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kaebuse ja kaebaja
2. aprilli
3. a selgituste põhjal, et kaebaja peab talle mittevaralist kahju põhjustanud õigusvastaseks tegevuseks Viru Maakohtu poolt talle teenistusülesannete täitmisel tehtud etteheiteid ja muud tegevust seoses tema eesti keele oskuse tasemega ning menetlusgruppi juhtinud Viru Maakohtu kohtuniku käitumist.
4. Kohus palus
5. märtsi
6. a määruses kaebajal ka täpsustada, milliseid Viru Maakohtu õigusvastase tegevuse tõttu talle tekkinud kahjulikke tagajärgi ta käsitab talle tekitatud mittevaralise kahjuna. Kaebaja osutas kaebuses, et ta oli Viru Maakohtus töötades viis aastat pidevalt stressis ja psühholoogilise surve all. Stressis oli ka tema perekond, mistõttu ei saa välistada, et abikaasa 3 3-23-2930 rasedus katkes pikaajalise töökonflikti tagajärjel.
7. aprilli
8. a avalduses selgitas kaebaja täiendavalt, et lapse kaotuse tõttu tekkisid vaimsed kannatused nii temal kui ka abikaasal. Ta on olnud pidevas stressis ja psühholoogilise surve all alates Viru Maakohtu teenistusse asumisest, kuid eriti alates
9. jaanuarist 2017 kuni
10. jaanuarini
11. Ta ei saanud öösiti magada, viibis üleelamise seisundis ning kannatas psüühikahäirete ehk depressiooni all. Samuti rikkus Viru Maakohus kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjaga tema mainet, sest töötamise registris töösuhte lõpetamise kohta tehtud märge mõjutab tema tööotsinguid. Kaebaja kannatas
12. aastal depressiooni all, sest tal ei õnnestunud tööd leida.
13. Lisaks palus kohus
14. märtsi
15. a määruses kaebajal selgitada, millal Viru Maakohus talle mittevaralise kahju tekitas ning millal sai kaebaja talle mittevaralise kahju tekitamisest teada. Kaebaja selgitas
16. aprilli
17. a avalduses, et ta sai talle mittevaralise kahju tekkimisest teada
18. jaanuaril 2017, mil Viru Maakohtu esimeheks sai kohtunik A. Asi, ning kahju tekitati
19. jaanuarini 2021, mil ta sai kätte teenistusest vabastamise käskkirja. Eriti suure stressi all viibis ta siis, kui kohtu esimees hakkas tema suhtes pidevaid keeleinspektsiooni kontrolle teostama ning kui kohtu esimees viis ta
20. veebruaril 2020 üle kohtunik M. Bobrõševi menetlusgruppi. Pärast seda, kui Keeleinspektsioon tegi
21. mail 2019 kaebajale ettekirjutuse sooritada hiljemalt
22. novembril 2019 eesti keele C1 taseme eksam, pöördus ta stressi tõttu arsti poole. Olulised kuupäevad, mil Viru Maakohus tekitas kaebajale mittevaralist kahju, on seotud ajavahemikuga, mil ta töötas kohtunik M. Bobrõševi menetlusgrupis, s.o alates
23. veebruarist 2020 kuni
24. detsembrini
25. Kaebaja pidi taluma kohtunik M. Bobrõševi karjumist ka
26. aprillil 2020, kui tema perekond kaotas lapse.
27. a detsembrikuu lõpus (tõenäoliselt
28. detsembril 2020), mil kaebaja viibis haiguslehel ja puhkusel, nõudis Viru Maakohtu personalispetsialist, et ta tuleks vestluse läbiviimiseks tööle. Seejärel viibis Viru Maakohtu esindaja kahel korral tema elukohas ja koputas kõvasti korteri uksele, mis hirmutas kaebaja last ja abikaasat. Sel moel kaebaja eraellu sekkudes tekitas Viru Maakohus kaebajale ja tema pereliikmetele stressi ja hingelisi üleelamisi.
29. Kohtu hinnangul on kaebaja esitanud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse pärast kaebetähtaja möödumist. 11.1.

§ 46

lg 4 kohaselt tuleb hüvitamiskaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, mil kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Kaebaja esitas mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse kohtule

1. detsembril
2. Seega oleks kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja sai vastustaja tekitatud ja kaebusega hõlmatud kahjust teada ajavahemikus
3. detsember 2020 kuni
4. detsember 2023 või pidi kahjust sama ajavahemiku vältel teada saama. 11.
5. Praeguse asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust, kas käsitada kaebaja väitel talle mittevaralist kahju tekitanud Viru Maakohtu toiminguid kahju tekitamise kontekstis ühtse, jätkuva toiminguna või eraldi toimingutena, sest kohtu hinnangul pole kaebus kummalgi juhul tähtaegne. Kohus peab siiski võimalikuks eristada Viru Maakohtu tegevust kaebaja eesti keele oskusele nõudmiste esitamisel ning Viru Maakohtu kohtuniku tegevust menetlusgrupi juhtimisel. Selline lähenemine on kaebajale soodsam, sest kaebetähtaeg hakkab kulgema erinevatel aegadel. 11.
6. Kõik Viru Maakohtu toimingud, mis kuuluvad praeguse vaidluse esemesse ja mida kaebaja peab talle mittevaralist kahju tekitanud tegevuseks, tehti enne
7. detsembrit
8. 11.3.
9. Eesti keele oskusega seotud teenistusalaseid nõudmisi, millega kaebaja seostab talle mittevaralise kahju tekitamist, esitas Viru Maakohus kaebaja väitel talle alates
10. aasta 4 3-23-2930 algusest. Nagu kaebaja selgitas, tõusis tema stressitase eriti tuntavalt pärast seda, kui kohtu esimees hakkas tema suhtes keeleoskuse kontrolle teostama ning Keeleinspektsioon tegi talle
11. mail 2019 ettekirjutuse sooritada C1 taseme eesti keele eksam. Samuti selgitas kaebaja, et ta pöördus
12. mail 2019 stressi tõttu arsti poole ning peab selle kahju põhjustajaks tööandjat. Ka juhul, kui teatava osa keeleoskuse nõudmistega seostuvast mittevaralisest kahjust põhjustas kaebajale Viru Maakohus, mitte Keeleinspektsioon (vt käesoleva määruse p 8.2), on kaebuse põhjal ilmne, et kaebaja tajus kahju tekkimist hiljemalt
13. mail
14. Seega pidanuks kaebaja esitama keeleoskuse nõudmistega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse hiljemalt
15. mail
16. Kaebetähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust või seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muudel alustel või muude isikute vastu nõuete esitamisega (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-16-519/21, p 13). 11.3.
17. Seoses kahjuga, mille tekkimist seostab kaebaja töötingimustega kohtunik M. Bobrõševi menetlusgrupis, oleks kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja sai kahju tekkimisest teada
18. detsembril 2020 või hiljem. Kohtu hinnangul tekkisid kaebajal stress ja hingelised üleelamised, mida ta käsitab mittevaralise kahjuna, tunduvalt varem, mistõttu ei ole kaebus ka selle kahju eest hüvitise nõudmiseks tähtaegne. Kaebuse kohaselt viidi kaebaja uude menetlusgruppi üle
19. veebruaril
20. Kaebaja väitel loodi kolme kuu jooksul, s.o
21. a veebruarist kuni maini, senise kolm ja pool aastat kestnud rahuliku ja efektiivse töö asemel kaebaja jaoks diskrimineerivad ja talumatud tingimused teenistusülesannete täitmiseks (kaebuse p 1.1.20). Kaebaja on esile toonud, et kohtunik hakkas temaga agressiivselt ja lugupidamatult kõrgetes toonides ja viisil suhtlema eriolukorra kestel, kui kaebaja pidi kodus töötama. Probleem päädis sellega, et
22. mail 2020 keeldus kohtunik koos kaebajaga töötamast ning
23. mail 2020 teatas kaebaja kohtu esimehele, et ta ei pea sama kohtunikuga koos töötamist võimalikuks. Muu hulgas koostati
24. aprillil 2020 kaebaja jaoks tööjuhis, milles esitati talle võrreldes teiste juristidega kõrgendatud nõudmisi (kaebuse p-d 1.1.22–1.1.28).
25. aprilli
26. a avalduses selgitas kaebaja, et koostöö kohtunik Bobrõševiga tõi lisaks ebanormaalsele tööõhkkonnale kaasa ka suure õnnetuse kaebaja perekonnas – tema abikaasa rasedus katkes
27. a aprillis. Eeltoodust nähtuvalt süvenesid uues menetlusgrupis töötamisega seotud probleemid
28. a aprillis ja kulmineerusid sama aasta maikuus. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kaebaja sai kahju tekkimisest teada hiljem – puuduvad andmed, et kaebajal oleksid uues menetlusgrupis töötamise tingimustega seotud stress ja muud hingelised üleelamised süvenenud
29. a detsembri lõpus. Asjaolu, et kaebaja töötas kohtunik M. Bobrõševi menetlusgrupis kuni
30. detsembrini 2020, ei seostu kahju tekkimisega ega mõjuta sellest tulenevalt ka kaebuse tähtaegsust. 11.
31. Kaebaja esile toodud sündmustest toimusid ajavahemikus
32. detsember 2020 kuni
33. jaanuar 2021, mil kaebaja teenistusest vabastamisest teada sai, üksnes kaebaja vestlus Viru Maakohtu personalispetsialistiga ning maakohtu esindaja viibimine tema elukohas
34. a detsembri lõpus. Kaebaja märkis küll
35. aprilli
36. a avalduses kahju tekkimisest teadasaamise aja kohta selgitusi esitades, et sel viisil tema eraellu sekkumine põhjustas talle muret ning talle ja tema pereliikmetele tekitati moraalset kahju, kuid ta ei maininud neid sündmusi kaebuses ega osutanud neile ka
37. aprilli
38. a avalduses, kui vastas kohtu küsimusele, milles seisneb Viru Maakohtu õigusvastane tegevus, millega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ta kaebusega nõuab. Kaebaja avaldustest nähtuvalt ei pea ta nimetatud sündmusi talle kahju põhjustanud eraldiseisvaks vastustaja õigusvastaseks tegevuseks, vaid asjaoludeks, mis kinnitavad tema väidet, et teenistusandja jätkas talle kahju tekitamist ka
39. a detsembris. Vastustaja
40. a detsembris tehtud toimingud võiksid olla asjassepuutuvad kahju suuruse kindlaksmääramisel, kui kaebus oleks tähtaegne, kuid need ei mõjuta kaebuse tähtaegsust. Isegi kui kaebaja tegelik tahe 5 3-23-2930 oleks nõuda üksnes
41. a detsembris toimunud intsidentidega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, ei oleks kaebuse menetlemine põhjendatud, sest kaebaja esile toodud asjaolud
42. a detsembri lõpus toimunud sündmuste kohta ei osuta sedavõrd intensiivsele kaebaja õiguste riivele, et talle oleks saanud nende tõttu tekkida hingelisi üleelamisi, mis saaksid küündida mittevaralise kahju tekkimiseni. Kohus märgib üksnes selgitavalt, et kaebaja saab nõuda üksnes talle, mitte tema pereliikmetele tekitatud kahju hüvitamist. 11.
43. Kaebaja on seostanud kaebuse tähtaegsust ka kuupäevaga, mil ta sai teada teenistusest vabastamise käskkirjast. Kuna kaebaja ei nõua praeguses asjas talle Viru Maakohtu teenistusest vabastamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt käesoleva määruse p 8.3), ei oma kaebetähtaja kontrollimisel tähtsust, millal ta sai teada talle teenistusest vabastamisega tekitatud mittevaralisest kahjust. 11.
44. Eeltoodust nähtub, et kaebaja sai mittevaralisest kahjust, mille hüvitamist ta kaebusega nõuab, teada enne
45. detsembrit
46. Seepärast ei ole mittevaralise kahju hüvitamise kaebus tähtaegne.
47. Kohus andis
48. märtsi
49. a määruses kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotluse ning kaebaja esitas
50. aprilli
51. a avalduses kaebetähtaja ennistamise taotluse.
52. Kohus jätab kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. 13.1.

§ 71

lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast tähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui nimetatud takistus ära langes (

§ 71lg 2).

Tähtaja ennistamise avalduses tuleb märkida tähtaja ennistamise aluseks olevad asjaolud ja nende põhistus (

§ 71lg 3 ja § 38 lg 5).

13.

1. Kaebaja ei esitanud vaatamata kohtu
2. märtsi
3. a määruse p-s 10.2 esitatud selgitusele kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseid. Kaebetähtajast kinnipidamist takistanud põhjus ei ole kohtule ka asja materjalide põhjal äratuntav. Seetõttu pole kohtul võimalik hinnata, kas kaebajal oli kaebetähtaja eiramiseks mõjuv põhjus, ning kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta

§ 71lg-te 1 ja 3 alusel rahuldamata.

14. Kuna kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus haldusasja menetluse

§ 124lg 2, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata.

Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, sest tegemist oleks korduva kaebusega (

§ 155lg 6 ja § 43 lg 1 p 2).

1. Kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks jääb menetluse lõpetamise tõttu läbi vaatamata.
2. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 6