← Eesti

1-24-4831/5

Obsah (4)§ 385§ 202§ 203§ 6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse kuupäev 11. september 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-4831 Kohtukoosseis Markus Kärner Vaidlustatud määrused Riigiprokuratuuri 15. juuli 2024.

§ 385p-st 11 lõplik ega ole vaidlustatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

(1)Kriminaalmenetluse alustamine ja lõpetamine
  1. Kriminaalasjas nr 23239050032 esitati Yle (Y) kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi selles, et tema
  2. augustil 2023 kella 17 ajal XXX maja hoovis lõi Xle jalaga näo piirkonda, tekitades füüsilist valu ja ninaluu murru.
  3. Samas kriminaalasjas esitati Wle (W) kahtlustus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et tema
  4. augustil 2023 kella 17 ajal XXX maja hoovis lõi Xle rusikaga näo piirkonda, mille järel mõlemad maha kukkusid ja toimus rüselus. Seejärel lõi ta Xle XXX juures tänaval kaks korda rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kukkusid koos maha ja toimus rüselus, tekitades oma käitumisega kannatanule tervisekahjustuse – ninaluu murru, otsmikul põrutushaava ja hematoomi, marrastused paremal küünarvarrel ja rindkerel, vasakul VI roide nihketa murru. (a) Kriminaalmenetluse lõpetamine Y osas 1-24-4831
  5. Lääne Ringkonnaprokuratuur lõpetas
  6. mail 2024 (põhistused
  7. juuni 2024) kriminaalmenetluse Y osas kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 202 lg 7 alusel ning määras, et Y peab hiljemalt

  1. novembriks 2024 tasuma 410 eurot sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides. Ringkonnaprokuratuuri põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  2. Tuvastamist leidis, et Y on X suhtes toime pannud kehalise väärkohtlemise KarS § 121 lg 1 järgi. Kuivõrd tegemist on teise astme kuriteoga, mille eest karistusseadustik näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse, saab sellest järeldada, et seadusandja hinnangul on tegemist kuriteoga, mille puhul võib isiku süüd pidada väikseks. Lisaks, asja materjalidest tulenevalt ei saa Yle ette heita kahtlustuses kirjeldatud tagajärge, s.o Xle ninaluu murru tekitamist. Siiski on eluliselt usutav, et X tundis Y jalalöögist valu, mistõttu esineb endiselt alus heita Yle ette teo toimepanemist KarS § 121 lg 1 järgi.
  3. Y käitumises puudub avalik menetlushuvi, mille sisustamisel tuleb arvsesse võtta üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Y osas tuleb arvesse võtta, et ta on 29-aastane, varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata isik. Lisaks ei ole tema suhtes varasemalt kriminaalmenetlust

§ 202

või

§ 203alusel lõpetatud.

Y ei ole pärast käesoleva asja aluseks olevat tegu uusi õigusrikkumisi toime pannud. Tuvastamist leidis, et Y käitumise puhul oli tegemist ühekordse käitumisaktiga, mille tingis väär tõlgendus tekkinud rüseluse lõpetamiseks. Kuivõrd Y on nõustunud kriminaalasja lõpetamisel kaasnevate kohustustega, näitab see kahtlustatava valmisolekut võtta vastutus toimepandud kuriteo eest. Lisaks saab Y osas pidada preventiivseks teguriks kriminaalmenetluse alustamist ja selle läbiviimist ning puudub alus arvata, et Y jätkaks kuritegude toimepanemist. Eeltoodust tulenevalt ei ole eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt vajalik Y kriminaalkorras karistamine. Samuti ei ole menetluse jätkamine vajalik üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt - tegu ei ole toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus. Samuti ei ole isiku karistamine vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides. Nimelt on riik, määrates Yle kohustuse, reageerinud antud juhtumi asjaolusid arvestades piisavalt, mistõttu ka menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas menetluse jätkamine juhul, kui Y täidab talle pandud kohustused. (b) Kriminaalmenetluse lõpetamine W osas 6. Lääne Ringkonnaprokuratuur lõpetas 23. mail 2024 (põhistused 7. juuni 2024) kriminaalmenetluse W osas

§ 202lg 7 alusel ning määras, et W peab hiljemalt 23.

novembriks 2024 tasuma 700 eurot sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides. Ringkonnaprokuratuuri põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 7. Kriminaalasja materjalidest leidis tuvastamist, et W on pannud X suhtes toime kehalise väärkohtlemise KarS § 121 lg 1 tähenduses. Tegemist on teise astme kuriteoga, mille eest näeb karistusseadustik ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Seega saab järeldada, et seadusandja hinnangul on tegemist kuriteoga, mille puhul võib isiku süüd pidada väikeks, kuivõrd väiksemad sanktsioonimäärad viitavad ka väiksemale süüle. Wle etteheidetava teo puhul ei saa mööda vaadata sellele eelnenud sündmustikust, kus kannatanu keeldus oma lapse üleandmisest lapse vanaemale. W pidi lapse koos viimase vanaemaga viima praamile. Kuigi kannatanu enda solvav ja agressiivne käitumine kutsus esile W ründe, ei vasta W reageering kannatanu solvangutele ja provotseerivale käitumisele 2

(12)1-24-4831 ühiskonnas aktsepteeritud käitumisviisile ja konflikti lahendamise meetoditele. Vägivalla kasutamisel vastutust välistavad asjaolud W käitumises seega siiski puuduvad. 8. W käitumises puudub avalik menetlushuvi, mille sisustamisel tuleb arvesse võtta üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Käesolevalt tuleb arvesse võtta, et W on 30-aastane, teda ei ole varem kriminaal- ja väärteokorras karistatud. Lisaks ei ole pärast käesolevat juhtumit W suhtes algatatud uut kriminaalmenetlust, millest võib järeldada, et kuritegude toimepanemine ei ole W tavapärane käitumisviis. W on selgitanud konflikti toimumise asjaolusid ja selle eskaleerumist ning tunnistanud kannatanu löömist rusikaga näkku ja kirjeldanud rüseluste toimumist. Lisaks on W avaldanud, et tal on toimunu pärast piinlik, et ta ei suutnud ennast paremini talitseda ja konfliktisituatsioonist eemalduda. Asja materjalidest nähtuvalt on tegemist isiku ühekordse teoaktiga, mille tingis sõnalise konflikti eskaleerumine kannatanu ja kahtlustatava vahel. W põhjustas oma tegevusega Xle küll mitmeid tervisekahjustusi, kuid nende olemus ei ole niivõrd raske, et see asjaolu tingiks vältimatult menetluse jätkamise. Eeltoodust tulenevalt ei ole eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt W kriminaalkorras karistamine vajalik. Sealjuures ei ole kriminaalmenetluse jätkamine vajalik ka üldpreventiivsetest kaalutlustest - tegu ei ole toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus. Samuti ei ole isiku karistamine vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides. Nimelt on riik, määrates Wle kohustuse, reageerinud antud juhtumi asjaolusid arvestades piisavalt, mistõttu ka menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas menetluse jätkamine juhul, kui W täidab talle pandud kohustused.
(2)Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine Riigiprokuratuuris
  1. Lääne Ringkonnaprokuratuuri
  2. mai 2024 (põhistused
  3. juuni 2024) kriminaalmenetluse lõpetamise määrustele esitas kaebuse kannatanu X esindaja, kes taotles kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist nii Y kui W osas. (a) Riigiprokuratuuri
  4. juuli 2024 määrus Y osas
  5. Riigiprokuratuur jättis
  6. juuli 2024 määrusega kannatanu X esindaja kaebuse Y osas kriminaalmenetluse jätkamiseks rahuldamata. Riigiprokuratuuri põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 11.

§ 202

lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise puhul on tegemist prokuratuuri kaalutlusotsusega, mistõttu saab edasikaebemenetluses kontrollida üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja normivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist. Samuti seda, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Eeltoodud asjaolusid ringkonnaprokuratuuri otsusest ei nähtu, ringkonnaprokuratuuri otsus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Asjaolu, mille kohaselt süüdlast ei karistata kannatanu soovil kriminaalkorras, ei ole kannatanu õiguste rikkumine. 12. Avaliku menetlushuvi puudumise osas tuleb nõustuda ringkonnaprokuratuuriga. Selle üle otsustamine, kas isiku süü on suur ning kas menetluse jätkamine on vajalik üld- või eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt, kuulub menetlusotsuse vastu võtnud prokuröri 3

(12)1-24-4831 pädevusse. Üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole menetluse jätkamine vajalik, kuivõrd tegemist ei ole isikuga, kelle osas eeldaks avalikkuse huvi just kohtuotsuse langetamist. Y tingimata kohtu ette saatmine ja kuriteos süüditunnistamise nõudmine ei paranda ühiskonna õiglustunnet ega ole vajalik üldise õiguskorra kaitsmise huvides. Lisaks esineb põhjendatud alus arvata, et varasemalt kriminaalkorras karistamata isik on kriminaalmenetluse läbiviimisel teinud vajalikud järeldused edasiseks käitumiseks. Mida kaugemale ajaliselt jääb toimepandud tegu menetlusotsuse vastuvõtmisest, seda suurem on võimalus, hinnates seda isiku süü suurusest ja avalikust menetlushuvist lähtuvalt, et seda on võimalik lõpetada

§ 202järgi.

Käesolevalt pandi tegu toime pea aasta tagasi. Eripreventiivsete vajaduste hindamisel tuleb käesolevalt võtta arvesse kahtlustatava senist õiguskuulekat käitumist. Lisaks ei ole kahtlustatava puhul tegemist õigusvastaselt käituma kalduva ehk juba eelduslikult õiguskorda eirava, õigusnorme ja ühiskonnas valitsevaid tavasid mittearvestava isikuga. 13. KarS § 121 lg 1 puhul ettenähtud sanktsioonimäär jääb oluliselt alla teise astme kuritegudele kehtestatud sanktsiooni ülemmäärale, mis omakorda viitab väiksemale süüle. Lisaks kinnitab süü väiksust

§ 202

lg 1 mõttes ka see, et kuriteoga kahju ei tekitatud ning tsiviilhagi ei ole esitatud. Süü hindamisel on põhjendatult arvestatud ka asjaolusid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Õigustamata siinjuures kahtlustatava käitumist, ei saa süü suuruse hindamisel tähelepanuta jätta ka sellele eelnevat situatsiooni ja kannatanu rolli selles. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt taganes kannatanu kokkuleppest, mille kohaselt lubas oma poja anda viimase vanaemale Zle Tallinna sõiduks üle kell 17 ning provotseeris vanaema kohale jõudes konflikti, millesse sekkusid hiljem ka Y ja W. Kahtlustatavad sattusid sündmuskohale seetõttu, et olid lubanud Z ja lapse oma autoga praamile viia. Kuivõrd X tegevuse tõttu oli oht praamile hilineda, tekkis W ja X vahel sõnavahetus, mis päädis füüsilise konfliktiga.

  1. Prokuröri poolt tõendite uurimise järgselt uurimisasutusest erinevale seisukohale asumist ning kahtlustuse korrigeerimist ei saa pidada etteheiteks senisele menetlusele ning senise menetluse kahtluse alla seadmiseks. Nii on ringkonnaprokuratuur jõudnud põhjendatult järeldusele, et kriminaalasja materjalid ei kinnita, et Y jalalöök oleks tekitanud Xle ninaluu murru. Kaebuses toodud ainuke argument, et Y jalalöök tekitas talle ninaluu murru, tekkis kannatanul siis, kui ta sai videosalvestuselt teada, et Y oli teda jalga näo piirkonda löönud. Samaselt ringkonnaprokuratuuriga saab lugeda tõendatuks Y poolt Xle jalga näkku löömise ja sellega füüsilise valu tekitamise. Isegi juhul, kui eeldada, et Y jalalöögist tekkis Xle sündmuse järgselt raviasutuses tuvastatud ninaluude nihketa murd, milline ei vajanud meditsiinilist sekkumist, oleks Y tegevus endiselt KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritav ning kriminaalmenetluse lõpetamise argumendid oleksid samad. Muud kaebuses toodud argumendid justkui oleks Y kannatanud jõhkralt peksnud, ei ole kriminaalasja materjalide pinnalt Yle omistatavad. Samuti ei ole Y sisenenud X tahte vastaselt kannatanu kinnistule, pole keeldunud sealt X nõudmise peale lahkumast ja ei ole jõuga ära viinud või üritanud ära viia X last.
  2. Täiendavalt, kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 202alusel ei eelda kahtlustatava poolt süü omaksvõttu ja kannatanu ees vabandamist.

Eeltoodud asjaolud ei mõjuta süü suurust ega välista avaliku menetlushuvi puudumist. Samuti ei tähenda kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt, vaid 4

(12)1-24-4831 toimepandud teo hukkamõistu väljendamiseks ja ülekohtu heastamiseks ning kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend. (b) Riigiprokuratuuri
  1. juuli 2024 määrus W osas
  2. Riigiprokuratuur jättis
  3. juuli 2024 määrusega kannatanu X esindaja kaebuse W osas kriminaalmenetluse jätkamiseks rahuldamata. Riigiprokuratuuri põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 17.

§ 202

lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamine on antud prokuratuuri pädevusse, mistõttu saab vaid prokuratuur võtta seisukoha selles, kas isiku süü on väike ning kas edasiseks menetlemiseks on avalik huvi. Samuti jääb nimetatud mõistete sisustamine lähtuvalt kriminaalasjas kogutud tõendusmaterjalist menetlusotsuse vastuvõtja kaalutlusõiguse piiresse. Seega saab edasikaebemenetluses kontrollida üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja normividu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist. Samuti, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutus diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Ringkonnaprokuratuuri otsustus menetluse lõpetamiseks

§ 202

alusel vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole sellise otsuse vastuvõtmise protsessis rikutud. Asjaolu, mille kohaselt süüdlast ei karistata kannatanu soovil kriminaalkorras, ei ole kannatanu õiguste rikkumine. 18. Märkides seoses avaliku menetlushuvi puudumisega täiendavalt, puudub see üldjuhul kuritegude puhul, kus isiku süü ei ole suur ning on olemas reeglina juhtudel, kus menetluse jätkamine on vajalik üld- või eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Eeltoodu sisustamine kuulub aga prokuratuuri pädevusse. Üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole menetluse jätkamine vajalik, kuivõrd tegemist ei ole isikuga, kelle osas eeldaks avalikkuse huvi just kohtuotsuse langetamist. W tingimata kohtu ette saatmine ja kuriteos süüditunnistamise nõudmine ei paranda ühiskonna õiglustunnet ega ole vajalik üldise õiguskorra kaitsmise huvides. Lisaks esineb põhjendatud alus arvata, et varasemalt kriminaalkorras karistamata isik on kriminaalmenetluse läbiviimisel teinud vajalikud järeldused edasiseks käitumiseks. Mida kaugemale ajaliselt jääb toimepandud tegu menetlusotsuse vastuvõtmisest, seda suurem on võimalus, hinnates seda isiku süü suurusest ja avalikust menetlushuvist lähtuvalt, et kriminaalmenetlust on võimalik lõpetada

§ 202järgi.

W pani talle etteheidetava teo toime ligi aasta aega tagasi. Lisaks puudub vajadus menetluse jätkamiseks ka eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt, kuivõrd kahtlustatava puhul ei ole tegemist õigusvastaselt käituma kalduva ning juba eelduslikult õiguskorda, selle norme ja ühiskonnas valitsevaid tavasid eirava isikuga. 19. KarS § 121 lg 1 puhul ettenähtud sanktsioonimäär jääb oluliselt alla teise astme kuritegudele kehtestatud sanktsiooni ülemmäärale, mis omakorda viitab väiksemale süüle. Lisaks kinnitab süü väiksust

§ 202

lg 1 mõttes ka see, et kuriteoga kahju ei tekitatud ning tsiviilhagi ei ole esitatud. Õigustamata kahtlustatava käitumist, ei saa süü suuruse hindamisel tähelepanuta jätta ka sellele eelnenud situatsiooni ja kannatanu rolli selles. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt taganes kannatanu kokkuleppest, mille kohaselt lubas oma poja anda viimase vanaemale Zle Tallinna sõiduks üle kell 17 ning provotseeris 5

(12)1-24-4831 vanaema kohale jõudes konflikti, millesse sekkusid hiljem ka Y ja W. Kahtlustatavad sattusid sündmuskohale seetõttu, et olid lubanud Z ja lapse oma autoga praamile viia. Kuivõrd X tegevuse tõttu oli oht praamile hilineda, tekkis W ja X vahel sõnavahetus, mis päädis füüsilise konfliktiga.
  1. Kaebuses korduvalt rõhutatu, justkui oleks Xd jõhkralt pekstud, ei ole kriminaalasja materjalide pinnalt kinnitust leidnud. Eeltoodut ei kinnita ka X kannatanuna ülekuulamisel antud ütlused. Lisaks ei ole võimalik ka tunnistaja Q ütlustest võimalik X väidetavale jõhkrale peksmisele kinnitust leida. Videosalvestiselt nähtuvalt liikus kannatanu ringi ning miski tema kehakeeles ei viidanud justkui jõhkrast peksmisest lähtuvale valule või tervisekahjustusele – kannatanu ajas juuresolijatega, sh Wga juttu, suitsetas ja naeris. Lisaks X edasine käitumine, s.o kiirabiautos alkoholi tarvitamise jätkamise soov, ei viita jõhkralt läbi pekstud isiku käitumisele.
  2. Usaldusväärselt ei saa pidada tõendatuks Xle võimaliku roidemurru põhjustamist W poolt
  3. augustil
  4. Isegi juhul, kui roide murd esines ja eeldada selle tekkimist sündmuse toimumise kuupäeval, pole selle tahtlik tekitamine W poolt tõendatud ning see võis tekkida isikute rüseluse käigus. Seadusandja ei ole KarS § 121 puhul ette näinud vastutust ettevaatamatu teo eest. Isegi kui lähtuda seisukohast, millisega riigiprokurör ei nõustu, et roidemurd Xl oli ja see tekitati W kuritegeliku käitumise tagajärjel, ei takista eeltoodu kriminaalmenetluse lõpetamist. Ka teised kaebuses Wle omistatavad tegevused, mis kaebuse kohaselt välistaksid kriminaalmenetluse lõpetamise, ei nähtu kriminaalasja materjalidest. Nii ei ole W sisenenud X tahte vastaselt kannatanu kinnistule ja ei ole jõuga ära viinud või üritanud ära viia X last.
  5. Kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei tähenda seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt, vaid toimepandud teo hukkamõistu väljendamiseks ja ülekohtu heastamiseks ning kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend.
(3)Kaebused ringkonnakohtule (a) Kaebus Y osas tehtud Riigiprokuratuuri
  1. juuli 2024 määrusele
  2. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse kannatanu X esindaja Argo Küünemäe, kes taotleb Riigiprokuratuuri
  3. juuli 2024 määruse tühistamist ja Y osas kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebuse kohaselt on Riigiprokuratuur kohaldanud vääralt kriminaalmenetlusõigust. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  4. Kannatanu viibis oma kodus koos lapsega ning ei ole kedagi provotseerinud, ei ole kahtlustatavaid enda koju kutsunud ega andnud ka luba kinnistule sisenemiseks. Kinnistule sisenemise õigustamiseks ei saa kasutada asjaolu, justkui oli kokkulepe X lapse praamile viimiseks. Vastavalt lapsega suhtlemise korrale pidi lapse kannatanu ehk lapse isa juurest ära viima lapse ema. Lapse ema ei saanud ainuisikuliselt lapsega suhtlemise korda muuta ja kohustada last üle andma võõrastele isikutele, keda kannatanu ei tundud. Kannatanule ei olnud selline kokkulepe teada ja isegi kui oleks teada olnud siis pidi lapse isa sellega eelnevalt nõustuma. Eeltoodust tulenevalt on Riigiprokuratuuri poolne asjaolude käsitlus moonutatud, arusaamatu ja põhjendamatult õigusvastane ning sellele tuginedes saab justkui 6
(12)1-24-4831 väita, et lapsega suhtlemise korda saavad korraldada ühe lapsevanema sõbrad-tuttavad ning teine lapsevanem peaks seega lihtsalt võõraste isikute nõudmistele alluma, nad oma kinnistule lubama ja oma lapse neile kaasa andma. Kuna kahtlustatavad sisenesid kannatanu kinnistule ilma kannatanu nõusolekuta ja vastu kannatanu tahtmist soovisid võtta jõuga lapse kaasa, siis on kahtlustatavate käitumine igast aspektist õigusvastane ning sellise käitumise õigustamine Riigiprokuratuuri poolt on arusaamatu ja väär. Väide nagu ei oleks Y omanud mingit puutumust kannatanu pojaga on asjaolude täielik moonutamine, sest Y tuli kannatanu kinnistule ilma kannatanu nõusolekuta ja eesmärk oli jõuda võtta kaasa kannatanu poeg.
  1. Uurimisasutus on jätnud välja selgitama, kelle löögist kannatanul mingi kehavigastus, täpsemalt ninaluumurd, tekkis. Subjektiivne on Riigiprokuratuuri väide, et Y jalalöök ei purustanud kannatanu ninaluud. Välja on jäetud selgitamata, kas Y või W poolt kasutatud jõhker füüsiline vägivald tekitas kannatanule olulised hulgivigastused.
  2. Y mittevabandamine kannatanu ees näitab Y suhtumist oma õigusvastasesse käitumisse. Kannatanu ees vabandamata jätmist ei saa õigustada Y solvumisega väidetavalt X poolt Y osas varasemalt ebakohase sõnavara kasutamise tõttu. (b) Kaebus W osas tehtud Riigiprokuratuuri
  3. juuli 2024 määrusele
  4. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse kannatanu X esindaja Argo Küünemäe, kes taotleb Riigiprokuratuuri
  5. juuli 2024 määruse tühistamist ja W osas kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebuse kohaselt on Riigiprokuratuur kohaldanud vääralt kriminaalmenetlusõigust. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  6. Kannatanu ei ole kahtlustatavaid provotseerinud ega andnud neile õigust oma kinnistule sisenemiseks. Kahtlustatavad sisenesid kinnistule ja viibisid seal ilma kannatanu nõusolekuta. Kellelegi nõusoleku andmine, mille kohaselt viiakse kannatanu laps koos viimase vanaemaga praamile, ei anna samuti õigust kannatanu kinnistule sisenemiseks. Lapsega suhtlemise korra kohaselt pidi lapse kannatanu ehk isa juurest ära viima lapse ema. Lapse ema ei saanud ainuisikuliselt lapsega suhtlemise korda muuta ja kohustada lapse isa andma last üle täiesti võõrastele isikutele, keda kannatanu ei tundnud. Lapse ema kokkulepe kahtlustatavatega ei olnud lapse isale teada ja isegi kui oleks teada olnud siis pidi lapse isa sellega eelnevalt nõustuma. Riigiprokuratuuri poolne asjaolude käsitlus on moonutatud, arusaamatu ja põhjendamatult õigusvastane ning sellele tuginedes saab justkui väita, et lapsega suhtlemise korda saavad korraldada ühe lapsevanema sõbrad-tuttavad ning teine lapsevanem peaks seega lihtsalt võõraste isikute nõudmistele alluma, nad oma kinnistule lubama ja oma lapse neile kaasa andma. Kuna kahtlustatavad sisenesid kannatanu kinnistule ilma kannatanu nõusolekuta ja vastu kannatanu tahtmist soovisid võtta jõuga lapse kaasa, siis on kahtlustatavate käitumine igast aspektist õigusvastane ning sellise käitumise õigustamine Riigiprokuratuuri poolt on arusaamatu ja väär. Väide nagu ei oleks W soovinud kaasa võtta kannatanu last ja omanud mingit puutumust kannatanu pojaga on asjaolude täielik moonutamine, sest W ja Y tulid kannatanu kinnistule ilma kannatanu nõusolekuta ja eesmärk oli jõuda võtta kaasa kannatanu poeg. Muud eesmärki kahtlustatavatel olla ei saanud, sest kannatanu ei tundud kahtlustatavaid. W ei saanud kannatanu last kinnistult ära viia üksnes seetõttu, et oli koos Yga hõivatud kannatanu suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemisega. 7
(12)1-24-4831
  1. Kannatanu märgib, et vastas ülekuulamisel uurija küsimustele ning hinnangu andmist peksmise jõhkrusele kannatanult ei palutud. Kannatanu leiab, et juba temal fikseeritud kehavigastused kinnitavad, et peksmine oli intensiivne ja üksnes jalaga näkku löömine iseloomustab peksmise jõhkrust. Arusaamatu on Riigiprokuratuuri käsitlus nii roidemurru kui ka kulmuvigastuse osas, millelt on proovitud tähelepanu hajutada asjaoluga, et kannatanu soovis hiljem kiirabiautos õlut juua. Eeltoodud kannatanu käitumine aga ei vähenda kuidagi peksmise jõhkrust olukorras, kus kannatanul on tuvastatud hulgivigastused. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Lühikokkuvõte ja sissejuhatus
  2. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuur on jätnud põhjendatult nii
  3. juuli 2024 määrusega kui ka
  4. juuli 2024 määrusega kannatanu esindaja kaebused rahuldamata. Kriminaalmenetluse lõpetamisel on prokuratuur jäänud enda kaalutlusõiguse piiresse. Ringkonnakohus ei tuvasta sellist menetlusõiguse rikkumist ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise määruste tühistamise ning kriminaalmenetluse jätkamise.
  5. Kuigi kannatanu esindaja on vaidlustanud kahte Riigiprokuratuuri määrust, seonduvad need menetluse lõpetamisega sama kuriteosündmuse osas kahe erineva toimepanija suhtes. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel lahendab ringkonnakohus kaebused ühe määrusega. Ringkonnakohus toob esmalt välja üldised põhimõtted, mis on asjakohased mõlema kaebuse lahendamisel (II), seejärel peatub ka mõlemal kaebusel eraldi (III ja IV). (II) Kriminaalmenetluse lõpetamise kohtuliku kontrolli ulatusest 32.

§ 202

lg-d 1 ja 7 võimaldavad prokuratuuri määrusega kriminaalmenetluse lõpetada, kui 1) kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse; 2) kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning 3) ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja 4) tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui 5) kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Tegemist on võimalusega lõpetada menetlus oportuniteedipõhimõttel, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 16). 33. Tulenevalt

§-s 5 sätestatud kriminaalmenetluse riiklikkuse põhimõttest ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Teisalt kehtib kriminaalmenetluses legaliteedipõhimõte (

§ 6

), mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad

§-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Vaidlustades kriminaalmenetluse lõpetamist oportuniteedipõhimõttel, saab ringkonnakohus hinnata, kas prokuratuur on 8

(12)1-24-4831 legaliteedipõhimõttest kinni pidanud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-47-09, p 17). Samas on prokuratuuril kohtueelse menetluse juhi ning riikliku süüdistuse esindajana menetluse lõpetamise otsustamisel ulatuslik kaalutlusruum. Ringkonnakohus saab prokuratuuri määruse tühistada üksnes siis, kui menetluse lõpetamise alused puuduvad. Formaalsete eelduste puhul on aluste puudumise tuvastamine eelduslikult lihtsam (nt kui menetluse lõpetamine ei olnud prokuratuuri pädevuses või kui selleks puudus kahtlustatava nõusolek). Sisuliste eelduste puhul toob prokuratuuri määruse tühistamise kaasa üksnes ilmne diskretsiooniviga. Prokuratuuri ulatuslikku kaalutlusõigust menetluse lõpetamisel on rõhutatud ka varasemas kohtupraktikas (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a määrus asjas nr 1-23-5604, p 7;
  5. märtsi
  6. a määrus asjas nr 1-23-1375, p 22-23;
  7. mai
  8. a määrus asjas 1-22-2879, p 22-24;
  9. jaanuari
  10. a määrus asjas nr 1-21-8793, p 7;
  11. detsembri
  12. a määrus asjas nr 121-8332, p 8;
  13. mai
  14. a määrus asjas nr 1-21-3145, p-d 7 ja 9; Tartu Ringkonnakohtu
  15. aprilli
  16. a määrus asjas nr 1-15-2350, p 7;
  17. mai
  18. a määrus asjas nr 1-124492, p 2).
  19. Käsiloleval juhul on kaebuste keskseks väiteks see, et prokuratuur on valesti hinnanud kaht

§ 202

lg-s 1 sätestatud menetluse lõpetamise sisulist eeldust: kahtlustatava süü suurust ning avaliku menetlushuvi olemasolu. Samuti vaidlustatakse kaebuses mõne faktilise asjaolu tuvastamist. Ringkonnakohus selgitab, et prokuratuuril on ulatuslik kaalutlusruum ka tõendite hindamisel. Ka siin sekkub ringkonnakohus üksnes siis, kui prokuratuur on ilmselgelt eksinud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a määrus asjas nr 1-20-79, p 31 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  3. augusti
  4. a määrus asjas nr 1-24-3833, p 15-17). Hinnates seda, kas menetluse lõpetamine oportuniteedipõhimõttel oli seaduslik, võib puudus faktiliste asjaolude väljaselgitamisel tuua kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise ennekõike siis, kui see seondub mõne sellise asjaoluga, mis võiks tõendatuse korral kaasa tuua kriminaalmenetluse lõpetamise aluse äralangemise (nt asjaolu, et kannatanule tekitati raske tervisekahjustus, mistõttu ei ole tegemist teise astme kuriteoga) või oluliselt teistsuguse hinnangu kahtlustatava süüle või avalikule menetlushuvile. (III) Ringkonnakohtu põhjendused Riigiprokuratuuri
  5. juuli 2024 määrusele esitatud kaebuse osas (Y)
  6. Kriminaalmenetluse lõpetamist Y osas

§ 202

lg-te 2 ja 7 alusel peab ringkonnakohus põhjendatuks, kuivõrd kaalutlusotsustuse tegemisel on prokuratuur jäänud seadusega lubatud kaalutlusõiguse piiresse ning ei ole teinud vigu, millised võiksid kaasa tuua menetlusotsustuse tühistamise ja kriminaalmenetluse jätkamise vajaduse. Seega jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata ja Riigiprokuratuuri määruse muutmata. 36. Kaebuses kordab kannatanu esindaja seisukohti, millistele Riigiprokuratuur on oma määruses ammendavalt vastanud. Kannatanu esindaja on ringkonnakohtule esitatud kaebuses maalinud sündmusest üsna tumeda pildi. Nii jääb üksnes kaebust lugedes mulje, justkui olnuks tegemist jultunud, provotseerimata jõhkra kallaletungiga ja vaat et lapserööviga. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasja materjalidega, sh videosalvestistega, millest nähtub nii kannatanu käitumine kui ka Y tegu. Nende materjalide põhjal kohus kaebuse seisukohta ei jaga, vaid nõustub prokuratuuri määrustega, milles on mh viidatud ka 9

(12)1-24-4831 kannatanu enda käitumisele. Nende asjaolude valguses ei saa kuidagi nõustuda kaebuse väidetega, justkui oleks kõnesoleval juhul süü ja avalik menetlushuvi sedavõrd suur, et prokuratuur oleks menetluse lõpetamisel teinud ilmse kaalutlusvea.
  1. Kaebuses vaidlustatakse ka seda, kelle löök kannatanu ninaluu purustas. Nagu eespool selgitatud, on tõendite hindamisel prokuratuuril arvestatav kaalutlusruum. Leides, et ninaluu purustamist ei saa omistada Yle, ei teinud prokuratuur tõendite hindamisel ühtki ilmset viga. Ringkonnakohus märgib siiski, et menetluse oportuniteedipõhimõttel lõpetamist ei välistaks seegi, kui kannatanu ninaluu oleks purustanud Y löök.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebuse kriitikaga selles, justkui oleks prokuratuur Y jalalööki või selle eesmärki vääralt tõlgendanud. Nii leitakse kaebuses, et […] kriminaalasjas sisalduv videosalvestus kinnitab ühemõtteliselt ja ümberlükkamatult, et kannatanu on jalaga löögi ajal kahtlustatava W all ja samal ajal lööb kahtlustatav Y kannatanule jalaga konkreetselt näkku. Kahtlustataval puudus igasugune põhjus ja vajadust kannatanut lüüa ja seda veel jalaga näkku. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kannatanu on löögi hetkel W all, ei saa väita, et jalalöögi tegemise hetkel olnuks W käimasolevas rüseluses kuidagi eduseisus. Vahetult enne jalalööki hoiab kannatanu Wt juustest kinni ja taob teda rusikaga näkku, kusjuures lõpuks päädib rüselus sellega, et parema positsiooni saavutanud kannatanu sunnib Wt vabandama. Ringkonnakohus tajub Y lööki (mille tegemise ajal Y parasjagu politseid kutsus) sarnaselt menetluse lõpetamise määruses väljendatuga: see on püüd W suhtes tehtavaid lööke lõpetada. Siiski on ainetud kaebuse väited, justkui on prokuratuur Y käitumist õigustanud. Menetlust oportuniteedipõhimõttel lõpetades asus prokuratuur seisukohale, et Y tehtud löök ei olnud õigustatud. Vastupidi, prokuratuur leidis, et Y pani kannatanu vastu toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, kuid tema süü on väike ning asjas puudub avalik menetlushuvi.
  3. Kaebuses toodud väidetavad süüd suurendavad asjaolud, justkui oleks Y sisenenud kannatanu X kinnistule ebaseaduslikult ning veelgi enam, eesmärgiga võtta ebaseaduslikult kaasa X laps, ei ole kriminaalmenetluse käigus kinnitust leidnud. Neid väiteid käsitleti ammendavalt Riigiprokuratuuri määruses.
  4. Kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 202alusel ei ole vajalik kannatanu nõusolek.

Seega etteheide, mille kohaselt ei ole Y kannatanu ees vabandanud, ei välista iseenesest kriminaalmenetluse lõpetamist oportuniteedipõhimõttel. Ka Y poolt vabandamata jätmist ei käsita ringkonnakohus asjaoluna, mis võiks viidata kahtlustatava poolt teo toimepanemist õigustavale käitumisele ning seega viitaks ka isiku võimalikule jätkuvale õigusvastasele käitumisele. Neid asjaolusid on Riigiprokuratuuri määruses nõuetekohaselt käsitletud.

  1. Kokkuvõtvalt oli kriminaalmenetluse lõpetamine Y osas seaduslik. Prokuratuuri määruse tühistamiseks ei ole alust ja kannatanu esindaja kaebus jääb rahuldamata. (IV) Ringkonnakohtu põhjendused Riigiprokuratuuri
  2. juuli 2024 määrusele esitatud kaebuse osas (W)
  3. Kriminaalmenetluse lõpetamist W osas

§ 202

lg-te 2 ja 7 alusel peab ringkonnakohus põhjendatuks, kuivõrd kaalutlusotsustuse tegemisel on prokuratuur jäänud seadusega lubatud kaalutlusõiguse piiresse ning ei ole teinud vigu, millised võiksid kaasa tuua 10

(12)1-24-4831 menetlusotsustuse tühistamise ja kriminaalmenetluse jätkamise vajaduse. Seega jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata ja Riigiprokuratuuri määruse muutmata.
  1. Sarnaselt eespool märgitule (vt käesoleva määruse p 36) kordab kannatanu esindaja ka siin seisukohti, millistele Riigiprokuratuur on oma määruses ammendavalt vastanud. Nii ei saa nõustuda kannatanu esindaja seisukohaga selles, et tegemist olnuks sedavõrd jõhkra kallaletungiga, mille puhul on menetluse lõpetamine oportuniteedipõhimõttel välistatud. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasja materjalidega, sh videosalvestistega, millest nähtub nii kannatanu käitumine kui ka W teod. Nende materjalide põhjal nõustub kohus prokuratuuri määrustega, milles on mh viidatud ka kannatanu enda käitumisele, samuti tunnistajate ütlustele. See tähendab üksiti seda, et kohus ei nõustu kaebuse väidetega, justkui oleks kõnesoleval juhul süü ja avalik menetlushuvi sedavõrd suur, et prokuratuur oleks menetluse lõpetamisel teinud ilmse kaalutlusvea.
  2. Kaebuse kohaselt kinnitavad kahtlustatava W poolt kannatanu osas jõhkra peksmise toimepanemist ka kannatanul
  3. augustil 2023 haiglas fikseeritud vigastused. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Nii ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur on märkinud, võttes arvesse kannatanul nii
  4. augustil 2023 kui ka
  5. augustil 2023 haiglas tuvastatud kehavigastusi, et kahtlustatava W poolt toimepandud kuritegu on endiselt kvalifitseeritav KarS § 121 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul on W poolt toimepandud teo kvalifitseerimisel õigesti kohaldatud materiaalõigust ning arvesse võetud kõiki sündmuse toimumist tõendavaid asjaolusid. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, ei tuvastanud asjaolusid, millised annaksid aluse kvalifitseerida W poolt toimepandud tegu mõne muu karistusseadustikus sätestatud koosseisu järgi. Siinjuures on Riigiprokuratuur arusaadavalt selgitanud, miks võimaliku roidemurru tekkimist
  6. augustil 2023 aset leidnud sündmuste käigus ei saa pidada usutavaks ning isegi, kui leida vastupidist, ei oleks see kannatanu tahtlusega hõlmatud. Ringkonnakohus leiab, et prokuratuur jäi tõendeid hinnates seadusega lubatud kaalutlusruumi piiresse ning vaidlus roidemurru tekkemehhanismi üle ei mõjuta menetluse lõpetamise seaduslikkust.
  7. Kaebuses toodud etteheided, justkui oleks W sisenenud kannatanu X kinnistule ebaseaduslikult ning veelgi enam, eesmärgiga võtta ebaseaduslikult kaasa X laps, ei ole kriminaalmenetluse käigus kinnitust leidnud. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri seisukohaga ega pea vajalikuks sellel täiendavalt peatuda.
  8. Lõpetuseks märgib ringkonnakohus ka siin, et kaebuse väide, justkui oleks Riigiprokuratuur oma määruses õigustanud kahtlustatava W igati õigusvastast käitumist, ei ole õige. Riigiprokuratuur tõi põhjendatult välja asjaolud, mis näitavad, et sündmuste ahel ei olnud nii sirgjooneline kui seda püüab näidata kannatanu esindaja. Muuhulgas viitas prokuratuur õigesti ka kannatanu enda käitumisele. Sellegipoolest asus prokuratuur menetlust oportuniteedipõhimõttel lõpetades seisukohale, et W käitumine ei olnud õiguspärane. Prokuratuur leidis, et W pani kannatanu vastu toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, kuid tema süü on väike ning asjas puudub avalik menetlushuvi.
  9. Kokkuvõtvalt oli kriminaalmenetluse lõpetamine W osas seaduslik. Prokuratuuri määruse tühistamiseks ei ole alust ja kannatanu esindaja kaebus jääb rahuldamata. 11
(12)1-24-4831 (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.