Obsah (7)

§ 168§ 162§ 163§ 657§ 651§ 654§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Kairi Piirisild ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 06.05.2024, Tallinn Kohtuasja

) § 162 lg 4). Kuna hagejad ja kostja on naabrid, siis oleks ebaõiglane mõista kostja kulud välja hagejatelt olukorras, kus konflikti on osaliselt põhjustanud kostja oskamatus enda kavatsustest selgesõnaliselt naabritele teada anda ning leida enne tegutsema asumist kõigi huve arvestav kokkulepe. Hagejate apellatsioonkaebus

1. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Maakohus leidis õigesti, et võrkaed on piirirajatis AÕS § 151 mõttes. Hagejad leiavad, et ka hekk on piirirajatis. AÕS § 151 lg 1 järgi võib asi olla ühiskasutuses, sõltumata selle kuuluvusest (omandiõigusest). YYY elamu
3. aasta projekt tõendab, et elamu projekteerimisel ja vastava ehitusloa taotlemisel oli kostjal plaanis ümbritseda YYY kinnistu võrkpiirde ja piirdehekiga. Elupuude oksad kasvasid läbi võrkaia. Sellega realiseerus kostja plaan „ehitada heki sisse võrkpiire“. Selle tulemusel tekkis piirdekonstruktsioon, mis koosnes piirdehekist ja selle sisse ehitatud piirdeaiast.
4. Antud juhul kasutasid võrkpiiret ja piirdehekki mõlemad pooled kinnistute teineteisest eraldamiseks, turvalisuse ja privaatsuse tagamiseks ning tuulemüürina. AÕS § 151 lg-st 3 tulenevalt ei võinud kostja piirdeaeda ja piirdehekki hagejate nõusolekuta kõrvaldada ega muuta. 5 2-21-19328
5. Kostja rikkus piirirajatise (võrkaia ja heki) eemaldamisega õigusvastaselt hagejate turvalisust, privaatsust ja omandiõigust. Kostja tegutses vastuolus hea usu põhimõttega ning tahtlikult heade kommete vastaselt. Kostja õigusvastane tegevus seisnes lisaks järgnevas. Piirirajatise eemaldamisel sisenes kostja korduvalt hagejate territooriumile hagejate nõusolekuta. Pärast piirirajatise eemaldamist sisenesid hagejate territooriumile kostja suur Saksa lambakoer ja kass. Pärast piirirajatise eemaldamist filmis kostja hagejaid ebaseaduslikult ja provotseeris konflikti. Piirirajatise eemaldamise tulemusel avanes kostja kinnistult ja maja akendest piiramatu vaade kogu hagejate territooriumile, majatagusele puhkealale ja aiale. Kohtumenetluse kestel jätkas kostja õigusvastast tegevust, s.o lõikas ülejäänud piirdeheki 1,2 m kõrguseks. Kostja vastutab hagejate ees VÕS § 1045 lg 1 p-de 4, 5, 7 ja 8 alusel. Kostja vastutab hagejatele õigusvastaselt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest.
6. Tõendatud ei ole, et võrkaed oli vana, amortiseerunud ja vajas vahetamist. Kostja ei ole tõendanud, et läbi aia kasvanud heki eemaldamine ilma, et eelnevalt osaliselt eemaldataks võrkaed, ei olnud võimalik. Hagejad toovad ka välja, et 14.07.2021 eemaldas kostja piirdeaia mitte ainult seal, kus hekk kasvas, vaid ka seal, kus hekki ei olnud üldse (kinnistu nurgas). Asjaolu, et puude oksad kasvasid läbi traataia kinnitab hageja väidet, et hekk ja aed moodustasid tervikliku piirdekonstruktsiooni. Siiski ei tulene sellest, et puude eemaldamiseks oli vajalik võrkaia eelnev eemaldamine. Kui kostja suutis võrkaia läbi okste välja tirida, siis sama edukalt suudaks ta ka raiutud puude oksad läbi aia välja tõmmata.
7. Heki eemaldamiseks puudus vajadus. Hekk ei olnud vana. Heki kohasel hooldamisel ja pügamisel on võimalik hoida Brabanti elupuid soovitud kõrguses umbes 20 aastat. Päikesevarju vähendamiseks, säilitades seejuures naabrite ja enda privaatsust, võis kostja lõigata elupuid nt 2 m kõrgusele. See oleks olnud mõistlik lahendus, millele hagejatel ei oleks vastuväiteid. Kui kostjal oli mingil arusaamatul põhjusel vältimatult vajalik enda piirdehekk täielikult eemaldada, siis heade kommete ja hea usu põhimõttest lähtudes oleks ta pidanud sellest hagejatele piisava ajavaruga ette teatama nii, et hagejatel tekiks mõistlik võimalus enda kinnistul piirdehekk istutada.
8. Kohus ei hinnanud kostja suhtumist hagejatesse pärast rikkumist.
9. Pärast võrkaia taastamist loobusid hagejad võrkaia taastamiskulude hüvitamise nõudest, vähendades varalise kahju nõuet 1390 euro võrra. Seega oleks kohus pidanud

§ 168

lg 5 alusel jätma 16.05.2022 seisuga hagejate kantud menetluskulud vähemalt osaliselt (nt ½ ulatuses) kostja kanda. Kostja vastuapellatsioonkaebus

1. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha asjas uus otsus, millega jätta menetluskulud hagejate kanda.
2. Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud hagejate kanda (

§ 162lg 1, § 162 lg 4, § 163 lg 2).

Maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hagejad andsid nõusoleku võrkaia eemaldamiseks. Kostja oli nõus kohtu ettepanekul õigusrahu huvides kompromissi sõlmima, kuid hagejad keeldusid sellest. Vastustajate seisukoht

1. Kostja vaidleb hagejate apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. 6 2-21-19328 Ebaõige on väide, et alates kinnistu omandamisest
2. aastal oli XXX ja YYY kinnistute piiriks 3 m kõrgune hekk. Kui hagejad ostsid vaidlusaluse kinnistu, siis hekk puudus. YYY elamu
3. aasta projekti puhul on tegemist üksnes juhistega selle kohta, millist piiret võib valida ja paigaldada. Kohtumenetluse ajal oli tegemist heki pügamisega kostja poolt (puid välja ei juuritud, vaid tegemist oli tagasilõikamisega). Hekk on kostja kinnistu pinnast kahjustanud. Heki pügamine oli hädavajalik. Ebaõige on, et hekk on piirdeaiast väidetavalt umbes 15 cm kaugusel, hekk on võrkaiast poole võrra kaugemale istutatud. Võrkaed vajas väljavahetamist. Ebaõige on väide, et võrkaed eemaldati ilma hagejate kooskõlastuseta.
4. Hagejad vaidlevad kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 31.
5. Menetluskulude hagejate kanda jätmiseks alus puudub. Pärast võrkaia ja heki taastamise hinna hüvitamisele suunatud hagi esitamist rahuldas kostja osaliselt haginõude võrkaia taastamisega. Tegemist oli sisuliselt poole haginõude rahuldamisega, sest hagi aluseks oli rikkumine, mis seisnes võrkaia ja heki eemaldamises. Kuivõrd võrkaed oli kostja poolt pärast hagi esitamist taastatud ja hagejad loobusid selles osas hagist, siis ainuüksi selle tõttu võis kohus jätta menetluskulud poolte endi kanda. 31.
6. Põhjendamata on kostja väide, et ta oli nõus kompromissi sõlmima. Vastuapellatsioonkaebusest ei selgu, millistel tingimustel oli kostja nõus kompromissi sõlmima. Hagejad olid ja on nõus sõlmima kompromissi tingimusel, et kostja taastab rikkumisele eelnenud olukorra ja tasub mõistliku hüvitise hagejatele tekitatud moraalse kahju eest. Sellise mõistliku kompromissiga kostja nõus ei olnud. 31.
7. Pärast võrkaia eemaldamist (14.07.2021) muutus hekk automaatselt piirirajatiseks AÕS § 151 lg 1 mõttes. Ainuke asi, mis kahte kinnisasja pärast võrkaia eemaldamist eraldas, oli hekk. Seega ei võinud kostja hekki ilma hagejate nõusolekuta 15.07.2021 kõrvaldada AÕS § 151 lg 3 järgi. Kostja ei ole tõendanud tema kinnistu olulist kahjustamist ühises kasutuses oleva võrkaia ja piirdeheki poolt. Kostja ei ole tõendanud, et piirdehekk oleks aastaringselt varjutanud päikese kogu kinnisasjal. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jagab menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile (

§ 163lg 1 teine alternatiiv).

Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2, p 2¹).

Hagejate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus jagab apellatsiooniastme menetluskulud. 33. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles maakohtu otsus on vaidlustatud (

§ 651lg 1).

Kuna hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse tervikuna ning kostja vaidlustas otsuse menetluskulude jaotuse osas, siis on maakohtu 28.08.2023 otsus vaidlustatud tervikuna ning ringkonnakohus kontrollib seda täies ulatuses.

1. Ringkonnakohus piiritleb esmalt, mis on asjas sisuliselt vaidluse all. Maakohus on tuvastanud ning vaidlus puudub, et kostja omandas talle kuuluva kinnistu (YYY, Tallinn) 13.04.2004 (I kd, tl 6) ning hagejad omandasid neile kuuluva kinnistu (XXX, Tallinn) 7 2-21-19328 18.03.2011 (I kd, tl 5). Hagejad ja kostja on naabrid, kelle kinnistute vahel oli võrkaed ja elupuuhekk. On tuvastatud ja puudub vaidlus, et kostja võttis võrkaia maha 14.07.2021 ning lõikas võrkaiast u 15-20 cm kaugusele tema kinnistu poolele istutatud ja u 3 meetri kõrguse elupuuheki maha 15.07.
2. Samuti on tuvastatud, et kostja taastas piirdeaia
3. a aprillis. Hagejad pidasid oma varaliseks kahjuks aia ja heki taastamise maksumust. Mittevaraline kahju tekkis hagejate väitel eelkõige seetõttu, et aia ja heki mahavõtmisega kaotasid nad privaatsuse ja turvatunde. Pärast aia taastamist loobusid hagejad aia taastamise kulu nõudest. Hagejad ja kostja vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas nende kinnistute vaheliseks piirirajatiseks oli üksnes võrkaed või võrkaed ja hekk koos. Vastusest sellele küsimusele sõltub, kas heki mahavõtmisega sai hagejatele tekkida varaline ja/või mittevaraline kahju. Kohus peab hindama ka seda, kas hagejatele tekkis tulenevalt aia mahavõtmisest mittevaraline kahju. Ringkonnakohus käsitleb esmalt küsimust, kas lisaks võrkaiale oli hagejate ja kostja kinnistute vaheliseks piirirajatiseks ka elupuuhekk ning kas on alust hagejate varalise kahju nõude rahuldamiseks (I). Teisena hindab kohus hagejate mittevaralise kahju nõuet (II). Viimasena jagab kohus menetluskulud (III). I Hagejate ja kostja kinnistute vaheline piirirajatis. Varalise kahju nõue
4. Ringkonnakohus märgib esiteks, et maakohus on tuvastanud, et poolte kinnistute vaheliseks piirirajatiseks oli võrkaed. Kuna kostja taastas
5. aasta aprillis võrkaia, siis võtsid hagejad hagi võrkaia taastamise maksumuse nõudmise osas tagasi ning maakohus tegi selle kohta 06.06.2022 määruse (I kd, tl 158 ja pöördel). Kuna pooled ei ole asjaolu, et võrkaed tähistas kinnistute vahelist piiri, vaidlustanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega selles osas, ei pea ringkonnakohus seda küsimust täiendavalt käsitlema (

§ 654lg 6).

Ringkonnakohus lähtub järgenvalt sellest, et võrkaed oli piirirajatis AÕS § 151 tähenduses.

1. Maakohus asus seejärel tõendeid hinnates seisukohale, et kuna on tõendatud, et elupuud olid istutatud võrkaiast kostja kinnistu poole ning kuulusid kostjale, siis ei olnud need ühiskasutuses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on selliselt materiaalõigust vääralt kohaldanud. Asjaolu, et tegemist ei ole piiril kasvavate põõsastega (AÕS § 150), ei tähenda automaatselt, et tegemist ei võiks olla ühiskasutuses oleva piirirajatisega AÕS § 151 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et lõppastmes on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et konkreetne elupuuhekk ei olnud piirirajatis, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta. Ringkonnakohus asendab maakohtu otsuse põhjendused järgnevalt oma põhjendustega.
2. Ringkonnakohus märgib esmalt, et poolte vahel puudub vaidlus, et võrkaed oli püstitatud ja hekk oli istutatud kostja poolt. Kostja on tõendanud, et
3. aastal oli kinnistute vahel üksnes võrkaed (I kd, tl 143,144). Kostja väitis, et ta istutas heki millalgi
4. aastal (I kd, tl 141 pöördel). Hagejate esitatud fotolt nähtub, et
5. aastal on võrkaiast kostjapoolsele kinnistule istutatud elupuuhekk, mis on sel ajal võrkaiast madalam (I kd, tl 72). Hagejad ise on kinnitanud, et hekk oli istutatud 15-20 cm kaugusele võrkaiast ning elupuude tüved väljusid maast kostja kinnistul, kes oli ka heki istutanud (I kd, tl 90; vt ka II kd, tl 33 pöördel, tl 34, hagejate esindaja, ajamärge 00:50:20). Seega on tõendatud, et tegemist ei olnud AÕS § 150 mõttes piiril olevate puudega, vaid hekk kuulus kostjale.
6. Edasi tuleb hinnata, kas käesoleval juhul sõltumata sellest, et heki istutas kostja enda kinnistule, kuulus hekk hagejate ja kostja ühiskasutusse kui piirirajatis. Nimelt ei välista AÕS § 151 lg 1, et piirirajatiseks võib olla ka hekk, mis on vaid ühe kinnistuomaniku omandis. Seega on käesoleva asja lahendamisel oluliseks faktoriks mitte heki kuuluvus, vaid see, kas hagejate 8 2-21-19328 ja kostja kinnisasi olid eraldatud asjaomase hekiga, lisaks sellele, et need olid eraldatud võrkaiaga.
7. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et lisaks võrkaiale oleks ka hekk olnud piirirajatiseks.
8. Kohus toob esmalt välja, et hagejad on esitanud maakohtu menetluses ja ka apellatsioonkaebuses heki kohta vastukäivaid seisukohti. Ühelt poolt tuginesid hagejad kostja elamu
9. a projektile, milles on haljastuse ja heakorrastuse alajaotuses märgitud, et krunt ümbritsetakse põhilises osas võrkpiirde ja piirdehekiga, mille kõrgus on 1,2-1,5m. Võrkpiire oli mõeldud nii, et see kasvaks heki sisse (I kd, tl 117 pöördel). Hagejad leidsid ja väidavad ka apellatsioonkaebuses, et see projekt tõendab, et aed ja hekk on mõlemad mõeldud piirirajatiseks (I kd, tl 168, II kd, tl 110). Samal ajal väitsid hagejad vastuseks kostja väitele, et hekk ei tohiks detailplaneeringu (ja projekti) järgi niikuinii olla kõrgem kui maksimaalselt 1,5m, et projekti näol on tegemist kostja enda plaanidega maja ehitamisel ja haljastuse korraldamisel ning see ei ole hagejatele siduv (I kd, tl 90, tl 168). Hagejad kinnitasid, et ka kostja enda tegevus viitab selgelt sellele, et kostja ei pidanud haljastuse plaani endale siduvaks (I kd, tl 90, tl 168). Apellatsioonkaebuses väidavad hagejad aga, et kostja on teostanud projektis toodud plaani (II kd, tl 110). Hagejad väidavad seejuures, et kostja istutatud hekk muutus (aja jooksul) piirirajatiseks, kuna selle oksad kasvasid läbi võrkaia nii tihedalt, et puude raie ilma võrkaed kahjustamata oli võimatu (II kd, tl 110 pöördel). Samuti väidavad hagejad, et kuna kostja ei ole tõendanud heki rajamise ühtegi muud eesmärki, siis saab see olla vaid piirihekk (I kd, tl 168). Hagejate väitel kasutasid mõlemad naabrid võrkpiiret ja hekki kinnistute teineteisest eraldamiseks, turvalisuse ja privaatsuse tagamiseks ning tuulemüürina (II kd, tl 110 pöördel).
10. Kostja omakorda on tõendanud, et erinevalt
11. a projektist eraldas veel
12. aastal kostja kinnistut hagejate tulevasest kinnistust üksnes võrkaed. Samuti on kostja tõendanud, et
13. aastal ei istutatud hekki kogu piirdeaia ulatuses, st piirirajatiseks oli üksnes võrkaed. Asjaolu, et osaliselt eraldas kinnistuid vaid võrkaed (st, et 6-7m ulatuses hekki ei olnud) on tõendatud tunnistajate ütlustega (vt Liudmila Shulha ütlused, II kd, tl 44, ajamärge 00:43:38; tunnistaja Tatjana Paapi ütlused, II kd, tl 45 pöördel, ajamärge 02:01:31).
14. Ringkonnakohus nõustub hagejate väitega, et kostja elamu projekt ei ole hagejatele siduv. See tähendab, et hagejad ei saaks sellele tuginedes nõuda kostjalt projekti täitmist ja piirdeheki istutamist. Projekt ei ole siduv ka kostjale, kes võib lõppastmes ise otsustada, kuidas ta oma kinnistul haljastust teostab (arvestades seejuures naabrusõigustega). Seda tõendab ka juba märgitud asjaolu, et kostja piiras oma kinnistu XXX poolt esialgu vaid võrkaiaga ning ei istutanud ka hiljem hekki terve piirdeaia ulatuses. Lisaks nähtub tõenditest, et kostja on heki istutanud millalgi
15. aastal ning veel
16. aastal oli see aiast madalam ning aed ja aiapostid olid selgelt nähtavad (I kd, tl 72). Seega ei saanud hagejatel kinnistu omandamisel (
17. aastal) ega elamu ehitama hakkamise ajal (väidetavalt
18. aastal) tekkida arusaama, et piirirajatiseks on võrkaed koos 3-meetrit kõrge hekiga, mis tagab lisaks piirdeaiale nende kinnistu privaatsuse. Käesolevas asjas tuginevad hagejad aga eelkõige sellele, et 3-meetrine hekk oli „kasutusel hagejate poolt nende privaatsuse tagamiseks“ (II kd, tl 33, ajamärge 00:30:54). Sellist hekki aga kinnistu omandamise ajal ei olnud ning sellist hekki ei näinud ette ka kostja elamu projekt. Seega, kui hagejad ühelt poolt tuginevad kostja elamu projektile, siis kõnealuse projekti alusel võinuks kostja kinnistule istutatav hekk olla maksimaalselt 1,5m kõrge.
19. Hagejad möönavad, et kinnistu ostmise hetkel olid puud väga noored, kuid leiavad, et tol hetkel ei omanud see tähtsust (st et hekk oli madal), sest nende privaatsust rikuti
20. aastal 9 2-21-19328 (II kd, tl 34, ajamärge 00:50:20, tl 34 pöördel, 01:15:51). Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et asjas ei oma tähtsust see, milline oli kinnistute vaheline piir ajal, mil hagejad oma kinnistu omandasid. Vastupidi, tähtsust ei oma piirirajatise määratlemisel see, milliseks kostja istutatud hekk muutus, st et see kasvas
21. aastaks seetõttu, et kostja ei olnud seda (kohaselt) püganud, kõrgeks ja laiaks. Kuna käesoleval juhul oli kinnistute piirirajatiseks AÕS § 151 lg 1 tähenduses võrkaed, mille kostja oli püstitanud kinnistuid piiravaks rajatiseks millalgi ajaliselt enne seda, kui hagejad oma kinnistu omandasid, siis ei muutunud hekk ajas (ülemäära suureks kasvades) täiendavalt piirirajatiseks. Korrektne ei ole hagejate väide, et nad „ostsid kinnistu juba koos piirdeaia ja hekiga“ (I kd, tl 41). Hagejate endi esitatud fotoga on tõendatud, et
22. aastal olid võrkaed ja hekk selgelt eristatavad, samuti oli hekk madal ega taganud mingit privaatsust.
23. aastal ei saanud olla kahtlust, et hekk ei ole piirirajatis. Ringkonnakohus võtab arvesse ka kostja väidet, et hekki ei istutatud samas pikkuses, kui oli hagejate ja kostja kinnistu vaheline piir. See asjaolu toetab kostja väidet, et hekk ei olnud mõeldud dubleerivaks piirirajatiseks. Ringkonnakohus ei nõustu ka sellega, et hekk muutus piirirajatiseks pärast seda, kui võrkaed maha võeti, nagu on väitnud hagejad (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu istung, II kd, tl 156 pöördel, ajamärge 00:18:11). Mis tahes piirilähedane objekt ei muutu sellest piirirajatiseks, kui tegelik piirirajatis võetakse maha.
24. AÕS § 151 lg 3 teise lause kohaselt, kui asi on vajalik ühe naabri huvides, ei või seda asja tema nõusolekuta kõrvaldada ega muuta. Kuigi käesoleval juhul pidasid hagejad hekki enda huvides vajalikuks, kuna see tagas neile kostja kinnistu suhtes mugava privaatsuse, siis kuna tegemist ei olnud piirirajatisega, siis AÕS § 151 lg 3 ei kohaldu ning hagejate nõusolekut heki mahavõtmiseks (erinevalt aia mahavõtmisest) kostja küsima ei pidanud.
25. Kohtu järeldust, et hekk ei olnud piirirajatis, ei muudaks see, kui oleks tõendatud, et hagejad hooldasid heki nende kinnistule jäävat osa. Hagejad on oma 16.01.2022 menetlusdokumendis kinnitanud, et nad ei ole kunagi heki hooldamise osas mis tahes kokkuleppeid kostjaga sõlminud. Hagejad tegelesid vaid nende kinnistule ulatuvate okste hooldamisega vastavalt vajadusele (I kd, tl 40 pöördel). Ka kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et hagejate ja kostja vahel ei ole heki hooldamises mingit kokkulepet kunagi olnud (II kd, tl 157, ajamärge 00:23:27). Kohus märgib, et piiri ümbruses olevaid puid reguleerib AÕS § 149, mille
26. lõike kohaselt on kinnisasja omanikul õigus ära lõigata ja endale võtta naaberkinnisasjalt tema kinnisasjale ulatuvad puude ja põõsaste juured, oksad ja viljad, kui need kahjustavad kinnisasja kasutamist ja naaber ei ole neid hoiatusele vaatamata selleks vajaliku aja jooksul kõrvaldanud. Seega asjaolu, kui hagejad pügasid nende kinnistule ulatuva heki endapoolset külge (nt I kd, tl 15; II kd, tl 156 pöördel, ajamärge 00:18:11), ei muuda hekki piirirajatiseks.
27. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et elupuuhekk ei olnud piirirajatis AÕS § 151 tähenduses, siis on hagejate varalise kahju nõue – heki taastamise maksumus – alusetu ning kohus ei pea hindama kahjunõude suurust. Ringkonnakohus märgib siiski, et käesoleval juhul on hagejad nõudnud 2-meetrise heki taastamise maksumust, mille nad soovivad istutada mitte piirirajatisena, vaid võrkaiast kaugemale oma kinnistule (I kd, tl 41). Juhul kui tegemist oleks olnud heki kui piirirajatisega, siis saanuks hagejad taotleda vaid piirirajatise taastamist või saanud ise taastada piirirajatise, millisel juhul tuleks mõlemal naabril kanda piirirajatisega seotud kulusid. Seega on hagejate hagiavaldus vastuoluline ka selles osas, et nad väidavad, et kostja kinnistul olnud hekk oli piirirajatis, kuid ise soovivad taastada heki enda kinnistul selliselt, et see ei oleks piirirajatis.
28. Kuna ringkonnakohus ei pea hekki piirirajatiseks, siis ei vasta kohus menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes hagejate väidetele, mis seonduvad sellega, kas kostjal oli vajadus hekki 10 2-21-19328 pügada või mitte ning millised on Kakumäe piirkonnas kinnistute vahel asuvad hekid üldiselt. Need asjaolud ei oma käesoleva asja lahendamise seisukohast tähtsust. II Mittevaralise kahju nõue
29. Hagejad on esitanud ka mittevaralise kahju nõuded. Mittevaraline kahju tekkis hagejate hinnangul sellest, et piirdeaia ja heki eemaldamisega kadus hagejate privaatsus, kostja koer ja kass pääsesid hagejate kinnistule, tekitades ohtlikke olukordi, ning kostja käitumine hagejate suhtes oli ka muidu heade kommete vastane. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud mittevaralise kahju nõuded rahuldamata.
30. Esiteks ei saanud hagejatel tekkida mittevaralist kahju heki eemaldamise tõttu, kuna heki mahavõtmine kostja poolt ei olnud õigusvastane.
31. Kuigi puudub vaidlus, et võrkaed oli piirirajatiseks ning kostja oleks pidanud saama selle mahavõtmiseks hagejate nõusoleku (AÕS § 151 lg 3), ei ole hagejad tõendanud, milles seisnes aia mahavõtmisega kaasnev mittevaraline kahju. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud asjaomase mittevaralise kahju välja mõistmata.
32. VÕS § 128 lg 1 kohaselt kuulub hüvitamisele ka mittevaraline kahju. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 näeb ette, et mh isiku tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 4 kohaselt asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
33. Käesoleval juhul oli võrkaed püstitatud kostja poolt, seega ei saanud olla mingeid erandlikke asjaolusid, miks aia mahavõtmine oleks tekitanud hagejatele mittevaralist kahju tulenevalt sellest, et hagejatel oli selle suhtes eriline huvi isiklikel põhjustel (VÕS § 134 lg 4). Hagejate väide privaatsuse kadumise kohta ei ole seotud aia mahavõtmisega, vaid hagejate väidetest nähtub, et privaatsuse rikkumist on seostatud kolm meetrit kõrge heki mahavõtmisega.
34. Hagejad ei ole tõendanud ka seda, et aia mahavõtmine oleks kahjustanud nende tervist VÕS § 134 lg 2 tähenduses. Mis puudutab väidet, et pärast aia mahavõtmist pääses hagejate kinnistule kostja (kuri) koer, siis on hagejate esitatud videoga tõendatud, et koer tuli korra üle hagejate kinnistu piiri ning läks siis kostja kinnistule tagasi (hagiavalduse lisaks 6 ja 7 olevad videod). Kostja tütar Tatjana Paap on tunnistajana andnud ütlusi selle kohta, et kostja maatükk on jagatud kaheks ning koer viibib eraldi piiratud alal, millelt saab teda välja lasta ainult inimene. Konkreetsel juhul jätsid lapsed värava lahti ja koer pääses hagejate kinnistule (II kd, tl 45, ajamärge 01:47:05). Hagejad ei ole tõendanud, et kõnealusest juhtumist oleks tekkinud kahju, mis oleks käsitatav mittevaralise kahjuna. Mis puudutab väidet, et kostja kass pääses aia mahavõtmise tõttu hagejate kinnistule, siis ka see asjaolu ei saa olla mittevaralise kahju tekkimise aluseks. Kostja on väitnud ning esitanud fotod oma väite tõendamiseks, et hagejate kinnistu on teistest külgedest avatud, st kelle tahes kassid või muud loomad võivad hagejate kinnistule pääseda (I kd, tl 59, 62-65). Hagejad ei ole sellele menetlusdokumendile esitatud vastuses eitanud, et nende kinnistu lõunapoolses osas puudub piirdeaed (I kd, tl 70 pöördel). 11 2-21-19328
35. Hagejate väide, et nad ei saanud piirdeaia puudumise tõttu oma kinnistut 10 päeva kasutada (kuna nad ei julgenud aeda minna), on paljasõnaline ning tõendamata. Väited, et kostja on hagejaid ebaseaduslikult filminud ja tekitanud sellega hagejatele mittevaralist kahju, ei ole põhjuslikus seoses aia mahavõtmisega. Kuna hagejad ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist piirdeaia mahavõtmise tõttu, siis on maakohus õigesti jätnud selle nõude rahuldamata.
36. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on lõppastmes jätnud õigesti hagejate hagi rahuldamata. Hagejate apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. III Menetluskulude jaotus
37. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (

§ 162lg 4).

Maakohus põhjendas oma otsust sellega, et pooled on naabrid ning ebaõiglane oleks mõista kostja kulud välja hagejatelt, kui konflikti on osaliselt põhjustanud kostja oskamatus enda kavatsustest selgesõnaliselt naabritele teada anda ning leida enne tegutsema asumist kõigi huve arvestav kokkulepe. Kostja vaidlustas vastuapellatsioonkaebuses menetluskulude sellise jaotuse. Kostja leidis, et tema menetluskulud tuleb jätta hagejate kanda, kuna hagi jäi rahuldamata. Hagejad leidsid, et kuna kostja rahuldas haginõude osaliselt menetluse ajal võrkaia taastamisega, siis juba sel põhjusel tuleks jätta menetluskulud poolte endi kanda. 57. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas tuleb võtta arvesse, et hagejad esitasid varalise kahju nõude, mis omakorda koosnes kahest nõudest – aia taastamise maksumus ja heki taastamise maksumus –, ning mittevaralise kahju nõudest, mille esitasid mõlemad hagejad eraldi. Seega oli asjas esitatud neli erinevat nõuet. Heki taastamise nõudes ja mõlema hageja mittevaralise kahju nõudes jäi hagi rahuldamata, st selles osas peaksid jääma menetluskulud hagejate kanda (

§ 162lg 1).

Kuna aga kostja taastas menetluse ajal aia, siis võtsid hagejad hagi selles osas tagasi ning selle nõude osas tuleks kohaldada

§ 168lg 5.

Selle sätte kohaselt, kui hageja võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja menetluskulud. Seega saab öelda, et kokkuvõttes jäi neljast nõudest kolm rahuldamata, st saab lähtuda hagi osalise rahuldamise regulatsioonist ning jagada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele (

§ 163lg 1).

Eeltoodust tulenevalt jäävad käesolevas asjas hagejate ja kostja maakohtus kantud menetluskulud 75% ulatuses hagejate kanda ning 25% ulatuses kostja kanda. 58. Ringkonnakohus jätab poolte apellatsiooniastme menetluskulud hagejate kanda (

§ 171lg 1).

Kuigi ringkonnakohus ei rahulda kostja vastuapellatsioonkaebust täielikult ja mõistab kostja maakohtus kantud menetluskulud hagejatelt välja 75% ulatuses, siis kuna hagejate apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata ja kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse suuremas osas, on põhjendatud jätta apellatsiooniastme menetluskulud täies ulatuses hagejate kanda. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Kairi Piirisild Neve Uudelt 12