2-21-2785/98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-21-2785 Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2024, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Kohtuasi Tarne OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Tederi hagid Sambliku 5 OÜ ja LCAP OÜ vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 17. jaanuari 2022 otsus Kaebuse esitaja ja liik Sambliku 5 OÜ ja LCAP OÜ apellatsioonkaebus Kaebuse hind ringkonnakohtus 43 200 eurot Menetlusosalised ja nende hageja Tarne OÜ (pankrotis, registrikood 14300912) esindajad ringkonnakohtus pankrotihaldur Kristo Teder hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela kostja Sambliku 5 OÜ (registrikood 11343341) kostja LCAP OÜ (registrikood 12568295) kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristel Viru Menetluse liik kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 17. jaanuari 2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.

2.Tarne OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Tederi menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus jätta võrdsetes osades Sambliku 5 OÜ ja LCAP OÜ kanda.

3.Sambliku 5 OÜ ja LCAP OÜ menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus jätta nende endi kanda.

4.Välja mõista Sambliku 5 OÜ-lt Tarne OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Tederi kasuks ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulude katteks kokku 2806 eurot ja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

5.Välja mõista LCAP OÜ-lt Tarne OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Tederi kasuks ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulude katteks kokku 2806 eurot ja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

6.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tarne OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Kristo Teder (hageja) esitas 19. veebruaril 2021. a Harju Maakohtule hagid Sambliku 5 OÜ (kostja I) ja LCAP OÜ (kostja II) vastu (vastavalt tsiviilasjades nr 2‑21‑2767 ja nr 2‑21‑2785), paludes mõista kummaltki kostjalt võlgniku pankrotivarasse alusetult saadud 20 000 eurot ja viivise. Alternatiivselt palus hageja tunnistada kehtetuks rahalise kohustuse täitmise, millega Tarne OÜ oli 20. veebruaril 2018. a maksnud kummalegi kostjale 20 000 eurot.

2.Hagiavalduste kohaselt tegi Tarne OÜ 20. veebruaril 2018. a kummalegi kostjale pangaülekande 20 000 eurot selgitusega „vastavalt 20.02.2018 kokkuleppele“. Kostjad on Tarne OÜ lähikondsed. Pangaülekannete tegemise ajal oli LL Tarne OÜ osanik (50% osalus) ja juhatuse liige ning kostja II ainuosanik ja juhatuse liige. EM oli raha ülekandmise ajal Tarne OÜ osanik (50% osalus) ja juhatuse liige ning kostja I juhataja. EM on kostja I asutaja. Pangaülekannete tegemise ajal oli kostja I ainuosanik EMi vend AM. 25. jaanuaril 2019. a nimetati Tarne OÜ‑le ajutine pankrotihaldur ning 4. aprillil 2019. a kuulutati välja Tarne OÜ pankrot. Kostjad pole tõendanud, et pangaülekanneteks oli õiguslik alus. Seega said kostjad Tarne OÜ‑lt raha ilma õigusliku aluseta. Kui pangaülekanded tehti Tarne OÜ kohustuse täitmiseks, tuleb täitmine tagasi võita.

2 3. Maakohus tagas 22. veebruaril 2021. a tsiviilasjades nr 2‑21‑2767 ja nr 2‑21‑2785 tehtud määrustega hagid ning seadis kostja I kinnisasjale ja kostja II kinnisasjale kohtulikud hüpoteegid.

4.Maakohus liitis 25. augusti 2021. a määrusega tsiviilasjas nr 2‑21‑2767 kostjate vastu esitatud hagid ühte menetlusse. Liidetud tsiviilasjade numbriks jäi 2‑21‑2785.

5.Kostjad vaidlesid hagidele vastu ja palusid need rahuldamata jätta. Kostjate vastuväidete kohaselt sõlmisid nad 20. veebruaril 2018. a Latberg Holding OÜ‑ga (Latberg) kolmepoolse kokkuleppe, mille alusel loobus Latberg nõudest Tarne OÜ vastu kostja I kasuks 20 000 euro ulatuses ja kostja II kasuks 20 000 euro ulatuses (nõude loovutamise kokkulepe). Seega täideti vaidlusaluste maksetega kostjatele nõuded, mille Latberg oli neile loovutanud. Latbergi nõue Tarne OÜ vastu tulenes 20. veebruaril 2018. a Latbergi ja Tarne OÜ vahel sõlmitud osa müügilepingust, millega Latberg müüs Tarne OÜ‑le OÜ Terasus Holdings 500-eurose nimiväärtusega osast 250 euro suuruse osa hinnaga 147 000 eurot. Müügilepingu järgi kohustus Tarne OÜ tasuma ostuhinna 147 000 eurot Latbergi arvelduskontole kolme tööpäeva jooksul arvates müügilepingu sõlmimisest.

Hageja ei ole tõendanud, et Tarne OÜ oleks müügilepingust tulenevad kohustused Latbergi vastu täitnud. Seega oli Latbergil Tarne OÜ vastu kehtiv nõue, mille ta loovutas 20. veebruaril 2018. a 20 000 euro ulatuses kummalegi kostjale. Kostjad ei ole võlgniku lähikondsed, mistõttu ei saa neile omistada teadmist, et pangaülekanded kahjustasid hageja ja teiste võlausaldajate huve.

Kostja II esitas 4. juuni 2021. a menetlusdokumendis alternatiivse väite, et Tarne OÜ täitis müügilepingust tuleneva raha tasumise kohustuse selle täitmist vastu võtma õigustatud Latbergi nõusolekul ja hilisemal heakskiidul kostjale II. Seetõttu oli müügilepingust tuleneva kohustuse täitmine kostjale II VÕS § 78 ja § 79 lg 1 järgi õiguspärane.

Kostja I esitas 14. juuni 2021. a menetlusdokumendis alternatiivse väite, et Tarne OÜ täitis 20. veebruaril 2018. a müügilepingust tuleneva raha tasumise kohustuse selle täitmist vastu võtma õigustatud Latbergi nõusolekul ja hilisemal heakskiidul kostjale I. Seetõttu oli osa müügilepingust tuleneva kohustuse täitmine kostjale I VÕS § 78 ja § 79 lg 1 järgi õiguspärane.

Kostjad väitsid 12. septembri 2021. a menetlusdokumendis, et esialgu loovutas Latberg kõnealused nõuded kostjatele, kuid 2021. a suvel kujundati õigussuhted ümber nii, et vaidlusalused maksed loeti tehtuks maksekäsundi alusel.

Maakohtu otsus ja põhjendused 6. Harju Maakohus rahuldas 17. jaanuari 2022. a otsusega hagid ning tunnistas kehtetuks Tarne OÜ 20. veebruaril 2018. a 20 000 euro ulatuses rahalise kohustuse täitmise kummalegi kostjale. Maakohus mõistis kummaltki kostjalt võlgniku kasuks välja 20 000 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras edasiulatuva viivise põhivõlalt, 3 s.o 20 000 eurolt alates 18.01.2022 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda. Maakohus mõistis kummaltki kostjalt võlgniku kasuks välja menetluskulud 9224 eurot ning seadusjärgses määras viivise väljamõistetud menetluskuludelt.

Maakohus leidis, et kostja II 4. juuni 2021. a ja kostja I 14. juuni 2021. a menetlusdokumentides esitatud väited, et Tarne OÜ täitis vaidlusaluste maksetega kostjate kaudu oma kohustuse Latbergi vastu, ja kostjate varasem väide, et Latberg loovutas müügilepingust tuleneva nõude osaliselt kostjatele, on olemuslikult teineteist välistavad.

Nõude loovutamise korral muutub võlausaldajaks isik, kellele esialgne võlausaldaja oma nõude loovutas (VÕS § 164). Loovutatud nõue täidetakse uuele võlausaldajale. Teise isiku kaudu võlausaldajale nõude täitmisel pole aga makse saaja ise võlausaldajaks, vaid võtab kohustuse täitmise vastu maksekäsundi alusel tegeliku võlausaldaja eest (VÕS § 703).

Latberg väitis oma 5. märtsi 2020. a avalduses, et ta loobus oma nõuetest kostjate kasuks.

Maksekäsundi olemasolu sellisest avaldusest ei järeldu. Nõudest loobumist väideti ka Latbergi, kostjate, LL ja EMi 7. ja 8. juuli 2019. a avalduses.

Kostjate seisukoha kohta, et esialgu loovutati nõuded kostjatele, kuid 2021. a suvel kujundati õigussuhted ümber nii, et vaidlusalused Tarne OÜ maksed kostjatele loeti tehtuks maksekäsundi alusel, märkis maakohus, et õigussuhete hilisem ümberkujundamine ei saa mõjutada tehtud maksete tagasivõitmise aluste esinemist. Tagasivõitmise hagi lahendamisel tuleb täidetud kohustust käsitleda selle täitmise aja asjaolude alusel.

Maakohus luges tuvastatuks, et pangaülekannetega täideti kostjatele loovutatud nõuded.

Latberg loovutas nõude loovutamise kokkuleppega müügilepingust tulenevast müügihinna saamise nõudest kummalegi kostjale nendega kokku lepitud osa. VÕS § 11 lg 3 ei sätesta, et notariaalses vormis tehtud tehingust tulenevat rahalist kohustust saab loovutada ainult samas vormis tehtud tehinguga.

Maakohus luges kostjad võlgniku lähikondseteks pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 mõttes. Vaidlusalused maksed kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 mõttes. Tarne OÜ vara vähenes maksete tulemusel 40 000 euro võrra. Tarne OÜ lähikondsetena pidid kostjad tõendama, et Tarne OÜ oli vaidlusaluste maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks nende kohustuste täitmise tõttu (PankrS § 113 lg 1 p 3). Seda pole kostjad teinud. Asjakohane ei ole kostjate põhjendus, et ainsa võlausaldaja Loginvest OÜ nõue, mis tulenes laenulepingust, ei olnud maksete tegemise ajal veel sissenõutav ja seetõttu ei kahjustanud vaidlusalused maksed võlausaldajate huve.

Vaidlusalused maksed tuleb rahalise kohustuse täitmisena kehtetuks tunnistada (PankrS § 113 lg 1 p 3). Kostjad peavad saadud raha tagastama (PankrS § 119 lg 1).

Apellatsioonkaebus 4 7. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagid rahuldamata või läbi vaatamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada põhjusel, et hagi rahuldamine ei ole otstarbekas ega võlausaldajate huvides. Hageja ei ole enne tagasivõitmise hagide esitamist soorituste majanduslikku otstarbekust hinnanud, mistõttu kahjustab hageja tegevus võlausaldajate huve (vt RKTKo 10.04.2019 2‑16‑18953/50, p 14).

Kostjad astusid uute võlausaldajatena Latbergi asemele. Kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks 20. veebruaril 2018. a toimunud rahaliste kohustuste täitmise kostjatele, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama kostjatele selle, mille Latberg müügilepingu alusel Tarne OÜ‑le üle andis. Arvestades, et OÜ Terasus Holdings osa väärtuse muutumise tõttu on samas väärtuses osa tagastamine võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada kostjatele (alternatiivselt Latbergile) talle üleantu (osa) väärtus 20. veebruari 2018. a seisuga. Hagi rahuldamisel ei saa võlgniku võlausaldajad sellest tegelikult kasu, sest kostjatel tekib võlgniku vastu Tarne OÜ‑le üleantud osa väärtusele vastav nõue, mis on suurem, kui Tarne OÜ täidetud kohustusest tulenev nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda.

Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras vaidlustatud maksed kehtetuks, tekib kostjatel nõue võlgniku vastu vähemalt kehtetuks tunnistatud maksete ulatuses. Kuna Latbergi nõue tuleb PankrS § 146 lg 1 järgi täita enne jaotise alusel raha väljamaksmist, ei saa võlgniku võlausaldajatele praeguses asjas hagi rahuldamisest kasu tekkida.

Arvestades tagasivõitmise hagi esitamise kulusid, mis kantakse samuti pankrotivarast enne jaotise alusel väljamaksete tegemist, ei saa praeguses asjas hagide esitamine kostjate vastu müügilepingust tuleneva kohustuse tagasivõitmiseks olla majanduslikult otstarbekas ega pankrotivõlausaldajate huvides. Hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki, s.o pankrotivara suurenemist, saavutada. Eeltoodu tõttu tuleks jätta hagid läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel.

Vastus apellatsioonkaebusele 8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Menetluse käik 9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. novembri 2022 otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagid rahuldamata. Kohus tühistas hagi tagamise abinõud ja jättis menetluskulud hageja kanda.

10.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.

5 11. Riigikohus tühistas 3. mai 2023 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p

21).

13.Maakohus rahuldas hageja hagid kostjate vastu PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel. Vaidlust ei ole, et 25. jaanuaril 2019 määrati tsiviilasjas nr 2-18-18358 Tarne OÜ-le ajutine pankrotihaldur ja 4. aprillil 2019 kuulutati välja Tarne OÜ pankrot; 20. veebruaril 2018 sõlmisid Latberg ja Tarne OÜ notariaalselt tõestatud lepingu, millega Tarne OÜ ostis OÜ Terasus Holdings müüjale kuuluvast 500 eurose nimiväärtusega osast 250 euro suuruse osa ja kohustus maksma selle eest Latbergile 147 000 eurot kolme tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest; Tarne OÜ tegi 20.02.2018 oma kontolt väljamakse 107 000 eurot Latbergile selgitusega „Terasus Holding OÜ osade eest“ ja kummalegi kostjale väljamaksed 20 000 eurot selgitusega „vastavalt kokkuleppele 20.02.2018“.

14.Maakohus asus seisukohale, et Tarne OÜ tegi kummalegi kostjale ülekande summas 20 000 eurot seoses sellega, et Latberg loovutas viidatud summades kummalegi kostjale 20.02.2018 müügilepingust tuleneva nõude Tarne OÜ vastu. Apellatsioonkaebuses on kostjad samuti tuginenud nõude loovutamisele ega ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus ei nõustunud kostjate alternatiivse väitega kohustuse täitmise iseloomu osas. Ka hageja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud seisukohti, mis annaksid alus muuta maakohtu järeldust, et Tarne OÜ tegi kostjatele maksed järgides nõude loovutamise kokkulepet.

15.Maakohus leidis, et nõude loovutamine on kehtiv. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga nõude loovutamise kokkuleppe kehtivuse osas. ÄS § 149 lg 4 sätestas 20. veebruaril 2018. a kehtinud redaktsioonis, et osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. VÕS § 11 lg 3 sätestab, et kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega peab nõude loovutamise leping olema sõlmitud samas vormis nagu leping, millest loovutatud nõue tuleneb (vt ka RKTKo 27.05.2020 2‑17‑16812/57, p‑d 15–15.2). TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kuna nõude loovutamise leping ei olnud sõlmitud notariaalses vormis, siis on nõude loovutamise kokkulepe tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu.

6 16. Siiski sätestab VÕS § 170 esimene lause, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. VÕS § 170 teine lause sätestab, et sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Riigikohus on käesolevas asjas 03.05.2023 tehtud otsuse p-s 19.3 selgitanud, et VÕS § 170 kaitseb ka võlgniku heausksust loovutuse kehtivuse osas. Sätte kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, mis loob võlgniku jaoks õigusnäivuse sellest, kes on uus nõuet käsutama õigustatud isik.

17.PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §‑des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist reguleerib PankrS § 113. PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.

18.Riigikohus on selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega võib olla tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise (vt RKTKo 03.11.2008 3‑2‑1‑90‑08, p 12). Võlausaldajate huvid tuleb lugeda eelduslikult kahjustunuks, kui hageja tõendab, et võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma vaidlusaluste makseteta saanud suuremas ulatuses rahuldatud, võrreldes sellega, millises ulatuses need saaksid kaetud tagasivõitmise aja seisuga. Hageja ei pea sealjuures tõendama, kui suur summa oleks ilma tagasivõidetava makseta pankrotivaras ja kui palju täpselt saaks iga võlausaldaja rohkem raha, vaid piisab selle tõendamisest, et võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses (vt RKTKo 30.09.2020 2‑16‑18957/75, p 15). Võlausaldajate huvide kahjustamist kui võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmise esmast eeldust PankrS § 109 lg 1 järgi ei tule kontrollida tagasivõidetava tehingu või toimingu tegemise aja seisuga, vaid tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga (vt RKTKo 03.05.2023 2-21-2785, p 17).

19.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalused maksed kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve. Võlgnikul oli 20.02.2018 laenulepingust tulenev laenukohustus summas 147 000 eurot Loginvest OÜ ees (tagastamiskohustusega 18.09.2018). Ajutise halduri aruande kohaselt seisnes võlgniku kogu majandustegevus OÜ Terasus Holdings osa omandamises ja selle hoidmises ning viidatud osa võõrandati 2018.a novembris enampakkumisel 100 000 euro eest. Maakohus tuvastas, et pärast kostjatele 20.02.2018 maksete tegemist jäi võlgnikule vaid 2500 eurot ning järgnevalt tehti konto kaudu makseid üksnes ebaolulises ulatuses. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul aruande koostamise ajal vara üksnes 2,18 eurot. Võlgniku võlausaldajate 15.08.2019 nõuete kaitsmise koosoleku protokolli kohaselt tunnustati pankrotimenetluses nõudeid summas 115 999,17 eurot (I kd tl 126-128). Arvestades, et võlgnikul oli lähiajal (18.09.2018) 7 muutumas sissenõutavaks laenu tagasimaksmise kohustus, kuid sisuline majandustegevus (rahavoog, mille arvelt laenu tasuda) võlgnikul puudus, siis saa pidada võlgniku käitumist vaidlusaluste maksete tegemisel majanduslikult otstarbekaks. Seda toetab ka asjaolu, et võlgnikule kuuluv OÜ Terasus Holdings osa võõrandati 2018.a novembris oluliselt väiksema summa eest, kui oli osa ostuhind. Kui võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid (20 000 eurot + 20 000 eurot) teinud, oleks rahasumma, mis võlausaldajate vahel pankrotimenetluse tulemusena jaotatakse suurem summast, mis võlausaldajate vahel tagasivõitmise aja seisuga jaotatakse. Maakohus tuvastas, et kostjatele täidetud nõuded ei olnud pandiga tagatud ja seetõttu poleks nad olnud pankrotimenetluses eelistatud nõuded võrreldes võlausaldaja Loginvest OÜ nõudega. Ülaltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et makseid kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve.

20.Vaidlus puudub, et maksed teostati kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.

Samuti ei ole kostjad apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu seisukohta, et kostjad olid võlgniku lähikondsed, st et kohustus täideti võlgniku lähikondsetele.

21.PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaselt peavad kostjad tõendama, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad seda teinud. Ajutise halduri seisukoha kohaselt muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2018.a septembris. Sellega ei saa kolleegiumi hinnangul aga lugeda tõendatuks, et võlgnik ei olnud juba maksete tegemise ajal maksejõuetu.

Maksete tegemise ajal kehtinud PankrS § 1 lg 3 redaktsioon sätestas, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Nagu eelnevalt märgitud oli võlgnikul 20.02.2018 laenulepingust tulenev lähiajal sissenõutavaks muutuv laenukohustus summas 147 000 eurot ja võlgniku kogu majandustegevus seisnes OÜ Terasus Holdings osaluse hoidmises, kusjuures osalus võõrandati 2018.a novembris enampakkumisel 100 000 euro eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostjad ei ole tõendanud, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.

22.Kostjad leiavad, et võlgniku tagasivõitmise hagi ei ole otstarbekas, kuna rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamisel peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 alusel tagastama kostjatele selle, mille Latberg müügilepingu alusel võlgnikule üle andis. Hageja leiab, et tagasivõitmise hagi rahuldamine ei sõltu otstarbekusest. Lisaks ei ole kostjad hagejale müügilepingu alusel midagi üle andnud, Latberg on kinnitanud nõuete puudumist pankrotivõlgniku vastu ega ole esitanud pankrotimenetluses võlgniku vastu mistahes nõudeid.

23.Ringkonnakohus märgib, et kostjate väited tagasivõitmise otstarbekuse kohta ei ole asjakohased. Riigikohus on selgitanud, et tagasivõitmise hagi esitamise majandusliku otstarbekuse hindamine on halduri ülesanne (vt RKTKo 10.04.2019 2-16-18953, p 14.3).

Kui haldur on tagasivõitmise hagi esitanud, siis lähtub kohus nõude lahendamisel PankrS §-des 109 ja 113 sätestatud tingimustest.

8 24. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus lõppjärelduses põhjendatult hagid PankrS § 109 ja § 113 lg 1 p 3 alusel rahuldanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 25. Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium alust maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud hageja menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda, kostjate menetluskulud jäävad nende endi kanda (TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1).

26.Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulude suuruse maakohtus. Kostjad ei ole hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust maakohtus TsMS § 175 lg 1 mõttes apellatsioonkaebuses vaidlustanud, seega tuleb maakohtu otsus jätta selles osas muutmata.

27.Kuivõrd maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, määrab menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 3 kohaselt kindlaks ka ringkonnakohus.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

28.Hageja on esitanud 07.10.2022 apellatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja, milles palus välja mõista esindajakulud 18 tunni eest summas 2520 eurot (käibemaksuta). Lisaks palus hageja välja mõista istungikulu vastavalt protokollile. Samuti palus hageja mõista välja viivise. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 140 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et hageja esindaja põhjendatud ajakulu apellatsioonkaebusega tutvumisele ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele (arvestades dokumentide sisu ja mahtu) on 8 tundi, kostjate 03.10.2022 seisukohtadega tutvumisele ja analüüsile 1 tund, istungiks ettevalmistamisele 2 tundi ning istungil osalemisele 1 tund, kokku 12 tundi. Tunnitasu suurus 140 eurot ei ületa keskmist tunnitasu määra ja on põhjendatud. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud apellatsioonimenetlusele (enne kassatsioonimenetlust) 1680 eurot.

29.Hageja on esitanud 04.03.2023 kassatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja, milles palus välja mõista esindajakulud 27 tunni eest summas 3780 eurot (käibemaksuta). Lisaks palus hageja välja mõista riigilõivu 432 eurot. Samuti palus hageja mõista välja viivise.

Hageja esindaja tunnitasu suurus on 140 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et hageja esindaja põhjendatud ajakulu kohtuotsusega tutvumisele on 1 tund. Arvestades kassatsioonkaebuse sisu ja mahtu on põhjendatud ajakulu kassatsioonkaebuse koostamisele 15 tundi. Seega on hageja esindaja põhjendatud ajakulu kassatsioonimenetluses kokku 16 tundi. Samuti on põhjendatud tunnitasu suurus 140 eurot (käibemaksuta). Vajalik oli ka riigilõivu tasumine summas 432 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes on kokku 2672 eurot (16 x 140 =2240 eurot + 432 eurot).

9 30. Hageja on esitanud 26.04.2024 apellatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja (pärast kassatsioonimenetlust), milles palub välja mõista esindajakulud 17,5 tunni eest summas 2450 eurot (käibemaksuta). Samuti palus hageja mõista välja viivise. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 140 eurot (käibemaksuta). Arvestades 12.06.2023 menetlusdokumendi sisu ja mahtu peab kohus selle menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ajakuluks 8 tundi, kompromissiga ja kliendiga seonduva suhtluse põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi, kokku 9 tundi.

Tunnitasu suurus 140 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud apellatsioonimenetlusele (pärast kassatsioonimenetlust) 1260 eurot.

31.Hageja menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus kokku on põhjendatud summas 5612 eurot, millest kumbki kostja peab kandma pool, s.o 2806 eurot. Lisaks tuleb menetluskuludelt välja mõista viivis TsMS § 177 lg 4 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 10

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.