Obsah (5)

§ 109§ 113§ 119§ 146§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-21-2785 Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2024, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gont

) § 117 lg 3 mõttes. Vaidlusalused maksed kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve

§ 109lg 1 mõttes.

Tarne OÜ vara vähenes maksete tulemusel 40 000 euro võrra. Tarne OÜ lähikondsetena pidid kostjad tõendama, et Tarne OÜ oli vaidlusaluste maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks nende kohustuste täitmise tõttu (

§ 113lg 1 p 3).

Seda pole kostjad teinud. Asjakohane ei ole kostjate põhjendus, et ainsa võlausaldaja Loginvest OÜ nõue, mis tulenes laenulepingust, ei olnud maksete tegemise ajal veel sissenõutav ja seetõttu ei kahjustanud vaidlusalused maksed võlausaldajate huve. Vaidlusalused maksed tuleb rahalise kohustuse täitmisena kehtetuks tunnistada (

§ 113lg 1 p 3).

Kostjad peavad saadud raha tagastama (

§ 119lg 1).

Apellatsioonkaebus 4 7. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagid rahuldamata või läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada põhjusel, et hagi rahuldamine ei ole otstarbekas ega võlausaldajate huvides. Hageja ei ole enne tagasivõitmise hagide esitamist soorituste majanduslikku otstarbekust hinnanud, mistõttu kahjustab hageja tegevus võlausaldajate huve (vt RKTKo 10.04.2019 2‑16‑18953/50, p 14). Kostjad astusid uute võlausaldajatena Latbergi asemele. Kui kohus tunnistab

§ 113lg 1 p 3 alusel kehtetuks 20.

veebruaril 2018. a toimunud rahaliste kohustuste täitmise kostjatele, peab võlgnik

§ 119

lg 4 järgi tagastama kostjatele selle, mille Latberg müügilepingu alusel Tarne OÜ‑le üle andis. Arvestades, et OÜ Terasus Holdings osa väärtuse muutumise tõttu on samas väärtuses osa tagastamine võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada kostjatele (alternatiivselt Latbergile) talle üleantu (osa) väärtus

1. veebruari
2. a seisuga. Hagi rahuldamisel ei saa võlgniku võlausaldajad sellest tegelikult kasu, sest kostjatel tekib võlgniku vastu Tarne OÜ‑le üleantud osa väärtusele vastav nõue, mis on suurem, kui Tarne OÜ täidetud kohustusest tulenev nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda. Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras vaidlustatud maksed kehtetuks, tekib kostjatel nõue võlgniku vastu vähemalt kehtetuks tunnistatud maksete ulatuses. Kuna Latbergi nõue tuleb

§ 146

lg 1 järgi täita enne jaotise alusel raha väljamaksmist, ei saa võlgniku võlausaldajatele praeguses asjas hagi rahuldamisest kasu tekkida. Arvestades tagasivõitmise hagi esitamise kulusid, mis kantakse samuti pankrotivarast enne jaotise alusel väljamaksete tegemist, ei saa praeguses asjas hagide esitamine kostjate vastu müügilepingust tuleneva kohustuse tagasivõitmiseks olla majanduslikult otstarbekas ega pankrotivõlausaldajate huvides. Hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki, s.o pankrotivara suurenemist, saavutada. Eeltoodu tõttu tuleks jätta hagid läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse käik
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. novembri 2022 otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagid rahuldamata. Kohus tühistas hagi tagamise abinõud ja jättis menetluskulud hageja kanda.
4. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. 5
5. Riigikohus tühistas
6. mai 2023 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 21).
8. Maakohus rahuldas hageja hagid kostjate vastu

§ 113lg 1 p 3 alusel.

Vaidlust ei ole, et

1. jaanuaril 2019 määrati tsiviilasjas nr 2-18-18358 Tarne OÜ-le ajutine pankrotihaldur ja
2. aprillil 2019 kuulutati välja Tarne OÜ pankrot;
3. veebruaril 2018 sõlmisid Latberg ja Tarne OÜ notariaalselt tõestatud lepingu, millega Tarne OÜ ostis OÜ Terasus Holdings müüjale kuuluvast 500 eurose nimiväärtusega osast 250 euro suuruse osa ja kohustus maksma selle eest Latbergile 147 000 eurot kolme tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest; Tarne OÜ tegi 20.02.2018 oma kontolt väljamakse 107 000 eurot Latbergile selgitusega „Terasus Holding OÜ osade eest“ ja kummalegi kostjale väljamaksed 20 000 eurot selgitusega „vastavalt kokkuleppele 20.02.2018“.
4. Maakohus asus seisukohale, et Tarne OÜ tegi kummalegi kostjale ülekande summas 20 000 eurot seoses sellega, et Latberg loovutas viidatud summades kummalegi kostjale 20.02.2018 müügilepingust tuleneva nõude Tarne OÜ vastu. Apellatsioonkaebuses on kostjad samuti tuginenud nõude loovutamisele ega ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus ei nõustunud kostjate alternatiivse väitega kohustuse täitmise iseloomu osas. Ka hageja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud seisukohti, mis annaksid alus muuta maakohtu järeldust, et Tarne OÜ tegi kostjatele maksed järgides nõude loovutamise kokkulepet.
5. Maakohus leidis, et nõude loovutamine on kehtiv. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga nõude loovutamise kokkuleppe kehtivuse osas. ÄS § 149 lg 4 sätestas
6. veebruaril
7. a kehtinud redaktsioonis, et osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. VÕS § 11 lg 3 sätestab, et kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega peab nõude loovutamise leping olema sõlmitud samas vormis nagu leping, millest loovutatud nõue tuleneb (vt ka RKTKo 27.05.2020 2‑17‑16812/57, p‑d 15–15.2). TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kuna nõude loovutamise leping ei olnud sõlmitud notariaalses vormis, siis on nõude loovutamise kokkulepe tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu. 6
8. Siiski sätestab VÕS § 170 esimene lause, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. VÕS § 170 teine lause sätestab, et sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Riigikohus on käesolevas asjas 03.05.2023 tehtud otsuse p-s 19.3 selgitanud, et VÕS § 170 kaitseb ka võlgniku heausksust loovutuse kehtivuse osas. Sätte kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, mis loob võlgniku jaoks õigusnäivuse sellest, kes on uus nõuet käsutama õigustatud isik. 17.

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel

§‑des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist reguleerib

§ 113

.

§ 113

lg 1 p 3 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. 18. Riigikohus on selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega võib olla tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise (vt RKTKo 03.11.2008 3‑2‑1‑90‑08, p 12). Võlausaldajate huvid tuleb lugeda eelduslikult kahjustunuks, kui hageja tõendab, et võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma vaidlusaluste makseteta saanud suuremas ulatuses rahuldatud, võrreldes sellega, millises ulatuses need saaksid kaetud tagasivõitmise aja seisuga. Hageja ei pea sealjuures tõendama, kui suur summa oleks ilma tagasivõidetava makseta pankrotivaras ja kui palju täpselt saaks iga võlausaldaja rohkem raha, vaid piisab selle tõendamisest, et võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses (vt RKTKo 30.09.2020 2‑16‑18957/75, p 15). Võlausaldajate huvide kahjustamist kui võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmise esmast eeldust

§ 109

lg 1 järgi ei tule kontrollida tagasivõidetava tehingu või toimingu tegemise aja seisuga, vaid tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga (vt RKTKo 03.05.2023 2-21-2785, p 17).

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalused maksed kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve. Võlgnikul oli 20.02.2018 laenulepingust tulenev laenukohustus summas 147 000 eurot Loginvest OÜ ees (tagastamiskohustusega 18.09.2018). Ajutise halduri aruande kohaselt seisnes võlgniku kogu majandustegevus OÜ Terasus Holdings osa omandamises ja selle hoidmises ning viidatud osa võõrandati 2018.a novembris enampakkumisel 100 000 euro eest. Maakohus tuvastas, et pärast kostjatele 20.02.2018 maksete tegemist jäi võlgnikule vaid 2500 eurot ning järgnevalt tehti konto kaudu makseid üksnes ebaolulises ulatuses. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul aruande koostamise ajal vara üksnes 2,18 eurot. Võlgniku võlausaldajate 15.08.2019 nõuete kaitsmise koosoleku protokolli kohaselt tunnustati pankrotimenetluses nõudeid summas 115 999,17 eurot (I kd tl 126-128). Arvestades, et võlgnikul oli lähiajal (18.09.2018) 7 muutumas sissenõutavaks laenu tagasimaksmise kohustus, kuid sisuline majandustegevus (rahavoog, mille arvelt laenu tasuda) võlgnikul puudus, siis saa pidada võlgniku käitumist vaidlusaluste maksete tegemisel majanduslikult otstarbekaks. Seda toetab ka asjaolu, et võlgnikule kuuluv OÜ Terasus Holdings osa võõrandati 2018.a novembris oluliselt väiksema summa eest, kui oli osa ostuhind. Kui võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid (20 000 eurot + 20 000 eurot) teinud, oleks rahasumma, mis võlausaldajate vahel pankrotimenetluse tulemusena jaotatakse suurem summast, mis võlausaldajate vahel tagasivõitmise aja seisuga jaotatakse. Maakohus tuvastas, et kostjatele täidetud nõuded ei olnud pandiga tagatud ja seetõttu poleks nad olnud pankrotimenetluses eelistatud nõuded võrreldes võlausaldaja Loginvest OÜ nõudega. Ülaltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et makseid kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve.
2. Vaidlus puudub, et maksed teostati kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Samuti ei ole kostjad apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu seisukohta, et kostjad olid võlgniku lähikondsed, st et kohustus täideti võlgniku lähikondsetele. 21.

§ 113

lg 1 p 3 kohaselt peavad kostjad tõendama, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad seda teinud. Ajutise halduri seisukoha kohaselt muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2018.a septembris. Sellega ei saa kolleegiumi hinnangul aga lugeda tõendatuks, et võlgnik ei olnud juba maksete tegemise ajal maksejõuetu. Maksete tegemise ajal kehtinud

§ 1

lg 3 redaktsioon sätestas, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Nagu eelnevalt märgitud oli võlgnikul 20.02.2018 laenulepingust tulenev lähiajal sissenõutavaks muutuv laenukohustus summas 147 000 eurot ja võlgniku kogu majandustegevus seisnes OÜ Terasus Holdings osaluse hoidmises, kusjuures osalus võõrandati 2018.a novembris enampakkumisel 100 000 euro eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostjad ei ole tõendanud, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. 22. Kostjad leiavad, et võlgniku tagasivõitmise hagi ei ole otstarbekas, kuna rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamisel peab võlgnik

§ 119

lg 4 alusel tagastama kostjatele selle, mille Latberg müügilepingu alusel võlgnikule üle andis. Hageja leiab, et tagasivõitmise hagi rahuldamine ei sõltu otstarbekusest. Lisaks ei ole kostjad hagejale müügilepingu alusel midagi üle andnud, Latberg on kinnitanud nõuete puudumist pankrotivõlgniku vastu ega ole esitanud pankrotimenetluses võlgniku vastu mistahes nõudeid. 23. Ringkonnakohus märgib, et kostjate väited tagasivõitmise otstarbekuse kohta ei ole asjakohased. Riigikohus on selgitanud, et tagasivõitmise hagi esitamise majandusliku otstarbekuse hindamine on halduri ülesanne (vt RKTKo 10.04.2019 2-16-18953, p 14.3). Kui haldur on tagasivõitmise hagi esitanud, siis lähtub kohus nõude lahendamisel

§-des 109 ja 113 sätestatud tingimustest. 8 24. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus lõppjärelduses põhjendatult hagid

§ 109ja § 113 lg 1 p 3 alusel rahuldanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium alust maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud hageja menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda, kostjate menetluskulud jäävad nende endi kanda (TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1).
2. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulude suuruse maakohtus. Kostjad ei ole hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust maakohtus TsMS § 175 lg 1 mõttes apellatsioonkaebuses vaidlustanud, seega tuleb maakohtu otsus jätta selles osas muutmata.
3. Kuivõrd maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, määrab menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 3 kohaselt kindlaks ka ringkonnakohus. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
4. Hageja on esitanud 07.10.2022 apellatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja, milles palus välja mõista esindajakulud 18 tunni eest summas 2520 eurot (käibemaksuta). Lisaks palus hageja välja mõista istungikulu vastavalt protokollile. Samuti palus hageja mõista välja viivise. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 140 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et hageja esindaja põhjendatud ajakulu apellatsioonkaebusega tutvumisele ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele (arvestades dokumentide sisu ja mahtu) on 8 tundi, kostjate 03.10.2022 seisukohtadega tutvumisele ja analüüsile 1 tund, istungiks ettevalmistamisele 2 tundi ning istungil osalemisele 1 tund, kokku 12 tundi. Tunnitasu suurus 140 eurot ei ületa keskmist tunnitasu määra ja on põhjendatud. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud apellatsioonimenetlusele (enne kassatsioonimenetlust) 1680 eurot.
5. Hageja on esitanud 04.03.2023 kassatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja, milles palus välja mõista esindajakulud 27 tunni eest summas 3780 eurot (käibemaksuta). Lisaks palus hageja välja mõista riigilõivu 432 eurot. Samuti palus hageja mõista välja viivise. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 140 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et hageja esindaja põhjendatud ajakulu kohtuotsusega tutvumisele on 1 tund. Arvestades kassatsioonkaebuse sisu ja mahtu on põhjendatud ajakulu kassatsioonkaebuse koostamisele 15 tundi. Seega on hageja esindaja põhjendatud ajakulu kassatsioonimenetluses kokku 16 tundi. Samuti on põhjendatud tunnitasu suurus 140 eurot (käibemaksuta). Vajalik oli ka riigilõivu tasumine summas 432 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes on kokku 2672 eurot (16 x 140 =2240 eurot + 432 eurot). 9
6. Hageja on esitanud 26.04.2024 apellatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja (pärast kassatsioonimenetlust), milles palub välja mõista esindajakulud 17,5 tunni eest summas 2450 eurot (käibemaksuta). Samuti palus hageja mõista välja viivise. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 140 eurot (käibemaksuta). Arvestades 12.06.2023 menetlusdokumendi sisu ja mahtu peab kohus selle menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ajakuluks 8 tundi, kompromissiga ja kliendiga seonduva suhtluse põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi, kokku 9 tundi. Tunnitasu suurus 140 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud apellatsioonimenetlusele (pärast kassatsioonimenetlust) 1260 eurot.
7. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus kokku on põhjendatud summas 5612 eurot, millest kumbki kostja peab kandma pool, s.o 2806 eurot. Lisaks tuleb menetluskuludelt välja mõista viivis TsMS § 177 lg 4 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 10