1-24-4595 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 4. september 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-4595 (22231701858) Kohtunik Elina Elkind Vaidlustatud lahend Riigi

§ 266lg 2 p 1 järgi selles, et 11.

juunil 2022 kella 14 paiku sisenesid nad ebaseaduslikult XXX Qle kuuluvasse korterisse selle valdaja X tahte vastaselt, avades X teenust kasutades korteriukse pärast seda, kui X keeldus seestpoolt lukustatud ust avamast. Samuti esitati Wle ja Cle kahtlustus

§ 314

lg 1 järgi selles, et pärast korterisse sisenemist tõstsid nad X ebaseaduslikult, teda keha ja kätega tõugates, korterist välja. Menetlus Põhja Ringkonnaprokuratuuris 2. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas 31. mai 2024. a määrusega kriminaalmenetluse

§ 314lg 1 järgi kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu Kr

MS § 199 lg 1 p 1 alusel ning

§ 266lg 2 p 1 järgi Kr

MS § 202 lg 7 alusel. Määruse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 3.

§ 314

lg-s 1 sätestatud mõiste „väljatõstmine“ sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 lg-st 3, mille kohaselt seisneb väljatõstmine elanikult kinnisasja valduse äravõtmises, tema enda või asjade sealt füüsilises väljaviimises (RKKKo 3-1-1-17-09, p 9). Ei ole tuvastatud, et kannatanu oleks valdusest kestvalt ilma jäetud või et talle tehti võimatuks korteri üle võimu teostamine. Kuigi üks kahtlustatav suunas kannatanu korterist oma keha kasutades välja ja teine takistas sinna sisenemist, sai kannatanu korterisse uuesti siseneda juba mõni tund hiljem. Kogutud tõenditest ei nähtu, et kannatanul oleks pärast juhtunut olnud võimatu või vähemalt ebamõistlikke pingutusi 1

§ 314lg 1 osas menetlus lõpetada süüteokoosseisu puudumise tõttu.

4. Kahtlustatavate käitumises on tuvastatud

§ 266

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemine ehk teo karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü. Siiski kuulub nimetatud osas kriminaalmenetlus lõpetamisele KrMS § 202 lg 7 alusel. Nii on

§ 266lg 2 p-s 1 sätestatud teo puhul teise astme kuriteoga.

Kahtlustatavate süü ei ole suur, nad on tunnistanud konflikti, korterisse sisenemist X abil ning oma keha kasutades kannatanu korterist välja suunamist. Eeltoodut saab pidada kergendavaks asjaoluks

§ 57lg 1 p 3 mõttes.

Lisaks ei tegutsenud kahtlustatavad kavatsusega kannatanule valu tekitada või kuritegusid toime panna, vaid enda hinnangul kaitseseisundis ning õiguspäraselt. Eeltooduks andis kahtlustatavate hinnangul neile aluse ühe kahtlustatava sõlmitud üürleping ja omaniku nõusolek X kasutades korterisse sisenemiseks. Samuti võtsid kahtlustatavad ühendust politseiga ja neile selgitati, et tegemist on tsiviilasjaga, millega politsei ei tegele.

§ 58mõttes süüd raskendavad asjaolud puuduvad.

1. X esitas tsiviilhagi summas 4851,68 eurot. Kahtlustatavad võtsid kohustuse hüvitada kannatanule tekkinud kahju. Kannatanule tekitatud varaliseks kahjuks saab pidada
2. a juunis ja juulis mujal ööbimise eest makstud 1414 eurot, sest kannatanu ei saanud korteris elada. Muus osas on kahju hüvitamise taotlus põhjendamata. Puuduvad tõendid selle kohta, et
3. juunil 2022 toimunud rüseluse käigus oleks lõhutud kannatanu sülearvuti ja telefon või et kannatanul puudunuks juurdepääs oma tarvikutele. Mittevaralise kahju hüvitisena tuleb Xle hüvitada 600 eurot. Kannatanu taotletud 10 000 eurot on kohtupraktika valguses ebaproportsionaalne vaidlusaluse teo asjaoludega. KrMS § 202 sõnastus ei sea menetluse lõpetamisel eelduseks seda, et kannatanu tsiviilhagi peaks saama tervikuna rahuldatud. Muus osas on kannatanul võimalik pöörduda tsiviilkohtusse. Kahtlustatavad võtsid kohustuse hüvitada kannatanule tekitatud kahju summas 2014 eurot: W 75% ulatuses, s.o 1510,50 eurot ja C 25% ulatuses, s.o 503,50 eurot tähtajaga
4. november
5. Kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi ja lisaks puudub eripreventiivne vajadus kahtlustatavaid kriminaalkorras karistada. Ei ole alust arvata, et karistamisest loobumine võib tingida uute süütegude toimepanemise, sest kahtlustatavatel puuduvad nii kehtivad kriminaal- kui väärteokaristused. W pole kordagi varem süüteo eest karistatud. Samuti pole kahtlustatavate suhtes varem menetlust oportuniteedi korras lõpetatud. Kahtlustatavad peavad lisaks tasuma menetluskulu summas 2383 eurot (kannatanu valitud esindaja kulud). Menetlus Riigiprokuratuuris
6. X vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
7. Kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 314lg 1 järgi on alusetu.

Eluruumist väljatõstmine on senise kohtupraktika vaates alati ebaseaduslik, kui puudub jõustunud kohtuotsus (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-82-97 või RKKKo asjas nr 3-1-1-29-99), mistõttu on kohatu väita, et lisaks luku vahetamisele ei leidnud aset muid lukuvahetaja tegevusi. Kannatanule põhjustati ebaseaduslikult eluruumi sisenemise järgselt füüsilisi vigastusi ja hirmu, et füüsilised rünnakud võivad jätkuda, mistõttu ei ole kohane väita, et kannatanu jaoks olnuks lihtne valdust taastada. 8.

§ 266lg 2 p 1 osas kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 lg 7 alusel on põhjendamata. Kahtlustatavad ei ole oma tegude keelatusest aru saanud, samuti ei ole nad 2

§ 314lg 1 osas Kr

MS § 199 lg 1 p 1 alusel ja

§ 266lg 2 p 1 osas Kr

MS § 202 lg 7 järgi on põhjendatud. Riigiprokuratuuri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 10. Nõustuda tuleb ringkonnaprokuratuuri põhjendustega selle kohta, et kahtlustatavad ei ole toime pannud

§ 314lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu.

Tuginedes ringkonnaprokuratuuri poolt viidatud Riigikohtu lahendile eeldab

§ 314

koosseis sellise olukorra tekitamist, mis muudab isikul eluruumi edasise kasutamise võimatuks. Selliseks asjaoluks ei saa aga pidada ka kohtupraktikale tuginedes pelgalt ukseluku vahetamist. 11. Lisaks heidetakse kahtlustatavatele ette ebaseadusliku eluruumi sisenemise järel kannatanule füüsiliste vigastuste põhjustamist. Kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita kaebuse esitaja järeldust ja kahtlustatavatele ei ole alust ette heita

§-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemist. Eeltoodut saab väita, tuginedes tunnistaja Z (X OÜ töötaja) ütlustele, kellele nii kannatanu kui ka kahtlustatavad olid võõrad ning kahtlustatavate ütlustele, kes oma sõnade kohaselt kannatanut ei löönud. Kannatanu sõnade kohaselt kahtlustatavad surusid, nügisid kannatanu oma keha ja õlgade abil korterist välja, sest kannatanu seisis oma sõnade kohaselt liikumatult paigal. C lükkas/lõi kannatanut korduvalt selga, mistõttu kukkus kannatanu selili trepiastmetest alla. Raviasutuses selgitas kannatanu, et W lükkas ta trepist alla. Seega andis kannatanu kolmel korral toimunu osas vastuolulisi ütlusi. Lisaks nähtub C tehtud videosalvestisest, kus korterist lahkumise teemal toimunud vestluse käigus ütleb X Wle: „Tule löö mind!“, millele W vastab: „Ma ei löö sind“. Vaidlus puudub selles, et füüsiline kontakt X ja W ning võimalik et ta C vahel toimus ning sama päeva (sündmus toimus kella 14 paiku) hilisõhtul tuvastati kannatanul raviasutuses minimaalne tervisekahjustus, s.o pindmised vigastused – ca 5 cm hematoom roietel, otsmikul muhk ja kriimustused, ca 2 cm hematoom vasakul küünarliigesel, lisaks kaebus valule alaseljas, kaelas, paremas randmes, vasakus labajalas. Tunnistaja Z ütlustest nähtuvalt tema nähes ei toimunud kannatanu ja W ning C vahel midagi sellist, mis täidaks

§ 121koosseisu. Millal ja kuidas täpselt Xl hiljem tuvastatud vigastused 3

§ 121

koosseis eeldab subjektiivsest küljest tahtlust – tegu peab olema toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlus seisneb otsuses panna toime süüteokoosseisule vastav tegu. Tahtlus eeldanuks seda, et W või C oleksid tahtlikult tekitanud Xle füüsilist valu või tervisekahjustuse.

§ 15lg 1 järgi on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu.

Seadusandja ei ole

§ 121puhul ette näinud vastutust ettevaatamatu teo eest.

W ega C tegevuses pole tuvastatav

§ 12

lg-s 3 sätestatud süüteokoosseisu subjektiivne tunnus, kuna kriminaalasja materjalidest ei saa järeldada nende tahtlust Xle füüsilist valu või tervisekahjustust põhjustada.

1. Kriminaalmenetluse lõpetamise korral KrMS § 202 lg 7 alusel on prokurör seotud vaid seadusest tulenevate eeldustega, mis ei hõlma endas kannatanu ega ühegi menetlusvälise isiku nõusolekut menetluse sel alusel lõpetamiseks. Kuivõrd kriminaalmenetluse lõpetamise üle otsustamine on antud eranditult prokuröri pädevusse, saab vaid prokurör otsustada, kas isiku süü on väike ning kas edasiseks menetlemiseks on avalik huvi. Nimetatute puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega ja nende sisustamine jääb menetlusotsuse vastuvõtja kaalutlusõiguse piiridesse. Tegemist on kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselt mittemõõdukas (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-85-04, p 15). Seega tuleb edasikaebemenetluses kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja normivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.
2. Ringkonnaprokuratuuri otsus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ja kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanu realiseeris oma õiguse pöörduda kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole ja tal on olnud õigus ning võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Asjaolu, mille kohaselt süüdlast ei karistata kaebaja soovil kriminaalkorras või talle riigi poolt pandud kohustused ei ole kaebajale meelpärased või tema varalisi nõudmisi ei peeta täies mahus põhjendatuks, ei ole tema õiguste rikkumine. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm asjas nr 3-1-1-18-06 p 7).
3. Avalik menetlushuvi puudub üldiselt kuritegude puhul, kus isiku süü ei ole suur ning on olemas reeglina juhtudel, kus menetluse jätkamine on vajalik üld- või eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Nende üle otsustamine kuulub aga menetlusotsuse vastu võtnud prokuröri pädevusse. Käesolevalt ei ole üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt vajalik menetluse jätkamine, sest kuritegu ei ole toime pandud isikute poolt, kelle suhtes peab avalikkusel olema kuriteo asjaoludega seonduvalt kõrgendatud usaldus ning isikute karistamine ei ole vajalik ka õiguskorra kaitsmine huvides, sest kohustuse panemisega kahtlustatavatele on riik piisavalt täitnud temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas edasine menetluse jätkamine juhul, kui kahtlustatavate poolt täidetakse neile pandud kohustused. 4

§ 121lg 2 p 2 järgi.

1. Nõustuda ei saa kaebuses toodud seisukohaga, mille kohaselt esineb asjas avalik menetlushuvi seetõttu, et õigushüve, mida on rünnatud, asub põhiseadusega kaitstud sfääris. Iga kuriteoga kahjustatakse suuremal või vähemal määral mingit kannatanu õigushüve ning avaliku huvi esinemise või puudumise üle tuleb otsustada iga konkreetse kriminaalasja puhul selle tehiolusid hinnates.
2. Kriminaalmenetluse lõpetamisel kahtlustatavate poolt võetud kohustuse puhul ei ole tegemist umbmäärase lubadusega, nagu kaebaja seda nimetab. Tegemist on riigi poolt kahtlustatavale pandud ja viimase poolt aktsepteeritud konkreetse, ajaliselt ja summaliselt fikseeritud kohustusega, mille täitmata jätmise korral kriminaalmenetlus jätkub. Täiendavalt, kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel ei eelda kahtlustatava poolt süü omaksvõttu ega kannatanu ees vabandamist. Vabandamata jätmine ei mõjuta süü suurust ega välista avaliku menetlushuvi puudumist. Kahtlustatavad ei ole eitanud neile etteheidetava teo toimepanemist, vaid esitasid omapoolse versiooni juhtunust ja selgitasid, miks nende arvates ei pannud nad toime kuritegu. Nii on W selgitanud, et lähtus arvamusest, et kuna Xl puudus kehtiv üürileping ning sissekirjutus, siis ei tohtinuks ta vastu korteri omaniku soove seal viibida, ning kuna temal oli kehtiv üürileping, siis just tema võis seal viibida. Kahtlustatav soovis ka veenduda, et korteris olevad tema soetatud asjad on alles. Probleemi lahendamiseks oli kahtlustatav kontakteerunud ka politseiga, kust selgitati, et tsiviilasjadega politsei ei tegele. X abil korterisse sisenemisega oli nõus ka korteri omanik. Kahtlustatav palus mitmeid kordi kannatanult, et too lahkuks rahulikult ja andis selleks piisavalt aega. Ka C ütluste kohaselt palusid nad kannatanul asjad pakkida ja korterist lahkuda. Tund aega hiljem palusid nad uuesti uks avada ning oma asjadega korterist lahkuda, sh selgitas W, et kohale tuleb politsei ning X. Kahtlustatavate ütlusi kinnitas ka tunnistaja Z. Eeltoodud asjaolud on välja toonud ka ringkonnaprokuratuur ning neile tuginedes põhjendatult leidis, et kahtlustatavate süü ei ole suur. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale
3. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X esindaja Indrek Kukk, kes taotleb Riigiprokuratuuri
4. juuli
5. a määruse ja Põhja ringkonnaprokuratuuri
6. mai
7. a määruse tühistamist ning kriminaalmenetluse läbiviimise jätkamist

§ 266

lg 2 p 1 ja

§ 314lg 1 järgi W ja C suhtes.

Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 18.

§ 314

koosseis eeldab sellise olukorra tekitamist, mis muudab isikul võimatuks eluruumi kasutamise. Olukorras, kus isik on vägivalda kasutades eluruumist välja tõstetud, ei saa asuda seisukohale, et tal olnuks võimalik eluruumi edasi kasutada. Eluruumi edasi kasutamine eeldaks uue luku eemaldamist, kusjuures endiselt säiliks oht, et tema suhtes võidakse uuesti füüsilist vägivalda kasutada. Ei saa eeldada, et isik seaks end teadlikult ohtu. Koju sissemurdmine tekitab inimestes trauma ja taoliste juhtumite puhul soovitatakse isikutel pöörduda ohvriabi spetsialisti poole. 19. Ei saa olla vaidlust selles, et praegusel juhul vastab kahtlustatavate tegevus

§ 121lg 1 5

§ 121

lg 1 on suvaline ja formaalne teokirjeldus, mis tähendab, et tervisekahjustuse kui tagajärje tegelik saabumine ei oma tähtsust. Praegusel juhul saabus ka tervisekahjustus, mis on fikseeritud meditsiinitöötaja poolt, samuti valuaisting. Seega esineb

§ 121

lg 1 p-s 1 sisalduvale koosseisule vastav tegu ehk kehaline väärkohtlemine, mille tagajärjel tekitati kannatanule valu. Kuivõrd valuaisting on subjektiivne, saab seda tunda vaid kannatanu isiklikult. Siiski põhjustab objektiivse kõrvalseisja seisukohalt löök alati valu. Juhul kui täiskasvanud inimene nügib, tõukab või lööb kedagi trepil, siis on naiivne väita, et tema jaoks oli ettenägematu, et kannatanu võib trepist alla kukkuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik toimunule jätta karistusõiguslikult reageerimata.

1. Avalikku menetlushuvi puudutavas osas jääb kaebuse esitaja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses toodud seisukohtade juurde, leides, et käesolevalt esineb avalik menetlushuvi ning kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 lg 7 alusel ei ole põhjendatud. Nõustuda ei saa prokuratuuri väitega, et mida kaugemale ajaliselt toimepandud tegu menetlusotsustuse vastuvõtmisest jääb, seda suurem on võimalus arvestada seda isiku süü suurust ja avalikku menetlushuvi vähendavana, mis omakorda võimaldab lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 202 järgi. Vaidlus puudub selles, et tegu pandi toime üle kahe aasta tagasi. Kannatanu ei ole menetlust venitanud, iseenesest lihtsa kuriteo menetlemine on viibinud eelkõige menetlejast tulenevatel asjaoludel. Perioodid, mil kannatanu on Eestist eemal viibinud, on tingitud eelkõige sellest, et kuriteo tulemusena jäi ta ilma oma kodust Eestis ja lähedastest suhetest lapsega.
2. Alusetud on Riigiprokuratuuri väited, justkui oleks teo toimepanemiseni viinud sündmused saanud alguse eelmisel päeval asetleidnud sündmustest, millega seonduvalt esitati Xle kriminaalasjas nr 22231701716 kahtlustus

§ 121lg 2 p 2 järgi Q kehalises väärkohtlemises.

Tegemist oli valekaebusega sündmuse kohta, mis aset ei leidnud ning menetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. 22. Väide, justkui oleksid kahtlustatavad oma hinnangu kohaselt õiguspäraselt käitunud, on kohatu. Seaduse mittetundmine ei vabasta isikuid vastutusest. Enamgi veel, puuduvad tõendid selle kohta, et isikud oleksid vähimalgi määral üritanud kontrollida, kas nende tegevus on mingil moel õigustatud. Eeltoodu asemel vormistatu fiktiivne üürileping, mis viitab selgelt kavatsusele

§ 16lg 2 mõttes.

23. Riigiprokuratuur on jätnud vastamata kaebuses toodule, mille kohaselt on prokurör, asudes ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, ületanud oma volitusi ja seda eriti mittevaralise kahju osas. Eeltoodud osas jääb kaebuse esitaja ka varasemas menetluses, sh Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses toodud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6

§ 314

lg 1 alusel on menetlejad lähtunud Riigikohtu praktikast ja kriminaalasjas seni tuvastatud faktilised asjaolud ei anna alust väita, et materiaalõigust on tõlgendatud ilmselgelt ebaõigesti. Samuti heidetakse kaebuses kahtlustatavatele ette, et kannatanule põhjustati ebaseaduslikult eluruumi sisenemise järel füüsilisi vigastusi. 25. Riigiprokuratuur on tuginevalt kriminaalasjas kogutud tõenditele leidnud, et kahtlustatavad ei ole X suhtes pannud toime

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu.

Ka siin jäävad prokuratuuri põhjendused diskretsiooniruumi piiridesse selles osas, kas tegu on süüdistuse esitamiseks piisavalt tõendatud. Seejuures viidatakse asjakohaselt sellele, et kannatanu ütlused ja selgitused on olnud vähemalt osaliselt vastuolulised selles osas, kes ja kuidas talle vigastusi või valu põhjustas. Samuti kaalub prokuratuur subjektiivse küljega seonduvat. Võttes arvesse seda, et tema ütlusi ei kinnita eelduslikult erapooletu sündmuse pealtnägija ehk X OÜ töötaja, esineb põhjendatud kahtlus, et tegu pandi toime kannatanu kirjeldatud viisil. Pelgalt asjaolu, mille kohaselt fikseeriti vahejuhtumi toimumise päeva hilisõhtul kannatanul haiglas pindmised vigastused, ei anna infot nimetatud vigastuste tekkemehhanismi kohta. Märkimist väärib ka kahtlustatava C videosalvestise asitõendi vaatlusprotokollist nähtuv, kus kannatanu ütleb Wle, et viimane teda lööks, mille peale W vastab, et ta ei löö kannatanut. Kõiki nimetatud asjaolusid arvestades on Riigiprokuratuur põhjendatult leidnud, et kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole piisavat alust leida, et kahtlustatavad panid toime

§ 121lg-s 1 sätestatud valu tekitavat kehalist väärkohtlemist.

26. Samuti nõustub ringkonnakohus üldjoontes Riigiprokuratuuri põhjendustega osas, mis puudutab kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel

§ 266lg 2 p 1 järgi.

Võttes arvesse, et kannatanut ei ole süüdi tunnistatud Q kehalises väärkohtlemises, ei saa seda asjaolu siiski pidada tõendatuks ka praeguses menetluses isikute süü suuruse hindamisel. Kaebuses toodud kahjulikud tagajärjed kannatanule – Eestis elukohast ilmajäämine ja lapsega suhete katkemine – ei ole seejuures vahetult seostatavad kuriteo ehk ebaseadusliku sissetungi asjaoludega (äärmisel juhul väljatõstmisega, milles on aga kriminaalmenetlus lõpetatud teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu). Kriminaalmenetluse lõpetamisel ei lahenda prokuratuur (ega ka kohus) tsiviilhagi rahuldamise küsimust, vaid hindab kuriteoga tekitatud kahju. Ülejäänud osas, s.o vastava hinnanguga mittenõustumisel, saab kannatanu esitada hagi kohtusse tsiviilkohtumenetluses. Praegusel juhul ei ole kahju suuruse ja selle hüvitamise kohustuse määramisel rikutud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust, mh vastab mittevaralise kahju suurus väljakujunenud kohtupraktikale. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel, s.o ka kahju hüvitamata jätmisel, saab prokuratuur kriminaalmenetlust uuendada. 27. Kuna Riigiprokuratuuri määrus jääb muutmata, jäävad kannatanu menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7