) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. 4. Kostja ja xxx OÜ sõlmisid 19.11.2021 laenulepingu nr xxx, mille kohaselt sai kostja laenu summas 1000 eurot (dtl 44-45). Esile toodud asjaoludel andis xxx OÜ oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on Xxx OÜ ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (
) § 402 lg 1 mõttes.
lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 14). Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 18,68%1.
lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*18,68% = 56,04%. Kostjale antud laenu KKM oli 43,88% aastas (dtl 44), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. 7. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-2113098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 17). Eesti Pank. Eraisikutele antud https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 1 tarbimislaenude 3 krediidi kulukuse määr: Riigikohus2 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka
Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid kontrollimaks kostja krediidivõimelisust: päringud Pensionikeskusesse, maksehäireregistrisse, väljaandesse Ametlikud Teadaanded ja kinnistusraamatusse (dtl 91-92, 189-190). Hageja esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on kogunud kostja krediidivõimelisus kohta infot üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi osaliselt kostja sissetuleku ja tema võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Hageja välja toodud asjaoludel on tuvastatav, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste suurus (vt eelnevalt viidatud punktis 2 nimetatud teave). Nii on krediidiandja lähtunud finantskohustuste arvestamisel laenutaotluses märgitust, kuid on jätnud välja selgitamata finantskohustuste tegeliku suuruse. Kohus selgitab, et üksnes laenutaotluses märgitud kohustuste suuruse pinnalt ei saa hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Samuti arvestas krediidiandja kostja majapidamiskuludeks 150 eurot, kuid esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on jätnud välja selgitamata selliste kulude tegeliku suuruse. Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja selgitada laenutaotleja kõik varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes võimaliku sissetuleku suuruse ning maksehäirete puudumise pinnalt ei saa teha järeldust, et laenutaotleja on 2 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 18. 4 krediidivõimeline. Seega tulnuks krediidiandjal küsida kostjalt varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Eeltoodut ei väära hageja poolt osundatu, et laenu igakuise tagasimakse suurus oli väike, so 44,95 eurot. Igakuise tagasimakse suurusest olenemata tuleb krediidiandja poolt laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamiseks koguda teavet, mis võimaldab anda sisulise ja ammendava hinnangu laenutaotleja krediidivõimelisusele. Laenutaotleja ei pruugi olemasolevate kohustuste tõttu olla võimeline ka igakuist nö väikest osamakset tasuma. Eeltoodule tuginedes on kohtu hinnangul krediidiandja rikkunud praegusel juhul teabe saamise kohustust ning seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 8. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on
lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Eeltoodust tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult
§-s 94 sätestatud määras intressi.3 Kuivõrd hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude saab hageja nõuda nii põhiosa kui intressi tasumist eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud. 8.1.
lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis kostja sai lepingu alusel laenu 1000 eurot (otsuse p 5). Krediidiandja on andnud kostjale 04.09.2023 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (
lg 1) ning selgitanud, et kui võlgnevust 14 päeva jooksul ei tasuta, siis ütleb krediidiandja laenuleping üles pärast täiendava tähtaja möödumist (dtl 196-197). Kostja võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles lepingu üles 27.09.2023 (dtl 197-199). Kohtu hinnangul ei toimunud lepingu ülesütlemine siiski kehtivalt, sest kostja polnud selleks hetkeks viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (
Nimelt tuli lepingu järgi kostjal laen tagasi maksta annuiteetgraafiku alusel iga kuu 19ndaks kuupäevaks (dtl 44-45). Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja teinud lepingu alusel tagasimakseid kokku summas 830,71 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel tuleb kõik tehtud maksed summas 830,71 arvata põhiosa ja intressi (
§-s 94 sätestatud intressimääras) tagasimakseks. Samal alusel tuleb arvata tagasimakseks ka 30 euro suurune laenulepingu sõlmimise tasu, mis arvati laenu väljamaksest maha. Võttes arvesse vastutustundliku laenamise põhimõtet tulnuks kostjal annuiteetgraafiku järgi tagasimakseid teostada perioodil 19.12.2021 – 19.12.2022 kuumaksega 27,77 eurot (0% intress), 19.01.2023 – 19.06.2023 kuumaksega 28,8 eurot (2,50% intress) ja 19.07.2023 – 19.09.2023 kuumaksega 29,43 eurot (4% intress), kokku 594,33 eurot. Kuivõrd kostjal oli selleks hetkeks tasutud kokku 860,71 eurot polnud 27.09.2023 seisuga kostja seega viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Järelikult polnud 27.09.2023 täidetud lepingu ülesütlemise eeldused (
Seega jääb lepingu ülesütlemisest tulenev nõue ühes kõrvalnõuetega rahuldamata. Kuivõrd leping pole üles öeldud kehtivalt puudub alus nõuda ka
lg 2 alusel sissenõudmiskulude hüvitist, mistõttu Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem
§-s 94 sätestatud intressimäärast (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 24) 3 5 jääb hagi ka selles osas rahuldamata. Hageja pole kohtule laenulepingu täitmise nõuet4 esitanud ega esitanud sellekohast alternatiivset nõude arvestust.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.