Obsah (6)

§ 663§ 657§ 543§ 534§ 654§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 18.07.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-9502 Kohtuasi Sihtasu

) § 534 lg 5 alusel maksimumtähtajaks. 4.

1. Maakohus selgitas, et ei kuulanud ära teisi isikuid peale puudutatud isiku ja tema raviarsti, kuna arvestades isiku psüühilist seisundit ja asja kiireloomulisust, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
2. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole tema suhtes täidetud eeldused, mis võimaldaksid teda tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse paigutada. Puudutatud isiku hinnangul kõige olulisema eeldusena puudub tal raske psüühikahäire, mistõttu pole alust teda ka haiglas ravida. Puudutatud isik möönab, et oli uneprobleemidega, kuid välistab endal psühhoosi või muu sarnase seisundi esinemise. Puudutatud isiku käitumine polnud ohtlik talle endale või teistele. Selles pole midagi halba, et ta on kõige targem ja parem inimene maailmas. Ta on arstidele kõik ausalt ära rääkinud ja kui ta oleks teadnud, et ta selle peale haiglasse pannakse, siis ta poleks seda teinud. Arstide poolt vajalikuks peetavaid teste võib ta teha ka lihtsalt arsti juurde tulles. Puudutatud isik on nõus olnud vajalike uuringutega ning seetõttu ei vaidlusta ka esialgset õiguskaitset (neli päeva), kuid on seisukohal, et tema paigutamine kinnisesse asutusse ja tahtest olenematu ravi rakendamine on põhjendamatu.
3. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
4. Avaldaja teatas 05.07.2024, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 05.07.
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 10. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab

§ 543

lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et 05.07.2024 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus. 4 2-24-9502 11.

§ 534

lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (

§ 534lg 5 esimene lause).

Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (

§ 534lg 5 teine lause).

1. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st
2. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
3. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud. Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning puudutatud isiku raviarst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

1. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – mania psühhootiliste sümptomitega (RHK-10 F30.2). Puudutatud isikul olid kõrgenenud meeleolu, enesehinnang, energiatase ning suurusluulumõtted, et ta on kõige rikkam, targem ja tugevam inimene. Maakohus veendus isiku ärakuulamisel, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud ja tema reaalsustaju on tugevalt häirunud. Ka ärakuulamisel kinnitas puudutatud isik, et ta on kõige rikkam, targem, parem ja tugevam inimene maailmas ning et tal on maailmas palju kontakte (nt on ta kontaktis Saksamaa kõige suurema kanepi ärimehega jne). Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast kolme päevast haiglas viibimist, mistõttu oli vajalik jätkata tahtest olenematut ravi. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
2. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja seisukohast määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva. Kõrgenenud meeleolust ja luulumõtetest tulenevalt kaotas puudutatud isik enne hospitaliseerimist töökoha ning tema käitumises esines iseennast ohustavaid märke. Puudutatud isik kirjeldas ärakuulamisel enne haiglaravile paigutamist veedetud päevi ning puudutatud isiku räägitust järeldub, et ta sõi ja magas vähe. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine oli psühhootilistest 5 2-24-9502 elamustest mõjutatud, ei olnud ta võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt esinevale vajadusele hoolitsema. Puudutatud isiku puhul esines oht, et ta paneb end tal esineva kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja luulumõtete tõttu väljaspool haiglakeskkonda olukordadesse, mida ta ei suuda adekvaatselt hinnata ja seab sellega ohtu eelkõige iseenda tervise ja toimetuleku. Lisaks enese ohustamisele on avaldaja vastuses määruskaebusele esile toonud, et ta võis ohustada ka teisi, kuna on kergesti ägestuv ja muutub kurjaks, kui tema ootustele koheselt vastu ei tulda, lisaks ähvardas puudutatud isik enda raviarsti ja osakonnas laamendama hakata. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Puudutatud isik eitab määruskaebuses jätkuvalt tal esinevat psüühilist häiret. Kuna puudutatud isikul puudus arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju oli oluliselt häirunud, leidis maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
3. Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Määruskaebusest ja avaldaja määruskaebuse vastusest nähtuvalt eitas puudutatud isik jätkuvalt tal esinevat psüühikahäiret ja haiglaravivajadust ning vajadust võtta medikamentoosset ravi. Lisaks märkis avaldaja, et puudutatud isik on haiglas üritanud ravimite võtmisel petta. Olukorras, kus isik ei mõistnud ravivajadust ning on püüdnud ka haiglas viibides ravimite võtmist vältida, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Arvestades määruskaebuse vastuses märgitud asjaolusid puudutatud isiku ravivalmiduse puudumise kohta ja ka asjaolu, et puudutatud isik möönis määruskaebuses, et ei oleks pidanud arstidele enda kohta täielikku tõtt rääkima, et vältida haiglasse sattumist, ei pea ringkonnakohus veenvaks puudutatud isiku väiteid, et ta võiks käia vabatahtlikult ravi saamiseks haiglas. Lisaks ei ole väljaspool haiglat kontrollitav ravimite korrektne manustamine ning vabatahtliku ravi korral võib isik ravimid jätta võtmata, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
4. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

19.

§ 543lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt) 6